On tore pühapäev, loodame, et jaksate ja soovite muude toimetamiste kõrvalt raadiot kuulata. Tere, meie inimesed. Minu nimi on Sten Teppan ja järgmised 50 minutit veedame äärmiselt meeldivas ja lugupeetud seltskonnas kuhu kuulub isa oma tütrega ja mitte lihtsalt isa, vaid aasta isa Heinz Valk, keda tavaliselt hüütakse välja ühe teatud tsitaadiga laulva revolutsiooni päevilt. Õige pisut tuleb ükskord võitmisest juttu ka täna, aga saate käbi ei kuku, fookus asetseb pigem ikka perega seotud teemadel. Nii ongi kunstniku ja poliitikuna tegutsenud Heinz Valk nõustunud rääkima oma vanematest, lapsepõlvest ja lastest. Et isa sõnade vett pidavust kontrollida, on heintsiga kaasas tema kolmest tütrest vanim Kertu-Liina Karjus, kelle toimetamised sarnaselt isale on sattunud kunsti valdkonda. Soovin kõigile head kuulamist. Heinz Valk, rõõm näha. Tere aitäh tulemast. Kertu-Liina tere tulemast. Tere. Heints. Tegelikult oleks võinud ju teoreetiliselt Kertu line asemel istuda siin teie vasakul käel vee L1 Teil on neid kokku kolm ju ehk täpselt kui te panete nad kõrvuti, kus keegi tänaseks oma eluga maandunud on. Ja kui erinevad, kui sarnased õed omavahel on? No sarnasust on nii palju, et kõik on tublid emmed ja pereemad kokku kolme tütre peale 10 lapselast, mille puhul ma võin uhkusest rinna kummi ajada, ütelda, et olen oma perekonnaga kohuseEesti rahva ja riigi ees täitnud isegi kuhjaga. Aga mis puudutab nende iseloom, siis igaüks on erinev ja igaüks on erinevat nägu ka. Nagu polekski isa ema lapsed ja, või tegelikult ongi ju üks tütar on mul teisest abielust juba. Kertu-Liina on väga väljapeetud, tema kodu on eeskujulikult korras ja puhas, nii nagu minagi armastan, minu kodu oleks taan, väga vaimukas. Midagi on ta minult pärinud, järelikult teine tütar Madli on väga äge toimetaja, organisaator. No ei saagi teisiti. Viie lapsega, kellest neli on poisid seal nüüd pehme käega seda väge juhtida on võimatu, seal peab olema niisugune. Vahetevahel ikka velt Webli häälega tuleb põrutada, et kord majas oleks kolmas tütar Kadri kes elab Läänemaal, tema on jälle niisugune hoopis iselaadi õrnakene ja hingeline naisterahvas. Veegan ja. Ja ökoist või kuidas seda eesti keeles ütlema peab? Selle tõttu ta maale elama kolis. Nii et kõik tütred on erinevad. Kertu lina, teie isa on olnud oma eluga avalikkuse ees vähemalt poole oma aastatest väga avaliku elu tegelane, kellest teatakse, ma julgen öelda, et kõike, aga igal juhul väga-väga palju. Erinevalt teist ma tean, te olete graafikuks õppinud kunagi ja te olete raamatukujundajana toimetanud. Aga see tänane päev. Ma tegelengi graafilise disainiga, aga ma teen seda kodus. Ma ei, ma ei ole kuskil nii-öelda kontoris tööl, sest et ma olen ka seda proovinud ja olen töötanud kirjastuses reklaamibüroos ja aga siis, kui ma sain lapsed, siis ma otsustasin, et ma jään koju nendega nii pikalt kui vähegi võimalik. Ja kuna ma sain lapsed suhteliselt hilja, siis mulle see kõik nii kohutavalt meeldis lastega kodus olemine, et siis ma olengi koju jäänud ja ma olen teinud oma tööd, nii et noh, ma saan ise valida, millal ma seda teen ja mulle meeldibki õhtuti hilja seda teha, mitte nii-öelda päris töö ajal. Ja ma olen ka selles suhtes võib-olla isast erinev, et ma ma nagu ei taha mitte mingil juhul olla tuntud või, või kuulus või mul see ambitsioon täiesti puudub, et ma olen teinud raamatukujundusi, aga mõned näitused näiteks lihtsalt pseudonüümi all, sest et ma ei taha, et et minu nägu või nimi kuskil oleks eksinud. Mina ei taha ka olla. See on kõik kogemata juhtunud lihtsalt töö käigus, niisugune tööõnnetus, kui nii võib öelda. Nojaa, aga kui mõelda, et kui ma tahaks olla kunstnik, kelleks ma olen õppinud ja ja siis ma peaksin ennast kogu aeg pildil hoidma ja ronima igale poole Bushima ennast, aga see on mulle täiesti vastumeelne ja ma lihtsalt ei otsi seda tähele. Vanu ma ei küsi nii primitiivselt skaalal, et kui hea isa, Heinz on olnud, kujutan ette, ei ole väga lihtne vastata niimoodi muidugi hea ja me teame teda läbi meedia ühel viisil. Kas see, nagu me teda teame, on, on väga samasugune või hoopis mitte sellele, nagu teavad tütred teda kodust. Minu jaoks ta on ikka lihtsalt selline minu hea armas isa, see, mis ta kuskil riiki kukutab ja revolutsiooni teeb, et see kõik on väga vägev, aga no kodus on ta ikkagi hästi leebe ja mõistev ja kannatlik ja nojah, mitte nii revolutsiooniline, võib-olla siis. Kus kohas tants, sa leebus, tuleb? Ma usun, et selle ma olen pärinud oma isalt, kes