Käbi ei kuku, on vikerraadio vestlussaade, mis uurib põlvkondadevahelist sidet. Kutsun teid kaasa elama ühe perekonna loole läbi isa ja tütre silmade. Saatuse tahtel on mõlemad avaliku elu tegelased ja massimeedia kaudu üpris hästi tuntud. Sadakond päeva ministriametit pidanud Kadri Simsoni jutud on valdavalt töised ja tõsised. Poliitikute asi, mis muud. Täna oleme aga hoopis teisel lainel, kuigi endiselt tõsiselt ning me läheme jäljerada mööda tagasi lapse- ja nooruspõlve. Kõik need meenutused omandavad aga lisaväärtuse lapsevanema kommentaaride ja tähelepanekute kaudu. Ning nõnda ongi meie jutuajamise kolmandaks osapooleks ajaloolane ja poliitik Kadri isa Aadu Must. Kena pühapäeva kõigile, kes kuulavad. Mina olen Sten Teppan. Tere tulemast vikerraadio stuudiosse. Kadri Simson, tere ja kadriga on kaasas tema isa Aadu Must, rõõm näha, rõõm on vastastikune. Me oleme kadriga minevikus paaril korral kohtunud, aga Aaduga näen ja räägin ma esimest korda. Ning ma pean käed üles tõstma. Selle jutuajamise eel ma natukene pelgan. Sest kui vastas istub elukutseline poliitik või kaks lausa siis nende tavapärasest mustrist või rollist väljatoomine tõenäoliselt väga lihtne ülesanne ei ole. Aga mind lohutati selle vestluse eel külaadu, saate täis, räägib ja ülegi veel. See on see koht, kus ma meie vestluse sisse juhatan. Aadu laia muige saatel, kas kõlab kuidagi tuttavalt või oojaa? On alati kohe ka midagi korrigeerida, noh mind kui poliitikud ei maksa karta, ma olen eelkõige ajaloolane, ajaloo professor, arhindise professor, aga põlvkondade side erutab mind muidugi tugevalt ja mitte ainult tänases päevas, vaid ka ajaloolises vaates. No Kadri, sinu puhul vist on niimoodi, et kuidas ma ka ei pingutaks siis midagi muud tiitli mõttes ma juurde ikka praeguse seisuga ei leiuta, kui professionaalne poliitik või aitab mind? Ma arvan, et ei ole tänasel päeval mõtetki leiutada, et ma olen ju minister ja minister on poliitik. Aga tulles tagasi siia eelmise viite juurde külado aitab meil saate mööda, et nii kaua kui mina, ma ise tunnen, on olnud alati väga hea õppejõud ja see tähendab seda, et isal on kombeks rääkida huvitavalt ja pikalt. Ja kui mul on mingi asi nagu peaaegu väga väiksena omandatud, siis see, et kui tahad isaga kaasa rääkida, siis tuleb tabades hetk, kui ta hingab ja vahele öelda. Nii et ma arvan, et hilises hilisemas elus näiteks foorumi saates on sellest olnud väga palju kasu, et leida see hetk, kus saab midagi vahele öelda ja küsida. Selle saate pealkiri käbi ei kuku, viitab ühele vanasõnale, mis justkui toob esile kahes mõttes tuuma või idee. Üks on perekondlik järjepidevus justkui geenide mõttes ja teine on perekondlik või, või põlvkondlik järjepidevus kasvatuse mõttes. Aadu, kui te vaatate oma tütrele vasakul käel otsa kumb osa või kumb pool teie meelest Kadri puhul paremini näha on või domineeriv, kas see, mis puutub geenidesse järjepidevuse mõttes või see, mis puutub kasvatusse? Erinevad inimesed arvanud erinevat moodi, mina arvan, et on olemas, et mõlemad pooled on päris hästi esindatud, aga me teame, et mõned kolleegid on teinud ka hoopis kummalisi järeldusi, nii et see sõltub ka vaata vaata seisukohast, mis tahku keegi tunneb. Ma arvan, Meil on kadriga olnud päris hea klapp, kontakt juba varasest lapsepõlvest peale ja ma julgen isegi arvata, et temal oli oma, on oma vanematega, kõlab nagu uhkustavalt isegi natuke rohkem vedanud ka minu minul omal ajal kus oli ka oht, et vahel vaata, et järjepidevus ära ei kao, sest ma olen 51. aastal sõjajärgse aja laps, kus isa oli invaliid, rohkem haiglas, ema töötas ja hommikul koolis, õhtul kultuurimajas ja nii edasi. Aga ometi on ka minul oma esivanematega päris hea. Ja ma arvan, et meie perekonnas see põlvkondade järjepidevus on kohe päris hästi säilinud. Nii geenide kui ka mõttelaadi, vaimulaadi ja kultuurilembuse poole tehtud. Kas te olete oma vanematelt, oma kasvatusest või kodust ja lastetoast nii-öelda võtnud kaasa mingisuguseid mõtteid või ideid mida oma tütarde peal rakendada teadlikult või, või on see kõik toimunud kusagil kuklas, nii et, et ei pea spetsiaalselt eraldi sellele? No tegelikult mingit teadlikku pedagoogikat ei ole õnnestunud minul rakendada kodus vähemalt mitte ülikoolis küll ja asi ongi pigem selles, et mina ei tea, mõni suur kasvatusteadlane ütleb, et võib-olla ta kasvatasin lapsi valesti. Siis ta peab ütlema, et mind kasvatati ka valesti, sellepärast et mul näiteks oma emaga oli väga hea emotsionaalne kontakt. Me mõistsime teineteist poole sõna pealt ja vahel oli ema see, kes sai ka oma suure inimese muredest rääkida kodus oma poisipõnnile. Aga kõige räigematest asjadest. Ja seega sellest aitäh ta ei rääkinud, ajad olid raskemad, kui mina oma helgest toredast päikeselisest lapsepõlvest mäletan. On see võimalik, et sel ajal oli lapsepõlv päikeseline või lapse jaoks ikka ei. No ma loen praegu küüditatute