1869. 1969. Andestus sorry, seal hetkeks nüüd ainult elamist, kiire küll, sest iga tund on arvel. Kas alati käite koosnises lühisel õhtusel tunnil ja alati me käime juba kaheksandat aastat, alati veerand üheksa algab proov, täpselt inimestel on selja taga pikk tööpäev, need on kõik tööl käivad inimesed, kes siin koos käivad. Ja laulupidu on liiga ligidal, et minutit kaotada. Praegu, kuidas on teil repertuaari omandamine? Viimaste mandaati ei ole veel katsunud, tormidegandaatiale proovinud, aga segakooride repertuaar mustalt käes? Eks pea ju veel neid raskemaid laule meie ERR-i täpsustama üldjuhtide nõuannete järgi. Ja küll me toime tuleme kellelegi, heli on soliidse ajalooga koor, rahvakoor on, millel on selja taga rohkem kui 100 aastat. Ajalugu. Kui palju on praegu lauljaid? Te olete perekonnainimesed, jah, perekonnainimesed oleme. Kas ei ole õhtul raske kodunt ära tulla? Teinekord on, aga kui on hea tahte, siis peaks saama tulla ka? Lapsi kah on, on pisike lapsel pooleteist aastane mees ei ütle, et kuhu abikaasa läheb? Ei, mees käib ise ka meeskooris kaevur laulmas. Laulupeole tahate minna kindlasti orult käite EPAs õpite jõhvis laulate. Ja kes on see mees helegi? Te olete noormees, aga muidu üldiselt öeldakse nii, et ega kooria seal on, väga palju, noored ei armasta laulda, diamuleb neljas aasta hõbepea ja selle järgi võib arvata, kes, kui kaua laulud kohal. Leiba, mis tunne on kõhtu siit ära lähete, Ma vaatan, teil, dirigent on päris nõudlik meest, ei tahtnud mind saali lasta. Väga hea tunne on, ei väsita, liiga ära, ei väsitaks, siis on hea. Või vaadata, kuidas koorijuht aknel Jürissar jälle kella vaatab, siis saad aru, et raadiomees on tõesti proovi juures üks liigne lüli. Ja nii majamegi sellel ajal juttu kui suuressaaris proov edasi käib. Kooriesindajate koorivanema Uno sädemega ja Anna külm Alliku ja Heili kasega. No naisperest on siin näha, siin on koori kaks generatsiooni, sest kui kaua teie olete laulnud külmalik 30 aastat olen laulnud selles koores ja helikase hingaaris. Esimest aastat saab teine aasta nii kuivana, üldse olete 19 ja teie 60, kui meenutada neid aegu, kui, kui teie laul moodulites on, siis nii palju aastaid tagasi hakkasin laulma 38. aastal. Siis oli meil küll väga vähe 40 lauljat, olime. Kuidas koori siis nimetati? Tavaline jõhvi segakoor, testime ei olnud, haritlased, meil käisid, olid koolimajas, pidasime harjutusi. Veevo Peeter oli meil koorijuhiks. Aga noh, ajad olid ärevad, varsti ei olnud seal kaks aastatki, hakkaski sõda. Noh, peale seda siis hakkasin uuesti taastama laulukoori, siis juhatas juba meid Richard Sööt uus koorijuht. Siis olid jälle niisugused asjad, et jõhvi oli ju pooleldi teate, varemetes ei olnud kusagil harjutusi teha. Üks kord pidasime harjutust linna täitevkomitee ruumides, teinekord kaevurite klubis, kolmas kord ükskõik kus, seal palgid, aga seal oli üks koolimaja, seal pidasime siiski läksivad, proovid ikka edasi. Koor läks edasi, sest nüüd nimetatakse teid juba rahvakooriks ja 47. aastal oli siis Tallinnasse esimene üldlaulupidu. 