Tere ja kena pühapäeva. Minu saatekülalised on isa ja tütar, kes räägivad oma kasvamise loo nii koos kui eraldi kasvamise loo. Vähe on elusid, mis mööduvad pilvitu taeva all. Küsimus on, kuidas hoida pea püsti ning jääda väärikaks, kui seesama elu juhib sind vägisi kraavi. Jaan Tammsalu on vaimulik. Tallinna Jaani koguduse õpetaja. Oma kahest tütrest võttis ta stuudiosse kaasa noorema Paju, kes on ametilt sotsiaalministeeriumis kantsleri abi. Mina olen Sten Teppan ja soovin kõigile head kuulamist. Tere tulemast vikerraadio stuudiosse, Rutt, tere. Tere, Jaan Kärevere. Ehkki on pühapäeva hommik, Jaani sünnipäev, pealegi palju õnne. Suur tänu. Palju õnne ja aitäh. Ei saa ma lubada, et see tänane vestlus sünnib algusest lõpuni ainult rõõmsatele teemadele toetudes või midagi niisugust. Elu lihtsalt ei käi sel viisil. Rutt. Kui tihti sa oma isaga igapäevaelus tänapäeval kohtud? Tegelikult üsna sageli. Kuna isa elab minu töökohale väga lähedal, siis me võimalusel üritame koos lõunatada, et kas isa juures või mõnes lähedal olevas kohvikus. Ja tegelikult on isa ääretult hea vestluskaaslane. Et igapäevaküsimustes või kui mul tekib mure, siis ma saan alati isa poole pöörduda ja isa oskab head nõu anda. Mis mured on nii palju, kui sa soovid praegu öelda igapäevaelu mured, mille kohta sa tõesti isa käest lähed küsima? Mured lastega igapäevaelus nagu meil kõigil, ma arvan Suhtemured suhtled inimestega, kuidas suhelda edasi, kuidas teha siis, kui teine teeb nii ja nii edasi, et on selline. Vanamees on läbi paksu ja vedela läinud ja võib-olla oskab mõnda mõnda nõu anda ja mõnel korral, aga mõnikord on ka päris keeruline. No üks tütar Rutt on meil täna siin, aga, aga räägime teisest lapsest ka mõnusana. Teine veidikene vanem kristiine kristiine Nändi ja võib ju olla ka tegelikult, et ka kasupoeg ergo sellepärast et ligi 12 aastat vist elasime kuus, olime koos ja on olemas veel üks inimene, kes on oluline nagu selles ringis. Aga teine tütardest on jah, õppinud peediks ja, ja õpetada lastele lapsi kima, ERR-i välja ütlema ja, ja muid selliseid asju tegema. Et võiks öelda, et mul on kaks väga väga erinevat last ja, ja vahetevahel võib lausa pead murda, et kuidas on võimalik, et kak kahest ühesugusest inimesest või tuleb kaks täiesti erinevat väga erinevat inimest välja, eks ole, et, et see on nagu vene rulett iial ei tea, mis, millal ja millest sõltuv ja üks saab siis ühe omaduse rohkem teineteise omadusi ja nõnda. Ja. Purgiski paigal, teine võis liivakasti ääre peal mängida oma kätega ja laulda pool tundi järjest ja, ja mitte sealt isegi natuke nihutada ennast. Muidugi kuus jooksid seal Kaarma kirikuaedade peal ja see oli päris jube jah. Nendele turistidele ma hiljaaegu keegi ütles mulle, et et kas sa mäletad, ütleb, et me tulime sulle ütlema, et, et mingid tüdrukud jooksevad meetri kõrguste kivi lahtiste kividega tehtud aedade, tal ei olnud betoneeritud, eks ole. Et need saavad surma seal ja nad ütlesid. Tere, naised ja nad ongi minu tütred, aga kas sa ei keela, miks ma peaksin neid keel maga, nad võivad ju kukkuda. Eks nad siis vaatavad ja ka võib-olla tänu sellele on elus nii mõnigi asi olemata jäänud ja kukkumine kukkumata jäänud, et omal ajal sai, sai teha ka asju, mis mida ei keelatud kogu aeg teha. Tegelikult mõned aastad tagasi, Me käisime Kaarmale, Laura-Katriin oli kaasas minul minu tütar ja ta jooksis nendel samadel kiviaegadel aedadel ja mina hoidsin hinge kinni, aitas, rahune, las ta jookseb. Rutt kummas kirjelduses end ära tundsid, praegu, kui Jaan rääkis, et üks oli niisugune, keda ei saanud purgis ka kinni hoida, teine oli, kes liivakasti serval istudes laulis. Kahjuks olin mina see, kes purgiski püsinud kujuneks. Räägime veel lapsepõlvest, aga räägime Jaan sinu lapsepõlvest kõigepealt, kui sa tagasi mõtted, siis mis su esimesed mälupildid on, mis sinu vanematekodust sul silme ees läbi jooksma hakkavad? Mida enam olen mälu kohta raamatuid lugenud, seda enam ma olen sellega nõus, et paljud mälupildid ei ole mälupildid selles mõttes, et sa mäletad täpselt seda tegevust. Aga sa mäletadki seda pilti timmida, vaadates sulle keegi kõrvalt ütles, et, et siis me olime seal ja siis me tegime seda ja siis hakkad seda pidama omaenda mälupildiks. Mul õnneks isa fotografeeris väga palju, mul on väga palju pilte lapsepõlvest ja läbi nende piltide on, mul on näiteks üks selline mälupilt, et mõisa hetkeks ilma tööd Ta huvita, Nõukogude liidus oli ka võimalik ilma tööta jääda ühest kohast ära ja teise kohta parasjagu ei saanud. Ja siis siis selle niinimetatud Eesti vabariigi aegse isapuhkuse ehk ilma palgata puhkuse ja ja mind ei pandud, sõime, vaid isa käis uhkelt mingisuguse kummalise lapsekäruga mõõda Kingissepa linna ringi ja, ja kaubu peas ja kes tahtis teada, siis sai kindlasti teada uhkelt mehelt, et, et see on tema laps, poeg et isa on minuga alguses väga palju koos olnud