On tore pühapäev, loodame, et jaksate ja soovite muude toimetamiste kõrvalt raadiot kuulata. Tere, meie inimesed. Minu nimi on Sten ja järgmised 50 minutit veedame äärmiselt meeldivas ja lugupeetud seltskonnas kuhu kuulub isa oma tütrega ja mitte lihtsalt isa, vaid aasta isa Heinz Valk, keda tavaliselt hüütakse välja ühe teatud tsitaadiga laulva revolutsiooni päevilt. Õige pisut tuleb ükskord võitmisest juttu ka täna, aga saate käbi ei kuku, fookus asetseb pigem ikka perega seotud teemadel. Nii ongi kunstniku ja poliitikuna tegutsenud Heinz Valk nõustunud rääkima oma vanematest, lapsepõlvest ja lastest. Et isa sõnade vettpidav ust kontrollida, on heintsiga kaasas tema kolmest tütrest vanim Kertu-Liina Karjus, kelle toimetamised sarnaselt isale on sattunud kunsti valdkonda. Soovin kõigile head kuulamist. Mul on hea meel öelda tere tänastele saatekülalistele Heinz Valk. Rõõm näha pere aitäh tulemast. Ja Heinz võttis kaasa ühe oma tütardest, kelle nimi on Kertu-Liina Karjus, Kertu-Liina tere tulemast. Tere. Heints. Tegelikult oleks võinud ju teoreetiliselt Kertu line asemel istuda siin teie vasakul käel vee L1 tütar või siis veel teine tütar, teil on neid kokku kolm ju ehk täpselt kui te panete nad kõrvuti, kus keegi tänaseks oma eluga maandunud on. Ja kui erinevad, kui sarnased õed omavahel on? Sarnasust on nii palju, et kõik on tublid emmed ja pereemad kokku kolme tütre peale 10 lapselast, Miller puhul ma võin uhkusest rinna kummi ajada ja ütelda, et olen oma perekonnaga kohuseEesti rahva ja riigi ees täitnud isegi kuhjaga. Aga mis puudutab nende iseloom, siis igaüks on erinev ja igaüks on erinevat, nägu ka nagu polekski, ei saa, ema lapsed ja, või tegelikult ongi ju üks tütar on mul teisest abielust juba. Kertu-Liina on väga väljapeetud, väga korrektne. Tema kodu on eeskujulikult korras ja puhas, nii nagu minagi armastan, et minu kodu oleks taan väga vaimukas. Midagi minult pärinud, siis järelikult. Ta saadab mulle mingite sündmuste puhul teravmeelseid SMS või või näiteks jõulukingitusteks on teinud mulle suurepäraseid kalendreid oma perekonnast piltidega ja korralikult trükitud ja siis mitmesuguste nagu ennustustega või. Viimane ennustus, mis ma lugesin, oli sul 30. aprillil oli kirjutatud, et trump helistab kaljurannale ka palju laia Kaljulaidile, jah, noh, sinna veel nats aega, nii et eks eks näeb, kas see sinu ennustus läheb täide siis või mitte. Teine tütar Madli on väga äge toimetaja, organisaator ei saagi teisiti viie lapsega, kellest neli on poisid seal nüüd pehme käega seda väge juhtida on võimatu, seal peab olema niisugune. Vahetevahel ikka velt Webli häälega tuleb põrutada, et kord majas oleks. Ja, ja samas on ta väga ettevõtlik ja toimekas mida ta kõike on korraldanud ja teinud ja siiamaani teed. Kui vaadata meie perekonda, siis ühte teist on ta pärinud oma emalt. Ka emal oli selline kõva karata ja kui oli vaja. Aga mis puudutab organiseerimisja ja toimekusse, siis siin on minu geenid. Ma olen sellega elu läbi olnud hädas, kurat, sest ma olen toimekus eest rohkem vastu näppe vastu kõrvu saanud, kui au ja kiitust pälvinud. Nii et eks see ole jah, nii ja naa ja ja kolmas tütar Kadri, kes elab Läänemaal, tema on jälle niisugune. Hoopis iselaadi õrnakene ja hingeline naisterahvas, veegan ja. Ja ökoist või kuidas seda eesti keeles ütlema peab? Selle tõttu ta maale elama kolis. Nii et kõik tütred on erinevad. Kertu lina, teie isa on ju olnud oma eluga avalikkuse ees vähemalt poole oma aastatest siiski rohkem, võib-olla väga avaliku elu tegelane, kellest teatakse. Ma ei julge öelda, et kõike, aga igal juhul väga-väga palju. Erinevalt teist ma tean, te olete graafikuks õppinud kunagi. Te olete raamatukujundajana toimetanud, aga see tänane päev? Ma tegelengi graafilise disainiga, aga ma teen seda kodus. Ma ei, ma ei ole kuskil nii-öelda kontoris tööl, sest et ma olen ka seda proovinud ja olen töötanud kirjastuses reklaamibüroos ja aga siis, kui ma sain lapsed, siis ma otsustasin, et ma jään koju nendega nii pikalt kui vähegi võimalik. Ja kuna ma sain lapsed suhteliselt hilja, siis mulle see kõik nii kohutavalt meeldis lastega kodus olemine, et siis ma olengi koju jäänud ja ma olen teinud oma tööd, nii et noh, ma saan ise valida, millal ma seda teen ja mulle meeldibki õhtuti hilja seda teha, mitte nii-öelda päris tööajal. Ja ma olen ka selles suhtes võib-olla isast erinev, et ma Ma nagu ei taha mitte mingil juhul olla tuntud või, või kuulus või mulle see ambitsioon täiesti puudub, et ma olen teinud raamatukujundusi, aga mõned näitused näiteks lihtsalt pseudonüümi all, sest et ma ei taha, et, et, et minu nägu või nimi kuskil oleks Sa eksid, mina ei taha ka olla kuulus vaid see on kõik kogemata juhtunud lihtsalt töö käigus, niisugune tööõnnetus, kui nii võib öelda. Nojaa, aga kui mõelda, et kui ma tahaks olla kunstnik, kelleks ma olen õppinud ja ja siis ma peaksin ennast kogu aeg pildil hoidma ja ronima igale poole Bushima ennast, aga see on mulle täiesti vastu. Edumeelne ja seda ma aktsepteerin, see on igaühe enda iga arenda otsustada. See on natukene vastuoluline olukord minu meelest, kus inimene on valinud endale tegutsemisvaldkonna, mis justkui eeldab avalikku tähelepanu või vähemalt looming, aga loomingu taga alati ju keegi on. Samas sisimas keegi koputab kogu aeg, et hoiaks pigem tagaplaanile raske olukord natukene. Noh, eks ma olen selle endale niimoodi selgeks mõelnud, et ma võin igasuguseid asju teha nagu rohkem puhtast rõõmust ja sõpradele-sugulastele. Ma lihtsalt ei otsi seda. Seda tähelepanu mul, mul ei ole tarvis. Heinz vist iga inimene, kelle käest küsida, mis tänast elu iseloomustab, pakub vähemalt ühena esimestest välja niisuguse sõna nagu kiirus, kiirus, veel kord kiirus ja, ja see rütm meie ümber on tõesti mõnikord nii pöörane, et et tahaks justkui maha astuda planeedilt, nagu mõned ütlevad. Kas see kõik tähendab, et pereliikmetega kohtumised jäävad harvaks või te olete suutnud kuidagi oma elu niimodi organiseerida? Hoolimata ka asjaolust, et osad tütred elavad Tallinnast üsna kaugel et õnnestub kokku saada, õnnestub sidet hoida, on see tähtis? Ikka mina olen väga perekeskne inimene, pere on mulle üks olulisi eluväärtusi ja ka eneseteostuse võimalusi. Ma olen perega pidevas kontaktis, noh, tänapäeval sidepidamisvõimalused on ju suurepärased, eks ole. Helista, kust aga tahad pargist või puu otsast ja, ja teiseks, meil on ka pidev nisukene otsekontaktide võimalus. Sest need tütred, kes nüüd elavad üks Hiiumaal, teine Läänemaal, need Nendel lapsed käivad ala alatihti siin Tallinnas ja ööbivad siis meie juures nagu näiteks mad liiges. Praegu õpib Tallinna Ülikoolis magistrantuuris, nüüd kevadel lõpetab tema siin Tallinnas loengut ajal ööbib minu juures igasuguste sündmuste puhul on loomulik, et kohtutakse varem, kui kõik elasid Tallinnas, siis sai alati jõululaupäeval koos oldud meie juures ja väga lõbus ja lustlik pidu toimus mitte sugugi niisukate kristlike vagurate normide järgi, vaid päris paganlik Lüllamine ja ja naljategemine nüüd kahjuks ei ole võimalik, kuigi vahel ka juhtub. Jah, nüüd Kadri kadripere on ikkagi lähemalise Hiiumaalt üle