12. laulupidu oli juba siis 47. aastal. Sellest ajast peale, siis on nüüd meie koor, kõik need laulupeod kaasa teinud, laulma ei saaks küll kedagi vastu tahtmist, muidugi minulegi laul kohe suureks sõbraks. Minagi olen kodus siis igav, siis ma muud ei teadnud, laulan see mind nii väga, on mulle kohe kaaselamiseks, poeg on mul ka jala, nii et meie oleme seda seltsi inimesed kohe terves vannis. Teie perekonnas on ka kõik seda seltsi inimesed ja on küll, kus teie siis oma laululusti saite, noh, kõigepealt koolikooris, eks ole. Muidugi alguses mudilaskooris koolis edasi käisin tehnikumis ansamblis, laulsin sealses is yours mind. Koori siia. Kas Tallinnas olete laulmas käinud ja olen Tallinnas, ma olen käinud laulupeol laulmas. Tähendab siis, kui ma olin nii päris nii väike veel kui väike. Käisin neljandas klassis. No näed, siis tuleb välja, et teie olete ka juba Eesti laulupidude veteran. Kaks õhtut, nädalaste käite laulmas, jah. Aga mitteõhtute, käite siis kas peol või tantsimas? No peal saab arr käidud, mul on huvialasid palju ja nende hulgas ka laulmine. Nii et see see tantsuõhtu ehk ei ole kõige tähtsam, kui ta vahel kulub ära ka, aga ta on peamine ei ole siiski. Missuguses rõivastuses see meie vana niisugune ajalooline laulukeskus läheb üldlaulupeole rahvariietes. See peaks olema siis kodukandi rõivad. Jah, mu kodukandi rõivad, praegust on, on kooskõlastamisel juustu Tallinnaga ja peaksime saama omakandi rahvarõivad. Tänu meie kaevandustele. Oleme raha küsimuses nii saanud ikka kokkuleppele, nii et finantsiliselt küljed on meil olemas. Kaevanduste juhtkond hoolitseb selle eest, et materiaalselt midagi siin on, nii et läks trustis trust koondas siia kolm kaevandust. Muidugi meil on palju inimesi. Ja nagu me teame, rahvariie on küllaltki kallis. Ja kaevandustele muidugi, see läheb võib-olla natuke kulukaks. Siis meid finantseerib kolm kaevandus. Siniseid ülikondi kaunis rõivamuret hiljem on või pigem ehk rõivarõõmu on täis laulupeo büroo väike toakene. Laual on riideproovid ja kavandid ja nende kohal teevad oma tööd metoodikud Ellen Palm ja pensioniaastate rahu hüljanud rahvaloomingu tundja Katariina Nigul. Ta ilmselt teisipäeviti on siin konsultatsioonipunkt. Tankige Carles etnograafilist nii välja nagu esiema, 200 aastane vaip, sealt ma kiskusin paar lõnga ohvriks, laulupeo eeltöö, peaaegu lähedane, aga ta ei ole ja temas puudub täiesti niisukene, karju, velg, toon ta nii, meie põhjamaa meeleolud ja kõigele nii vastav ilus, rahulik, meeldiv, sinine värv ja katsume nüüd, et me laulupeo rongkäigus võimalikult palju seda värvimist saavutaksime. Sellest on küll juba loetud ja kuuldud, et tänavu kavatsetakse laulupeole tulla iga paikkond siis võimalikult oma kodunurgariietes. Kuidas praegu tundub, see plaan korda läheb üllatavalt. Praegu paistab, et inimesed väga aktiivselt sellest osa võtavad ja seda ideed püüavad ellu viia veel liiga suur populaarsust, võitsid saarte riided ja meie nagu teised ilusad riided jäid selle tõttu varju. Aga me ei kujuta isegi ette, tsed propaganda rahva hulgas nii suurt poolehoidu võidab ja nii innustunud sellest kinni peetakse ja praegu on siis on küsimus, et kas see siis ikka on nüüd õieti. Meie omakandi riietega ei teki aru, saamatusi paistab, et see väga meeldib, isegi nüüd väga paljud imestavad, et mõelge, meie ei teadnudki, et et nii palju ja nii ilusaid variante on. Nüüd leitakse ka oma kodukohas kas kirstu riideid vil mõningal määral või siis vanu inimesi, kes üht-teist mäletavad