mälestusi, nemad räägivad ka, kuidas nad paljasjalgsete poiste tüdrukud jooksid Siberi nõlvadel ja, ja kui, kui ilus ja särav see võis olla meie kõrvalt vaatama ja pisar tuleb silma nende lugu lugedes. Tead, ma arvan, et meil kõigil enda lapsepõlv on olnud, kui vanemad kaasa on aidanud, on olnud suhteliselt tore ja ilus. Kadri, kas õdedest vanim olla on õnnistus? On see roll sulle meeldinud? Ja see roll on mulle väga meeldinud, et mulle meeldivad minu kolm nooremat õde, kellega ma koos olen kasvanud ja, ja selles mõttes Manim olla on andnud mulle võimaluse teha midagi, mida nemad enam ei saanud, et neid jäeti vanemale hoida, aga mind polnud kellelegi. Nii et ma olen päris palju isaga tööl kaasas saanud käia ja olen olnud nagu esimese lapsena sellises olukorras, kus siis, kui mina sündisin, oli isa, noor õppejõud, kus nii kaua kui ma mäletan, pole mind eriti titetatud, vaid kogu aeg kaasa võetud tehtud asju, mida täiskasvanud teinud on ja, ja ka koolis, et kui ma pean mõtlema, kuidas mind kasvatati, siis kunagi ei jälgitud algklassides, kas mul on koolitöö tehtud või tehtud seal minu eest. Et selline iseseisev hakkama saamine oli kuidagi normiks. Ja teiselt poolt ma mäletan seda, et Kadri sai tõepoolest ka hea trenni ja ei virisenud tol ajal oli ju niimoodi, et me korter oli linna ühes otsas, aga lasteaiakohta eraldi teise linna serva ja hommikuti oli ikka nii, et kadrijooksuga jooksuga. Ja ma mäletan, kui oli kunagi Tartu Ülikooli töötajate laste töötajate spartakiaad, eraldi rühmad lastele, siis kadril oli juba nii jooksukogemuseta, lõi selle võistluse kinni. Tõsi küll, vahepeal kippus kaart tegema, et kuna mina kõndisin või jooksin seal platsi kõrval aga füüsiline vorm suurepärane, ei mingit virisemist, et lasteaed on kaugel või sinna keeruline minna. Ja selle peale ilmselt pisemad tegelased nii väga ei mõtle või ei oskagi selle üle nuriseda. Lasteaiamälestusi on. Noh, neid on erinevaid, eks ole, et ma käisin ülikooli õppejõudude ja lastelasteaias ja võib-olla meenub siis seal pisikene lasteaed hetki, kus tuli enda eest seista, noh näiteks meil oli narivoodi ja kui, kui mingil hetkel kleebitud nimed valet pidi, et mulle meeldis üleval magada ja mind ei kleepsuga pandud alla magama, et kus siis tuli selgeks teha, et see täiskasvanu, kes iganes ta kleepis, on eksinud ja nimed võivad olla valesti kirjas, aga ülemine koht on minu oma. Et noh, mingid sellised kriitilised momendid Mõned jooned avalduvad kõige varakult, eks jah. Mina mäletan seda, et Kadri oli väga kohusetundlik ja korralik koolitüdruk ja mitte mingeid probleeme kunagi ei olnud. Ja siis kunagi oli huvitav episood, kus ma pidin midagi kooli järele viima või, või miks ma pidin tulema poole päeva pealt kooli. Ja jõudsin tuli lõppu. Uks avanes, prauhti kõigepealt hüppas sealt välja sinu lugupeetud pinginaaber Margit, ees oli mingi väikese ühe teise koolipoisi koolikott, Margiti hüppas üle nagu ka sell, siis tulid. Kadri tegi midagi sellist, mida ma elusele näinud. Osav jalgpalluri liigutusega saatis selle koolikoti üle üle selle fuajee päris täpselt järgmise väravast sisse, uksest sisse. Mille peale muidugi õpetaja kohe kargas juurdudes Kadri sisegi miljonites tere ja siis ütles väga leebelt. Ära teinekord nii tee. Nii et mitu tahku. Missugused sinu esimesed mälestused isaga on ja, ja mis hetkel sa teadvustasid või millega seoses, mis on tema, tema valdkond, millega ta tegeleb? Ma arvan, et see oli ikka lasteaialapse vanuses siis, kui, kui mind ülikooli kaasa võeti. Aga, aga esimesi mälestusi seda ei oska ju täpselt sõnadesse panna, et isa on alati olemas olnud pigem nagu see tähelepanu puhul. Ma mäletan nagu tagantjärgi huvitavat lugu, et, et ma lapsena pisikese lapsena olevat päris palju võõraid inimesi võõristanud. Aga siis oli üllatanud minu vanaema isa, ema, väga see, kui ma olin maal vanaema juures saabus sinna isa vend, kes oli parasjagu siis külla tulnud, aga minu isa ja ema seal vanaema juures olnud ja ma ei pannud tähele, et see isa vend ei ole minu isa. Ronisin sülle, sõin edasi Mumbooliku vorsti saia, eks ole. Kahel vennal on viis aastat vanusevahet, aga midagi oli neis niisamasugused. Onu oli kohe oma. Sinu emale ja tema õel oli viis aastat vahet, aga meil on ainult kaks, kaks, aga noh, nähtavasti üks asi, mida võib-olla Kadri mäletab, võib-olla ei mäleta. Noh, mina olin ka suhteliselt tööle orienteeritud inimene, vahel unustasin ennast arhiiv ja juhtus isegi seda, et kui arhiiv pandi õhtul seitse kinni käis küll arhiivi juhataja uurimissaali juhataja, seal köhatasin köhatus ja mina mõtlesin. Oi, tal on köha, eks ole, aga ta tahtis öelda, et koristaja on ka inimene hakkab ära minema. Ja kui ma koju jõudsin, siis vahel olin väsinud ja mingil ajal arvasid, et isa on kogu aeg väsinud. Aga vähemalt Kadri lapsepõlveaegadel Kadri ja tema õe lapsepõlveaegadel oli mul komme või vähemalt minult nõuti unejutte. Ja ma tagantjärgi