meresõit, see on keeruline, eriti talvisel ajal. Nii et Kadri oma perega on ikka jõulu jõululaupäeval ka meieni jõudnud. Nii et see side on pidev ja mind huvitab see, kuidas ühel või teisel perel läheb. Mõnikord helistavad lapsed ise, kui on mingit issi abi vaja. Mõnikord juhtub ka seda, et, et pakun ise, kui ma tean, et on, on mingi niisugune asi, kus, kus ka minu minupoolset juuresolekut on vaja, nii et meie pere on pidevas, pidevas omavahelises suhtluses. Selles, kas 10 lapselast on niisugune hulk või arv, mis veel võimaldab neid mitte omavahel segamini ajada ja ära unustada, mis, kelle nimi parasjagu. Oli ja juhtub, et läheb ikka segi veel. See, kuigi jah, 10 ei ole väga suur arv, aga aga eriti niisuguses kiires vestluses ikka keel vääratav ja ja pakud mõne teise teise nime, mitte see, mis on õige. Siinsamas saatesarjas üks meelde jäänud mõtetest hea isa mõõdupuuks olevat see, kui palju lapselapsi tal on, nagu te isegi mainisite, 10, ei ole üldse paha tulemus. Ma tahaks Kertu-Liina kommentaari siia juurde. Ma ei küsi nii primitiivselt skaalal, et kui hea isa Heinz on olnud, kujutan ette, ei ole väga lihtne vastata niimoodi muidugi hea ja ja omade asjade ja, ja kiiksud, aga nagu ikka inimestel neid kaasas on. Aga kui te püüate mõned iseloomustavad sõnad ritta panna tema kohta, me teame teda läbi meedia ühel viisil, kas see, nagu me teda teame, on, on väga samasugune või hoopis mitte sellele, nagu teavad tütred teda kodust. Minu jaoks ta on ikka lihtsalt selline minu hea armas isa, see, mis ta kuskil riiki kukutab ja revolutsiooni teeb, et see kõik on väga vägev, aga no kodus on ta ikkagi hästi leebe ja mõistev ja kannatlik ja nojah, mitte nii revolutsiooniline, võib-olla siis. Kuskohast Heints see leebus tuleb, kas te oskate ise vastata Hansel pistmist midagi teie enda koduga? Ma usun, et selle ma olen pärinud oma isalt, kes oli ka väga rahulik. Kannad Leic lapsepõlvest, ma ei mäleta, et isa oleks kordki kõvat häält teinud. Kõik see jäi ema hooleks. Ja kuigi ta ei ilmutanud mingisugust noh, nihukest laste vastu sellist nullutamistesse uisutamist, aga siiamaani on meeles ikka, kui ta oma niukse suure tugeva Töömehe käega üle mu pea silitas. See on meelde jäänud ja sellest piisas täiesti. Et oma isiklikke tundeid väljendada. Rohkemat polnud vajagi. Mis on esimesed pildid, mis lapsepõlvekodust meelde tulevad? Te olete sündinud Eestist eemal? Ja noh, ega tollest ajast on haaratud vähe, kuna noh, viie aastasena tulime juba Virumaale elama, nii et Need on kõik nihukesed katkendlikud, jupikese fragmendid, mis ei oma nagu perega mingit otsest seost vaid midagi, mis on jäänud jäänud meelde, aga aga põhiline, kõik, mis juba edasi sündis, see on, see on minu jaoks oluline, sest minu niisugune teadlik lapsepõlv ja kasvamine kujunemine toimus ju Virumaal Haljala lähedal talus. Ja tolleaegne sõja, see oli sõjaaeg, sõjajärgsed aastad ja tolleaegne eesti küla elas veel nende vanade sajandite jooksul välja kujunenud normide tavade väärtus mõistetav Te järgi. See punane värk ei olnud veel seda, kuna see oli erakordselt terviklik, süsteemne maailm. Ja selles maailmas oli kindel koht lastel. Kusjuures nii huvitav kui ka pole, mulle ei meenu absoluutselt, et külas oleks toimunud mingi lasteteadlik kasvatamine, kasvatustöö või midagi selletaolist. Ei lapsed jäeti elu enda küla elu kasvatada, ainult et aeg-ajalt juhiti mõnele asjale väikest tähelepanu, kui midagi untsu läks. Suurem osa järeldusi tuli lastel endil teha. Ja noh, nagu teada, külas käib kõik, kõigi nähes, seal ei ole ju mingisugust nurga taga kohmitsemistega ega laste eest peidutamist. Seda ei peetud vajalikuks. Me nägime pealt kõikeni seada rist kui ka lehmaga pulli juures käimist, põrsaste õitsemist ja ja meile meeldis suurt Te töid ja tegemisi jälgida. Ma mäletama, jõmpsikad lausa nautisin eriti vanameeste tegemisi. Läksin seal kõrval talus vabu rahval. Vana Jaan küttis sauna ja tegi, vihtasid, ma istusin terve päeva ta kõrval ja ja vaatasin, mida ta tegi, kuidas ta tegi. Mis ta selle juures rääkis, kes teiseks oli see külaelu ka selles mõttes ise juba õpetlikke kasvatlike laste kuuldes räägiti kõigest, mitte midagi ei varjatud laste eest olid siis need mingisugused poliitilised arupidamised, puudutas see töö tegemist või mingi külarahva armusuhteid või kõigest räägiti laste kuuldes, ei mingit nisukest, poliitkorrektsust või, või sotsiaalkorrektsust, ei, sugugi mitte. Ja, ja lapsed oskasid ise sealt sellest sõeluda välja, mis on neile vajalik ja mis võib olla ka edasises elus, on, on väärtus ja teine, mis väga oluline oli ja mille eest ma siiamaani olen tänulik on see, et talus pandi lapsed juba varakult tööle. Jõmpsikas pidi ka täitma oma rolli taluelus, ta ei olnud seal mingi ilu esega nukuke, keda ainult sopsutatakse ja imetletakse, vaid ta pidi ka tegema juba varakult ja ma ei mäleta, kui vana ma olin, kas viiene või kui ma pidin näiteks kodus söögikorra järele laua ära koristama, nõud puhtaks pesema, taldrikud ja kõik ära kuivatama, riiulile panema. Igal laupäeval pidin ma põrandad puhtaks pühkima, põrandariided õue vedama, seal muru või lume peal, Nat klopp pärliga tolmust puhtaks taguma, tagasi lohistama. Seejärel tuli juba, pidin seale puuämbris kartma, tuleid kapsarauaga peeneks hakkima ja suvel sinna juurde piima, ohakaid jaane maltsa veel korjama, et seaninaesine oleks mitmekülgsem. Seitsme aastaselt pidin juba pliit kütma, Ma kiiniga agu raiuma, raiepakki paku peal pliidi ees. Ükskord läks küll sõrme ots ka minema, aga noh, see oli niisugune pisikene, kaotas, aga mis eriti tähtis oli, mul on meeles see, et ma olin selle üle isegi uhke. Mulle usaldati niisugune juba täiskasvanute töö hagu raiuda, kiiniga ja liidad kütta. See andis enesesisendust julgust ja, ja, ja, ja tahet nagu niimoodi edasi toimida. Ja nii see rida läks. See oli, kui oli mul teada, et vaat, ma pean selle töö tegema ja ema ütles hommikul, et vot, näed, sa lähed ja been näiteks porgandipeenra kitkutud umbrohust tühjaks. Ma teadsin, et ma pean selle ära tegema ja enne ei ole mõtetki kiigata naabertalu poole, kus võib-olla juba poistel on tööd tehtud ja mängitakse rahvastepalli või kopi veidi. See oli niisugune kohustus, mis, milleks ei olnud vaja eriti sundida lapsi ega agiteerida neid. Vaid lapsed said aru, et osana taluperest ja kõigist talu tegemistest on ka nendel seal roll. Ja see roll tuleb välja mängida. See on väga huvitav olukord, kui ma mõtlen kas või enda kodu peale, siis see ei ole üldse nii iseenesestmõistetav nagu teil omal ajal. Milles küsimus on huvitav, kas aeg on inimesi nii palju muutnud ja olukorda meie ümber? Või te ikkagi mingil moel siis ammu aastakümneid tagasi ka nihutasite prii nihutasite piire ja proovisite vanemate kannatust või ei tulnud kõne allagi? Ei, see ei tulnud kõne alla sest nagu ma ütlesin, juba varakult, said lapsed aru, et ka nemad ei ole mitte seal niukesed sama tühikargajad, vaid, vaid ka nemad on osa perest ja osa taluelust. Sest noh, igasuguseid pisiasju tuli juba maast madalast midagi tuua. Isal oli vaja mingit Tööriista, ema andis korraldasimine, too seda või tee seda. Ja seejuures kasvate ja niimoodi