Nutikas maailmas on raadio vaid ühe kliki kaugusel. Leia raadio, äpp Google Play toest, kuuled raadio kahte värske vaba värske jagada. Tere õhtust, head raadiokuulajad, kuulata raadio kahte ning just nüüd alustab, nagu ikka kinovärgiga mandariin. Kõigepealt head emadepäeva kõikidele meie kuulajate elu kuulajatele, kellel on rõõm olla ema või täna emadepäeva tähistada. Aga emadepäevale üldse mitte. Kohaselt on meil täna üsna mehine saade. Meil on stuudios filmikriitikud Andrei Liimets, tere väiks autor. Ja mina maarjahinda alla ka teemad ja mitte väga emadepäevadega. Päeva päev päevaga haakuvad täpsemalt uime ja kurikaelad. Arutluse alla tulevad filmid, Eilien Cavenenud ehk tulnukas, Cavenenud king, Artur Letkendustes foorida kuningas Artur mõõgalegend ning Frifayer ehk päästik põhja, mitte päästik, nagu ma kogemata eelmises saates muusikat sissejuhatuses ütlesin lahendustele väikse vea pärast. Ja viimasena ning hapu viimasena kolossal ehk tüdruk ja koletis. Teeme kohe algusest ühe kauaoodatud ulmefilmiga, mis kuulub ühte maailmakuulsasse ulmefilmide seeriasse, millest kõik on kindlasti kuulnud. Igaüks teab seda kuulsat tulnukat duellis khati 1979.-st aasta filmist, mis sai täitsa mitu järge. Ja nüüd on siis ilmunud Neist uusim ehk siis tulnukas komejant. Vabandust, Covenant. Ja noh, öelda, et tegemist on tulnud ka filmiga, on võib-olla isegi natuke vale, et mul seda vaadates tekkis sihuke kurvastav tundmus, et, et tegemist on rohkem Prometheus kahega, sest katkestage esialgse tulnukafilmi aastakümnete eest väntas mõned aastad tagasi siis sellise väga kaudse ELO Prometheus näol, mis tõstatas selliseid suuri küsimusi inimeste loomise teemal ja sai päris palju malakat ja nüüd siis tulnukas. Kaanelt räägib laevast nimega Covenant, kus, mille pardal on mõned paarikesed ja terve hulk magavaid inimesi ning embrüoid ning plaanitakse siis suunduda ühele planeedile, seda koloniseerida. Aga teel sinna saadakse signaal ühelt teiselt planeedilt võõralt ja suundutakse hoopistükkis sinna väga hulljulgelt. Ning muidugi seal vallandub tõeline kaos siis, kui puututakse taas kord kokku nende samade kuulsate tulnukatega vanadest filmidest ning siin on ühed uued, väga hirmsad olevused nimega, nii omorfid. No ma olen kriitikute selles tiivas, kellele Prometheus pigem meeldis, ma annan, andsin talle andeks väga suure hulga loogika struktuuri, vigu, mis tal oli, sellepärast et ta minu meelest oli selline päris ambitsioonikas algus uuele seeriale tõstatas väga suuri eksistentsiaalseid küsimusi, kes me oleme, kuhu me läheme, kust me tuleme ka teise osa alguses siis selle nii-öelda uue uue seeria teise osa alguses käiakse needsamad küsimused uuesti läbi, mis minu jaoks vähemalt 200 filmi alguses tõstis ootused päris kõrgele, tundus, et siit on, on mida oodata. Aga siis jõudis, jõuab see film esimese koletiseni ja sealt edasi anda lihtsalt üks järjekordne Splätter paljudest, ma ütlen kohe ära, et ka Eiljani kolmas ja neljas osa, mis on vastavalt siis David Fincher'i ja Jean-Pierre Jean-e tehtud, on kõvasti malakat saanud, aga Eilien Covenant on minu meelest kõige halvem miljon, mis üldse. Kaasa arvatud Prometheus, aga jah, kusjuures ma vist ütlevad natukene, mulle meeldis Prometheus rohkem, kasvõi selle visuaalse külje poolest, Promentaarses olid väga kaunid sellised sinakad-hallid, värvitoonid ja siin on rohkem selline tume halja ja pruun on domineerivad kuidagi värvitoonide ja film lihtsalt visuaalselt ei mõju, nii lummavalt küsis. Mida Prometheuse puhul kõik läks nagu teemal Linda lohvi kapsades stsenarist, kes siis kirjutas vägapalju Prometheuse stsenaariumi ümber, et algselt seal olidki need feissage olid krabilaadsed elukad ja siis tulnukad ja siis hakkasin mõtlema, et noh, et teeks midagi müstilisemaid ja sellist midagi sellist, mis tekitab rohkem küsimusi ja siis lõi selle veidra supi, mida aga nüüd Eiland, Covenant üritab üles soojendada uuesti ja tähendab alguses esimene pooltund on nagu Eileni priimäng, põhimõtteliselt on seltskond inimesi selles laevas ja siis vaikselt imestama, et mis siis juhtuma hakkab, täpselt siis vaikselt minnakse Prometheuse teemade juurde tagasi ja siis minu huvi aegamööda kadus ära, et tegelikult mulle Justus, Blatteri osa väga meeldis minu meelest jube hästi tehtud ja väga selline brutaalne ja verine, kui nad tulnukad siis valla pääsevad ja inimesi ründama hakkavad. Ja muidugi rõõm oli minu jaoks väga surma on väga suur Eiline fänneli, noh muidugi neid elukaid jälle näha siis üle mitme-mitme aasta. Aga jah, et kogun, Ma nii lootsin, et ei näe kihlakaidel piinasid uuesti, et nad oleks võinud jätta seal Prometheuse deemonit kõrvale ja siis jutustada mingi iseseisva loo. Olgugi, et see oleks olnud ilmselt siis Eilieni Rimek juba suht täielikult, aga, aga ma oleks tahtnud rohkem Eileni filmi ühesõnaga mitte Prometheuse film, et seda juba kriitikud ka palju