Tere ja kaunist pühapäeva neile, kes meie, inimesed, vikerraadiosarisaade, käbi ei kuku, vahendab täna isa ja pojasaluveeri mõtteid. Praegune otsa koolijuht Aarne kuulus klahvpillimängijana 80.-te keskpaiga kõige populaarsematesse ansamblisse Eestis. See oli karavan pärast pärlipüüdjat tulijaga kursimuutus. Tähtsamaks said koorilaulja pedagoogika. Aarnel ja tema abikaasa, leerikal on kaks poega. Neist vanem, Sten Christian elab juba aastaid Jaapanis. Tulevane Tokyo Ülikooli doktor pole samuti muusikast suure kaarega mööda kõndinud kuid tema ellu mahuvad veel film ja meedia. Kuidas see kõik on läinud just nii, kuhu ulatuvad juured ja räägivad nad tänastest saatekülalistest, kelle jäljerada Me lähemalt uurime. Küsimusi esitab Sten Teppan. Kuulake mõnuga. Tere tulemast vikerraadiosse, Aarne Saluveer. Ilusat pühapäeva ja Sten-Kristian Saluveer. Rõõm näha. Ehk siis üks haarne lastest. Ma ei saa jätta juhust kasutamata, võttes arvesse, Sten, kuskohast sa tulnud oled ja kus kohas oled sa suurema osa oma viimastest aastatest veetnud? Ma ei mäletagi, et oleks oma silmaga näinud kõnelemas kedagi jaapani keeles või kuulnud. Palun tee mulle seda rõõmu. Ütle midagi vikerraadiokuulajatele tervituseks. Maste Sten Saluverd ussimas Estonica Räkkimaste ima vaatokid haigakuna hakkasse katteides Ireskonnagressimas. Tere, mina olen Sten Saluveer, ma olen Eestist pärit, ma õpin praegu Tokyo Ülikooli doktoriprogrammis. Doktorantuuris, näed, nüüd ei oska eesti keelt rääkida. Kui kaua kulub aega, et midagi niisugust ühel eestlasel selgeks õppida sõltub? Panin keel ja eesti keel oma hääldusest Ta on küllaltki sarnased ja kui ma oleksin hakanud jaapani keelt võib-olla õppima 18 aastaselt või 16 aastaselt, nagu need võimalused juba Eestis on olemas, et siis võib-olla oleks omandanud selle palju kiiremini. Eestis on tegelikult päris palju inimesi, kes jaapani keelt valdavad väga heale suurepärasel tasemel. Näiteks Margit Juurikas on just tõlkinud hiljuti 20. sajandi jaapani kuulsama raamatu vaikus kirjutanud suusaku, millest Martin Scorsese tegi just filmi ja Scorsese seal võttis selle raamatust sellest raamatust aru saamiseks 30 aastat ja ja hea on näha, et ka eesti tõlgid joovad seda selliseid tekste ette võtta. Minul endal kulus jaapani keele õppimiseks et olla võimeline suhtlema umbes neli aastat. Kui ma käisin siis Tallinna Ülikoolis ja, ja peale seda, kui ma läksin Jaapanisse, siis umbes poole aasta pärast läks pea lahti ja ja kõik see maailm nii-öelda Mis asjaoludel on Sten Christian sattunud Jaapanisse, selle juurde me jõuame varsti tagasi, aga ma paigutaks teid toimetamiste või tegemiste valdkonna kaardil ka kuhugi. Aarnega on natukene lihtsam, sest tema virvendab pidevalt silmapiiril ja Georg Otsa kooli direktorina on sind üsna lihtne välja hõigata. Muusikas oled sa olnud pikki aastakümneid viimasel ajal koorijuhi ja muusikapedagoogina vist eeskätt, eks, rahuldab see sind absoluutselt. Sinuga natukene keerulisem, ma oskan sulle Sten Christian juurde öelda küll. Ka valdkonnad nagu muusika ja film ja meedia. Aga mida sa täpselt teed, seda ma küll ei oska öelda, sa ise oskad vä? Mõnikord on seda väga raske öelda, aga ma arvan, et ma eelkõige tõenäoliselt võiks ennast pidada meedia konsultandiks ja võib-olla siis ka meedia sotsioloogiks põhiliselt see, millega ma viimasel ajal olen tegelenud, on esiteks audiovisuaaltööstuse arendamine ehk siis nii-öelda viia Eesti maailmasse ja tuua maailm Eestisse, seda eelkõige siis läbi Pimedate Ööde filmifestivali. Ja noh, teine asi, mille, kus minu akadeemiline taust ja võib-olla minu enda isiklik huvi saavad kokku, on see, et et ma üritan kuidagi siis tuua omavahel kokku tehnoloogiat intellektuaalomandit ja ja ka siis noh, nii-öelda loovust ja audiovisuaaltööstust olles siis viimased kaks aastat töötanud päris palju koostöös Euroopa komisjoniga ja aidates siis läbi viia neid debatte sellel keerulisel teemal nagu digitaalne ühisturg ja Euroopa konkurentsivõime selles digitaliseeruv maailmast. Üks asi meenus mulle veel Steniga seoses lihtsalt kuulajatele ääremärkusena meeldetuletuseks ka et kümmekond minutit tagasi eetris olnud uudised on saanud ju mõne aasta eest Stennilt Audiokujunduse, nii et põhimõtteliselt iga tahtsin öelda iga päev põhimõtteliselt iga tund tuletata ennast oma tegemistega vähemalt ühes aspektis meile meelde, et kusagilt alustada siis Aarne, me peame vist maanduma Viljandis seal, kus hakkas ühel hetkel sinu nimeline toimetama ja vist üsna varakult tegelikult juba muusikast, kui ma olen asjadest õigesti aru saanud, kas sa mäletad, kas sinu kodus oli pill varakult olemas ja kui, siis mis? Nojah, sellepärast, et tegelikult sellised suguvõsa pildid ulatuvad seal vanavanaisaga kuskile nendele nendele Petserimaa-aladele, mille puhul meil täna Venemaaga ju noh, kas siis on või ei ole erimeelsusi, eks ju, et seal need inimesed elasid ja pidasid oma peret üleval ja on pildid, kus siis selleaegsed nii-öelda ansamblid või külapillimehed siis on kokku tulnud ja ennast teadvustanud. Aga edasi oli, võib olla põhjus selles, et et perekonnas oli muidugi siis ju lisaks isale veel hulk õdesid-vendi ja väga erinevas vanuses, mida tookord veel juhtus, oli ju see haigused, laastasid inimesi ja, ja nii juhtuski, et vanaisa oli abielus tegelikult järjest kolme õega, kes siis järgmine õde võttis jälle nii-öelda siis siit lahkunud õelapsed. Kuidas öelda, enda hoida? Minu arust see on päris oluline asi meeles pidada, et me täna siin jamame igasugune sotsiaalhooldussüsteemidega ka see, et, et inimesed isegi ilma seadusteta peavad nende eest hoolt kandma on üsna oluline. Ja siis minu isa ühe nii öelda vanima õe lapsena püüdis saada haridust võib-olla isegi rohkem, kui seda tollel ajal nagu ühiskonnas ilmtingimata vaja oli, käis vist kas siis rongi peale hüpates või siis ka jala vajadusel kuskil Vastseliina tagant petsialisse kooli siis tulid sõja-aastad, mis olid üsna segased, satuti ka abi teenistustesse mujal ja, ja küllap see siis sõjajärgselt oli natuke raske või piirav. Aga läks õppima, Tartus õppis korraga eesti keelt ülikoolis ja Elleris ka siis muusikat, et need tartu