vanemate poolt märkamatult, et selle kohta ei olnud vaja mingeid epistlit lugeda ega, ega selgitusi jagada, vaid, vaid seda tehti kõige muu asjade kõrval niimoodi, et õieti lapsed ei märganudki, kuidas neid suunati igasuguste toimingute ja ja juba juba ka päris tööde juurde. See oli loomulik, loomulik protsess, milles tolleaegne Eesti küla elas osa sellest suurest süsteemist ja. Kui me töö kõrvale jätame, siis kas toona peredel oli aega midagi üheskoos ka teha, siis kui vaba aeg oli ja kui, siis mida tehti? Ikka tehti pühapäev oli tõeline pühapäev külas, kus mitte mingisugust tööd ei tehtud, välja arvata loomade toitmine ses loomade eest tuli hoolitseda, seda siseneda eriti lastele juba maast madalast loomade vastu tuli olla lugupidav, tuli alla heatahtlik, sest loomade heast käekäigust sõltus paljuski kogu pereelu ja saatus. Mõnel pühapäeval ilusal suvisel päeval ema pani toidu komsu rätikusse, läksime heinamaale. Külitasime seal, Sõime piknik, piknik, täitsa taluv inimeste piknik. Mina korjasin emale lilli või, või otsisin linnupesi või mistahes, seal. Traavisin ringi, ronisin puude otsa, isa ema ajasid oma juttu ja isa kustutas sigareti ja ja nauditi seda, seda ilusat keskkonda. Ja, ja ilusat päeva. Kuid samuti tehti külaskäik, kes sugulaste juurde sugulasi oli palju külas. Kord mindi ühte peresse, kas oligi võib-olla kutsutud lõunasöögile või siis õhtupoolsel ajal. Meil oli seal üks tore tädimees Pärna Joss oli, kellel oli küla ainukene raadio ja grammofon rohkem nisukesi pille meie suures 60 taluga külas ei olnud siis juss pani raadio mängima ja siis Eesti Raadio andis alati tee õhtuti tantsumuusikat. Mille järgi siis noh, täiskasvanud võtsid ka väiksed laulud üles, sest noh, seal koosistumisel oli ikka samakapudel ka laual osa pühapäevade, mitte igavaid osa pühapäevade puhul oli kirikuskäik. See oli küll mulle nats kurnav ettevõtmine, sest Haljala kirikus oli kuus kilomeetrit Campida edasi-tagasi 12. Väiksele lapsele oli see üsna paras paras pingutus ja lisaks öeldi seal külmas jahedas kirikus istuda ja kuulata jutlust patust ja ja hingeparandamisest, millest ma tuhkagi aru ei saanud, sellepärast ma siis ma mäletama. Kippusin ikka vaikselt vilistama mõnda laagrit seal, mis sõjas seal eriti olid väga populaarsed seal rindesõduri igatsus või Lili Marleeniga. Siis ma sain emalt niukse hoiatava müksu ribide vahel, et kuule, poiss, millega sa nüüd tegeled siin pühakojas ja vot selliseid igasuguseid ette võtma, mis oli, oli mitut-mitut laadi. No teie jutust jooksis läbi sõnasõda, Need õndsamad lapsepõlveaastad sattusid ju vahetult sõjajärgsesse perioodi. Kuidas, mil moel see teie elus Heints endast märku andis, kas te olite liiga noor, et märgata seda ja teadlikult tähele panna või ikkagi said poistekambad veel kuidagi neid vilju jutumärkides noppida, mis sõjast alles maha olid jäänud? Ei, no mis sõjast ma olen ise sõja sees lausa olnud. Kui sõda algas ja sakslased juba üle Baltikumi rullusid, siis minu isa, kes oli vana rindehunt sõdinud esimeses maailmasõjas ja vabadussõjas taipas, mis nüüd edasi järgneb. Ja 41. aasta suvel näeb, põgenesime Kaczynast sinna Ingeri maale Ühte sooserva ja isa ja vanem vend tegid siis roigastest niisukese püstkoja kus me siis elasime ja magasime. Sest kõiki mehi aeti politruk-ide poolt väevõimuga kindlustustöödele, kes sellest viilisse lasti koha peal maha sõjaolukorras. Aga isa teadis, teadis seda, mis teda võib oodata ja selle tõttu me sinna pakku põrutasimegija. Meie polnud ainsad sest aja jooksul tekkis sinna soo äärde terve terve eesti küla. Perekondades, kes põgenesid ümbruskonna, seal oli väga palju veel eesti-soome, segakülasid. Ja niimoodi seal elati samasuguste Sonnides laagrielu, aga punased nuhkisid siiski välja, et sinna on tekkinud mingid põgenikekoloonia. Ja ühel õhtupoolikul, kui keegi midagi paha ei aimanud piirati küla ümber ja püssidega hariduspataljon tormasid sisse, minu isa nägi neid tulemas ja tormas sohu. Roomas, seal, nagu ma ütlesin, ta vana rindehunt põõsaste vahel käpuli üha kaugemale, kaugemale sohu. Teda märgati, pandi kõva püssituli talle järele, õnneks ta pihta ei saanud. Ja ta redutas seal soos terve öö, kuni hommikul julges vaatama tulla, mis on külas saanud ja oma perekonnast. Aga meid õnneks ei puuduta, sest kõik ütlesid, et me ei tea, kes see mees oli, keegi võõras mees oli ja ja, aga nad ei jätnud jonni, teinekord nad tulid täitsa valge päeva ajal ja juba suurte jõududega. Ja isal ei olnud mingit võimalust jooksma pääseda. Ja siis me tegime viimase niukse meeleheitliku katse. Isa viskus meie magamise narile, mis oli kase roigastest tehtud, Kuhkisime talle peale kõik vooditarbeid, mis meil olid kaasa võetud ja oma riided ja meie istusime emaga veel talle otsa, ema kudus, sukki ka, mina kõigutasin jalgu ja tuligi, kargas üks, üks hävituspataljon lane. Me jonni uksest sisse, püsse täägige õieli ees ja tegi juba niisukese liigutuse torgata sinna selle riidekuhja sisse. Aga siis juhtus niisugune erakordne lugu, et meil oli võimas siberi laika. Hind on imeline, suur, tugev, laia kerega, tõeline kelgukoer ja kui see punaväelane seal upakile tagumikuga Meie selle lavatsi kohal oli, siis hindo sai aru, tema pere reviiri on jämedalt rikutud. Ta rabas sellel vene sõduril tagumikust kinni Vene sõduritel, niuksed lontis, püksid, kõigil rippusid põlve õndleri ja tõmmas Stalid, nii tugev elukesed. Wen lendas käkkas kaela üle niimoodi kukerpalli tegi püst, kukkus käest. Ja ise oli sirakil selle onni põrandal ja. Ta ehmatas sellest nii koledasti, et ta ei osanud nisukest rünnakut oodata. Ta, ja siis pööras kogu tema tähelepanu. Koerale tahtis seda täägiga torgata. Ta juba tõmbas püssikuke vinnad koera maha lasta ja siis kukkusin mina huilgama ja karjuma, et minu armas armas sõber ja ja siis vennal lõi nagu, nagu vist vähe hakkas, hakkas asja üle häbenema ja panin matta ja plekid Te küll veel paar minutit takkajärele, aga läks minema ja isa oli pääsenud. Kõik oleks saanud teisiti kui isal, eks sealt leitud maha lastud, meid oleks arreteeritud minema viidud, millega see oleks lõppenud, kus ma oleks olnud või poleks mind üldse olnud? Seda ei tea. Kuid sellega polnud kõik sõda lõppenud, sest õige pea tulid sakslased ja siis läks meie sooääre kohal lahti pöörane tulepõrgu. Sakslast suurtükivägi põrutas ühelt Poolt venelased teiselt poolt vastu puuladvad lendasid ja mürsud kukkusid ümberringi sohu ja igale poole õnneks meie külla mitte ükski. Aga see tulemöll kestis, vist omab kaks päeva ööd, päeval me ei saanud magada, sest see mürin oli meeletu, need tulekerad pimedas mäletan, ma vaatasin onni uksest lendasid siia-sinna edasi-tagasi ja mõtlesin, et kas me üldse ellu jääme, litsasime ennast näoli sinna maha ja, ja siis tuli järsku vaikus. Täielik vaikus. Isa teadis, et kui lahingus tuleb vaikus, siis see võib tuua midagi väga ebameeldivat. Ja ta ütles ka, et nüüd ei tea, kes tulevad enne kas hävituspataljon või sakslased. Leo, kui juba, siis ta oli minust üheksa aastat vanem, ta oli siis juba niisugune ja 14 aastane poiss saadeti siis maakuulajaks. Vend, bänd jah. Tuli tagasi, ütles, et saksa tankid sõidavad siit