olnud, et ta nagu pooleldi ikkagi Prometheuse järg. Mina ei ole Prometheus näinud, nii et ilmselt see on ka suur põhjus selles, et miks film kavandanud, tekitas minus väga suuri küsimusi. Nendest kõige põletavam on see, et kuidas sellel Davidil juuksed kasvasid, kui ta oli tehislik. Ma eeldan, et ta on lihtsalt niimoodi ehitatud, temal tal oleksid nagu terminaator ilgelt võimalikud sihuksed, inimese funktsioonid, nagu. Igastahes finalistid kindlasti mõtlesid selle kõik väga-väga olulised. Ja see oli tegelikult ennekõike muidugi selleks me eristasime neid, kui nad ekraanil on, ehk siis siin on kaks Maikuks Aspendrit, mis kahju, et me pidime nüüd reetma selle tegelikult selleks toredaid üllatusi siin filmisime. Ma ei, ma ei tea, kas see tore üllatus just oli, minu meelest oli kurb, ma tahtsin just öelda, et minu meelest on kõvenendi puhul kurb, et kuidas sellised näitlejad, kes mulle väga meeldivad nagu fas Bender ja Kathryn, patriastun, keda ma millegipärast kipun piilar sõnaga segamini ajada, ma ma ei tea, miks neutrifairiga on natukene keeruline selles saates nimetasid seda asja ja aga nad sellistesse jamadesse ennast mässavad, et Faspanderise topelt roll. Ma pean ütlema, et selle rolli siis nagu see teine pool isegi nagu nullis tema nagu Valteri rolli ära, et see oli tõeliselt piinarikas ka selles mõttes vaadelduna. Valtteri nädal ja minu meelest sümpaatne, aga lolliks läinud ja see oli, nagu ma enne saadet ka rääkisime, kes nägi välja nagu igipapp. Mina mõtlesin vastu, endal oleks väga hästi hakkama igipopi mängimisega, aga, aga siinse nende selline duaalsus minu meelest üldse ei õnnestu, et täitsa filme rannaühtegi, veenvat vastust, miks David neil lolliks läinud on, miks ta üritab seda pagana hiljonit, et luua seal, miks sa eile on üldse on nii täiuslik olend tema meelest minu meelest? Meil on tohutult läbimõtlemata, kuigi mina, ma selles mõttes ei ole Relfiga ühel meelel, et mina näiteks ma lootsingi midagi uut, et mulle mulle meeldis Prometheuse puhul see, et ta ei ürita nagu teha tuimalt ainult seda, mis on tegelikult neli ringi juba tehtud, et ta võtabki mingid suuremad küsimused selles universumis ette. Aga minu kõige suurem pettumus selle filmi puhul tuleb sellest, et ma lihtsalt kaks tundi hiljem mõtlesin, et mis me siis, kuhu me siis jõudnud olema, et kui see film on, on lõpusirgel, et kas me oleme kuidagi targemaks saanud, selle maailma asus, ma väidan, et absoluutselt. Mis neid tegelasi veel puudutab, siis noh, siin on lihtsalt paarikesel vanade Eileni filmide peale siis Eili Enn siis ehk tulnukad, James Cameroni oma, seal on sõdurit, kes täpselt ei tea, millega nad silmitsi peavad seisma. Hiljem kolm eriti põneval kombel Ripley satub vanglaplaneedile, kus on psühhopaadid, vangid, kes ei ole naist näinud, jumaldab, kui kaua ja noh, tõesti hullud, mis lõi sihukse huvitava dünaamika minust, Triplil endal kaetakse juuksed maha ja see oli selline väga veider kummaline film. Aga nüüd jah, siin on lihtsalt, et noh, täiesti sihuksed, tavalisemad tegelased, et või noh, tegelaskujud on kuidagi krutiinsemad ja noh, Tanime kraid on minu arust lahe siin ka ja aga muidugi enamike puhul teadsin, et nad on lihtsalt kahuriliha või ma nagu midagi õppinud nendest hoolima või siin ei olnud nagu siukest huvitavat mingit, et vastupanu poolt nende inimeste juurest just et noh ja nad on muidugi umbes sama rumalalt kui Prometheus, need umbes bioloog, kes läheb näppima seda kosmilist ussikest seal. Danny McBride minu meelest oli siin filmis meeldiv üllatus, sellepärast tahan üldiselt komöödianäitleja ja mitte eriti hea komöödianäitlejaid minust väga labane üldiselt, aga siin ta mängib sellise dramaatilise rolli hästi välja. Küll aga tänase saate siis veidrate kämeude või külalisetteastete voorust. Esimene Kahest, James Franco. Et miks on selline hetk, mis lihtsalt tõmbab täielikult filmist välja, sest sa tead, kes see on kuulus näitajad on seal lihtsalt korra nägu näidata. Eilseni filmis Mikk, minu eeldus oli see, et kuna Webans rollis katuna ta teeb veel eilseni filme, siis võib-olla selle tegelase juurde minnakse kuidagi tagasi, et, et see oli nagu minul, nagu järeldus selle põhjal. See oli kui sellest natukene ka noh, ma ei saa, kurat, ma kipun jälle natukene reetma, aga et mis vähendas Katariina patrias Tony tegelase see emotsioone või, või nende uskumist, sellepärast et mõtlesin sellel ajal rohkem natuke. Näe James Franco, et kui väga nagu teda ikka sobidatud. Mina oleksin Covenant vaatama ootusega, mida ma olin arvustustes lugenud. Ridley Scott läheb selle horrori juurde tagasi ja nendel hetkedel, kui filmista seda teeb, minu arust töötab jube hästi, et ma kohati nagu noh, mitte päris, hoidis hinge kinni, aga mul oli nagu põnev, et kuidagi kaamera rapuni vahedalt verd lendab taga agressiivselt ikka ja kohe need tulnukad on hästi keskelikud ja mulle meeldis väga Tansrudi