Tere hommikust meie inimestele, kes peavad kalliks vikerraadiot. Selle talve viimasel pühapäeval räägivad oma elust ja vaatenurkadest isa ja poeg toompere. Mõlemad kannavad eesnime Hendrik ja teistmoodi tõtt-öelda toomperede perekonnas, et ei kujutagi. Hendrikutest noorem pälvis hiljuti filmi ja teleauhindade jagamisel rolli eest filmis päevad, mis ajasid segadusse parima meesnäitleja tiitli. Ta on noor isa ning jätkab teatritraditsiooni suguvõsas, kelle üks sümboleid on hunt, kriimsilm. Hendrikutest vanem ilmus suurde pilti 80.-te kultusfilmis. Naerata ometi. Ja ehkki ette on tulnud muudki, ajab ta näitleja ja lavastajana ikka teatri asja. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Tere tulemast vikerraadio stuudiosse, Hendrik Toompere. Tere. Tere. Tere. Hendrik pere olukord on erakordselt harjumatu minu jaoks. Ma eelistaks selles jutuajamises tiitleid Juunior Juunior Juunior mitte väga kasutada, aga mis teie enda nõuanne oleks, kuidas me koos kuulajatega peaksime vahet tegema, kes räägib hästi, mina näen, kumb teist räägib. Aga kas küll saab aru, kes räägib? Arvan, ma arvan, et see nüüd, isa hääl oli seal ja nüüd on minu hääl. Aga sa võid pöörduda meie poole, ütlesised noorendike ja siis veidi vana Hendrik, et siis on nagu sul lihtsa, muidu meil läheb siin tõesti pastorina sassi. Sinust on töö käigus nii-öelda saanud siis vana Hendrik käigus ja elu elu on suur töö olnud, tõesti. Varem võimul isa oli vana Hendrik jääme siis vana Hendriku juurde ja noore Hendriku juurde väga pikka sissejuhatust tegema ei hakkagi, võtan kohe härjal sarvist ja hakkame arutama maailma tähtsaid küsimusi, nagu näiteks see, et alustame võib-olla vanast Hendrikust. Kas sa mäletad aega, mil sa pidid oma elu ja tuleviku suhtes langetama kõige tähtsamaid otsuseid, mis või kes sinust saab? Viitan ühele hästi toredale episoodile sinu CVs, mis tähendab ansambli rock Hotell transameheks olemist tol ajal ikkagi on mingisuguseid teelahk meid elus olnud bändinduse ja, ja kontserttegevusega sa end ometi ei sidunud, vaid läksid näitlejaks. Kas oli tõsiseltvõetavaid alternatiive pidi, mõtleme ju selle peale, sellepärast et ega see näitlejaks teatrikooli sissesaamine ei olnud üleüldse ju kindel ega garanteeritud, see oli kõik väga juhuslik ja eks pidi nagu mingisuguseid alternatiive mõtlema küll. Mulle meeldisid sellised. Millegipärast sihuksed A tähega algavad nagu elukutse, nagu näiteks arst ja arhitekt ja advokaat ja aga transamees ma olin väga lihtsal põhjusel, sellepärast et selle eest maksti jube head raha. Ja Harry Kõrvits oli nukuteatris näitleja ja, ja ta oli meil perekonnal. Tihti käisime läbi omavahel ja, ja talimul noores põlves oli suur eeskuju. No siis pakkus välja selle variandi ja tegelikult see oli super asi, sellepärast et noh, ma nägin ikka iga igasugust huvitavat elu üsna noorest peast, tähendab kõik see. Me sõitsime terve Eesti põhimõtteliselt risti-põiki mitmeid kordi läbi ja, ja küll olid seal need viljakoristus, kolhoosid, aastapäeva üritused, ehitusette, et KEKid ja mekid ja, ja lõikuspeod ja et see oli, selles mõttes oli küllaltki karm elukool ja teine asi see, et ega seal noh nagu halvale teele ei saanud minna. Et ümberringi oli kõva kärakapanemine, loomulikult, aga vaat me kahekesi teise transa mehega. Me pidime öösel kogu staffi kokku korjama, terve buss oli seda kõike täis, rasked kõlarid, võimendid kilomeetrite kaupa juhtmeid, köiega inimesega, kes on juhtmed korraga käes hoidnud, teavad, kui raske nad võivad olla ja kui neil on tohutult. Et siis noh, meie tegelikult kella nelja ajal öösel, siis põhimõtteliselt lõpetasin oma tööpäeva, enne kui ma küsin seda otse Hendrik Noorema käest, küsin sinu isa käest, Need valikute tegemise kohad, teelahkmel, teatud eluetapil sa enda oma kirjeldasid, põgusalt sündis ju nõukogude ajal. Aga sinu poisil juba mõnevõrra hiljem kui ühiskondlik olukord, et on hoopis midagi muud, kui palju poiss teadis sel hetkel, mida ta tegelikult teeb või kuhu maailma ta sukeldub? Kõrvalt vaadates on, asjad on ühtemoodi, kuigi noh, et terve elu nagu selle sees olnud ja teatrit näinud nii eest kui tagant ja igalt poolt üleval pealt. Aga seda kõike nagu ise tegema hakata, see on ikka keeruline. Üldiselt on ju päris mõnus on vaadata, kuidas nagu meisterkokk, Tyleri