lähedalt kuskiltki kilomeetri kauguselt mööda. Siis me tulime välja ja noh, see, mis ma seal nägin, see oli ikka jube jälk. Tähendab kõik see ümbrus oli laipu täis, need olid kõik kuuma ilmaga tursunud. Haisesid hobused, mehed, põlenud tankid ja suurtükid, sest noh, see kaks ööd-päeva andmist oli ikka nisukene, et noh, seal ei, ei jäänud mitte midagi järgiaga ellu, tähendab. Kas need pildid on hiljem elus kuidagi tüliga tekitanud, kuidas vaimule mõjus? See mõjus virgutavalt. Me jäime ellu osaliselt tänu õnnele, osaliselt tänu saatusele, see andis tõesti juba lapsepõlves niisukese kindlusetunde, et olgu olukord nii täbar kuitahes sellest pääseda ja, ja ei pruugi olla, et ta veel halvemaks läheb. Niisugune optimistlik seisukoht on kestnud kestnud ka hiljem, sest noh jutt oli siin poistest ja, ja, ja koolist pärastsõjaaegne kui venelased sisse tulid juba. Me käisime, ma mäletan veel Narva maantee ääres vaatamas küla naistega mehed ei julgenud tulla, aga naised-lapsed läksid vaatama seda venelaste sissemarssi kui nad tulid septembrikuu sees mööda tolmust kruusateed ramp, praam, meeletu kolonn, mis ei lõpp läinud kõik nisukest mornide tigedat nägudega. Nad said aru, et nad ei tulemit, et omale maale, vaid vaenulikule võõrale maale. See oli sünge pilt ja noh, mis kõik sellele järgnes, sest siis paigutati üks vene väeosa aaspere mõisa meile küllaltki lähedale. Ja need hakkasid siis külades marodööritsesid ja varastama ja röövima. Ja nende lisaks siis valgusid veel kaasa, kotipoisid need otse otse Venemaalt tulnud tsiviilröövlid meil külas, mitu inimest löödi kirvega surnuks, öösiti tungiti sisse. Ühes peres olid peremees ja perenaine, mõlemat löödi kirvega surnuks. Enne oli neid piinatud, olid nende sõrmed, olid kõik kirvesilmaga lapikuks taotud, tõtt ilmsed pinniti neilt välja midagi väärtesemeid või, või tsaari kulda või mis igas eesti taluvus veel oli. No vot, niisugused asjad kõik toimisid üksteise järel. Ja selge see, et, et ega sellest keegi vedelaks ei löönud, ega need mõrvad ja ja kõik, need röövimised ja vargused ja aitades murdmised, ega, ega need ei teinud külarahvast allaheitlikuks ega passiivseks, vaid vastupidi, ainult kasvatasid viha ja vihkamist. Ja selle võtsid üle ka kõik lapsed. Koolitee oli pikk, võib Regooli ka umbes kuus kilti seda sisustada siis koolist tulles kooli minnes laulsime igasuguseid nõukogudevastaseid lorilaule ja pilkelaule, mida me olime kuulnud külas talgute pidudel pulmades või kus aga pidu käis, siis armastati just selliseid, selliseid poliitilise maiguga laul, laulda seal kõik Jossif Stalinist ja ja punaväest ja täitanud kolhoosnikest ja nii edasi ja nii edasi. Meie mördasime täiest kõrist meil laulda, sest me teadsime, et keegi külas meid ei Reeda. Küla oli selles mõttes monoliitne. Väga imelik, tihti räägitud. Tehakse seda, kuidas meie esimene asi on kohe ikkagi juhust kasutada ja kaebama minna, korraldada nii, et naabril läheks halvemini. Jah, seda ma olen ka kuulnud, aga meie külas seda ei olnud ja veel kaua pärast pärast sõda, mul on hästi meeles, kuidas ükskõik missugune pidu toimus kuskilgi talus oli kellelgi juubel, pulmad, peied ja nii edasi. Seda alustati alati eesti hümni laulmisega. Ma annan Heinzi häälele korraks puhkust. Kertu hinna, kas te oma isapoolsete vanavanematega olete kunagi kohtunud? Isa ema elas meiega koos kuni oma surmani nii-öelda oli meile köögis toimetas mis oli tema kuningriik, kuhu ta kedagi eriti juurde ei lasknud, kahjuks. Aga no vanaisamaa ei ole näinud. Ja isa suri mul, kui ma olin 11 aastane, see oli siis ka varsti pärast sõda. Nii et see ei oleks võimalik olnudki üldse, aga isa ja vanaema on näha, et üks vereliin, et kas isa võttis kasvõi endale märkamatult emalt midagi niisugust kaasa, mille puhul te olete kõrvalt vaadanud, et kohe näha, et oma ema, laps või midagi niisugust. Pigem vist mitte, pigem mitte, nad olid ikka väga erinevad. Sest vanaema oli selline suhteliselt ikka käre kes pidevalt tema, tema rääkis hommikust õhtuni mulle vähemalt kuidas jumal mind nuhtleb, ükskõik mida iganes ma ka teen ja, ja oli selline elus kibestunud natukene. Vot seda ma ei oska nii-öelda, kas ta kibestunud nii väga oli, see nõukogude kord ikka rikkus inimestele ju kapitaalselt elu ära kõigil, kes siin pidid olema. Eks emas oli kibestumist selle tõttu, et ta, ta oli nooruses olnud väga lustlik ja ülemeelik isegi ja, ja teinud kõiki igasuguseid trikke ja, ja, ja päev nagu tema vanem õde, minu tädi Marianne meenutas üsnagi niimodi toreda olekuga. Aga siis juhtus nii, et kõigepealt esimene mats tuli minu õde, suri kaheksaaastasena peakelme põletikku, mille ema võttis jumala karistusena tema noorpõlvetempude eest ta, seda ma mäletan minugi kuuldes rääkis. Ja siis, kui veel takkaotsa isa suri, siis ta muutus täiesti niisukeseks juba hüsteeriliseks. Jumala kummardajaks, kes tegi kõik, mis võimalik, et minust ja vennast kasvaksid vooruslikud ja tublid kristlased. Ja see tema meetodid, mida ta kasutas, no need olid ikka niisugused hirmuäratavad, mida ma siiamaani. Ei taha sobivate sõnadega meenutada. Nii et ma sain siis vett ja vilet, ma olin siis just niukene teismeline poisijõmpsikas, kes igasugust lollust korraldas ja kaasa lõi, ma olin häbematu ja kus midagi orgunnitiivi tehti, mina pidin sinna sisse tormama ja osalema ja ja seetõttu oli neid pahandusi koolis oli juba esimesel veerandil, kui ma kooli läksin, võeti korralikkus maha, tähendab see näitab, milline iseloom. Mul oli. Ja emal oli esimene asi, ma olin läbi ja lõhki viiemees, kui ma tulin tunnistusega koju. Esimene pilt, kuhu ta silm läks, oli korralikkuse käitumishinne. See oli harva mul hea. Ja siis läks epistele, mis kõik järgnes, et kuivõrd hea ema ma olen. Kuidas ma sinu eest hoolitsen, tänamatu poiss, oled, mida, mis südame vaevase, kõike emale teed ja mis sinus saab ilmud Sinusti kasv, õiget inimest. Ei, ma ei taha kõike. Mina seda meenutada, mis enam-vähem annab aimu muidugi jah, mis ja mis see meeleolu võis olla. Kuidas läks Heinz nii et olles pealt näinud kõike neid talutöid, kuidas küla funktsioneerib, toimib, kuidas inimesed ühiselt asju hoiavad? Ma ei väida, et teist oleks pidanud põllumees saama, tagamaandumine oli ikkagi üsna teises otsas või servas pliiats või pintsel peos enam-vähem, ja hoopis hoopis teine teema, kuidas Stenile. Ega see kergelt ei tulnud, sest ma ma sõna tõsises mõttes armastasin seda külaelu ja minu eesmärk või suur unistus oli ükskord ka olla talu pidaja ja künda seda rammusat Virumaamulda. See oli tõepoolest mu lapsepõlveunistus. Aga kõik läks teisiti, kuna kolhoosi õnn, õnne toom, kolhoosiaeg tegi külast aer varemed. Kui seal külas oli minu poisipõlves 60 talu, siis nüüd ei ole kahtekümmetki ja nendest pooltes on ka juba uusasukad, mitte küla põliselanik. Niukene vägev küla, mis on Taani hindamise raamatus kirjas. Selle oskas nõukogude võim lühikese ajaga täiesti olematuks keerata. Ja see muidugi oli mulle ikka kohutav, kohutav valu ja üleelamine, mis pidama nägin oma silmaga, millise armetusse, olukorda, vana jõukas iseteadev, uhke küla järsku Pariisis armetuks, kuradite keteerimiseks. Ja, ja seetõttu linna tulek