ja ma olen selle üle väga-väga tänulik, et see aeg oli selline, et ei, ei loobitud kohe nii-öelda kuue kuuselt kuskile sõime ja ja sain olla oma vanematega koos. Ma olen vanemate ainuke laps, mu mõlemad vanemad olid teise grupi invaliidid, üks kaotanud jala lastehalvatuse tagajärjel ja, ja teine seljavigastusega. Ja nende jaoks oli minu sünd selleni ime, et nad ei, Nad ei lakanud seda imet imetlemast peaaegu et lõpuni välja, kui kõik ümberringi ütlevad, et olgu kaks filoste inimesteta, Te ju abielluda, aga vaadake, et laps ei hakka muretsema, eestlased muretsevad igasuguseid asju, diivaneid ja lapsi ja, aga see oli sõnum meile oli, see, oli nendele sõnum jah, et ärge hakake lapsi muretsema, et vaadake, et toetage 11 ja üks on proteesiga ja ja teine käib viletsast ja nii edasi. Ja nemad muretsesid kohe. Ühe lapse ja ma olen väga õnnelik, et minu vanemad mind muretsesid endale ja nad olid väga õnnelikud selle üle, nii et võib-olla minu lapsepõlvest jääb mulle meelde üks pilt veel, on mul meeles. Mind kaitsti ka siis, kui mul oleks tulnud üks korralik litakas anda, see tähendab, et kui õpetaja kirjutas mulle märkuse, et Jaanil on jälle kumm puudu ei kirjutanud välja, et kustukumm, aga ema kirjutas sinna alla, kas püksikumm või? Nii, et noh, ma olin selline laps, kes oli ime. Iierress tegi kõik alati kõige paremini. Eeskujulik, absoluutselt eeskujuliku ema oli, oli juba väga, väga vana, siis ma ütlesin talle, et kas sa tõesti arvasid, et ma ei suitsetanud. Sa leidsid ja suitsu pakema taskust pidevalt ja ta ütles, et aga sa ütlesid, et sa leidsid nad maast ja sa ei saa neid jätta, et isa suitsetab ja nii edasi ja ta jäi kõike seda uskuma, et uskuda, et tema poeg on kõik see kõige kõige kõige. Ja mina panin kuuri põnele põlema, siis tema ütles, et see oli naabripoiss, kes pani, eks ole, kuuri põlema, tahtsin vaadata, kuidas paberit põlema enam kustutada ei suutnud ja siis läks vanemate vahel läks kakluseks, et kelle poeg sinna kuskile jooksis. Minu ema muidugi ütles, et naabripoiss ja mina olen ema seelik varjus ja temas ei karistada. Kui sinu vanemad mõlemad olid invaliidid ja sina olid pere ainus laps, tähendab ilmselt ka olukorda, kus sa pead nooremana kui muidu võtma endale raskemaid keerulisemaid mehelikumaid ülesandeid. Kas see oli niimoodi? Kahtlemata mõisa ei jaksanud paljusid asju teha, ta lihtsalt ei suutnud näiteks ämbriga tulla, ta tuli pooleli ämbriga ja nii edasi ja ja mina hakkasin 200 ämbriga tulema, ühel hetkel juba meil oli pumbakaev oli ja, ja sealt tuli vett tuua, tõlk tuli välja viia, puutulid ära raiuda ja see kõik sai ühel hetkel ja väga vara minu ülesandeks. Ja jumal tänatud, et me saime keskküttega korter. Ta oli sellel hetkel või aasta enne seda, kui ma otsustasin templi tulla Tallinna vanemate juurest ära. Ma ei oleks julgenud iiksatadagi, et ma tulen ära ja ema peaks hakkama ämbreid tassima või puid lõhkuma või otsima kedagi appi. Õnneks oli see olukord hetkel selline, et ma sain rahulikult öelda, et nüüd on minu aeg Sid saadavalt minna. Tagatöö kogemus kindlasti see, et mul on kohustused, see taskuraha ei saa, lihtsalt seda visatakse, vaid tulen vanematega koos metsa minna korjata maasikaid, korjata mustikaid, Ta Pokli ja minna turule neid müüma, mina olin see poiss, kes Kingissepa linna turu peale müüs. Ma ei mäleta, et mul oleks nii-öelda suveks lihtsalt raha pihku visatud, öeldi. Tema aluste peale väga varakult sai hakatud neid asju tegema, tahtsid makki saada, tuli suvi läbi tööd teha, rehvis näiteks kuskil leedugejal. Jah, ta oli rehvidirektor tol ajal. Rutt, ma ei tea, kui palju või vähe sa oma vanavanematega Jaani vanematega elus kohtuda jõudsid ka talle väga palju. Ja nad on tegelikult väga palju mõjutanud, sest et lapsepõlves jällegi Kuressaare on väike linn, elasime lähestikku ja enamus lõunat ma sõin tegelikult vanaema vanaisa juures. Kui sa mõtled nendele aegadele tagasi, siis mis sõnadega sa kirjeldaksid oma isa ja tema vanemate omavahelist suhet või läbisaamist või? Seda kirjeldab soojus. Nende suhted olid väga head. Kuigi isa elas küll kaugel, aga nad helistasid tihti. Jah, ma arvan, et seal soojus Kas Jaan sinu jaoks on konkreetseid omadusi, väärtusi, mida sa enda hinnangul oled kaasa võtnud, vanematekodust? Kindlasti ema meeletu tahtejõud, visadus ja, ja tema lause, et Jaan, kui sa midagi tahad ja visalt selle poole püüdles, siis siis kõik on võimalik. Ja see oli inimene, kes, kui ta töökoht Ühel hetkel teatati, et me oleme otsustanud kolmandale korrusele täid kolida esimeselt korruselt oli väga viletsa proteesiga, mis ei paindunud nii nagu tänapäeva proteesid. Siis ta lihtsalt läks, läks järgmine esmaspäev, teisipäev hõlmata oleks aastaid sinna kolmandale korrusele tema jaoks seal nagu mitte miski ületamatu, kõik oli ületatav ja mulle, kui ma vaatan rotti, siis ma siis ma näen, näen seda, seda oma ema, kes saab hakkama