Kas nüüd need kaks olulist kongressipartei, 24. kongress, kirjanike kongress, mis, mis ees on, on kuidagi teid ka nagu pannud teatud mõttes tagasi vaatama mitte ainult oma loomingule, vaid siis sellele vahepealsel ajal üldse minu. Päris töö, mis mul viibinud on, nimelt romaan on avarate tagasivaadetega ja juba selle raamides on niisugused edasi vaatamised ja pagasivaatamised praeguse aja aspektist nii tarvilikud ja igapäevased asjad, et nendeta ma ei saa kohe kuidagi siis, kui ma töö juures istun. Ja ka siis, kui ma ei istu. Mis puutub meie kirjanike kongress sisse, siis see on muidugi tore, et ta tuleb. Tore, et kogu meie pere kokku saab elavas mõttevahetuses. Neid kokkusaamisi elavas mõttevahetuses ei ole meil mitte palju. Neid on harvavõitu. Ja nad ei ole ka alati nii elavad ehk kui, kui nad olema peaksid elava kirjanduse huvides ja elavate kirjandusküsimuste huvides. Kongress on suursündmus, aga etemas mitte pettuda, siis ei tule lihtsalt loota rohkem, kui ta suuteline on andma. Mida meie kirjanike kongressis teie meelest on suuteline? Andma minu arvates meie kirjanike kongress oma konkreetses töös on ennekõike muud ikkagi tagasivaatamiseks ja kokkuvõtete tegemiseks, seda me vist enam ei usu. Et nüüd vastu võetud ja läbitöötatud otsuste põhjal uued ja väga suured ja väga tarvilikud ja väga elavad teosed otsekohe vahetult võiksid sündida kui päris põllul, kus ka nüüd kevade tulles meie läheduses igal pool intensiivne töö algab. Päris põllul võib ju mõneski suhtes nii olla, et niisugused kasvumajalised katsetamised on varem tehtud teoreetiliselt hästi läbi mõeldud. Ja siis jõutakse nii kaugele, et juurutaminanud nüüd päris põldudele need kasvumajalised katsed ja oleme kindlad, et sealt tulevad suured saagid, kui loodus vähegi helde on ja ja lubab neid suuri saake saada. Kirjanduspõllul niisugust targa teooria ees käimist, mina oma arvates nagu suudan vähem uskuda kirjanduse vallast, teoreetilised üldistused on ikkagi üldistused selle põhjal, mis juba on selle põhjal, mis on juba tehtud ja kirjanduse teooria on sündinud ja kasvanud ikkagi käsikäes kirjanduse ajalooga. Sellest, mis juba on, mis on tehtud. Katsed ei pruugi alati õnnestuda. Kuidas neisse suhtuda siis kui silmas pidada, et katsed sünnivad ikkagi lahtisel loomingulisel kirjanduspõllul? Kui katsete hulgas loomulikult ja paratamatult on mõningaid kõrvalekaldumisi mõningaid ebaõnnestumisi siis ei ole tarvis neid minu arvates ei surnuks lüüa ega ka mitte surnuks vaikida, mis on muidugi kultuursem, kui see esimene moodus vaid neist tuleb õppida ja need ise koos ajaga selguvad selleks, mis nad väärt on, kas siis kõrvalekaldumist, eks ebaõnnestumiseks vaid tõesti uue ja elava andmiseks. Iga kirjanduslik teos on minu arvates ikkagi elav olevus kõigi elava olevuse omadustega. Ja nagu me ei saa sündivale või vastsündinud inimesele tema elulugu ette kirjutada ja selle ettekirjutatud eluloo järgi lasta tal suureks ja võimsaks kujuks kasvada. Teie ei ole segakirjanduses sugugi mitte võimalik. Kirjandust toidab ja õpetab ja kasvatab inimeste elukirjandus on inimese töö inimestest inimeste jaoks. Ja. Ma arvan, et see meie elu, põhijooni ja põhipiirdeid määritlev ja suunav suur kongress mis on alanud ja praegu veel kestab. Et see suur kongress on põhiliseks ja peamiseks baasiks suures osas sellele, kuidas kujuneb meie elu ja sellest kujunevast elust meie kindlas usus edasi liikuvast elust, oleneb see, mida kirjanikkond suudad teha ja anda, mida suudab korda saata see loo inimese tööinimestest inimeste jaoks. Milles näete teie-meie kriitika osa? Praegu meie kriitika on viimasel ajal tõsiseid edusamme ilmutanud, nagu seda korduvalt on öeldud. Aga raamatuid ilmub meil palju ja võiks ehk küll öelda, et ega lugeja üksinduse tunne veel ei ole likvideeritud. Just lugejate ringist olen sageli kuulnud. Ja vanemad inimesed meenutavad varem kuidagi oli nagu kriitilise