oli, oli mul paratamatu, sest ma kolhoos ei tahtnud jääda. Aga kolhoosielanikud olid tollal sunnismaised. Meil ei olnud passi täiskasvanutel ega ega ka noorukitel ja ainukene võimalus sealt pääseda oli õppima minek. See vabastas kolhoosist. Või siis linnaehitustrusti, minu vend Leo, kes oli siis juba täiskasvanud, tema sai selle valega sealt kolhoosist plehku. Nii et see linna ümber ümberkasvamine, see oli minule ikka tükk aega üsna valulik protsess. Kõik see, mis oli sõjajärgne vaene toidupuuduses kõigi tarbeesemete puuduses vaevlevad Tallinn, see on ju tänase päevaga võrreldes on täna unelm selle kõrval, milline oli Tallinna linn neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel? Ent kas hea kunstniku käsi oli nagu issanda õnnistus nii-öelda kaasa antud, mida te saite lihtsalt olukorra tekkides ära kasutada või see oli ikkagi suund, mida te teadlikult arendasite ja kuhu hakkasite mingil hetkel panustama. Ei mind veetes ajalugu ja ma oleks tahtnud õppida Tartu Ülikoolis ajalugu, aga kuna siis kui ema lõpuks ka kolhoosist Pika mangumise nutmise peale esimehe süda läks nii nii soojaks lubas emal ka lahkuda tulla Tallinnasse meie juurde siis meie perekonna varanduslik või majanduslik olukord oli armetu. Maalin gümnaasiumi poiss Westholmi gümnaasiumis ja ma peaaegu kogu selle õppimise aja käisin ema vanadest riietest ümber õmmeldud krises taskutega jakis alles abituuriumis olles, kui avastasin Tallinna kirbuturu või nagu nimetaks tollal täika majanduslikud võimalused ja hakkasin seal müüma pühapäeviti oma lapsepõlves kogutud suurepärast eestiaegsete raamatute raamatukogu. Ja sain sealt raha, mille eest ostsin endale kooli lõpetamiseks ülikonna, pintsaku ja viigipüksid. Perekonna majanduslik seis ei võimaldanud mul Tartusse minna. Sest ema, koristaja, palk Poes, Stahli eluaeg olnud perenaine nii kodus kui ka kui ka talus tal mingit ametit ei olnud, elukutset tal ei olnud. Seetõttu oli oli tema tema ainuke võimalus koristajana tööd teha. Ta poleks mind suutnud lihtsalt Tartusse Tartus hoida. Aga siis juhtus niisugune lugu, et ma koolis Sorgeldasin. Igale poole joonistamine oli niukene kirg mu veres, igale poole joonistasin, kus vähegi võimalik oli ja, ja siis ühe teise poisiga tegime veel niisuguseid asju, tantsime välja oma klassi ajalehte. Pilas pööraselt nõukogude võimu käsikirjaline ajaleht. Peeemmessinjuus oli selle nimi ja, ja siis sinna ma joonistasin ka igasuguseid karikatuure ja, ja, ja muidu illustratsioone. Ja noh, õpetajat, kes olid muidugi meiega ühel meelel, selliseid leidus ka veel, tollal ütlesid, et Heinsada tingimata minema kunstiinstituuti, punnisin vastu, et ei, ma ei taha ma täna ajalugu õppida või midagi muud. Ei, sa pead minema. No ja niimoodi ma siis nii-öelda õpetajate surve tõttu sinna sattusin, mitte et see mul oleks olnud eesmärk, kuigi ma armastasin joonistada lapsepõlvest peale. Kõik kohad sõja ajal ei olnud paberit saadama Virumaa teataja nendele valgetele servadele joonistasin pilt, kuidas sinimustvalgete lipp pudega tankid sülitavad Kremli pihta tuld ja Kremli tornid ja kuidas tagumisest uksest põgeneb Jossif Stalin, piip hambus ja vuntside kongis ninaga, mis leidis pöörast, et nii-öelda kiitust külameestelt, kes mu pilti juhtusid seal serval nägema. Nii et nisukene kirg oli mul veres, aga samas ma ei kujutanud ette kunstnik kui ametit, elukutset, see oli mingi niikuinii kauge ja ja mitte minuni ulatuv, ma teadsin, ma käisin kunstinäitustel ja kõik, aga, aga et ise kunstnikuks saada, seda, seda mõtetki ei olnud mul peas. Jah, mõnikord on elu ikka uskumatuid juhuseid täis ja kas ma eksin väga, Heinz, kui ma oletan, et seesama õpetajate surve, millele te viite tegite oli ka põhjus, miks või kuidas te oma esimese abikaasaga kohtusite. Jah, loomulikult me olime kursusekaaslased ERKIs Kertu-Liina ja Madli ema mal hiidlane aga jaa, hiiu huumoriga ja ääretult vaimukas naine Kertu temalt pärinud oma oma vaimukust kindlasti. Ja noh, sealt hargnes ju väga palju kõike muud, mis on minu, minu eluga seonduv, sest nagu ma enne märkisin, ma olen alati püüdnud igal pool midagi teha ja sekeldada ja, ja nii oli ka siis hiljem juba, kui olin ERKI lõpetanud. Mind valiti küll siia, küll sinna juhatusse ja, ja, ja niimoodi sattusin ka kunstnike liidu vastutavaks sekretäriks lõpuks. Ja see oli periood, kus siis hakkas perestroika värk ja kuna loomingulised liidud olid ääretult aktiivsed ju sellel esimesel etapil 80 seitse-kaheksakümmend kaheksa laulva revolutsiooni ajal ennem fosforiidisõja ajal siis oli loomulik, et et seal kunstnike liidus juhtpositsioonil olles Enn Põldroos oli esimees, mina vastutav sekretär, et Me sööstsime sellesse mängu, mis oli lahti läinud, see tundus niivõrd ahvatlev ja üllatav, et ei saanud seda juhust mitte kasutamata jätta. Ta või sealt läks kõik riburada mööda üks sündmus teise otsa küll siia, küll sinna, küll muinsus, kaitseseltsi, küll rahvarindesse, küll seal loovliitude kultuurinõukogusse ja, ja no kõik see, mis sellele järgnes, oli otsene jätk sellele. Et minu nii-öelda ühiskondlik aktiivsus, mida ma olen elus palju kordi kirunud ja mille eest ma olen armetult nuhelda saanud, see vedas mu sellesse tass, millega siis lõppeks kõik. Kõik see asi päädis Tulin räägime teie lapsepõlvekodust ehk siis mõnes mõttes küsimused hakkavad natuke korduma, aga, aga mis siis huvitav on kuulda, mis pildid teile vanematega seoses koduga seoses kõigepealt meelde tulevad. No minu esimene kodu oli selline tore nõukogude ühiskork Sutter Koplis, Kalinini tänaval. Ja seal olid koos igasugused toredad tüübid, vene vanamutid ja eesti perekonnad ja kõik ühe köögi ja vannitoa peal. Ma mäletan seda korteri plaani, nende inimeste nimesid, kes seal elasid, millegipärast. Aga noh, hoolimata sellest tohutust ruumipuudusest ülerahvastatus, sest ma tundsin ennast seal väga kenasti. Ja selles mõttes, et lapsepõlv oli mul ikka õnnelik ja tore, sest et see ikka sõltub sinu perekonnast, mitte riigikorrast. Milline see lapsepõlv sul on, atmosfäär seal no meil oli seal vanaema õde, minu vanatädi, kes meil nii-öelda kapi taga elas. Ja meie pere siis vanaema, siis oli nende teiste vene muttidega ma ei mäleta, et me seal oleks väga suhelnud, me seal ikka vist rohkem vältisime neid. Aga kui ma olin viieaastane, siis me saime tohutu õnne osaliseks, saime korteri mustamäele. Mis oli siis ikka tohutu progress on nüüd just hiljuti sattusime oma lastega sõitma mööda sellest kohast Sütiste teel Sütiste Vilde, Sõpruse ristis ja siis siis ma neile seletasin, et näete, et ma siin olen elanud ja et õudsalt tore oli siin kõike rahva ja siis küsisin nende käest, et mis te arvate, et kas oleks nagu normaalne koht elamiseks, siis nad vaatasid mulle niukse nahaga otseselt täiesti põrganud, et kuidas, mis mõttes see siis on nüüd mingi väga tore koht, aga tollel ajal mulle tundus see, ma sain seal õues ringi joosta ja see Sütiste, see oli lähedal, seal sai käia ju kogu aeg, noh, eks me kelgutama keelgutamas suusatamas ja noh, seal oli teisi lapsi seal majas ja kuidas vanem. Nad olid mitte vist väga karmid või ma siin jutuajamise algul kuuldut iseloomustada. Karmid nad kahtlemata