ise mõtlen ja me oleme perekonnas mitu korda arutanud, et kui keegi oleks sel ajal pannud diktofoni käima siis oleks saanud palju huvitavaid lasteraamatuid. Tõsi, neid üle kuulates või üle lugedes oleks avastatud, et mõnikord oli seal ka järgmise ajaloo loengutegelased istutatud kuhugi Eesti metsatalusse pandud rääkima. Nii et eks ta, eks seal käis läbi nii tori mütoloogiat kodukohajutte vahel, vahel vahel oli mingi vanamees, kes oli hämmastavalt sarnane kõigilt oma omadustelt nendes Karl Suurele või jumal teab kellele kellelegi ajaloo näitelavalt kunagi hiljem igavatele, koosolekutel, kus ei tohtinud nagu kritseldada, aga arvutisse kirjutada võis osa nendest selleteemalistest juttudest panin kirja ja kirjutasin niimoodi raamatut, põrgu värk. Nii et seal on mõned üksikud nendest lugudest kirjas, aga need olid sellised toredad lapsepõlve, Kadri, tema õelapse põle, Kristiina lapsepõlvehetked, kus oligi huvitav ja, ja ma arvan, et see sellest võis midagi meelde jääda ja võib-olla oli sinna ka ära peidetud see väike kasvatusiva, kui mul üldse midagi kasvatuslikku neile rääkida. Lisest mõnedes juttudes oli ka tugevalt ka see hea ja kurja ja, ja moraaliprobleem nagu sisse põimitud. Kadri, kui palju on sind mõjutanud kohtumised vanavanematega, kui palju on sinu elus olnud vanaema vanaema, vanaisa, vanaisa? Mina olen tundnud ainult oma vanaemasid. Nii et siis, kui mina sündisin nii ema kui isa, isa enam ei olnud, aga vanaemad on väga olulist rolli mänginud. Et alates sellest, et alati olid mul lapsepõlves pikad suved maal vanaema juures vahetustega küll, et Pärnumaa ja Raplamaa vana maleva juures mõlemale vanaemale terve suvekoormat ei antud, kõik koolivahetalvel ja sügisel ja kevadel olid ka maal vanaema juures. Ja siis vanaema treid erinevad. Et isa ema oli kooliõpetaja, ajaloo õpetaja ega siis, kui ma olin veel või juba noor täiskasvanu ikka kippus helistama pikalt ja andma niimoodi tunniga tuppa telefoni teel nõu et kuidas peab elama ja milliseid probleeme lahendama. Nii et vanaemal oli see pedagoogi kand tugevalt sees väga. Ta oli väga selline ühiskondlikule elule suunatud ka ise ta vist ei veetnud ka kõrges vanuses päevi niisama, vaid juhendas küll kodu-uurimistöid oma kodukoolis. Ennem oli õhtuti veetnud koorijuhina kohaliku koori dirigeerides, nii et tema oli selline aktiivne. Teine vanaema oli. Selline. Väga hea kokk, väga hea kuduja, tema poolt oli alati tagatud sinna kõige moodsamad kampsunid. Ja. Ja ta oli hea inimene, et, et kui vaadata nagu seda seda, et kuidas, kuidas üks naine võib oma lähedasi hoida siis minu ema ema oli väga hea inimene. Vahel jah, Eestis on kombeks teha rumalaid, hämma nalju, mina pean ütlema küll oma kadrivanaema tähendab Ülle ema kohta. Et ta oli tõeline veepere jaoks tõeline rahvuslik rikkus ja võib-olla kõige kõige eredam osa sellest said nooremad õed, kes on siis vanematest ühest ja teisest 10 ja 10 aastat nooremad. Siis me avastasime, et kui vanaema kolis Tartusse, tal oli küll eraldi korter, aga ta käis päeval meie juures, siis äkki juhtus niimoodi, et kogu pere hakkas sööma tunduvalt odavamalt kui seni ja tunduvalt paremini. Nii et selline ja oli ka kodusoojust ikka täiendavalt juures, sest nagu ma ütlen, et nii mina kui Ülle on läbi elu olnud no ikka väga ka tööle orienteeritud ja, ja vanaema, selles mõttes olen ma selle loosungi pooldajad, hoidke oma vanaemasid, nad on meie rahvuslik rikkus. Kus tema tähendusest ilmselt võime siin kõrval olles aru saada, pannes tähele kadrihääle katkendlikuks muutumist mõnede inimeste meenutamisega, nii on lihtsalt eks. Aadu, kui palju ja kas üldse kadrimuutus, kui, kui nooremad õed kõrvale tulid. Ojaa, mina pean ütlema, et kui Kadri oli väike, siis, siis ma otsisin ka aeg-ajalt olid lastega tegeleda, sest see oli nii huvitav. Toredad lapsed, aga, aga hiljem tõesti oli niimoodi, et Kadri oli nagu ametlikult kuulutatud ema asetäitjaks ja ta täitis seda ülesannet väärikalt ja tõsiselt. Vahel oli intsidente ka, ma mäletan kunagi, kes oli Rootsi kuninganna visiidi ajal, kui sa oma nooremate õdedega olid linnas ja üks jooksis ühele poole, teine teisele poole kestatis kakale pissile ja Kadri muutus kurjaks ja siis sai riielda mingi vanaproua käest. Nii noor ema ja juba nii kuri. Noh ja ma olin kolmeteistaastane, panid väga pahaks. Nii et jah, selliseid episoodi oli palju, aga Kadri sai väärikalt hakkama nende nende, nende tööde, nende kohustustega ja tagantjärgi jääme mõtlema, et kas, kas ikka pidi nii suure koorma panema noorele tüdrukule, aga tema sai sellega. Just kas olukord kujunes olude sunnil niisuguseks või teil tõesti oli isa ema vahel kokku lepitud ja olemas teadmine, et tüdrukut võib usaldada? Ei no tegelikult mu ema jäi ikkagi mõlema väiksema õega koju, aga isa töötas toona Rootsis. Nii et, et see pigem oli minupoolne tahe ka, et appi varateismelisele ikkagi väikesed lapsed väga meeldivad. Need