Meil on siin üks raamat, Eesti nõukogude entsüklopeedia, teine köide, K-tähe all on siin järgmist kirja pandud. Kaal. Aira sündis seitsmendal novembril 1911. aastal Uuemõisavallas Saaremaal. Eesti nõukogude kirjanik, Nõukogude Liidu kommunistliku partei liige 1940.-st aastast lõpetas 1940. aastal Tartu riikliku ülikooli filosoofiateaduskonna. Mida need lühikesed read meenutavad. Kallis juubilar Aira Kaal. Andmed on muidugi õiged. Aga tuleb seal 40. aasta meelde, siis ma võiks küsida, mis mitte juhtunud 40. aastal mul väga palju selle aastaarvuga meenutusi jah, seotud igasugu sündmusi oleneb muidugi missugune kuu võtta, ütleme, kui augustist 39 kuni augustini 40 siis väga palju on. Mis seal siis nii kõige olulisemad momendid, mis kohe nagu meelde tulevad, kui sellele ajajärgule mõelda? No näiteks minu esimene välismaasõit oli, ma käisin Londonis, ma olin 10 kuud Londonis ja 39. aasta juulis, ma tulin tagasi, aga võtame 31 August siis tuli Artur Haun Eestisse. Ja 39. aasta novembris me abiellusime. Siis mis veel juhtus sel aastal? See oli ju meil ühiskondlikult väga tähtis, mil kehtestati nõukogude kord. Ma sain esimese töökoha, 40. aasta suvel läksin ajalehe juurde tööle. Siis mul sündisid lapsed 40. aastal kaksikud poisi tüdruk, nad kahjuks ei jäänud elama. Siis 40. aastal ma ütleks isegi. Ja 39. aasta sügisel veel ilmus minu esimene, noh ütleks ilukirjandusliku proosateos. Isegi ma juhatasin esimest korda koosolekut või minna nüüd nende sündmuste juurde, meil oli väga tihe ühiskondlik töö, õppisime näiteks oli see akadeemiline ühiskonnateaduste klubi. Ilmar Kruus, sa järsku teada, et ah, sina ei olegi kunagi koosolekut juhatanud, panime, rääkis teistega kokku nagu sedda vahest tehakse. Panid mind vaatama. Ma püüdsin siis kõiki reegleid silmas pidada, kasutada ka oma õigusi mõnelt sõna ära võtta ja kõik, kõik, mis võimalik, koosoleku juhatajal teha. Ja pärast öeldi, oh, sa oled ju ideaalne Kuusalik, juhatasin ta järgmine kord uuesti panna. No õnneks siiski ei tehtud seda, sest see oli velgis, Gabisid seda ametit õppima, et see oli kõik 1940. aastal, siin on nüüd märgitud edasi, seejärel töötas ajakirjanikuna. Võib-olla sellest perioodist ka midagi, meenub? 40. aasta juulis. Postimehe toimetus hakkas siis komplekteerima uut kaadrit ja mind pandisteks skulptuuriosakonda. Aga pärastpoole sügisel tehti uus osakond oli tööliste ja talupoegade korrespondendiosakond siis Max Laosson, kes oli toimetaja, oli märganud, et mina kaldun vastama nendele kirjedelemist mõnda teist nii ära tüütanud, et nad ei viitsinud ega ei tahtnud vastata ja ja minek, ajasin juttu nende maalt tulnud inimestega ja nii edasi. Noh, sul on huvi, aga küll, et saab võtta see osakond ka need demonstratsioonide marssimised, siis oli tema esmakordne ja, ja me tõesti seda valitsuse kukutamise koosolekut ma arvan, kõik sellest osa võtsid, mäletavad seda. Aga nüüd vaatame edasi, suure isamaasõja ajal töötas Nõukogude Liidu tagalas. Näiteks kõigepealt Volga äärde staare Mainor rajooni. Seal pandi niisugune ettepanek, tehti, et kas ei tahaks õppida veoautot juhtima ja garaažis töötada, siis olime garaažitöölised, muljed Eesti Eestist evakueeritud, naised aga meie, vaesekesed vene keelt ei osanud kuigivõrd. Nii et samal ajal tuli siis nende autokursustega ka vene keelt õppida, kõvasti tuupida ei saanud siiski kätte oma diplomid, seal masin võeti ära, saadeti sõjaväele, ilma selleta ei saanud, mina olen paar tundi rooli taga istunud. Sel aastal tegin ka avariis, mistõttu ma tean, et ma ei kõlba hästi autojuhiks. Aga no võib-olla see on jällegi kogemus, ma