Tere ja ilusat pühapäeva meie inimestele. Juristi ja mitmekordne minister Märt Rask aitas iseseisvuse taastanud Eestis taas üles ehitada õigussüsteemi. Küllap tuleb juttu ka töövõitudest, aga saate käbi ei kuku. Esimene eesmärk ka on uurida, kuidas on üles ehitatud perekond ja selle juurde teadupärast kuuluvad nii võidud kui kaotused. Et jutuajamine saaks mitmekihilise, palusin Märdil kaasa võtta üks poegadest, Ramon, kes käbi nad tõepoolest ei ole kännust kuigi kaugele kukkunud. Elu on läinud nii, et isa ja poeg ei tegutse mõlemad mitte ainult advokaadina, vaid teevad seda ühes ja samas kontoris, mille uksele on kirjutatud Rask advokaadibüroo. Niisiis käbi saatekülalised isa ja poeg Märt ja Ramon Rask. Vestlust juhib Sten Teppan. Head kuulamist. Tere tulemast vikerraadio stuudiosse. Märt Rask, tere. Märt on kaasa võtnud ühe oma poegadest, mul on hea meel tedagi siin tervitada, Ramon thrilleri. Ma tahaks hakatuseks Märt öelda seda. Et kuigi me kohtume silmast silma siin stuudios ja üldse elus esimest korda, siis sinu nimi tekkis minu teadvusesse umbes 90.-te teisest poolest, kui ma käisin niisuguses koolis, mille nimi oli siis juba Põltsamaa ühisgümnaasium selle kooli toonane direktor ja eesti keele ning kirjanduse õpetaja, püüdes ikka õpilastele indu ja motivatsiooni anda ja näidata, et ka pisikesest kohast võib jõuda kaugele mainis niisugust nime nagu märg Rask, Märt on samuti Põltsamaa kooli vilistlane, mis teeb meid koolivendadeks. Kas te olete oma perega Märt Põltsamaalt pärit või kuidas? Kuidas Põltsamaale kooli sattusid? Noh, kui me oleme koolivennad, siin, räägime, sina räägime, sina ei ole mina päris Põltsamaalt pärit, ma olen abajal sündinud. Ja minu isa, ema, kõik need sugulast tegelikult sealt. Kose Kose-Uuemõisa, Haba ja sealtkandist siit neli 50 kilomeetrit Tallinnast, aga sa oled, ma olen sündinud 1950, mida võib lugeda veel sõjajärgseks perioodiks. Minu isa ema ei tahtnud Siberisse sõita ja sellepärast nad kolisid ära. Aga ma sündisin labajalaga vist alla aasta olin, kui nad läksid Põltsamaa kanti elama ja, ja sealt siis ka minu järgmine elukuli kuni ülikooli lõpetamiseni suhteliselt kolimine päästis Siberisse saatmisest, et noh, kas see nii täpselt oli, sellepärast et see oli ju enne minu sündi. Aga, aga vähemalt kodus nendest asjadest meil väga palju ei räägitud. Pealegi isa oli just vangilaagrist tagasi tulnud ja pärast seda ilmselt oli neil mõistlik oma elukohta ja, ja suhtlusringkondades elavat vahetada, et pahandusi rohkem ei tuleks. Üks asi, mis siin hakatuseks tuleb veel ära klaarida, on see, et ma sirvisin vanu ajalehti ja lugesin artiklit aastast 2013, mil Märt Rask sai priiks riigikohtu esimehe ametist. See oli hästi pikk lugu tehtud kusagil maakohas, ma ei mäleta, mis selle nimi on, mereäärne paik seal meie alliklepa suvekodu pildil olid sina nokkmüts peas ja teatasid mulle tundus üsna veenva häälega, et sellest hetkest alates pead sa pensionipõlve. Unustage kõik muu ära. Kas midagi on tõlkes kaduma läinud, mis on juhtunud kolm pool aastat hiljem? Minu meelest ei ole sa pensionil praegu. Elu on mitmekesine, küsimus on selles, et ma võin pensionipõlve pidada üsna töiselt. See ei tähenda seda, et ma hommikul tõusen üles, joon kohvil, loen lehed läbi, panen karvased sussid jalga, lohistan neid siis päev otsa mööda tuba, selleks väga mõnus pension ei ole. Ma proovisin, esimesed talvekuud niimoodi. Igavaks läheb ja. Mul on olnud siiamaani rakendust erinevates nõupidamisringides ja ma olen väga õnnelik, et Ramon tegi advokaadibüroo ja kutsus mind sinna tööle. Ma olen seal täiesti väikeosanik, mul on võimalus kaasa rääkida, arvustada, kritiseerida, näidata üles oma isalikku olemust. Eks romaan räägib sellest, milline ma siis olen seal. Aga see on niisugune meeldiv vaheldus sellele vabadusele, kus sa ei pea enam mingeid kokkuleppeid sõlmima, sellepärast et ega töine elu, vähemalt advokaadi töine elu ongi ju üks Kokkulepet ahel klientidega, kõigi teistega ja selleks peab olema üsna tugev selgroog, et nendest kokkulepetest kogu aeg kinni pidada. Ei ole päris kohane võrdlus, aga kui sa oled riviteenistuses olgu ta politseis, olgu ta kaitseväes, olgu ta ükstapuhas mujale, siis on üsnagi täpselt reglementeeritud sinu päev. Sinu alluvussuhted, kõik muud asjad. Advokaat on oma otsustustes üsna vaba, aga seal on palju suurem koormus olla distsiplineeritud ja täita endale võetud kohustused ja neid kohustusi. Ma olen püüdnud niimoodi jõukohaselt vähendada, võrreldes kõigi eelnevate tööperioodidega ja võib-olla kõige raskem periood üldse oligi pidada ministriametit üles ehitatavas Eesti vabariigis. Ja sealt edasi on läinud nagu see töökoormus ja pinge ja ärkveloleku aeg kogu aeg väiksemaks väiksemaks vaiksemaks, aga praeguses seisus ma teen ja jõukohast tööd ja, ja ma millegipärast arvan, et ma olen kasulik ja poliitikas sama serva pidi tahtsin ka siin hakatuseks jõuda. Sa oled olnud tõesti tipppoliitikale lähemal ja veel lähemal seisev isik paarikümne aasta jooksul natuke pikema perioodi jooksul. Viimati peaministri nõunik, kas need sidemed on praeguseks katkenud ja, ja see, mis töö mõttes kehtib, on ikkagi puhtalt eraäri? Taaviga ei katke meie sidemed mitte kunagi, ma arvan, sel lihtsal põhjusel, et, et Taavi on üheksateistaastane tudeng, kui ta tuli justiitsministeeriumisse ministri juhtmeks, nii nagu neid nimetatakse ja ja tegemist on erakordselt sümpaatse inimesega, kellega ei ole põhjust riidu minna ja kellega ei ole põhjust mingeid suhteid katkestada inimlikult pinnalt. See et min pärast valitsuse vahetust sealt kohe lahti lasti. Ega see on raamatusse on, aga ega ma ei olnudki naelutatud sinna. Selles mõttes, kui minu käest midagi küsiti, taheti minuga midagi arutada, ma olen selleks valmis. Ja see nõuniku staatus on üldse üks väga, väga mõnus asi, sellepärast et sa ei pea vedama, sa ei pea organiseerima, sa ei pea vastutama. Ja sa vastad nendele küsimustele, mis sulle esitatakse. Loomulikult, laiendades seda temaatikat, püüdes analüüsida, anda parimat nõu, mida sa oskad anda. Aga nõuniku ja otsustaja vahekord on samasugune, nagu on presidendi ja presidendi nõunikku. Ministri ministri nõuniku vahekord, nii et et ma arvan, et minu eas ja minu teadmiste ja kogemustega sobib see viimane nõuandja roll palju rohkem kui olla ise hipodroomi traagiline kogu aeg rajal ja vedada ja seletada ja toimetada ja, ja võidelda. Ramon, räägime sinu häälega vahepeal soojaks, räägime teie valdkonnas töötavad inimesed teatud tasemele jõudes loovad oma advokaadibüroo, see on täiesti iseenesest mõistetav sambai. Ma arvan, et see on selle elukutse puhul üks võimalikke valikuid, et iseenesest ei ole see kindlasti kohustus või ka mingisugune automaatne järel, sellepärast et ega advokaaditööspetsialisti töökäsitöö. Ta on kliendisuhtepõhine isikult isikule teenuse osutamine ja seda võidakse teha oma büroos, aga, aga väga edukalt, et ka kellegiga koos suuremas koosluses on ju, et see ilmtingimata millegi vedamine ja oma asja alustamine ei ole nüüd selle elukutsega kaasas käiv kaasas käiv tegevus, et see oli ikkagi pigem nagu ettevõtluse võis, võis oma asja algatamise kiht, mis sunnib bürood tegema. Et ma tean väga palju häid tunnustatud vandeadvokaat ja kelle jaoks see ei ole üldse ambitsioon. Ambitsioon on anda endast parim spetsialistina. Ja nad teevad seda hommikust. Hästi, aga kuidas sa nimetad seda, mis sunnib või inspireerib sind pardale kutsuma oma isa? Et kui Märt tuli ära riigikohtus, siis ju esimese osa ta sahistas ussidega mööda tuba ringi ja ma pean ütlema, et sihuke intensiivsem büroos oleku aeg on pigem nüüd viimane aasta olnud, et tegelikult, ega see mahajahtumise rahunemise või oma sissevaatamise ajada selgelt siis ja see oli kuskil, ma usun, esimesed kaks aastat. Ja nüüd küsimus, et, et kuidas või miks ma kutsusin Märti büroosse sisega Märdi pagas on Eestis unikaalne pagas. Ka Eestis on, on vähe isikuid juuramaailmas, keda võiks samamoodi tegelikkuses erialases plaanis esile tuua ja meil on täna unikaalne võimalus büroos selliste inimeste oma oma oma keskel omada sest tema kogemus põhiseaduse koostamisel riigi