Claude Debussy kunagisi seks sooviks oli saada maalikunstnikuks. Tema elus mängisid värvid alati tähtsat osa. Kes tunneb tema muusikat, teab, et ta siingi jäi eelkõige suureks maaliks. Kevadisel tärkav loodus, lõunamaa sügavsinine taevas täitis uppunud mere kuldroheline laintemäng. Rõõmsalt suliselt purskkaevu. Linakarva juustega tütarlaps. Niisugune ja veel palju mitmekesisem hoolide püssihelide maailma värvigamma. Sama rikkalik kui maalikunstniku lõuend. TPS-i teeneks loetakse seda, et ta lõplikult purustas Wagneri kuuldusi mida tulbi see oma Carmeni ka juba mõningal määral vähendanud. Liibelungide paati dosesse ja Parcifally müstikasse mässitud muusikamaailm leidis nüüd tee tagasi tradid sonalismi peatänavale. Ent ometi kunagi origade püssil oma vaagneri periood. Siis tõmbas tedagi nagu paljusid teisi tolleaegsesse muusikalise mekasse Bayruti. Seal kuulas ta võlutult Parcifari ning Tristan ja Isolde meeldis talle nii, et ta seda mõni aeg hiljem Pariisis uuesti tahtis vaatama minna. Ent juba kriitiliselt. Häälestatuna otsustas TPS-i etendusele minna ainult intiimses seltskonnas, kus võiks vabalt nooruse rumaluste üle nalja heita. Tema väljavalituks oli ta sõber ja õpilane, anreekapli seaga keeldus. Viimaks saab minustki veel Wagneriaanlane ütlesta. TPS-i muheles. Minge nüüd. Kindlasti olete te väga tihti kanapraadi söönud, aga ma ei ole teid iialgi kaagutamas kuulnud. Eleon vallupaiatsid Jemascani talupoja au. Need mõlemad lühiooperid On tüüpilised muusikalise verismi esindajad Itaalias. Pajatasid on ausalt kahevaatuseline ooper talupoja au, aga vastavalt võistluse tingimustele, milleks ta kirjutati, pidi olema ühevaatuseline. Mascani, kes ei tahtnud oma ooperit ühe vaatuse raamidesse suruda leiutas osava triki. Selleks kuulus ja tuntud intermetso sümfooniko. Seda intermetsot mängitakse alati avatud eesriide ees ning nii jääb mulje, nagu oleks ooper tõesti ainult ühepaati. Selline intermetsa muutus kiiresti väga populaarseks. Teda hakkasid mängima igasugused muusika tegijad, puhkpilliorkestrid, suvemuusika, kapellid, kohvikud, viiuldajad, klaverit, klinberdavad preilikesed ja loomulik Kulka leierkastimehed. Intermetso, siin fooniku olija jäiš laagriks. Kord viibis maskaani hotellis, mille reklaamis seisis muude ülivõrdlemiste omaduste kõrval ka kõige vaiksem rahulikum ümbrus. Ent võtame juba esimesel päeval hakkas otse hotelli ees üks väntorelimees oma kunsti pakkuma. Tema repertuaari hiilgenumbriks oli seesama intermets. Heliloojad kuulas, kuulas ja ei kannatanud enam välja. Ta läks tänavale, tutvustas ennast väsimatult muusikule Jayutles. Armas õpetajale. Tempo on teil liiga kiire. Seda mängitakse aeglasemalt, vaat nii. Ning väikese õppetunni järel oli õigede buss saavutanud. Kui suur oli agamas Khani üllatus, kui ta järgmisel hommikul hotellist väljudes nägi oma uue tuttava leierkastil suurt hoolikalt maalitud papsilti. Pietro mas kani õpilane. Rumeenia professionaalse muusika rajaja oli üheaegselt suurepärane helilooja, Gruusia viiulikunstnik, pianist ja dirigent. Esimesed loorbereid lõikas ta viiulil. Seejärel sai