1869. 1969. Teid, ma tervitan Eestimaa pojad. Nii sõnastas Emajõe ööbik rahvusromantilise Dereki. Oma luulega sai Koidulas tärkava rahva lootuste kandja Johann Voldemar Jannseniks, tema esimees, ühisürituse laulupeo eestvõtjat, Carl Robert Jakobsonist kujuneva rahvuse poliitiline tegevus. Mis 100 aastat tagasi oli mõttevisioon tänaseks sajandi eest ei olnud veel laulupeolubagi, on nüüd 20. sajandi reaalsus. Vilde, Pinte, Mihkel, Mihkel ja pint rahvast on saanud nüüdisaegne, sotsialistlik rahvus. Omanäolise majanduseluga oma teaduse ja kultuuriga oma laulupidudega kui selle kultuuri kõige eestilikum avaldumisvormiga. 100. juubeli künnisel me nüüd seisame ja mille heaks kordaminekuks tänasega ilmale tulev laulupeosaade kuimine hakkan laule, Maie omalt poolt tahab kaasa aidata. Saatesarja avasõnad professor Gustav Ernesaksa Altmehelt, kelle nimega on küll lahutamatult seotud kogu eesti nüüdisaegne koorilaulukultuur Täna ilmub esmakordselt raadio juubelilaulupeo muusikalehk mitmes miljonis eksemplaris kui palju leidub kuulajail? Juubelilaulupidu on ju enam kui ukse ees. Õigemini juba uksest sees, vajab siitpeale omale alalist tähelepanu. Kõigepealt puudutagu see meie laulu ja mängu leht, meie kooride ja orkestrite päeva muretsed praegu ju peaks olema tihedaim ettevalmistamise ja repertuaari õppimise kõige pingelisem aeg. Kuigi kava ulatus on vähendatud ja kavas on ka mitmeid varem selgeks õpitud laule on ka praegu tegemist õige raskete laulude õppimisega. Neljaga ärgem peljake. Nende partiisi võib ju õppida isegi nii et teha seda koos mitmete minikuuriga ja mitmes eriruumis rühmade kaupa. Ei saa ju ometi raskemaid ülesandeid välja jätta. Kas me olime siis nõrgemad kui meie eelkäijad, aga ega me ka tehniliselt tasemelt ei tahaks alla jääda, esimeste laulupidude tasemega on ju ometi juubelilaulupidu ettevalmistus on vaja viia iga osavõtja. Nii on vajalik, et laulupeo üldproovid Tallinnas toimuvad ainult viimistlus proovidena mitte enam partiide õppimisena. See kõik paneb suuri kohustusi koorijuhtidele. Ei saa loota, et laulud küpseksid ilma tõsisema töö vaevata. Tohutud kordamised, parandamised ei tohi meid kohutada muusikaliste küsimuste lahendamise kõrval. Mõelgem hoolega, kuidas piduga väliselt kujundada. Oma osa peab saama nii kõrv, silm kui ka süda mõelda rahvariiete valmistamisele rongikäigu kaunistamisele. See vajab rohkem ilumeelt, seda on ikka olnud ja miks peaks ka nüüd puul? Loodan, et asutused ja organisatsioonid leiavad oma koha laulupeo ettevalmistamises. Ei saa olla kedagi, kellesse see pidu ei puutu. Hoolitsege palumatagi kooride, orkestrite juhtide hääletöötingimuste eest. Mõtlen, et järgnevad juubelisaated käsitlevad kõiki küsimusi küllalt põhjalikult. Olgu see üldjuhtide kõne puldiks, esis nägu, koorijuhid ja heliloojad, lauljad, küllap kerkib huvitavaid küsimusi. Olgu selle kaastööliste võrk sama suur kui osavõtjate tegelaste Harr. Hoolitsege selle eest, et kõik hoovad ja mutrid oleks omal kohal. Võtku rohke kaastöötelefonid olid kuumaks ja postipauna paksuks. Enam ei saa kõrvaltvaatajaid olla. Laulupeo desertöör raga langeb valju kohtu alla. Kui esimest üldlaulupidu ei oleks peetud kas oleksime sirutanud seljarahvuseks? Laulupidude tradid? Et see on, on meie rahvale midagi rohkemat kui ainult lustilaul. Rahval, kes seisis ajaloo areenilt kadumise künnisel aitas ühislaul jõuda uue enese tunnetamiseni