ma pigem olin nagu oma sõbrannade seas uhke, et mul on sellised pisikesed tüdrukud, kellega jalutama minna ja, ja olin nagu selline seltskonna mõttes huvitav kah, et näed milliseid milliseid atraktsioone ma saan oma sõpradele pakkuda. Kahe pisikese tüdruku jalutamine. Kui ma mõtlen, Kadri, kuhu sa tänaseks oled jõudnud ja mida korda saatnud, siis ma kahtlustan, et ühel hetkel, kui, kui sa kooli jõudsid ja ma küll ei mäleta ise, mis klassis hakatakse klassi vanemat valima aga kui see sinu koolis ja sinu klassis juhtus, siis kas sa olid esimene? Ka mina käisin koolis sellisel ajal, kui mingit klassi vanemate ei olnud. Et ma sattusin aega, kui pioneeriorganisatsioon laiali saadeti, aga mitte midagi asemele ei tulnudki. Ja kuni keskkooli lõpuni oli meil täiesti organiseerimata keskkooli osa ja põhikoolis ka mingeid liidreid ei valitud, ametlikult vähemalt mitte. Me jõudsime oma koolis ikkagi vande pähe õppida rivisammu selgeks ja kõik oli korras, isegi poest said punased rätikud toodud. Aga see punkti panemata oligi nii murranguline hetk, et sel nädalal räägite veel oktoobrilastest ja pioneeridest, järgmisel, aga juba eesti lasteorganisatsioonist ELO. Kas sina jõudsite punast kaelarätti ikkagi natuke kanda ka vä? Ja ma kolmandas klassis või oli see neljandas, astusin pioneeriks, aga sügisel see organisatsioon enam ei olnud veel. Suvevaheaeg kaotas selle selle asja ära. Aga teistpidi sama teemal ikkagi jätkates, kas liidriomadused, mis paratamatult minu meelest peavad sinu elukutse esindajal, kui ta tahab kaugele jõuda ja sa oled kaugele jõudnud olema märkasid sa ise nende avaldumist ja tundsid sa kirge ja tahtmist klassi või kooli tegemistes ikkagi hõivatud olla. Aktiivne. Ja ma olin, ma olin kogu aeg hõivatud, ma tegin erinevaid. Trenne ja siis ma käisin erinevates sellistes ringides, mis olid taibukusele suunatud, näiteks Tartu Ülikooli matemaatika tudengeid tegid põhikooli ajal ülelinnalist võistlust, iga nädal oli üks voor, võistlus ei olnud siis mitte ainult matemaatilistest teadmistest sedapidi ka olema, aga oli selline taiplikum meeskonnatöö ja me oma klassi tüdrukutega võitsime selle ülelinnalise hooaja ära. Ja see oli enam-vähem esimene selline meeskonnatöö kogemus ja selline järjepidev tegevus, et midagi, mis oli kooliväliselt eesmärgipärane Ma jäin praegu mõtlema seda, mida Kadri rääkis nendest olümpiaadidel võistlustest omal ajal, minul läks ka olümpiaadidel hästi ja mina võitsin küll Pärnu rajoonis, tol ajal olin peade ja, ja, ja siit kohe hüppas mõtte veel ühe asja juurde. Algul saatejuht küsis, et kas, kas ma näen geene või näen ma kasvatust. Ja ma ütlesin mõlemad. Ma jäin praegu mõtlema, et minu ajal ega esivanematest väga palju kodus isegi räägitud, mine tea, kes missuguseid kõrvalmaiguga võis olla. Aga ma arvan küll, et meie perekonnas on päris palju asju. Pärid väga headest geenidest, seda nii emaliinist kui ka minu liinist. Näiteks minu vanavanaisa oli Eluaegne tsaariajal lõpule Eesti aja algul eluaegne vallavanem. No tol ajal ju seda juhtunud ei olnudki, päritavad ametit. 1924 panid ameti maha ja pärandas vallavanema ameti oma pojale, kes oli läbi terve Eesti aja kuni 1940. nii välja 41 tina kuklasse uutelt võimudelt. Aga ja vahel ma olen mõelnud, et kus mul seal püüdlus omavalitsuse töös kaasa lüüa, ilmselt ikka esivanematelt kuskilt sealt kaugelt või teine asi. Minu vanaonu oli Tartu Ülikooli professor. Minu tädi oli Maaülikooli professor ja ilmselt eriti just tädi veel ka matkides ees kujudes võttes orel ma kuidagi teisti stiihiliselt öelnud nagu samade eesmärkide poole ise neid kõiki teadmata. Ja hästi põnev on muidugi oma oma perekonnaloos, kui leiad kuskilt arhiivist üles dokumendi mõne kauge esivanema kohta, saad haid taga, on, ma arvasin, et ma olen unikaalne, aga see võib olla suguvõsa omadus, et selliseid asju on ka tulnud ja, ja selles mõttes on ajalooline hea olled. Perekonna lugu on küll tegelikult see viimane, mida hakkad vaatama ja nii on ka seal nii palju põnevat nii palju erinevaid tublisid inimesi. Nii et see on omamoodi nauding ja, ja ma arvan, et seda peab ka teadma, siis tunned, saad ka ise julgust ja, ja tunned mist isegi ennast. Õpid ennast paremini tundma. Kas minu mõttelend on liiga lennukas, kui ma väidan, et ajalooõpingutele järgnev poliitikukarjäär on üsna enesestmõistetav asjaolu tõttu, et mõlemad valdkonnad eeldavad oskust musta valgeks rääkida ja vastupidi et kõigepealt ajaloost, et see tundub niisugune valik, mulle isiklikult tundub inimeste puhul alati natukene huvitav, sest parasjagu ebamäärane Ma tahan siin kohe juba poole jutu pealt vastu Aini palun, tähendab minuni arhiivilise professor, minu ülesandeks on uurida arhiividest välja see, mida teised veel ei tea. Olen kõik oma puhkused, võib-olla ka perekonda solvates veetnud arhiivides ja eriti teiste riikide arhiivides, nii et korjanud üle üle maailma kokku seda, mis on Eesti