isegi siis, kui on väga raske. Isegi siis, kui kõik ei tule kaasa sellega, mida ta tahaks, siis tema saab hakkama ja isalt tohutu lugemus, et seal veel kaks nädalat enne oma surma. Ta oli väga-väga vilets, läks, ta võttis tal aega kaks tundi, selle kolmesaja-kahesaja meetri läbimine väikese abivahendiga. Ta läks, tõi neli paksu raamatut, millest oli suremise päevaks poolteist läbi lugenud kuni lõpuni välja meeletu lugemus ja, ja muidugi kahju, et ma temalt ei saanud seda tohutult head mälu, et kui ma talle ütlesin, tulin kuskilt koreast ja ütlesin, et ma kohtusin ühe tšehhi hokimängijaga, kes omal ajal vangi pandi, sest kogu koondist pandi vangi, sest nad võitsid hõbemedali kuskil olümpiamängudel ja siis tulid tagasi ja oli teada, et nad tahavad ära karata ja nad pandi kinni kõik ja siis ma ütlesin, et, et mingisugused mängud, kus ta kinni, kus ta oli isots kohe sellel aastal šant Moritzi mängud olid, et, et ta nagu noh, tema jaoks nüüd kes hõbedat hõbemedali võitnud spordis ja nendest ta ise ei saanud paljusid asju teha. Aga ta väga innukalt jälgis asju ja, ja oli väga kursis ja tali peale jäi meil see, mida ta luges, on inimesi, kes loevad tohutult palju, aga ei mäleta mitte midagi sellest, mida nad loevad. Isa aina pakkis endale juurde teadmisi. Ja tollase kirjutamine tuli ajakirjanik ja, ja, ja, ja küllap ka sealt on tulnud see, et, et mina neid raamatuid välja annan praegu ja ja võib-olla ka tülide lahendamine. Isa läks minema, kui tüliks läks kolmeks tunniks neljaks tunniks, ema läks, ema pidi hulluks minema, tihtipeale ta läks lihtsalt, ta ütles, et tal on asja, võiks jalgratta, läks, mets tuli tagasi ja siis oli naine maha rahunenud ja, või olnud rahunenud. Et tal jäi veel midagi sinna garaaži teha. Temaga ei olnud võimalik eriti riielda, et mina ei viitsi riielda, lähevad mul see karjumine või niuksed asjad. No ma ei taha, mille sina võtad ja kuhu sa lähed. Lähen teise tuppa, lülitan arvuti sisse ja. Aga mul ei ole vaja üldse kuskile minna. Mul ei ole viimased aastad olnud vaja mitte kuskile minna, ära eest vaja riialda. Elu on nii lühike. Riiblemise peale kulutada mingite tühjade tühjade asjade peale. Mul on abikaasa, kellega mul ei ole vaja riielda, tema vahetevahel vaikib, aga siis ma püüan, püüan selle üle elada ja, ja kui sa vaikimine lõpeb, siis, siis on nagu sünnib. Jälle sa jõudsid juba jutluses mainida, et ühel hetkel jõudsid ta Tallinna. Läksid õppima, tempty, sinust sai ehitusspetsialist midagi niisugust, jah, ehitustehnika. Ja, ja siis tuli nõukogude armee ja ma olen jaan, vaadanud mõningaid sinu jutuajamisi intervjuusid varasemast ajast ja sa oled kirjeldanud Nõukogude armeed või seda aega, mil sa Ukrainas ajateenistuses olid kui niisugust. Meil sinuga midagi juhtus seal nagu mõnes mõttes langes liisk, mis hakkab edasi juhtuma. Sa tegid oma edasised valikud, aga ma ei märganud kusagil, et sa oleks öelnud, mis täpselt juhtus. Kõigepealt oli see, et ma tempi lõpetades sain aru, et mind võidakse sõjaväkke võtta, sest lõpetamine on märtsis. Tippi astumine on septembris. Vahepeal on just see võtmisaeg, eks ole, see kevadise võtmise aeg ja ma tegin kõik saada või siis nii-öelda otse ja 14 15 hinnet tegin ümber lihtsalt lõpetasin punase diplomiga korralikult kaks, kolm liitrit kohvi öö jooksul ja, ja nii ta läks seal sama jälle emalt päritud sa midagi väga tahad. Õppejõud võtsid pead kahe käega kinni, kui meele tulin, ütlesin, et ma tahan nüüd konstruktsioonide ainet teha kannegravile ümber või midagi muud, et nad jälle sa tuled. Noh, kas sa tõesti oskad? Ma olin kindel, et ma ei pea minema ja siis mind võeti ikkagi ära, tähendab, minuga tehti valskust mulle valeta. Mulle lubati. Siis mulle lubati, et mind jäetakse Saaremaale, kuna mul on haiged vanemad ja siis meid saadeti Ukrainasse, tähendab vale vale otsa, tuli probleem probleemi otsa. Aga see pidi nii minema. Ja mis siis seal juhtus, Afganistani sõda algus. Üks purjus ohvitser äratas meid kolme-nelja ajal öösel üles, vehkis Nagaaniga nina all suli nähtamiste laetud, teatas, et Afganistanis algas sõda, Nõukogude armeed tungisid, eks ole, sisse meie läheme ka ja katsuge mulle vastu hakata. Ta saate esimese kuuli kohe tähenduse, purjus sõdur seal oma nakaaniga vehkima selle ruudu ees uniste poistekamba ees. Ma ei tahtnud minna Afganistani sõda, et mul ei olnud mingisugust isu minna, minna sõdima, kuskile kedagi maha laskma, selleks, et sind maha ei lasta ja nii edasi. Ja minu jaoks kuskilt sealt tuli see piir, et kui elu ilma jumalata ongi selline kus inimesed nii-öelda sellistel hetkedel lähevad nii õnnelikuks, muutuvad, et nad saavad kedagi tappa, kedagi hävitada ja nii edasi. Kogu see nõukogude sõjaväesüsteemi nii-öelda ülesehitusse ja kuidas vanad nii-öelda noorida püssid ja kui küsisid, et miks sa seda teed vahele minnes siis täitsa taga meid trumbid ka, et noh tähendab mingisugust loogikat