rahvatraditsioonidest, rahvusliku kultuuri tekkimiseni mis lõppkokkuvõttena on toonud meid tänasesse päeva. Et mõista käidud teepikkust, meenutagem aegu ja laulukultuuri enne esimest üldlaulupidu. Rudolf Põldmäe hiljuti valminud ulatuslik monograafia esimesest üldlaulupeost tuleb tänuväärseks abimaterjaliks. Teile sõna seltsimees Põldmäe. Esimest eesti üldlaulupeost on ju kirjutatud palju ja raske on seal midagi täiesti uudset pakkuda. Ma olen aga julgenud selle juurde asuda. Ja kui ma olen töötanud kultuuriloo ja kirjanduse alal, siis on ka vastavad muusikaajaloomaterjalid mulle nii ennast peale pakkunud, võiks öelda. Ja ma olen nagu kohustatud neid rakendama ja neid ka üldsusele teatavaks tegema. Meil on praegu isegi raske ette kujutada, missugune oli see lauluoskuse tase seal kuskil möödunud sajandi esimese veerandi lõpus või teisel veerandil, ühesõnaga enne et üldse võis mõte tekkida mitmehäälse lauljatega laulupeo korraldamisest. Eesti koorilaulu ajalugu ei ole meil ka veel päris täpselt läbi uuritud. Selle algus ulatub kindlasti kaugemale, kui me seda praegu ette kujutame. Mina olen uurinud vennastekoguduse liikumist ja olen leidnud ka koorilaulu algust. Sealt nimelt see luteri kiriku eri aru alustas tegevust meie maal juba 18 sajandi esimesel poolel. Ja 18 sajandi lõpul tõusis eriti hoogsalt ja siis alustati ka muusika liinidega ja sealt näemegi. Nii esimesi katseid Eesti koorilaulu organiseerimiseks. Nõnda juba 18. Sajand lõpul on mõningad lastekoorid vennaste kuutses olemas, kus juba harrastatakse mitmehäälset laulu ja hiljem kandub see edasi ka täiskasvanutele. Nii et 19. sajandi alguses siin-seal vennastuguutses lauldakse juba mitmehäälselt asutatiga esimesed pasunakoorid on teada, et juba 1920.-te aastate ümber Tartus tegutses, vennastub uudse pasunakoor, mis on kahtlemata kõige esimene meie maal sellel alal. Hiljem see jätkus mujalgi ja väest uudse muusikaharrastustest on välja kasvanud ka niisugused tuntud muusikamehed nagu Adam Jakobson, Carl Robert Jakobsoni isa siis Taavet Virkaus, hilisema Taavi dotoveer, kausi isa. Kas sel samal ajal lauldi edasi Eesti külas ka rahvalaule või missugune oli õieti külarahva vahekord nende usuliste lauludega ja nende tamisega? Kahtlemata rahvalaul elas edasi tol ajal väga jõuliselt ja tugevasti veel. Aga vennastekoguduse ja üldse kirikulaul oli sellele võistleja oleks peaaegu et vaenlaseks ja need on nii vastaspoolsed nähtused kui üks kasvassistene kahanes ja üldse ka koorilaul, nii tänapäevases mõttes on kahtlemata ka rahvalaulule võistleja jaoks olnud ja seda nii tagaplaanile surunud. Küllap ongi niiviisi, et kui rahvalaul võimaldab meil mõista rahva hinge ja vaatata nagu tagasi minevikku, siis tegelikult koorilaul oli see, mis aitas rahvast konsolideeruda ja lisaks oma esteetilistel ülesannetele täitis ka poliitilist funktsiooni nendel aegadel. Kahtlemata see on hoopis teistsugune järk rahva arengusse, kui nüüd see vana rahvakultuur kõrvale surutakse ja tuleb uus Ta muusika alal niisugune koorilaulukultuur siis need satuvad vastuollu ja üks neist peab taganema. Käesoleval juhul siis koorilaul jõudis edasi ja, ja arenes, aga rahvalaul taandus. Pikapeale hakkavad kujunema juba niisugused erioskusega muusikalise ettevalmistusega köstrid. Need tulevad enamasti Valgast Chimse seminarist, kus juba muusikaõpetus oli küllalt kõrgel tasemel ja see seminar oligi köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite ettevalmistuse kool. Nii et seal siis anti ka vastav ettevalmistus. Ja siis hakkasid juba meie kirikutes külaman orelit ja selle järgi paranes muidugi ka rahvalauluoskus. Aga ometi rääkis rahvas ka nende mitme häälsete laulude kohta, et see on jora. Jah, sääraseid andmeid on ka olemas. Jansemgi nimetab mitu korda, et nähtavasti tema ise hakkas juba Vändras koolmeister, olles lastele mitme häälseid laule õpetama. Ja siis rahva meelest olevat see alguses täitsa hirmus olnud. Kuivõrd sellel perioodil lauluharrastuse viljelemine olenes otseselt nendest teest võtjatest, kästritest, laulu õpetajatest, siis kas võime kõnelda ka teatud rajoonidest paikadest, kus laul eriti hästi tiivad alla sai? Ma nimetan näiteks Joosep Kapi Suure-Jaanis kes juba 1960.-te aastate alguses Noori mehi, kes hakkasid kooris laulma siis Aleksander Seebelmann, Kunileid, kes paistus oli mõni aeg koolmeister ja köster seal arenduskoorilaulu siis Erlemann helmes hiljem teine Leman kanepis. Vaat kui niisugused mehed kohal leidusid, siis võis juba midagi koorilaulu taolist tekkima hakata, kuid tuleb arvestada ka väga keerulist poliitilist ja ütleme noh, ideoloogilist situatsioonidest. Härnhuutlased olid konkurendid luteri usu kirikule. Kirik ja sakslased, mõisnik, kand nägid koorilaulus seda teed, mis pidi eestlasi tooma saksa ideoloogia. Meie tahaksime näha nii, nagu lõppkokkuvõttes nega veendusime, et see niiviisi oli koorilaulus rahvusliku ühtekuuluvuse niisugust abimeest. Kahtlemata see situatsioon oli väga keeruline. Nimelt tol ajal oli ju meie rahva elu keskpunktiks maal kirik, seda ma ei saa salata, sest rahval teistsugust kultuuriliini see ei olnud, koolidki olid väga viletsad jalgelised siis kirikus käimine oli ju rahvale tähtsamaks sündmuseks ja tegevuseks võiks öelda. Ja siis seda arvestades pastorid hakkasid ka just kirikute juures organiseerima laulukoore ja kui leidus siis mõni asjatundja, siis koos sellega kujunesidki koorid. Aga teiselt poolt jällegi mõned pastorid hoid hoopis selle vastu ja nägid selles nagu kahju või, või hädaohtu isegi kui rahvast organiseerima hakata, õpetama hakata. Sest parem oli ikkagi nii tumedamassi üle valitseda. Ja teiselt või kolmandalt poolt võiksime öelda, Mõis etendas oma osa. Leidus mõisnike, kes, kes olid omajagu hariduse sõbralikud, kes tundsid rõõmu sellest, kui talv rahvas laulda oskas ja teinekord tuli teda sünnipäev Serenaadiga tervitama või, või mõnel muul puhul esines. Aga muidugi leidus ka vastupidiseid suhtumisi, kes sellest kõige Se hädaohtu nägid, aimasid, nagu nagu rahvas hakkaks juba taipama midagi ja oma teed käima siis peeti ka koorilaulu arengut nii ohtlikuks. Sellest on nüüd saamas 100 aastat, kui pasunamehed kutsusid Tartu Maarja kiriku tornist rahvast esimesele üldlaulupeole. Juubelilaulupeopidu rongkäigu liikuma minekuni on veel pool aastat aega. See on aga viimane aeg ettevalmistustega täis hoog sisse saada. Praegu käivad koos üksikute kooriliikide juhid neist viimati olid Tallinnas puhkpilliorkestrite dirigendid. Kuulakem. Maailma üheks suuremaks puhkpilliorkestrit peetakse 1958. aasta augustis Norra linnas Trondheimis esinenud koosseisu. Rahvuslikul puhkpilliorkestrite kogunemisel mängis koondorkestris üle 12000 pillimehe. Seoses juubelilaulupeoga sai Tallinnas hiljuti teoks Wabariigi puhkpilliorkestrijuhtide kokkutulek. Kui nende