kala, aga kui sa esimest korda hakad seda ise tegema, ükskõik kui palju sa oled seda vaadanud, sul ikka läheb korralikult nässu see asi ja, ja sa pead ikka kümneid ja kümneid ja kümneid ja kümneid kordi seda tegema, enne kui sa nagu korralikult välja tuleb aega siis näitamine, seal on veel keerulisem. Hendrik loba soovida on, sa oled saanud värskelt ühe tiitli, milleni paljud näitlejad, enamus nendest ei jõua mitte kunagi, aitäh. No loomulikult, see on suur au ja mul on hea meel, mul on hea meel muidugi ennekõike selle üle, et sellel filmil tervikuna on hästi läinud. Et minu auhind ju ei olnud kaugeltki mitte ainukene, mis film sai. Ja et publikule korda läinud, see on kõige suurem tunnustus selle kõige juures. Sa ei ole näitlejate dünastiast esimene ega ilmselt ka mitte viimane, kes on valinud oma isa või vanaisa elukutse. Ma väga imetlen neid noori, kes tagant tulevad ja söandavat. Võta ette sellesama tee, mis on nii ägedalt ja nii sügavaks, et tallutud, et sealt tagant tulla varjust välja, tõestada iseennast. See on kõva pealehakkamine juba, sellepärast ma ise mõtlen, võiks valida mõne teise elukutse, et sind jumala eest ei pandaks isaga kunagi kõrvutada. Ja keegi ei söandaks väita, et ta on parem või et katsu järele teha ja ja et vältida niisugusi, surveid. See kõik oli ikka jah, tõesti, nagu isa enam ütles. Suhteliselt juhuslik, see, et ma olen, eks ole teatriringis viibinud, see loomulikult omab oma oma mõju, aga ma ei mõelnud selle peale, et ma nüüd pean hakkama kellelegi järgi püüdma või ennekõike mulle tundus, et see lihtsalt võiks olla tore ja huvitav asi, millega millega tegeleda. Et sellepärast ma ilmselt sinna lavakasse läksin, ega ennem kui ei ole omal nahal proovinud, siis ju ei oska neid raskusi kõiki ette näha, ka need tulevad lihtsalt teel. Ja kuidas neist üle saab, on ainult töö ja tahtega, et salata, reaalkoolipoisteks. Pigem see viitab muule maailmale, kui võiks olla loomingulisus, teater, kino ja nii edasi. Ei no ma arvan, tegelikult vastupidi, reaalkooli teadmised süstemaatiline mõtlemine on selles töös äärmiselt vajalikud. Mil moel, kas või näiteks kui võtta lavastaja ja lavastajatöö, siis see on maailma loomine ja see on, see on tõesti, see on süstemaatiline tegevus, on, seal on väga palju loogikat kasutada teatritöös üldse ka näitlejana on väga palju vaja mõelda loogiliselt ennast, asetada sellesse situatsiooni, kus need inimesed on, keda sa kehastama pead või, või, või siis keda sa juhendama pead, eks ole, on ju lavastajana ja, ja otsima nii-öelda elu loogikaid seal taga, seal on tegelikult üsna palju sellist külma, ratsionaalselt kaalutletud mõtlemist selles loomeprotsessis võib-olla kõrvaltvaatajale võib teinekord tunduda, et teatritöö kunstitöö, et see on selline noh, saame kokku ja siis hakkame tundma ja, ja otsima ja, ja lihtsalt lõbutsema, hüppama, kargama, jahtima teisi järgija tegelgi ja tegelikult ju proov on, proov on ikkagi ongi reaalselt täiesti süstemaatiline töö, töötegemine, kogu materjali pulkadeks lahtivõtmine ja, ja selle siis mingisugusesse süsteemi asetamine. Mõned klišeed või stereotüübid mul on, ma pöördun nüüd Hendrik vanema poole jälle ja olen süüdi selles, et iga kord, kui sa kusagil nime või pildiga silme ette meedias tuled, siis meenub mulle üks film lapsepõlvest ja lapsepõlves nähtud läbi elatud asjata teleekraani vahendusel jätavad ikkagi jälje terveks eluks, ma räägin filmist, naerata ometi. Kus sa kehastasid probi ikka ühte eriti nilbelt tegelast, nilbelt, kaabakas, ta oli ikka tõesti jõle kuju. Aga selliseid on huvitav ja äge mängida. Kolki sai seal liiga primitiivne, et, et las ta sulle valida kahe vahel, kas sa isikuna ja inimesena isiksusena olid, olid pigem see või siis see klaverimängija? Ma ei ole kunagi olnud selline, kes suudab nii-öelda nagu paigal istuda, käed laua peal viisakalt, eks ole, olla ja temperament olnud kui natuke teistsugune. Samas eks ma ei ole mingeid sigadusi tegelikult nagu teinud, et ma mul mulle näiteks nagu sellise pätigeen nagu, nagu täiesti puudub mul mulle pole kunagi meeldinud inimestega konfliktseks, kes olukordadesse sattuda. Mul ei ole kunagi meeldinud kedagi nagu provotseerida, lihtsalt niisama või, või, ja teine asi mul ei ole kunagi meeldinud füüsiline nii-öelda nagu asi, nagu näiteks