Järgmisel pärastlõunal matkasid Rainher. Kord läbi metsakord kõrgel järve kaldaserval. Elizabeth oli erisil saanud ülesande tema ja ema äraolekul Rainhardile tutvustada lähema ümbruskonna ilusamaid vaateid. Eriti vastaskaldalt mõisale, jänesele. Viimaks väsis Elizabeth ja istus rippuvate okste vahel riiu. Reinhard seisis puutüvele naeratades, tema vastas. Seal kuulista sügavamal metsas kägu kukkuvat. Ja talle tundus äkki, nagu oleks see kõik juba kord samuti olnud. Elizabeth raputas vaikides pead. Siis tõusis ta püsti ja nad matkasid edasi. Ja kui Elizabeth nõnda tema kõrval kõndis pöördus Reinhardti pilk ikka jälle kaaslase poole. Sest Elizabeth käis kaunilt, nagu oleksid teda kandnud tema röögivad Reinhardti sageli tahtmatult ühe sammu maha, et teda täitsa ja täielikult teha. Kaugele maastiku ulatuva vaatega. Elizabeth vaatas talle küsivalt otsa. See on kanarbik. Olen seda metsast sageli noppinud. Mustade Alda rippuvate kehadega meest alla sagedalt ratast ja ümise sammaste vahelt mustlasviisi, kuna Latmetes koer lõõtsutades käru kõrval lamas. Aia esikus seisis räbalais mässitud tüdruk Ilusate kohkunud näojoontega ja sirutas kerjates oma käe Eliisabeti poole. Eliisabeti jõudis temast ette ja puistas kähku kogu oma rahakoti sisu. Kerjus tüdruku haavatut pihku. Siis pöördus ta kiiresti kõrvale ja Reinhard kuulis, kuidas ta luuksudes trepist üles läks. Kui ta tund aega asjatult oli töötada katsunud läks ta alla elutuppa. Seal ei olnud kedagi. Ja kõndis veel kord kõigil teedel, kus ta äsja Elizabethiga koos oli käinud. Et ta ei läinud Erichi juurde sisse. Ta seisis hetke paigal ja läks siis tasatrepist üles, oma tuppa siinistuste akna juurde tugitooli. Ta teeskles iseenda ees, nagu tahaks ta ööbikud kuulajate, kes alljuga puhekides loksutas. Aga ta kuulis vaid oma südamelööke. Temal majas läksid kõik puhkema, e möödus. Siis istus ta ja kirjutas sellega mõned read valgele paberilehele. Kui see oli tehtud, võttis seda kübara ja kepi ning paberit lauale, jättes avasta ettevaatlikult ukse. Siis pöördus ta veel kord ümber. Elizabeth seisis liikumatult samas kohas ja vaatas talle surnud silmadega otsa. Reinhardt astus sammu ettepoole ja sirutas käed tema järele välja. Siis pööras ta enese vägisi ära ja läks uksest välja. Näljas lebas maas värskes hommikuvalguses ämblikuvõrkudes rippuvat kaste, helmed välkusid esimestest päikesekiirtest. Reinhard ei vaadanud tagasi, ta suundus ruttu välja. Ja üha enam vajus tema taga vaikne mõis kaugusse. Ja tema ees kerkis esile suur avar maailm.