kokku tulnud 100 mehe käealused, pillimehed kukku arvata. Millise arvu see välja annaks? Rahvalooming? Maja, orkestrite metoodika, Vello Loogna. No meil, kui kõik nüüd laulupeole ilusti välja tulevad orkestri mängijad, siis me oleks nii 3000 mängija õnge. Aga üldse võib-olla, kui arvestada seda, et koolinoored ka sinna hulka siis nii 4000 ringis, mis päeva, kus oli puhkpilliorkestrijuhtidel täna meil oli põhiliselt päevakorrast tutvustada laulupeo repertuaari analüüside hästi põhjalikult ja see üldjuhid viisid selle proovi läbi seltsi Siglaasises orus seal kahjuks ei saanudki tulla. Seitsmene õnnetusta haigestus viimasel minutil nii et sai analüüsitud kõiki palu-ist peensusteni. Eks laulupeo ettevalmistus käigus on tulnud ka vabariigis palju ringi sõita. Millistesse rajoonidesse kõige enam puhkpillimuusikaga tegeldakse, millistes kaunites kõige enam armastatakse? Puhkli musketeid tundub Jõgeva rajoonis üldiselt pupli armastav rahvas. Seal on päris mitu tugevat kollektiivi kasse, Jõgeva kultuurimaja puhkpilliorkester siis Põltsamaa kultuurimaja puhkpilliorkester, Põltsamaa keskkooli. Kõikides rajoonides on küll olemas, kuid mõnes rajoonis võrdlemisi viletsas olukorras siin võib-olla nimeliselt ka tuleks nimetada kassi Valga, Valga ja Põlva rajooni kus see, kes ei saa kiidelda puhkpillimuusika arenguga praegult. Rakvere puhkpilliorkestri nimi ei vaja enam mingisugust lisaselgitusi, järgmisel aastal on kadee orkestrilt suur juubel. Ja järgmisel asum tuleb 130. aastal juubel. Kava juubelikontserdiks on juba läbi vaadatud, põhiliselt sinna kindlasti võtame siis laulupeo repertuaarist ja siis ka sellest ajast, kui asutati orkester, hästi vanu puhkpillilugusid, nii-öelda palju mängijaid on ta praegu on meil kohapealseid, on koosteest. Poisid on distsiplineeritud, meil on põhiliselt noorte koosseis, veterane jääb iga aastaga, vähemalt te ise olete ka võrdlemisi noormees, orkestrile saab 130. Kui palju teil saab järgmisel aastal järgmisel aastal 25 aastaseks ka juubel siis. Ja kui vereorkester asutati, siis tehti seal vägev põhigi kaljudister. Olete tutvunud selle põhikirjaga? Jah, seal on sellised, et peab kõigepealt korralikult orkestri proovidest osa võtvat, teiseks siis peab ka kodus hea olema ja Riia hakkas, ei tohi olla orkestri juht näiteks ei tohi riiega, seal olete naised. Ei ola keeles, kuidas Pille tuli, hooldaja pillid. Nende eest hoolitseti sel ajal palju paremini kui praegu ja teekski väikese etteheite kõikidele praegusaja noortele nii-öelda. Ma isegi olen noorpill, ei hoita ehitustehnik või saalist hakkasid juba viljeled kostma Baltic lavitsiaalitest läbidega, trompet, käestajate mängimine maid tehtele jutu eest me aga pisikesel neidel põltsamehelt Lembit ringilt, Põltsamaa on ju teada-tuntud selle poolest, et seal kõva naispuhkpilliorkester olemas. Teie olete need koolinoortega, et kas seal on ka seda õrnema soo järelkasvu? Meil koolinoorte orkestris on ka enamus tütarlapsi mängimas. Naiskestab praegu väga intensiivselt, ei tööta, mitte tänaval, haige puhkusepaus, meil keskkoolis on paratamatult tütarlaste peale laenud orkestri mängijate asi, kuna poiss on jäänud keskkooli vanematesse klassidesse väga napilt. Tütarlapsed on väga distsiplineeritud ja nendega on võib-olla isegi mõningal määral kergem töötada selles osas. Käesoleva laulupeo puhul on üldiselt palju raskusi koolinoortega laulupeo saamiseks, kuna