kuulsused, kes siis kõik on olnud Ritsinkud ja muud olid siis tema õpilased ja vist koolikaaslased, olid ka Venno Laul ja ja teised sellised tuntud nimed. Isa oli neist sõja tõttu natukene vanem ja pärast seda, kui ta oli pioneerilaagriarstiga sõbraks saanud ja ilmselt siis ka mitte ainult sõbraks, vaid ka võib-olla mina olin selle tagasi, järgnes suunamine Viljandisse ja sealt siis hakkas elu peale ja noh, oli muidugi Pill kodus. Viljandis tuli üks tänaseni legendaarne selline inimene nagu Kalle Tamra muusikakooli direktoriks, kes siis salvestas tol hetkel kõik meie lõpueksamid ja kontserdid. Ja nii edasi ostis sisse kõik saksa DV pärit velt meistrit Lawynetit, basseti soodustas loomingut. Noh, ja nii me seal siis tegutsesime ja ühel hetkel läks sealt siis edasi muusikakoolis ja tol hetkel nii-öelda rütmimuusikat tänases keeles ei õpitud, aga aga õppimine tähendab ju seda, et kuula, mõtle tee järele, et eks me siis ikka kuulasime, õppisime Viljandi kultuurimaja oli sel hetkel legendaarse direktori Raimo kivistiku käes. Sellest natuke on räägitud, aga ühiskond võiks sellest rohkem rääkida, sest et tegelikult et kõik, mis jääb sellest Tartu muusikapäevadest selle ettepoole on ju tegelikult selline veel erakordselt värviline aeg, sest et komsomol ei kujundanud vaid inimesed tegid nagu täiesti ise sinna jääb kaks Viljandi rokifestivali 75 76, mis olid ikka tõeliselt uut sokid. Ja noh, sealt tulema jah. See kõik kõlab niimoodi nagu muusika sinus oleks hästi iseenesest mõistetav, justkui osa DNA-st, et sinu jaoks ei ole kunagi dilemmasid olnud või küsimusi, kõik juhtuski nii nagu perekond. Ei, ei, ma arvan, et emagi näiteks, kes ütleme, oli siis arsti kutsumusega kutsumus on vist jälle see, mis tuleb mingitest mõjutustest, et et olles sõja ajal ja muul ajal peidus nii-öelda paganamaal oma onude juures, seal tookord tuberkuloos võttis inimesi, niitis maha pered surid kõik üksteise järel. See ema läks arstiks õppima, oligi kopsuarst hiljem ka kiirabis, et ennast nagu vormis hoida. Ema kindlasti soovis praktilisemat elukutset ja, ja tegelikult gümnaasiumis need, kellega me seal käisime või keskkoolis meil tegelikult matemaatika-füüsika eriklass, aga tõsi on see, et ühel hetkel lihtsalt muusika tõmbab ära ja tagantjärgi vaadates on see ju üsna õige otsus, sest et mulle meeldib enamasti minu töö kõikides aspektides, mitte et seal probleeme ja raskusi ei oleks, aga. Kas sa enda hinnangul nüüd distantsilt vaadates olid hea poiss kodus ma mõtlen päris varast lapsepõlve. Selle hea olemas on alati nagu noh, ütleme kaks poolt, et üks on tõesti nagu maailma mõiste sead olla nagu noh, nagu kuri või pahatahtlik, et inimesed on alati nagu pimedad ja valged pooled, et ja ja kuidagi need inimesi mõjutavad, et selles mõttes ma arvan, et pigem nagu selline hea pool on võib-olla suunav olnd, aga ega see tähendab ju ka see, et sa pead oma teed leidma või püüdma piisavalt iseseisev olla, noh, ütleme sealsamas, needsamad, kui sa hakkad tegema ikkagi näiteks bändiproove mingil hetkel, siis ühtegi asja täna ka kellaajast kellaajani tehes ei saa teha maksimaalselt hästi asja tehakse ma tea ikka näidele, kui Queen oleks teinud proovi kahest neljani iga päev, ehk siis me teaks neist mitte midagi. Ja kõik teised ka, et me panime pärast oma koolipäeva nii pikalt kui kultuurimajad ja kõik olid kinni ja seal oli ma tea, kell oli kolmes Isahmuts närviseks tuli karjuma akna alla, tule koju ja ma karjusin, vastu ei ole, et neli lugu on veel vajada läbi teha. Kas olite muusikas mingis mõttes rebel või missilt mõjutas, tollal sa ütlesid, et koolis seda rütmimuusika nimelist asja õppida ei saanud aga kusagilt pidid mingid mõjutused tulema ka Viljandi poistele, kes siis korraldasid ühel hetkel nagu sa ütlesid, Viljandi. Nüüd vist peaks selle nime jälle ütlema, kelle nimi oli üllo Kaur, kellest on ka räägitud, palju nad seal ju räägid tänastele noortele, et et me teadsime täpselt, mitu, ma ei tea kellegi plaati Champs Browni või, või siis Edgar Winteri plaati Eestis oli, kelle käes need olid, need ju kõik lindistati, ära, endale kuulati ja sealt tekkis mingi selline muusikavalik ja millegipärast kuigi oli, siis nii-öelda see Eesti NSV riikliku filharmoonia, mis tootis ka ansambleid, vana Toomas ja teised filharmoonia tootis noh, kuidagi öelda sellist korrekt, muusikat, ansambel, vana Toomas tegi mõne pildi ka, aga põhimõtteliselt oli ta teatud selline. Noh, ütleme konserv inimesed said tööd, esinesid kõik nagu toimis. Aga see nii-öelda kõrval fookus, mida siis raadiosse mujalt kohtadesse tuli sisse niikuinii seal oli nagu pagana Patšill, noh, et ega sellest nakatusid ja läksid edasi ja proovisid järgi mängida. Tagantjärgi on muidugi jube naeruväärne see, et või kui raske mingi kruu või asi toimus, sest oli nii teisest kohast teistmoodi, seda õpiti siis kas nootide aju järgi, kui vaatad, kui palju need tänased inimesed on saanud muusikat kuulata ja kui head pillimehed on mõnes mõttes selle ajaga võrreldes. Aga kõik need, kes tookord katsetused olid, siuksed, pioneerid või noh, ütleme teerajajad heas mõttes. Jaa, jaa. Ja neid oli huvitav tunda. Oh jumal tulid kokku, ma tea, Mülleri Sass ja tartus, suukija teravik on hea Rujad, esimesed Grapsi bändid ja kõik see toimus seal Viljandis. Mida sa, inimene veel tahad saada? Kui sa mõtled tagasi oma vanematele isale, emale, siis mis sa oled nende mõtteviisist või sõnadest kaasa võtnud, kas teadlikult või alateadlikult, kuidas sulle tundub praegu? Ta on selle üle veel mõtlema tulevikus ka, kui seda aega on, aga, aga võib-olla seda, need olid suured pered, nagu ma ütlesin, ja need suguvõsad said tavaliselt oma vanavanemate juures suvel kokku, kuna tuli aidata teha näiteks. Ma ei tea neid samu põllu või kolhoositöid, eks mindi kõnniti kuskilt bussi pealt, siis tulid onud, tädid, siis keegi niitis heinalapselapsed, said kokku, arutati ilma asju üsna ausalt ja kenasti. Püüti teineteisega leida kooselamise helgeid hetki, neid kindlasti oli. Tööd tehti ka, et noh, ütleme. Ma ei tea, ma arvan, et põhiväärtused ongi seal kuskil olemas ja oli piisavalt arutlusi, ma ei tea olemise viisid