Tere ja ilusat pühapäeva meie inimestele järgmise tunni veidi vähem pakuvad vikerraadiokuulajatele seltsi isa ja poeg, kelle puhul väljend käbi ei kuku kännust kaugele, peab kindlasti paika. Vähemalt, mis elukutse valikusse puutub. Doktor Ralf Allikvee on Ida-Tallinna keskhaigla juht, kelle erialadeks arstina onkoloogia ja uroloogia. Aastal 2012 valiti ta aasta isaks. Abikaasa Tiinaga on Ralf Allikvee kaks last, nemadki on astunud isa jälgedes. Tütar Kristiinast sai samuti onkoloog, poeg Rasmusest, aga ortopeed, täpsemalt seljakirurg. Kuidas see kõik on nii läinud, sellest juttu teemegi. Mina olen saatejuht Sten. Tere tulemast vikerraadio stuudiosse, Ralf Allikvee, tere ja Ralf on kaasa võtnud, poeg Rasmus ja rõõm näha Rasmus. Tervist. Räägime isadest ja poegadest, aga mitte ainult. Räägime perekonnast, laiemalt kasvamisest ja kasvatamisest. Ma vaatasin siia vestlusele tulles üle mõned varasemad jutuajamised ja Ralf mulle hakkas ühest teie intervjuust silma. See oli aastal 2012, kui teid aasta isaks valiti. Te ütlesite enda kohta, et olete karm ja naeratate vähe, sest elu on niimoodi õpetanud. See lause eraldiseisvana mõjub üsna hirmutavalt ja toob justkui jalgadega maa peale. Kas te tahaksite natukene täpsustada või lahti seletada, mis on need õppetunnid elus, mis panevad asjadele karmi pilguga vaatama ja mulle tundub, et mitte liiga palju rõõmu tundma. No ma olen sündinud 52. aastal ja ega see elu on olnud küllaltki huvitav ja seiklusrikas, sellepärast oma keskkoolihariduse sain ma kolmes erinevas koolis elanud, olen päris paljudes erinevates kohtades. Isa mul oli, kes pühendus ainult tööle minu kasvatamisega, kui üldse kasvatamisega tegeles ema, põhimõtteliselt ise kasvanud 15.-st eluaastast alates oma vanematekodust välja läinud. Kuna ma olen oma elus teatud perioodi veetnud longu sovhoosis mis oli omal ajal ENSV ajal teatud kuulsusega, siis ma olen küllaltki palju näinud inimlikku reetmist, valskust ja eks see kõik on end vorminud ja vorminud selliselt, et jää alati ausaks. Aga ära väga oma emotsioone välja näita. Rasmus, ma küsin kohe poja kommentaari kõrvale, kas koduseinte vahel vaadates ja isa ju väga lähedalt tundes kehtib tema kohta, et ta naeratabki vähe ja on pigem karmi olemisega? Kindlasti On ta karm, aga ta on alati õiglane. Et see, ma arvan, tema karmus ikkagi seisneb selles, et tema eesmärk on see, et asjale saadeti kõik täpselt korras, asjad toimiksid, seda ütleme, räägime tonni enda kasvatamise kasvamise aspektis ette. Ta kindlasti ei ole olnud isa, kes ütleme, muva mingi väga kuskil väljalt mängib või niimoodi, et kõike, seda me oleme teinud, aga aga ta ei ole selline kuri. Ta on ikkagi sihuke hästi heatahtlik, nõudlik, nõudlik jah, ta on, pigem ütleme nõudlik jah, et see karmus pigem pigem väljundkusest nõudlikkused. Et siukseid, järeleandmisi väga nagu ei armastada kompromisse, ei, kompromisse olete, kompromisse ei armasta, aga ütleme, need kui tegematajätmisi ja siukseid üle nurgalaskmisi, kuni ütleme nii. See tähendab Ralf või vähemalt kõlab niimoodi Rasmuse suust, et lapsest saadik oli kõik üsna selgelt paigas, kes peab, mida tegema ja need asjad üldiselt vaidlustamisele ei kuulunud. Kas see on käinud teie kasvatusmetoodika, kui me saame niisugust sõna kasutada? See kõlab veidi kuivalt aga mõte jääb samaks oma perekonnas, kas see loogika või filosoofia mingil moel on, on teadlikult olemas olnud? No järelikult see on nii-öelda minu lapsepõlvest saadud teadmised, arusaamad, mis on ka nii-öelda oma peres olnud, sellepärast et minu esivanema isa ema elasid koos kuni surmani üks lahkus ja teine lahkus. Ja nii palju, kui ma kodust lahkunud käisin praktiliselt noh, suved olin seal koolivaheajad ja siis sai jälgitud ka nende elu ja mismoodi nemad ka minuga tegelesid mind, juhendit spektilistega ka mul ei sekkutud kuskil minu asjaajamistes õppimisse. Niikaua kui ei olnud mingid probleemid, kui olid probleemid, siis sekkuti aidata neid asju lahendada ja sama, aga ma olen ka oma laste juures jälginud seda, et mida vähem sekkuda, seda parem. Kuid kui sa näed, et on tõsine probleem, sa pead seal aitama lahendada. Kas Ralf teie jaoks isana on tähtis see, et poeg on kõndinud samades jälgedes. Kas see teeb lapsevanema uhkeks? Te olete eesti meditsiinis saavutanud nii mõndagi, olete praegugi kõrgel kohal? On see esiteks üldse oluline ja kui, siis, siis mis võtmes? Ma ütleks nii, et ta ei ole oluline, kuid praegu on ta meeldiv. Ma tulin siis tartust ära, kui Rasmus veel õppis gümnaasiumi eelviimases klassis ja nii-öelda seda lõplikku kujunemismismoodi, tal tekkis tahtmine minna õppima arsti. Seda ausalt öeldes ma ei suutnudki jälgida. Aga meil oli üks vestlus nii tegelikult Rasmuse kui ka Kristiinaga, siis kui Kristiina