oli ka väga rahulik. Kannad lik lapsepõlvest, ei mäleta, et isa oleks kordki kõvat häält teinud. Kõik see jäi ema hooleks. Siiamaani on meeles ikka, kui ta oma niukse suure tugeva töömehe käega üle mu pea silitas. See on meelde jäänud ja sellest piisas täiesti. Et oma isiklikke tundeid väljendada, rohkemat polnud vajagi. Mis on esimesed pildid, mis lapsepõlvekodust meelde tulevad. Te olete sündinud Eestist eemal. Ja noh, ega tollest ajast on haaratud vähe, kuna noh, viie aastasena tulime juba Virumaale elama, nii et Need on kõik nihukesed katkendlikud, jupikese fragmendid, mis ei oma nagu perega mingit otsest seost vaid midagi, mis on jäänud jäänud meelde, aga põhiline kõik, mis juba edasi sündis, see on, see on minu jaoks oluline, sest minu niisugune teadlik lapsepõlv jaa, kasvamine kujunemine toimus ju Virumaal Haljala lähedal talus. Ja tolleaegne sõja, see oli sõjaaeg sõjajärgsed aastad. Ja tolleaegne eesti küla elas veel nende vanade sajandite jooksul välja kujunenud normide tavade väärtusmõistete järgi. See punane värv ei olnud veel seda lõhkunud, see oli erakordselt terviklik süsteemne maailm. Ja selles maailmas oli kindel koht lastel. Kusjuures nii huvitav kui ka pole, mulle ei meenu absoluutselt. Külas oleks toimunud mingi lasteteadlik kasvatamine, kasvatustöö või midagi selletaolist. Ei lapsed jäeti elu enda küla elu kasvatada, ainult et aeg-ajalt juhiti mõnele asjale väikest tähelepanu, kui midagi untsu läks. Suurem osa järeldusi tuli lastel endil teha. Ja noh, nagu teada, külas käid. Kõigi nähes, seal ei ole ju mingisugust nurga taga kohmitsemistega ega laste eest peidutamist. Seda ei peetud vajalikuks. Me nägime pealt kõikeni seada pist kui ka lehmaga pulli juures käimiste põrsastega õitsemist ja ja meile meeldis suurt Te töid ja tegemisi jälgida, ma mäletama jõmpsika lausa nautisin eriti vanameeste tegemisi. Läksin seal kõrval talus vabu rahval. Vana Jaan küttis sauna ja tegi, vihtasid, ma istusin terve päeva ta kõrval ja ja vaatasin, mida ta tegi, kuidas ta tegi, mis ta selle juures rääkis. Ja teine, mis väga oluline oli ja mille eest ma siiamaani olen. Tänulik on see, et talus pandi lapsed juba varakult tööle. Jõmpsikas pidi ka täitma oma rolli taluelus, ta ei olnud seal mingi ilu esega nukuke, keda ainult sopsutatakse ja imetletakse, vaid ta pidi ka tegema juba varakult ja ma ei mäleta, kui vana ma olin, kas viiene või kui ma pidin näiteks kodus söögikorra järele laua ära koristama, nõud puhtaks pesema, taldrikud ja kõik ära kuivatama, riiulile panema. Igal laupäeval pidin ma põrandad puhtaks pühkima, põrandariided õue vedama, seal muru või lume peal nad klopperiga tolmust puhtaks taguma, tagasi lohistama. Seejärel tuli juba, pidin seale puuämbris kartma, tuleid kapsarauaga peeneks hakkima ja suvel sinna juurde piima ohakaid jaane maltsa veel korjama, et seaninaesine oleks mitmekülgsem. Seitsme aastaselt pidin juba plikat kütma, Ma kiiniga agu raiuma, raiepaku peal pliidi ees. Ükskord läks küll sõrme ots ka minema, aga noh, see oli niisugune pisikene, kaotas, aga mis eriti tähtis oli? Mul on meeles see, et ma olin selle üle isegi uhke. Et mulle usaldati niisugune juba täiskasvanute töö hagu raiuda, kiiniga ja liidatki. Ja seejuures kasvatajat niimoodi vanemate poolt märg. Kamatult teie jutust jooksis läbi sõnasõda Need õndsamad lapsepõlveaastad sattusid ju vahetult sõjajärgsesse perioodi. Kui sõda algas ja sakslased juba üle Baltikumi rullusid, siis minu isa, kes oli vana rindehunt sõdinud esimeses maailmasõjas ja vabadussõjas taipas, mis nüüd edasi järgneb. Ja 41. aasta suvel, Me põgenesime Kaczynast sinna ingerimaale ühte sooserva ja isa ja vanem vend tegid siis roigastest niisukese püstkoja kus me siis elasime ja magasime. Sest kõiki mehi aeti politruk-ide poolt väevõimuga kindlustustöödele, kes sellest viilisse lasti koha peal maha sõjaolukorras. Aga isa teadis, teadis seda, mis teda võib oodata ja selle tõttu me sinna pakub põrutasimegi ja meie polnud ainsad punased nuhkisid siiski välja, et sinna on tekkinud mingi põgenikekoloonia. Ja ühel õhtupoolikul, kui keegi midagi paha ei aimanud piirati küla ümber ja püssidega hariduspataljon tormasid sisse, minu isa nägi neid tulemas ja tormas sohu, teda märgati, pandi kõva püssituli talle järele, õnneks ta pihta ei saanud ja ta redutas seal soos terve öö, kuni hommikul julges vaatama tulla, mis on külas saanud ja oma perekonnast. Aga meid õnneks ei puuduta, sest kõik ütlesid, et me ei tea, kes see mees oli, keegi