üles tamisel, kohtusüsteemi juhtimisel. Need on nii laiahaardelised ja sügavad kogemused, et need on iga Alustava juristi jaoks ja ka täna praktiseerivale juristi jaoks eraldiseisev väärtus. Kui sul on meeskonnas selline tegelane, siis on tegelikult hea ühises meeskonnas toimetada. See oligi lihtne argument. Märtilist kasvatas Sotšis ahistamise perioodist rääkides sõna- igav. Kuidas sulle kõrvalt vaadates tundus, mis isa ka selle aja jooksul juhtus, kui midagi juhtus, märkasid? Ei, ega ta jõudnud nüüd maanduda, et kui. Seda silmas et ega ei. Ja see oli teada, et see jääb lühiajaliseks või, või tähtajaliseks, sellepärast et oma loomuses ei ole, ta ei ole ta sussilohistajad. Ta on aastaid vedanud asju mitte tulenevalt sellest, et keegi käsib ta teha, vaid see tõenäosus tuleb mingi vedruna seestpoolt. Võib-olla see oli ka nagu enda defineerimise periood, olles teinud või läbinud sedavõrd palju nimekaid ameteid, tõenäoliselt Kadi elukutse juurde, tagasitulekul. Tuleb mõelda iseendale lahti see, et kuidas seda tööd nüüd edasi teha, sest selgelt ei ole ta enam ju rea advokaat, vaid ta on inimene, kelle kogemuste ja varasema ametipositsioonide pagas ületab mõnevõrra võib-olla seda spetsialisti käsitöötasandit ja selle defineerimisega ta tegelikult hoogsalt tegeles. Ja ega Märdi suur osa tänasest ikkagi tööst, et on kliendisuhtluse väline, ta ei tegelenud suuresti kliendisuhtlusega, vaid pigem on ta erinevates nõuannetes, kogudes, justiitsministeeriumis ja mujal. Ma tahan öelda, et see kaks aastat, okei, see oligi peaaegu kaks aastat, aga selle kahe aastaga ma ehitasin valmis endale sauna. Ma laiendasin oma maakodu, ma tegin nii palju asju ära, mis kõik jäid, olid jäänud kunagi tegemata. Ja ma võin ütelda niimoodi, et ma võin uhkusega tunnistada, et mul on ligi 300 töötundi ekskavaatorijuhina mis on erakordselt huvitavas isa vahetas ka minu kodus ära kanalisatsioonitorud kolme meetri sügavusel kopaga, selleks on luba vaja selleks oskusi tarvis ja, ja ma tahtsin proovida, et see on selline asi, et et seal on käte, jalgade koordinatsioon väga tähtis ja ma tean inimesi, keda õpetatakse välja ekskavaatorijuhiks kaks nädalat ja kahe nädalaga hakkama ei saa, siis siis ongi kõik seal mitmed firmad niimoodi õpetajat välja. Mina sain ekskavaatoriga tõstma umbes teisel päeval, see tähendab seda, et see aju ja käte tegevus enam-vähem toimib veel seal, umbes nagu trummarelvisteks. Ma olen ta trumme elus mänginud, võimalik jah, et sa pead parema ja vasaku jala ja parema või vasaku käe erinevalt käima panema. Kõik see, mida sa oma kätega teed, lööd naela, seinalaod, müüri, mida kõike muud see on vahepealsel perioodil, mulle tundus oluliselt loomingulisem oluliselt toredam kui kirjutada õigustekste. Lahendada inim, inimsuhete või sotsiaalsete suhete probleeme. Sellest ei jää mitte midagi järgi materiaalses mõttes ja see oli väga ilus, kaheaastane aeg, aga Ramon arvas, et kolmandal või neljandal aastal müüril müüritöö pealt uuesti advokaaditöö peal on raske tagasi pöörduda. Sellepärast ta kiirustaski seda kõike tegema. Aga sportlikust huvist, enne kui me läheme märtsale vedru juurde, mida mida Ramon mainis, et kuidas see kõik on nii läinud. Näiteks küsimus, kas tehniliselt võttes oled sa ei saa tööandja või? Ja Ramona ülemus, mina olen selles büroos väga väike, noh, on partner, omanik, ma ei hakka neid numbreid ütlema, aga aga kui peaks midagi hääletusele minema, siis minu hääl on kaks kohta pärast koma. Tegelikkus on nii, et, et Märdiga on väga lihtne kokkulepet. Ta teeb ainult neid asju, mis talle meeldib. Et selles kontekstis alluvussuhetest rääkida ongi äärmiselt keeruline, et kui inimene teeb ainult seda, mis talle meeldib ja ta nopib siis need palad, millele ta huvitatud tegelema, siis siis alluvussuhe seal ei toimi ja, ja mul on hea meel, et, et need palasin olnud viimase aasta jooksul suhteliselt palju, mis võimaldab meil ka aega koos advokaatide ilma sellest töötasust rääkides on enamasti tunnihinne või midagi niisugust, eks, et kas isa saab sinu firmasse suuremat tasu kui sina tunnihinde põhiselt vähemalt Märdiga, vot see ka seal on erisusi, et tema tund on reeglina selline asi, mida me üldse ei ole inimestele müünud. Et on üksikud inimesed, kellele ta on olnud nõus oma oma tundi eraldama ja enamikel juhtudel on olnud see siis mingisuguse erikokkuleppe alusel või, või siis hoopiski tasuta või siis hoopiski tasuta, et veel kord see haakub selle põhimõttega, et Märdi büroos me hindame kui ennekõike kolleegi, kellega on omavahel asju ajada ja neid tööd nii-öelda väljapoole teeb. Need tingimused kehtestab ainuisikuliselt ise. Põgusalt oli lapsepõlvest Märt juttu, aga väga põgusalt läheme sinna algusesse, kui sa mõtled tagasi mis pildid silme eest esimestena jooksma hakkavad, olgu siis kas vanade fotode pealt või, või nii kaugele, kui sa ise päriselt arvad end mäletavad. Vaieldamatult noore inimese jaoks on kõik ilus ja kui võtta seda perioodi, kui Põltsamaal elasin ja koolis käisin, siis see oli üks, üks ilusamaid aegu üldse. Öeldakse, et Põltsamaal kõik mängivad puhkpilliorkestris. Päris nii ei ole, aga mina sattusin sinna, käisin ka Põltsamaa laste muusikakoolis, seal oli juba siis niimoodi. Ja see oli siis oli Voldemar Lemmiku Lembit ringi ajaloolise niimoodi ja pärast ma ei tea, kas ta pärast nüüd on niimoodi läinud, aga aga siis oli ju ikka Põltsamaal oli kaks vähemalt või kolm orkestrit puhkpilliorkestrit ja ja see oli päris tõsine selline. Aga see võtab palju aega ära. Kaks kord nädalas proovid muusikakooli juurde, tähendab, selles mõttes selles mõttes see aeg oli üsnagi sisustatud. Ja samaaegselt samaaegselt see ringkond või see seltskond, kellega suhtlesid, need olidki kiherdasidki ümber selle muusikalise tausta ja kõige selle isetegevus kõige selleni, et, et see üldine suhtumine ellu ja võib-olla natukene vabam mõtlemine ja kriitilisem ühiskonna suhtumine on ikkagi pärit sellest perioodist. Kodune taust ka võib-olla kuigivõrd sellepärast. Ma juba mainisin, et mina sündisin küll pärast seda, kui isa oli vangilaagrist tagasi tulnud, aga noh, vahest arva, sellest räägiti, aga üldiselt ei räägitud mul kodus sellest. Küll aga sain ma täie teadvusega seda teada siis, kui ma olin läinud. Tartu riikliku ülikooli õigusteaduskondade teisel kursusel tuli minu kursuse juhendaja dotsent Saarso minu juurde, ütles niimoodi, et üliõpilane raske. Teil ei ole kunagi võimalik töötada Nõukogude prokuratuuri ja kohtuorganite. See on ka see elukutse valik juurasse läinud, siis ega minul ei olnud enam võimalik seal kellegagi vaielda, ma saingi aru, et ainuke koht, kuhu mind võetakse, tahetakse, ongi. Ja seda mulle seletatud, miks või kuidas või mismoodi sellise taustauuring, mis oli tehtud, mida nimetada tähendab, kas nüüd taustauuringuks kes tegi ja kuidas tegi, jäägu see nende südametunnistuse peale. Ja, ja siis mul oli selged juba kolmandast kursusest alates, et parim võimalus minu jaoks ongi advokatuur saatus sõrm. Et selle tööpinnalt, mida advokaat teeb, ükstapuha millises poliitilises kontekstis on väga raske etteheiteid teha. Erinevalt nendele, kes töötasid nii-öelda nõukogude prokuratuuri ja kohtuorganites juristid olid me kõik ju, kui sa oled õigel ajal õiges kohas, siis saatus juhib sind ise öelda niimoodi, et tohutult pingutasin selleks, et saada selleks või teiseks või kolmandaks. Mina võin küll väga rahulikult käsi põhiseadusel pandud, et, et ma mingit üleinimlikke pingutusi küll teinud ei ole. Põltsamaa on üks hästi tore, sümpaatne väike linn. Kas ühele noorele poisi glutile tähendab pigem linnaelu või oli see koht ikkagi piisavalt pisikene, et talimaahõngu tunda? Ma ei tea, missugune elu-olu teil oli seal? Mina kaldun arvama, et Marika täiesti täiesti maapoiss, selles mõttes, et ma olen ise lehma lüpsnud, olen ise lambaid karjatanud, olen ise heina teinud, poisikesest peast. Olen neljandas klassis hoburehaga riisumus käinud hobust rakendanud, kõike seda teinud, sellepärast et sel ajal oli niimoodi, et mul elasime seal Põltsamaa äärelinnas ja minu ema pidas nelja lammast kuni selle hetkeni, millal ta sealt ära tuli. Noh, vanadusest