ei ole ainult loomalik loogika on. Ja ma leidsin ühe inimese või kohtusin seal Vovi keskhaiglas või sõjaväe haiglas ühe inimesega, kellel oli tiival ja kellel oli veel usulist kirjandust ja ma hakkasin seda lugema. Käis laks ära, et kuule, siin on midagi, mis võiks olla isegi keset seda hullumeelsust teistsugune. Ma just mõtlesin, et mismoodi see moment sinuni jõudis, sest ega sul tegelikult kodust ju sellist tausta kaasas ei olnud, mis oleks justkui teeotsa kätte andnud või et see oleks varem juba mõtisklenud. Jumala teemal, et see tuli ikkagi täiesti ootamatult tänu juhusele, et kellelgi oli käepärast. Tegelikult on nii, et kui me emaga enne ema minekut seda arutasime, ema kuskilt intervjuust seda kuulis ja siis ta ütles mulle seda, mis ma nüüd ütlen. Siis ta ütles mulle, et kuule, see oli mina, mitte vanaema, aga mul on jäänud meelde nii, et kui ma olin umbes nelja-aastane siis vanaema ütles mulle, et tule istuma kõrvale ja õpi üks asi selgeks ja ma ei küsinud ka purgiski. Aga vanaema oli, oli armastust varbaotstest juukseotsteni täis ja teda ma kuulasin. Ja siis ta õpetas mulle ühe õhtupalve selgeks, mida ma ka täna veel koos abikaasaga nendel õhtutel palvetan, kus ma, kui ma enne magama jää, kui tea, puudutab paid ja ja seal Mobi sõjaväe haiglas selle hullumeelsuse keskel. Hakkasin ma sedapalvet meelde, tuletame üle 15 aasta või umbes nõnda ja mul tuli ta meelde ja ma jäin magama, nii nagu poleks maailmas mitte midagi kurjaga halba. See mõjus nii selle palve uuesti kättesaamine, et ma tundsin, et ma olen seal nagu ma olen öelnud jumala peopesa kumeruse SLI. Ja sealt tuli see hetk võib-olla seda hetke võib kirjeldada kui hetke, kus midagi juhtus. Läbi selle palve läbi selle tajumise. Et keegi on veel, kes kaitseb, hoiab variat, kes on kandnud läbi elu kus ma võin ühe loo rääkida, ole lahke, seal logo Rutiga. Üritan just käima õppinud, tutterdab ringi. Karma postulaat on väga kõrge maja, ühelt poolt madalam, teiselt poolt kõrgem, vundamendi kõrgus kuskil poolteist meetrit all olen veeretanud just suuri suuri suuri raudkive et teha põõsas abikaasa istutud Tänud pojengi sinna laliseb ja laulab ja vehib kätega ja ronib üsna madalale aknalauale ta on, me oleme teisel korrusel, mina olen seal kuskil ahju juures ja vaatan oma tütart uhkusega, nii nagu minu isa kord vankriga oma pojaga ringi sõitis, aga mina vaatan, kuidas ta kõnet, kuidas ta kõnnib, kuidas ta hüppab ja kuidas ta ronib. Ja siis see laps paneb kaks kätt, on püsti akna peal ja paneb kaks kätt akna vastu kahelt poolt. Ja siis juhtub mõlemad aknad avanevad ja minu enda silme ees, tüdruk lendab pea ees ja ma tean, kui kõrge see on, üle viie meetri. Ma jooksin ja nägin. Ma jooksin alla, laps laulis. Siiamaani ei oska öelda, kes jätsid, jättis haagid lahti. Õnneks ei riielnud sel teemal abikaasaga tol ajal mitte hetkegi, ma ei mäleta, et oleks riielnud, me olime mõlemad lihtsalt kohutavalt õnnelikud. Et laps on terve ja laps on elus. Et need on need hetked, mis jäävad süvistuvat sulle kuskile ajju, nõnda et ei ole nii nagu kooliõpetajate nimedega, mis ära kaovad, vaid kus sa oled lõpmata õnnelik ja lõpmata tänulik talle, kes jälle oma peopesa kumeruse alla panija. Ja täpselt nii. See, keda sa väga armastad? Kas armee juttude juurde, kas sa said sealt jaan terve nahaga tulema kokkuvõttes pole jäänud vaimseid ega füüsilisi traumasid sellest, mis sind hiljem kummitama. Kuulge, ei jäänud see purjus purjus ohvitser, mida, keda ma kirjeldasin, see jäi aga tegelikult rohkem jäänud maga, kuulsin, juttusid, aga eestlased, kummaline rahvas. Kui ta on kuskil väljamaal ja, ja, ja teised nagu norima kipuvad, siis isegi eestlased võivad väga kokku hoida ja me olime väga kokkuhoidvad ja meid kardeti. Me ei teinud mitte kellelegi liiga, aga kui ühele meist liiga hakati tegema, siis olime me seitse tükki kohe ukse peal ja küsisime, et kas on probleeme. Ja see toimis nendes kohtades, kus me koos olime, nii et mul ei ole ühtegi negatiivset kogemust, kus oleks keegi hakanud ülekohut tegema või isegi siis, kui mind taheti Sersontide kooli saada ja ma pakkusin ukrainlase välja, ei tulnud keegi minuga norima, et näed fašist jälle, et, et ei võib olla ainult üks kogemus sõjaväest on, mida malevlastele tihtipeale ütlen, et kui leedulased tulid, siis öeldi, et leedulased tulid, kui tulid, lätlasid Sislates Schybricheli, kui tulime, meie oldi kuraati brüsseli ja vot see oli üks, mida ma olen palju hiljem mõelnud, sest me oleme ainus rahvas tänu meie Eesti meist, eessõna tusele, kurat ees ja rattaga, isegi kõrgharidusega inimesed, keda on nimetanud teatud maailmas mitte Stonce, vaid kuraatori. Jumal tänatud, et jumal on selliseid hoidnud. See on vikerraadio Me läheme saatega, mille nimi on. Käbi ei kuku hetke pärast edasi, aga kuulame vahele ühe loo muusikat. Ja nagu ikka, on valiku teinud saatekülalised, ehk siis täna rutt ja