kultuuri, kunsti, mille iganes üle. Missugune oli üks äge õhtu kultuurimajas Viljandi kultuurimajas, see hakkab mulle tunduma. Jäta nüüd päris huvitava paigana. Ma olen natuke lugenud ka neid vanu aegu. Ma teen hästi lühikese sissejuhatuse, ma ei tea, kas sa oled huvitav, aga tollases Eesti NSV-s oli see küll huvitav, ma arvan, et vist oli aasta 76 seesama legendaarne festival oli nii-öelda välja kuulutatud küll ja info läks laiali, probleem oli selles, et kuna mitte midagi taolist N liidus ei toimunud, siis tulid Vladivostokist põhimõtteliselt tollased hipid nii-öelda kaks nädalat rongiga ja Lätist ja Leedust igalt poolt ja tulidki. Aga midagi seal juhtus. Ma detaili tõesti ei mäleta, võib-olla keegi kuulajatest teab paremini ja parandab. Aga vist oli nii, et lükati nädal või kaks edasi festivali, aga tol hetkel oli ikka komed, mängiti selliseid bändi tantsuõhtuid ja ütles, et olime õhtu, tulid siis nii-öelda need väliskülalised, kes olid kokku sõitnud väga erinev seltskond ja meil oli üks väike selline volgasakslaste kogukond, ilmselt nende järeltulijad, kes seal oli vangi võetud ja Saksamaale ei lastud, Nad asustati kuidagi siia lähemale, elasid natuke oma elu rääkisi tookord ka vist emakeelena mitte enam saksa keelt, vaid muidugi nõukogude liidus vajaliku vene keelt. Ja hakkab mingi tantsimine peale ja sa mängid laval mingit lugu. Kuulge, sõbrad, siin midagi nagu ei ole päris see, et mingisugune asi on õhus ja ega seal väga palju aega läinud, kui ühel hetkel selgus, et ilmselgelt nendel Volga sakslastele näiteks ei meeldinud noh, need nii-öelda tulnukad, see on selline, ma ei tea, mingi näide sellest võõrvihast, mis on kuskil nagu olemas, eks, et mingid teised tulid, eks ju, nüüd siin meie maakoht, ma arvan, et isegi me eestlastena ei käsitlenud Viljandit sellisena või et kuule sa nüüd kuulub meile, tuleb Pärnu omadele või Tallinna omadele hindlikutata, vabandage, selline seltskond inimesi on olemas, kes kogu aeg nii mõtleb. Vaata igal juhul sakslastele lühike sütik ja siis ühel hetkel ma ei tea, ma naljatan, muidugi mängib mingi Monica, Monica ja mooli Tom ja ühel hetkel kogu saal lööb, saad arul sihuke kisma nagu mingi Hollywoodi sihuke see film. Aga no ikka korralikult ja siis ega niipalju kui sees oli võimalik, pandi sees, siis edasi läks kisma sees oli mööbel, puruks tooli, jalad, vaated ja mingit posti tänavat kuskil alla läks mingi lööma, noh, ma ei tea, kas seal on huvitav õhtu, huvitavaid õhtuid saab olla mitmel moel, aga see oli igal juhul üsna ebatüüpiline, mis meelde jääb. Noh, selles ajastus küll, jah. Ma saan aru, et need automaatselt ei välista üks teist, see algus kusagil bändidega ja siis hoopis teine periood minu jaoks hoopis teine periood sinu isa puhul, milleks on koorimuusika. Kuidas need sinu jaoks, kes sa oled lähedal seisev isik haagivad omavahel. Mina küll ei näe siin nagu mingit vastuolu, ma ei tea, kas prio Niinaugun kunagi just nagu öelnud ka seda, et lõppkokkuvõttes ei olegi mingit vahet, et millist muusikat sa teed, et et noh, mingi teatud hetkel see, see muusika, mis sinust välja tuleb, lihtsalt kanaliseerub mingisugusesse erinevasse erinevasse vormi, eks ole. Käisin just paar nädalat tagasi David Bowie sellel suurel näitusel, mis on nüüd otsapidi Tokyosse jõudnud ja mind nagu väga hammastaski see, et kui, kui seal on mingi teatud kunstiimpulss, eks ole, et siis see võib ennast mingit pettuda. Hetkel, eks ta realiseerub erinevates asjades, eks ole, povi, kes olid nagu ka meeleon, et iga viie aasta tagant suutis teha alati midagi uut ja teha mingisuguse uue väljenduse ja et võib-olla paljude selliste 80.-te kuulsuste juures ongi see suur häda see, et nad jäävad mingisugusesse ühte asja kinni. Minu meelest võiks olla elu eesmärk see, et sa alati üritad leida ja katsetada ja otsida seda, mis sinu oma on. Ja eks ma ise olen ka näinud, et elu jooksul igasuguseid erinevaid asju katsetanud ja nüüd võib-olla olen aru saanud, et lõpuks, et mis, mis nüüd nagu see minu asi on, võib-olla Aarne puhul on ka see, et jah, et võib-olla 10 aasta pärast leiad leiadki selle oma. Aga noh, seda ma muidugi pean ütlema, et üks dokumentaalfilm, mida ma kunagi teha tahaks, oleks Karabahhist. Ja see põhjus minu meelest tal on just selle puhul, nagu see selles ajas oli nagu mingi teatavat sorti power mingit teatavat sorti nagu võimalused, eks ole. Nii palju, kui mina seda karavani asja mäletan, kui ma kuskil kolm. Ma arvan, et üks esimesi mälestusi ongi umbes see, kuidas ma kuskil Mainori keldris Jaan Karbil trummi pedaali ära lõhkusin ja siis see, kuidas me kuskil istusime alla Linnahalli stuudios, eks ole. Aga eks sellised asjad või kuskil noh, näiteks linnahalli peaks teid siis ja noh, see kogemused, Sa oled lapsena nagu vaadata sinna taha ja ja saad aru, et et, et oo, et see ongi nagu lahe asi, et noh, see kindlasti mõjutab. Aga loomulikult huvitav, huvitav ja ongi nagu see, et et kui sul on, ütleme, 10 aastat, siis noh, sõna otseses mõttes nagu rock, n roll, ükstaskõik, millist Eesti suurte brändide kohtades rääkida, eks ole, ja siis kuidas see kõik nagu järsku läbi saab. Ja kuidas sa sellega peaksid nagu hakkama saama, see tohutu muutus, eks ole, mis seal selle kahe-kolme aasta jooksul toimus seal 80.-te lõpus, 90.