tahtis hakata minna võtma, et mõlemad tegid meditsiinivaliku, siis ma ütlesin, et vaadake meditsiin on üks väga keeruline, väga raske asi. Minul on olnud siiamaani elus palju õnne ja ma olen suutnud midagi teha. Kui te olete selles kindlad, et teie suudate ka midagi teha, saab õnne olema. Siis palun minge. Aga veel kord mõelge väga hoolega, ennem. Me tuleme selle faasini elus või, või etapini elus. Hiljem uuesti tagasi. Aga läheks praegu Ralph teie aegade algusesse. Nii kaugele, kui te suudate tagasi mõelda, mis mälupildid teile oma lapsepõlvest esimestena silme ette kerkivad. Esimene pilt, mis mul silme ette kerkib, on kuskil kui ma olin viieaastane ja meil oli suur hundikoer, mina võisin selle koeraga kõike teha, ta oli nii-öelda minu suurim sõber, parim sõber. Elamus, mis oli mul see, kui koera endine omanik tuli koera vaatama. Minu jaoks sõbralik koer, mis ta oli ja kui see endine omanik, uhke prouakene oma ohvitserist abikaasaga tulid meie õue siis koera moodi koer ründas seda perenaist ja tema karakul kasukest jäid järele ainult räbalad. Siis mul oli üheselt selge, et mitte kunagi ära Reedama sõpra. Kuidas koer teie kätte sattus? Koer oli müügis ja kuna me elasime maal, siis maal ikka koer võiks olla. Ja minu jaoks tegelikult noh, ta oli minu sõber, minu mängukaaslane. Emotsionaalset andis ta mulle väga palju. Kus kohas see maal täpselt oli ja mida see elu maal viieaastase poisi klite jaoks tähendas? Ühesõnaga, elasime tänases Kose valla, eks siis äksi või tööstus oli isoli võidesse juhataja. Meil oli seal kahetoaline korter või tööstuse majas, lasteaias lastesõimes polnud, ei ole. Mul on olnud isiklik nii-öelda hoidja, selle tõttu olen ma ka varajases nooruses läbinud teatud usuprobleemid, kuna minu hoideoli usklik inimene. Aga tema kasvatus oli selline, et ta ei sundinud mind asju tegema, mida tema pidas nii-öelda õigeks pühaks. Aga ta andis selle väga palju juurde mulle selles, et praktiliselt kuueaastaselt ma juba lugesin. Mulle väga meeldisid need usuteemalised pildiraamatuid, mis olid, aga seal oli ka niisuguse kirjaga teksti, mis tolle aja väike poiss sai lugeda. Ja edasi, mis mulle meenub, meenub minu kooliaeg, kooli algus ja kaks sündmust, mis olid üks, oli esimeses ja teine oli kolmandas klassis. Esimeses klassis, ehk siis on üks suur rändrahn. Ja talvel ma hüppasin sealt alla, niiviisi hüppasin alla lume sisse, aga lund oli natukene vähe ja all olid väiksemad kivid ja ma vigastasin oma jalga tolleaegses ravil. Haiglas sai käidud. Onu oli tol hetkel seal arstiks sai tehtud pilte, tehti kolm pilti ja tegelikult tuleb välja, et esimene pilt neist oli kõige objektiivsem annad, ei uskunud seda. Ja siis see trauma, mis oli luumurd õnneks ilma nihkumisel. Ta jäi diagnoosimata ja ma küll pääsesin kipsist. Aga öelda valu olen ma tundnud veel siiamaani, et seal mitte kõik asjad ei ole kõige paremad. Ja teine oli see, kui ma hüppasin jõkke, jalad ees. Aga keegi oli sinna pannud ühe plekktahvli. Ma vigastasin jalga. Selle järgselt kõik kasvas ilusti kinni, kuid asi läks põletikku ja praktiliselt päris mitu nädalat. Ma ei olnud liikumisvõimeline seal nii-öelda onu tegeles minu jala ravimisega. Siis ma sain aru, et äkki peaks siiski hakkama selles suunas liikuma, et tuleb teisi inimesi ka aidata. Ja elus pikk periood, ma olin onkoloog seal väga suureks määravaks asjaks sai see, et mul vanaema õde põdes pahaloomulist nahahaigust Milano plasttool, mis täna on muutunud ka väga aktuaalseks ja need piinad, kuidas tema siit ilmast lahkus. Need olid ka nii-öelda kasvuias poisile ja emotsionaalselt ikka väga rasked. Mida te, Ralf, mõtlete usuprobleemide all, millest see probleem teie jaoks seisnes? Jah, ma olen täna mitteusklik, eks ole, aga minu jaoks on see usk, ei tohi olla pealesunnitud. Ta ei tohi olla ahistav. Kui inimene mitte millestki ei usu, siis ei ole tal, ta ei ole võimeline midagi tegema, tal ei ole lootust, midagi. Aga kuna niivõrd palju on maailmas eri usundeid, siis suhteliselt keeruline on see, et vaat nüüd see üks ja ainus on õige. Seda mitte kunagi ei tahaks. Vähemalt mina oma seisukohalt kõik ütlevad, et ma olen väga karm ja ma ütlen seda, mis ei ole võib-olla kõige ilusam olla. Ja kõige parem näide. Ma alati ütlen, et ma olen pagan, usku sellepärast et ma tean, et ta on alati minu vastu ja kui ma tean, et alati on minu vastu siis ma pean kõike seda tegema, et tema tegutsemine jääks peale, vaid mina suudaksin midagi teha. Rääkige oma oma lapsepõlvest, kodus, oma isast, emast. Isa, ma nägin suhteliselt vähe, ainult puhkust aegadel, hommikul vara läks ta tööle, kui ta oli võistlus või tööstustöötas, siis hakkas tema tööpäev kella seitsmest ja läks hilisõhtuni välja. Kuigi ma väga palju olin ka või tööstuses, käisin seal