lihtsalt tuli jõe Tallinnasse elama. Kuidas seemet või taime mulda pannakse või kuidas looma hooldatakse, see mis seal salata, mul on olnud võimalus ka koos sugulastega siga tappa. Nüüd ma vist ei võtaks enam seda ette ei jõua, võib-olla, aga, aga see pool on ikka niimoodi, et üsnagi maalähedane suhtumine ja, ja selles mõttes, et ma arvan, et, et see kogemus ei ole mind kunagi seganud ja kodune korda ikka pigem selline, et enne tulihein riisuda, loomad toita ja nii edasi, enne kui sai minna, siis midagi muud tegema, palli mängima või, või mis iganes. Kuna ma ütlesin, et ega need pallimängud ja kõik asjad läksid minust suhteliselt kaugelt mööda, sellepärast et see aeg oli sisustatud nendesamade puhkpilliorkestrit ega muude asjadega. Kuna meil suurt loomapidamist või sellist majapidamist ei olnud, siis tegelikult vanemad olid lõbusad, nad said sellega hakkama, see oli pigem nagu mulle ikkagi. Kuule poiss, tuli appi peatee seda võtta laua otsast kinni ja ma ei tundnud seda vähemalt praegu takkajärgi võttes, et see oleks mingi tohutut nüristav kohustus olnud või midagi taolist. Ma hakkasin neljal 15 aastaselt isale töö juurde käima isale ehitusmees, mina tegin segu temaliku Süürimis krohvi seina. Niimoodi läksid kõik suved praktiliselt nii, et, et ka see kogemus. Aga see on midagi niisugust, mis ka külge ei hakanud, ma mõtlen, kui piisavalt kaua ja põhjalikult kas või isa sabas jõlkuda, siis tihti läheb nii et raha oli tarvis, ega ma siis sellepärast ei jalgu darma 100., mitte ei ma austust, armastust isa vastu soovides saada taskuraha. Aga nii hulluks asi ei läinud, et oleks ise Ta ei hakanud, ma tean märtsini varasematest intervjuudest, et ega kodus üleliia vaimustuses vanemad ei olnud sinu valikute suhtes, ma ütlen nüüd siis haridust ja hilisemat tööpõldu. Kas need küsimusi kunagi enne kodus arutati ka või sa langetasid neid otsuseid ise, mis saab? No ma läksin peale keskkooli kõigepealt nõukogude armeesse teenima. Sellega oli nagu kaks aastat kohe maha võetud minu igasugustest plaanidest ja pärast seda. Ma olin mingite valikute ees, aga millegipärast ma arvasin, et vähemalt naiivselt lootsin, et, et sellest kõigest ma saan paremini aru. Ja ma suudan sellest ühiskonda paremini mõista, kui ma lähen õigusteadust õppima. Kusjuures, ega tegelikult mul oli ike pilt silme ees, et minust saab niisugune tulevikus niisugune kriminaaluurija või, või niisugune noh, niisugune soov oli, kuritegevus välja juurde, siiamaani pole hakkama saadud. Ehk noh, see on see noore inimese optimism, mis võib olla teatutest, aga muidugi väga suur korrektiive oli minu jaoks 1968, Tšehhoslovakkia sündmused 69 lõpetasin keskkooli ja, ja kõik see jant veel edasi käis sõjaväes esimese hooga needsamad teenistusse võetud noored löödi metsalaagrisse hirmutades kolm kuud või palju, me olime seal. Et me oleme nagu väga varase serv, kes peaks minema väljakule, aga aga see läks kõik mööda. Siis hakkas nagu settima, tähendab, midagi hakkas nagu arusaamist, aga mingit tohutut nihukest vastupanuliikujad või protestivaimu minus küll ei olnud, ma julgen ütelda, pigem ikkagi soov asjadest aru saada. Ja see õigusteaduskonna valik oli, oli minu valik ja emakas nutma, kui ta teada sai, et ma olen seda valinud ja siis ta ütleski niimoodi, et sa lähed nendega nüüd nendega nüüd ühte punti, kes suisa vangi panid. Aga sellega me jotka piirdus ja rohkem meil sellel teemal kuni nende surmani juttu ei olnud. Nad aktsepteerisid lihtsalt neid valikuid, mida ma olin teinud, sai, püüdnud end kaitsta või ei kaalunud ümbermõtlemist? Tähendab selles mõttes, et ma olin siis juba 20 aastat vana inimene ja ja ma arvasin, et ma olen tohutu tark, kindlasti targem, kui nemad kahekesi kokku ja ja see on see uljus, oskus otsustada, pärast ma olen mõelnud niimoodi, et ma võib-olla jäin neile midagi võlgu, ma oleks pidanud nagu seletama ja ja mis seal salata, isa läks ennem ära, kui, kui ta nägi selle korra kokkukukkumist. Aga ema nägi seda taasiseseisvunud Eesti vabariiki ja oli väga õnnelik ja uhke, et et ma sain selle tekkele kaasa aidata. See võib-olla natuke liiga melodramaatiline ja ma kujutan endale ette fantaasia vili või midagi sellist, aga kas sinu perekondlikul taustal ja kõigel, mida sa just kirjeldasid, on nii-öelda isiklik seos puude, sellega, et sa tõepoolest uuesti vabaks saanud Eesti õigussüsteemi üheks alusepanijaks said, võtsite seda sel viisil isiklikult või see oli pigem juhus? Ei, ei olnud. See oli minul on juhtunud, need asjad, ma ei taha mingisugust pärast takkajärgi vaata, inimesed memuaarides kirjutavad niimoodi, et kuidas nemad võitlesid nagu tublid nad olid ja kuidas nad tahtsid seda ja teist ja kolmandat ja mina julgen öelda, et minu elusana Tartus on läinud niimoodi, et ma olen olnud õigel ajal õiges kohas. Ma olen väga õnnelik, et ma olen saanud kaasa aidata kõigile neile protsessidele kusjuures ma ei pea ennast kaugeltki mingisuguseks tohutuks vabadusvõitlejaks või, või kui oleks läinud teisiti, oleks teisiti, et ei olnud. Aga ma sain teha seda, mis mulle meeldis ja ma olen väga õnnelik näiteks Ramonile, et no nüüd jälle saanud seda teha midagi, mis sulle meeldib. Motiividest natuke kõneldes. Mäletan, sel ajal, kui mina oma valikuid tegin ja ülikooli läksin siis oli õigusteaduskond hinnas vist põhiliselt kahel põhjusel. Esiteks jube tihe konkurents, mis tõstis mainet või andis justkui signaali, et see on midagi hinnalist väärtuslikku ühiskonnas valdkond, mille poole püüelda. Ja teiseks jutud, et see on hästi tasustatud valdkond, siis kui sina valikut tegid, need ei saanud ju siis argumendid olla või, või ometi? Kuigivõrd valid sellepärast, et ega advokaadid teenisid ka Eesti NSV-s natuke rohkem kui tavalised juristid, kuigi need olid piiratud need töötasud, aga teiselt poolt ma ei teagi, mis oli see põhjus, sest et sel ajal kui mina läksin ülikoolis, oli ka konkurss neli kandidaati ühele kohale, ühele õppekohale, 50 Iisri kurss, suurus ja ja reeglina ikka üle 200 oli neid, kes soovisid sinna minna. Ja noh, selle tulemusena loomulikult õigusteaduskond sai valida noori inimesi, keda juristiks koolitada, aga ma mäletan tolleaegset õigusteaduskonda, mida teistest teaduskondades peeti nii-öelda kujundit punaseks, siis vähemalt roosaks, teaduskonnaks ja sarjas, et kõik tudengid ise seal teadsid ka õppejõud, et et õigusteaduskonnast valmistati ette ka üsna arvukalt ju komsomoli ja partei kaadrit ja erinevatesse organitesse. Aga teiselt poolt jälle need, kes õigusteaduskonna lõpetasid ja tahtsid või pidid minema suunamise korras, olgu ta siis siseministeeriumi või KGB ridadesse tööle, siis neid peeti jälle liidu mastaabis puhast kredisteks pealt punaste seest valged. Need ei sobinud ka sinna. Täna päeval. Õigusteaduskonna õppimine on ikkagi ühe sotsiaaldistsipliini õpilane aga siis oli ta selgelt ideologiseeritud ja see on ka see põhjus, miks ma ütlesin, et saatus, sõrm oli see, mis ütles niimoodi, et ma ei sobi sinna, aga mitte enda pärast, vaid see taust võeti, et ma oma vanemate tõttu ei sobi sinna, mis oli, mis andis mulle tohutu kergenduse. Takkajärgi analüüsides. Ma ei pea seletama kellelegi kus olid sel hetkel, kus sa oled, teisel hetkel. Miks ma ei kuulunud kommunistlikusse, parteisse partei ei kutsunud. Sa pidid olema Põltsamaal hea õpilane, ma olin üsna keskmine, üsna keskmine, lõpetasin 11 klassi 11 aastaga aga aga ilma eriliste kiituskirjadeta ilma millegita, sel lihtsal põhjusel, et, et mul oli väga palju huvitavat kogu aeg teha. Ma sain hakkama, mulle jäi mulje, et elus peale puhkpillimängu ei olnudki suurt midagi, nüüd tuleb välja, et oli veel palju muud huvitavat, mida näiteks noh, aeg kulub paljudele asjadele ära. Alates sellest, mis sa teed omaealiste seltskonnas ja tol ajal üsnagi palju kulus aega igasugustel kas pidudel käimiseks, pidudel mängimise peale või või siis ka suhtlemisel omaealistega, vastassoo esindajatega. Ehk teisisõnu, see on täitsa normaalne tegevus, kui kuue-seitsmeteistaastane poiss või tüdruk leiavad ennast alles kuskil suveööl kuskil kella viie, kuue ajal, et ei olegi aega magama minna olnud. Need oleksid ilusad ajad, mis on sinna