võõras mees oli ja ja, aga nad ei jätnud jonni, teinekord nad tulid täitsa valge päeva ajal ja juba suurte jõududega. Ja isal ei olnud mingit võimalust jooksma pääseda. Ja siis me tegime viimase niukse meeleheitliku katse. Isa viskus meie magamise narile, mis oli kase roigastest tehtud, kuhjusime talle peale kõik vooditarbed, mis meil olid kaasa võetud ja oma riided ja meie istusime emaga veel talle otsa, ema kudus, sukki ka, mina kõigutasin jalgu ja tuligi, kargas üks, üks hävituspataljon lane. Me jonni uksest sisse, püsse täägige õieli ees ja tegi juba niisukese liigutuse torgata sinna selle riidekuhja sisse. Aga siis juhtus niisugune erakordne lugu, et meil oli võimas siberi laika. Hind on imeline, suur, tugev, laia kerega, tõeline kelgukoer ja kui see punaväelane seal upakile tagumikuga Meie selle lavatsi kohal oli, siis hindo sai aru, et tema Perereviiri on jämedalt rikutud. Ta rabas sellel vene sõduril tagumikust kinni vene sõduritel niukseid lontis, püksid, kõigil rippusid põlve õndleri ja tõmmas Stalid, nii tugev elukesed. Wen lendas käkkas kaela üle niimoodi kukerpalli tegi püst, kukkus käest ja ise oli sirakil selle onni põrandal ja. Ta ehmatas sellest nii koledasti, et ta ei osanud nisukest rünnakut oodata ja siis pööras kogu tema tähelepanu. Koerale tahtis seda täägiga torgata ja juba tõmbas püssikuke vinnad koera maha lasta ja siis kukkusin mina huilgama ja karjuma, et minu armas armas sõber ja ja siis vennal lõi nagu, nagu vist vähe hakkas, hakkas asja üle häbenema ja panime Teie plate küll veel paar minutit takkajärele, aga läks minema ja isa oli pääsenud. Kõik oleks saanud teisiti kui isal, eks sealt leitud maha lastud, meid oleks arreteeritud minema viidud, millega see oleks lõppenud, kus ma oleks olnud või poleks mind üldse olnud, seda ei tea, kuid sellega polnud kõik see sõda lõppenud, sest õige pea tulid sakslased ja siis läks meie sooääre kohal lahti pöörane tulepõrgu. Sakslast suurtükivägi põrutas ühelt Poolt venelased teiselt poolt vastu puuladvad lendasid ja mürsud kukkusid ümberringi sohu ja igale poole õnneks meie külla mitte ükski. Aga see tulemöll kestis, vist omab kaks päeva ööd, päeval me ei saanud magada, sest see mürin oli meeletu, need tulekerad pimedas, mäletan, ma vaatasin onni uksest lendasid siia-sinna edasi-tagasi ja mõtlesin, et kas me üldse ellu jääme, lisasime ennast näoli sinna maha ja, ja siis tuli järsku vaikus. Täielik vaikus. Siis me tulime välja ja noh, see, mis ma seal nägin, see oli ikka jube jälk. Tähendab kõik see ümbrus oli laipu täis, need olid kõik kuuma ilmaga tursunud. Haisesid hobused, mehed, põlenud tankid ja suurtükid, sest noh, see kaks ööd-päeva andmist oli ikka nisukene, et noh, seal ei, ei jäänud mitte midagi järgiaga ellu, tähendab kas need pildid on hiljem elus kuidagi tüliga tekitanud, kuidas vaimule mõjus? See mõjus virgutavalt. Me jäime ellu osaliselt tänu õnnele, osaliselt tänu saatusele. Kertu linna, kas te oma isapoolsete vanavanematega olete kunagi kohtunud? Isa ema elas meiega koos kuni oma surmani köögis, toimetas mis oli tema kuningriik, kuhu ta kedagi eriti juurde ei lasknud, kahjuks. Aga no vanaisamaa ei ole näinud. Ja isa suri mul, kui ma olin 11 aastane, see oli siis ka varsti pärast sõda. Kas isa võttis kasvõi endale märkamatult emalt midagi niisugust kaasa, mille puhul te olete kõrvalt vaadanud, et kohe näha, et oma ema, laps või midagi niisugust? Pigem mitte, nad olid ikka väga erinevad. Sest vanaema oli selline käre, tema rääkis hommikust õhtuni mulle vähemalt kuidas jumal mind nuhtleb, ükskõik mida iganes ma ka teen ja, ja oli selline elus kibestunud natukene. Vaat seda ma ei oska nii-öelda, kas ta kibestunud nii väga oli, aga eks see nõukogude kord ikka, kus inimestele ju kapitaalselt elu ära kõigil, kes siin pidid olema. Eks emas oli kibestumist selle tõttu, et ta, ta oli nooruses olnud väga lustlik ja ülemeelik isegi ja, ja teinud kõiki igasuguseid trikke ja, ja, ja nagu tema vanem õde, minu tädi Marianne meenutas üsnagi niimodi toreda olekuga. Aga siis juhtus nii, et kõigepealt esimene mats tuli minu õde, suri kaheksaaastasena peakelme põletikku, mille ema võttis jumala karistusena tema noorepõlve tempude eest ta, seda ma mäletan minugi kuuldes rääkis. Ja siis, kui veel takkaotsa isa suri, siis ta muutus täiesti niisukeseks juba hüsteeriliseks. Jumala kummardajaks, kes tegi kõik, mis võimalik, et minust ja vennast kasvaksid vooruslikud ja tublid kristlased. Ja see tema meetodid, mida ta kasutas, no