palad on väga nõudlikud ja tuleb palju vaeva näha, et neid kooli lastega omandada. Millega te olete saavutanud seda, et keskkoolis nii suur huvi puhkpillimuusika vastu? Huvi on väga suur, ainult et kui jõuaks nii palju seda huvi rahuldada, õpetada ainult õpilasi siin erilist ei saa midagi öelda, see on põhjus, on aiva olnud vana aeg kus Voldemar Lemmik juhatas meie koolis orkestrid, tema panin selle asjale põhja ja ma olen püüdnud jätkata võta seda selleks, et orkestri ja elujõulisena püsiks selleks kohe vajalik iga aasta vähemalt 20 uut mängijat õpetada. Möödunud aastal lahkus meloorkestrist 16 mängijat seda kohe täiendama. Ja täna vastas soovis õppima tulla 46 õpilast nendest praegu aind õppima võetud 22, nii et teil on nagu mingisugune õppestuudio loodud sinna, kus seda stuudioks saab nimetada, aga võib-olla jutumärkides ainult niimoodi õpperis maks võiks julgelt nimetada, siin tuleb ikkagi iga õpilasega individuaalselt pillimäng enne selgeks, et siis ta temaga orkestris musitseerima hakata. Kust arvudega seekord opereeritakse osavõtjate osas 30000 lauljat ja mängijat. 30000 inimest Nendele laulude selgeks õpetamine, riietuse probleemid, majutamise probleemid, musttuhat, küsimust, küllap kuulaja taipab, kui palju on juba praegu vaja teha tööd. Juubelipühapäeval kõik need asjad laabusid hästi. Seda tööd juhib praegu veel aga ainult kaheliikmeline laulupeo büroo eesotsas Juhan Raudega. Teie olete siin juba päris raudvara? Jah, kui nii meenutada, siis järjekorras peaks olema viies arvestades 47 50 55 60 ja nüüd juubelilaulupidu ise samuti tuntud nimi kõigile nendele, kes laulupeoprobleemidega tegelevad, on Ellen Palm. Millal praktika järgi teil läheb kõige tulisemaks? No see aeg on juba võib öelda, et peaaegu juba käes, ega siin ei olegi midagi, iga päev on neid asju juba nii palju kerkinud, et kahele inimesele juba kipub vahel niimoodi napiks jäämas. Aeg. Meie tööjõud suureneb esimesest jaanuarist alates nii et sellega töömaht suureneb iga päevaga ja siis vastavalt sellele, mil ametlikult ka bürooisikuline koosseis suureneb, nii et loodame siis läheb ka kergemaks. Muidugi, eks meil praktiline abi on ka antud juhul rahvaloomingu, maja kõigist töötajatest vastavalt oma osakondade kaupa aga peale selle väga suur abi ja organisatsiooniline abi just peamiselt on vastavatel ala komisjonidel, kes juba praegu lähemal ajal ja osa juba nendest tegutsevad teil praegu konkreetselt siin sellel novembrikuu lõpuajal, missugused küsimused on kõige valusamad? Peamine on repertuaari omandamine, sellega tegeleb meil küll muusikaosakond oma nelja inimesega ja teine suurem lõik on rahvarõivaste valmistamine, mis on juba suuremal osal kollektiividel enamasti lahendatud, aga ka väga paljudel veel lahendamisel. Kuivõrd laulupidude traditsioon on meil niivõrd juurdunud, siis ju peaks rõivaprobleem olema ka suhteliselt lihtne. Tuuakse kestadest välja, kui just mitte esiemade omad, siis vähemalt need, millega eelmistel laulupidudel käidud. Ja meil peetaksegi kõige väärtuslikumat, eks rõivasteks, need, mis tuuakse kirstudest väljas, on päris õige. Aga peale selle muidugi on vaja ka palju uusi rõivaid ja nüüd meil sellel laulupeol tegelikult laulukriise peab näitama, kuidas need kõik need ettevõtmised on õnnestunud, mida me plaanisime. Nimelt et meie, sellel laulupeol kindlasti näeme palju rohkem paikkondi, neid rõivaid, mida me ei ole üldse