jäänud, nii et kuulan isa kõrvalt ja ausalt öeldes nii keskpärane inimene ja, ja hängides kogu noorus on mööda läinud ja ainult läbi juhuste sattunud siia kõrvale, et et jah, see on huvitav, ma hakkan mõtlema varasemate külaliste peale siin saates kõik kui palju tööd ja vaeva pidanud nägema, et jõuda sinna, kus nad on. Aga siin mõni lookleb läbi elu nagu nagu nuga läbi pehme või öeldakse niimoodi. Või on pehme, lihtsalt. Ei, mul pole, ei ole harjumust kunagi ülivõrretega iseloomust öelda, käitumist laste ise iseloomustavad lõppastmes on olnud elus ka neid perioode, kus tõesti on tulnud üsna palju tööd teha millegi nimel, aga aga see annab võib-olla sellise rahuliku oleku ja, ja mitte. On ju tüütu kuulata inimesi, kes räägivad või alustavad kõiki lauseid. Mina jah, tõsi on, ma arvan, et ma ei ole nende hulgas, aga märta tee meile seda rõõmu ja iseloomusta oma vanemaid. Inimestena tublid inimesed ja tagasihoidlikud, kui sa küsid sellest aspektist, et mis juhtnööre mulle andsite, kuidas meid kasvatasid, või siis ausalt öeldes, ega nad lasid mul ikka ise kasvada. Ja oli selge, selgelt siuksed mõõdupuud, et see, kui sa öösel kell viis koju tulid, ei olnud probleem. Oleneb vanusest. Kui ma tulin seitsmeteistaastasena koju, siis vaadata sellele hoopis teise pilguga. Ma mäletan tõesti võib-olla kuskile, et kui see kordus kordus, siis isa üks hommikul, kust lahti tehes tulid, et ma tahaks kastaminijat näha? Mägi ei näinud, ei näinud, ei näinud sellepärast, et ei olnud põhjust esitleda. Arvan, et vanemate roll on isegi sõnatu, eeskuju, parem kui sõna, kas enesekehtestamine või pealesurumine või pidev niukene näpunäidete jagamine teatud vanuses võib-olla on see vajalik, aga, aga sa iseteadvus tekib ikkagi inimesel juba üsna varakult, kus kus ja mida ei saa alla suruda hirmuga, mida ei saa. Siis kui sa selle hirmu tekitad juba siis tekib ju kindlasti see barjäär. Ma räägin niisugust tarka juttu, nagu minuga oleks minuga oleks seda kõike niimoodi tehtud. Ei. Ma lihtsalt mäletan, et see niimoodi oli. Ja Ma ei mäleta, et oleks isa või ema. Ma ei ole kordagi peksa saanud. Minu vanuses inimesed ilmselt tuletavad päris palju meelde seda, kuidas need triibulised mina ei saanud, kelle kohta sa rohkem räägib, kas sinu vanemate kohta või sinu kohta, et sa ei saanud, ma arvan, vanemate kohta ilmselt neid põhjuseid oli ikka mitmeid, kus oleks võinud, sa oled jah, minu kambajõmmid, kes ikka seal mingi lollusega hakkama said, ütlesid saidi kodus keretäie, eks ole. Mina ei saanud. Vesteldi natukene võib-olla, ja vaikiti kaks päeva näiteks. Üsna ebamugav. Ja teistmoodi ja ja mina võin kinnitada, et mina Mul ei ole kordagi oma poega siia tarvis olnud füüsilist karistada, midagi taolist, nii et maid on teisi meetodeid. Tead, kas meetoditega, tunnetus selles mõttes, et sulle oma laps tähendab see, sa ei saa olla mingisugune hirmuvalitseja või kes iganes püüad nagu aru saada, miks see niimoodi ei olnud, mitte niimoodi, et kas juhtus vaid miks. Ja kui sa ei jõua selleni, miks siis sa lihtsalt oled rumal inimene. Ja siis ei ole mõtet oma viha välja valada millegi peale. Oma poegade ema on abikaasa, said sa koskahast ülikooliajalt või hiljem ikka ülikoolist, ülikoolist enamalt kursuselt. Ka jurist ja kvalifitseeritud tugev jurist. Kodus ei räägita, õigusküsimusi, punkt, vaikiv kokkulepe? Mitte alati, aga, aga see ei ole põhiteema. Jah, aeg-ajalt vestleme, aga mitte niimoodi. Et nüüd saame kokku ja, aga hommikul ärkame, hakkame kaasust lahendama, käime vahepeal söömas, tähendab edasi, nii ei ole. Ühiselamusse lasete jah, koos siis juba oli see võimalik või? See oli võimalik? Jah, neljandal kursusel elasime ühes toas. Ta oli poiste toad, olid tüdrukute toad ja, ja siis, kui meil oli kursusel juba nii palju abielupaare et oli võimalik poisid ehk need abielumehed ja need abielunaised lihtsalt omavahel kohad ära vahetada, siis, siis ma arvan, et see ei olnud, see ei olnud seaduslik, aga see lihtsalt toimis niimoodi seda aktsepteerinud. Nii et kui inimene on abielus, siis ta saab, abikaasad saavad ühes ühiselamu toas elada. Midagi ametlikku selle juures ei olnud, aga nii. Me elasime, neljandal korrusel, asub jah, tõesti. Siis, kui meil sündis esimene poeg siis me elasime ühes toas Viiendal kursusele praktilist praktika aeg, siis, siis me olime jälle laiali kuidagi, aga noh, need ajad läks kiiresti. No Rasmus ei viibi küll siin selle jutuajamise juures, aga kuivõrd sa esimese poja sünni ära mainisid, siis oleks minu meelest aus Rasmasele korraks ka nii-öelda tagaselja tähelepanu juhtida, et avalikkuse ees ka võrdlemisi hästi tuntud, ehkki küll mitte sinu ja Ramoni tegevusvaldkonna kaudu. Aktiivne inimene ometi ja ja ilmselt La muu jäätis on see, millega vist väga paljud teda seostavad või noh, kui, kui ma niisugused nimed välja hõikan, siis võib-olla viib mõni mõni inimene nime ja näo kokku. Räägime lastest Märt ja siis tuleb tasapisi Ramon gaasi ja mängu nende sünnivahend, kui mitu aastat nüüd viis, viis parasjagu, et ma ei teagi, kas Ramon, sa oled Rasmusega, mäletad sa mängukaaslane ka või ta jõudis ikkagi ees juba nii palju ära minna, et sa pidid juba omas maailmas toimetama. Ma arvan, et see viis on just väga hea vahesest Rasmusega, meil meil ühiseid mänge, kambajõmmid Ena väga ei olnud, küll aga oli selles võtmes, et tema oli pigem juhendaja või korraldajad, näiteks mu esimene korvpallitreener oligi mu vend. Kui ma vaatan tagasi, et kes mind on tõenäoliselt kõige rohkem mõjutanud, siis ongi tegelikult vend ja tema eeskuju, sest sest tema tegelikult võttis väga varakult omaks selle rolli, et ta, et ta ongi minu jaoks see peegel, mille vastu nagu mina ennast siis mõõdan ja, ja, ja, ja seal on ju ehk siis ta on alati käitunud eeskujuna ja tema oli mu esimene korvpallitreener, tegelane, kes ütles mulle, mis on alates lasteaia hoovist kuni kooli hoovi nii mõistlik ja vajalik kindlasti tuleneb sellest, et me oleme, olime ikkagi mõlemad lapsed, siis tema sõna, mitte vanemate sõnana, alavääristades ega tema sõna tõenäoliselt oli ka, jõudis ka paremini kohale. Et Rasmusega meil on olnud väga hea, väga hea ja usalduslik suhe. Sa ise oled läbi-lõhki linnapoiss kui saue vōi, Saued saab linnaks nimetada, ma arvan, et see, siinkohal ma kohe tervitan kõiki saue elanike sellepärast et see minu jaoks tegelikult olnud üks kõige päikesepaistelisem koht. Sest ega teeks nii nagu isa ütles, et tema jaoks oli Põltsamaa siis minu jaoks tegelikult see oli, oli niisugune mõnus, turvaline läbikasvanud, et kogukond, kus me käisime alates sõimest, kuni mina siis üheksanda klassini üks oma seltskond koos. Kas sa mäletad hetke või olukorda või sündmust, mille pealt vanust, mil sa hakkasid jagama, millega su vanemad tegelevad? Ma arvan, et see võis olla jagamine, mis tähenduses, et selle selles osas, et nad olid juristid ja, ja tegelesid kellegi või millegi abistamise, ajamisega asjaajamisega. See, ma arvan, oli kuskil lasteaias juba just hiljuti siin pidin, tegime büroos siukse asjad, panime seina peale lasteaia meenutusi ja siis, kui ma lappasin läbi seda lasteaiatööde pakki, vanasti pandi kaasa sellistes voldikute tööd siis seal selliseid nagu advokaadid alaseid vihjeid oli suhteliselt palju, et kus keegi portfelliga mees käib või teeb, et noh, tõenäoliselt see oli, noh, see oli nii, nii suur osa tegelikkuses vanemate suhtlusest, onju, et kus nad tööl käivad niisuta, need räägivad, et see teadmine tuli, noh, lisaks oli ka vanaisa, advokaat ja ja see oli ka nagu veel veel ka sealt ringist tuttav teema, et ma arvan, et see teadlikkus sellest, et on mingi asjaajamise amet, kus käiakse kellelgi probleeme lahendamas, see oli kuskil kuskil lasteaiatasandil kuskil on alles esimeste klasside need soov, soov siis ametit, kelleks tahad saada, mis su lemmikvärv, mingid muud asjad. Ja seal juba oma alguses määratlesin ära oma oma pürgimusi, milleks siis oli kuld olla, mitte teadlikult, aga vanemate eeskuju saada saada advokaadiks? Marta Ramon rääkis Josteta oma vennaga, haakesid nad üsna hästi ja vennast sai inspiratsioon ja põhiline abijõud. Kui sa vaatad kahele oma pojale, siis seda ma