need olid ikka nisukesed, hirmuäratavad, mida ma siiamaani. Ei, ei taha sobivate sõnadega meenutada. Nii et ma sain siis vett ja vilet, ma olin siis just niukene teismeline poisijõmpsikas, kes igasugust lollust korraldas. Ja emal oli esimene asi, ma olin läbi ja lõhki viiemees, kui ma tulin tunnistusega koju, esimene pilk, kuhu ta silm läks, oli korralikkuse käitumishinne. See oli harva mul hea. Ja siis läks pistele, mis kõik järgnes, kuivõrd hea ema ma olen. Kuidas ma sinu eest hoolitsen ja kui tänamatu poiss oled, mida, mis südame vaevase, kõike emale teed ja mis sinus saab? Sinust ei kasva õiget inimest. No ei taha kõike seda. Seda on viinud teda enam-vähem, annab aimu muidugi jah, mis ja see meeleolu võis olla. Kuidas läks Heinz nii et olles pealt näinud kõike neid talutöid, kuidas küla funktsioneerib, toimib, kuidas inimesed ühiselt asju ajavad? Ma ei väida, et teist oleks pidanud põllumees saama. Tagamaandumine oli ikkagi üsna teises otsas või servas pliiats või pintsel peos enam-vähem, ja hoopis hoopis teine teema, kuidas. Ega see kergelt ei tulnud, sest ma ma sõna tõsises mõttes armastasin seda külaelu ja minu eesmärk või suur unistus oli ükskord ka olla talu pidaja ja künda seda rammusat Virumaamulda. See oli tõepoolest mu lapsepõlveunistus. Aga kõik läks teisiti, kuna kolhoosi õnn, õnne toom, kolhoosiaeg tegi külast aer varemed. Ja seetõttu linna tulek oli, oli mul paratamatu, sest ma kolhoos ei tahtnud jääda. Aga kolhoosielanikud olid tollal sunnismaised. Meil ei olnud passi täiskasvanutel ega ega ka noorukitel ja ainukene võimalus sealt pääseda oli õppima minek. See vabastas kolhoosist. Ent kas hea kunstniku käsi oli nagu issanda õnnistus nii-öelda kaasa antud, mida te saite lihtsalt olukorra tekkides ära kasutada või see oli ikkagi suund, mida te teadlikult arendasite ja kuhu hakkasite mingil hetkel panustama. Ei, mind veetes ajalugu ja ma oleks tahtnud õppida Tartu Ülikoolis ajalugu, aga perekonna majanduslik seis ei võimaldanud mul Tartusse minna. Aga siis juhtus niisugune lugu, et ma koolis Sorgeldasin, igale poole joonistamine oli niukene kirg mu veres, igale poole joonistasin, kus vähegi võimalik oli ja, ja siis ühe teise poisiga tegime veel niisuguseid asju, tantsime välja oma klassi ajaleht. Pilas pööraselt nõukogude võimu käsikirjaline ajaleht. Piiemsenjuus oli selle nimi ja, ja siis sinna ma joonistasin ka igasuguseid karikatuure ja, ja, ja muidu illustratsioone. Ja noh, õpetajat, kes olid muidugi meiega ühel meelel, selliseid leidus ka veel, tollal ütlesid, et Heinz, aga tingimata minema kunstiinstituuti. Jah, mõnikord on elu ikka uskumatuid juhuseid täis ja kas ma eksin väga, Heinz, kui ma oletan, et seesama õpetajate surve, millele te siin viite tegite oli ka põhjus, miks või kuidas te oma esimese abikaasaga kohtusite. Loomulikult me olime kursusekaaslased ERKIs Kertu-Liina ja Madli ema mal hiidlane aga, ja hiiu huumoriga ja ääretult vaimukas naine Kertu temalt pärinud oma oma vaimukust kindlasti. Ja noh, sealt hargnes ju väga palju kõike muud, mis on minu, minu eluga seonduv, sest. Enne märkisin, ma olen alati püüdnud igal pool midagi teha ja sekeldada ja, ja nii oli ka siis hiljem juba, kui olin ERKI lõpetanud. Mind valiti küll siia, küll sinna juhatusse ja, ja, ja niimoodi sattusin ka kunstnike liidu vastutavaks sekretäriks lõpuks ja see oli periood, kus siis hakkas perestroika värk. Ja kuna loomingulised liidud olid ääretult aktiivsed ju sellel esimesel etapil 80 seitse-kaheksakümmend, kaheksa laulva revolutsiooni ajal ennem fosforiidisõja ajal siis oli loomulik, et seal kunstnike liidus juhtpositsioonil olles Enn Põldroos oli esimees, mina vastutav sekretär, et Me sööstsime sellesse mängu, mis oli lahti läinud, see tundus niivõrd ahvatlev ja üllatav, et ei saanud seda juhust mitte kasutamata jätta. Ta, või sealt läks kõik riburada mööda, üks sündmus teise otsa küll siia, küll sinna, küll muinsuskaitse seltsi, küll rahvarindesse, küll seal loovliitude kultuurinõukogusse ja, ja no kõik see, mis sellele järgnes, oli otsene jätk sellele. Et minu nii-öelda ühiskondlik aktiivsus, mida ma olen elus palju kordi kirunud ja mille eest ma olen armetult nuhelda saanud. See vedas mu sellesse rattasse, millega siis lõppeks kõik kõik see asi pääl. Kertu-Liina räägime teie lapsepõlvekodust ehk siis mõnes mõttes küsimused hakkavad natuke korduma, aga, aga mis siis huvitav on kuulda, mis pildid teile vanematega seoses koduga seoses kõigepealt meelde tulevad. Minu