muidugi ei olnud karm selle see ülesanne oli vanaemal, kes seal oli, meil karm ka ületulevasse põlvedel, seda kõvasti kõvasti. Ja jah, seda jutt, et kus on see tänu, olen ma ka kuulnud miljoneid kordi Ja aga siis me käisime seal Kesklinna kooli, seal oli mul päris mitu klassikaaslast, kes elas sealsamas lähedal. Nii et see kooliminek ja koolist tulek oli ka kõik selline suure seltskonnaga ja no muidugi väga oluline osa minu lapsepõlvest oli Hiiumaa, kus ma olin kõik oma suved maavanaema juures, vahel ka talvel. Sest mul on niisugune tunne, et kui ma väga väike olin, siis ma vist olin väga tihti haige, et mind saadeti nii-öelda Hiiumaa puhta õhu kätte pidevalt sinna. Hoolimata ajast sina ei olnud haige, vaid sinu ema oli seda niikuinii, aga linnas oli ju ka vanaema? Ei noh, see Hiiumaavanaema lihtsalt tundis teise vanaema, Mõtteid kasvatamine võtteid ja päästis sind küüsist. Selle tõttu sa nii palju Hiiumaal olidki ja see oli sulle sulle ikka ääretult kasuks ja seal Hiiumaa rahus ja, ja looduses. Lapsepõlve Ta on hoopis midagi muud kui paneelmajade vahel. Kui palju kartulina tõril õega vanuse vahetan kaheksa ja järgmisega lausa 17. Kaheksa tähendab, et teie mänguseltskond oli pigem erinev. Ja ime selles mõttes nagu eriti koos ei mänginud jah. Et mul olid omad sõbrad ja tal olid ikka omad sõbrad. Me isegi kakelnud eriti, sest vanusevahe oli nii suur, ei saa ikka vahest mõne kiilaka andsid. Ja kaklus seisnes selles, et mina pidin alla andma kogu aeg, sest et no Madli on ikka väike ja kuidas nüüd nii. Mis aga, ja see käib vanemale lapsele närvidele ja see ei ole lihtne olla, kord taluda ja, aga, aga oli see sündmus mingis mõttes ka, mis on erilisena meelde jäänud, kui, kui õde sündis, et siis vanust oli ju teil juba piisavalt, et. No väga tore oli see, et ikkagi on väike õde, see oli kõik suurepärane seal ja me olime seal Hiiumaal. Meid oli palju, tädipojad, täditütred, niukene, suur kuus tükki olime korraga seal vanaema juures, suviti. Meil oli selline oma oma väike mõnus punt, seal mängisime indiaanimänge ja muid, aga väike õde on ju ikka tore, mis siis, et ta sind kiusab. Heinz, kuidas tollal noored isad oma staatust siis tähistasid, oli see suursündmus ja ikka oli see niisugune, mille jaoks ennast mõttes valmis olite pannud. Et nüüd on see aeg käes. Minu ja Malle unistus oli, et meil oleks viis last, tähendab alla selle nagu ei tulnud kõne allagi, aga kahjuks Malle tervis ei pidanud vastu ka sõjajärgses viletsuses, kui ta isa saadet tee Siberisse ja seal maha lasti. Ta oli Hiiumaal tuntud ühiskonnategelane, kooli õpetaja, kaitseliitlane, vallasekretäri ja nii edasi ja nii edasi, koorijuht ja helilooja ja siis oli ka Malle ema kolme lapsega talus väga täbaras olukorras, aga ta oli ikka nii nii tubli naine, et ta sai ikka kõik lapsed ikka kooli suunatud linna. Aga muidugi see elujärg oli nii armetu ja vilets, et mall ikka oli nii-öelda näljakoori pealsin linnas õppides ja, ja sealt sai tuberkuloosi, mida siis raviti tal sanatooriumis ja kus kõik, aga selle jäljed lõid lõpuks välja kopsu vähis, madi oli kolmene ja Kertu siis 11, siis siis kahjuks jah. Malle surija, meie. Meie tulemuseks jäigi siis viie asemel kaks last, aga noh, läks hästi, et isegi nii, sest teise lapse kandmise ajal mall oli juba nii rängalt haige, et teda peeti kuude kaupa sünnitushaiglas. Igaks juhuks, et iga hetk söesta ja, ja, ja mitte lasta emal ja lapsel koos minna. Aga no keisrilõikest ta ei pääsenud ikkagi, ta oli nii jõuetu, et ei jaksanud ise sünnitada. Laps oli nihuke purakas. Ma mäletan, kui läksin madid sünnitusmajast ära tooma ja ma mõtlesin, et nagu jaaniikka, punased ja krimpsus pisikesed pambud toodi mulle nisu kuste põskedega. Nii kui Kalevipojatütar vaatas mind niukseid, Augetu, kes sina oled umbes karjunud, ema ema nägu nägema, nüüd järsku niukene habemega vend, hoiab teda süles. Aga muidugi uhke on olla ka ei saa, sest ma mäletan, kui Kertu sündis ja ma kujutasin endale ette, et ma olen isa. See on üks mingi kõrgem staap. Ja, ja noh, ma tähistasin ikka seda kõvasti sõpradega ikka mitu päevase pidu peetud ja isa tunnet võimendatud. Ja hiljem muidugi, kui meil tuli juba siis koos elada ja siis mina olin kahjuks nii meeletult rakkes. Veidi avad töödega-tegemistega ühiskondlike tegemistega ja oma loometööga ja ja oma tegevusega kunstnike liidus seal juhtorganites ja nii edasi, et mul kahjuks jäi oma lastele liiga vähe aega. Õnneks oli mul kuuajaline puhkus, mida sai siis Hiiumaal edukalt siis veedetud ja lastega siis kõike tehtud, mis, mis nende siiamaani meeles on seal koos külade peal vanavara korjatud ja koos rannas käidud, kui ma seal päevitamas ja nii edasi. Aga mis oli üks üks niisugune kena komme, mida Kertu meeles peab, kindlasti oli see meie peres, et iga pühapäev Me lastega käisime Kuku klubis lõunat söömas, see oli ka niisugune rituaal. Ja siis mõlemad tütred juba noh, Madli müterdas kaevu ringi ja siis Kertu siis nad lustisid seal klimmerdasid klaverit ja jooksid ringi ja seal kõik oli lubatud, see ei olnud mitte mingisugune ju avalik restoran või, aga kuulus kuku klubi. Kui mall oli, ma mäletan, mingis sanatooriumis oli jälle haige, siis saatsime talle kirju ja siis Kertu-Liina kirjutas ise ka väikse paberilehe peale. Et eile käisime issiga Kuku klubis pummeldamas. Pummeldamist ei olnud, aga ma ei tea, kas ta teadis, mis asja pumbeldamine on. Ju ma olen kuulnud, täna kuulnud, aga et me nüüd lõunat käisime koos pühapäeval ikka vana harjumuse järgi söömassi sead, käisime issiga pummeldamas. Mul ma andsin selle kirjakese, mis sul seal on alles need mõned. Jajah. Kerdo, kui teie emale. Kus siis mida see teie perekonnale tähendas? Kui isa jääb kahe lapsega, kellest üks on veel peaaegu et titeohtu ja mõlemad on veel tüdrukut, just et see ei ole ju olukord, milles keegi tahaks olla, aga kui niisugune situatsioon on saatuse poolt veeretatud, siis, siis mis? Siis tuleb lihtsalt hakkama saada, ega mis asi teed? Õnneks oli meil muidugi vanaema kaks vanaema kaks vanaema ainult selles mõttes iga päev elas meiega koos vanaema, kes siis meie meie eest nii-öelda olmetasandil hoolitses. Aga eks muidugi jäi puudu puudu sellest kellega rääkida või mingit muret kurta või, või ikka pidid nagu kuidagi ise hakkama saama või oma sõbrannadega või asjadest rääkima ja leidma mingeid lahendusi või. Õnneks oli meil ka palju abilisi, sugulaste hulgas ju, sest sugulastega üldse suheldi väga tihedasti vanasti võrreldes praeguse ajaga maalast, sest vaata, üks noor lesestunud mees kahe lapsega äratab naistesse sellist kaasatundmist ja ja tahet aidata. Sest noh, see on täiesti loogiline, et sellest saadakse aru, mis, mis nüüd see mees nende kahe kahe tüdrukuga saab ette võtta ja selle tõttu oli neid abilisi, kes kes küll käisid ja viisid, et neid nukuteatrisse või meil kodus aknaid pesema ja, ja, või õmblesid teile riideid, sest no vene värk coli juures see oli ju pöörane, mis, mis vaeva tuli näha, et lastele normaalseid ja mitte mingeid erilisi riideid, jalanõusid saada. Selleks ma kasutasin igasuguseid tuttavaid, tuttavate tuttavaid ja ühest kohast sain, sain leti all suitsuvorsti, läksin sellega