kaklus. Et sellepärast mulle ka sellised spordialad nii-öelda nagu väga ei sobinud noor nooruspõlves, kus korvpalli mängisin küll, aga üldiselt nad kus nagu higised kehad nii-öelda nagu üksteise vastu nühivad, tähendab, et, et see oli kuidagi nagu noh, mängis, mängis muide sulgpalli, eks ole. No see on niisugune aristokraatlik spordiala. Kui sa isale emale mõtled, siis mis sa oled, kodupildid meelde tulevad, missugused minu esimesed pildid on üleüldse tegelikult hoopis maalt Väike-Maarjas, sest ma olin kuni kuuenda eluaastani kütti, elasin maal vanaisa, vanaema juures. Ma linnas käin väga harva, isa, ema pidi linnas tähtsat tööd tegema loomingulist nukuteatritööd ja ja mind oli siis sinna vanaisa, ma nüüd praegu mõtlen selle peale, et kui ma siin entsi, tütar, tirimine, et aeg-ajalt ise ka šanoida naerataks õnn mulle siis et kui ta on pooleteistaastane praegu ja et, et ma kogu aeg ikkagi noh, kui ma üksinda näiteks hoian, et ma pean kogu aeg jälgima, mis ta teeb ja kus ta läheb ja, ja, ja mul ei ole nagu hetkekski seda momenti, et ma võiks seda niisama jätta kuidagi. Niimoodi, et ma teda ei näe, et mind paneb imestama see, kuidas minu vanaema hakkama kõige sellega sai. Vanaisa käis ka tööl ja vanaema oli kodune, selles mõttes, et aga tal olid sead, lehmad, lambad, kanad kolm korda päevas käib lehmalüps, sigadele tuleb kolm korda päevas süüa anda ja nii edasi, nii edasi, kus ma olin siis seal terve selle kõik on või ma ei kujuta absoluutselt ette ja vot siis äkki hakkad nagu aru saama, et oma sellest esivanemate nagu jõupingutusest või mida tegelikult on selle heaks tehtud, et minusugune saaks praegu mööda lavalaudasid nii-öelda nagu lakkkingadega ringi kõndida. Tegelikult on see olnud üks niisugune päris karm pingutus, ta viskad lehmalaudast, viskan just sõnnikut välja, sil lüpsab, kusjuures mul vanaema veel oli, kõigele lisaks oli veel ka külaõmbleja. Vot ongi naljakas, mina ei käinud mitte üheski malevas näiteks. Ma isegi nagu natukene igatsesime kuskil mingil ajal just õmmi õmmi aega, siis nagu õpilasmalevasse minekut, aga sellest ei tulnud midagi välja. Sellepärast et no ma pidin maal olema. Ma vanemaid omal noh, teatriinimene peaks olemaski hästi seltskondlik ja, ja kogu ürituse Shalla la ja esinema ja nii edasi. Aga ma olen, ma olen tegelikult oma loomult absoluutselt täiesti eraklik. Inimene. Mulle meeldib niisugune üksinda maal olla. Mulle meeldib olla, mitte inimestega eriti suhelda või noh, selles mõttes, et ma ei otsi seda, ma ei tunne selle järgi mingit vajadust. Loomulikult näed, ma nüüd siin jutustan ka juba juba lakkamatult, eks ole, 10 minutit järjest, eks ole. Aga seda mulle meeldib teha, aga. Ütle, kas seal Väike-Maarjas Sality ikkagi, kuna sa nii palju seal olid kohalike tüdrukut? Ta jaoks nii-öelda oma jope, oma küla poiss või vaadata sind ikkagi kui linnakoti, kes tuli. Ega ausalt öeldes meil väga palju minul sellised mängukaaslasi seal maal ei olnudki ja teine asi oli see, ega, ega mu vanaema ei lubanud mind mitte kuskile. Ei ujuma mitte mitte kuskile, tähendab ta selles mõttes, et see piirkond, see, mis mul oli ette nähtud, see 0,6 hektarit, eks ole seal Aias ja puude ja selle ümber. No mäletan ühte siukest lugu, maname õmbles ja ma olin siis naabritüdrukut tulid ja nende ema tulidelt jalgratastega Porkuni sõitma. No see, ma võisin olla mingi 12 aastane, umbes niimoodi. Ja tulede kuule tulega ujuma, mõtlesin, ma ei tea, kas mul vanaema laseb ja läksin, tema õmbles seal, päike paistis sisse ja õmblussingel masin käisanditekt keskendunud kiirega. Alalõpmata oli ta hiljaks jäämas oma nende asjadega. Ja küsisin ta käest, Kulede taia, tüdrukud tulid siia, et kas ma võin nendega Porkunisse minna. Jah, tegelikult kuidagi ja ma sain aru, tähendab, ei olnud küsimust kuulnud. Küsisin uuesti, et kuule, kas ma võin nagu Porkunisse minna ei saagi enam, mine, mine, mine, mine. Ja ma oleks võinud minna. Sellepärast et ta ütles mulle, et mine, mine, mine. Ja ma sain aru, et ma ei saa talle seda teha. Ja küsisin, kolmas kordades. Kuule hallo, kas ma võin parkunisse minna või mis asja ei lähe kuskile ära mine, kuskile ei lähe, ütlesin okei selgelt. Kuulge, mind lubatud parkunist jäigi minemata, kui ma oleks läinud, tähendab, kuigi mul oleks nii, nagu see oleks juriidiliselt kõik