jaan. Isa väga hea sõber on Tõnis Mägi ja ka minu generatsioon väga austab ja see muusika väga meeldime. Et ühesõnaga, ja samas olen käinud palju isa raamatu esitlustele, enamus neist olen läbi käinud, meelde on jäänud ka Robert Jürjendal ja kunagi nooruses, nad on koos muusikat teinud, nii et äkki midagi sealt. Siis ka Robert taga noor oli ja Tõnis Mägi oli peaaegu et noor. Aitäh. No ega ei lähe unisoon. Kehapoole jooma. Laeva vee alla. Miljoni. Härra Vare. Too ja mind pilvebatuut. Saade on, käbi ei kuku minu külalised täna isajad tütar Jaan Tammsalu ja Rutt Paju. Jätkame siit ja on, mis hetkel tekkis. Perekond see oli see hetk, kui ma tulin Nõukogude armeest ja läksin tippi ettevalmistuskursustele. Unistus oli tol korral täitmata jäänud, täitumata jäänud, aga vahepeal seal poolteist aastat oli ikkagi nii-öelda korralikult nüristunud. Ja ma ei uskunud, et ma Ma nüüd nagunii lihtsalt sisse saan ja tahtsin nagu tark olla. Hakkasin seal käima ja siis seal oli, oli üks inimene, kes seal esimeses esimesel päeval käis aga kuna mind lollikest valiti rühmajuhiks, siis mulle anti kohustus sellele inimesele külla minna ja küsida, et miks ta enam ei käi. Ja kuidagi nõnda läks, et et jäin. Aga tema ei tulnud ja mina läksin tulinga, tulen tibist. Vaikset, sündis perekond pärast sõda ja sündisid tütar, sündisid tütred, mõlemad tütred sündisid Tallinnas ja Rein all oli ka varasemast abielust. Oli poeg ja ja ka teda olen ma kasvatanud, võiks öelda nii ligi 12 aastat, nii et nii ta läks. Rütmis hetkest sinu pildid algavad. Võib-olla need suved Saaremaa suvilas on tegelikult kui isa oli ehitanud palksuvila Saaremaal, kus rand ei olnud päris kaugel jalutuskäigu kaugusel kui me käisime ühiselt suvilas suve veetmas, võib-olla need on nagu need pildid, mis tulevad esimesena ette. Kui suur vanusevahe? Meil on pea neli aastat vanusevahe, tema on siis vanem. Just et kuidas teie omavahelistes suhetes kajastus, see vist on juba mõnusalt soliidne vahe, kus vanem õde pigem vist hoolitseb väiksema eest, kui kiusab. Eks seda kiusamist oli ka sest et iga sünnipäev, kuhu minu õde kutsuti, siis mina loomulikult tahtsin ka kaasa tulla. Loomulikult tema ei tahtnud võtta, aga loomulikult ema ütles jällegi, et siis sünnipäeval ei lähe, kui kaasa võetakse, et jah, just et, aga, aga samas oli meil sellel Pärna tänaval, kus me elasime, oli hästi hästi mõnus seltskond, et kõik hoidsid kõiki naabritüdrukud ja poisid, sest et meil oli vanem vend, et kellega me kõik kõikus, siis olime tänava peal ikka mängiti. Uca auka on kindlasti üks mäng, mis on meelde jäänud. Keksumängud kõik sellised. Jaan sinu vaimulikuks pühitsemise eest möödus nüüd jaanuaris 30 aastat, kui ma ei eksi, eks kui varakult või mis hetkel sa Rutt teadvustasid, kes on su isa? Päris väiksest sellest esimesest teadlikust elust ma arvan alates, sest et käisime ju tegelikult perega kirikus. Kui me Saaremaa leiame igal pühapäeval, et tegelikult päris päris väiksest peale teadvustasin. Kas see hoiak või mõtteviis andis kodus igapäevaselt tunda, sisad isa isamaa sõnade ja tegudega tuletas seda nagu sihilikult või tahtmatult kogu aeg meelde. Loomulikult söögipalvet ja me lugesime aga tegelikult, et isal on see hea omadus, et kui ta on kodus, siis ta on kodus, et oskab neid kahte asja piisavalt hästi ikkagi lahus hoida. Kui ta teeb tööd, siis ta teeb seda armastuse ja kindlasti andes kõike, aga, aga kui, kui ta on meiega, siis ta siis ta on 100 protsenti meiega. Kuidas sa oled laste kasvatamise küsimusse suhtunud, kas sinu jaoks eksisteerib niisugune sõna ja vorm nagu kasvatamine? Ei, vaid. Ma arvan, et ees olemine, näiteks olemine, erinevad lapsed korjavad erinevat, aga ma arvan, et me mõjutame ikkagi oma oma käskude-keeldude ja ütlemistega palju vähem kui oma oma olemisega oma töösse, suhtumisega paljudesse asjadesse suhtumisega võin öelda siin selle koha peal ja, ja ilma keerutamata, et minu elus on olnud üks periood, kus ma ei saanud rotti kasvatada, kus me ei saanud koos olla, kus kus oli nii, et mina läksin Saaremaalt ära ja tema jäi Saaremaale, õnneks olid vanavanemad seal, kuhu sai peitu minna, varjule minna sai, sai alati sööd kõhu kõhu korralikult täis, aga ma ütleks nii, et ma ei usu eriti sellist kasvatamist, mis on selline kuskil peas, süsteemselt läbi mõeldud ja nii edasi, küll, aga koostöö küsimus on siin ääretult oluline, et kõige raskemad hetked minu jaoks on võib-olla elus olnud see, et kui sina ütled ühte ja teine ütleb kõrvalt absoluutselt teist või sina lubad ja teine keelab ja, või teine keelab ja sina lubad ja ja ma olen näinud väga paljusid inimesi, kes on tohutus hädas sellega, et teid ei suudeta teha koostööd, vaid kuidagi võisteldakse, üks nii-öelda ei luba midagi ja teine siis nii-öelda vaikselt lubab ja tahab sellega plusspunkte lapse silmis teenida ja siis laps ei tea, mida ta teeb ja õpib korralikuks manipulaator