juba kuulsin, et ju nad pidasid ennast piisavalt korralikult üleval või oli isa vastava taustaga, et väga füüsilise karistuse viise või meetodeid ei olnud vaja appi võtta, et aga kui sarnased või erinevad need kaks on, oled sa vahel mõelnud selle peale, et justkui ühe isa ja ühe ema lapsed, aga kuidas nüüd ütelda, minu arvates ei ole kahte sarnast isegi veetilka olemas. Kahte sarnast last ei ole ka olemas, aga kindlasti on nendes sellist kokkulangevust sarnaselt päris palju sarnased, aga mitte identsed. Ja Rasmus on rahulikum ja võib-olla selline teatud mõttes flegmaatilisem. Ja Ramon on olnud kogu aeg selline koleerilisem, energilisem, kiiresti otsustav, kiiresti tegutsev ja paistena, nad mõlemad minu arvates tasakaalustavad 11 ja ja mina, ma arvan, et ma ei ole ülekohtune ei Rasmusega Ramoni suhtes kujutlen, et tegelikult me Rasmuse käekäigu suunamise ja, ja kasvatamisega. Noorte vanematena tegelesime ilmselt oluliselt rohkem. Ja väga palju tegid loomulikult mari vanemad Rasmuse hoidmisega tudengit veel polnudki, kus elada eriti. Ja võib-olla see, mis sai nagu hea halva tunnetuse mõttes vanemale pojale vähemalt püütud selgeks teha, see kandus just sedasama juttu kaudu, mida Ramon rääkis nooremale edasi, nii et et kui on vagu sirgeks aetud, siis teist teist vagu kõrvale on lihtsam ajada. Aga minu arvates Nad on olnud väga head sõbrad läbi aegade siin mitte väga selliseks lüüriliseks nostalgiliseks minnes, aga noh, näiteks kui Rasmus oli juba suur poiss, käis ülikoolis ja ütles, et tema nüüd läheb vanemate juurest ära elama oma pruudi juurde, linna tuleb Sauelt ära. Siis Ramon tuli mehe juurde ja nõudis kategooriliselt vormis. Te peate Rasmusele selgeks tegema, et ta ei läheks ära. Ja siis meil oli tükk tegemist, et rasvus viramonile selgeks teha, et et me ei hakka seda tegema ja me ei saa seda selgeks teha. Nüüd ma saan tagantjärgi aru, milline katastroof oleks olnud, kui Rasmus olekski kodus, kuna see on muuseas seal täiesti omaette teema ja ma olen väga, mul on tohutult hea meel, et, et mõlemad pojad on sellised, kes on nagu algusest peale endale rida oma rida ajanud ja, ja, ja üks, üks tõsisemaid hirme, mis väga paljudel minuvanustel vanematel on, on see, et nende küpses keskeas täiskasvanud lapsed ei ole iseseisvunud. Neid näiteid on olemas, noh see on see, kasvõi see veel Pikri aegadel nõukogude ajast, umbes niimoodi, et kuidas 40 aastane vanapoiss oma emaga koos elab ja mis seal siis kõik toimuma hakkab. See on õnnetus, noh, see ei ole ju ainult mitte meil siin Hispaanias, kus kohas kirjutatakse väga paljudes kohtades, kus noored inimesed ei iseseisvu, ei loomalt oma perekonda, vaid teil on see mugavusaste, on selline. Neil on selles keskkonnas, selles võib öelda ka toiduahelas lihtsam eksisteerida, elada kui ise võtta vastutus oma elu korraldamise eest. Mul õnneks seda probleemi ei ole. Nojah, vanemad lihtsalt mingi hetk vahetasid uste lukud lukud ära ja, ja turvakoodid ka ja, ja siis meil ei olnud põhjust enam uksest sisse saada. Tahtsin just küsida, et see ei ole nali või? Ei, ei, meil on kogu aeg niimoodi olnud. Nüüd on see koht siin saates, kus räägime eriti avameelselt, kas sinu tegude registris ütleme, vanuses kuni gümnaasiumi lõpuni on midagi niisugust, millele sul on hea meel, et su isa ei tea. Noh, need kõik on aegunud, on ju muidugi absoluutselt, et alustame sellest ja kõik jääb siia seinte vahele ütleme klapiku ära. Aga ma usun, et omal ajal kindlasti oli noh, et erinevalt või sa öelda erinevaid lisasid, et seda pilli sai, sai ka mängitud, aga tegelikult minu minusugune armastus gümnaasiumi ajal oli, oli sport ja korvpall. Ja kuna see korvpall viis, viis alates juba seal viiendast kuuendast klassist igasugustele väljasõitudele, siis need väljasõidud, viies, kuues klassis hakkas ka elu avastamine. Ega need väljasõidud olid juba silma alt ära kuskil võimetes magamise esimesed, see oli kaheksakümnendad, on ju siis tegelikkuses ka alkoholipoliitika natuke teistsugune, kõik sinna juurde kuuluv kõik, mille, mille vastu, kusjuures Rasmus täna on ju väga jõuliselt võitleb, joome poole vähem, on üks programm, mida ta teab. Lisaks lammu jäätisele on tal siis kiusamisvastane kool on ju kogu see kooli temaatika ja kõik muu. Et eks neid sündmusi, mille üle tagantjärgi eriti uhkes olla, ma usun, seal just nende väljasõitude pealt hakkas viiendast kuuendast klassist alates kogunema, aga, aga samas ma arvan, üks kõige selliseid. No selle loo võib kohe ära rääkida, ma arvan, mida, kus ma võin tuua eeskujuks vanemate käitumise, mis haakub ka sellega, mida isa rääkis, kuidas tema vanemad temasse suhtusid, oli, oli kümnendas klassis üks situatsioon, kus kus läks jällegi alkoholi kuritarvitamise peale terve õhtu kaotsi ja siis samas mulin kohusetundlik, mul juba koju tulla, ma tulin ka koju, aga ilmselgelt kehana, Mei ei, ei, ei allunud mõistusele. Ja siis oli niisugune situatsioon, kus mu ukselävel sisenedes koheselt oksendasin, aga ukselävel ootas mind, vastas isa. Ja siis ma tegelikkuses ma usun, seal oli väga palju erinevaid käitumisvariante On ju, et kuidas sellele reageerida, mida tema tegi, oli see, et ta andis mulle vett, sooja vett. Et mul oleks ikkagi veelgi veelgi halvem olla ja, ja veel veelgi rohkem välja tuleks. Ja järgmisel päeval ainuke lause, mis, mis ta ütles, oli see, et te ise oma järeldused. Ja ma võin öelda, pärast seda ma ei tarvitanud alkoholi kuni täiskasvanuks saamiseni, ehk siis aeg-ajalt selline noh, usaldus, võib-olla laste suhtes on see kõige õigem osa, et, et kui sa oled oma asjad ära teinud ja, ja, ja siis on see hetk käes, kus sa pead lootma, et, et see, mis sa oled teinud, tegelikkuses kannab, et need väärtused, mis sa oled edasi andnud, et neid kannavad ja kui ütled, et nüüd te ise oma otsus ise hinda, kas nii on mõistlik toimetada ja sa oled asjad need õieti siis tõenäoliselt teeb see laps õige otsuse. Märt, just nagu Ramon ütles, võimaluse reageerida erinevaid, oli kuskohast sünnib see reageering, mis parasjagu sünnib, kas sinna juurde kuulub teadlik mõtlemine, et sa tead, et hästi, ma võiks vabandust talle vastu hambaid anda. Aga ma ei tee seda, sest proovime teistmoodi või see tuleb kuidagi intuitiivselt sai see kaaluma. Ma ei taha seda näidet üle ekspluateerida, aga see on üks väärikamaid, neid jah, aga seal on probleem on ikkagi selles, et mida sa tahad saavutada, kas sa tahad saavutada seda tohutut isa ülemvõimu ehkki hirmu, valitsemist või midagi taolist, saan aru, aga kas sa mõtled selle peale tõesti jah, selle peale või sa tahad saavutada seda, et su lapsed oleks iseseisvunud, suudaksid otsustada, nad suudaksid ise oma heakohase käitumisega näidata, et nad saavad hakkama. Küsimus on ikkagi selles, et loomulikult ma arvan, et enamus lapsevanemate reaktsioon oleks olnud see räme sõim, võimalik füüsiline karistus aitamine ja ma ei tea, mis kõike muud sinna juurde. Aga lõppastmes ma olen ise jugopoiss olnud ise täpselt sama vana olnud ja ma mäletan enda elust ka analoogilisi situatsioone mis ei vääri esiletõstmisega mäletamist. Neid asju ei ole võimalik ära hoida niimoodi, et sa vaikid selle kas maha teed tohutu lärmi. No kõige parem oleks see, kui kutsuks politsei, eks ole, alaealine on tarvitanud alkoholi. Kui sa sead endale eesmärgi, et see ei korduks siis tuleb ikkagi täiesti apteegikaaluga iga sõna kaaluda, mida sa ütled. Kui sa tahad ise ennast välja elada ja näidata, et sa oled nüüd hukka mõistnud selle kõige lihtsam variant kuidas sa suudad mõjutada seda inimest, keda sa tahad mõjutada ja selles selles suhtes see isiklik kogemus lapsevanematel peaks olema kõigil. Ja, ja enda käitumise analüüsi kaudu suudad sa ka ilmselt kasutades ulatuslikult empaatiavõimet, panna ennast selle inimese olukorda, kelle käitumist sa tahad muuta ja kui seal tekib mingi trots, kui seal tekib mingisugune vastuhakk, tekib mingisugune siis selle mahasurumiseks on juba tarvis oluliselt jõulisemaid vahendeid. Ramona, sinu isa on olnud kogu aeg tähtis isik, aga üheksakümnendatel siis kui sul oli õrn vanus, ütleme niimoodi, õrniga oli ta eriti tähtis isik. Kas sa mäletad end käituvad vastavalt