-te alguses, et noh, selline nagu maailm läks tagurpidi. Ma peaks olema ikka väga tänulik sellele ütleme nüüd siis kuidas me nimetame telelaulu lastele või kõigile neile mõnes mõttes ikkagi ju täiesti päästsid või andsid nagu tõesti selle teise poole või uue suuna, mis on, mis on äärmiselt põnev olnud õppida ja ega see kunagi lõppenud sa mainisid seda, seda ansamblit, mis kindlasti on olnud ühel hetkel väga-väga oluline ja mulle osa nendest eriti sellest oma loomingust, mis tol hetkel võib-olla ei, kindlasti ei ületanud pärlipüüdja kuulsust, aga noh, see on, et kuidagi see leib ja, ja, ja, ja tegelikult tuli ka koos hoida ja ega siis tuleb lahutada ja meelestada tuleb ka inimesed, me püüdsime kuskilt, et tasakaalu otsida, võib-olla see oligi totter seda teha ühe nime all selles mõttes, et vahel tahaks teha lihtsalt asjadele nagu erinevad projektid täna turundusest nii tehtaks get, ärge tehke nagu erinevaid asju liiga sarnase kaubamärgi all, aga see selleks aga vältisime Venemaale minekut ja õnneks ei läinud, siis meil oli meelispundar, kes oli käinud rammiga tuurilt kuude kaupa, ütles, et kui sinna lähed, siis oled hukutada end ära, et noh, see jättis nagu selle etapi vahele, õnneks käisime küll, meid kutsuti sinna, me oleme olnud vist üsna mitmel õhtul tegelikult kesktelevisiooni staarid, selles mõttes vana-aasta õhtul ka seda loetakse ju jubedaks läbimurdeks, eks ju. Aga. Ja siis oli seal mingi suur moskvakontsert veel mingil hetkel. Jah, 85. aastase noorsoofestival, noh, see oli ikkagi nii, et ma arvan, et sellist korki pargis oli üks suuremaid publikuid, mida üldse on võimalik välja mõelda, sel hetkel? Me peame vist veel korra Viljandisse tagasi hüppama, selleks et tuua mängu üks inimene, kellest ka kuidagi mööda ei saa. Sinu abikaasa õige varakult trehvata sulle ette või sina talle, kumba pidi. See käis. Kõik toimub kultuurimajas, väikelinnas ehk seesama kultuursesse, et kus on muusika, kus on bändid, seal tulevad tüdrukud ka ja staari vist on see loodetavasti siis kinnitab üle, et et algselt ta tegelikult püüdis just oma sõbrannat nii-öelda aidata järje peale ja tutvustada. Ja ega see teise inimese ülesleidmine on nagu raske asi selles mõttes, et paljud inimesed puutume paljudega elus kokku ja lihtsalt juhtub nii, et mõnedega saadakse lähedasemaks mõisised mõnedega sõlmitakse ka kõik vastavad vastavad lepingud. Aga nii ta juhtus jah, et mul on selle üle täna muidugi ääretult hea meel, et see kõik on juhtunud. Kui vanad te olite, kui te tuttavaks saite? Ma arvan, et ikkagi niisugune 16 17. See elu oli ikka väga alguses, kellegi saatus ei olnud ju sel hetkel veel ettemääratud. Sinu naisest sai psühhiaater, tema õppis ju Tartus, eks ma eeldan, mina Tallinnas tema Tartus ja jäite kokku hoolimata kõigest. Ütleme nii, et see oli pikalt külalisabielu, et ma tunnen väga hästi too arstide ühikat ja, ja tema tunneb küllalt hästi seda kivimäel olevat Muusikaakadeemia ühikate ega noored inimesed tegid teineteisele ruumi alati, kui, kui selleks vajadus oli ja siis lõppkokkuvõttes oli. Meil oli üks, minul pidi olema praktika, mina pidin ju kuskil nii-öelda proovima kätte, et kuidas nii-öelda noorte juhendamine käib ja tookord Ta oli kaks varianti, Konsis, kas pioneerilaager suveks, eks ju, või siis malemalev loomulikult oli mitmes mõttes targem, andis vabadusi, võib-olla teenisid rohkem ja, ja igas mõttes, et see, kes tahtis lihtsamalt, oleks pioneerilaagrisse. Aga mina tegin siis selle arsti üliõpilasega rühma leias. Põnev oli see, et, et mul on seal mõned töökaaslased tänaseks, kes on selles rühmas olnud Raimo sõidel näiteks Peeter Laurits, Hasso Krull, sellised inimesed oli põnev malevasuvi, aga lisaks sellele tõenäoliselt, et on sealt ka Sten pärit ja ja siis me käisime Viljandisse, Sten kasvatas vanaema ju selles mõttes päris päris üsna mitu aastat, kuni need õpingud kestsid ja ja ma arvan, et kokku me kolisime siis Tallinnasse, mingi 85. oli 86. Viimsi kooli internaati. Nii see elu läks? Jah? Hüppame Sten, sinu juurde korraks oma lapsepõlvepilte siin juba panid ritta, need olid Karabahhiga seoses, kas sul on midagi veel meenub ja kas need esimesed ongi karavaniga seotud või tuleb midagi muud kõrvale? Lapsepõlvest on ikkagi minule, Neid ei olnud väga oluline ja me just rääkisime siis noh, minu ema emast ehk siis aastast kelle juures ma oma esimesed viis eluaastat elasin ja ega ju väga raske ongi ju meenutada seda, et noh, mida sa nüüd nagu tegelikult mäletad, mida sa enda ja mida sa kujutad endale ette mäletavad. Aga jututa juurde just. Ka ma arvan, et see, et ma elasin Viljandis hästi palju ja mingid sellised hästi värvilised või või isegi tihti unes meenuvad sellised asjad, noh tõesti nagu umbes vanaema maja ja meil oli seal suur aed ja ja, ja nii edasi ja noh, Viljandi oli selline väga, väga lahe koht, kus kus sai olla. Ja üks asi kindlasti, mis oli noh, vanavanemate puhul nagu hästi hästi oluline oli see, et meie nagu mõlemate kodus, kuigi need vanavanemad tõesti olid väga erinevad, eks ole. Aga üks asi, mis neid ühendas, oligi see, et eks nad olid mõnes mõttes sellised nii-öelda isetehtud inimesed ennast kuskilt erinevatest küladest sinna linna välja võidelnud ja neid väga huvitas huvitasid raamatuid, huvitasid teadmised ja nii edasi on meil kodus, neid oli väga palju. Ega mul sõpru selles mõttes seal Viljandis palju ei olnud ja suvi läbi ma põhimõtteliselt, mida ma siis tegin, olin, istusin kinos, kinos rubiin. Kui ma olin juba natuke suurem ja lugesin raamatuid, hästi-hästi palju, noh, sinnamaani, kui nii vist kuueaastaselt sain juba, pluss kuus prillid. Aga just see, et need võimalused olid nagu olemas ühest küljest ja see kõik omamoodi oli nagu üks selline suur seiklus või keskkond, kus, kus noh, vana, seal olid seal mingisuguseid asju, mida sa, mida ta seal ehitas ja ja nii edasi, et see oli üks selline suur nagu seikluse maha ja ma olen ise nagu päris paljud on minu käest küsinud just, et et kuidas sa jaksad reisida nii palju, et kuidas saaksid sõita Jaapanisse või koreasse või Hongkongi või noh üle kogu maailma ringi käia, ma arvan, et see ongi, ongi just seesama asi, et et ühest küljest seal on nii suured võimalused, et sa loed hästi palju. Aga teisest küljest ei saa seda nagu realiseerida, et see mõnes mõttes on selline, et sa võid reisida oma peas. Et kui ma mäletan, et lugesin seal umbes a'la seiklusjutte maalt ja merelt umbes pooleteist kuuga läbi või kõik need maailm ja mõnda seeriad, eks ole, kus, kus seal olid. Igasuguseid populaarteaduslikke raamatuid alates maist kuni kuni Aasia või araabia, need siis oli selline asi, kuhu sa said oma nagu reisida oma peas ja noh, nüüd, kui need võimalused on, et eks, eks see mingi selline asi on see, mis sind kuidagi kuidagi edasi tõukab. Mingi maalne avastamise kihvt minu arust läbisel seiklusjutte maalt ja merelt ja, ja kõikide Nende, muude populaarteaduslike raamatute, mida tookord siis vastavalt ajal välja anti, on võib-olla ka ikkagi nagu päritab, et noh, see tunne, et tahaks maailma