kiigori, kes algselt tulnuka disainist tegi neid biomehaanilisi loo, tema loomingulise kästi sürr, perversne kiiksuga natuke ja tema nimi oli lõputiitrites esimesena ekraanil ja, ja siin noh, tulnukate disaini väga välja toodud ja tulnukad lisandused rohkem tagajalgadel tunduvalt suuremad, kui, kui oleme harjunud nägema ja kohati hirmus oli need kohad üksikuid, kus, kus need tulnukad inimesi ründasid, olid hästi hirmsad, aga siis hakkasin Franspandrisseni ta mingi puhuma slaid ja need asjad nii ei toiminud. Võtsime tehniliselt on muidugi hästi tehtud. Seda on paljud kriitikud on öelnud, et see film on selline köitestid teistest Eilenitest lihtsalt ma olen kogu aeg Ridley Scotti natuke kõrgemalt hinnanud kui lavastajana, kes lihtsalt kogu aeg kiikab tagasi oma varasema loomingu poole. Ta üldiselt ei ole ju väga palju järgesid teinud enne enne seda, kui nüüd nüüd on tagasi tulnud Reiljani ja produtsendina Cableidranner juurde, aga see selleks. Samas ka kogu see nii-öelda see õudusosa on siin täis selliseid kõige lollakamaid klišeesid nagu näe vaata siia tumedasse auku, pista oma pea siia ja siis muidugi tüüp läheb, et ohoo, mis siin võiks olla, teisiti ei juhtu kindlasti midagi halba, et seal on nagu kõik need kõige lollimad klišeed. Ma lähen üksinda, paganama vaatan, mis seal nurgas on, on siin filmis sees, millest puudu on ainult see, et kellelgi läheks mingisugune väikebuss käima seal pagana planeedil. Mis seda tulnukate bioloogiat puutub, siis kohati liiga häiriv, kui kiiresti nad kassasid inimkehadest välja tungisid, et just vanade filmide pooleks hirmsaid element on nagu see, et, et see võtab ikka aega, inimesed pannakse kookanitesse kõik see et siinsele kuidagi väga noh, muidugi ma saan aru, et sündmustik liigub kiirelt, aga noh, mind ka eelinifaini natuke kummastesse. Aga kuulame muusikat samast filmist, tulnukas kahanenud ja selleks on John Denveri Teicmy hoom, kantri Rows ja sellega siis eduga kõikidele meie kuulajatele. See kindlasti kummitab teid terve õhtu läbi nagu wind pärast seda filmi ka terve õhtu läbi. Lavastaja Kai Rich tuli 90.-te lõpul nii-öelda suurde kino mängu tõelise värske sõõmuna õhku, kui ta oli selline briti oma Quentin Tarantino, kes tegi väga ladusaid tempakaid aga terava dialoogiga filme sellistest briti pättidest ja töölisklassi kaabakatest. Filmid olid väga lõbusad, tema esimesed kaks filmihunnik, pappi ja suitsev, kaheraudne ning teemandirööv olid, olid tõesti sellistest ägedatest näitlejatest, kellest suur osa sai pärast neid filme kuulsaks tulvil humoorikad, tempokad pärast seda kuulsaks saanuna abi elustamist madonna, aga siis said hakkama sellise ikka kriitikute poolt tõsiselt kolki saanud filmiga nagu swap, davai või minema uhutud, mis ta täpselt oli, tont teab, mina ei ole näinud. Pärast seda on ta püüdnud oma karjääri nagu kuidagi taaselustada, aga tema selliseks tugevuseks kui ka needuseks on see, et, et kuigi ta on erinevate teemade vahel, et hüpanud, siis tema selline lähenemine ja need need tegelased ennekõike jäänud kogu aeg väga sarnaseks, ehk siis nii revolvris rock n roll, Sherlock Holm siis, kui viimati systemann Fromanklise, võib-olla viimane on siis kõige rohkem erand selles seerias on keskmes sellised tüüpilised briti kolkapätid ja need samuti baasid jätkavad ka kuningas Arturist filmis mille tarbeks talle on antud kõige suurem eelarve seni umbes 170 miljonit. Mida ta on siis kasutanud, et näidata seda, et ümarlaua rüütlid, kogu see kuninglik veri olid tegelikult täielikud proled ja sellised pätid ja kaabakad, nagu me oleme näinud tema teistes filmides. Ma arvan, et inimesed, kes seda filmi pärast kodus vaatavad, tõmbavad Blu-ray mängijast välja, kui kuningas Arthur selle mõõga väike elasid üle seda Telvibrit raskelt, kusjuures alguses ma mõtlesin, et vau, see on päris äge, nagu seal olid sihuksed, massiivsed elevandid ja ma kujutasin ette, kuidas Sky Šveitsi ütleme eriefektimeestele, et ma tahan suuri siis siukseid, tõhutus, veerandmäekõrgused seal oli nagu lahe ja kusjuures see on üks nendest vähestest filmidest, kus ma tõesti eriefektimeestele ütlen, tõesti. Super hästi tehtud karjeffegist, Senindajat elukad olid väga lahedad, minu arust nendel hetkedel ma nagu noh tundsin mingit sihukest ägedat tunnet sees. Aga kõik muu oli siuke p filmi tase vägagi ja Charlie Hanna siis nimitegelase rollistangiks nendest suvalistest Brusakatest, keda minu arust see huvitav jälgida. Ega teised osatäitjad siin on ka suhteliselt Dilbid või igavad ja no iseenesest mulle meeldib see, kui Hollywood üritab mingeid tuntuid, legende ja lugusid natuke teises võtmes jutustada või nii, et noh, mõned aastad tagasi tulid Joint Twain transoniga keeles, mis ei olnud nagu hea film, onju, aga, aga vähemalt. Ta tõstatas selle küsimuse, et võib-olla Heracles ei olnud nii kõva mees, kui, kui arvatakse aine või jumala poeg ja Robertson väikese