kuulsaks dirigendina. Ning tagajärg oli see, et interpreet ja helilooja temasse läksid omavahel kontserdilt. Tal lihtsalt ei jäänud aega komponeerimiseks. Kas kunstniku ajapikku vihastan ning lõpuks tuli ta otsusele, et ainult häbematus saab teda aidata. Saabus järjekordne kutse ühele kodukontserdile. Muuhulgas oli kutsele kavalalt märgitud, et õhtu saab toimuda ainult siis, kui kahenescu viiul kohal on. Ja just samal pärastlõunal andis helilooja loominguline. Ning tõotas erakordselt viljakat võtet. Murra tekib kodukondse ilusaim SP1. Ta palus oma korterinaabrit liia väike kirjake ja tema viiul, sinnetus teda oodati. Kirjas seisis. Väga austatud, armuline proua. Kahjuks pean halva tervisliku enesetunde pärast loobuma teie meeldivast seltskonnast. Õnneks on aga õhtu tähtsaim külaline minu viiul tervise juures ja ma loodan, et minu puudumine teile erilist meelehärmi valmistab. Lugupidavalt teie jorise enes. Tseedeeli offinke kuulub treesteni lugu peetavamate kodanike hulk. Muusikamaailm tunneb teda karakteersete kaasaja suurtest ideedest kantud teoste loojana. Ühel päeval tuleb tema juurde keegi nooremapoolne helilooja, paksud partituurid kaenlas ja palub vanemalt kolleegilt kriitikat oma uue ootuse kohta. Härra professor märki, kui need kohad sellepärast ei meeldi, väikese ristipinke, lööd kõhuga toitev lahti ja siis käed kokku. Ühe pilguga on tal sellest kupatisest ülevaade olemas. Pühadsetseerija toodyeesmasooris? No muidugi, rohkem kui seitsmeristiga helitõugu leida ei võinud. Enne kui ma seda vaatama On, peate selle ümber kirjutama tooma soori transponeerina, ilma ühegi ristite terve sümfoonia transponeerima, imestab autor. Aga milleks, milleks siis säärane asjatu hiigeltöö teha, vaadake, seletab vinge leebelt. Kui ma teie ristide rägastiku veel omad ristid juurde märgin, siis on see ju nagu kalmistu haud hauas kinni. Šveitsi-Prantsuse silmapaistev helilooja, julge ja elurõõmus eksperimenteerida muusikas Arthur Soonegeer tekitas muusikamaailmas lausa sensatsiooni oma 1923. aastal loodud orkestriteosega pässific 230 kas, mis rabavalt imiteerib rongisõitu. Teose esiettekandel viibis ka üks raud teelane. Tubli rööpaseadja, kes varem niisuguse muusika vastu vaevalt huvi oli tundnud, jälgis tähelepanelikult kontserdikala ning tundis juba ette rõõmu teose üle, mis temas uudishimu äratanud. Ent pärast passific 231. ettekannet ei ühinenud vana mees tormiliselt aplodeerima publikuga vaid rutas saalist välja. Kodus aga seletas. Kas see peab siis kunst olema? Seda kõike kuulan oma igapäevase töö juures palju ehtsamalt. Prior sõna- patseevitš kujutab endast säravat erandit selles veel kunstlikult vee peal huvitavasse reeglist. Et helilooja elukutsemeessoo eesõigus olla. Kuid mitte ainult noodisulge, vaid ka viiulipoognat käsitab patseevi erakordselt osav. Seetõttu on tema võiks öelda vaenlasteks kõiki need, kes Elisid puhkumise teel tekitavad higi valanud ana kahjurõõmus, vaene keelpillide ja puhkpillide vahel on ju peaaegu vanasõnaks. See juhtus ühel orkestriproovil lootsis Grazona patsejevitši sünnilinas. Pultidel on tema uue