sõitsin telefoniposti külge ja väikesed poisid seal tänaval mäletasid mind mitu päeva järgimööda ja jooksid mulle kannul ja hüüdsid akvaristika valisidki. Väga, kas järgmine töökoht oli nii õnnelikult selles mõttes? No järgmine töökoht oli Tšeljabinskis, Artur Roon oli sel ajal juba pärast uppumist Soome lahes oli jällegi jalul ühes jalas sust teises ka loss. Ja oli leidnud Tšeljabinski lauavabrik. Nimetati ta oli tegelikult lauavabrik, noh, hea küll, et suusavabrik oli ametlik nimi leidnud seal tööd ja ma sõitsin ka Tšeljabinskis. Siis hakkasime kahekesi mõlemad seal tööl käima. Tegime laskemoonakaste ja nii harja naeltega töötasin ja muuseas kanda höövlit vahel oma käte ja kuidas sealt edasi reisisid tegu järgmine teekond, viis. Siis oli niiviisi, et Ardo kutsuti Moskva, seal on seal kirjastus istatilistu literatuurne Hiinast rannast Aseka. Ja me läksime mõlemad ja sain ka eesti kirjastuses tööd. Seal korraldati niisugune asi, et hakati eestikeelseid raamatuid välja andma sama kirjastuse juures samuti ka lätikeelset poolakeelset hiinakeelseid. Kõiki võimalikke väljendeid hakkasin vaatama, on kirja pandud 1945.-st kuni 50. aastani marksismi-leninismi aluste õppejõud Tartu riiklikus ülikoolis. Jah, olin vahepeal käisime veel kursustel Moskvas. Ja ma olin sellest ainest väga huvitatud eriti filosoofilisest osast ja mind pandi mitu korda järgi mööda, mis ei olnud päris kateedri reeglite kohane, pandi just seda esimest osa lugema, kus filosoofist tükid on. Vaatan edasi, siin on teoste loetelu avaldanud sotsioloogilise essee mehe ja naise psühholoogias 1936 vestelise romaani mamma ja mina 1939 sõidu nunn reet Uielu. Mis see nimi õieti täheldakse, Uielu Saaremaakeelne nimi. Meie käänane, seal uus ulje. Ja siis räägitakse elu on elumaja, elumaja ei viitsi keegi ütelda, liiga pikk sõna ja uje elu tuleb siis Uielu. See on uus elumaja, uus elumaja, õuetoa nagu vastu, nii puhtas kirjakeeles. Ja mulle meeldis sellepärast et kui elu m oli üks vanainimene ja temal olid väga head tikrimarjad ja meie kogu aeg krabistasime seal marju süüa, süüa majake ja see aiake seal meie põllu noh, nurga sees oli mulle väga kodune, ma ei läinud kaugemalt omale sõdunny, mõtlesin, ma mõtlesin kohe. Edasi on siin loeteldud luuletuskogud ma ei anna relva käest, 1945 võidurat kepp 1948 vaba koduma tõdel 150, meretuuled 58, valitud luuletused, 61 ja üks tigu ilma majata kuus kaheksa. Aga meil on siin üks luuletuskogu, mida entsüklopeedia veel ei loetle, see ilmus just vahetult juubeli eel selle nimi all pihlakad mere ääres, seal siis nyyd kõige uuem luuletuskogu. Aga kui me nüüd alustaksime sellest esimesest, siis kas ei tundu, et siin üks luuletus? Meie oleme need, kes sillutavat teed on väga iseloomulik ajajärgule üldse ja ajajärgu tunnetusele. Küllap ta on meie meeleoludele vastav meie entusiastide meeleoludele. Võib-olla me kuulaksime selle luuletuse. Oleme need, kes illutavad, teed töörahva võidule maha, veel mägesid raiuda, eest kuristik, täita tulekahjud, läita, võlvida, sildu üle v. Tõstkem, siis labidad keerutagem kangi, suruge kirgast kivisesse pinda, ammutagem, kruusa, ammutagem, liivakooride, kamarat, iseenda paneme Sillasse elu ja väega ise endat armuka käega. Voolime siledaks tee, mida mööda sõidavad, need, kes pärast meid käivad, sõidavad need, kes edasi loovad sõidavad seal, kus meie ei julgenud. Seal, kus veel ükski rada ei kulgenud kus oli inimjalgkäiguks nõutu. Eelpostid surmaga katsusid jõudu. Sõidavad nii nagu unistus meile. Parimaid hetkil vaid sosistas eile. Aga võib-olla kuuleksime viimasest kogust ka näiteks