toriks või ka siis, kui elatakse lastest lahus või õigemini üks vanem kasvatab, teine saab aeg-ajalt siis ka võimaluse olla koos. Kui siis läheb, see läks üle trumpamiseks, et kes rohkem midagi annab ja nii edasi, et vot selliste asjadega tehakse minu meelest hästi palju vigu. Et ei tehta koostööd, vaid vaid trummatakse teineteist mingites asjades üle ja ja muudetakse lapsed, lapsed manipulaatoriteks. Mina oma kodust küll ei näinud seda sellist noh, ala kahekesi koos. Me nüüd kasvatame seda poissi vaid. Parim kasvatusmetoodik ka. Näide minu meelest oli see, et kui ma olin, ma ei tea, kas 13 või 14, ma arvan, et 12 või 13 siiski ja naabrimees oli, näitas kino, käskin autoga, diskuskil pani filmid üles ja kultuurimajades näiteks kino ja kauplesin ennast kaasa, aga see oli nõnda, et oli kino ja peale seda oli ka tantsupidu. Ja tihtipeale läks väga hiljaks ja mina lubasin, et ma vaatan kino ära ja siis tulen taara. Aga tühja ma siis ära tulin, ma tahtsin ikka tantsupeol ka olla ühel hetkel ja ma mäletan ühte Õist tulemisse võis olla üks või kaks öösel. Ja ma mõtlesin, et ma hiilin salaja lihtsalt tuppa, lähen magame ala, hommikul ütlen, et tulin päris vara. Aga ma nägin ema köögiakna peal istumas ja vaatamas värava poole. Ja kui ta mind nägi tulemas, siis ma ootasin, et ta annab mulle korraliku koosneb ja aga ma nägin ainult ta selga, magamistuppa minemast ei anna mulle mitte ühte sõna, ainult see selg ja see see natuke kühmus, selge ja ettepoole ulatuv pea rääkis tohutust kurbusest ja hirmust, mida ta oli läbi elanud. Ja mitte ühte manitsevad sõna, mitte ühte ei peksu ei olemist. Aga ma ei tahtnud enam seda selga näha, ma ei tahtnud enam ja ma mäletan, et ma tõmbasin tagasi, kui ta oleks minuga riidlema hakkan, ma arvan, et ma oleks võtnud, koraasid sisse jäänud, teistele lubatakse ja mida te keelate ja nii edasi. Mul oleks olnud enda kaitseks palju ütelda, aga kui sul on midagi öelda? Sa näed ainult lähedase inimest, chet tohutut kurbust, mulle mõjus see kordades enam. Ma sinu jutust saan aru, et sinu tee on vahepeal perekonnast lahku viinud. Ta ei ole ka Rutiga kogu aeg koos olnud. Ja aastaid-aastaid olime eraldi ja, ja kohtusime. See ei ole lihtne aeg üks või ükskõik mis põhjusel see kõik sünnib, eks. Kuidas sa selle olukorra endale endale selgeks teed või kaine mõistusega ära seletada, miks ma seda küsin? Ma olen umbes sama asja tegelikult ka ise läbi elanud olnud olukorras, kus laps satub kahe vanema vahele. Tema pole süüdi, eks. Ja siis mõistus ütleb üht ja süda ütleb teist ja, ja see on keeruline olukord. Kuidas sina sellega hakkama said, mida sa endale ütlesid? Õigustuseks? May. Ma ei öelnud endale midagi õigustuseks, siin ei ole nagu õigustusi, aga vahel läheb eluga lihtsalt nii, et need kaks inimest, kes, kes lõpmata hästi mõnel hetkel kokku sobivad, ühel hetkel on jäävad nad võõraks. Ja siis on see tohutu suur probleem, mida nüüd edasi, kas kas, kas võidelda edasi, hambad ristis, olla koos edasi? Mul on olnud jutuajamise väga paljude inimestega, kes on samasuguses olukorras olnud ja ma näen, et see vist aitab, et ka mina olen ise olnud selles olukorras, nad julgevad mu juurde tulla, julgevad nendest asjadest rääkida, nad ei karda, et ma neid kuidagi hukka mõistan, vaimulikuna. Ei ütleks. Nii et no minul on üks selline eesti mehele väga omane oskus, ma põgenen töösse. Tavaliselt oleks need asjad ära lahendada ja, ja, ja üks lahendamise viis on see, et kui vanemad suudavad nagu mingites asjades kokku peida kas või selles, et, et ei keelata teisele lapse tulekut võttei, põgeneb ta eest ära või, või ei, vii lapsi eest ära, kui isa tuleb või peetakse ja kokkulepetest kinni. Ma olen saanud oma tütardega koos olla, teine tütar tuli paar aastat hiljem minu juurde elama ja, ja elaski minu juures, niikaua kui ülikooli läks. Ja Rudki korraks tuli, aga, aga otsustas, et ikkagi ema juures võib-olla natuke parem. Aga kõige olulisem on see, et sa teed enda poolt kõik, et laps laste jaoks olemas olla ja annab neile väga selgelt märku, et sa ei tulnud nende pärast sealt ära vaid seal oli muu põhjus, miks sa ära tulid ja sa hoolid neist kogu südamest edasi ja sa oled nende jaoks olemas, kui nad sind vajavad. Tajumine, et ta on sinu jaoks olemas, mitte ta on ala, et laps ei arvaks seda, ta on mind maha jätnud vaid neil kahel inimesel omavahel juhtus midagi, mille tõttu üks ei saa teisega koos elada, 24, seitse. Aga isana ma olen olemas, ma ei kao mitte kuskile. Aga valu sõnal on, loomulikult on olnud tohutult valus, on olnud väga pikk aeg, kus ma olen mõelnud, kas ma kas ma üldse pean, kirikuõpetaja on edasi töötama. Kas ma võin seda teha samal põhjusel, et just nimelt kui ma ei ole suutnud oma peret koos hoida, eks ole, ei ole hambad ristis nii-öelda lõpuni vastu pidanud ja nii edasi. Ja, ja siis üks sõber ka vaimulik, kuna talle seda kurtsin, ütles, et aga vaata, Ta