viiulikontserdi noodi, mille soolopartii ta nagu ikka ise mängib. Üks koht ei taha ega taha klappida. Süüdi on teine metsasarv. Pikkamisi jahtub solisti armastusväärsus. Käib see ju ka tema kui autorbist. Niisugustel juhtudel süüdistab orkestrantide heliloojat ja süüdistab läbi hammaste. Kui sepadzeewiš minu naine oleks, annaksin talle mürki. Ta ei ole aga arvestanud helilooja ülipeent kuulmist. See hüüab poognaga tema poole vehkides. Ja mina võtaksin mürki, kui teie, minu mees, oleksite. Mis minusse puutub, siis olen ma parteitu hotell, kuuludes Saksa Sotsialistliku ühtsusparteisse. Imestab keegi ja naeratad Günther fotonile õhutatud elu mehelikkusega. Aga seda poleks teil sugugi tarvis. Teil oleks ilma selleta keeduolnud teie talendi ja noorusliku innu juures. Buffon tõmbab ükskõikselt oma lühikest piipu, puhub paar suitsu pilvekest ja küsib siis rahulikult. Kas teate siis seda võimalikuks, et parteisse kuulumisest üks juba aitab eduks ka ilma talendita? Ja just seda ma tahtsingi öelda, vastab teine tagamõtteliselt silma pilgutades. Filter kookon naeratab vaikselt omaette, nagu see tal tavaks on ja ütleb. Aga siis ma ei saa kohe kuidagi aru, miks teie ühtegi parteisse pole astunud. Isagtuna Jelski oli range pedagoog. Kord üllatas teda üks õpilasi väga uhkelt teatega etta olevat salaja terve opereti valmis kirjutanud ning asus kohe klaveril oma saavutust demonstreerinud. Esimese vaatuse lõppakordi järel pöördus nooruk küsivaltuna Jelski poole. Sevaitis Ta vaikis ka teise vaatuse lõppedes. Noor komponist ei pidanud enam vastu. Palun saage aru, et tema oma muusikaga teilt ju midagi küsida tahan. Andke ometi mingisugune vastus. Dunaevski kortsutanud kulm, vastus, millele vastus. Te pole ju siiamaani mitte kõige vähematki öelnud. Aram Hatšhaturjan need, kes oma sünnimaa Armeenia muusika vähemalt sama kuulsaks saanud teinud kui kriik Norra või partok Ungari muusika tuntakse vist küll meie planeedi igas sopis, eelkõige tema tulise mõõkade tantsu kaudu. Hatšhaturjan muusikalises temperamendi is on midagi nii ehtsalt looduslapseliku et nii mõnigi helikunstijünger teda siiralt kadestada. Kellele kord Hatcher Doriaani meloodiad kõrvu jäävad, see ei vabane neist nii pealt. Nagu muusika, nii on ka selle looja. Ta tuleb, dirigeerib ja võidab. Saksa Demokraatlik Vabariik tervitas Hatšhaturjan oma 15. juubeliaastapäeval. Üks tema autorikontserte toimus Dresdeni kõrgemas muusikakoolis. Hatšhaturjan oli ka mõned helilindid kaasa võtnud, millest eelkõige huvi äratas tema teine tšellokontsert. Üsna uus rapsoodjalikult sädelev teos. Auditoorium oli vaimustatud nii helitööst kui ka solisti slov Rastropovitši virtuslikust mängust. Üks üliõpilane aga pidas siiski vajalikuks ka kriitikat teha. Kas te ei leia härra professor, et teie kontserdi peateemas on palju ühist? Tšaikovski viienda sümfoonia esimese osa peateemaga? Hatšhaturjan naeris. Täiesti õige. See teema on võetud Armeenia folkloorist, Meida Tšaikovski oma reisidel tundma õppis. Aga te olete arvatavasti nõus sellega, et minul kui armeenlasele isegi eesõigus on oma maa folkloori kasutada.