kaasas kontoris, kui ta tegeles paberitega, mina istusin, tema kõrval oli üks seif kastiale kasti peal ja jälgisin harusid ja õppisin päris palju peas kiiresti arutama ja täna ongi suhteliselt hästi olemas numbrimälu, mitte nimemälu. Aga see on nii-öelda selle perioodilt. Isaga meenutav, meenub veel see, kuidas me käisime väga paljudel suvedel, tal olid Pärnus sõbrad ja käisime Pärnus puhkamas kaks nädalat, alati oli Pärnu rand ikkagi maapoisile linn, suur asi. Ükskord ma olen elus isa käest saanud korraliku nähvakas vitsaga, ise teenisin ära, sain aru, et see asi ei ole mitte õige, tuli kõvasti pingutada või ja siis nii nagu noor kutsikas ikka testib. Aga kui see oli kätte saadud, siis enam probleeme ei olnud, kuskohast piir jooksis, mis otsustab momentalises? No ma ikka tegin tõsiselt lollusi. Juba endal tekkis ka niisugune tunne, et kaua võib küla peal või kodus kodus. Aga ta ei ütle välja, mis oli või? Ei tean, ütleme nii, et ei tea poe, keda isegi abikaasa ei tea seda, nii et see jääb Virumaks. Nii kaua, kui ma siin ilmas olen Aga nähvakas töötas? Absoluutselt 100 protsenti siiamaani töötab siiamaani ma mäletan teda ema, ema, tegelikult tema oli mul vastupidi senisest nii nagu meie peres on olnud ema on see, kes lapsi põhiliselt kasvatanud. Nii on ka emaga siis tegelikult mul emaga ja nii nagu rasmuselt. On olnud palju usaldusväärsemad suhted, palju rohkem oma probleemidest sai räägitud. Ja täna ma näen ka seda, et Rasmus räägib emaga tunduvalt rohkem probleemidest kui meie, räägime võib-olla ka sellepärast, et noh, mul on aega. Ma ei ole nii kannatlik, et ma jõuaksin pikalt seda kõike kuulata. Ma olen harjunud sellega, et probleem on olemas. Probleem tuleb lahendada. Ma sain aru siin vestluse sissejuhatuses et karmus või nõudlikkus enda laste suhtes või nende vastu on peegeldus sellest, mis teil kodus toimus. Millesse nõudlik, kus teie suhtes vanematel väljendus, kas nad ootasite tulemusi koolist või et laps kodus panustaks mingitesse töödesse teatud viisil, millesse väljendus Esiteks koolis kooris pidid, pidid asjad mul olema korras ja ma ei tohtinud olla viimastes ridades vaid ma pidin olema normaalne. Ja kas oli teie enda asi lahendada või, või tuli koos vanematega õppida selleks? Tegelikult ausalt tõenäoliselt midagi, ma võib-olla olen oma vanematega koos õppinud, aga ma ei mäleta. Tuli iseseisvalt tööd teha ja seda ma ka tegin ikka päris palju. Ja kodus meil olid. Vastavalt sellele, kuidas ma kasvasin, olid ka töö tegemised. Näiteks kui ma olin üheksa-aastane, siis võidus oli hobune. Hobune oli kuskil kahe kilomeetri kaugusel, oma tallis. Läksin töine ära, viisin tagasi kooli, vaja kodus, kui oli vaja puituvad puid, oli vaja ahjuküte, kütsin ahju. Esimesed rõõmud tekkisid ka siis, kui ma hakkasin ise endale süüa tegema, umbes sellel ajal. Koogelmoogel praemuna. Laulis ansamblites näiteringid mulle kahjuks ei, laulmine ei ole külge hakanud, kuigi mind üritati õpetada laulmise lauljaks. Aga häälemurdega suudeti see asi ära rikkuda. Ja peale seda ma ei ole praktiliselt ühtegi korda laulnud. Kui palju noor poiss tollal märkas seda, et sõjast ei olnud liiga palju möödas. Sõda oli alles hiljuti olnud, kas seda oli kuidagi tunda või, või lapsel olid ikkagi oma mängud, oma tegemised, oma oma rõõmud, mured, et see üldse ei andnud märku endast. Andis märku inimestevahelistes suhetes sest 50.-te aastate teisel poolel hakkasid tagasi tulema inimesed Siberist, kes olid kas küüditatud või siis sõjavangis olnud nii-öelda sõdinud valel poolel. Ja kui nemad tulid tagasi, siis oli näha, kes oli psüühiliselt murdunud ja tissi olnud. Kes oli kibestunud, see näitas seda välja, kes võttis elu aktiivselt ja üritas kohaneda ja mitte kohaneda selliselt, et kes on üks ja sisu, teine aga enam-vähem, et need, kes te sisu, vastasid terviklikule, aga inimestevahelistes suhetes oli seda päris päris palju. Ja eks tõenäoliselt ka see nii-öelda sageli petlikult näitlejalikud käitumised. Eks need on ka minu vormimisel küllaltki olulised olnud ja hoidnud tagasi selleks, et selleks, et olla täielikult avameelne. Ega ilmaaegu ei öelda, et rääkimine ei ole mitte kuld. Kui te läksite Tartusse, läksite ülikooli ja valisite meditsiini, siis kui kindel te oma otsuses olite, kas te teadsite, et see on teie kutsumus või oli äkki tegemist pigem noh, nii-öelda õnne katsumisega või proovimisega, mis juhtub? Ei õnne katsuma seda kindlalt ei olnud. Lõplikult sai minu jaoks see asi selgeks, et ma olen valinud ainuõige tee peale kolmandat kursust kus ma tegin oma isi praktika tolleaegses Vabariiklikus, onkoloogia dispanserisse hiiul kaelakirurgia osakonnas. Tolleaegne kuulus kirurg jõgar oli ja peale oma praktika tegemist. Doktori Edward tegi mulle ettepaneku see