nimiluuletuse? Üksainus lainepangal pahised kuid kaldal ükski lehte ei kahiseb. Sest pihlakad, kes õitsvad täies rahus on võtnud endale kõik valge merevahu. Vaikust täidab õhu löörisid ja tuulevaikus taevas hõõrisid. Ja iga hääl siis kostab kaugele. Küll üle maa külile laia v. On kivid päikselõõmas tulised tibud alles verisulis, et üks pardiema poegi ujutab. Üks koovitaja karjub tujukalt. Üks kajakas, kes haukus nagu koer läks merele ehk mereröövli moel. Kui tuult ei saada täna tabada tuul pihlapõõsas kinni tabaga. Ma valvan seda õitsvat pihlapuud. Ma ei liigu paigast terve kuu vaid vahin läbi kobrutama põõsa v virvendusi merest sinirõõmsas. Las laine kaugel pangal pahiseb siin kaldal ükski lehti kahise. Sest pihlakad, kes õitsmast täies rahus on võtnud endale kõik valge merevahu. Luuletuskogudele järgneb kirjaniku proosaloomingu loetelu avaldanud jutustuse Inglismaast sajandite vangla 1950, romaani teelahkmel 1956, reisiraamatud Indiast 58, Hiinas 61, Armeeniast 64 ja võib-olla need sellest loetelust peatuksime sajandite vanglaid, ta ei ole reisiraamat ja ometi on ta nagu väga kuidagi ka reisidega seotud, mis õieti ajendas just seda teost kirjutama? Ma isegi ei mäleta hästi. No inimesed väga palju küsisid, et kuidas seal oli ja missugune elulaad ja ja mulle tundub, ma ei ole teda ammu-ammu lugenud, muuseas, iga oma raamatuid ei loe ka selle raamatuga on ju niimoodi, et tookordne reis oli natukene teistsugune kui hilisemad reisinud siis juba küpse kirjanikuna ja turistina sõidad mööda võõraid maid, aga tookord oli ikka vaese üliõpilasena ja nagu ma ka teosest aiman ja tean tuli ka teha tööd majades, olla nii maja abilise olukorras, et võib-olla seal disnagu teistsuguse pildid, elust-olust ja muidugi elu-olu õpib majateenija või majaabiline, nagu meil öeldakse väga hästi tundma ja vahest ma turistina käies isegi mõtlen, et ah, kui saaksin maal olla nüüd ka mõni kuu majateenijaks, siis ma õpiks seda maad ja seda nii inimeste mõttelaadi ja kööki palju paremini tundma. See on ju nii üks elulaadi nii alglätted, mis on lastetoas ja, ja mis on köögis ja võõrastetoas ja nii edasi. Kui sa ei ole sunnitud piirduma nüüd ainult selle majaga, ma õnneks ei olnud sunnitud sellega püksi piirduma. Seal juba nii kolm kolmes kohas elasin ja aga siin olid veel märgitud viimase aja looming kodunurga laastude esimene, teine 1966 70. Ja ühtlasi on siin lisatud, mis seal kaalu, senise proosaloomingu tipp. Kuidas sina, kui autor ise selle peale vaatad? Autor ei ole selle koha pealt kunagi usutav autor võib arvata mistahes, aga kui talle öeldakse, et see on püksis, ta on igal juhul väga meelitatud. Ja miks ta ei võiks siis ka nii olla, kui targad inimesed ütlevad, ses mõttes, et eks oma kodu Murkama tõesti tunnen võib-olla paremini ja need on mu viimased raamatud. Oleks jah, päris kahju, kui nad oleksid nõrgemad teistest. Rannal pole ühtki lindu. Meri surub vastu rindu, kivigama kat. Ainsad, kes veel jäin. Kuju, haned haistes alla lõunasse on läinud. Taltsutaks, kes tuulehindu. Meri surub vastu rindu kiviga makat, laulab talle, tantsib, talle, lakub nagu lammast talle ainsad, kes veel jäi, kui kured, kartes kurja lõunasse on läinud. Meri, meri, ütle mulle, mis jääb üle siis kui veel luiged lume tulles põgenevad siit. Meri muutub musta karva mornilt möiratab vastu rinda, surub hardalt keevikama kat. Kes suudab maailma soojaks kütta? Te küsite veel? Ainult tibatillukest, südameleek? Ei küsi, vaid kütab ikka. Täis maagilist jõudu, sinised veed. Täis maagilist jõudu. Lahkuja teed. Valu vaibub pikka. Kõik maailmas ununeb. Ainult tibatilluke