Beowulf mulle väga väga meeldib, aga antud film ikka väga kuidagi kuiv ja noh, alguses oli lahe ja siis ma nägin, kuidas kuningas Arthur umbes trügib järjekordades ja lehvitab mingite mündikottidega ja rääkides kottidest Kairochy tüüpiline probleeme, ennetades siukseid macho-meeste filmideks täiesti õlise ideega. Kuidagi läks naideri hülge kästi juures sellel kuningas Archeril ja mulle üldse ei meeldi sihuksed macho punnitamisega absoluutselt, nii et minu poolt väga-väga punane tuli sellele filmile, et ei leidnud midagi. Vähegi paeluvad selle juures kahjuks. No jumal küll, jänki kõige pesuehtsam ameeriklane võetud mängima kuningas Arturist, kes on sihuke briti folkloori, eks ole, suur kangelane kogu see, kogu see kuningas, hart, Victoria Cameloti ja selle kõige müüt on kuidagi nii ära labastatud siin filmis minul oli kohutavalt igav minu jaoks selline audiovisuaalne rünnak vaataja pihta, kus on kõike pandud natukene, liiga palju, mis mõnikord töötada nagu täitsa lõbusalt, et sa mõtledki. Oh, see on päris crazy, umbes nagu noh, galaktika valvurite teine osa on praegu mu arust selline film, kus natuke toimib, toimib pigem isegi noh, positiivselt see, et seal on kuidagi seda värvi siukest küllust on nii palju, siin ei toimi, sein on lihtsalt jube, kuidas see lugu saab kuskil poole filmi peal otsa, aga siis on vaja nagu veel midagi teha ja siis on mingit sihukest tühja kulgemist. Need tegelased on täiesti tühjad, totrad, naljad ei toimi, vahepeal ei saagi aru, mis selle filmi toon on, et on vahepeal hästi tume, räägin siukse kurjami nagu totaalselt halvaks muutumisest ja ja samal ajal lisatakse vahepeal nalja, mingid sellised tüüpilised taažid. Robin Hudilik sihuksed, kiired Montaažid, eks ole, ja tervisefilm lõpuks mõjubki ühe sihukse nagu tiheda montaaži, nagu samal ajal nagu mingit iva ei ole sotsiaali Hanname. Ma ei, ma ei ole teda näinud, ma ei ole näinud seda sarja Sansa Venerkki anarhia pojad, millest meil on hästi palju fänne, kus räägitakse, et on hästi-hästi hea, aga seni nii palju, kui ma olen teda kinos näinud, ei ole ta mulle küll üldse jätnud mingitki muljet. Mulle meenub näiteks passific uim, kus ta oli täpselt samamoodi hästi puine nagu kuningas Arturi. Sel aastal tuleb veel meie ekraanidele see lastsiti ja seda vett, mis on väga palju Lääne kriitikutelt kiita saanud. Ma loodan seal temast natukene rohkem. Child loo oli ainus, kes mulle natuke sümpatiseerib, võib-olla sellepärast, et täna lihtsalt selline nägu, et ta kuidagi nagu annab edasi sihukest kurbust ja viha, mis sellest tegelased on olemas ja tegelased on tühjad, ainus noh, võib-olla huvitav külg oli, see on niuke põhjapanev isa-poja lugu, umbes sinna vahepealseks huvitusse, küsiks poiss, omaenda isa üritab nagu kaitsta kaudselt siis Artur näeb nagu iseennast temas, kuna tema on läbi elanud lapsena isa kaotuse, mingid sellised asjadega. Vahepeal nagu näed, et hakkab mingi teema nagu tulema ja siis ei minda aga kuskile sellega. Ja lõpus on muidugi siukseid tihe mürgele, kui ma mainisin, läks näiderit siis just väga palju eetris, stiili on seal pandud siukseid juhuslikult soomimised mingitele asjadele aegluup ja märuli ajal, kaamera liigub ümber tegelaste ja see kõik on ikkagi niisugune suur, igav tohuga puhukkasid. Ja see, et sa mainisid loo tegelast, siis tema on hea näide sellest, kuidas üks sisuline ei ole nagu kuidagi välja arendatud, et sellest tegelasest on minu meelest hästi palju potentsiaali, tal on päris hästi, kes ka minu meelest ei ole väga hea näitleja, nüüd tabab kuidagi hästi ära selle. Kuid kuidas see tegelane üritab justkui ennast petta, et see võim on seda väärt? Tead, ta on kuidagi õnnelik selle võimuga, kuigi ta saab ise juba poole pealt aru, et tegelikult Ta tapab teda ka seestpoolt, eks ole, aga kuna ta on juba mingid sammud teinud, siis ta ei saa tagasi minna ja siis ta justkui üritada iseennast veenda, et see on ikkagi õige, õige tee, aga see ka see, noh, ta, see kuidagi ei jõua kuhugi, et ta ikkagi muudetakse selliseks lõpuks üsna selliseks karikatuurseks pahalaseks, kellele siis hea peab mõõgaga kõhtu lööma. Aga nagu öeldud, ma tulen selle juurde tagasi, mis ma alguses ütlesin, et mis mind kõige rohkem selle filmi juures võib-olla ideoloogiliselt isegi häiris, on see, et on niisugune suur Brexiti Apola kee ja et selline. Võtame rikastelt ja, ja eli eliidilt võimu ära ja anname selle proleb kätte ja long live Hingland. Järgesid tahetakse ilmselgelt ka teha, vaadates selle filmi lõpp, aga ma kahtlustan, et filmile lähe piisavalt hästi selleks. Ma tänan selle eest, mul ei olnud võimalust enne saadet seda filmi ära vaadata ja nüüd ma tean, et mitte, et see oleks mu nimekirjas väga kõrgel olnud, aga et ma võin südamerahuga vahele jätta, aga kuulame jälle muusikat, et seekord hoopis ühest Kairitši varasemast filmist ehk Lock, Stock and to smoking talvel, sest eesti keeles