avastada, heas mõttes on noh, ma arvan, tuleb päris paljudesse, aga ega ma väga ei teadnudki, kuidas ta sind mõjutanud on, aga ma mõtlen, et seal oli hästi palju vabadust, et et kindlasti vanema püüdis luua mingit sellist, nii-öelda turvalist, tsoonia ruumi, aga ega ta kogu aeg ju ei jõudnud ka, et ma arvan, sa iseolemise võime ja mida me täna ju ütlema, et sotsiaalmeedia on tore? Me oleme teistega seotud, aga et järjest vähem on aega olla nagu iseendaga. Et mingil määral peaks olema inimestel aega oma kasvamise ajal olla piisavalt ainult iseendaga, et see on ka võib-olla üks teema. Oled sa valmis, Aarne selleks hetkeks noorena lapsevanemaks ta ei ole, nii et ma ei tea, selleks muidugi pistan üldse raske valmis olla, esimest korda. Vana ei, kindlasti on võimalik valmistada, see ongi ikkagi see, kui sa oled selle ette võtnud ja pikalt mõelnud ja kõik ette planeerinud, aga minu generatsioonis sildaga ilmselt tookord täiesti täiesti tuli ette ja kuidas öelda, siis peabki tänama kõiki neid vanavanemaid ja lapsi ennast ja kõiki muid asju, et selle juures on siis kuidas öelda mistahes vead või asjad sellisel kombel saanud oma parandused või võimalused muutuda, et et meil on võimalik siin täna stuudios olla, rääkida endast ja teistest, et. Sest see oli see aeg, ma mõtlen, kui Sten Christian sündis, siis karavan tõmbas ennast just korralikult käima, eks tulid need kõige populaarsemad aastad. Aga see Tallinna elu oligi ju sel hetkel, Sten rääkis 86 sealt edasi, et me olime just saanud Tartu festivali Grand Prix, kuule, kõik jahtisid seda, noh, ma teen alati nagu nalja. Et konkurents on ikkagi selles mõttes edasiviiv, aga turumajandus, seda ilmtingimata ideed täna kujutleda olukorda kogu Eesti nii-öelda bändimehed põhimõtteliselt rivistuvad ennast pooleks aastaks üles kirjutavad lugusid, teevad tasuta proovi selleks, et Valter Ojakääru ütleks noorte hääles, et oi, tublilt panita või midagi sihukest, noh, et, et see on täiesti uskumatult äge ja, ja sellised olime. Et aga, aga siis tuli jah, et me tegime vastasest 250 mängu, mis vahest tähendas seda, et neljapäev kindlasti reedel kindlasti laupäeval vahel, kui oli kontsertperiood, võis olla kaks mängu. Tookord selliseid klubi stiil ei olnud, kontserte tehti kinodes näiteks Rakveres, jaga kuskil Jõgeval, inimeste kultuurinälg oli see, kes popp oli, seda taheti kuulata. Et võis ka olla näiteks neli pooleteisttunnist kontserti näiteks pühapäeval. Tegelikult ma ikka tegin täie koormusega seda, seda muusikaõpetajat, tööd seal Viimsis, mis muuseas oli ääretult tore teeb ja kui seal poleks olnud mingeid selliseid oh, kuidas öelda ajastu poliitilisi muutusi või mingeid natukene paindlikum elus ma täitsa kindlalt oleksin rahus seal täna koolis edasi, sest üldse nagu ei torma ise kuskil kuskile mujale teiste teiste asjade peale seda, mida teed, seda on tore teha ja aga see oli jah, selline. Ühe asja tahaks ära klaarida veel vanast intervjuust väljavõte, sa oled öelnud, et karavani püüdsid või püüdlesid pseudotegelikkuse suunas ja pärast seda justkui avas tegelik elu või see ehe autentne elu sulle end savist rääkisid seal umbes kandlemängimisest ja mulgi kuuekandmisest ja kõik nii edasi. Mis tähendab seda tegelikult karavani. Tegelikult nii väga seda ei nautinud siis või. Kuule, see oli ikka väga äge äärt, ega kedagi vägisi lavale ei aja, ikka tahtsin sinna minna ja põnevaid asju oli palju, et eks me käisime siit ju Eestist väljas ja nägime asju, pole kahtlust ja, ja ma ütlen, osa muusikast oli ääretult põnev. Osa muusiku elust on ka see, mida igaüks, kes selle ala endale valab, valib, peab teadma, et see on kuidas öelda töö tegemine, et sa pead selle endale toredaks tegema, aga see vahel alati ei pruugi õnnestuda ka, mis osa. Ean mängida lugusid, mis sulle väga meeldivad. Ei ole variant, et sulle kõik need, ma ei tea, kui, kui palju asjad kõik on südamelähedane, igaüks toob midagi, mingil põhjusel see Reps kokku pannakse, eks ju. Noh, et et väga lihtne on siis, kui on juba selline kindel pakett koos ja kõik on väga veendunud, aga aga see ei pruugi nii olla. Kuule, bändimehed lähevad jaurama kasvõi sellepärast näiteks, et millised on su vabadused laval nad, kas Saaremaa valsi sõid mängida sellise või teisi soolo või vabandust, väga keerata seda asja või, või üldse keerata üle võlli, eks ju, et mis siia sobib või ei sobi, noh, et eks see on selline suur lavaline kokkulepe. Teil tuli repertuaari koha pealt pehmelt öeldes diskussioone sageli ette või. Ei, ma ei, piltlikult, ma arvan, et rohkem räägitakse nendest nii-öelda legendaarsete Struja lahingutest, aga iga loominguline koosseis, kes sellisel kombel peab otsuseid tegema mingil hetkel, teeb meid ikkagi üsna ägedalt, noh, et kuskil on mingi filter, ma arvan näiteks, et ma julgen mäletada. Näiteks Jaan Karp oli üks selline texi filter, kes ütles mingi asja peale, ütles, et sõbrad ma saan aru, et asi võib-olla peabki kohale jõudma, aga vot see tekst on siin kergelt küündimatult. Jätame nüüd selle nagu ikka vahele ja siis keegi võis vastata ta ei, ei, ei ole tore ja. Aga nad sihuksed, filtrid pidid olema vahepeal. Sten kas sa mäletad, mil moel isa toimetamine muusikas sind mõjutas, kas sellel on seos et sa sattusid ka ikkagi küll hoopis teises liinis tegutsema, aga ikkagi muusika juurde? Ja kindlasti, ma arvan, noh, ma ei tea, ma ei oska öelda. Karavani süntesaator seisis kodus nurgas. See oli väga hea süntesaator, seda süntesaatorid oleks tohtinud maha müüa. Laos aga kurk polüsiks jess. Aga nali naljaks, aga õnneks vist on räägitud, et ma juba lapsena kuskil seal mingite klaverite ümber käisin ja mingisuguseid asju seal lammutasin ja noh, meil oli ka päris palju, plaat oli kodus, kassett oli päris palju kodus ja eks nüüd vist siis sai kuulatud. Mingil hetkel ei oleks siin ka muusikakooli kitarri õppima. Kas seal oli Aarne kodus tähtis, et lapsed peaksite pilli valdama? Kahe otsaga asi, mina arvan täna ju jätkuvalt, et kui pole mingit traumaatilist kogemust, siis kõiki inimesi peaks lapsena muusika huvitama, peaks nende meeleolu suutma, kuidas öelda, heas mõttes juhtida ilma kuidas siis öelda sellise