olnud JOKK skeem, eks ole. Ta oleks lihtsalt valmistanud talle sellise kuradi ehmatuse, tähendab ta, kus ma olen. Ja vaat seda ma nagu ei suutnud nagu noh, nagu sihukest sihukest sigadust nagu vanainimesele teha. Kui sinu vanemad on elanud muinasjutu sees, terve elu, nende töö on selline, mõtleb nukkudega mängimist ja kõik see maailm siis kuidas sinu lapsepõlves kajastus ja kas üldse ehk kas noh, piltlikult öeldes hunt kriimsilm toodi vahepeal koju ka näiteks? VAT teater on niisugune hästi abstraktne asi. Aga mida noorem on inimene, seda kuidagi vähem seda suudab nagu abstraktselt mõelda või kuidagi tundub see nii. Mistõttu tähendab minu jaoks minu isa ja ema amet nukuteatritööle, eks see, see oli kuidagi nagu üks sama amet, mis nagu kõik muud muudelgi inimestel, aga mingis mõttes ma isegi olin natukene nagu kade, kui vene keele tunnis kuskil nagu viiendas-kuuendas klassis keegi sai öelda, tähendab et aga minu ema on insener. Issand, kus ma tahaks, et miks minu isa ema näiteks insenerid ei ole, et ma saaksin nii ilusa sõna öelda nagu insener. Näed, et ma, ma nagu ei saanud üleüldse sellest tol hetkel ma ei väärtustanud nagu seal selles mõttes, et ma ei olnud nagu uhke selle üle või kuidagi, et, et ma oleks rohkemal võib-olla, kui mu isa oleks olnud nagu miilits või sellised veidrad asjad on see, mis nagu lapselapsel peas liiguvad. See ei olnud minu jaoks mingisugune muinasjutumaailma, sellepärast et lava tagant seda kõike näha. Siis see mulle prevaleeris lavatagune, mitte rohkem. Kui sa saalist vaatad, siis on see kõik on värviline, särav aga lava tagant on kõik vastupidi. Don must, räpane tolmune, nöörid, kaikad, pulgad, ma ei olnud teatrist selles mõttes vaimustunud. Erilisel määral. Mis jätkate, Hendrik noorem sul lapsepõlvest kõigepealt meenuvad, kes on need inimesed esimeses järjekorras ikka ilmselt vanemad, aga mis olukorras näiteks ja no isa, ema, vanavanemad, väiksem õde, neid olukordi miljon, ütleme, esimesed sellised helgem, mul oli väga helge lapsepõlv. Väga oluline koht, minul on, on suvila Andineeme, kus ma olen õudselt palju aega veetnud seal. See on siis minu emapoolsed, et vanavanemate, maakodu ja seal seal mul oli erinevatest sisaldus, kes, kes pidi hakkama saama kolme kujuteldava sõbra ja lehmade lammastega, siis minul oli, minul oli tõesti palju igasuguseid sõprusest sellise suvilakooperatiivi ümberkaudsetes majades seal kui noh, pluss-miinus seitse aastat, siis meieealisi lapsi umbes 50 kokuni. Ja mis puutub nüüd siis vana Henricus Maiesse siis nendega koos nendega neil oli kogu aeg teatris ajal kogu aeg või siis oli ringreis, nii et ringreisidel sai ka kaasas käidud, aga, aga neil oli, nende elud tiirles praktiliselt kogu aeg, teatri on veel välja arvatud suvel üks kuu. Kui lülitad ennast teatrist täielikult välja selle juulikuu siis sõitis vana Hendrik majja, sõitsid maale, pakiti see kull paketi asju punni täis, kihutati maale ja siis siis nad toimetasid seal ärinal, siis selles samas Väike-Maarja lähedal, siis jah, sealsamas, kus isa kasvas. Iga aasta oli meeletu kartulipanemine, kartulivõtmine, suur töö oli, siis oli marjade korjamine, siis oli õunte korjamine, siis oli hoovi pealt heina niitmine, sest ma ei tea, mis seal Väike-Maarjas on seal meeletu hooga kasvab hein ja seal elas ka onu Aare, vanaema vend, vana mõisamaa kapsapõld. Ja millegipärast siis järelikult on väga väärtuslik muld väga viljakad mullad on seal igatahes siis onu Aare oli selline mees, kes ei liigutanud. Ta ei teinud mitte ühtegi üleliigset liigutust ja siis, kui vanaisa vanaema sinna maale jõudsid, siis oligi tihtipeale nii, et hoovi peal läksitsegi rinnuni rohi oli rinnuni rohus, siis läksid rajad, üks rada tuli maja juurest välja tee peale, siis üks rada läks puukuuri juurde, üks rada läks siis kempsu juurde ja see oli kõik, et tema nagu vikatit kätte võtnud maaleminek. See oli meeletu sekeldamine, toimetamine, onu Aarega tavaliselt pahandati natukene kohale jõuti kohe profülaktika mõttes korralik sõim, kõigepealt siis võeti pudel, pandi laua peale, siis oleks kõigil nägu naerule. Niitmine lahti ja siis hakkasid tulema kõike küla pealt, need kes seal olid ikkagi harjunud käima, oli tädilehti ja kes töötas ilmajaamas ja, ja onu volli, kes oli minu suur iidol, kes oli traktorist. Onu