siis hunnik pappi ja suitsev kaheraudne ja loogsandasti Springfieldi Spuki. Briti pättide ja kaabakate ka jätkame ehk siis filmiga nimega plastic põhja või Frifier, tõsi, natukene mitmekülgsema lavastajaga, kui ka ei viitsi, ehk siis selline mees nagu penn iitli, kes tõenäoliselt ei ole laiemas ringkonnale väga-väga tuttav nimi, aga Inglismaal on teda juba mõned head aastad peetud üheks kõige lubavamaks ja andekamaks noorema põlvkonna lavastajaks. Ta on muuhulgas teinud sellise vägagi kõheda okultismi õudu ka põnevikku nagu kyll-ist ühe musta musta komöödia nimega Saidzirs ja viimati oli ka Eesti kinodes tema filme pealkirjaga Hayways, kus siis oli peaosas Tom Hills Dane, mis, mis oli ilmselgelt tema jaoks sellise laia laiema publikuni jõudmise osas suur samm edasi. Tegemist oli siuksed düstoopia, pea ja ühiskonnakriitikaga ja näitas taaskord tema siis lavastaja võitli ulatust selliste huvitavate psühholoogiliste portreede loomisele, nende asestamisel, mingite huvitavate karakterite maailma, aga selle sellise kirjelduse põhjal võiks lausa öelda, et oma värskema film värskeima filmiga Frifajev on ta nagu natukene vähe ambitsioonika eesmärgi seadnud, sellepärast et tegemist on tegelikult pika-pika tulevahetusega. Nimelt Camp IRA liikmeid läheb relvi ostma, seost läheb valesti, krabatakse relvad, hakatakse üksteise pihta kõmmutama ja ega rohkem nagu pooleteise tunni jooksul ei toimugi. Raske filmida, sisse vahetatud on selles mõttes tänu Hitlejannaga vaikselt liikunud aina publikusõbralikumate silme filmide poole või nagu rohkem laia tarbijaskonna maitsele vastavate filmidele pool, aga samas üritab nagu teise jalaga ikka seal žanrifilmide maailmas natuke püsida. Kindlasti Hairo siis mulle väga meeldisid ja free ma läksingi, vaatame selle ootusega, et siis Ben võitlile hoopis siia mingit oma toredat huumorit ja natuke sellist sära, sest ma ei olnud päris kindel, kas üks selline pikk, pooleteise tunnine tulevahetuses ühte filmi välja kanapea põhimõtteliselt kogu film on üles ehitatud sellele ühele nagu naljale, et kõik tulistavad üksteise pihta, keegi ei saa nagu tabatud või tabamiseni, et me oleme harjunud märulites nägema, kuidas tulistamisstseenides ikka väga kergesti saadakse vastastele pihta, aga noh, tegelikult päriselt keset helistada relvaga ei näe, et see ei ole sugugi nii kerge, on ju, et eriti sellises lao laohoones, nagu siin filmis näidatakse. See on üks selline konkreetne väli, mis mõjub omamoodi originaalsena, sest noh, nagu ma ütlesin, me oleme harjunud nägema tulistamist, kes on tabamusega ja siin lihtsalt ei ole tavamasinaga. Vähemalt alguses ja päris nagu lõpuni välja ei kanna ka iseenesest seda oli lõbus vaadata ja konkreetsemalt siis haapsalu stroofi publikuga, kes on sellistele natuke veiramatele action filmidele nagu väga nende suhtes nagu soojad meelestatud ja väga palju sellist naermist ja minu meelest osatäitjate aga noh, eelmise nagu osatäitjad, kes töötavad siin väga hästi, et mitte sellised suvalised näod, vaid sile Emorfia armi hämmer ja prii Louisiana sellised noh, iseenesest andekad näitlejad, kes kedagi Jolta, Kopli oli minu arust vahelduseks ka sihuke täiesti meeldiv, et fan kerge film ja täiesti välja võtab netimängudest nagu Counter Strike ja seda vist võitle ise ka öelnud, et ta mängib kanter Schoice. Ma vaatan tegelikult kandes šveiki profimängija ja, ja neid on nagu veel, neid on aga veits huvitavam minu jaoks vaadetega nagu faili, aga, aga noh, iseenesest. Ma tahtsin just öelda, et Weekly puhul on väga tore see, et tema filmides on väga ilusad mehed, mängivad Hideolst on see kõrghoones selles filmis sarmi ämber Siljanberfi ja Jack või renor, ma ei tea, kuidas seda hääldada. Igast asjad väga kaunis on vaadata, aga ma olen absoluutselt nõus, et ikkagi nagu poolteist tundi seal filme välja ei kanna ja minu meelest ka kuidagi lõpplahendus on selline. Halvemal juhul labane, paremal juhul selline väheütlev, et Ma arvan, et HÕFF-il vaadates võib-olla ei olnud nii hullu, et see kaob niimoodi sinna festivalifilmide vahel ära ja minu jaoks oli hiljem vaatamas käies suhteliselt suurt Vähemalt silm on selles plaanis lõbusat filminduses, eksisteerib, on ju selline termin nagu šekovi relv, et on ütleme, relv seinale, siis muudkui tõrva ootad, millal sa pauku teeb, onju, et, et siin filmisega siuksed, väiksed relvad igal pool, et et mingid väiksed asjad, millega luuakse mingi vägivaldne koomiline situatsioon ja eriti lõpupoole selle kaubikuga ja nii edasi, et. Ma ei tea, kas infilmeskatsioon Denverist räägitakse. Huvitav kokkusattumus. Et jah, et mina igatahes pigem soovitan, aga ta on mõeldud just neile, kellele meeldisid Maida tütred ja tureid, siuksed, lähiaastate märulifilmid, kus tõesti nagu põhirõhk on sellel actionile erilist mingit karakteriarendust või midagi sellist ei ole, ei ole just mõtet oodata. Ja muide, käesolev film põhineb