käsukorraldused. Ja tänaseks on õnneks ka muusikapedagoogika palju muutunud, et kõike nagu sunni ja tampimisega ei saa, et noh, meie oleme tulnud sellest perioodist, kus meid õpetati nii tihtipeale ja, ja ma ise ka õpetasime, mingi ajad. Õnneks mina sain natukene ümber pidaja juurde, õppida seal üheksakümnendatel Salzburgis ja, ja mõtlesin, et joomise ja mujal ja, ja loomulikult ma arvan, et ma tean, mu lapsed, lapselapsed, sinu omad, kõik ülejäänud mudilaskoori omad seal lauluväljakul, et et neile muusika võiks olla oluline asi midagi maailmas ära tunda. Selles vanuses laps ei jää ka väga vastu, ta hakkab vastu ajama siis mingil hetkel, kui sa pead tegema tüütuid harjutusi ja ma ei tea mingit tassi õpetama ja see ei tundu põnev ja sa ei suuda endale teistele ära põhjendada sel hetkel hakata meile kõigile vastu. Kas sa said, said sellest hetkest üle või? Ma alguses ei olnudki väga keeruline, aga siis kuskil ütleme mäletan, kas muusikakooli neljan ei mäleta, kas neljandal või viiendal aastal, siis, siis oli kord küll väga keeruline, seal oli mingisuguseid teravaid ütlemisi ka perekonnas, eks me kõik olemegi natuke suurte egodega teravate ütlemistega, mõnikord minugi Tarja õpetajale, Heiki Mätlik, täiesti uskumatu inimene. Huvitav kokkusattumus, et siis ma käisin siin juba üle 20 esimeses keskkoolis ühelt poolt nagu Lydia rahula, kes oli, oli väga karm, aga samas noh, ütleme suutis meid kahe või kolme aastaga ikkagi nagu selles muusikateoreetilises osas, eks ole. Noh, tõmmata sellisele tipptasemele, et sa võisid silmad kinni midagi teha, noh meil oli selline hea hullude klass ka, kus näiteks Evelin Võigemast eks ole, ja Veronika Portsmouthi ja nii edasi. Et see oli noh, selline seltskond, kes, keda siis rahul, aga mõnes mõttes nagu omavahel lükkas meie kõikide egod üksteise vastu niimoodi, et et see mõnes mõttes muutus selliseks võistluseks, et kumb siis kirjutab paremat diktaatikas Võigemast, Saluveer või ports, ma ütleks. Et aga noh, see oli hea, et see andis nagu selles mõttes sellise kindluse, et sa saad selles süsteemis nagu opereerida ja Heiki Männik oli selles mõttes hästi huvitav inimene, ta et ta kuidagi suutis jälle nagu muusikaliselt kõik selle nagu sinna kitarri kanaliseerida, küll sa mingitel teatud semi traagilistel põhjustel ka lõppes. Et ma olen ise selle peale võib-olla isegi ennast natuke nagu süüdi tundnud, selles mõttes, et ma ei olegi aru saanud, kas Eikel olid minu suhtes mingisugused ootused või mitte, noh, teisest küljest oli see, et mul oli üks päris raske käevigastus ja üsna raske nagu puberteet s ja mingil sellel hetkel juba tekkisid kuskilt ühed plaadimängijaid sämpleride. Ühest küljest mõnes mõttes muusikal oli kõik nii selline nagu vana elu või kaheksakümnendad või noh, kuidagi seostus sellise vanaisaga järsku kogu see uus maailm, eks ole, kus see oli nii tohutu vabanemine, et seal oli mingi muusika, mis kõlas hoopis täiesti teistmoodi ja seal olid mingid uued võimalused ja eks siis sa peadki mingisuguseid valikuid tegema, eks ma olen selle üle nagu põdenud päris palju. Aga noh, teisest küljest Manfred asine Issemm boss ütles kunagi väga hästi, et miks ta hakkas plaadi produtsendiks, oli just see, et ta mingil hetkel sai aru, et kuulas, mingeid klarnetimängija, mäletaks May'l Stavist või midagi sellist, ütles, et ma ei suuda elu sees pilli niimoodi mängida nagu Mailstevis. Aga võib-olla ma suudan anda või luua selle keskkonna nendele maailma parimatele pillimeestele nagu noh, nagu tegutsemiseks või nende visiooni nagu realiseerimiseks ja noh, minu jaoks mõnes mõttes, see oli selline asi, mis lükkas selle koorma nagu sellest ära, et et noh, loomulikult ikka mingil määral nagu Pille mängin ja oskan mingisuguseid asju teha, aga selge on see, et ega minust ei saanud mingit Erki Pärnoja. Aga võib-olla ma suudan olla nendele inimestele toeks, luua neile võimalused, et luua need kooslused, olgu see siis muusikas või filmis või milleski muus, et need inimesed saaksid nagu särada. Ja ausalt öeldes see, et kui ma näen, et tuleb selline nii-öelda super kooslus kokku ja ma olen suutnud need inimesed kokku viia erinevatest kultuuridest, taustadest ja nii edasi ja sealt midagi sünnib, et noh, ma isiklikult saan sellest väga suure rahulduse. Üks, teine oluline asi muidugi on ka see, et mille peale peab nagu mõtlema on see, et olles nüüd iseenda poega muusikakooli viinud, et et kui paljud Eesti haridus- ja see taust on muutunud, et noh, ma kujutan ette, et kui keegi oleks noh, seal nüüd jälle nostalgitsemist või et kui oleks, polnud aga teisest küljest see, et, et kui keegi suudaks sulle anda või suudab juba sulle anda kuskil muusikakooli alguses mingisuguse ägeda repertuaari kätte, et noh, selge on see, et on olemas mingi kaanon, mingi tehnika, mille sa pead omandama. Aga eks meie kõigi muusikamaitsed on ju erinevad, eks ole. Kuisu kitarriõpetaja ütleb, et okei, paneme nüüd eteks pätmentiinit või Steve rassi või ma ei tea mida iganes, eks ole, siis on ka selline asi, mis on noh, ütleme muusikaajaloo mõttes ja kogemuse mõttes legitiimne, aga see on selline asi, mis ka sinuga nagu suhestub, eks. Ja ja minu meelest see ongi nagu tänapäeva sellise õpetuse üks suur võimalus ja võib-olla kohustus, et, et sa saad mõnes mõttes leida sellele oma tudengile või partnerile, eks ole, just täpselt sellise asja mingisuguses süsteemis, mis, mis talle sobib ja mis tema selle lukku nagu lahti laseb. Et see on hästi oluline minu jaoks. Sinu jutust lipsas läbi üks väljend ja ma saatejuhina ei saa lasta sellel lihtsalt kuhugi niimoodi õhku haihtuda. See oli kas need just täpselt nii, aga mõte jääb samaks. Raske puberteet. Tahad sa sellest rääkida, mida see sinu moodi endast siis kujutas? Esimene asi oli väga selge, oli see, et ma mäletan, et mul oli mingi teatavat sorti identiteedikriis ja ma arvan, et see identiteedikriis jah, täiesti oli ka väga paljuski nagu sellest tingitud, et, et ma nagu sain aru, et mul on mingi kohustus tegeleda selle klassikalise muusikaga, ega see kohustus võib-olla isegi ei tulnud nagu perekonna poolt see kohustus võib-olla tuli minust endast, ma ei, ma ei oska seda nagu seletada. Teisest küljest olid kõik sellised nagu hästi segased 90.