ala kohta ja eestlaste kohta kirjas. Julgen esimese reegli kohe öelda, et meil on küll head arhiivid, aga meie saladused meie suhtes toimunud poliitikad on kirjas meid valitsenud riikide arhiivides, need tulebki palju ringi käia, kohati uurides siin oma nina ees ajalugu, saame teada ainult selle, mis oligi suurele publikule mõeldud. Ja ma julgen öelda, et kui sa nüüd ütlesid, et musta valgeks rääkimisega, siis minu elu eesmärgiks on kirjutada see, mis vahepeal on värvi muutnud, ümber kirjutatud maa peale tagasi tuua. Ja see väga raske ei ole sellest umbes kolmandik meie ajaloo raamatutes kirjas olevat olevast vastabki tegelikele faktidele. Aga ainult kaks kolmandikku on sellist, mis on väga subjektiivne pealtvaatajate ülistamiseks kirjutatud või iseenda ülistamiseks või salakaubana Eesti ajalukku sisse toodud, noh näiteks kasvõi esimese maailmasõja ajal, kui Vene tsaar ikka maksis, et nüüdsest peale baltisakslased ainult halvad, siis see jäigi Meie ajalukku kauaks pidama ja nii edasi, nii et see ajalooasi on ajaloomuusa kohta on öeldud kunagi kergemeelsem muusa. Ja samas on teised jälle ütlevad kõike vooruslikum, kõik sõltub kui lähedalt, kui lähiajas või pikemas perspektiivis vaadata, ajalugu on keeruline asi. Jah, no minu mõte või taust sellele sinna juurde on asjaolu, isegi kui mõni teadmine põhineb faktil, suudetakse seda käsitleda või interpreteerida väga erineval viisil. Ja jube keeruline on kasvõi ühe isiku rollis. Te ju mõlemad taibata, kellest ma räägin, kelle nimi siin viimastel nädalatel on kas just kõigile, aga väga paljudel huulil olla olnud kokku leppida, et mis mees ta siis näiteks oli? See justkui näitabki, kui interpreteeritud ajalugu on. Viidates jälle saate pealkirjale, mis on, käbi ei kuku, kas Kadri, sinu ajaloo õpingute valikul mängis isa eeskuju mingit rolli või sa oleks selle raja peale jõudnud jõudnud ka, olenemata asjaolust, et isast sai professor? No ma tegelikult ülikooli sisseastumiskatsetel sain sisse nii ajalukku kui juurasse ja siis oli võimalik valida, et kumba õppida tahan, seal seal oli küll lisamängus, et ma olin millegipärast veendunud, et ajalugu on palju huvitavam ja ma ei pidanud pettuma, et ajalooõpingud olid väga huvitavad. Arvan, et ajalugu haridus on, annab väga hea harituse. Ja kui nüüd mõelda hilisema elu peale, siis ajalooõpingutes vajadus omandada väga palju. Lisamaterjale, et see ei ole ju noh, ühe teksti lugemine ja sellest järelduste tegemine vaid ikkagi päris suur loet lugemus peab seal taga olema. Et seal hilisemas elus tuleb kasuks, sest tänases töös mul ei ole ka mingist koolitarkusest kasu. Ma iga päev pean omandama uusi uusi fakte, uusi teadmisi, nende põhjal tegema järeldusi ja järelikult tuleb isegi majandusministrile see baasajalooteadlasena kasuks. Ja teine asi veel, et noh, et mineviku vigade nagu tundmine kindlasti aitab tulevikus ja tänapäeval neid vigaseid mitte korrata. Kõlab ilusti, aga ei rakendu paraku alati. Kadri, kas gümnaasiumi äkki isegi varem oli mõni moment ajalooõpikust või mõnest raamatust niisugune, mis inspireeris selle tee suunas mõtlema? Neid hetki oli erinevaid, et päris põhikoolis oli, oli meil hetk, kus meie vanaajal õpetaja suri ära ja siis poole aasta pealt ei olnud kuskilt täiskohaga õpetajat võtta ja just meie klassile tuli asendustunde andma Hillar Palamets kes suutis, siis? Ma ei suuda täpselt öelda, kui vanaema oli nagu umbes 12 13 anda seda ainet niivõrd kütkestavat, et ma siiamaani mäletan, mida ta rääkis pidilise Eufrati vahel olevast kultuurist. Ja, ja hiljem hiljem võib-olla siis konkreetselt ajaloo ainetunnis ei olnudki nii inspireeriv kui kirjanduses ajaloolised romaanid, et see annab ju igasugust ilukirjanduslikku väljundit alates ristikivist ja lõpetades krossiga. Karismaatilised õpetajad jäävad alati hästi meelde, ühte nime sa mainisid, tema küll sattus asjaolude kokkulangemisel ajalugu õpetama, aga, aga meenub sulle veel mõni õpetaja koolist. No minu esimene klassijuhataja, et ma käisin muusikaklassis ja meil oli klassi klassijuhatajaks muusikaõpetaja Heli Tiiu Tamm, kes oli minu vanaema, kursusekaaslane, olnud õpingutekaaslane niisugune suur emalik naine kes, kes oli suurele osale minu klassikaaslastest klassijuhatajaks kuni gümnaasiumi lõpuni Miks ta sulle nii hästi meelde tuleb või on jäänud? Esimesed õpetajad tõenäoliselt jäävad kõigile hästi meelde, aga aga muusikaõpetajad on väga sellised emotsionaalsed ja avatud, et ju ju see tema puhul mõjus ka lastele hästi. Kas muusikaklass tähendas lihtsalt koorilaulu või midagi enamat? On sul kodus klaver näiteks täna? Ja minu puhul oli see huumor, et meil ei olnud kodus klaverit, aga ma läksin klaveritundidesse, siis isa otsustas, et tema enda vanaisa ehitatud harmoonium, kus kõik klahvid ei langenud kokku klaveriklahvidega võiks olla piisav õppevahend. Aga häda oli see, et ma olin pisike, vanaisa oli selle või vanavanaisa oli