südameleek ei küsi vaid hingitseb ikka. Mälestuskolde kustuval leel. Täis maagilist jõudu. Nägi leed. Kui asetada üks niisugune intrigeeriv küsimus, kas autor saab oma teoste kohta ise anda mingisugust lõplikku hinnangut, tähendab just lähtudes sellest, mida ta ise on enda arvates oma teosesse pannud. Kas alati jääb see kõlama? Seda ei tea, Öeldakse isegi jumal taevas, mis seal kõlama jääb. Sest vahel kirjanduse ajalugu näitab seda ju väga hästi. Et kõlama jäävad teinekord hoopis ootamatud asjad. Kuidas meil üks Pärnumaa mees Kirjanike Majas kartus seletas seda Oskar Lutsu kevade ilmumist, tema oli siis noormees sõjaväes, talle saadeti kohe see raamat. Ja tema luges. Ja kõikidel oli nii suur triumfi tunne, et ometi on ilmunud üks vähemalt, kus on sees elujõuline energiline tegutsemishimuline Eesti poiss ja see oli tood. Nii et miks see siis tol ajal nii tähtis oli. Tol ajal vaieldi ajakirjanduses selle üle, nagu ta meile jutustas, kas eesti rahvas üldse jääb püsima võiv, kaob nagu Põhja-Ameerika indiaanlased ja just seda võrdlust toodi. Ja see andis inimestele nagu julgust ja lootust, et eestlaste hulgas on ka optimiste ja see oli meile nii kummaline. Pärast läksin mina ka kirjandusmuuseumi ja vaatasin, mis siis ajalehed kirjutasid 1912 ja 13 ja sel ajal, kui raamat ilmus ja tõepoolest, niisuguse küsimuse üle vaieldi tänapäeval. Me vaatame, kui sead noorsooraamatut, kui oma koolipõlve lektüür juba, mis on armsaks saanud ja ja kujusid ja seda lüürikat, mis seal on. Ja meil ei tule ettegi. Tootsil võis kunagi niisugune funktsioon olla, kas on mingisugust lemmikžanri, väljakujunenud ma mõtlen mitte niivõrd senist loomingut arvestades, kui ka edaspidist silmas pidades oledki jõudu proovinud kõikides žanrites. Loomulik, et inimesel asjade nägemise rakurss muutub aastatega ja see ühtlasi ka mõnes Sandlistub võimalusi, milles ei ole proovinud. Aga ma arvan, et väga palju enam katsetada võib-olla ei ole oluline näiteks ma olen katsetanud ka draamažanriga, aga see ei ole mul välja tulnud. Aga mida sa peaksid nii vast kõige raskemaks saaliks. Kõige raskem oli, minu jaoks on kõige raskem romaan. Aga teiste üldiselt kirjanduses on draama kõige raskem, ma arvan, seda romaani ma ka proovisin kirjutada, noh, paistab, et mul just ei ole kõige parem eepiline soon. Ja lühižanr istub mul paremini. Eks ma muidugi tean, selles lühis andis ka veidikene veel kirjutama juba sellepärast, nii paljud lugejad on seda soovinud ja on väga soojalt suhtunud. Arvatavasti olen seal siis midagi tüüpilist võib-olla ka tabanud. Üheks nii peamiseks motiiviks kodunurga laastude on kindlasti ka kodunurga loodus. Aga see vast ei ole küll ainukene tema edu põhjus, sest ikkagi peamiseks jääb inimene. Ma ei tea, kuidas sa ise hindad siin seda inimese ja looduse vahekorda oma kodunurgakirjeldustes. Ma lihtsalt ei tea, loodus on, minu meelest oli vähemalt minu lapsepõlves oli mul sama oluline kui inimesed. Ja inimesed elasid väga looduse sees, looduse lähedal. Isegi mängisime lilleõitega, näiteks rapsasid ühe õie, seal nukuks kõlblik, teine napsas teise lilleõienupud, läksid kõndima ja rääkisid omavahel, nii, me tegime päris nukuteatrit nendega. Kuna algasime sellega, et oled sündinud Saaremaal Uuemõisa vallast ja nagu teada, aga paljulapselisest perekonnast. Kas praegu ka sünnikodus elab keegi? Jah, minu vend elab seal oma perega ja vend on kohapeal Tornimäe kaheksa klassilise kooli direktor. Tema poisid juba on minu juures Tartus elanud, kas nendest ka ülikooli üks ja teine veel jätkab oma stuudiumi EPAs. Nii et juured on ikka kodupaigas veel üsna