volli tuli traktoriga töölt, tuli sinna ja siis istus, sõi kõhu täis, jõi natukene ja siis sõitis risti üle põldude koju. Ta ei sõitnud üldse mõtteid. Ma olen sellest onu aares kirjutanud ka näidendi ja seda lavastust praegu mängitakse Draamateatris onu Aare, seal on neid aare, seiklusi on nagu kõvasti ja jah, ta on mingis mõttes selline tegelane küll, et kelle kohta võiks öelda, et on Archie tüüpiline. Et selliseid on igas suguvõsas ja, ja need on väga-väga sarnased lood ja äratundmisrõõm on seal palju. Onu Aare ja vanaema ärkasid üles umbes kuus 40 iga hommik. Sellel ajal, kui meie veel kõik tahtsime magada ja hakkasid, nad olid mõlemad natukene kõva kuulmisega hästi vaikselt, hästi kõvasti rääkima omavahel ja kolistama kõiksugustes pliidi, pliidi juustega ja nende veeämbritega, sest noh, maaliale kraaniga midagi seal kaevust, vett tuua ja nii edasi, et see tegelikult see on, see loob atmosfääri, noh, see ongi, see ongi, ütleme, minu lapse mälestus selline. Ma ei tea, kas teil muusik ka eraldi võetuna üldse elus mingit rolli etendab, esiteks ja kui, siis kas teil on puutepunkt omavahel mõne loo või? Nende suhtes, keda me võiksime vahele kuulata ma mõtlen, et võiks kuulata Piss meie lavastusest sinu lavastusest aariat. Aa muidugi, just orjade kooriorjade koorija Verdi Nabucco, orjade koor lavastusest siis üle piiri. Saade on, käbi ei kuku, te kuulate vikerraadiot ja Hendrik Toompere ja Hendrik Toompere veedavad seda pühapäeva enne lõunat siin meiega räägime kasvatamisest või kasvamisest. Ma küsin Hendrik noorem sinu käest kõigepealt, kuidas sa enda olukorda suhtles, isaga selles plaanis tajud, kas ta on sind kasvatanud või lasknud kasvada? Ikka kasvatanud, kuigi ta on jätnud sellist muljet, et ta on lasknud mul ise kasvada. Eks ta, eks ta ole vist selline kuldne kesktee kuskil seal vahel, et päris kõike vabaduste lapselt ära ei saa võtta. Ma enda enda pisikese pealt näen ka seda, et ma võiksin käia tal kogu aeg järgi ja keelata ja öelda aga, aga tegelikult, kuidas inimene õpib, et ahi on kuum, tähendab korraks seda näpuotsaga puudutama ja nii nii oligi, et, et ühel hetkel ma lasin siis hermeenia näpuotsaga ahju puudutada, sain aru, et see on kuum, sai natukene haiget, aga aga mingit midagi hullu sellest ei andnud. Et, et noh, selleks, et elukogemus tekiks siis siis selleks peab inimene ise katsetama, omal nahal asju läbi proovima käima ja, ja, ja õppima seda maailma tundma. Aga selleks, et selle elukogemusega midagi peale hakata, selleks on vaja mõtlemist, selleks on vaja süsteemi. Ja see on nüüd see, mis on siis, ma arvan, mulle isa, õpetanud isa ema ka vanavanematelt kuidas probleeme lahendada elus? Kuidas otsuseid vastu võtta? Kas sul lisana tuli ette olukordi, et sa pidid pisikese poja kooli kaasa võtma näiteks? Aeg oli ju veel, see kool alles käis. Ent see oli siis oli novembris sündinud pooleaastane ja siis veel edasi me olime siis oli see periood, kus me tegime Viljandis oma diplomilavastusi kolmandal kursusel ja neljandal kursusel ja pidime pikemalt nagu seal oleme siin pere oli kaasas seal ja need elasime teatri garderoobis ja, ja last proovi kaasa. Ta on siiski ikkagi nagu see, seda, seda, seda ei saa nagu väga lubada endale sellepärast et see rikub nagu olukorra, nagu ära proovi-proovi tegemise tähendab, ei saa mina teha proovi normaalselt, siis ma pean kogu aeg mõte on mujal ja ei, ei pruugi ka teised saada. Ma toon kirjeldam, toon ühe näite. Ent see oli siis oli väike poiss, mingisugune pooleteistaastane, paariaastane, ikkagi rääkisi paik, kõik. Draamateatris oli Evald Hermaküla, lavastas kest kauboipool kauboikata kaasaegset sihukest Red Rider vil näidendit ja kogu muu truck peale minu ja Martin Veinmanni sõitis Kanadasse külalisetendustele. Et siis me nagu kolmekesi mina, Eevald ja, ja Martin Veinmann ja siis seal ühel päeval siis ma pidin insi võtma, proovi kaasa, võtsin ta proovi kaasa Heinz, istudes esimeses reas draamateatri suurel laval, eks ole, seal kohtab ilusti. Ja siis Eevald ütles, et noh, hakkame siis nüüd tööle. Ents kargas püsti, kohe läheks lavale. Kus hakkame tööle, jah, et, et kus on haamer, kus on naelad. Ütlesin okei, et vaat nüüd on see natuke teistmoodi töö meil siin, et, et see haamer ja naelad, et seal on meil seal suvilas, eks ole, suvi