järgmisse poodi, kus suskasin leti alla, sealt sain siis kingad osta lapsele ja nii edasi, see oli ikka kirjeldamatu jama, mida see kuradi nõukogude võim meile pakkuda? Kus aga vanaema, seda naisterahvaste voorimist seal meie kodus pani, selles mõttes väga pahaks. Ta arvas, et kõik need tulevad püüdma tema suurepärast poega sinna trügima minijateks ja küll ta siis vaatas hapu näoga, et no mida see jälle tõi meile siin ja ei tea, mis see on. Nojah, ma ei tea, kui kui hea või atraktiivne eksemplar üks isa kahe lapsega on, ma ei kujuta ette, kas situatsioon ilmselt see ei olnud esimene asi, Heints, millele tollal mõelda, kas ennast koos hoida oli väga keeruline. Inimesi oli küll ümber abiks, aga ikkagi. No asi oli muidugi üsna keeruline, aga ma ütlen, et et kuna ma pole pole nii-öelda leebet ja Suisutavat kohtlemist elus peaaegu üldse kogeda saanud, siis ei, minul iseloomus ei olnud seda, seda kõvasti võimendas Westholmi poiste kool, kus ma õppisin Tallinnas. Et üks normaalne mees ei tohi alla jääda elule ei tohi jänni jääda, sean malts Wen, tead, see, see ei vääri mehe nime. Selle deviisi järgi. Me kogu meie klass elas ja siiamaani veel niipalju kui meid elus on. Ja need, kes on läinud ka need said oma eluga eluga hakkama, nii et see oli, oli täiesti normaalne, et mul polnud mitte mingisuguseid ehkki allaandmise meeleolusid või, või enesehaletsust, et mis ma nüüd kahe lapsega teen, kuidas ja mis ei, absoluutselt mitte. Lihtsalt tuli tuli asi ära teha, nagu Kertu ütles, et tuli teha, mis, mis oli vaja ja, ja saime tehtud. Võttes arvesse, mis koolitee Kertu lõpuks maandusite ja valdkonda mõnes mõttes ist isa jälgedes, kui kui kunstist kõneleda, siis kas need kas need mõtted või valikut tekkisid juba varakult? Tekkisid kohe lausa lasteaias mul need mõtted ja valikud, sest et mulle väga meeldis joonistada oma noh, praktiliselt samamoodi mingite paberi lipakate peale kodus joonistasin ma mäletan Ja see tuli iseenesest lihtsalt ikka talimõnust päha, jah, ta tegi suurepäraseid pilte, ma neid palju hoidsin alles vist pärast lõpuks andsin midagi siledal mul alles ja ta oli, ta oli meisterlik joonistaja oma oma vanuse kohta ikka tõeline jumalast antud and käe sees, see on ikkagi anda küsimus. Mina teda ei suunanud, et sa pead nüüd seda tegema ja sinna õppima minema? Ei, absoluutselt, see oli tema enda enda valik, aga kuna Taali algusest peale niisugune näitas üles iseseisvust, ma ei tea, kas siin oli niisugune saatuse märk või taganttõukamine, et sa jääd ilma emata. Sa pead ise ka elust läbi trügima. Aga Kertu oli niisugune, kes, kes näiteks ma mäletan Hiiumaal olime suvel saunas, oli kolmeaastane lubanud, et ma teda vihtlema ise ise vihklen, oli vaja midagi, näiteks seal ma, ma aitan sul kingi jalga panna või Sokey maise. Kõik oli niisugune iseseisvus ise isetegemine ise tahe ise kõiki asju ära teha ja hakkama saada, see oli tal juba maast madalast omane. Ütles, et suunamisega ta tegelenud ei ole, aga kas tuleb meelde nooruspõlvest isaga seoses mingisugustki hoiakut, käitumist, mõtteid, mida, mida ta siiski kaasa andis või kas temaga oli vajalik või võimalik nõu pidada, aru pidada, kui, siis mille üle näiteks? Ei, no miks sa siis ei ole võimalik nõu pidada, kui mingi küsimus on, siis ikka kelle käest ta siis küsid, ikka küsi lisa käest, aga ma mäletan seda, et isa õpetas mind vaatama või, või nägema. No mis puutub joonistamist näiteks, just et seal on oluline see, et sa Sa oskad vaadata proportsioone, tekstuur, värve, selliseid asju, mis, mis, kui sa niisama vaatad mingit ilusat loodust, siis sa selle peale ei mõtle, aga kui sa tahad seda joonistada, siis sa pead seda vaatama teistmoodi. Ja noh, me käisime väga palju kunstinäitustel ja me käisime tegelikult iga pühapäev vist nii palju, kui siin tollel ajal neid näitusi oli. Ja kui ma päris väike olin, siis lasti mind sinna Kadrioru lossi lahti, näitus oli tavaliselt seal kuskil ülemises saalis. Vanemad hakkasid siis seda ja mina siis kammisin ringi, seal mul olid oma lemmikpildid ja siis olid mul lemmikmuuseumitädid, kellega ma seal suhtlesin. Ma käisin alati vaatamas seda Nikolai Triigi siiruviiruline laikmaad, ma tean täpselt isegi siiamaani ma tean, millises ruumis ja seal oli siis mulle meeldis pilt Wiiralt kuklast väga, ma mäletan. Siis ma käisin, olid need Juhan, Jaan Moksi siis ma käisin, Tomas neid Altaltari külg tiib tiibasid, mis olid seal suures saalis, seal olid kohutavalt õudsad peade maharaiumise ja piinamise stseenid. Püha Viktori elu ja käisin ja seisin seal ees ja vaata, tahtsin neid õudusega ja see oli alati teada. Kui oli aeg nii kaugel, et tuleb hakata ära minema, siis ma teadsin, kust Kertu Liinat lee andaalisele Rode altari, Hermen Rode altari tiibade juures ja ja vaatas neid neid keskaegseid seenemissal kujutati. Ja mitte kõikides noortes ei teki niisugust huvi, et naelutada neid maale kusagil kunstimuuseumis vaatama. Minu jaoks oli see täitsa normaalne tegevus, kõik need näitused, mis olid kunstihoones või siis Kadrioru lossis tollal vä? Jah, sest see oli meie pühapäeva programm pärast kuku lõunasööki, siis mindi kuskil ligi kas mõnda muuseumi näit Dustele vanalinna kondama ana linna kondama, kui, kui ei olnud parajasti mingit huvitavat näitust või olid kõik muuseumid meil juba mitu korda läbi kammitud ajaloomuuseum ja linnamuuseumi ja nii edasi ja nii edasi. Sest seal igal pool oli ju pööraselt palju põnevat, mida vaadata ja mille üle aru pidada. Ja ega ma mäletan sulle püha pööraselt meeldis see linnamuuseumi del korste jah, mille all võisid seista kaua vaadates seda musta mustalt pikka lõõri, mis kadus kuskile kõrgele. Mida sa mõtlesid selle juures, ma ei tea, aga aga lähen oma lapsed ka sinna korstnasse lohistanud ja käskinud neil seal üles vaadata. Kas lisast oli abi näiteks ka matemaatika õppimisel või oli seda abi üldse tarvis? Kertu, mina ei aidanud, mul ei olnud vaja Ühegi lapse, ei Kertu ega, ega Madli ega Kadri juures mingeid kooli töite aidata teha. Nad said kõik ise hakkama, eriti muidugi. Kertu-Liina, kes oli nii kohusetruu inimene, ta tuli, tegi kohe koolist olles oma oma järgmise päeva tunnid ära, pani kõik korralikult kõikuma, vihikud, raamatud mitte ripakile jätnud, vaid pani kõik ilusti selle riiulile, kus olid tema asjad. Taali lausa pedant, selle poes tähendab tip-top kõik korras, ta riided olid ilusti ära pandud. Mitte midagi lohakatega, nihukest uisapäisa ja, ja pilla-palla värki. Talimuster, minul, Nathanit, Costa Kärtorina, siis olite, kui oli. Aasta 1988 lauluväljakul kõlas midagi niisugust, mida eestlased tuletavad kogu aeg meelde, mis on aegade kuulsamaid tsitaate meie ajaloos, kus te siis olite seal? Lauluväljakul ma ei olnud selles mõttes küll isaga koos seal tribüüni pool vaid maalin seal platsi peal platsi peal nii-öelda. Ikka jah. Isa oli siis ja jäi pikaks ajaks, vaata et Eesti suurimaks rokkstaariks. Ja selles mõttes olen ma talle väga tänulik. Ta on niisuguse tohutu suure töö ära tegi, et ikkagi elame praegu vabas Eestis. Nad mind häirib praegu see, et näiteks Eesti taasiseseisvumisega seoses räägitakse praegu põhiliselt Savisaarest seoses tema igasuguste muude