esimene kodu oli selline tore nõukogude ühiskorter Koplis, Kalinini tänaval. Ja seal olid koos igasugused toredad tüübid, vene vanamutid ja eesti perekonnad ja kõik ühe köögi ja vannitoa peal. Ma mäletan seda korteri plaani, nende inimeste nimesid, kes seal elasid, millegipärast. Aga noh, hoolimata sellest tohutust ruumipuudusest ülerahvastatud, sest ma tundsin ennast seal väga kenasti. Ja selles mõttes, et lapsepõlv oli mul ikka õnnelik ja tore, sest et see ikka sõltub sinu perekonnast, mitte riigikorrast. Milline see lapsepõlv sul on, atmosfäär seal no meil oli seal vanaema õde, minu vanatädi, kes meil nii-öelda kapi taga elas. Ja meie pere siis vanaema, siis oli nende teiste vene muttidega ma ei mäleta, et me seal oleks väga suhelnud, me seal ikkagi vist rohkem vältisime neid. Aga kui ma olin viieaastane, siis me saime tohutu õnne osaliseks, saime korteri mustamäele. Mis oli siis ikka tohutu progress on, nüüd just hiljuti sattusime oma lastega sõitma mööda sellest kohast Sütiste teel Sütiste, Vilde, Sõpruse ristis ja siis siis ma neile seletasin, et näete, et ma siin olen elanud ja et õudsalt tore oli siin kõikjal vahva ja siis küsisin nende käest. Mis te arvate, et kas oleks nagu normaalne koht elamiseks. Nad vaatasid mulle niukse nahaga otseselt ma täiesti põrganud, et kuidas, mis mõttes see siis on nüüd mingi väga tore koht või, aga tollel ajal mulle tundus see, ma sain seal õues ringi joosta ja see Sütiste mets, see oli lähedal, seal sai käia ju kogu aeg, noh, eks me kelgutama keelgutamas suusatamas ja noh, seal oli teisi lapsi seal majas ja kuidas vanemad olid? Mitte vist väga karmid, võimusin jutuajamise algul kuuldut iseloomustuse põhjal armid nad kahtlema, ta muidugi ei olnud karm selle, see ülesanne oli vanaemal, kes seal oli, meil karm. Seda jagus ka ületulevasse põlvedel, seda Karro kõvasti kõvasti. Ja seda juttu, et kus on see tänu, olen ma ka kuulnud miljoneid kordi Ja aga siis me käisime sealt Kesklinna kooli, seal oli mul päris mitu klassikaaslast, kes elas sealsamas lähedal. Nii et see kooliminek ja koolist tulek oli ka kõik selline suure seltskonnaga ja no muidugi väga oluline osa minu lapsepõlvest oli Hiiumaa, kus ma olin kõik oma suved maavanaema juures, vahel ka talvel. Sest mul on niisugune tunne, et kui ma väga väike olin, siis ma vist olin väga tihti haige, et mind saadeti nii-öelda Hiiumaa puhta õhu kätte pidevalt sinna hoolimata aastaajast, sina ei olnud haige, vaid sinu ema oli seda niikuinii, aga linnas oli ju ka vanaema tegelikult. Noh, see Hiiumaavanaema lihtsalt Ta tundis teise vanaema täid, kasvatamist võtteid ja, ja päästis sind küüsist. Selle tõttu sa nii palju Hiiumaal olidki ja see oli sulle sulle ikka ääretult kasuks ja seal Hiiumaa rahus ja, ja looduses lapsepõlve Ta on hoopis midagi muud kui paneelmajade vahel. Kui palju Kertu lina, teil õega vanusevahet on kaheksa järgmisega lausa 17. Kaheksa see tähendab, et teie mänguseltskond oli pigem erinev. Ja ime selles mõttes nagu eriti koos ei mänginud jah. Et mul olid omad sõbrad ja tal olid ikka omad sõbrad. Me isegi kakelnud eriti, sest vanusevahe oli nii suur. Ei, ta ikka vahest mõne kiilaka andsid. Ja kaklus seisnes selles, et mina pidin alla andma kogu aeg, sest et no Madli on ikka väike ja kuidas nüüd nii. Mis aga, ja see käib vanemale lapsele närvidele ja see ei ole lihtne olla, kord taluda ja, aga, aga oli see sündmus mingis mõttes ka, mis on erilisena meelde jäänud, kui, kui õde sündis, et siis vanust oli ju teil juba piisavalt, et. No väga tore oli see, et ikkagi on väike õde, see oli kõik suurepärane seal ja me olime seal Hiiumaal. Meid oli palju, tädipojad, täditütred, niukene, suur kuus tükki olime korraga seal vanaema juures, suviti. Meil oli selline oma oma väike mõnus punt, seal mängisime indiaanimänge ja muid, aga väike õde on ju ikka tore, mis siis, et ta sind kiusab. Heinz, kuidas tollal noored isad oma staatust siis tähistasid, oli see suursündmus või ikka oli see niisugune, mille jaoks ta ennast mõttes valmis olite pannud. Et nüüd on see aeg käes. Minu ja Malle unistus oli, et meil oleks viis last, tähendab alla selle nagu ei tulnud kõne allagi, aga kahjuks Malle tervis ei pidanud vastu ka sõjajärgses viletsuses, kui ta isa saadeti Siberisse ja seal maha lasti. Kui ta oli Hiiumaal tuntud ühiskonnategelane, kooli õpetaja, kaitseliitlane, vallasekretäri ja nii edasi ja nii edasi, koorijuht ja helilooja ja siis oli ka Malle ema kolme lapsega talus väga täbaras olukorras, aga ta oli