mingil tõestisündinud lool, et võitja on öelnud, et ta luges mingit FDA eirata raportit mingist sarnasest ola vahetusest, kus tõesti nagu mis kestis tundide kaupa ja ja lõppes siis endalt umbes sarnaste tulemustega, nagu tema film. Peaaegu nagu dokumentaal, väga huvitav, ei ole ainult film, mida oleks raske sisse juhatada, vaid ka film, millest selles mõttes on nagu raske rääkida. Et ta tõesti ta on niisugune nagu ühe vantslik pruuni, et, et see on tegelikult see tulevahetus ainult ongi ja suurt rohkemat ei olegi. Nüüd ta on natuke nagu kahevahel, et ta ei kanna päris seda pooltteist tundi välja, siin ma olen Maarjaga nõus, samal ajal ta kannab minu meelest tund 15 kannab välja sellest ajast ja ma pigem isegi imestasin või olin positiivselt üllatunud, et ta niigi palju välja kannab selle ühe ühe sellise väga ühekülgse sündmustiku pealt ja seda tänu suuresti väga heale stiilid on tellest võitleja, on tõesti nagu kõik tema filmid on minu meelest väga erineva, väga tugeva atmosfääritunnetusega või sihukse stiilitunnetusega, mis siin on väga hea muusikal on lahedalt üles võetud. Teiseks, nagu öeldud, väga-väga head näitlejad tavaliselt sellistes filmides, sellistes märulites nagu näitlejatel ei ole midagi eriti teha, aga siin isegi selle selle siukse tohutu tempo märulipealt luuakse neile nagu üsna hästi mingite eraldi karakteritena filmi jaoks isegi täitsa täitsa eristatavad, sa saad aru, et igalühel on mingite mingid mingi taustalugu, mingi Soome mingisugused huvid ja tegelikult neid on üsna huvitav vaadata ja kolmas asi, mis siin on vahva, on siuke aga minu meelest päris teravmeelne dialoog, et eriti Shartakopliia armi Ämari omavahelisest naljatlemisest sellisest teravmeelsustest on, siin on siin päris häid tänu millele kokkuvõttes minu jaoks oli pigem niisugune lõbus vaatamine ja mulle meeldis, et ei olnud niisugune eriefektidest pungil ja väga ülepakutud, vaid sihuke pigem nagu minimalistlik ja piiratud piiratud ruumis toimuv. Täitsa täitsa lahe meelelahutus. Muideks üks huvitav fakt selle tegemise kohta, Ben võitlise disainis selle laoruumi või laohoone, kus tegevus aset leiab arvutimängus nimega main Kraft. Väga innovaatiline. See selles mõttes võin isegi nagu nõus olla, et teda ei ole, hakkasin ikka lõpus, tahtsin väga kella vaadata, et selles mõttes ta hakkab natukene tüütama, ta ei ole kogu aeg tüütu, et on täiesti vaadatav film selles mõttes, aga mind võib-olla kammitseb ka lihtsalt selle filmi puhul kuidagi see mõttelaad, et ma tahan ikka filmidest midagi kaasa võtta, et sellega on küll, et siit on nagu raske midagi kaasa võtta, et noh see tore, sa vaatad selle poolteist tundi ära ja siis ongi kõik. Aga noh, kõik filmid ei peagi midagi meeletult intellektuaalset ja psühholoogilist materjali ette andma, nii et täitsa Ei, ma mõtlesin kusjuures täpselt sedasama jama suhtun täpselt samamoodi, aga siin on hea võrdlusest mingisuguse Arturiga, mis on tohututes summades tehtud kuidagi nagu väga noh, ma ei tea, ambitsioonikas, ei ole päris see pretensioonikas ka ei ole päris see, aga mis kuidagi üritab olla nii monument, staalne, eepiline ja nii võimas ja lõpuks stan, igav ja tüütu, aga see päästik põhja on kuidagi nagu lihtne, lõbusat üritage kuidagi. Ralf armastab öelda, et film või lavastaja saab hästi aru, et mida ta teeb filmi ürita olla rohkemat, kui ta on, et minu meelest on hea näide sellest, et, et just selle meelelahutuse valdkonnas, kui võtta need vähesed filmid, mis mulle meeldivad, ilma et ma tunneks, et ma oleks kuidagi paremaks ja targemaks inimeseks saanud, siis nende valdkonnas ta on väga okei vaatamine. Aga nagu juba mainitud, siis head muusikat leidub filmis küllaldaselt. Eelmises saates juba ühte kasutasime ja nüüd kuulame ter viil kitsi do Puubi. Suur koletis soulilinas, sellised uudised tabavad ühte noort naist, kes on tagasi kolinud oma kodulinna Natšovigalando väga kummalises filmis. Tüdruk ja koletis, ehk siis kalassal? Jah, tõesti väga unikaalne kummaline, aga mitte kahjuks selle võrra suurepärasem linateos siis tõepoolest tüdrukust, kes suudab vaikses Ameerika linnakeses juhtida ühte koletist, kes Lõuna-Koreas teatud kellaaegadel välja ilmub ja teeb täpselt samu liigutusi, mida see naine, keda mängib siis Anne Hathaway ja kõik need liigutused. Koletise ilmumine toimub ka teatud kellaaegadel, nii et film on väga süstemaatiliselt paika pandud, kuidas see kõik toimib ja üritab siis kõrvalt öelda ka midagi alkoholismi ja kaassõltuvuse kohta ja mingil määral ka väiksest linnakesest väljapürgimise kohta siis seitsmendad väikese tegelasega, kes on selle filmi kõige sihuke kahtlasem osa. Kes tunneb, et ei saanud nüüd kirjeldusest aru, mis selles filmis täpselt toimub, siis täiesti andeksantav. Ma ei saanud ka lugedes selle filmi kirjeldus täpselt aru, et mis selles filmis toimib ja ma ei ole päris kindel, et ma pärast selle filmi vaatamist ka