ainult meeleolule mõjub see, et vaat siiski meil jah, vot need vanad inimesed rääkisid veel niisuguste niisugust juttu ja et see nii omakorda suudavad siin kohalikud inimesed, vanad ja kes üht-teist mäletavad, veel väga palju kaasa aidanud. PÖFFipäevane päev on teil üks rahvarohke päev rahvarohke päev ja niisugune hästi tore päev ühtegi nisukesed taha näkku ei näe. Teevad seda niukses murem rõõmuga ja niukse surealikkusega ja see pakub meie inimestel ka nii suurt rahuldust kui eelmisel nädalal, mina tõin ärakombinaadist need, ah rõivad, näidiskostüümid, mis meil nüüd 13 tükki tulevad vastavalt nendele, mis albumis ilmusid. Siis ma nägin, kuidas seltsimees Nigul järsku muutus nii ülemeelikuks ja tõepoolest Need või vaid näha, mis on hästi ja õigesti valmistatud, teeb meile palju rõõmu ja nendele valmistada ja oleks koputati kõigeks. Ongimani. Malle Pajula. Oleme jälle need mure. Tähendab, neile ei mahu ära meil kõiki. Aga 10 mahume häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta. Kaks riides, et teil ei ole aega vantitki maha võtta, hakkate kohe riideproove laastama. Lubage, et ma küsin Režis, olete Kiviõli rahva kolloidriie on meil põhilised olema paist riie. Aga nüüd on tegumoed ja kuidas hakkab asi edasi arenema, aga meeste moodi, aga meil on just tegemistel ja seda ma tean, et naistele on kõik korras, aga Eestis ei ole avalised ikka nii, et naised ikka saavad rida. Aga nus riietes siis teie koor, tulepojale valitud väljend naistel Lüganuse rahvariiete sinine Lügalase riided ja. Selle Lüganuse seeliku juures saame kolm varianti, võime ära kasutada ja esiemad meil ju ka kunagi, kui nad seal teised ideedki võiksid. Aga igaüks valmistas ikka omas kodus ja kui juba ise valmistada, siis võiks seda põhimõtet ära kasutada. Sa pead, oleksid ülikonnad siiski väikesed detailides erinevustega. Võimalusi on selleks võimalusi on seks väga palju. Näiteks käesoleval suvel Haapsalu laulupeol ma vaatasin just kus oli Lihula rahvas, umbes 20 koorilauljad olid kirsturiietes ja kahte täpselt ühtemoodi riietatud ei olnud keegi, kõik olid erinevad, aga sa võis juba kaugelt ära öelda, kihuna naised tulevad. Vaat see on põhimõte, mille poole meil tuleks püüda. Need ilusad käised, mis seal on, kes neid teie koorile need valmistab? Noh, meil on kavas nii, et meie noorikud ise tikivad ja kes on suuteline õmblema ka valmis, siis õmbleb isevast valmis, aga muidu meil klubi juures saab neid ka nii aidata, neid, kes ei mõista, ise õmmelnud. Kas saate hakkama selle tööga nomenudki saamikaga? Saame konsultatsioon, ime käsitööõpetaja, nüüd siis käes on siin praegu paberileht, kus on niisugune pealkiri juubelilaulupeoliste jalatsite jaotuskava indi valmistatakse üldse viie erikavandi järgi, mis seal tehtud ekstra juubelilaulupeoks ja nende hulgas on nüüd kolm naiste. Üks on, mis päris naistele poolkõrge kontsaga, teine mängut, kiriku past läks tal tehtud vana kiriku vastlajärgi ja see läheb nii tütarlastele kui naistele, nii et ükski laulupealine paljajalu ei jää ja selle Eestis hoolitsetakse nii ühendatud parasiit kaudu. Jah, kommunaalteeb ja meil on ainult suur mure, et nad jääksid niisama pehmeks ja kauniks, nagu nad on Ravanditena meil need kingad on, tõesti meeldivad. Tulge palun siiapoole, on hea, hästi, pehmelt, nendega