majas, et, et see on see teineteistmoodi tööd, siin on teistmoodi ta. Nii, ja siis ma mõtlesin, et nemad kahekesi olime nagu, mitte midagi tegelikult nagu seal suur proovida ei olnud ja siis Evald mõttes välja kuule, aga teeme seda episoodi tähendab, et, et, et kus Martin Vihmann mängis mingisugust Niukest Vietnami sõjast tagasi tulnud agressiivset narkarit, tähendab, et vaata, kui sa, Martin ajad nagu intsi taga mööda lava, võta, hakkasin, ajavad taga, mina jooksen ka eest ära. Martin kuradi hirmsa näoga, ärge alla võttis, mingi Eivad viskas võtta ka ei võta, käis köiekord Martnas köie kätakas köiega vastu maad taguma, ajab mind taga. Mina jooksen ees, vaatame, kuidas seda kuidagi kihvtilt teha, ehkki ma näen eestlavalt mööda joostes, tants istub ja, ja ta vaatab niimoodi ja silmad on paksud, vett täis valgunud. Ja vaikselt tähendab, ta nutab seal nägu pisaratest märgimisega, mis on nüüd. Ja siis ta ütles, et okei, suht stopp, kuulge, lõpetame ära, lähme laiali, tähendab, ärme ärme jamaga tähendab, et see on see, mis ma ennem rääkisin ka, et see teater on abstraktne asi, et laps ei tee seda tehet ära veel. See oli meie jaoks mäng, tema võttis seda üks ühele. Lapse kasvatamise juures on sellised probleemid küll, et me arvame tihtipeale, et et ta saab aru, ta saabki aru, aga ta saab omamoodi aru. No näiteks lapsele ei saa, ei tohi öelda sellises nii-öelda nagu õrnas eas kaasaja inimesele tavalist iroonilist võtet, küll saalid, tubli, ta ei saa sellest aru, et see on teistsuguse tähendusega öeldud, ta mõtleb seda tõsiselt. Ja ta satub segadusse, sest ta ei saa aru, et ta tegi just nagu valesti ja talle öeldi, et ta on tubli ja tal tekib tegelikult mõtteline lühis. Et selle, mis puudutab seda kasvatamist, siis ma üks nüanss tahaksin rääkida, on see, et ma olin tol hetkel kui esimene laps, eks ole, ju liidil teine sündis siis ma olin kuskilt lugenud kunstiajaloo tundides või seal, et miks on nagu ikoonide peal ikonograafias on tihti nii, et et Jeesus-laps on küll, eks ole, väike beebi, aga tal on täiskasvanud inimese nägu võimelised täiskasvanud inimesel näojooned on peal. Et teda käsitleti nii-öelda nagu ikonograafiast, siis nagu ikkagi juba täiskasvanud inimesena mõtlesin kurvalt ei ole hea mõte, et tegelikult tulebki last hakata käsitlema nii-öelda nagu täiskasvanud inimesena noomituse esitada selliseid nõudmisi, aga ühesõnaga, et, et ma ei räägita kogu aeg nagu niimoodi, kui seal hunnikuid on, sul mingi minu ei sõida või, või no seda säilitada hellitamise juttu ka teha, eks ole, avaldavalt räägid normaalselt. Kui ta oli titt, tähendab, ta oli paarikuune, Kolmekuune neljakuune. Ma võtsin kunstiraamatud, vaatasin, fraan seelikuraamatut ja näitasin talle ise, rääkisid nad siin on, see siin on too ja siin on kolmas asi on see ja ja kõik see mina ei tea, mida tema nägi ja siis ma ühel hetkel kleepisin ta hälli külje peale. Prügeli, ma ei mäletanud, millise maastiku, kas olid need vanasõnade või Pieter Bruegheli maale, kus on hästi palju tegelasi, pealegi tahtis seda päris palju. Need, olukorrad, mis ütleme sihukesed nagu kriitilisemad olukorrad, kus võiks hakata nagu rääkima nagu lapsevanema, nagu tihti me näeme, on seal ära tee seda, ära tee toda ära, mis sa kisud sellest, kuule, ole normaalne, jää vait, tähendab, et et nendes olukordades tegelikult tuleb võtta see aeg ja see nõuab mõningaid vanematelt jõudu. Ja sa seletad normaalselt ja ratsionaalselt ära talle, et miks sa seda asja nii-öelda nagu põhimõtteliselt ei peaks tegema, sest see toob endaga kaasa sellise sellise tagajärjed. Võib juhtuda, selline asi ja selline asi, aga vaata, tead, võib-olla parem ja takisti oleks hoopis tegeleda näiteks sellise asjaga, siis sa saad seda teha. Vot see on midagi sellist, mida insener rääkis ka, et kuidas, nagu seal loogiliselt see maailm nagu üles ehitada või panna tundma nagu mõtlema selliste uute variantide peale, et inimene on seda intelligentsem, mida rohkem ta seoseid suudab nii-öelda asjade vahel luua ja lapsele tuleb hakata seda juba maast madalast seost seoste loomise oskust nagu üles ehitama. Siis ta saab päris korraliku tööriistakasti endale eluks kaasa. Ise lapsevanemana tahaks teha ju kõike paremini, kui minu enda vanemate ees tegid. Mitte et mul tohutult palju etteheiteid oleks, aga ma