sõnavõtu aktiivsus suurem ja lugeja teosega, mis talle meeldis või vähem meeldis või hoopiski ei meeldinud. Ei tundnud ennast nii nii üksi olevat. Aga praegu ilmub siiski veel rohkesti raamatuid, palju raamatuid, millest jooksev elav kriitika vaikides mööda läheb. Ja lugejal on õigus ütelda, et et ma tunnen niisugust üksinduse tunnet, mida ma ei, mida ma ei tahaks tunda. Vahel tekib tunne, et kriitika piirdub hinnangutega ja nagu väldib või häbeneb ess istliku või, või hariduslikku laadi. Võib-olla ma eksin. Ma arvan, et mitte mulle on ka meelde jäänud, et kasvõi neis kõige lühemates märkustes ilmunud raamatute kohta ka meie perioodika kohta, kui seal sisukord ära tuuakse natuke tutvustavalt midagi öeldakse siis kriitiliste sõnadega Dude puhul öeldakse liiga tihti ja, ja, ja korduvalt ja kindlalt, et see ja see annab selle ja selle teose kohta hinnangu. Ja kui see ikkagi kordub nii nädalast nädalasse see hinnangu andmise termin, siis võib lugejal pikapeale tekkida niisugune mulje, et Kloovas kirjandusest ja kriitikast tuleb aru saada niimoodi, et kirjanikud on üks klassitoatäis koolipoisse, kellel kord nädalas siis või kord kuus kriitikuma hinnangu annab, numbri alla paneb. Ja meie lugejad peavad leidma, et see on igal juhul juhul õige. Meie lugejad on ka tugevasti oma arvamisega inimesed, oma maitsega inimesed. Ja ega see alati nii väga ei tarvitse kokku langeda, olgu need kiidusõnad siis kuitahes kõrged, teinekord jätab lugeja endale vabaduse õlgu kehitada ja teinekord ka võib-olla vastupidi, mida siin ka veel võiks soovida, võib-olla just seoses kongressiga, kus meie kirjandusest ja kirjanikest rohkem kõneldakse ja kirjutatakse. Võiks soovida suuremat ja tahaks soovida suuremat lugejate aktiivsust. Et see lugejate aktiivsuse jääks üksiku, et niisuguste kirjanduslikude kuhtamiste ja kokkusaamiste raamidesse ja seinte vahele Vaidet lugeja, nii lühidalt ja, ja, ja selgelt ka kasutaks avalikke informatsiooni, vahendeid, ajalehti, ajakirju ja raadiot ja muud, et oma niisugust värsket ja elust tulnud siirast ja, ja eelarvamusteta arvamist kuuldavale tuua. Lugejad võiksid arvatavasti täpselt sama sooviga kirjaniku suhtes esineda. Ma arvan, et kui keegi teeks üsna täpse statistika sellest kui palju meie juhtivad vabariiklikud, keskajalehed kui palju nemad sõjajärgsetel aastatel, kus probleeme oli palju ja kus ajalehtede ruum kindlasti mitte ei olnud suurem kui praegu. Kui palju tol ajal ajalehed avaldasid luuletusi avaldasid retsensiooni mitte ainult uute teoste puhul, vaid ka uute perioodiliste kirjanduslikud ajakirja numbrite puhul siis praegu kahtlemata on see jäänud üsna üsna väheseks just meie kesksete ajalehtede pool. Õnneks parandab olukorda väiksemaks ajalehtede viimase aja traditsioon selles mõttes eesotsas Tartu edasi ka, kus on kirjelduse lehekülgedele ruumi ja peale selle veel ikkagi retsensioonidele ja eriti luuletustele rohkem ruumi. Mul on praegu värskelt meeles elav ja, ja rõõmsailmeline Tartu edasi pööripäeva number, kus me võisime lugeda Tallinna poeedi Beekmanni värskeid meeldivaid luuletusi, kus me võisime lugeda lausa esiküljel nii-ütelda juhtkirjast eespool koos kena kevade pildiga. Aleksander Suumani vana kevadelaulu ja nõnda edasi ja nõnda edasi, aga ka teiste rajoonide ütleme, tavaliste rajoonilehtede veergudel ilmukas kohalikud autorite või ka mitte kohalikud autorite luulet. Rõõmustaval kombel siiski nii, et lugeja, kes tavaliselt luuletuskogusid just taga ei ole harjunud nõudma, et ka tema saab kokku luulega saab kokku luuletustega ja leiab kätte, mis seal on värsked, mis seal on uut ja mis seal on teda huvitavat. Kui nüüd praegu mõni kuulaja, esiteks teile niisugune küsimus, et, et kas te ise avaldate lähemal ajal näiteks ajakirjanduses midagi, mis vastu seda siis saaks. No kui see küsimus oleks juhtunud tulema niit nädalat paar varem, siis ma oleksin natuke halvemas