oma koguduses ringi, kui palju on samasuguseid inimesi samasuguste probleemidega äkinants sinu juurde julgevad tulla? Sinule laulan ja sina saad aru. Ja ma olen tundnud, et ma olen saanud olla, mitte et ma seda sellega õigustaksin, vaid vaid selles on olemas üks nüanss, et sa ei ole täiuslik. Ja sind ei kardeta, kuna see ei ole täiuslik. Rott. Sinu isa kuulates mul on tunne ja mul on hea meel, et te olete hoolimata kõigest vaatamata kõigele siin praegu, nii nagu te olete, et tõenäoliselt aeg teeb ka oma töö ja, ja inimene kipub võib-olla halvemaid asju kuidagi blokeerima või ära unustama, need ei ole hiljem nii tähtsad. Aga ma ei usu, et see aeg oli selle väga lihtne. Ei saa ühele lapsele olla, eks. Kindlasti ei olnud see kerge, kui ema isa lahku läksid, aga aga jällegi, ma arvan, et inimesed kelle suhted mingi hetk läheb, suhted mingitel mingil hetkel lähevad sassi kui nad panna ühe katuse alla elama, see ei ole parem kindlasti lastele. Ja samas nagu ma, ma arvan seda, et tihtipeale see, kui mõni laps elab oma vanemaga ühe katuse all nad võivad olla palju kaugemad, kui meie oleme isaga. Et minul tekkinud kunagi protsi tulnud. Loomulikult ma olen olnud teismeline. Loomulikult tekkis, ma olen seda kogenud. Ma nõustun isaga, et see, et ma tean, et mul on, kuhu pöörduda, kellele helistada, kui on jagada rõõmu, kui muret, siis see on palju olulisem kui see, et sa elad nagu elada ühe katuse all inimesega. Kas sul ei olnud niisugust tunnet, et sa pead valima poole ja kui sa ühe valitsuse reedad teise? Esialgu võib-olla oli, aga see, selles osas saavad vanemad hästi palju ära teha. Et kui nad panevad selle viha ja kõik kõrvale ja suudavad nagu lasteaia nimel mingeid kokkuleppeid teha, siis enam ei pea lapsedki tundma ennast kuidagi pooli valima. Noh kuidas sul endal elus lõbu tunda? Ma arvan, et mul on hästi läinud, sest mul on kaks väga toredat laps last. Jan, Marten ja Laura-Katriin. Mul on suurepärane abikaasa Jaan Jaanus. Vabandust et äkki on läinud, sest pere on väga oluline minu jaoks. Kas usuga kaasnev maailm on sinu jaoks tänaseni iseenesestmõistetav? Jah, ma vähemalt on minu jaoks loomulik, mitte midagi ebaloomulikku. Et ma olen kasvanud sellega koos üles ja nii on. Ehk sinu käest ma ei pea küsima või ei saa küsida, et kas usud või mitte või et? Võid küsida, ma usun, see siiski on kokkulepe iseendaga, et selleks ei saa keegi sind sundida. Lapsena küll sa käid vanematega koos, aga kui sa saad suuremaks, siis need otsused sa pead ikkagi ise tegema tegema mõeldes selle peale ei saa. Ma arvan, et pigem mitte, et nagu ma ütlesin, ennem olen ka mina olin teismeline, et ma arvan, et mul ei ole jäänud tegemata, sest et isa tegelikult nagu ma ütlesin, on väga hea, ära kuulaja ja tegelikult oskate andestada, et, et me kõik oleme inimesed, me kõik teeme vigu, et ei ole kunagi pidanud midagi jätma, rääkimata Ta või tundma häbi enda tegude pärast või ma loodan, et ka isa ei ole pidanud tundma häbi minu pärast. Kui ma mõtlen omaenda nooruse peale ja, ja oma mõllamiste peale ja oma noh siiski võib öelda või mõne mõne detaili, et ma ei läinud kaheksanda klassi järgi ja kaheksanda ajal ühelegi peole sealt edasi ka ilma et ei oleks endale viina sisse kallanud, et käsi ei päriseks mul lapsepõlvest peale käed värisesid ja siis kui sa võtad kedagi tantsima ja sul käsi väriseb, siis noh, siis ta ju ei taha sinuga tantsida ja siis ma leidsin viinast lohutust või rahustust. Ja, ja tol ajal tol ajal see malla minul ikka päris korralik. Ja, ja aeg-ajalt lõppes ka päris õnnetult. Meie elud on mingisuguses eluperioodist tütrega üsna sarnased olnud, et me oleme mõlemad mõlemad ära möllanud. Ja, ja ühel hetkel on tulnud inglise keele sõna kuudina. Nüüd aitab. Et, et selles ei ole enam midagi huvitavat, mitte midagi põnevat ja nüüd võiks nagu teistsugust elu elama hakata ja. Selle kõige juures on tähtis terveks jääda. Absoluutselt kõikidel ei ole seda kahjuks antud, need on õnnega koos, kes tulevad tervena välja. Nii nagu rott seal pojengipõõsas, nii olen minagi olnud mitmed korrad elus tagantjärgi mõtlemas. Kes oli, kes meid sealt autorataste alt eest ära tõmbas, kes oli, kes mind hoidiskama kuskilt kukkusin lossipallidelt kivide vahele ja ennast seal hommikul kella kahe ajal öösel leidsin ja keegi on tahtnud, et sa edasi oleksid ja oleksid edasi tervena, nii et meil on vist mõlemal meie oma seiklusi mõeldes mõtet ütelda, et et see oli tema, kes hoidis. Palun sinult selgitust veel ühele momendile sinu elus, millest sa oled rääkinud, vihjates? See oli siis, kui sinu käest küsiti, kas sa oled kunagi oma vaimuliku elus nii-öelda kahtlema löönud, et kas sa oled ikka leidnud enda jaoks õige. Ja sa kirjeldasid olukorda nii et sa olid väga õnnetud too noormees, kes läks Tallinna bussijaama ja oli valmis sõitma Petseri poole kloostrisse. Aga bussi ei tulnud. Oli ka vara oli, õnneks ma läksin kuskil