mäletan lapsepõlvest ilmselgeid hetki, kui ma teadsin, mina oma lapsele seda ei tee. Kohe näite selle kohta ka, olin vist esimeses klassis ja olin koju unustanud liikuva aabitsa õpetaja, vaid maa väga hea õpetaja kirjutas punase sulepeaga. Punase tindiga kirjutas mulle päevikusse, kus Hendrikul oli liikuv aabits kodus ja siis pidi päevikusse pidi siis lapsevanem pidi allkirja panema Ta märkust näinud noh, ja siis sel päeval isa kodus midagi seal nakitses ja ema oli talle öelnud, et ma sain märkuse koolis. Noh, ega ta mulle midagi öelnud, tõenäolisus mingit erilist pahandust sellest ei tulnud, lõkolsemis liikuv aabits siis meiei kujunud, ununes, siis ununes lapse asi ja hakkasin kooli sisemaks minuga kooli minema ja küsisin isa käest, et kuule, kas sa kirjutasid sinna päevikusse talle selle allkirja panid sinna alla või äkki isa pööras ringi ja ütles, ütles niimoodi, ma võin selle allkirja talle otsaette kirjutada. Ja tead, see, see hääletoon ja kuidagi see selline siukene nagu sihuke teravusi ja, ja see ja mingisugune niisugune nagu see, tema solvumine ja kõik see, see kõik sealt kumas läbi ja tol hetkel ma mõtlesin seda, kui minu lapsel on midagi niisugust, on mitte iialgi talle niimoodi, ütleks jaa, tulevents esimeses klassis mingil põhjusel koju ja, ja, ja ma tean, et ma ei tohi seda. Ma ei tee seda, ma ei tee seda mul täpselt see näide meelde, ma ei tee seda, ma ei tee seda meie teedel ja siis, kui see hetk kätte jõuab, siis ilma minu tahtmise tta hakkab minu suu ja minu hääleaparaat tootma täpselt samasugust teksti ja täpselt samasuguse hoiakuga. Siis ma saan aru, ta vaat mismoodi, nagu, kui sul on mingisugused nagu hobusemärk kuumajälg kuuma rauaga sisse põletatud, siis kriitilises situatsioonis tee hargnemis hetkel sa millegipärast käitud niimoodi. Kunagi hiljem Vigala Sassi rääkis mulle seda, tähendab ära lase mustlase lennustada, see on sama asi. Et sul jääb, see ennustus jääb sisse ja siis, kui sa alateadlikult Kädalt mingit käiku tegema, siis Sa teed niimoodi, nagu sul on sisse vajutatud. Mingil veidral põhjusel. No ma arvan, et see on päritud. Kas isa oli raske närvi ajada? Proovisid seda kunagi? Ei, ma ise arvan, et ma olin hea laps, et ma vist ei, ma vist ei ajanud. Ma ei mäleta, et oleks väga palju olnud mingisugust närvitsemist või, või pahandamist või või sellist asja, mida sinu käsitluses tähendab hea laps, mida teinuks hea laps. Hea laps ja oma isa närvi tegeleb oma asjadega. Ei, no tähendab, ma ei oska tegelikult öelda, eks seda peab vist isa käest ja kõik täpselt nii oligi, nagu sa räägid. Ei ole olnud küll mingeid sellistesse inimene tegeleb oma entsilali, ta läks mingitesse oma mängudesse asjadesse nagunii sisse, tähendab, et, et tal ei olnud nagu selle jaoks nagu üleüldse nagu aega tähelepanu, et provotseerida või kuidagi seda või tähelepanu nõuda. Neid see ei olnud selline, kes nõudis endale tähelepanu, oleks nagu nõudnud. Nagu mõnikord on, eks ole, tähelepanu, vajaduses tekivad konfliktid ja kõik see, kas sa isegi õde ei kiusanud, kiusasin vahel. Nojah, tähendab õega oli see, et siis õde hakkas helistama siis kui mingisugune konflikt oli, siis õde hakkas helistama ja jumal teab, millest see konflikt tekkis ühel hetkel. Ega palju, pole vaja selle tõevenna vahel läks nagu läks ja siis hakkas helistama emale tööle helistas tööle, siis ema oli närvis vihade listes tagasi, et mis mul on, see kõik oli, meil ei olnud mobiiltelefonid, siis oli kodutelefoni pealt, kes helistamine ja mingil hetkel oli see, et helistamine selles mõttes. Me leppisime õega ära. Ja siis järgmine kõne oli juba emale see, et kuule, et, aga okei, et me nüüd leppisime liidiga ära, et me oleme nüüd vanaema juurde, vanaema, vanaisa elasid mustamäele, et lähme vanaema vana juurde. Ah, väga tore, et võtame kassiga kaasa ja ma ei võta kassi kaasa. Võtame, et me tahaksid kassi nii väga kaasavõtet, Vanavad kassina ei võta kassi kaasa, kõik nii kõne lõppes ära. Natsa pärast tuleb uuesti kõne. Kuule, me ikkagi võtame kassi kaasa, et me lähme. Ema ütles, et ei võta, kassi kaasa ei võta ja kõne lõppes ära ja siis kolmas kõne oli juba vana, võõrastelt jõudsid lapsed siia ja kassaga. Läks pakkisime kassi enda alkot. Sõitsime trolliga mustamäele varamäe juurde, ma arvan, et mina võisin olla sellel hetkel