augustikuuosakonnas töötada järel ta usaldas, käib alused, ma teeksin veel kuu aega tööd ja kui ma seal olin oma asjad lõpetanud ja läksin Tartusse tagasi, siis ma läksin Tartusse Vallikraavi 10-sse, kus too onkoloogia disbanzer. Palusin. Kas saaks tööd teha ja alates oktoobrist hakkasin ma tööle poole kohaga need tõele. See asi peale seda oli juba kõik teekond selge. No ütleme, üks asi on meditsiin, teine asi on valdkonnad omakorda meditsiini sees, mida kõike on võimalik teha. Mõned neist on mulle kõrvaltvaatajale hirmutavamad, ebameeldivamad, raskemad kui mõned teised. Kui Teie ala inimene, teeb neid valikuid. Natuke, te kirjeldasite. Aga ikkagi, kas need on ka mõtted, mis käivad peast läbi, et missuguste haigetega, milliste probleemidega tuleb edaspidi elus kokku sattuda. Sest vabandust, onkoloogia. On üks koledama kõlaga sõnu minu jaoks. Minut ise olu, minu psüühikaga see asi sobis. Kui ma Tartusse läksin, siis esiteks, seal hakkasin ma jälgima professor Karl kulli. Kes oli Eesti üks kõige kuulsamaid kirurge, üks Eesti kõige radikaalsemaid kirurge tol ajal kemoteraapia keemiaravimid. Immuunravimid, bioloogilis, ravimid ei olnud ja nii arenenud nagu täna. Ja haige päästmine oli, eelkõige sõltus kirurgi meisterlikkusest. Ja kui sa seal nägid, mida saab teha, mida tuleb teha selleks, et seda inimest. Ja sa ei päästnud teda kümneteks aastateks andsid talle kolm, neli, viis, kuus eluaastat. Aga kolm, neli, viis, kuus eluaastat suhteliselt rahuldavat elu. See on parem kui sinu omastele, sinu ümbruskonnale. Kui äraminek. Ja see on emotsionaalselt asi, mis kaalub üles teise poole, ehk need lõputud tragöödiad, kurvad juhtumid, kus ei ole midagi teha enam. Ikka positiivne lahendus ja positiivne emotsioon võimaldab taluda päris palju negatiivset. Mis hetkel perekond tekkis teil kuskohast naise leidsite? Üliõpilasmalevast oli aasta 1974 esimene juuli Märjamaa kultuurimaja. Ma olin siis Rapla piirkonna arst ja ühtlasi Varbola rühma arst, sellepärast Varbolas elasid mu vanemad ja ma mõtlesin, et kuna ma piirkondade DNS panenud rühmaga kirjaga ja kodus elada. Ja siis kui tuli ja siis Tallinna tüdruk jäi kogemata silma selle maleva kahe kuuga sai üha rohkem jälgitud ja peale seda hakkasime nii-öelda käima ja. Tema jaoks ei olnud mingi probleem, et noormees, kes huvi tunneb, ei naerata eriti. Et võib-olla temal oli ka esialgu nii-öelda hasart, sportlik hasart, et mida see maakas endast üldse kujutab. Ja ka üks asi, mis on mul abikaasa juures, on hea, on see, et ka tema isa oli kirurg. Talle ei olnud meedikute probleemid võõrad. Ja kuna omaaegsed kirurgid ikkagi ei olnud mitte pühakud, nii see vajab selgitust. Kui palju kirurge on ju tegelikult kõige paremal ajal pidanud erialast sellepärast loobuma, et annad liiga palju kasutanud jooke, mis on suurte kraadidega. Ühesõnaga piiritus leiab ka mitte sihtotstarbelist kasutamist täpselt nii, pluss ega peod ja asjad, nii et kui sa elad pingelist elu emotsionaalselt pingelist siis tuleb leida ka maha laadimisi ja omal ajal, kui ei olnud ja nii palju spordisaale, kui ei olnud mingeid võimalusi, kui sul ei olnud võimalik igal hetkel sõita välismaale kuhugile soojale maale, siis ka alkoholi suhteliselt kõige lihtsam asi, mis võttis pinged maha ja et siis järgmisel hommikul jälle tühjalt lehelt alustada. Inimlikult mõistate, seda? Ma inimlikult mõistan, ma olen alkoholi tarbinud, ta ei ole minu elu hakanud segama. Ja mul ei ole elus olnud mitte ühtegi korda, kus ma oleksin pidanud järgmisel hommikul oma pead parandama. Aga tollel teatud ühel perioodil oli ta siiski selles mõttes abiks, et pingeid maha võtta. Ma siiski ei usu, et see igapäevane oli, et purjus kirurgil talit patsientide kallal ei ole ühtegi lõikust tehtud. Kraadide all. Ma isegi ei võta teid, vaid ma mõtlen üldse, kas võis juhtuda, kas oli põhimõtteliselt võimalik, et ikkagi promillidega, kirurg on skalpelliga. Töö juures võimalik küll, aga Tartu onkoloogia kliinikus, kus kargull oli juhataja, kirurg, osakonna juhataja ei kannatanud alkoholi kannatavate suitsetamist. Nii et selles mõttes see oli hea. Ühel hetkel sündisid lapsed. Mis hetked need elus olid? Poja sünd, 78 14 mai. Alles hiljuti olin Tartusse korteri. Ühetoalise abikaasa oli Tallinnast ära tulnud. Abikaasa on mind ikka väga palju säästnud. Ta on väga palju tegelenud lastega. Nii kurb kui ka see ei ole põhimõtteliselt väga palju elasinanud haiglas. See oli, see oli minu elu. Ja kui ma ei oleks haiglas elanud, siis ma tõenäoliselt ei oleks ka kirurgina sellel tasemel olnud, kus ma olen. Rasmus kas teil olid kodus õega mänguasjad nagu tavalistel lastel või natukene teistmoodi, võttes arvesse, millega isa tegeles? No põhimõtteliselt olid ikka nagu tavaliselt mänguasjad, aga eks meil oli siukseid üht-teistsugune natuke meditsiinispetsiifilist katseklaasil instrumentaariumi ka ikka, aga, aga ei meil siuksest mingeid skalpelli ja neeru päris ei olnud, aga siukseid mingid ütleme, rahva keeles kuulja torud olid meil kindlasti olemas, mitte mängumaad, vaid päris kindlasti ja eks siukseid nipet-näpet asju ikka oli, meil oli ikka põnev ka, et mulle meeldis ju isal alati töö juures kaasas käia, et selles mõttes Rasmus esimest korda nii-öelda oli visiidil minuga toobeles, kui ma olin sõjaväekirurg. 