ikka nii nii tubli naine, et ta sai ikka kõik lapsed ikka kooli suunatud linna. Aga muidugi see elujärg oli nii armetu ja vilets, et mall ikka oli nii-öelda näljakoori pealsin linnas õppides ja, ja sealt sai tuberkuloosi, mida siis raviti tal sanatooriumis ja kus kõik, aga Selle jäljed lõid lõpuks välja kopsu vähis, madi oli kolmene ja Kertu siis 11, siis siis kahjuks jah, mal suri ja meie Meie tulemuseks jäigi siis viie asemel kaks last, aga noh, läks hästi, et isegi nii, sest teise lapse kandmise ajal mall oli juba nii rängalt haige, et teda peeti kuude kaupa sünnitushaiglas igaks juhuks, et iga hetk söesta ja, ja, ja mitte lasta emal ja lapsel koos minna. Aga no keisrilõikest ta ei pääsenud ikkagi, ta oli nii jõuetu, et ei jaksanud ise sünnitada. Laps oli nihuke purakas. Ma mäletan, kui läksin mallid sünnitusmajast ära tooma ja ma mõtlesin, et nagu jaaniikka, punased ja krimpsus pisikesed pambud toodi mulle nisu kuste põskedega. Nii kui Kalevipojatütar vaatas mind niukseid, Augetu, kes sina oled umbes karjunud, ema ema nägu nägema, nüüd järsku, eks niukene habemega vend hoiab teda süles. Aga muidugi, uhke on olla ikka isa, sest ma mäletan, kui Kertu sündis, jama, ma kujutasin endale ette, et ma olen isa. See on üks mingi kõrgem staap. Ja, ja noh, ma tähistasin ikka seda kõvasti sõpradega ikka mitu päevase pidu peetud ja isa tunnet võimendatud. Ja noh, hiljem muidugi kui meil tuli juba siis koos elada ja siis mina olin kahjuks nii meeletult, kes veidi avad töödega-tegemistega, ühiskondlike tegemistega ja oma loometööga ja ja oma tegevusega kunstnike liidus seal juhtorganites ja nii edasi, et mul kahjuks jäi oma lastele liiga vähe aega. Õnneks oli mul kuuajaline puhkus, mida sai siis Hiiumaal edukalt siis veedetud ja lastega siis kõike tehtud, mis, mis nende siiamaani meeles on seal koos külade peal vanavara korjata Tõdi ja koos rannas käidud ujumas ja päevitamas ja nii edasi. Aga mis oli üks üks niisugune kena komme, mida Kertu Meeles peab, kindlasti oli see meie peres, et iga pühapäev me lastega käisime Kuku klubis lõunat söömas. See oli ka niisugune rituaal. Ja siis mõlemad tütred juba, noh, Madli müterdas kaevu ringi ja siis Kertu siis nad lustisid seal klimmerdasid klaverit, Tiia jooksid ringi ja seal kõik oli lubatud, see ei olnud mitte mingisugune ju avalik restoran või, aga kuulus kuku klubi. Kui mall oli, ma mäletan, mingis sanatooriumis oli jälle haige, siis saatsime talle kirju ja siis Kertu-Liina kirjutas ise ka väikse paberilehe peale, et eile käisime issiga Kuku klubis pummeldamas. Pummeldamist ei olnud, aga ma ei tea, kas ta teadis, mis asja Pummeldamine on. Aga ma olen kuulnud, täna, kuulnud aga, et me nüüd lõunat käisime koos pühapäeval ikka vana harjumuse järgi söömassi sead, käisime issiga pummeldamas. Mul ma andsin selle kirjakese sulle. No sul on alles need mõnel kirja Kertu, kui teie teie ema lahkus, siis mida see teie perekonnale tähendas? Kui isa jääb kahe lapsega, kellest üks on veel peaaegu et titeohtu ja mõlemad on veel tüdrukut, just et see ei ole ju olukord milles keegi tahaks olla, aga kui niisugune situatsioon on ette saatuse poolt veeretatud, siis, siis mis kodus? Siis tuleb lihtsalt hakkama saada, ega mis asi teed, õnneks oli meil muidugi vanaema kaks vanaema kaks vanaema ainult selles mõttes iga päev elas meiega koos vanaema, kes siis meie meie eest nii-öelda olmetasandil hoolitses. Aga eks muidugi jäi puudu puudu sellest kellega rääkida või mingit muret kurta või, või noh ikka pidid nagu kuidagi ise hakkama saama või oma sõbrannadega või asjadest rääkima ja leidma mingeid lahendusi või. Õnneks oli meil ka palju abilisi, sugulaste hulgas ju, sest sugulastega üldse suheldi väga tihedasti vanasti võrreldes praeguse ajaga maalast, sest vaata, üks noor lesestunud mees kahe lapsega äratab naistesse sellist kaasatundmist ja ja tahet aidata. Sest noh, see on täiesti loogiline, et sellest saadakse aru, mis, mis nüüd see mees nende kahe kahe tüdrukuga saab ette võtta ja selle tõttu oli neid abilisi, kes kes küll käisid ja viisid, et neid nukuteatrisse või meil kodus aknaid pesema ja, ja, või õmblesid teile riideid, sest no vene värk coli juures see oli ju pöörane, mis, mis vaeva tuli näha, et lastele normaalseid ja mitte mingeid erilisi riideid, jalanõusid saada. Selleks ma kasutasin igasuguseid tuttavaid, tuttavate tuttavaid ja ühest kohast sain, sain leti all suitsuvorsti, läksin sellega järgmisse poodi, kus suskasin leti alla, sealt sain siis kingad