-te alguses, eks ole, kus sul on mõned mõned sõbrad, kelle vanemad on seal mingid mafioosnikud ja mõned sõbrad, kes mingit küla pättide kogu, eks viimse elu oligi üks selline selline materjal, millest nüüd jälle tagantjärgi võiks veel ühe dokumentaalfilmi teha, sest noh, kõik oligi lihtsalt nii mental noh et. Ja eks mingil hetkel ma korraks mingisuguses halba seltskonda nagu sattusin, aga küll ka mingite peret tülide ja üsna selliste traagiliste sündmuste tulemustena, sest ma tulin linna kooli. Aga teine asi, mis oli minu jaoks nagu hästi oluline, oli see, et mul olid mõned vanemad sõbrad. Ja kuidagi sellega samal ajal paralleelselt ma hakkasin tegelikult tegelema nii-öelda siis selle Nende elektroonilise muusika plaadi mängimist, aga nagu ma juba enne ütlesin, et see oli selles mõttes selline hästi oluline noh, nagu alternatiiv, kui tollele mõelda selle peale, mis seal 90.-te Eestis toimus, olidki nagu kahtlaselt ütleme, kolme sorti inimesi olid vanainimesed olid kantpead ja seal olid kunstiinimesed, eks ole. Ja ma ei taha nagu, selles mõttes nagu nostalgitseda, aga, aga see, mis tollel hetkel nagu selles Eesti nii-öelda andeka raundis nagu toimus, oli ikkagi hästi võimas. Sest noh, see kui eks käisin John peal ja kõik, mis sealt hakkas nagu juhtuma ja nii edasi ja siis maksnud Radio Moostest mingit kas ette nagu lindistama ja nii edasi, aga noh, ma lihtsalt reaalselt mäletan, kui ma sain mingid esimesed vinüüli, et see oli selline tunne, nagu sa oleksid olnud nagu purjus, eks ole, kui sa saad mingi Masters plaadi, eks, Madis Nestor ja kõik, mu teised sõbrad on sama asja rääkinud, aga mis selle asja juures nagu võimas oli just see, et esiteks oli mingi sotsiaalne alternatiiv ja sa võisid ennast tegelikult nagu realiseerida mingisuguses mingisuguses vormis. Noh, mis andis sinu elule mõtte ja näiteks tollel ajal, eks ole, raul hakkas juba siin Raul Saaremetsaga saateid tegema ja Meelis Meri, eks ole, hakkas tegema top-raadios ja ma mäletan, et me tegime lugusid niimoodi, et me saime põhimõtteliselt viia iga nädal TOP raadiosse mingi uue loo, eks ole, noh, mäletan samamoodi Paulia, Paul ja Madis, eks ole noh mõnes mõttes tõid seda siia ja siis siia nagu raadiosse, siis me hakkasime, tegime plaadifirmade live ja nii edasi ja see oli selline asi, mis nagu ühest küljest nagu tõstis sind sellest olemasolevast 90.-te õudusest välja. Ja teisest küljest nagu lõi elule mingisuguse hästi selge mõte, et see olukord oligi nagu väga drastiline, et kui toitaks, toimusid seal petispeod, eks ole, või mäletan, seal Pirital oli, siis seal oli asjad käisid niimoodi, et seal mingisugused jõmmid ootasid põhimõtteliselt nende uste juures. Et nii-öelda need karvased ja sulelised, eks ole, kes sealt välja tulevad, et saaks neile nagu vastu hambaid anda. Ma olen ise ka ühe korra pirita niimoodi nagu saanud, eks ole. Et kuskil viimise vahele plaatidega koju, eks ole, siis mingi kohalik mafioosnikud poeg tuleb, tahab sulle kesta anda, sellepärast et seal on nagu vinüüli kaasas, eks ole, et noh, et see oli päris kummaline. Aga, aga kuidagi see meid nagu hästi tugevalt sidus ja mis oli ka hästi-hästi oluline nagu muusika mõttes oli see, et kui mõelda, mis nendel pidudel toimus, siis selline noh, nagu selline tohutu muusikaline nagu lugemisalbum, eks ole, et sulle ühel peol mängiti mingit indie-rokki, eks ole, seal olid mingid indi katsetused, siis olid seal mingid hiphopimehed, eks ole, siis olid seal mingid hevimehed koos, eks ole, keegi mängisin mingit tehno ja nii edasi, et see oli nagu selline nagu demonstreeris hästi tugevalt, et, et mis võib olla sellise hea hea kogukonnajõud. Ma toon korraks uuesti mängu. Sinu ema, kes on psühhiaater? Väga huvitab mind, kuidas ja kas üldse kodust elu kuidagi reguleerib, mõjutab ka, kui põhimõtteliselt üks lapse vanematest on inimese peas toimuva seletamisel defineerimisel õppinud professionaal. Kas sa mäletad, et ta seda kuidagi sinu või su venna peal kasutas ka? Ta ei kasutanud, aga ma arvan, et eks tal olid omad hirmud. Ei noh, selge on see, et jah, eks see kindlasti on mingisuguseid asju mõjutanud, et see emotsionaalne tasakaal ongi väga rasked, kui sul on psühhiaater ütleme siis dirigent, filmi produtsente, kopi, aitäh meiega kaasa, et siis et see ongi väga keeruline, aga mulle tundub, et et noh, mingil mingil hetkel on olnud jah selliseid hetki, et sa üritad rääkida midagi ja sa üritad rääkida samast asjast, aga see keel on täiesti erinev, eks ole. Aga, aga noh, nüüd tundub, et aega, pikku me saame nendest asjadest rääkida, aga see on tegelikult üks hästi oluline punkt nagu minu jaoks, mida me oleme ka oma vennaga väga palju väga palju arutanud, ongi see, et me oleme hästi tänulikud, et meile on antud võimalusi. Ja neist ei ole tahetud teha seda ja keda võib-olla kellelegi vanemad või õppejõud või väga tihti sa ei teagi, et mis su elu siis peakski nagu olemas. Et me oleme saanud õppinud ja me oleme saanud reisidena, mõnes mõttes oleme, olen saanud ka hullu panna, eks ole, hullupanek on ka mingil hetkel nagu hästi oluline ja siis et kas me oleksime tingimata olnud kuidagi praegu õnnelikumad, et et oleks olnud selline keskklassi ilus elu. Väikelinnas. Ma arvan, et mitte. Mul on ju tegelikult Stenni huvitav kuulata, sellepärast et sellistes mingites rääkimistes et see ei ole selline ju võib-olla üldse üldlevinud. Ma tea, pere kokkutulek, hakkame nendest rääkima, Pam, lõke põlema kukkuma, rääkima võime mingites ühiskondades on teisel moel toimunud, aga aga ma ka kindlasti täna kuulen asju, mida ma ju võib-olla ei tea. Ma ise mõtlen, et see algklassiperiood, mis kuni lastel on kuni 10. aastani, see on tegelikult hästi oluline, et seal tahvad, saaksid ennast võimalikult käima joosta sealt edasi selles puberteedis peab ka kuskil ikkagi see vabaduse tunne olema mingite raamide sees, et noh, kuskil on see, millest nagu välja näha, aga aga ma arvan, meil oli seal noh, ütleme mingeid hetki sellest perioodist, mida Sten siin on kirjeldanud ikkagi selliseid, kus midagi oli õhus, mille puhul ma tean, juh