täpselt aru, mis selles filmis toimub. Ma ei, ma hetkeks mõtlesin, et kus nendega alustada, Ralph mainisid neid teemasid, mida see film nagu üritab lisaks lahata, ma pean ütlema, et jah, ainult üritamiseks jääb, ta nimetab tõesti sellised teemad ära. Salee Nende tegelaste põhjal me ei saa mingit tausta teada nende, et kuidas nad sellesse situatsiooni nagu jõudnud, see selline on the spot film, et on ainult nagu seal kohapealne tegevus, et mingit nagu laiemat infot selle konteksti kohta nagu raske saada. Ja, ja kui rääkida sellest filmikesksest loost, sest see on tõesti ma tunnen, et selle filmi kirjeldamiseks mul jääb eesti keelest puudu, et ma pean kasutama ja sõnu sellest samast keele kultuuriruumist, kus film tuleb, et see oli minu jaoks sihuke random, vaata fakk lugu hakkab hispaania keeles rääkima, arvestades lavastajat. Nii palju, kui see lugu ei kummastanud, ma kuulsin selle tegemisest juba enne, kui treiler tuli ja, ja et noh, et on naine, kes avastab, et ta suudab kontrollida ühte kaljut või nii nimetatakse neid hiiglaslikke koletise koletisi siis jaapani keeles ja treilerit nähes sega nagu selgemaks filmi nähes, ma nagu teadsin juba, mida ma vaatama lähen ja tähendab siin jah, on see metafoor nagu koletisena on olemas, et, et põhimõtteliselt, et siis Poolt mängitud naine on siis alkohoolik või sinnapoole teel, kes nagu põhimõtteliselt on nagu enda ümber kõike vaikselt hävitamas, samamoodi siis nagu sa koletis soulis välja ilmudes on samamoodi tegemas hävitustööd ja siis tapmas ka inimesi ja ja siis aegamööda, kui asu või õpib seda koletist kontrollima ilma ette inimesi vigastaks, siis soulis seda koletist juhtides Enda liigutustega, siis ta kuidagi vaikselt võtab kontrolli enda elu üle ja, ja samamoodi sõltuvus ise ka paljud sõltuvushaigushaiged võivad öelda, et, et sa nagu koletis, kes istub õlgadel ja kui sa ei tarvita, siis sa oled sa ka ära, aga ta lihtsalt jääb magama ja siis, kui mingid emotsioonid üles lähevad sisse koletis ärkab ka jälle üles, sakutab jõustest, ta tahab süüa jälle saada, et, et kuidagi nii see toimibki, nii et filmis on see metafoor on iseenesest olemas, aga see jääb nagu natuke üritamiseks, et ta on sihuke väike indie-film ja, ja sealt ka kahjuks need piirangud nagu peale tulevadki, põhimõtteliselt siis. Aga vot see ongi võib-olla alkoholismi juures, et see Betafoor nagu töötaks, aga noh, film jõuab suhteliselt kiiresti, tähendab, tegelikult ei, mitte suhteliselt kiiresti, sellepärast et esimesed pool filme ma arvasin, et see on film sellest, kuidas anne hätta jääb lihtsalt kummalistest kohtadest magama. Aga et see film tema jaoks alkoholism nagu lihtsalt maha keeratavad, et see lõpeks ära seoses nende sündmustega, mida see koletis siis tekitab, aga siis tuleb meil filmis tähendab, avaldab oma pale kuri tegelane, Oskar, kes on lihtsalt kuri sellepärast, et olla kuri, et meil ei ole nagu mingit väga selgitused, et miks ta selline on oma selle, mis need põhjused motiivid on, et ta lihtsalt on kuri tegelane, nüüd on see motiiv, ütleb ühe korra, mis ta nimi oligi? Gloria Gloria ütleb klooriale, et sina oled see, kes siit väiksest unisest linnakesest välja saia sa sõid edukaks kloori, Ans mingi blogija või midagi? Ei võetaks. Aga igatahes nii et seal on mingisugune kadedus. Muidugi Oskar on sellist tüüpi inimene, et kui ta nagu ta ise avastab, et ta suudab kontrollida ühte robotit, kes oli, see ilmub välja siis tema juurest nagu naudib seda, seda võimumistele järsku on, et mida ta seal väikses linnakeses baari pidades nagu ei ole, et nagu seal mingi motiiv on seal olemas, aga see on niivõrd niivõrd lamemäge äike motiiv, et noh, selleks peab ilmselgelt inimesel olema mingid vaimsed probleemid, et. Sütitava motiivi jah, aga see ongi, et me ei saa rohkem selle peale selle, et ta tundus vaimuhaige, ei saab rohkem midagi teada, et me peame lihtsalt eeldama, et oli lihtsalt vaimuhaige, paha inimene. Kuigi vist inimesed, kes nagu kell kaheksa hommikul lähevad kuskile parkija tantsivad, teevad mingid siuksed kõiki liigutusi olenemata põhjusest väga vist nagunii siuksed vaimuhaiged või tunduvad natuke kusjuures tegelikult ei, ma hakkan praegu mõtlema, et see, mida me saame, väikesed, sellised lapsepõlve mälestused sellisel hetkel, mida selle filmi jooksul näidata, Öeldakse. Et tegelikult see algab juba sealt, et, et Oskar oli juba väikse lapsena kibestunud, et ja see nagu oligi see lihtsalt selline põhjus, ta lihtsalt oli paha. Gaming alkohoolik, väljana, alkoholism on midagi trauma tagajärg, tihtilugu on jäetud, et siin on, tegelikult olekski võinud nende tegelastega veel kaugemale minna, aga nagu ma ütlesin, ta jääbki kuidagi meediasse sellistesse väikestesse põgustatesse, indi filmi raamidesse ja mässadega Lando omale. Selles mõttes meeldib, et ta on lisaks pen võitlile siis Hophilt, eks nendest tema loomingut on kusagil väga palju just