võib küll selle tee ära kõndida. Me mõtlesime tulla lähedal asuvat kolhoosid lubasid, meil hobused lubasid meile pikad vankrid, ise juba muretsen praegu pikad vankrid, nagu ennevanasti olid, ei tule mitte Kiviõlist peale, vaid tuleme juba songlasse järgmisest jaamast. Et sõidame ühesõnaga hobustega sinna vahepeal siis nagu lähkrid, nende kõik on kaasas nagu ennevanasti vahepeal nagu einestame. Ja siis läheme nagu advustage, järgmise jaamas on Sonlaste Me oleme terve, laulupeo rong tuleb peale Sonda jaamas seal ainult teie nurga rahva idee või on see igal pool üle maa, nii et püütakse ka laulupeole tuleku traditsioone elustada. Ma mõtlen, et seda võib-olla püütakse igal pool, aga põhimõtteliselt praegu meil on juba niimoodi, nagu leppisime kokku, et meie nagu tuleme niimoodi. Ja siis peab lihtsalt soovivat hobustele häid kaera kõhu täis ning kelle talve jooksul seda küll tõeliselt soomisega nendele hobustele. Helikillud näitavad ettevalmistus, töö rohkena, kuidas teisiti oleks see mõeldavgi ja palju lubavana. Hea tahtega saadakse üle raskustest ja küllap on see hea tahtmine ehk julge pealehakkamine pool võitu rahvatarkuse järgi peamiseks tiirustajaks ettevalmistustööde praegusel etapil. Ja kas pole ka nii, et kui me püüaksime leida ühisnimetajat, mis jaoks kogu tänase Eesti koorilaulu rahva siis on selleks toosamas südikus, millega hilisel õhtutunnil proovile tullakse, kaugusi ja teevad, millekski ei peeta. Tallinna konsultatsioonil sõidetakse Jalil 10, muudeti võtmist. Ja ikkagi on need teed ja vaevad võrreldamatult lühemad kui meenutada teekonda esimesele ühislaulmisele sajand tagasi. Või kui kõnelda muredest, mis praegustel päevadel sajaaastast korraldajaid rahusid. Laulupeoluba ei olnud aga ikka veel kuigi oodati juba teist aastat. Laulud olid välja valitud ja aasta tagasi ka kooridele laiali saadetud, nüüd juba selgeks õpitud, aga, ja selle agaga mindi vastu aastavahetusele. Jätkame juttu laulupeo mõtte küpsemisest. Sõna taas Rudolf Põldmäel. Kui möödunud sajandi esimesel poolel Šveitsis ja Saksamaal eriti tugevasti arenes koorilaulu liikumine, kui asutati igale poole maakeskustesse ja koolide juurde koore ja need nende arv kujunes massiliseks siis hakati seal ka juba sääraseid ühisüritusi läbi viima, laulupidusid korraldama, kas siis kohtadel või juba suuremas ulatuses ja nii ongi teada, et just möödunud sajandi esimese poole lõpul ja sajandi keskpaigas ja veel edasigi Šveitsis ja Saksamaal. Eriti kujunesid niisugused suured laulupeod peaaegu ülemaalised, kus juba tuhanded lauljad kokku tulid ja kahtlemata see liikumine ulatus ka kaugemale teistesse maadesse, loomulikult ka Baltimaadele. Ja nõnda kujunesid meie maalgi baltisaksa laulupeod 1000 900 viiekümnendatel aastatel muidugi eestlasele need ei olnud veel mitte midagi, sest rahvas jäi sellest eemale. Aga ikkagi haritud eestlased, nii palju kui neid tol ajal oli. Eeskätt muidugi Johann Voldemar Jansen, kes oli ka juba muusika alal veidi tegev. Pärnus elades hakkas neist saksa laulupidudest osa võtma peamiselt kuulajana aga küllap ta pani juba mõndagi tähele, mis seal head oli ja sealt eeskuju võtma. Nii et ta võis juba 1900 kuuekümnendail aastatel ise hakata mõtlema. Kas midagi taolist ei saaks ka eesti rahva hulgast teha. Kas need mõtted jõuavad ajakirjanduse kaudu rahvani? Jah, teataval määral küll. Jansen oli ju ajakirjanik enne Pärnu Postimehe toimetaja pärast 1964.