olukorras, sellepärast et siis mu lehte ei oleks olnud ütelda, et jah, aga küllap nüüd nende kongressipäevadega seoses ühte, kui teist ikkagi ütelda on ja, ja kui nüüd nii väga konkreetset vastust, et sooviks see lugeja, kes mulle võib-olla ehk oleks selle küsimuse esitanud siis ma võiksin talle ütelda, et õieti esimest korda Üsna mitme žanriliste katsetuste ringis. Ma tegin katseks kirjutada mõningaid sõbralikke paroodiakilde meie luule. Sattus tragidalt jaole niisugune ajakiri, mille kaastööliste hulgast ma ei tea, mis ajast ei, ei mäleta, kui piker ja ma vähemalt nägin, et nad on seal juba nii laotud kujul veergudel olemas ja, ja võib-olla nad ilmuvad need paroodiakillukesed. Nii et kuigi mina põhiliselt olen romaani kirjutamise kallal oma päristöös siiski luuleprobleemid nagu välja tuleb, tungivad ikkagi vahele. Ja mitte ainult neid paroodiakillukesi kirjutades, mis on nii muuseas nisugune pliiatsi puudutamine uude žanrisse. Aga üldse meie luuled, ma leian, on arenenud ja rikkalikuks muutunud laial rindel ja siin võiks veel kord meelde tuletada seda, et katsetused ei ole sugugi mitte kurjast, alati nad viivad, viivad asja edasi ja tekitavad elevust, meie suur elu läheb edasi oma oma tõsiseid põhilisi sihte mööda ja luulet tajad ei, ei ole tundnud ennast kuidagi kõrvalistena, seal ei ole tundnud ennast kuidagi vähetähtsa osa juures ega ei tohigi seda tunda, sest kui saabuvad need uued rikkalikumad ja kõrgemad ühiskondlikku eluvormid, siis on luule üks neid sektoreid mis peaks kandma hoolt selle eest et kõige uue ja parema ja ülevama ehitajad oleksid vääriliselt seda ehitustööd tegema. Ja, ja et need põlvkonnad, kes selle elu edasi läinud ehitustöösaavutused üle võtavad ja omaks võtavad, et nad oleksid oma seesmises rikkuses väärt seda, ärme mõtleme, nii et, et hea luule peab Otseütlemistega ja nimepidi nimetamistega suurtest asjadest kõnelema luule peamiseks alatiseks ülesandeks on olnud ja ja suurel määral jääb loodetavasti just inimese seesmine rikastamine. Kui luuletaja aitab näha loodust tema rikkustes siis on see kindlasti tarvilik ja väärt. Kui ta aitab kas või mõnede akrobaat tellite Actaratsioonide kujul abstraktses mõtlemises tee väledust ja NUT, kust toetada ja, ja ergutada, siis on ka see väärt ja inimkonna sisemised väärtus. Tunded on alati luuleteemaks. Fantaasiat, et on tarvis. Huumorit on tarvis selleks, et inimestel inimlik olla ja selles kõiges on luulel tõsised ja kaasaegset ülesanded. Ka siis, kui ta otseselt ja nimepidi ei nimeta seda, mille poole minnakse ja mille poole minna tahetakse. Mitmes kirjanike kongress teile isiklikult on? Olen osa võtnud kõigist meie vabariigi kirjanike kongressidest kui ka üle Liidulistest kuni viimaseni. Ja samuti võtsin osa ja mäletan võib-olla kõige selgemini seda meie kirjanike liidu asutamiskoosolekut sõja ajal Moskvas, üleliidulise Kirjanike Liidu katuse varjus, kus meie vabariiklik kirjanike organisatsioon orgbüroo astmelt läks üle organisatsiooni astmele ja kus asud tati. Üleliidulisse Kirjanike liitu kuuluv Eesti Nõukogude Kirjanike Liit. Nii et need suured kollektiivselt kokku tulemised on kaasa tehtud nii peaaegu päris täiel täiel rindel järk täies ulatuses, ütleksin veel seda võib olla kasvõi meie kongress. Meie vabariigi kirjanike kongress toimub heal ja toredal ajal selles mõttes, et ta toimub ja leiab aset vastu kevadet. Et kui selle pingelise õhkkonnaga päevad on üle elatud, siis võidakse nii hõlmad lahti ja laiali minna loodusesse ja elu hulka ja inimeste hulka, kus on see tõeline kirjaniku tööruum ja uued teosed hakkavad kasvama, hakkavad kogunema ja need nagu minul nii kaua pooleli olnud ja, ja raskelt edasi nihkunud. Suurem proosateos saab üle selle kevade ja üle selle suve mingil määral valmis ja siis on jälle rohkem vabadust ka teistes žanrites võib-olla veel ringi vaadata ja, ja veel kokku võtta seda, mis tarvis kokku võtta, on.