ehitanud seal harmoonium, niiet Ta ise pidi jalaga pedaali sõtkuda, et muusika välja tuleks ja samal ajal ei ulatunud klahvideni ja ei saanud nagu vändata pedaali. Need, et õpingud olid õpingud kuivas. See meister oli sinu vanavanavanaisa lausa aga enda ehitatud biljonit. Klahvid olid ilusad, need olid ikka elevandiluuga jah, üle üle kaetud. Aga, aga Pille ei vastanud päris klaveriklaviatuurile. No enne oli küsimus sellest, et kas ajalugu ja poliitika on seotud, mina olin selle küsimuse peale pikalt mõtlema ajaloo õppimine poliitikasse poliitikule väga vaeva raske asi. Just selles mõttes, et ka näiteks tänapäeval Riigikogus. Ma vaatan, kuidas tulevad uued ideed ja räägitakse, et meil on uus mõte, nüüd me hakkame nii tegema. Ja kui sa siis tead, et esimene katse seda teha just sama ideed ellu viia langes 1860.-tesse, miks ta siis läbi kukkus, kuidas teda prooviti Eesti vabariigiga ja nii edasi, siis see ajalooteadmine näitab seda, kui, kui palju asju tegelikult kordub. Ja eriti näitab seda, kui palju on harimatust, kuidas aabitsat ja ajalugu tundmata tormatakse täpselt samadele umbteedele üsna tihti. Et ajalugu ei tule ainult kasuks. Võib-olla tuleb kasuks iseenda valikutes, sa tead, et ei maksa valida asju, kus on mulli rohkem kui tegu. Aga seda, et nüüd me teeme paremini, kui oli minevikus tuleb välja elus praktikas juhtub sageli hoopis vastupidi. Kas te suudate omavahel kokku leppida ühe laulu, mida koos kuulata? Laul, mida me minu arust olnud kunagi koos kuulanud oli abaplaat ja seal peal laul, muu Vonn ja mulle tundub, et selles võiks olla midagi sellist edasiliikumise hoogu, mida Kadri-is on minu arvates päris palju kohe reaalselt olemas. Kas ta ise seda laulu mäletab või, või teabe, kas talle meeldib sellest me ei ole kokku leppinud? Ei, mis mul. See on vikerraadio, pühapäeva hommik jätkub meil saatega, käbi ei kuku. Minu vestluskaaslased on isa ja tütar armust ja Kadri Simson. Ja läheme oma juttudega edasi kusagilt sealt koolipõlvest. Kui tõsiselt sa oled oma elus valikute suhtes olnud? Teelahkmel? Kaalutlusi on ju erinevaid. Kas või seesama ajalugu, juura? Oleneb, kummas suunas minna. See maailm, mis avaneb, on need eluteed ja rajad ja jäljed võivad olla ju hoopis teistsugused, hoopis erinevad. Kuna ma olen jõudnud siia, kus ma täna olen ja olen oma käekäiguga senimaani rahul, siis ma arvan, et ajaloovalik oli õige valik. Aga toona ma arvasin, et et sellega on valik tehtud ka 10-ks aastaks, et et ma nüüd õpin neli aastat bakalaureust ja kaks aastat magistri kestab neli aastat, doktorantuuri peale. Ja tegelikult kujunes nii, et doktorantuuri ma ei jõudnudki ja magistrisain hoopis Londonis. Aga, aga et ka seda, et ma ei ole oma valikutes liiga 10 küünega kinni, et kui elu pakub suuremaid võimalusi, siis ma olen neist kinni haaranud. Londoni õpinguid ei otsinud ma kuidagi sihipäraselt, ma lihtsalt sattusin hommikul kohvi juues lugema Suurbritannia saatkonna kuulutust, et nad annavad viiele Eesti noorele stipendiumi aastase stipendiumi magistrantuuri õpinguteks. Ja vaatasin, et ohoo, et tingimused on sellised. Ideaalselt, vastan neile. Läksin, kandideerisin, läbisin vestlused ja saingi selle stipendiumi ja siis võib-olla oli keeruline hetk Londonis õpinguid lõpetades, et mis nüüd edasi. Siis tuli järgmine kuulutus. Ma ei tea, mil viisil NATO parlamentaarses assamblees Brüsselis kui meele kandideerisin ja osutusin valituks. Ja siis õnneks õnneks kutsuti koju tagasi, pakuti tööd Eestis, et muidu oleks ilmselt Brüsselis olnud neid kuulutusi veel. Rohkem kui üks kuhu kandideerid ja mõtted akadeemilisest karjäärist. Kas seal taga oli õpetajaamet, mis ajalooga seoses kusagil terendas, kas see oli see perspektiiv, mida sa nägid või, või oli midagi muud? Me õpetaja jaoks on mu tänane haridus ilmselt piisav, aga doktorikraad õpetaja jaoks on ilmne ülekvalifitseerumine. Et pigem siis juba õppejõu amet. Eks me siis mõtlesin kahekümneaastasena või kaheksateistaastasena, et mis see kõige ahvatlevam karjäär elus olla võiks. Mõtlesin midagi kõvemat kui professor Eesti riigis olla ju ei saa. Kadri, ma arvan, seda ei ole võib-olla väga lihtne teha, aga palun proovi. Mis on kolm tähtsamat isikuomadust, mida sa endale näed? Ma arvan, et ma olen julge, olen südamlik. Ja ma olen päris taip. Kas ma lugesin Veevalaja kohta, kes sa ju oled, olen seal niisuguseid asju ei olnud muidugi. Seal oli uuendustega kaasa, mine ja peaaegu et revolutsionäär miinuspoole pealt sinna juurde vähese empaatiavõimega ehk kaasteeliste ka mitte väga arvestav, kui eesmärk on olemas. Aga üldiselt etis ikkagi positiivse mulje, maa ei ole väga horoskoobi lugeja, aga lihtsalt huvi pärast. Kuna mulle tundus kõrvaltvaatajana sinu puhul teatud rida omadusi, mis paistsid olevat aga kaljukitse moodi, siis ma läksin kohe vaatama, mis kuupäeval oled sa sündinud ja palju puudu jäänudki, natuke nõks üle kaljukitsejahiks pääl lähete. Kas