-st aastast alates Eesti Postimehe toimetaja Tartus. Jansen toob teateid oma lehtedes nende saksa laulupidude kohta ja kindlasti tagamõttega, et rahva laiemad hulgad sellest teatavaks saaksid. Kas on teada mõnda konkreetset laulupidu, millest ka Jannseni osa võttis ja siis sellest meie rahvale ajalehe kaudu? Eriti tähtsaks ja suureks kujunes baltisaksa laulupidu 1000 866. aastal. See oli õige suurejooneliselt kavandatud peeti Tallinnas südasuvel. Peokava kestis terve nädal aega ja sellest peost võtsid osa saksa koolid kogu Baltikumist ja isegi Peterburist. Seal oli muidugi oma poliitiline tagamõte, tol ajal käis äge vaidlus vene ja baltisaksa ajakirjanduse vahel. Balti olude pärast ja üldse sellega taheti näidata, et Baltimaade olud on nii eriliselt edasijõudnud ja kuidas siin kultuur õitseb ja pandi siis muidugi kõik viimane välja. Muidugi laulupidu oli korralik, koorid olid head, aga ikkagi välja valitud eliidile Palts saksa linnarahvale. Aga seal oli ka üks väike kokkupuude eesti rahvaga. Nimelt kutsuti sinna esinema üks eesti koor. Taheti jällegi muidugi näidata, et ka kultuuriõnnistus on jõudnud eesti rahva niigi, et eesti rahvas kaustu peokooris laulda. Tallinna lähedal asuvasse Jüri kihelkonnas oli 1965. aastal väga agara köstri kreemani algatusel loodud väike segakoor ja see tõesti juba võiks öelda, oskas laulda ja esines siin-seal ja siis kutsuti nii ja näidisena ka sinna Tallinna saksa laulupeole, aga muidugi mitte kuskil niipeakontserdil ega lauluväljakul vaid ühel kõrvalisel niisugusel võiks öelda väljasõidukontserdil, see oli Pirita kosel. Selle haljale heinamaal oli üks mingi vabaõhukontsert ja siis seal see talurahvakoor ka sai esineda, aga see koor oli küllalt tugev ja eriti mõned naishääled, hoid väga nii kunstilised ja äratasid tähelepanu. Nii et see ei kujunenud mitte niisama nisu ühe koori alandlikuks esinemiseks, vaid vaid ka teatavaks niisuguseks kunst lüheks võiduks võiks öelda. Sõrve maad ja jõhvi kanti on nimetatud ka niisugust meie laulukeskustena. Ja see on aga teist laadi nähtus. Nimelt seal hakkasid juba oma väiksed laulupeod kujunema. Sõrves oli koorilaulu juhina tegev kohalik pastor Martin kõrber, keda me tunneme ka kirjandusloos töö, rahulikkude, raamatute ja eriti mitmete luuletuste autorina ja see oli omajagu üks niisugune muusikaentusiast kes koondas enda ümber jällegi hulga talurahvast. Ja juba 1960.-te aastate alguses suutis selle Sõrve kooriga esineda. Martin kõrber oli käinud ka Riias saksa laulupeol ja sealt eeskuju võtnud. Seda oskust rakendas ta ka kohapeal ja 63. aastal korraldas ta Ansekülas oma kihelkonnas ühes talu koplis Sõrvemaa laulupeo kuhu kogunes üle 500 kuulaja. Kontserdi kava oli peamiselt ilmalik, mida tol ajal üldse palju ei esinenud. Pastor oli ise ilmaliku kallakuga ratsionalist ja tema õigustas seda ilmalikku kava. Et see olevat ka jumalast loodud kallis asi ning kõigile lubatav. Kui aga sõnad tuumakad ja viis mõnus, ei ole kõik paha, mis just kiriku ei viida. Ja siis ta tõi niiskuse ilmaliku näited, Sirk, pikat ader ja äkki olevat ka kasulikud asjad, kuid keegi ei võtvat neid kirikusse kaasa. See