80. aastal suri mul jaanuaris ema ja veebruari alguses läksin ma kaheks aastaks sõjaväekirurgiks. Dotsent Eugen Muraševi pääsesime Afganistanist, aga seal tuli olla jaa. Siis õnnestus, nii et ma sain ühetoalise korteri sõjaväes mis oli kaheaastase mehe kohta sõjaväeohvitseri kohta haruldane asi, aga ja siis, kui ta oli kaheaastane, kaks pool kuni kolm tulite minu juures toob üles ja siis ta käis laupäeval, pühapäeval, kui ma käisin, ei olnud valves, kuid käisin oma lõigatud haigeid vaatamas. Siis ma võtsin ta kaasa ja nii-öelda noor doktor koos vanemaga püsiteeriside haigeid. See oli nii-öelda tema esimene kokkupuude, mida ma mäletan. Ja kui ta sai kolme aastaseks, meil oli seal tõlke, eestlaste laager, siis näiteks tema sünnipäeva õhtul kuni hommikuni suutsin ma sünnipäevalt ära olla seitse korda, et iga kord, kui toodi jälle uus haige üle aiaväeosa nii-öelda net punkti haiglasse sinna ja lahendasin probleemi, tulin jälle tagasi. Ma ei tea, kasvõi ütleme, on siis nagu testijuttudest, aga mul tegelikult on ses Läti asjast ikkagi nagu üht-teist ikkagi meeles, kuigi ma olin nagu väga väike, aga ma tahtsin just seda öelda ka, et jõudsid vaheline nagu, et et mu toobele asi nagu väga hästi meeles visiit, et ma ei hakka praegu rääkima, mille pärast hästi meeles on, aga seal teatud patsiendi kuidagi värvikad kujud või ei olnud värvikad kujud, neile tehtud mingid siukseid, teatud protseduuri, teatud asjad olid neil kinni seotud seal, et see ei ole nagu väga hästi meelde ja ja, ja see nagu mul meeles see on nagu selline paar pilti, sest selles Lätist on seal midagi, on nagu meeles, et. Ma olen kuulnud mundrimaagiast või paguni maa käest, kas valge kitli maagia on ka olemas, kui niisugused lapsest saadik ühe inimese elus pidevalt ümberringi liiguvad avaldab see mõju ka. Olete te mõelnud niimoodi, et see mingis plaanis otsustas saatus üsna varakult ära või, või vastukaaluks, et et äkki oleks võinud tekkida just tõrge, et teha oma eluga hoopis midagi muud? Eks neid valgeid kitleid ole juba nähtud ka. Ma ei oska öelda mul selles mõttes, et isale kunagi mind sundinud, et sa pead arstiks saama, mitte kunagi, et see on ikkagi minu, ütleme, täiesti teadlik valik olnud, mille poole oleme püüelnud, et aga kui mul tuleb nagu meelde, et üks asi nagu isa tööd isa oli arst ja kõik need asjad, aga, aga üks asi, mis mulle kui võib-olla natuke mõjutanud, et et mul oli kunagi üks spordivigastus ja siis me läksime Tartus ühe spordiarsti juurde, isa viis mind ja see tundus lahe, millega tegeleb katsusse jalgadel niimoodi, ja esmalt ma mõtlesin ka, et kuidas kõrgelt arstiks saada. Mõtlesime spordiarstiks saada, mul on isegi kuskil olemas üks vihik algkoolis joonistatud. Kui su pidime joonistama nagu tulevikuvisiooni, kellele me nagu näeme ja mul on seal siis üks pilt, kus on maja ja aed ja naine ja lapsed ja oled spordiarst. See nagu niisugune asi, siis tuli, et see oli väga-väga noorena eetri sihukest mingit sihukest vihjeid, et nüüd vaata, meditsiinipooli asju pole olnud, et sest noh, nagu isane rääkis ka, et mulle emapoolne vanaisa oli ka ikkagi ilukirurgia ja tema oli kodus ka hästi huvitavad igasuguseid, ütleme siis meditsiini sihukest inventari. Et ega mees igalt igalt igalt poolt on seda meditsiiniasja nagu olnud, aga see on ikkagi, ma arvan, teadlik valik ikkagi ise on liikunud sinna kõik munad ühes korvis ikkagi, et ma nagu lihtsalt see erialavalik, et kelleks spetsialiseeruda tahan siis peale ütleme, arstiteaduskonna põhiõppe lõpu selles päris kindel ei olnud, ikkagi aga aga. Üks aeg oli mul ühed tunded ja teine, teised tunde. Ja õde siis tuli venna pooles, ei, seal oli minu arust oli rohkem nagu ütleme, siukseid materjalid, las ta, kas tal oli sotsioloogia, teine variant. Sotsioloogia Talib täiega päris kindel, et ta tahab sotsioloogik saada. Aga seadme küsisime küll tema käest, et kas seal ikka nagu täitsa oma oma oma mõtetes kindel ja seal vist ta vist ütleme hordus muideks ta murdus, aga ma arvan, et tegin õige valiku. Ütleme esialgu tal oli see nii-öelda mitte kõige kindlam valik kuid mõne aasta õppimise järel ta ütles, et see on ainuvõimalik. Ja praegu, kuidas ta on tegutsenud, see näitab, et noh õige valik, õige tegutsemine, tublid saavutused. Aeg