kolme-nelja ajal, nii et oli hea ajastus. Mis juhtus, võib-olla juhtus tol hetkel see, et kui ma elasin tol ajal Tallinnas, siis võiks olla sellest minu mõned lähedased inimesed ei tahtnud, et ma vaimulikuks lähen ja mind tohutult hakkas tõmbama sinnapoole. Ja see kahetine olek, et sa tahaksid juba vaikselt õpid teiste teadmata käid instituudis, sind huvitab tohutult see maailm ja, ja need inimesed, mõned inimesed, kes on ümber, püüavad siin nii-öelda veenda, et sa mitte mingil juhul selle lollusega tegelema ei hakkaks, mis nende meelest on lollus. Ja võib-olla sel hetkel tekkis selline maailma kokkuvarisemine ja, ja tahtmine minna tõmmata ukse enda taga kinni ja olla siis nii-öelda kloostris koos oma jumalaga. Aga õnneks tuli mulle ühel hetkel meelde üks rabin frantacury luulet, tus, mille on Uku Masing tõlkinud, mis, mille mõte on see, et üks mees ühel öösel mõtles nüüd jumal, ma lähen teenima singi ja ronis üle oma laste ja naise. Ja üks hääl ütles, kuhu sa loll lähed? Ma olen siin. Nii et sellega me ei lahenda midagi, et me läheme ja paneme ukse kinni enda ja oma kõige lähedasemat inimeste vahelt ja läheme hakkame jumalat teenima. Sellega me ei teeni jumalat, vaid kedagi teist. Kui palju õõnestas kogu see lugu, mis sai tohutu meediakajastuse sinust kui vaba müürlasest sinu staatust oma koguduse Silmes? Ma arvan, et on inimesi, kes kindlasti enam ei osta näiteks Jaan Tammsalu raamatut, kuna Jaan Tammsalu on, eks ole see ja teine ja kolmas aga hiljaaegu ühel ühel ühel raamatu esitusega raamatute esitlusel nii-öelda uueaegse Eesti vabariigi esimene Saksa suursaadik esitles oma raamatut töid ja ta oli uurinud siis seitsmeteistkümnenda 18. sajandi Eestimaad ja, ja ta jõudis ühele järeldusele. Jaan Undusk tõi selle välja, et kõik, kes Tartu Ülikooli Ta vist nõudsid taasasutamist nõudsid, olid vabamüürlased. Ja kõik need mõisnikud, kes tahtsid pärisorjuse kaotamist Nii et kui me natuke ajalugu vaadata viitsiksime ja ei vaataks Youtube'is mingisuguseid õudusi, mis on fabritseeritud vabamiilusele, siis me võib-olla saaksime teada, et ei oleks vaja nagu võidelda asjaga. Kindlasti on inimesi, kes tahavad uskuda, et seal midagi halba ja nendele ei aita sellest, et ma ütlen, et seal ei ole mitte midagi halba, absoluutselt mitte midagi halba, asi käib piibli alusel ja, ja, ja mehed püüavad piiblist rohkem teada saada ja nii edasi. Mehed püüavad paremateks meesteks saada, väärikamatakse inimesteks saada ja nii edasi, et see ei ole midagi sellist, mida peaks nagu, mille üle peaks teine inimene muretsema, et mis sinuga siis juhtub, kui see sinna sattunud. Aga kui inimene tahab midagi uskuda teistmoodi, siis ta, ta leiab tänapäeval internetist igalt poolt piisavalt põhjendusi, et, et tal ja mul ei olnud valikuid. Ma lihtsalt olin see, kes ma olin, ma teadsin, et ma ei ole midagi halba sellega teinud, ma teadsin, et see hulk inimesi, kelle keskel ma olen seal vaba mölluses on sellised, kelle, kelle eest ma võin öelda mütsi alla neelata, Ta, või ma võin olla kindel, et see on väga hea seltskond ja väga väärikas seltskond, väga paljud ka kiriku liikmed ja nii edasi. Et mul ei ole vaja nagu häbeneda, sest nüüd on tulnud midagi õudset välja, millega ma tegelen, eks ole. Tänaseks on nii, et hästi luterliku kiriku peapiiskop on mulle hiljaaegu andnud kiriku kõige kõrgema tunnustuse kuldristi kaelani. Et selle, see on nagu punkt, võib-olla sellele vaadatakse seda, mida ma olen kirikus teinud ja täna ollakse tänulikud selle eest ja, ja, ja võib-olla mõned mõned asjadega ära harjutud, et kui ta tahab las ta siis käib trennis, las ta teeb, käib tantsutrennis, eks ole, ja ja noh, käib seal vabameelsust ega koguus, et paistab, et see teda väga ei, hullemaks ei tee. Täitsa normaalne mees. Ma loodan, et inimesed mõtlevad nii. Rott, sa oled abielus, eks olen. Kas kirikult laulatatud? Ei ole kiriklikud laulud. Nii isa kulmud tõusid natukene minu omad veel rohkem. Ei minu kulmud? Ei see ei ole ju mulle üllatus. Pulmas, kus ja ma käisin pulmas, ma käisin registreerima. Mis seal ja siin on see, et ma ei, ma ei ole kindlasti see isa, kes hakkab nii-öelda väimees pojal käsa väänama või midagi taolist, et mulle väga meeldib minu väimeespoeg, tema töökus, tema sihikindlus, see, kuidas ta oma peret hoiab ja nii edasi ja tema vali on see, et ühel hetkel see võib ikkagi juhtuda. Ma olen tanud paljusid paare, 25. registreerimise aastapäeval, isegi 30. registreerimise aastapäeval, 50., nii et i jäävad riim, nagu ütles Martin Luther King, kes pärast küll maha lasti, aga mul on ka üks unistus ja ma loodan, et enne mahalaskmist võib-olla see isegi Minu suur suur tänu, aitäh tulemast. Isa Jaan Tammsalu ja tütar Ruth paju, aitäh. Kutsumast. Pikk vestlussaade Jaan Tammsalu ja Rutt pajuga on kuulamiseks üleval vikerraadio koduleheküljel. Sealt leiate ka kõik varasemad käbide ja kändude kohtumised, raadioid.