Sõrve lauljate saavutus andis eeskuju ka teistele eesti kooridele. Nii korraldati ka jõhvis 1000 965. aastal kihelkondlik laulupäev. See oli kogu Põhja-Eesti kohta ainulaadne. Talurahva ühisüritus rajas teed tugevasti ka järgnevale üldlaulupeole. Haarav on seista juubelilaulupeo künnisel, elada sisse tolleaegsesse ja tänasesse meeleolusse. Esimese üldlaulupeoaegadesse viivad meid kroonikut, arhiivimaterjalid. Teadlaste huvi, kas nende päevade vastu on juubelipeo üheks rõõmutegevaks kaaslaenetuseks. Inimiga on lühike. Esimese laulupeoveteranid on ammu manalasse aga mõnedki koorid elavad ja kannavad edasi traditsioone, laulu ja laulmise mõtet. Viljandi Kont astub oma sajandas laulu aastasse. Külalised kallip, laulusõbrad, veteranid ja tänase koidulauljat meil oli kavandatud tänasel kohtumisõhtul eriti tehnikate ja vanade tublide veteranide auliikmeks vastuvõtmine. Me mõtlesime tänasel kohtumisel, mis on ajalooline oma olemuselt vastu võtta ka meie uued lauljad, noore põlvkonna, kes 60 768. tegevusaasta jooksul on astunud meie ridadesse ja kes siia püsima nende pidulikuks vastuvõtmiseks. Kae põlvkonna kohtumisel on sõna maestro Paul Greguly. Kallid lauljad, teie noored olete need, kellele meie tahame edasi anda laulutõrvikut järgmisteks sajanditeks mille me oleme pärinud neilt vanadelt laulu veterinaaridel, halbais, päisidelt, lauljatelt ja see tänale, pidulik hetk. Sel puhul teile kõigile meenutada ühte suurt ülesannet, mis meile kõigile on elus määratud. Me kõik teame seda, et koidu häll on seal, kus eestlane ajas end püsti kus ori tundis, et tema on ka inimene, et temal on needsamad võimed ja tema väärib neidsamu õigusi. Ja eluruumi maailmas, mis on igale teisele rahvale iseenesestmõistetavat pühad ja kõigutamatu. See andis nii palju jõudu, et laulu tervik, mis 100 aastat tagasi süüdati sellel on jätkunud õli ja tuld terveks sajandiks. Ja seda jõudu ja selleks Daed ja energiat on ammutatud sellest, et laulmisega on seotud üks tore tunnetus, nimelt andmise rõõm, rõõm, mis on kõikidest teistest rõõmudest siiski suurim ja ülevam, kes on kontsertidel kaasa, laulud teavad, kuidas ununevad kõik raskused, mis on nähtud proovidega mis on olnud küll tuisu tujudest, küll porilisestel libedatesteedist, küll väsimusest, kõigest hoolimata kõigist on saadud üle ja kõik need kaovad, ununevad hetkega, kui elab rahvas sinu kaasa, kui sa suudad ja tunnetad, et vaat sinu laulust on hakanud kõik rõõmu tundma kõik elavad andmise rõõm ongi see rõõm olnud. Mis on kooril kallut läbi sajandi ja meie ülesanne on see tõrvik anda edasi ikka järgmistel põlvedele, et meie laul kestaks ikkagi niikaua kui kumab koiduvalgus iga hommiku meie taevast, niisama peaks ka koidulaul kõlama ikkagi meie rahva keskel. Lubage teid, uued lauljat tervitada ja õnnitleda, aga teid paratuugla kandjat tänada ja ühtlasi ühte teist eeskujuks meile, et me kõik teie vääriliseks teesuguseks saaksime. Niisiis detsember andma 1968. Ettevalmistus juubelilaulupeoks on täis soos, desertöör ei ole nii, nagu ütles Gustav Ernesaks, meie avasaates. Maestro juubel lõppeval nädalal oli omamoodi pügala meetriks, mis näidates lugupidamist eesti laulu suurentaadi vastu. Näitas ka lauludele tugevus, mis rahvast põleb ja mis 195 päeva pärast Tallinna tuuakse. 1869. 1969.