veel Rasmus, enne ülikooli varasemat klassid, isa nõudlikkusest on juttu olnud, me võiks seda mõne lausega veel täiendada või laiendada, et kas hinnete ettenäitamine kuulus sinna juurde. Kas Sa oma tegutsemises teadsid, et et kui jamaks läheb mingil põhjusel tuleb isaga silmast silma olla. Ei no jaa, kindlasti ei olnud, võib-olla, ütleme siis nii musterõpilane nagu siin isa rääkis, et minuga on mu vanematel olnud ikkagi, ütleme eks nad on pidanud mu pärast muretsema, aga, aga tema, ütleme nõudlikkus ja, ja ma arvan, järele andmatus nii isa kui ema poolt, ma arvan, et see ongi see edu võti nagu olnud, et kui nemad ajaks ikkagi mingil minu etapil ütleme, olnud vähem nõudlikud ja rohkem järele andnud siis oleks nagu, ütleme täna minu elusituatsioon kardinaalselt teine olnud. Kui rääkida sinuga meediku karjäärist siis minu arvates kõige olulisem muutus oli see, kui ma võtsin su ülikoolist ära. Ja näitasin, mis on tegelik elu ehk teiste sõnadega Mustamäe haiglas. Intensiivravis panin ta tööle sanitarina. Täiskohaga see oli Et siis oleks mehele test kui tuled sellega toime, sa näed kõike ära, järelikult sussa paska. See on päris kõnekas näide, aga, aga ma ei taha veel lapsepõlvest Rasmus hammast lahti lasta. Inimese elus on ju perioode, kus vanemate kuulamine ei ole kõige populaarsem tegevus, kas puhtalt isegi trotsi tõttu näiteks? Pättima midagi ei teinud, et minu, ma arvan, üks tõsisemaid asju on see üks mingi hinnetelehe allkirja võltsimine, pole küll, mida ma julgen teile näidata, et mulle kujundamine omal käel, kas olid, ma ei tea, vene keeles. Ülimalt negatiivne seis vist, et et aga ütleme, eks ma siis sai ka sealt, ütleme tõsisemad jutuajamised olid, kui ütlen seal väga hästi öeldud, tõsised jutuajamised. Ja ega naised pärast kõik paranesid, ega ma olen ise ka päris õnnelik, et kõik hästi läks, eks, aga aga see oligi nii, et ega ma ei rääkinud neile, mis mul toimub ja, ja nad võib-olla mingi hetk nagu väga ei kontrollinud ka ja kui see katastroof käes oli, eksis mässusime koos päästma ja tulin välja Tõnu vanemate abiga. Aga kas see natuke sürreaalne ka, et elu hilisem on niisugune, mis veeretab pette? Ma eeldan muuhulgas ka selle, et vene keele oskus on vajalik näiteks ja ma ei tea, kas te kohtute venekeelsete patsid. Ja, ja no ma arvan, meil on kuskil 40 protsenti patsienti, võib-olla venekeelse seal, eriti Tallinnas, eks, et paneb muigama. Paneb muigama jah, et noh, see, see, see vene keel ja see asi, see nagu ütleme see muigama panemist nagu jah. Kui me ütleme, edasised asjad lähevad, siis ma ülikooli tegelikult lubasin endale, et ma ei hakka kunagi tegelema onkoloogia neuroloogia see minu jaoks mõtlesin ma kindlasti, eks ole, tegelema, sest sest mul jäi nagu kuidagi mõtlesin, et noh, ei istu nagu säsi võsuke. Et aga mis on praegu minu, ütlesime põhitöö põhimõtteliselt. Et ka kogu meie töö, mis ma praegu tegelen, haarab kani, neuroloogiat, konkoloogiat, et elukäigu talvega kummalised. Mis värk Rasmus selle sanitaariks käimisega oli? Eks siis elumere lained olid ikka laid pea peal ikka uhkelt kokku, et ehk siis ütleme vastu suve võeti mind siis nagu rajalt maha ja eks ma siis töötasin täiskohaga tolleaegse Mustamäe haigla üldanimatsiooni osakonnas sanitarina. Kui teised suvel pidutsesid ja tegid kõike suve juurde kuuluvad, siis mina käisin täiskohaga tööl ehk väga teie isa moodiga. Põhimõtteliselt noh, jah, aga see on jälle see aeg, ütleme kui oligi jälle, kui nad kõrvad said aru, et peab sekkuma ja tuli kasuks. Ta nägi tegelikult, milline on nii-öelda elu pahem pool kuidas sellega toime tulla, nägi kuidas seal on ka rõõmud. Sellepärast et probleem, miks seal oli, sest noh, nii nagu on, eks ole. Arstide järeltulijad õpivad arstideks ja nende kursusel oli ikka liiga palju neid poisse koos ja kes kõik nad nende elu võtmine oli natukene liiga kerge. Nii minu mõistes selline, et sealt tippu jõuda, kui niisamamoodi edasi minna oleks olnud äärmiselt keeruline. Tipus seal jah, võib-olla kergem. Aga enne seda Sa pead tegema väga palju musta tööd. Ja tipus oled sa siis tipp, kui sa tead ära kõik eelnevad astmed, mis on toimunud ja selles mõttes peale teist kursust näha. Milline on see meditsiini kõige madalam tasand? See on just see, mis tuleviku jaoks annab väga palju kogemusi. Tegelikult oli seal väga niisugune huvitav periood minu elus ette. Et üks asi on suve seal tööl käia, ka teine asi oli ikkagi töötab ja edasi siis kui ka kolakas, eks, et siis ma ikkagi reede tulin Tallinnasse, siis ma üldjuhul just tegin 24 tunnise valve, aga ma täpselt ei mäleta enam, aga siis mõtlesin, et mul ikka nädalavahetusel siis ütleme, sisustatud õppimine pluss ma pidin siis käime tööl Tallinnas kool on ju Tartus, et, et see nagu seal tegelikult nägi