teadvustades, kes on su isa? Ma alati mõtlen sellistele olukordadele, et et sa justkui paneb tahes-tahtmata lastele mingisuguse taaga kanda. Mulle tundub niimoodi, et sa ei saa olla tavaline klutt tänaval, kui su isa on sellises ametis. Et noh, piltlikult öeldes võib-olla primitiivne tuuakse autoga, millel on mustad klaasid, läikiv limusiin, mida, mida ümbruskonnas vähesed saavad kasutada, midagi sellist, mõistad, ja mõistan, ega noh, seal on vist see, see lause on, mida vanemaks saad, seda, seda rohkem peegeldub selles lauses tõde, et laps on perekonna peegel, on ju seda nii-öelda kodust kodus kasvatus või siis kasvatamatus tega lapsed elavad suhteliselt üksüheselt, et siis oma kooli ja muus keskkonnas välja. Ega mina seda lauset, et vaata, kes su isa on ja, ja laps on perekonna peegel ja, ja püüavad nüüd siis vastavalt oma staatuse normidele käituda, sedama kindlasti olen, olen koolis nagu kuulnud, võib-olla keskmisest rohkem, et ka mul on täpselt samamoodi olnud laps sama samamoodi teinud oma krutskeid. Aga mulle on tundunud tõenäoliselt kunagi selles õrnemas eas, et ma saan ebamõistlikult palju siis tähelepanu ja ebamõistlikult karme reaktsioone, võib-olla. Võib-olla õpetajate ja, ja ümbruskonna käest. Ja mingi hetk kindlasti see tekitab noh, see on kindlasti ka ka meil perekonna sees on niisugune jutuajamise teema, et, et see on mingi asi, mis, millesse lõpuks kasvad välja, sa saad aru sellest, et sa ei, tegelikult ei pea kõigi nende reaktsioonidega tegelema, onju aga kindlasti seal noores eas tekitab see oma võrra nagu sellist ängi ja jõuetust just selles osas, et tegelikkuses ei ole see ju hinnang sulle. Et sa tegid sedasama asja, mida tegi sinu kõrval 15 poissi, onju, aga õpetaja tuleb, ütleb sulle, et kuule sina peaksid nüüd eraldi tähelepanu pöörama, mida sa teed ja see on tekitanud meil kindlasti ka perekonna sees mingisuguseid vaidlusi, ega mingil liinil jääb tõenäoliselt elu elu lõpuni, et ka isal on olnud oluline roll on ju ja, ja mul on hea näide näiteks eelmise nädala ühest ajalehest, kus kirjutati ühte artiklit, kus mu nimi läks sisse esimeses versioonis oli seal, kuigi see oli advokaadina, olin ma seal tegutsenud, oli selles versioonis kirjas, et endise justiitsministri ja riigikogu esimehe poeg Ramon Rask, kuigi ülejäänud tegelased olid seal olid seal kõik advokaadid ja ka mina olin advokaat 10 aastat praktiseerinud ja omavaheline vaidlus on ju siis noh, see, kuidas ka ajakirjanik selle selle oma nurga leidis, oli, on ju just sedasama täiesti asjakohatu rolli kaudu, onju, ja vot noh, see on niisugune asi, mis mingi tõenäoliselt nagu häiris, tekitas võib-olla ka ka sellist nagu valu, onju et ennast on alla surutud, aga täna ausalt öeldes ei ole mul sellest sooja ega külma selle sellepärast, et ega see on päeva lõpuks ikkagi rohkem sihukese nagu enesekindluse ja enesehinnangu küsimus. Ja aga õrnas eas jah, küsimusele, vastates õrnas eas või selles teismelise eas kindlasti see liigne teravdatud tähelepanu ja reeglina on, see oli nagu negatiivne tähelepanu koolikeskkonnas, eks see tekitas küsimisi vanemate suunal ka, et miks mina pean, pean kandma mingit asja, mida, mida ma ise olen valinud. Jah, siinkohal oleks mull järjekordselt võimalus teha avaldus paluda vabandust just oma laste ja lähedaste kõige selle eest, mida ma lehkleb põhjustel. Aga fakt on see, et jah, lapsed on kasvanud, põhimõtteliselt võib ütelda ministri perekonnas ja need on olnud keerukam suhelda, aga ma saan aru, et nad on ümbritsenud ennast väga toredate sõpradega. Nad on head suhtlejad ja nad on ise hakkama saanud, nii et, et neid ei ole tarvis olnud poputada, ega nad ei ole pidanud selle pärast lõivu maksma, et nad on avaliku elu tegelase pärast võttes arvesse, et sa märtalate ministriametis mitu korda olnud ja need portfellid kas Ramon, teie kodu ja pere ümber tiirutas relvastatud valvet ka mingil ajal või oli ju üsna keeruline periood ikkagi? Mina seda aega ei mäleta, kui tiirutas, siis väga märkama. Ja ma ei ole olnud nendel ametikohtadel, kelle kellel oleks ette nähtud mehitatud valve või ihukaitse. Ja, ja pigem sel hetkel, kui see oli 95 maa siseministriks sain, siis ma lõpetasin Vervagaskandmise. See aeg on selline, mis väärib, ütleme kriminogeensus poolelt täiesti eraldi analüüsimist, aga aga ma tegin endale selgeks, kui siseministrite suurt elus hoida või siseministril tullakse kallale. Siis noh, ma ei ole küll see inimene, kes, kes siis suudaks relv käes, iseennast kaitsta või vastu hakata. Ja see oli õige otsus, selles mõttes tol ajal oli ikkagi noh tol ajal olin natuke teistmoodi see, kõik neid ähvardusi. Et tuleb otsustada just nii, aga mitte teisiti. Pigem olema saanud ikkagi sel ajal, kui ma olin üheksakümnendat aastat noh, peale justiitsministeeriumist ära tulekut see vahepeal nüüd advokaadiaeg, kus oli erinevad, et noh, vene keeles öeldes kammessis Kesbor mis siis kokkuleppe mittesaavutamisel. Langenute ka ja, ja ma siit noh, ühe niisuguse õigusliku järeldused tegelikult ikkagi kõige esimene selline tõsiseltvõetav õigusakt, mis kas meie õiguskorda kindlustama ei ole mitte karistusseadustik ei ole mitte ka põhiseadus, vaid on äriseadustik kui loodi normid, mille järgi oli võimalik käituda ja sealt hakkas asi edasi, kuni ütleme, 95. 96. aastani see vahepealne periood. See oli väga raske aeg ja, aga ma ei mäleta, et oleks noh, loomulikult üks juhtum on olnud, kus kus vanem poeg võeti autost välja ja vabariigi aastapäeval võeti tal auto käest ära ja suruti relv ribidesse, öeldi, et kui lähed isale kaebama, siis, siis laseme kohe maha. Seal aset leidnud, aga aga ilmselt need inimesed, nad saadi kätte süüdi. Aga need inimesed ei teadnud ka, et nad siseministri poja koos autoga ära võtsid. Isiklikud kogemused? Võib-olla ei väärigi raadioeetrit, aga kuna sa küsisid, et kas on siis hoitud või, või hoitud või valvatud, siis ei ole ja me oleme elanud selles mõttes üsna tavalise inimese elu, nii et katsun ise oma asjadega hakkama saada. Ramon, sa mainisid, et koolis pakkus sulle hobisport korvpall. Ma leidsin veel niisuguse toreda fakti, et ühel hetkel on Gustav Adolfi Gümnaasiumi abiturient võitnud teatriarvustuse kirjutamise võistluse. Aga ometi ma ei tea, kas sa läksid või läinud, aga kuidagi said vanemad teada selle informatsiooniga nende juurde, et et ma lähen ka õigusteadust õppima, kui Märt meenutas algusaegu, tema ema hakkas nutma, sinu vanemad ilmselt pisarat ei poetanud selle peale siiski jah. Vanemad ei hakanud nutma, jah, vanemad aplodeerisite vanaema hakkas nutma, et vanaema on meil alati rääkinud seda, kuidas seal üks kõige raskemaid elukutseid ja ja seda ei ole mõtet võtta, aga noh, vanem vanaema, ülekantud tähendus hakkas nutma, vanaemal oli ka ikka hea meel. Aga see elukutse valik, aga seal oli ta pigem hakkas kuskil natukene varem pihta, et ma ju käisin sauel kodukohas koolis vennaga, mõlemad vend käis seal kaks klassi lõpuni. Aga kuskil üheksanda klassi lõbuks küpses mul mõte. Ja ega ma käisin, tegin need testid ja eksamid ära ja, ja astusin Gustav Adolfi gümnaasiumis. Ja siis, kui ma olin sinna sisse saanud, siis ma ütlesin vanematele sügisest peaks hakkama linna kooli käima, et see nagu esimene iseseisvumise või selline muudatused kartuli, tõenäoliselt sealt ja ega see, see võib olla ka suunamuutus. Hariduse omandamisel või iseseisva tee valikega oli selgelt seotud sellega, et tol hetkel oli ikkagi väga-väga selgelt erinevus, võib olla tänaseni, ma ei oska öelda, oli selgelt erinevus selles, et, et mis kooli lõpetades on sul võimalus siis lihtsamini saada Tartu Ülikoolis õigusteadust õppima, sest riigieelarveliste kohtade arv oli piiratud. Gustav Adolfis kindlasti oli see nagu eeldused olid selleks mõnevõrra natukene võib-olla paremad on ju kuigi ka saue kooli väga hea kool. Ja siis ma läksin Gustamisse sealt ilusti Tartusse ja, ja see tartus mingite erinevate esiteks üldse Tartu või muu kõrgkool Eestis selles ei olnud nagu väga küsimus, sellepärast ma tahtsin algusest peale minna õppima õigust. Õigusteaduskond Tartus oli tollal ja usutavasti on tänaseni Eestis parimal tasemel ja õiguse vastu midagi teist väga