näinud, võib väga kaua aega ei ole näinud üldse kantavat laulupeoliste seljas, iga rajoon nuputab midagi just nendest rõivastest valmistada omale, mida, mida seni ei ole olnud oma paikkonoomi enamusel rahvarõivad on valmis ja valmimisel. Nii suurem mure, võib-olla on meeste ülikondadega kus me materjali küsimust veel lahendanud, mõnes osas ja ja palju rina teisi küsimusi, mis reetse materjalide osas just praegu. Takistada ärgem unustagem, et meil on 52 ana kihelkonda ja kui me tõesti saaksime kõik nende kihelkondade kauneid rahvarõivaid, laulupeo rongkäiku ja peopaigale siis juba silmale on hoolitsetud kauni värvika pildi eest. Aga laul ja tema probleemid, eelproovid ja noodid ja terve suur paberite hulk siin laua peal, mis kõik sisaldab seda praegu võib öelda nii, et kooridele vajalik noodimaterjal repertuaaris olevate lauludega on välja jagatud ja tegelik nii-öelda tulemuste kontrollija proov eelproovide näol algabki juba meil järgneva aasta veebruarist ja need siis sellised kooriliigid nagu segakoorid, naiskoorid, meeskoorid, aga samuti ka koolide koorid nende tegelike repertuaari tundmaõppimise tulemusi me praktiliselt juba alustamegi veebruarist peale, nii et selleks ajaks loodame, et ka koorikollektiivid on ette nähtud repertuaari suutnud korralikult kätte omad. Seda teostavad praktiliselt üldjuhid, vastutavad rajoonide linnade kooride juhid, kes on selleks eraldi määratud. Ja nii et me peale esimest eelproovi võime juba nii kokkuvõtteid teha, kuivõrd ja missugune kunstiline tase siis võiks loota meie juubelilaulupeol, tegelikult informatsioon laulupeo ettevalmistustest huvitab kõiki, kuid me ei oleks päris ausad, kui me ei annaks oma mikrofoniga selleks kasutada, kui kedagi on vaja sarjata, et see meie ühisele ettevõtmisele kasu tooks. Ma ei oska kohe mitte midagi öelda, minu arvates kõik see ettevalmistus peab olema just niisugune sõbralikus koostöös ja ja üksteise mõistmises, abistamises, kui me, mina tõepoolest ei oska kohe kedagi pahandada, võib-olla ise ma tunnen, et et ma olen ise paljude kollektiivide süüdi, kuna ma ei ole suutnud lahendada siin materjalide küsimustele, pole nii kiiresti. Kuna aeg juubelilaulupeoni on jäänud küllalt väga napiks siis väga oluline tähtis koht on siin rajoonide linnade laulupeokomisjonidel, kelledel kohtadel on tarvis juba praegu väga tõsiselt ja aktiivselt asuda oma kohustuste täitmisele. Ja sõltuvalt just ka rajooni linna laulupeokomisjonidest sõltub ka kõigi muude laulupeoga seoses olevate küsimuste kordaminek on hea, kui ei ole konkreetselt kellelegi vaja midagi ette heita ja võib-olla tõmbaksimegi kogu meie jutule joone alla teie mõttega oleme igaüks iseenda kriitikuks. Siis saaksid asjad ka kõige paremini korda. Laulupeosaade kuimine hakkan laula, Maie jõuab kuulajani nii sagedasti kui see meie ühisele ettevõtmisele kasuks tuleb. Laupäeviti üle nädala või sagedamini praegusel tunnil. See on teie saade, kuulaja. Kui on mure, kirjutage, püüame aidata. Kui on kooridele, orkestritele, tähtpäevi, kohtumisi, veteranidega. Ärge unustage raadiot. Juubelilaulupidu jaani kui 28. ja 29. päeval Tallinnas meeste laul lauldakse kaks nädalat varem esimese üldlaulupeo linnas Tartus on rahva ühisettevõtmine. Tema tänas organisatsiooni tugevuse, taht, ühtsuse ja kunstimeisterlikkuse suur väljalaulmine. Jõudu siis selleks. Kohtumiseni juubelilaulupeol 210 päeva pärast. 1869. 1969.