sa ise oled kunagi tõsiselt vähem tõsiselt vaadanud? Neid asju, mis nii-öelda tähtedes kirjas on? Ja loomulikult ma olen horoskoope lugenud, mul on kombeks isegi praegu horoskoope lugeda. Nende lugemise viga on see, et sel hetkel, kui ma olen horoskoobi lugemise lõpetanud, ei mäletama, mida mulle tänaseks lubati. Nii et et juurde siis nagu meelelahutus. See on, näitab jah, kui palju asi korda läheb, teemas? Kannapööre, ma vaatan Ado otsa. Kas te kusagilt gümnaasiumi Kadri gümnaasiumi käiguajast äkki näiteks või esimesed ülikooliaastat? Väetate Aadu esimesi peigmehe kandidaate. Ega hästi ei mäleta? Sest neid ei olnud väga, kes oleks koduuksest sisse toodud või olid muud asjad tähtsamad. Noh, vaata, see vist oli juba see aeg, kus ma hirmus palju tegelesin muude asjadega, ega ma ukse peale ei valvanud küll. Et kes siis sisse-välja käib, aga mul on selle koha peal lükkhariduses. Lünk hariduses hästi. Mul ei ole kellelegi teise otsa vaadata kui, kui Kadri. Ma ei tea, kuidas see sinu moodi on käinud. Aga palju räägitakse nii-öelda täiskasvanuks saamisest ja et inimese elus on teatud periood, kus kus toimub avastamine igas mõttes, mõistad ju, eks. Kuidas aeg, sullex. Kui ma astusin ülikooli, siis nominaalne õppeaeg oli neli aastat ja ainuke inimene minu kursusel, kas nelja aastaga lõpetaja lõpetas cum laude, oli tüdruk, kes esimesele kursuse kursusele sai emaks. Nii et et mõnikord on hea näide sellest, et inimesed suudavad kõike. Aga minul läks viis aastat just sellepärast, et mul õpingute kõrval oli ka aktiivne üliõpilaselu. Liitusin esimesel kursusel üliõpilaskorporatsiooniga ja järelikult ma siis iga iga semester ei võtnud neid aineid. Ülemahu aega jäi muuks ka ja viimasel kursusel läksime juba tööle. Võib-olla ma natuke liialdan, aga kui ma mõtlen korporatsioonide peale, kuhu mehed kuuluvad siis seal juuakse põhiliselt õlut. Ma ei ole ise kunagi üheski olnud, sellepärast vabandan, kui kellelegi liiga teen, aga niisugune mulje on jäänud. Mida, mida naised korporatsioonis tegid? Ma kuulusin naiskorporatsiooni, kus oli kokkulepe, et keegi ei suitseta, sa tahad sinna organisatsiooni kuuluda ja väga õige valik, sest mul siiamaani ei meeldi suitsetavad inimesed. Aga alkoholi suhtes nii karmi keeldu ei olnud, nii et et toona oli sihuke lihtne maitse, et ilmselt neid veine, mida toona tudengid jõid, täna enam juua ei tahaks. Ja siis tulevad mõned maitsed meelde ja mõned peavalud, see on tõsi. Üks episood on seotud 90.-te keskpaigaga. Kui ma vaatan sinu enda koostatud CDd, kus sa oled oma maitse järgi pannud kirja tähiseid oma tegemistes, siis ma ei ole üheski näinud missitiitlit. Hästi, ma saan aru, et võib-olla ministri leheküljel, noh, et see ei ole see esimene koht või esimene asi, mida seal mainida. Aga siiski sa oled mulle jääb mulje distantseerinud ennast sellest miks super ilus saavutus. Pealegi suhteliselt vähestel ette näidata. Praegu mõtlen kolleegidel ministrite peale ja kahtlustan, et üks neist, kes on võitnud laulukonkurssi, pole seda ka endale c5 pannud. Et on noore ja hobid ja tegevused, mida mida ja hiljem professionaalsuse siis ei kirjutatud. Aga see on alati teada olnud, et kuigi ma võitsin Tartu missitiitli ennem seda kui guugel ülemaailmseks sai. Aga siiamaani on see ilmselt igaühel võimalik välja guugeldada. Ometi, ma kuulen su hääles niisugust tooni et kui sul täna oleks sama valik või otsustamise koht, kas minna või mitte, sa jätaks minemata konkursile. Ei, see oli väga tore, tore kogemus, et väga diplomaatiline vastus muidugi ta oli tore kogemus, ta oli kuidagi teistsugune, kui, kui tänaseks need võistlused kujunenud on, see pigem oli. Ütleme nii, et kui kaheksakümnendatel käisid kõik malevas, siis üheksakümnendatel käisid kõik kooli tüdrukud ikkagi seal missivõistlusel ära. See on päris hea tähelepanek jah. Kõik võib-olla siiski käinud, mina mõtlen, et niisugusele konkursile lähevad endast heal arvamusel neiud ja mitte üldse halvas mõttes, vaid ette enesekindlad kes teavad, mida nad väärt on või siis teine variant, nad lükatakse sinna, kuidas sinuga oli, täitsa vabatahtlikult või. Nii palju, kui ma mäletan, oli meile nelja klassiõe nii-öelda kihlvedu või selline kokkulepe, et me lähme sel hommikul, kui minema tuli hakata, siis kaks tükki olid ära kadunud. Kaks vapramad läksid kohale. Kas sa mäletad ka, kuidas sind kiideti või mille eest kõige rohkem? Selles Tartu missivalimiste aastal 94 oli väga kandev osa suuliste esitlustel. Ja tagantjärgi on öeldud, et ma rääkisin ennast ilusaks. Oled nõus või? No ma arvan, et suu peale kukkunud ei ole, et ju ma siis olin natukene sõnakam ja julgem ja võib-olla ka vaimukam kui ülejäänud kaunitarid millest tuleb söödasuu peale kukkunud, ei ole sorud. Sellepärast et isa on mind üles kasvatanud lugudega juttudega, et kui sa juba väikesest peale oled kogu aeg kuulnud lugusid, mis ei piirdu sellise kitsa sõnavaraga et ju ju siis