näidatud ja viimati vist ma nägin Vigalondolt ühte väikest juppi VHS-i filmiseeria teisest ja kolmandast osast, kus üks mees satub paralleeldimensiooni ja seal on hästi mingid žüriid elukad ja asjad ja see oli kuidagi kohati päris hirmutav ja ta tegi ühe väga laheda filmi nimega taim fraims, mida ma kindlasti soovitaks. Ta oskab kuidagi teha nagu sihukseid, originaalse filmi klassal ei pruugi olla hea, aga vähemalt ta tekitab sellise tunde, et okei, midagi päris sellist ma ei ole nagu varem näinud, ühendab siukse jaapani kaisufilmi ja siis sellise karakterdraamaga. Aga nagu sa enne just ei, sa ütlesid, et, et see, et ta pakub midagi nagu sellest, mida sa võib-olla sellises vormis ei ahela varem näinud, et noh, see iseenesest ei ole ju väärtuse Tahtsin just öelda, et meil on, täna tundub selliste lavastajate andekate lavastajate, kes on lati alt läbi jooksnud, erisaade, et kõik filmid kuidagi jäävad nende siuksele talendile alla ka siin nõus Taimkraimse, seda on nimetatud korduvalt ju üheks parimaks ajarännu ilmekaks üldse ja tõesti väga huvitav film ja ilmselgelt, et viga, London selline eesmärk ongi teha selliseid nagu raamist väljas või murda neid raame natuke teha, selliseid originaalseid Filmnemy siin valinud väga sellise, noh iseenesest see on ju midagi niisugust, mida me ei ole varem näinud päris sellisel kujul mitte kusagil. Ta ongi nagu huvitav eksperiment sellisena ja minu meelest ka siin filmi sees on mõned päris sellised huvitavad kohad, kus ta natukene pöörab ringi mingeid ootusi, mis klassikalisele ROM-ile oleks kasvõi seesama Oscari tegelane, eks ole, kes alguses tundub nagu sihuke hey hey sihuke tore ja sõbralik väikelinnakutt, eks ole, aga siis osutub selliseks nagu filmi kurjamiks tegelikult aga see film hanki kuidagi, kui teda hiljem kirjeldada, siis ta tundub kuidagi huvitavam, kui ta vaadates on ja tihti mulle meeldivad filmid, mis tekitavad pärast diskussioone, ka see film on tegelikult kriitikute poolt päris hästi vastu võetud, ta on mul olnud mitu huvitavat diskussiooni inimestega. Aga noh, lihtsalt see, et sa kuidagi ise tõlgendad seda kuidagi ja lisad sinna oma taustast lähtuvalt mingisuguse allteksti. Minu jaoks see alati ei ole piisav argument, et mingi film oleks hea, sest näiteks selle filmi puhul selgelt filmi sees endas ei toimimine mingid asjad, kasvõi sedasama Oskari halvaks tegelaseks muutumine ei tule kuidagi selles filmis loogilise orgaaniliselt jah, et ta ei tule nagu orgaaniliselt ja ta on nagu hästi tehislik nagu surutud sinna ja siis on sellel Oskaril üks sõber, eks ole, kellega tal on seal ja vihane vaidlus narkomaania teemadel, mis kuidagi lihtsalt sõltuvuse andeks, aga see kuidagi jääb täiesti nagu seda ei lahendus ei jõua nagu kuhugi tõstataksetakse huvitav küsimus ja siis sellega ei minda kuhugi, et minu jaoks see filme on selles mõttes, ta on nagu eksperimentaalne, aga ta ongi läbikukkunud eksperiment, et mul oli lihtsalt igav teda vaadata. Ja viimane märkus selle filmi kohta minu poolt. Ta on vaatamata sellele, et ta räägib alkoholismist ja on nii originaalne. Tegelikult need põhilahendused selles filmis on ülimalt ettearvatavad ja turvalised ja see dialoog on siin suures osas nii pagana ümar, et mul lihtsalt ei olnud põnev vaadata. Muuseas, Andrei, kui sa enne mainisid trolli Hannamist rääkides basseffecremney, et, et see seos tekkis, kellelt visuaalselt Need soulis stseenid on lahendatud kuidagi sarnaselt passifiku Rimile ja samamoodi siin on ka robot pluss koletis. Nii et tangi nagu basseffecreimkus samamoodi neid jäigereid juhiti inimeste poolt siis kaugjuhtimisega, et, et selles mõttes kalosse Figreemile sarnane, aga lihtsalt kogu selle jäigeri kontrollimis actioni asemel on siis üks omadega puntras joodikust naine, kes siis üritab heastada tehtud kogemata tehtud halba ja häda või on muidugi sõltuvust, oleme mänginud ratsialgadingmarrid nimelises draamas, nii et ilmselgelt see teema kuidagi tõmbab teda tõmbab teda väga hea ja aga Natšerigalandolt selline natuke. Me nimetame seda kooperdamiseks. Muuseas või ta on hästi lahe inimene ta tema kaudu ma kuidagi leidsin ühe hästi laheda laulu nimega Viiloughaili terrorist Sandor, et soovitan seda kindlasti kuulata, et kuidagi samastada mingite Hathaway momentidega vahel tema intervjuusid lugedes. Meil on lihtsalt palju aega saate lõpuni, et mis me nüüd teeme. Räägime Visa hingest. Mis ainult kollast levik? Selline saigi meie tänane saade, on aeg tõmmata otsad kokku, sest palju ikka jaksad sellistest filmidest rääkida. Nüüd siis teate, milliseid filme pigem mitte vaatama minna, aga loodetavasti leiate järgneva nädala jooksul kinost üles ka mõned pärlid. Mida seal äkki siiski veel leidub. Saadet jääb lõpetama Electric Light Orchestra ehk Elo lugu, mister pluuskai filmist Galaktika valvurid kaks ja ei jäägi muud üle, kui öelda, et kohtume jälle järgmisel pühapäeval kell viis.