ütleb, et kuule, need asjad ei ole päris nagu nii hästi, eks ju, ja ma arvan, et sel hetkel me oleme ikka mõned korrad päris korralikud selles mõttes nagu nii-öelda löönud ja uksed on pakkunud, inimesed on sisse-välja käinud, et noh ikka aga, aga see on see tunne, et asilauk hakkab kuskile minema sama, mis nagu pole vist päris see, aga rohkem ma isegi ausalt öelda ei mäleta. Kas sa oled praegu rahul sellega ja oled sa teadlikult mõelnud niimoodi, et jumal tänatud, poisid on ikka suhteliselt hästi, ma arvan. Mina olen sellega väga rahul, kõige tänu just vanaemale, osaliselt abikaasale, me ei ole alati tekkinud seda teineteisele isegi piisavalt kenal moel öelda aga need põhimõtteliselt toimimise suhtes võib-olla pole olnud mitte kõige kõige halvemad, et ma hindan veel kord seda vabadust, et mitte ühtegi kohta või positsiooni või tegevust ei ole teadaolevalt saadud selle selle näol, nagu me tihti ühiskonnas kuuleme, et kuule, kellelegi ma tea, isa ema või keegi on seal ees, seetõttu hakkab see või teine või kolmas asi toimuma. Minu arust saanud põhimõtteliselt kaupade, teenuste, inimeste vaba liikumine ja vaba teostamine nii-öelda konkurentsi tingimustes on kõige olulisem asi. Kuidas sa, Sten, oled oma elu korraldanud, võttes arvesse, et suur osa sinu ajast on möödunud jaapanis, sul on laps kui vana. Seitsme lastele, kuidas elu on korraldatud. Elu on raske selles selles mõttes, et eks see, eks see jaapani lugu on üks selline pikk ja keeruline lugu, aga aga hästi lühidalt selle kokkuvõttes, et eks mul kuskil seal teismelise eas juba hakkas väga suur huvi jaapani kultuuri vastu tekkima. Mega raske ongi öelda, et kust see nüüd siis nagu tekkinud on, eks ole, aga noh, ma mäletan, et seal kuskil mingitel andeka kunstisündmustel vaatasime mingeid jaapani filme, Soome televisioonist võis näidata, näidata tollel hetkel päris palju kur, osavate ja nii edasi ja see huvi tekkis ja ma mäletan, et seal 2000.-te aastate alguses, kui mind kutsuti PÖFFi produtsendiks, siis me nägime, et see, mis sealt Aasiast tuleb, on nii et see on nii võimas ja nii huvitav, aga, aga keegi ei julgenud sellega tegeleda. Ja kuidagi see võimalus avanes ja ma hakkasin sellega tegelema ja sealt edasi siis olid sellised väga õnnelikud kokku saada tunnust juhtumit, kuidas minu, selline Jaapani jutumärkides kasuema, kellega ma sain Berliinis tuttavaks, kes on kes oli suur Priit Pärna fänn, seal meil tekkis selle kokkupuude sealt ma juba hakkasin töötama jaapani filmitööstusega ja nii edasi, aga ja 2005, kui ma esimest korda käisime Jaapanis, siis noh, see oli täiesti uskumatu tunne. Ma mäletan, et sa astud lennukist välja ja seal on selline tunne, et sa oled nagu kodus. Praegu on nagu tagasi mõeldes see, et minna kuuks ajaks aastal 2005 Eestist Jaapanisse, seal enam-vähem nagu kuu peale lendamine, noh tollel tol ajal ei olnud mobiiltelefone, ei Google Maps ja mitte midagi, eks ole, käia seal ringi kuu aega ja saada nagu hakkama, et see oli ikkagi täiesti uskumatu kogemuse ja sealt edasi ma siis nagu vägeteerisin ja paar aastat mõtlesin, et õpin jaapani keelt, et ei tulnud sellest kuidagi oma käe peal midagi välja, siis ma astusin 2008 Tallinna ülikooli õppisin töö kõrvalt kolm pool aastat jaapanoloogiat klassikalist jaapani kirjandust, filosoofiat ja nii edasi ja siis 2011 siis mind kutsuti peale kultuuripealinna suur filmiprojekti, kutsute siis jaapani valitsuse poolt sinna nii-öelda Tokyo ülikooli residentuuri. Aga see, et minna nagu toobki ülikooli õppima, et tollel hetkel oli see oli väga võimas, sest noh, Tokyo ülikool on Jaapanis päris number üks ülikool ja ka tegelikult maailma rankingus täitsa adekvaatne ja, ja samamoodi kuidagi kokkusattumist tagajärjel minu õppejõud, ülikooli asepresident, kellega me saime läbi ja siis ta ütles, et tule edasi siis magistratuuri lõpetasin magistratuuri, sealt edasi oli juba, et nüüd sa siis tuled meile doktorantuuri. Aga see oli siis muidugi raske koht tõesti, et et eks Oliver elas, elas meiega peaaegu kaks aastat Jaapanis, käis Jaapani lasteaias. Ega ta päris tavaline eesti poiss enam ei ole, mis ongi selles mõttes lahe, et see on jätnud talle mingi sellise ägeda kogemus, aga mingil hetkel tuli teha valikuid ja eks Oliver pidi Eestisse kooli tulema lasteaeda ja ongi väga keeruline. Et ühest küljest, et kui sind on selle ülikooli poolt sinna doktorantuuri kutsutud ja teisest küljest tuleb nii-öelda esimene Eesti humanitaar, kes on sinna ülikooli nagu saanud, siis see surve igalt poolt oli, oli päris suur, et seal on väga lihtne otsus, et ma teadsin lihtsalt seda jaapani kontekstist, et kui ma oleksin öelnud ei ja sai oli nagu kaalukausil, siis selge oli see, et võttes arvesse seda kogu konteksti, siis tõenäoliselt oleks andnud mingisuguse löögi kõigele sellele, mida ma viimased 15 aastat oma elust olid nagu üles ehitanud. Aga nüüd sa, doktorantuur on siis lõppemas lõpuks loodetavasti sellel aastal ja tegelikult teine põhjus, mis seal, mis selle juures oli oluline, et jah, ma mõtlesin, et okei kannatame ära. Sõidame iga teine kuu või iga kuu edasi-tagasi, ma olen ka varsti 40 juba ja võib-olla oma südames ma ei ole veel 40, aga mingil hetkel hakkab elu dikteerima ja ma mõtlesin lihtsalt seda, et see doktorikraad oleks. Minu jaoks on oluline see, et ma saaksin hakata õpetama ja ma nagu tunnen, et nagu ma ütlesin, et väga paljud inimesed on mind minu elu juures aidanud ja võib-olla viie või 10 aasta pärast ma tunnen, et oleks aeg hakata andma seda tagasi ja selle eelduseks tegelikult on doktorikraad. Ja võib-olla mingil hetkel elus peabki natukene pingutama ja siis järele andma. Aitäh teile selle jutuajamise eest oli rõõm, aitäh tulemast Sten-Kristjan ja, ja näeme veel. Aga ilusaid pühapäevi kõigile siia. Tal ei tohiks öelda mitte saia, naera, mis on. Et head aega ei kohtumite kunagi, aga mattane, et kohtume varsti. Aitäh arme sulle ka salli saada, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan ja me kuuleme nädala pärast taas. Saate käbi ei kuku vestlused laste ja lapsevanematega leiad vikerraadio koduleheküljelt. Täispikka versiooni jutuajamise staarne ja Sten-Kristian Saluveer.