ütlemisega väga-väga karmi meditsiini, et töö oli seal tegelikult väga raske, mis on karm meditsiin, mis mõttes üldanimatsiooni see koht, kust tulevad ju inimsõidu, põhimõtteliselt on väga katki elu ja surma elu ja surma küsimus, et seal inimesed ju paljud patsiendi ei olnud sugugi kindel, kas nad elavad hommikuni seda tund vile olnud, kaks kas nad üldse saavad reanimatsioonisaalist välja? Et see oli siis, kui hästi mõtlemapanev võiks asi. Aga noh, mul ikka reisihuvi oli olemas ja meditsiinihuvi, ega see mul kuskile kadunud, et lihtsalt meil, ütleme see see, need muud ütleme, kõrval ahvatlused, võib-olla olid seal oma sõpradega ülikool vaid võib-olla liiga suured lihtsalt ja ja, aga, aga noh, kui neid nagu, ütleme nagu pärssida, siis läks ju see õppetöö edasi, asjad läksid edasi, et selles mõttes See mõjus kõik arusaadav, kõik on noored olnud, Ralf. Kuidas niisugused asjad enda jaoks lahti mõelda, Needsamad olukorrad, mida Rasmus just kirjeldas, ta näeb neid ja, ja ütles, et, et need panevad mõtlema. See ei ole ju nii, seal ei ole aega ja võimalustki, sel juhul sa vist ei sobi sellele tööle, et minna pärast patja nutma või midagi niisugust. Need vajavad kuidagi enda sees kokkuleppele jõudmist, et noh, nii ongi. Aga kuidas selleni jõuda? Ega väga paljud jõuavad sinna läbi pisarate, see on selge ja see on emotsionaalselt väga raske. Ja sõltub paljuski sinu närvisüsteemist. Kuidas sa suudad seda taluda. Ja meie elu paljud asjad on ju tegelikult sinu enese kokkulepped iseendaga. Ja mida kiiremini sa jõuad sellele kokkuleppele, seda parem ja seda rohkem sa suudad. Tahes-tahtmata meditsiin on see, kus sa pead võtma paljusid asju kui paratamatust, aga samal ajal sa ei tohi unustada inimlikkust. Sest inimeseks pead sa alati jääma. Küsimus teile mõlemale. Kas on võimalik, kas teil endal kogemuste pagasis on olukordi, situatsioone, kust lähete tööle ja te ei tea täpselt, mis juhtub, või, või mida teha? Kirurgilisest plaanis ikkagi, üldjuhul on ikkagi mingisugune esialgne plaan ikkagi olemas, et et mida, ütleme siis nagu meeskond plaanid, eks, aga aga ilane plaanitavad operatsiooniga kõik muutuda, et aga noh, niimoodi, et minnakse operatsioonile ilma plaanita. Sihukest asja ei ole mingi plaan olemas, aga plaane polegi muutuda, sest kui on keerulised operatsioonid, sa ei tea kunagi, mis kuidas patsient. Seisund, lõikuse ajal olid need asjad, aga ilma plaanita ei minda kunagi. Kui sa lähed lõikusele siis enamikul juhtudel on teada see lõpptulemus, kuhu sa pead jõudma. Lõikuse käigus tõesti võivad tekkida teised variandid. Kuid kindel printsiip on see, et peale sinu tegutsemist patsient peab elus olema. Ta ei tohi mitte lauale jääda ja tema elukvaliteet, kui ta on taastunud, sellest peab olema selline, et ta tuleb iseendaga toime. Et ta igapäevaselt ei ole mitte kogu see aeg sellises olukorras, et tal puudub elu mõte. Eruisu. Kas ta mõnikord Ralf, mõtlete, et et teie töös mängib rolli loterii? Võib-olla kuna ma olen oma loomult ka veel ka mängur tegelikult siis see ei ole minu jaoks üllatus. Ma ei ole loll mängur aga paljudes asjades mängulised elemendid on sees. On seda võimalik ja tohib seda lubada ka meditsiinis. Sa lihtsalt kõlab natuke. Kas ta tohib lubada või tohi lubada, ta on reaalsuses olemas, kuid ta on kontrollitud kindlalt kontrollitud. Erinevad variandid käibemängurlus. Aeg-ajalt maalitakse meedias hästi inetuid inimeste kodanike kokkupuuteid arstidega raviasutustega. Mis pilguga te neid vaatate? Loete ja nendele mõtlete, mis emotsioone teis tekitab, isegi kui te ei ole asjaga konkreetselt seotud, see lihtsalt puutub teisse nii palju, et ühine nimetaja meditsiin neid lugusid teinekord tuuakse välja? Jaa, mõistetavatel põhjustel saavad nad hästi palju tähelepanu. Ega ta meeldiv ei ole, kuid minu jaoks on praegu põhiprobleem selles, et seoses sellega, et Eesti riigis on tegelikult tunduvalt vähem vahendeid kui seda meie patsiendid nõuavad vajavad ja väga hea on siis ja näidata meedikuid kui halbu kui südametuid, kui lohakaid, hoolimatuid, sellepärast et oma olemuselt tegelikult paljud konfliktid ei, haiglas on päris palju kaebusi enamuses kaebustest, tegelikult on suhtlusprobleemid keegi midagi ütles valesti, keegi jättis mingi dokumendi tegemata, keegi karjus kuskil, inimesed omavahel rääkisid liiga valjult. Meie probleem on veel see, et kaasa arvatud ministeerium on segamini ajanud kaks asja. See on viga ja tüsistus. Tippmeditsiinis on vähemalt kümme-viisteist protsenti tüsistusi. Kui sa teed midagi, kus see kulg ei ole sajaprotsendiline. Aga see ei ole viga, viga on see, kui tehakse midagi valesti. Hoopis teistmoodi kontot, situatsioonist tuleb teha, kui jäetakse midagi tegemata. Aga meil on see kõik poliitikute ajakirjanike tasemel