mul seal pakkuda. Ülikoolil ei olnud, et minu jaoks ühtegi teist eriala tegelikkuses väga ei eksisteerinud. Alternatiivina, ma arvan, ma vist tahtsin ka ajalukku, aga see oli alati niisugune kombineerimise kohta, et kui õigusi näkkad, siis, siis on mingi koht, kus saab ühe aasta üldaineid. Ma nüüd meenutan seda episoodi, mis teeb tõenäoliselt sinust kuulsama Tartu Ülikooli lõpetaja. Episood puudutab seda, kuidas sa said kätte oma diplomi cum laude. Sellest on möödas umbes 10 aastat. Midagi sinnakanti, eks sellest on möödas umbes 10-st, ma täpselt ei tea, kuidas see juriidiliselt kõik käib, aga noh, põhimõtteliselt said sa kätte oma kiitusega diplomi kohtu kaudu, sest Tartu ülikool ei tahtnud sulle kumb laudet kaasa anda. Põhjusel, et sul oli vist üks eksam seal tehtud allapoole taset või kehvema hindega, kui, kui cum laude jaoks vajalik ehke saab, parandasid selle ära, eks. Ja teiseks keskmine hinne ka, midagi seal sogati ei ole piisavalt kõrge. Ma ei mäleta, Ramon, et sa ise oleksid tookord kusagil põhjendanud või selgitanud, miks see kõik sulle nii tähtis oli, et see vabandust jama ette võtta. Sest kõrvalt vaadates ülikool saatis oma signaale, nende versioon oli justkui saadaval, aga sinna juurde teist poolt justkui ei tulnud või ma ei leidnud seda üles. Igal juhul jäi kuidagi vildakas tunne sellest, mis toimus, mis juhtus siis? No mis puudutab sõnumi edastamist, siis erinevate ülikoolist ei olnud mul oma kommunikatsiooniosakond, on ju, et see oli minu esimene selline väga reaalne kokkupuude sellega, kuidas käib essis sõnumi seadmine. Et sõnumit seatakse suhteliselt suurest torust, et kes esimesena seab see sõnum, et tõenäoliselt ka kehtima ja kõik muu tegelikult kaob kuhugile galaktikasse seal kõrval ja kui sinu vastas on niivõrd auväärt, absoluutselt, see on nagu Tartu ülikool. Tere, kes on meie kõigi südameasi ja, ja kelle käituda istumine või no kes ka tegelikult. Ega mina olen, ma olen Tartu Ülikooli tõenäoliselt tänaseni suur fänn ja jään tema suureks fänniks, et, et see on ülikool, mis on andnud mulle kõrghariduse ja mulle läheb väga korda, mis tasemel Tartu ülikool edasi toimetab ja mis tasemel ta siis toimetas. Ja ega see vaidlus kokkuvõttena ei käinud diplomi üle, see diplom oli seal kõrvaline nähtus, mille üle vaidlus käis, on see, et mis reeglid Teie järgi mängu mängitakse ühed reeglid, mille järgi lihtsustatuna siis oleks ma pidanud saama selle diplomi, mida me siis läksime kohtu kaudu nõudma. Need reeglid kehtisid minu stuudiumi aja tervenisti kuni viimase nädalani ja üks nädal ennem stuudiumi muutis tollane, siis juhtkond reegleid, nii hakati asju ümber arvestama ja need vanad reeglid, mis olid kehtinud viis pool aastat minu jaoks kaotsi kehtivuse ja enne lõppu nati kogu viis pool aastat uuesti ümber. Ja, ja vot nagu tagantjärgi reeglite muutmine on minu minu hinnangul selline tegevus, millega, millega Tartu ülikool kui just seesama auväärt institutsiooni peaks tegelikult tegelema. Ja see oligi põhimõtteline vaidlus ja ma võin öelda, sellele vaidlusele eelnes umbes poolteist kuud või poolteist kuud, umbes kaks nädalat oli see liialdus kaks nädalat vestlusi erinevate Ülikooli juhtkonna liikmetega sellel teemal. Lõpetage ära, et see ei ole ju mõistlik. See tegelikkuses ei, ei anna ju muud tulemust kui see, et lihtsalt sõidate rulliti üle minust ja minu taolistest ega mõjult ainukesena see, kellele need reeglid muutuvad, muutusid. Aga tollane juhtkond arvas, et, et sellest ei ole lugu midagi, kui üks üliõpilane, üliõpilane ennast natukene haavatuna tunneb ja olles ülikoolis õigusteadust õppinud saanud süvateadmisi ja, ja terve väärtuspaketi sellest, kuidas tegelikult siis peaks üks õiguskord toimima tundus mulle ausalt öeldes ka ka võib-olla siis reeturlikuna Te neid teadmisi rakendada. Et selles suhtes oli tagasi kingitus alma materjalile, mitte tema juhtkonnale. Aga alma materjale paradoksaalne olukord ikka täitsa oskamata saatjateta, reeturlik oleks olnud jätta kasutamata need absoluutselt ülikooli poolt vaadates, nad koolitavad kuus aastat spetsialisti, kes pöörab siis oda nende vastu esimesel võimalusel ülikooli poolt juhtkonna poolt, vaat seal ongi, ma arvan, väga selge erinevus, et see vaidlus ei kontsentreerunud lõpet lõpuks ülikooli ja minu vahele, vaid seal oli üksikute inimeste. Kas ta oli siis soovimatus või jonnakus tegelikkuses oma oma viga tunnistada. Ja, ja ma ei taha taguda rusikaga lauale öelda, et kohus mõistis õigust, aga kohust seal situatsioonist tegelikult tegigi. Ainu ainumõistetav ainukehtiva lahenduse teist lahendust ei oleks saanud Eesti vabariigis kohus teha ja ka ülikooli juhtkond sai sellest aru, et see lahendus tuleb, aga nad lihtsalt arvasid, et keegi ei lähe seal lahendus küsima. Ja vot see on see koht, kus Alma maantee kasvatab kasvatab iseseisvat juristi, kasvatab inimest, kes peaks seisma enda, teiste muuhulgas ka sinu õiguste eest siis tõenäoliselt see oleks olnud reeturit, mitte mitte neid samu teadmisi rakendada. Märkas Ramoni mäng, toonane jutumärkides mäng vääris küünlaid. Ma teadsin seda. Ma suutsin ka ette prognoosida seda massilist mõttevahetust sellel teemal, kui delikaatselt väljendada. Ja me vestlesime Ramoniga ennem, kui ta läks kohtulikku kaitset oma mõtetele paluma. Ramoni ainukene sõna oli see, et isa, sa võid mulle soovitada kõike agara soovita seda, et ma ei läheks kohtusse. Ma püüdsin kõik selle enam-vähem talle selgeks teha, milline nii-öelda ilge jama sellest tuleb. Aga see oli tema täiskasvanud inimese küpse juristi otsus mille tulemusena muidugi. Me kõik saame targemaks, ma arvan, sai ka nimesid nimetamata. Tollane ülikooli juhtkond targemaks, said õigusteaduskonna inimesed targemaks, kas see oli seda väärt, nagu sa püssidega või? Minu jaoks ei olnud see esimest korda, kui selle asemel, et minna ülikooli lõpuaktusele pidulikult noortele juristidele häid sõnu ütlema pidin ma sellel aktusel olema nagu telepoiss, kelle ilmeid jälgiti, edastati täpselt ja see oli, see oli jälle sama moodi, et et, et noh, et üks, üks tudeng on mässumeelne, see on nagu, mis asja pool teine pool on tudengile isaks istukas aadis ja seal takkajärgi muidugi ajab naerma ka lähedastele, kes olid tulnud sinna lõppu aktusele kude, vanaema või keegi teine, siis see oli, see oli üsna masendav. Noh, neil oli ta ennekõike arusamatega ju mina sain teada sellest, et ma ei saa diplomit, et siis kui öeldi, nimi ja diplomi andmise asemel loeti, et esialgse õiguskaitse määrus on ju millega kohustati andma, aga ei antud diplomit ja veel kord ega ega selles situatsioonis oli seal väga palju toredaid inimesi, ennekõike pärinevad õigusteaduskonnas, kes said väga hästi aru, et see, mida tegelikkuses nii-öelda keskjuhtkond või ülikooli tippjuhtkond teeb, et see ei ole mõistlik ja, ja ega ülikooli õigusteaduskonna Nendesamade inimestega on täna siin suhe meil väga hea. Aga aga see oli kellegi jaoks mina kehtestamise kohta ja, ja, ja see ei kukkunud lihtsalt hästi välja. Ma pean ütelda, vaat suhte suhte suhete taustal. Et noori jurist, kes esindas Tartu Ülikooli selles samas vaidluses Tartu halduskohtus töötas seitse aastat minuga koos riigikohtu esimehe nõunikuna. Pool aastat hiljem pärast seda tuli Mari-Liis Riigikohtusse jõududele ja seal on väga hästi läbi, mida kõike muutma, saime kõigest asju ühtemoodi. Üks asi on töö, teine on inimsuhted ja juristid öös, eriti advokaaditöös on väga tõsiselt tarvis eristada inimest ja tema tööd. Ehk teisisõnu advokaat ei tohi kunagi samastada ei kliendiga ega selle kliendisuhtega. Juristi töö on täpselt samasugune töö nagu akende pesemine või kaupluses müümine. Võtame lihtsustatult ja ja seal ei ole tähtis see, kes, kes esindab ülikooli või, või kes keda, nii et noh, selle kahju on, et need diskussioonid lähevad väga isiklikuks ja ja, ja kõigepealt sildistatakse inimesed ära. Ja siis kaob see vaidluse sisu, milles tegelikult vaidlus käib ära, see jääb ära üldse sellepärast et lihtne on panna silt otsa ütelda, et see on selle poeg, seal, selle, selle tütar, see on selline, see on selline, see on valesti erakonnast või noh, see on kogu ühiskonnas käib