osta lapsele ja nii edasi, see oli ikka kirjeldamatu jama, mida see kuradi nõukogude võim meile pakub? Kus aga vanaema, seda naisterahvaste voorimist seal meie kodus pani, selles mõttes väga pahaks, et arvas, et kõik need tulevad püüdma tema suurepärast poega sinna trügima minijateks ja küll ta siis vaatas hapu näoga, et no mida see jälle tõi meile siin ja ei tea, mis see on. Nojah, ma ei tea, kui kui hea või atraktiivne eksemplar üks isa kahe lapsega on, ma ei kujuta ette, situatsioon, ilmselt see ei olnud esimene asi, millele tollal mõelda, kas ennast koos hoida oli väga keeruline. Inimesi oli küll ümber abiks, aga ikkagi. Asi oli muidugi üsna keeruline, aga ma ütlen, et et kuna ma pole Pole nii-öelda leebet ja Suisutavat kohtlemist elus peaaegu üldse kogeda saanud, siis ei, minul iseloomus ei olnud seda, seda kõvasti võimendas Westholmi poiste kool, kus ma õppisin Tallinnas. Et üks normaalne mees ei tohi alla jääda elule ei tohi jänni jääda, sean malts Wen. See, see ei vääri mehe nime. Selle deviisi järgi. Me kogu meie klass elas ja siiamaani veel niipalju kui meid elus on. Ja need, kes on läinud ka need said oma eluga eluga hakkama, nii et see oli, oli täiesti normaalne, et mul polnud mitte mingisuguseid ehkki allaandmise meeleolusid või, või enesehaletsust, et mis ma nüüd kahe lapsega teen, kuidas ja mis ei, absoluutselt mitte. Lihtsalt tuli tuli asi ära teha, nagu Kertu ütles, et tuli teha, mis, mis oli vaja ja, ja saime tehtud. Võttes arvesse, mis koolitee Kertu lõpuks maandusite ja valdkonda mõnes mõttes ist isa jälgedes, kas need mõtted või valikut tekkisid juba varakult? Tekkisid kohe lausa lasteaias mul need mõtted ja valikud, sest et mulle väga meeldis joonistada oma noh, praktiliselt samamoodi mingite paberi lipakate peale kodus joonistasin ma mäletan Ja see tuli iseenesest lihtsalt ta oli mõnus teha. Jah, ta tegi suurepäraseid pilte, ma neid palju hoidsin alles vist pärast lõpuks andsin midagi, esinejad on mul alles ja ta oli, ta oli meisterlik joonistaja oma oma vanuse kohta ikka tõeline jumalast antud and käe sees, see on ikkagi anda küsimus, nii raske. Ja mina teda ei suunanud, et sa pead nüüd seda tegema ja sinna õppima minema? Ei, absoluutselt, see oli tema enda enda valik, aga kuna ta oli algusest peale kõne näitas üles iseseisvust, ma ei tea, kas siin oli niukene saatuse märk või taganttõukamine, et sa jääd ilma emata. Sa pead ise ka elust läbi trügima. Aga Kertu oli niisugune, kes, kes näiteks ma mäletan, Hiiumaal olime suvel saunas. Ta oli kolmeaastane, lubanud, et ma teda vihtlema ise ise vihtlen. Oli vaja midagi, näiteks seal ma aitan sul kingi jalga panna või Sokey maise. Kõik oli niisugune iseseisvus ise isetegemine ise tahe ise kõiki asju ära teha ja hakkama saada, see oli tal juba maast madalast omane. Heinz küll ütles, et suunamisega ta tegelenud ei ole, aga kas tuleb meelde nooruspõlvest isaga seoses mingisugustki hoiakut, käitumist, mõtteid, et mida, mida ta siiski kaasa andis või kas temaga oli vajalik või võimalik nõu pidada, aru pidada, kui, siis mille üle näiteks? Ei no miks sa siis ei ole võimalik nõu pidada, kui mingi küsimus on, siis ikka kelle käest ta siis küsid, ikka? Küsib isa käest, aga ma mäletan seda, et isa õpetas mind vaatama või nägema. No mis puutub joonistamist näiteks, just et seal on oluline see, et sa Sa oskad vaadata proportsioone, tekstuur, värve, selliseid asju, mis, mis, kui sa niisama vaatad mingit ilusat loodust, siis ta selle peale ei mõtle, aga kui sa tahad seda joonistada, siis sa pead seda vaatama teistmoodi. Ja noh, me käisime väga palju kunstinäitustel ja me käisime tegelikult iga pühapäev vist nii palju, kui siin tollel ajal neid näitusi oli. Ja kui ma päris väike olin, siis lasti mind sinna Kadrioru lossi lahti, kus oli tavaliselt seal kuskil ülemises saalis vanemad vaatasid siis seda ja mina siis kammisin ringi, seal mul olid oma lemmik pildid ja siis olid mul lemmikmuuseumitädid, kellega ma seal suhtlesin. Ma käisin alati vaatamas seda Nikolai Triigi siiru viirulist laikmaad, ma tean täpselt isegi siiamaani ma tean, millises ruumis ja seal oli siis mulle meeldis pilt Wiiralti klast väga, ma mäletan siis ma käisin, olid need Juhan, Jaan Moksi siis ma käisin vaatamas neid Altaltari külg, tiib tiibasid, mis olid seal suures saalis, seal olid kohutavalt õudsad peade maharaiumise ja piinamise stseenid ja Viktori elu käisin ja seisin seal ees ja vaatasin neid õudusega. Ja see oli alati teada. Kui oli aeg nii kaugel, et