aetud üheks jaga, patsiendid võtavad seda ühena. See ei ole üks ja sama vigu, tegelikult on suhteliselt väga vähe. Aga tüsistusi. Vaat see, kuna piga tüsistus on aetud üheks siis ei julge kaki nii-öelda suhteliselt enna endale ennast säästlikud, arstid kõik registreerida, aga oleks viisakas tüsistused kõik fikseerida ja teada neid. Kas patsiendi koha pealt oleks aus kui ta kuuleb, juhul kui see on juhtunud, et tema ravis on tehtud viga, kas öeldakse talle edasi, kas ta peaks seda teadma? Mina oma tüsistused ütlen patsiendile edasi. Aga viga. Tõenäoliselt on neid, kes ütlevad, aga enamus. Esiteks neid ei ole nii palju. Ja ma ei, ma ei julge teiste ees seda öelda. Kuna mind aniisi õpetatud siis on üheselt see, see, mis sul ei ole normaalne, ei julge seda tunnistada. Ole nii tugev, kui sa oled nõrk, see tähendaks seda, et siis aga keerulises situatsioonis probleemi ei lahenda. Julged tunnistada, julged vastu silma vaadata? Hästi, võib-olla selle inimesega sinu suhted on halvad aga järgmised võivad sind usaldada. Võttes arvesse, kui pikk on teie karjäär, kui kaua te olete inimesi aidanud nendega tegelenud nende nende murede ja asjadega siis kas te söandate selle pealt anda hinnangu, kuhu me liigume? Inimeste tervise koha pealt üldises plaanis eluviisid ja asjad, kõik on ju vahepeal tundmatuseni muutunud. Professionaali pilk. Kui mitte meditsiini võtta siis tegelikult täna meie inimesed teevad ju kõik palju selleks et elada kauem ja et nende nii-öelda tervena elatud aastate arv oleks suurem. Ma elan Rocca al Mares, seal on see rannatee, kui inimesed seal, oi kui palju seal kõnnivad inimesed. Kui palju sõidetakse jalgrattaga? Kui palju meil täna on? Spordisaalides? Nendes näiteks, noh, paljud on, grupid on täis, inimesed tahavad registreerida ei saa. Nojaa, aga vanasti ei olnudki vaja niisugusi asju, aga ei olnud neid võimalusi polnud vaja ka, sest siis käisid kive korjamas kartuleid panemas ja võtma sealt palju heina tegemas ja seda küll, aga sa tegid seda paar-kolm kuud. Aga nüüd me oleme aastaringselt noolit peale selle, tänane toit on tunduvalt säästlikum, tervislikum need asjad, need vitamiinid, rohked toidud, mis on aastaringselt roheline, mis meil käes on. Et sellega kindlalt Need, on kõik võimalused selleks loodud. Et elu oleks pikem ja tervem. Loomulikult meil on tõsised probleemid, probleemid narkootikumidega, see on kindel see, mis lühendab eluiga. Stress on see, mis võtab nii-öelda positiivset maha. Emotsionaalselt, tegelikult kui vaadata eestlase mätta otsast, Eesti riigi mätta otsast võiks siiski see asi, ei ole selge, kuhu me üldse minna tahame. Kuhu me oleme teel, millises riigis me elame kümne-viieteist aasta pärast, see annaks ka tegelikult meie tervisele meie tervena elatud aastatele päris palju juurde. Võtame jutu vaikselt kokku, räägime lõpetuseks veel isiklikest asjadest. Ralf, kas teile oleks oluline, võttes arvesse, kuidas muster teatud muster suguvõsas on ikkagi juba tekkinud ja alus on pandud, et et kui te lapselastest räägite, siis võiks see valdkond kuidagi ikkagi alles jääda, meditsiin, mõtlen perekonda suguvõsasse. Ausalt öeldes mul tagasihoidlik lootus on see, et nime jätkaja valiks selle eriala. Teistes maa nii väga kindel ei ole, sest nende huvid on natuke teised. Rasmus, ma arvan, et, Ma kindlasti ei hakka oma poega sundima. Aga kui ta valib selle tee ja ta on huvitatud sellest, mis ta praegu muidugi räim kõigile. Ta tahab arstiks saada. Kui vanad on kaheksa aastane esimeses klassis praegu, et et ma kindlasti toetan teda toota nii palju kui see võimalik, et aga eks ta peab iseendas jõudma ikkagi selgusele. Ei ole saladus, et sellises vanuses lapsed tänapäeval armastavad taga tehnoloogilisi vidinaid, kas meditsiini inimestel on oma lastele spetsiaalsed äpid rakendused, kuhu neid telefonist suunata ja mida mängimiseks? Pigem püüame vältida neid igasugust aparaati, et ma ütleks, et need on nagu kurjast tänapäeval, et okei, nad peavad harjuma kõik, aga see tekitab neil ikkagi väikest viisi nagu pahandust ikkagi, et mul ei ole ühtki mingisuguseid asju, mida ma tegelikult ütleme. Ütle nüüd vaata tema mingi äpi, minatoomia, äppi või asja, et pigem on, ütleme vanad vanema kinkisid lapse sünnipäevaks sihukse kokkupandava skeleti siseelunditega, mida ta saab siis väikeste pintsettidega nagu ütleme siis teha kui inimese, siis jah, sõbrad, mängi siukseid asju ja kui mingi ait, tädi või oma oma telefoniga, et ma ei, ma ei ole selle poolt, et nad väga palju kasutavad. Ma olen väga tänulik, et te võtsite selle aja, eriti teades, missugune on teie graafik. Veelkord aitäh tulemast. Aitäh. Isa ja poeg Ralph Rasmus. Allikvee olid meil külas, see on saade, käbi ei kuku. Kohtume nädala pärast jälle, mina olen Sten Teppan.