kindlalt, ma igal suvel käin Saaremaal vahest ka talvel, aga mulle üldse suvel meeldib rohkem käia. Noh, võib-olla lihtsalt suvi sunnib rohkem liikuma ja võib-olla nii on ka, ütleme näiteks ma olen mitmel korral ilmast kaugenenud ja mitmel korral Saaremaale lähenenud ja see mitmekordne distantsi muutmine on kuidagi ehk aidanud midagi paika panna. Nii et mul on iseenesest väga kerge kuidagi hirmutada toda neil teemadel ja see on nagu ammendamatu. No muidugi, ma ei tea, võib-olla ühel päeval äkki tunnen, et on ammendatud ja vaevalt küll ammendamatu, nagu loodus ise võiks öelda, siin vast selle jutu lõpetuseks noh, loodus ja inimene, jah, nüüd on ammendamatud ja kui loodusest rääkida, siis no ruudus on terve universum loodusega seotud, tänapäeval nii palju probleeme ja ühtlasi ka ühiskond on seotud loodusega ja loodusühiskonnaga ja minul on hea meel, et meie kirjanduskriitika seda ka viimasel ajal arvesse võtma hakanud. Sest oli aeg, kus seda ei tahetud, ei tahetud loodusest. Kirjanikud kirjutaksid ega loodus ei välista teisi probleeme, loodus ei välista teisi probleeme, ühiskond oma probleemidega on jälle nagu teisel tasandil. Mina isiklikult ei ole kunagi ära seganud, täiesti mitte. Aga et nad ristuvad ja see on teine asi ja, ja vahest ka On tekkinud traditsioonilised sümbolid ja see on ka veel teine asi. Ma ei tea, mul on nii suur austus looduse vastu, et ma ikkagi võtan loodust kui loodust. Nii et võib-olla nõustaksime nende väheste ridadega, mis entsüklopeedia veergudele mahtunud ja millega lõpeb artikkel meie tänasest juudilarist Aira kaalust. Et Aira Kaal arenenud deklaratiivsuselt isikupärasuse ja sisulise mitmekülgsuse poole, kui me võtame viimasest luuletuse kogust ühe luuletuse siis see vast iseloomustaks seda. Kosk Valendab, kui lumi ja kohiseb kui meri ja hõljub laskudes. Kas küsida talt tohiks? Ta avastus vaevalt rohiks küll minu langusi. Kuid siiski kogun julgust. Ükskõik mis vastust, tulgu ma teda, usutlen. Guysseni kergelt langed, sealt vahu lumehange. Kas õudne pole sul? Vast kivinuka puutud, sest kiiremaks veel muutud ja möirgab nagu hull. Ta vastab väga lihtsalt ja lühidalt ja ehtsalt, kuid vastus on täis tuld. Et ligidal on meri ja keema kipub veri, mis muretan, siis mull? Tal tõesti muret pole. See näib küll nõnda kolet, otse kiliston. Käib vastu kaljurahnu ja sülgab valget vahtu ja Toigub jalgadel, kuid sellest veel ei hukku, vaid veidi haruneb. Ja hoogsalt jätkab teed. Teel koondab nired rõõmsad ja keerleb ümber põõsa. Sealt alla kihutades ja ennast pihustades ei lagune, kuune veel ta vaid jälle ühtseks, saab. Miks maa siis kukun kangel ja miks mul tuju langeb? Miks, kardan nagu tuld. Ja iga minul langust on vaadatud nii rangelt, et raske tõustamul tainatiirleb, keerleb ja nõlvast alla, Veerleb kord siia-sinna, põikab, siis üle õla, hõikab ja karjub nagu hull, et ligidal on meri ja keema kipub veri ning langeda on rõõm. Sessamas lennukuses ja hardas innukuses. Ta mulle ennustab. Kuid sina, kui sa langed, sa kaotad pea ja palge ja keset päeva valget, sa kõnnid nagu öös. Sust taganevad sõbrad, sind ümbritsevad kobarad. Ja täis saab sinu laug. Mis siis? Miks peaksin kartma ja kose kaldal kurtma, kui hallituse seen? Kort tuleb langus. Langen, kui kosk ma rõõmsalt langen mäest alla veeredes sest ligidal on meri, jääb keema, kipub veri, saaks ükskord rahusest, sest mäkke, tõusmisest võib-olla merepõhjas on õiglasem ja andsam on sügavam ja sündsam meil minutaolistel. Miks pean siis mäkke tõusma? Võib-olla merre jõudma pean üha langedes mingis tummas rahus ja iseenda vahus. Kui lumehangedes.