tuleb hakata ära minema, siis ma teadsin, kust Kertu Liinat lee antaalisele Rode altari, Hermen Rode altari tiibade juures ja ja vaatas neid neid keskaegseid seene, mis seal kujutatud kosta kartulina siis olite, kui oli. Aasta 1988 lauluväljakul kõlas midagi niisugust, mida eestlased tuletavad kogu aeg meelde, mis on aegade kuulsamaid tsitaate meie ajaloos, kus te siis olite? Kuid lauluväljakul ma ei olnud selles mõttes küll isaga koos seal tribüüni pool vaid maalin seal platsi peal platsi peal nii-öelda. Rahvaga ikka jah, isa oli siis ja jäi pikaks ajaks, vaata et Eesti suurimaks rokkstaariks. Ja selles mõttes olen ma talle väga tänulik. Ta niukse tohutu suure töö ära tegi. Et me ikkagi elame praegu vabas Eestis. Nad mind häirib praegu see, et näiteks Eesti taasiseseisvumisega seoses räägitakse praegu põhiliselt Savisaarest seoses tema igasuguste muude sigaduste ka öeldakse sinna juurde, aga Savisaar tõi meile vabaduse, tegelikult Savisaar oli ainult paljudest. Siin istub inimene, kellel on väga suur osa selles, et Eesti praegu vaba on ka ikkagi üks paljudest just üks paljudest seda mõtlengi. Kuidas te ise seda olukorda tol hetkel enda ja perekonna ümber tajusid ja isa toimetamist niimoodi eesliinil? See oli kõik hästi põnev. Mulle tundus hästi õige, kõik, mis siis juhtus? Maalin noh, selles mõttes meil kodus räägiti asjadest alati nii nagu need on, ei olnud mingit sellist nõukogude korra õigustamist või või sellist, et oh, et las nüüd olla, me ei räägi nendest asjadest, et kõik oli teada, mis toimub. Et, et see, selline isamaaline kasvatus hoolimata valitsevast rõvedast Nõukogude süsteemist, see oli meil kogu aeg sees, mul olid ka Eesti hümni sõnad peas nõukogude ajal seal täitsa loomulik asi. Et see kõik, mis siis juhtuma hakkas, see oli, see oli kõik nagu täitsa selline, et nii peabki minema nüüd ja, ja tulebki, nii tulebki teha ja nii on õige. Et oli küll ohtlik või, aga noh, selle peale siis ei mõtle, et kas see on ohtlik, et hästi oluline oli see vabadusvõitlus minu jaoks küll. Heinz toona perekond, kes kodus oli, kas nad said või pidid mõtlema ka olukorrale, et äkki isa näiteks täna õhtul ei tule koju enam mingisuguste jamade tõttu, et siis siis kui polnud selge veel, kas. Või mis värvi lipp parasjagu tõuseb üles, eks ikka, seda juhtus ikka ja noh, eriti lõpupoole 91. aastal suvel Marikale helistati halvas eesti keeles, aga ikkagi eesti keeles ja öeldi, mis tema kui naisterahvaga tehakse kõike korralike sõnadega, kui, kui tema mees ei lõpeta seda Eesti seisuga jamamist läks isiklikult. Üks asi ja mitte väga ammu, aga siiski, mõned head aastad tagasi, Heinz valiti, tõid aasta isaks. Emadepäev ei ole kaugel. Valitakse aasta, ema, mis pilguga te jälgite seda, mis tundeid teis tekitab, see kui vaieldakse, kes sobib aasta emaks ja kes mitte? Ei noh, sellele võib vaadata tõesti väga erinevalt ja ma ei vaidle absoluutselt sellele vastu, et ka üksikemasid on väga tublisid, erakordselt tublisid ja austus neile ja eriti veel, kui ta oma oma miinimumpalgaga peab, peab lapsi üleval pidama ja neid koolitama, aga tähendab, siinjuures on üks natukene suurem suurem põhimõte. See on pere väärtustamine koos emaduse ema, südamelikkuse, ema, headuse, kõige sellega koos ka perekonna väärtustamine ja, ja teadvustamine ühiskonnale. Sest nii palju, kui me oleme siin maailmas Rahelnud, niikaua kui inimtsivilisatsioon ulatub kuskil legi tsivilisatsioon vast 30000 aastat tagasi, mitte kaugemale. On ju proovitud igasuguseid abieluvorme igasuguseid, onju, ja siiamaani kehtib neid maailmas. Aga midagi täiuslikumat ja inimesele omast ja, ja head ei ole kui kõige traditsionaalse abielu mehe ja naise vahel. Ja lapsed sealjuures ja oma kodu ja kõige kõigi nende, nende suurepäraste nähtuste väärtustamine see peremudel see on see, mis meie inimkonda ja meie kultuuri ja meie tsivilisatsiooni kõige terviklikumalt jõulisemalt edasi viib, midagi ei ole sinna teha. Selle mõttega me täna lõpetame. Mul oli väga hea meel, et te tulite siia, aitäh Kertu-Liina. Aitäh kutsumast. Aitäh, Heints. Tänan kutsumast saates. Käbi ei kuku. Isa ja tütar Heinz Valk ning Kertu-Liina Karjus. Mina olen saatejuht Sten Teppan, aitäh kõigele kuulamast. Loodan, et pühapäev on tore ja kohtume järgmine kord. Täispikk versioon jutuajamisest Heinz valgu ja tema tütre Kertu-Liina karjusega asub vikerraadio koduleheküljel. Leidke see saate lingi. Käbi ei kuku halt. Seal asuvad ka kõik varasemad vestlused. Saates käinud isade-emade poegade tütar.