sigadustega öeldakse sinna juurde, aga Savisaar tõi meile vabaduse, tegelikult Savisaare üks paljudest. Siin istub inimene, kellel on väga suur osa selles, et Eesti praegu vaba on ka ikkagi üks paljudest just üks paljudest seda mõtlengi. Kuidas te ise seda olukorda tol hetkel enda ja perekonna ümber tajusite ja isa toimetamist niimoodi eesliinil? See oli kõik hästi põnev. Mulle tundus hästi õige, kõik, mis siis juhtus? Maalin noh, selles mõttes meil kodus räägiti asjadest alati nii nagu need on, ei olnud mingit sellist nõukogude korra õigustamist või või sellist, et oh, et las nüüd olla, me ei räägi nendest asjadest, et kõik oli teada, mis toimub. Et, et see, selline isamaaline kasvatus hoolimata valitsevast rõvedast Nõukogude süsteemist, see oli meil kogu aeg sees, mul olid ka Eesti hümni sõnad peas nõukogude ajal seal täitsa loomulik asi. Et see kõik, mis siis juhtuma hakkas, see oli, see oli kõik nagu täitsa selline, et nii peabki minema nüüd ja tulebki, nii tulebki teha ja nii on õige. Et oli küll ohtlik või, aga noh, selle peale siis ei mõtle, et kas see on ohtlik, et hästi oluline oli see vabadusvõitlus minu jaoks küll. Jah, igal hetkel võib-olla vähemalt seal alguse otsas ei olnud sugugi selge, mis pöörde sündmused võtavad. Aga ikkagi oli see tunne täkki, nüüd ometi saab sellest sellest surutisest vabaks, et, et see oli teist võimalust üldse nagu ei olnud, see tunne oli valdav ja ikka enamikul eestlastest oli see tunne. Ma usun ikka sügavalt hinges, et seekord teeme asja ära. Mina olin selleks ajaks juba nii vana, et ma olin iseseisvat elu elanud juba mõnda aega, et, et noh ma nagu sain iga iga rakku aru sellest, kui kole see süsteem on, kus me parasjagu oleme, et sellest peab kuidagi lahti saama. Sest kaotuse mõtet ei olnud kunagi nii palju, kui ma meenutan, nei mu sõpradega, võitlus, kas kedagi see oli, see oli välistatud. Et me, me uuesti lüüakse meil nina veriseks ja leiame ennast kuskilgi siberi onnis. Võib-olla see kõlab natuke liiga dramaatiliselt, aga Heinz toona perekond, kes kodus oli kass kas nad said või pidid mõtlema ka olukorrale, et äkki ei saa. Näiteks täna õhtul ei tule koju enam mingisuguste jamade tõttu, et siis siis kui polnud selge veel, kas või mis värvi lipp parasjagu tõuseb, üles? Eks ikka seda, seda juhtus ikka ja noh, eriti lõpupoole 91. aastal suvel Marikale helistati halvas eesti keeles, aga ikkagi eesti keeles ja öeldi, mis tema kui naisterahvaga tehakse kõike korralike korralike sõnadega, kui, kui tema mees ei lõpeta seda Eesti iseseisvusega jamamist läks isiklikuks asi jah. No ega see polnud ainuke juhus, vaid selliseid igasuguseid igasuguseid jah, ütlemisi ja näpuga näitamisi ja kõike, noh tollal õnneks veel ei, ei olnud karta, et meil KGB ikka sõna tõsises mõttes käed selja taha väänab ja ja kogu selle asja lõpetab, sest meid kaitses see Gorbatšov on, mis ta on ja ja kuigi tal ei olnud üldse mõtteski Nõukogude liitu lammutada. Aga see, et ta selle lolli perestroika ikka lahti lasi, mis niitis nendel Stalinistidel jalad alt ära ja kui ta veel käis ja korrutas, ütles, et perestroika kõige suurem tugi ja, ja Iisraeli kraesalk on loovharitlased. Seda, Gorbatšov rõhutas palju kordi, et kunstiinimesed on need, kes on tõelised perestroika sõdurit. See andis meile ühe kaitse. Nii nii, nii saatuse iroonia kui ka see pole just need loovharidused olid suures osas süüdi, et see asi see käru ikka lõpuks kummuli läkski. Aga tema pidas meid oma parimaks kaardiväeks. Nii et see see ajast oli täis igasuguseid vastuolusid ja veidrusi ja mida aeg edasi, seda rohkem, kui meelde tuletada, mida, mida, mida kõike siis juhtus ja mida oleks võinud juhtuda, teadma, seal see on omaette ooperit väärt. Väärt asi. Tasapisi hakkame joont alla tõmbama jutuajamisele Heinz, kas teil kunagi on seda niimoodi ka sees muretsenud, kui tütred on endale leidnud elukaaslased abikaasat, et kuidas need valikud lähevad ja kas see on niisugune koht, kus isa peab väga üldse kaasa mõtlema või muretsema selle pärast? Nad on kõik ise ise täielikult sajaprotsendiliselt vabalt valinud, ma pole neid ühtegi tagant sõdinud, pole ühtegi kommentaari visanud, kolleege nisa juures kosjas käinud? Otseselt just mitte, aga aga. Nojah, jah, seda võib ka nii nimetada, jah, ikka see oli tseremoonia, see ei olnud nüüd nii väga selline naljaga pooleks, aga ikkagi jah, Eerik Eerik tegi seda, jah, Käis šampanjapudel oli kaasas ja minu meelest oli see viin viin valge viin. Veel parem. Ja. Aga nad on kõik ise valinud, need mis nad on, need mehed, mis nad on heaks pidanud ja tähendab minu ainukene mõjutegur sealjuures on see, et arvestades seda, kuivõrd ma lapsest saadik austan ja isegi jumaldan pere kodu, kõike seda, mis inimesi kõige kõige paremini ja kõige kaunimat ühendab ja seob see on ainult võib-olla ehk alateadvuses on neid ajendanud ka oma peret looma ja lapsi saama ja, ja, ja kõik, meie suurte uhkete vägevat vägevat peret niimoodi hoidma, nii et ainult nii palju, vastan seal minu mõju sealt aimata, mitte otseselt, aga aimata. Võib-olla mitte väga ammu, aga siiski mõned head aastad tagasi, Heinz valiti teid aasta isaks. Emadepäev ei ole kaugel. Valitakse aasta ema ja uskumatu, missugune diskussioon viimastel aegadel selle ümber on puhkenud. Isegi diskussioon on võib-olla liiga ilusti öeldud selle kohta. Mis pilguga te jälgite seda, mis tundeid teis tekitab, see kui vaieldakse, kes sobib aasta emaks ja kes mitte. Ei noh, sellele võib vaadata tõesti väga erinevalt ja ma ei vaidle absoluutselt sellele vastu, et ka üksikemasid on väga tublisid, erakordselt tublisid ja austus neile ja eriti veel, kui ta oma oma miinimumpalgaga peab, peab lapsi üleval pidama ja neid koolitama, aga tähendab, siinjuures on üks natukene suurem suurem põhimõte. See on pere väärtustamine koos emaduse ema, südamelikkuse, ema, headuse, kõige sellega koos ka perekonna väärtustamine ja, ja ja teadvustamine ühiskonnale. Sest nii palju kui me oleme siin maailmas Rahelnud, niikaua kui inimtsivilisatsioon ulatub kuskilgi noh, tsivilisatsioon vast 30000 aastat tagasi, mitte kaugemale. On ju proovitud igasuguseid abieluvorme igasuguseid, onju, ja siiamaani kehtib neid maailmas. Aga midagi täiuslikumat ja inimesele omast ja, ja head ei ole kui kõige traditsionaalse abielu mehe ja naise vahel. Ja lapsed sealjuures ja oma kodu ja kõige kõigi nende nende suurepäraste nähtuste väärtustamine ja, ja nende nende tugevdamine ja kas see on, see hoiab ikkagi meie tsivilisatsioon üleval, midagi ei ole teha, võib, võib kelkida küll, jah, on selge see, et on siit-sealt, Ta on suurepäraseid väljapaistvaid isikuid maailmas sündinud ja, ja tegutsenud, aga, aga ikkagi see, see peremudel, see on see, mis meie inimkonda ja meie kultuuri ja meie tsivilisatsiooni kõige terviklikumalt jõulisemalt edasi viib. Midagi ei ole sinna teha. Selle mõttega me täna lõpetame. Mul oli väga hea meel, et te tulite siia, aitäh Kertu-Liina. Aitäh kutsumast. Aitäh, Heinz. Tänan kutsumast saates. Käbi ei kuku. Isa ja tütar Heinz Valk ning Kertu-Liina Karjus. Mina olen saatejuht Sten Teppan, aitäh kõigele kuulamast. Loodan, et pühapäev on tore ja kohtume järgmine kord.