siin nii mõndagi on võimalik omandada, tuleb Mihkel narratiivide peole. Ma ei tea, kas ma olen mihkel narratiivide peale, aga, aga mulle meeldib ka lugusid rääkida. Mis see võistlus toimub, mäletan, olite kohal, olin kohal. Süda puperdab, ei no see oli minu põlvkonnale oli see selline asi, et oot, kas seda nüüd nii. Ta oli veidi harjumatu, väga uus asi. Aga sportlasart ja meisterlikkus mind lummas seal selle asja juures kindlasti. Kumma puhul rohkem süda lõi või tugevamini, kas siis, kui missikroon pähe pandi, või siis, kui. Kui tütar sai ülikooli lõpudiplomi? Arvatava seal sportlikku hasarti ju ei olnud, oli selge, kindel ja tulemus oli ette väga hästi teada. Missikonkursi see oli ka selline väike sportlik hasart sees. Kas need üllatas Kadri, niisugusele võistlusele läks veidi üllatas ja ja tulemus ka veidi üllatas, aga mul oli siiralt hea meel, et ma olin selles mõttes täitsa tugev liige selles fännklubis, kes seal kohal oli. Kadri, mis auhinnad? Kroon auhinnaks oli krooniase kroom, peaks mul vanematekodus siiani alles olema? Ma küll vahepeal korporatsiooni ajal laenasin selle ühele tüdrukule, kes käis esitamas aariat öökuningannast unustas selle krooni kilekotis raamatukokku Tartu linna keskraamatukogu, kus üks väike tüdruk selle endale koju ära viis. Aga, aga siis oli palju otsimist ja lõpuks väikese tüdruku ema tõi selle raamatukokku tagasi. Nüüd on kroon jälle minu juures kapi otsas. Kas sa, Kadri, mäletad kohtumisi jõuluvanaga ja enne teda näärivanaga? Mäletan niisugune komme teie peres on olnud Ado. Jah, vahel oli küll nii, et vahel käis näärivana ära või jõuluvana ja unustas kingid kuuse alla. Mõnikord oli ta ikkagi ka ehedalt olemas ja, ja aga naabrimehega samasugused püksid jalas. See koht oli olemas jah. See oht oli olemas. Millega või kuidas Kadri sina oma pakke oled lunastanud? Aegade jooksul? Noh, alguses ilmselt sai vist jõulu jõuluvanale habeme-le pai tegemisega need pakid kätte, aga mingil hetkel oli selge see, et sel õhtul, kui jõuluvana pidi tulema päeval tunnid venisid ja siis mulle anti nõu, et mine sinna eraldi tuppa, sinul, luuletuse raamat, õpi luuletusi pähe. Nii et sellisel lühimälutreeninguga sai siis õpitud viimasel pärastlõunal leid luuletusi aitas aega veeta ja, ja igaks juhuks rohkem, et mine tea, äkki pake palju. Siis läksid luuletused teinekord ilmselt ka õdede eest käiku jälle nagu ikka asendusema puhul jah. Õed said endaga ise hakkama, aga ema oli, sai aru, et, et seal on nagu kasutamata ressurssi ja lubas siis esitada ka tema eest need luuletused. Kas tagant tulevad tütred on kadriga pigem sarnased või on õe tähelend ikkagi pannud nad mingisugusesse situatsiooni, olukorda, rolli, mis mõjutab ka nende elu? Noh, üldiselt on hämmastav, hämmastav, mõnikord tundub, et kõik neli on väga erinevad ja siis järsku avastad, kas või olgu ta siis pildi peal või telefoniga helistades ototot, miks Liisu räägib kadrihäälega. Nii et sarnasust on palju, aga igalühel ikkagi oma elus on, see on kindlasti nii. Nüüd kuivõrd on kadril mõjutanud? Mina näen kõrvalt, et kõik nooremad õed on kadriga ikka väga rahul küll aga olen tähele pannud ka ühte väikest episoodi, kui oli liisul noh nii-öelda number kolmel oli oma töö juures nominentide esitamine, siis minu arust ta võttis kandidatuuri maha, kuna enne jõuti valitsus moodustada ja ta ei tahtnud proua ministri õena konkureerida oma asutuse, noh, nii-öelda parima töötaja tiitli ütles et seal hakkavad siis kõrvalt kõik ütlema, et see on sellepärast nii, et näed, mõjutab ühtepidi, mõjutab teisipidi noh, nii see elu seal Kui suur osa Kadri praeguse ametiga seoses sinu unistustest on täitunud, kas ministri amet on midagi niisugust, millest poliitik unistab? Ma arvan küll, et poliitika ei ole ju poliitikas selle jaoks, et ainult rääkida, mida võiks muuta, et ministriamet annab võimaluse ikkagi koostöös ministeeriumi professionaalidega asju päriselt muuta. Ja kui ma olen pidanud viimastel kuudel andma inimestele vastuseid, et mis tunne on siis hetkel on tunne, et on toimunud selline suur arenguhüpe. Umbes samasugune tunne on mul elus üks kord olnud, siis kui ma lõpetasin keskkooli sain ülikooli ja esimestel kuudel Tartu Ülikoolis sellest samast Tartu linnas, kus ma ennemgi elanud olin. Ülikoolis käies, kus päevad olid väga palju pikemad valdas mind üleüldine õndsustunne. Et kuidas on võimalik varahommikust hilisõhtuni võtta neid loenguid, mis kõik on huvitavad. Ja praegu jah, päevadel jälle pikemad kui olid eelmisel aastal tagasi, aga, aga üleüldiselt ega ei kurda. Ma tänan teid selle vestluse eest. Oli oli meeldiv ja soovin tuult tiibadesse. Aitäh, aitäh. Saade oli. Käbi ei kuku ja täna külalisteks Aadu Must ja Kadri Simson, kena pühapäeva kõigile, kes kuulasid. Mina olen Sten Teppan, kohtume jälle. Pikemad ja veelgi põhjalikumad jutuajamised, saate käbi ei kuku, külalistega leiate vikerraadio koduleheküljelt internetis.