niimoodi pisikute tasandil. Ja seetõttu väga paljud vaidlused, mis täna käivad alates metsade maharaiumist kui Rail Balticuni kõigermooni välja. Meie ühiskonnas on need vaidlused väga selgelt isikustatud vaidlused ja selle varju jäävad tõsised õiguslikud majanduslikud, muud probleemid. See on tüüpiline näide sellest, aga aga Ramorile pärast mitu korda öelnud selle, et, et meil ei ole põhjust sellest 10 aasta tagusest värvikast ülikooli lõpetamisest omavahel rääkida, aga on, mida unustada kellelgi teisel võib-olla on, mida õppida sellest mina kindlasti unustada? Minu jaoks see oli, ega seda ühe ühe märkusena ütlen lihtsalt juurde seal seda. Et see oli väga hea selline läbielatud kogemusena kogu kommunikatsiooni osa, mis läks minu jaoks täiesti nihu, selleni, et selles mõttes nagu sa ütlesid, et kosta oli ühte häält ja ja tegelikust sisust tõenäoliselt keegi väga midagi ei, ei teadnudki. Aga mis tollel hetkel oli, miks ma mõtlen, hakkasin tagasi tagantjärgi mõtlema, et mis see kontekst oli, kontekst oli ka see, et minu laste ema ja elukaaslane oli tol hetkel Eesti esimene üliõpilasvõitleja. Ta oli siis Eesti Üliõpilaskondade Liidu esinaine ja ega sellist nooruslikku uljust ja ka üliõpilasõiguste eest seismine ja üliõpilasi suruta maha ja kogu see noh, tagantjärgi mingid emotsioonid, millega mul on 10 aastat hiljem ennast raske seostada. Tol hetkel kindlasti sellist, sellist särgi rebimise tunnet oli ka kindlasti seal omajagu rohkem, et see oli ühelt poolt karjuv ebaõiglus, mis vaatas vastu nagu isiklikus plaanis, aga võib-olla kogukonnaga üliõpilaskonna mõttes nagu laiemalt ja tõenäoliselt see oli ka üks niisugune sütik, mis sellele, mis selle kaebusele hoogu juurde andis. Sa mainisid sõnast samastumine, mis võib-olla ei ole päris see teema, aga tihti mul kripeldab keelel küsimus, kui ma mõtlen teie valdkonna inimeste tööle, inimeste kaitsmisele. Kas see tähendab advokaatide jaoks ei ole tähtis küsida oma kliendilt? Kassad tegelikult tegid seda, kas te ei küsi seda? Kas see on töö juures tähtis? See on võib-olla väga tähtis advokaadi vastaspoolele see on väga tähtis, keda ma saan aru, see on väga tähtis kohtule, advokaadi seisukohalt. Inimlikult võib see huvitav olla, aga advokaat saab oma protsentuaalse positsiooni, olgu ta siis ükstapuha millises vaidluses üles ehitada ainult ikkagi faktidele ja teadaolevatele asjaoludele mida kõike muud kuskil mujal on tehtud. Ei puutu asjasse. Kas lihtsam on tööd teha, kui sa tegelikku tõde ei tea? Tegelik tõde on see, mis tõeks kulutatakse. Jah, kui otsas on sündinud absoluutselt, ei ole tähtis. Kas parem on olla teadmatuses õigusemõistmine üldse või noh, tõe väljaselgitamine ei jõua kunagi tegeliku tõeni. Tõepärasus on juba väga suur asi, kui saavutad. Mitte keegi ei tea tegelikult tõde, keegi ei suuda samasse jõkke uuesti astuda, keegi ei suuda seda õhku hingata, mis sel hetkel oli, kui mindi riidu või sooritati kuritegu? Kõige lihtsam, kui tegemist on puhtalt külma faktiga nii-öelda, et kas sa andsid nuga või ei andnud nuga. Kas see teie töös on tähtis teada? Ma saan aru, et, Nojah. Kui ta andis noa leiva lõikamiseks, siis ei ole see tähtis. Kui ta andis, andis luga kellelegi selga, siis on ta väga tähtis ja nii et et loomulikult kõik õiguslik tähendust omavad faktid peavad olema tuvastatud ja nende alusel mõistetakse õigust, emotsioon on seal teisejärguline. Ma võin ütelda niimoodi, et minul on õnn või õnnetus, ma pigem arvan, et õnnetus kaks kaitsealust kunagi maha lastud. Tähendab, nad on olnud tõsised kurjategijad. Tänapäeva võistlus võiks öelda massimõrvarid, nendest on ka ajakirjandus, kirjutad üks nendest on eriti päevakorda tõusnud, aga aga, aga ma olen selle läbi elanud kaitsjana kõrvalt ja kui sa võtad kõik need asjad endaga kaasa, kogu aeg kannad kaasas, siis sa ei saa lõpuks magada, siis peab advokaadi psüühikas peab olema see tugev vahesein, kus sa suudad isikliku elu eraldada kutsetööst. Ja seda ei suuda. Siis sa ei suuda seda tööd teha. Need jutud on ilukirjanduse valdkonnast, kus tihtipeale uurijad räägivad, et nojah, kohtus ei läinud see asi läbi. Tegelikult oli see asi hoopis teisiti. Huvitavad asjad ja niimoodi võib rääkida, keegi ei saa keelata, aga tegelik on see, mida tuvastatakse kohtus. Mida tõeks kuulutatakse Ramon, kas see räägib advokaadi kohta midagi, kui tema koostööpartnerid on? Ma ei väida midagi. Rein tilk, Neinar Seli, teatava renomee, ka inimesed Eestis, ma ei väida midagi. See on nii pikk teema, et kindlasti advokaadi ja kliendi vahelise vahelisel suhtel on mingi tähendus ka väljapoole, et sealt mingeid järeldusi võib ju teha, aga, aga lähme sealt sammu tagasi. Inimeste renomee, kuidas Eestis üldse kujuneb, on täiesti eraldi, ma arvan saadet väärt teema. Kes kujundab renomeed, kes loob kuvandeid? Kes annab selleks tõuke, kes seda üles puhub? Sammun tagasi sinna, kust, millest tegelikult isa just rääkis. Minu jaoks ei ole olnud ühegi nende kliendi puhul küsimus selles, et, et kas neil on õigus või nad eksivad, kas nad on teinud midagi moraalsed või amoraalset, vaid see on samamoodi kliendisuhe. Ja, ja minul ei ole ühist äri ühegi nende inimesega. Vastupidi nende erinevate huvide esindamisel olen ma teinud endast seadus, raamides maksimumi. Veel kord, mina ei ole, ei, Neinar Seli, mina ei ole Rein Kilk, aga nende inimeste murede lahendamine on olnud mulle sama oluline kui ja nüüd terve pikk loetelu sinna juurde, keda on umbes tuhatkond inimest. Et selles osas võrdlus iga teise töö tegijaga ongi adekvaatne võrdlus, et tõenäoliselt ehitajal vahet, kas ta ehitab raadiomaja seina, ehitab telemaja seina või siinsamas kõrval oleva Hiltoni hotelli seinaseinas haiglad või vanglad, sein on sein, Peyton kleit, mihukene, aga mis sealjuures on see, et oma töötajad tegema ento entusiasmiga, et võib-olla mingid inimesed on püüdnud seda entusiasmi või, või siis nii-öelda tööst saadavat tööst saadavat emotsiooni tõlgendada valesti, kui samastumist selle kliendiga ei ole, ei ole samastumist. Aus vastus ja küllap annab väikese konteksti siia juurde ka asjaolu, et eesti advokaat tuur jagab kvaliteedijuhtimise tunnistusi ja rasked ja advokaadibüroo on üks nendest, kes on selle pälvinud. Tõmbame meie jutule joone alla, aga uuesti perekonna juurde tulles Märt, neljakordne vanaisa, kõlab juba päris hästi, eks üsna hea jah. Võiks olla, meeldib olla vanaisa ja lihtne vastus on ja see on erakordne kogemus. Sellepärast et millegipärast ma olen vist üsnagi trafaretne, kui ma ütlen niimoodi, et paljud need asjad, mis endal jäi tähele panemata. Ta jäid läbi elamata, sel ajal, kui oma lapsed väiksed olid. Ja sa unustad ära, ei mäletagi, lapsed kunagi väiksed on olnud. Ja kui see uuesti seda kõike näed, siis selles on nii palju rõõmu. Nii palju väsitavat, nii palju tööd just, ja nii palju kõike seda, mida ühed väiksed inimesed suudavad välja mõelda ja teha. Aga see on nii vahva. Paljude elukutsed on sellised, kuhu saab lapse või lapselapse tööle kaasa. Märter, teie tõelist ei ole niisugune, kuhu saaks lapse kaasa võtta, lihtsalt Ramoni poisid on büroos kogu aeg seal. Anne, jah. Koolist sinna, sinna pakku, jah, ja siis saavad koju, et võib ainult ütelda niimoodi, et nad elavadki seal, eks ole, ja isa läheb kell 12 võtab lapsed ja õhtul koju kaasa, aga see ei erineda. Ega mina oma lapsepõlvest mäletan, kui mulga trennid lõppesid linnas siis isabüroosse minek oli täiesti loogiline osa päevast, noh sealt tõenäolist tekkiski arusaam, esimene kokkupuude praktiline kokkupuude, nägemine sellest, kuidas advokaadi elukutse näeb kõige vahetumalt välja. Ma loodan, et mu pojad küll sealt samu järeldusi tee, mis mina, et nad võiks valida midagi, midagi muud. Et neljandat generatsiooni järjest advokaadiks oleku võib-olla ei ole. Jah, kuulame selle vestluse Ramon, nii umbes 15 20 aasta pärast üle kuulame, vaatame, mis on saanud. Ma väga tänan, oli hästi huvitav rääkida, aitäh, Märt. Aitäh, Ramon, aitäh. Suur tänu, et kutsusid. Isa ja poeg Märt ja Ramon Rask olid tänase saatekülalised. Saate pealkiri on käbi ei kukumäe. Kohtume nädala pärast jälle, ma olen Sten Teppan, kõigile kena nädalavahetust.