üks kaheksane. Ja 89 viidi oli siis kuue seitsmene ja ja emal kusjuures töö juures kolleegid juba teadsid seda, et reedeti tavaliselt see kassikõne tuleb, kogunesid aegsasti tema ruumi ootama, millal ei võta katsiga telefon. Ja ei võta kasti kaasa. Aga mis puutub veel õe ja venna omavahelist, me saime tegelikult ühel hetkel omaette toa mõlemad, nii et et siis me kumbki toimetasime seal, tegime omi asju, et me nii et isa, ema sinu pärast koolis pidanud kunagi käima lõpetamised välja jätta ei ole just. Ja ükskord oleks pidanud tulema kaklus oli koolis ja päris tõsine kaklus ja siis palus õppealajuhataja, et nüüd isa või ema kirjutaks seletuskirja, sellest asjast midagi on ja mille peale siis isa? Ma ütlesid, et ei, et ma kirjutan ise. Ja siis ma kirjutasingi ise seletuskirja, kuidas see kaklus oli ja miks ja kuidas ma kahetsen, et see on olnud nii, et tol hetkel võib-olla ema isa oleks pidanud tulema, aga isa otsustas teistpidi ja. Tegelikult Ma tegelikult ma vestlesin selle telefoni teel, vestlesime nende osapooltega kõik selle teise noormehe isaga ja rääkisin ikkagi. Et igatahes mul oli see, et mitte ei pugenud peitu, vaid et ka teistmoodi sain lahendatud see asi. Kui sa võtad Hendrik oma Paju aastate peale lavakunstikoolis ja, ja selle peale, et ühel hetkel jõudis sinu enda juhendatavale kursusele sinu enda poeg, siis kas ma kujutan ette, et, et see olukord on natukene kompromiteeriv kõikidele osapooltele või suhtuti selles ringis asjasse ikkagi pingevabalt ja see võib olla minu rikutud mõtlemine ma automaatselt kui kusagil lapsevanem koos toimetavad, ikka kulmukaared tõuseb korraks kõrgemale ja mõtled, et huvitav, kas see on juhus? Üldse mitte? No nii ja naa, eks ole, oli sellega, aga kuidagi lahendasime. Vaata, üldiselt oli niimoodi, et vahepeal, nõukogude ajal, siis kui mina lavakasse astusin, siis enne seda oli kuidagi Levine üldlevinud selline reegel, et näitlejate ja lavastajate poegi-tütreid laagris ei võetud millegipärast reegel, jah, see oli Panso oli sellise reeglina kehtestanud tali selle kuidagi nagu mingil põhjusel välja mõelnud, et nii peaks nagu tegema, et siis leida nii-öelda nagu maalt ja, ja nad on täiesti nagu teistsugustes kohtadest, inimesi, kust nagu ei peakski nii-öelda nagu intelligent üldse võrsumagi, eks ole. Ja siis, kui mind omal ajal võeti, ma arvan, et ma olin vist esimene ausalt öeldes näitleja laps, kes nagu lavakasse üle aasta T noh, vastu võeti Komissarov vallis, tähendab, tema nagu seda numbrit ei teinud, tema seda temale Need Panso mõtlesid, mõtled, nagunii pühad ei olnud. Ja siis hiljem hakkas muutuma. Aga iseenesest kui hakata mõtlema, see on ju täiesti nii-öelda nagu loogiline asi, ega seda elukutset on põlvest põlve ja kogu aeg edasi antud. Paljudes teatritraditsiooniga maades, Jaapanis, Hiinas, Saksamaal, Itaalias, ühesõnaga Inglismaal on perekond on pärandanud, parandab edasi, see on tõesti jumalast normaalne, loomulik asi. Aga kuidagi oli siis nagu see nõukogude aegne paranoia või ma ei tea, mis asi see õieti, et selles nähti nagu mingisugust siukest nagu korruptsioonivarianti ja võimalust, eks ole. Onupoja poliitika näiteks jah, aga kes on nii-öelda tegelikult kultuuri ja kunstiga kokku puutunud, see teab seda, et, et sa ei saa võtta vastu selle toreduse pärast lihtsalt oma poega või tütart, sellepärast tal peab olema, sest muidu sa keerata elu perse lihtsalt. Sest et selles maailmas ilma selleta läbi ei löö tutvustega seal levile seal võimatu, täiesti täiesti välistatud. Sa võid aidata kooli, aga edasi ei saa, te tahate midagi? Absoluutselt, nii et, et ma olin ikkagi sisemiselt nagu veendunud, mis ma tegin selle sammu, aga nüüd järgneb see selline asi, kõik on hästi tundlikud ja nii edasi, nii edasi ja ma ütlesin intsile, et nüüd niisugune lugu, et esimesel kursusel, et nüüd lähed omaette elama. Et ei oleks sellist pulli, et kõik nii-öelda kool toimub ära ja me läheme kahekesi rõõmsalt koju, saame nii-öelda nagu asju rohkem arutada ja rääkida. Ei, seal oli vajalik, see tähendab tema iseendale nii-öelda, nagu see iseseisvumine oma jopedega koosolemine tähendab võrdne ja nii-öelda nagu küpsemine. Et selline asi toimus nüüd küll. Et sellise käigu pidi tegema, et ma lapse kodust või põhimõtteliselt jah, tähendab, et ma ei saanud seda lubada, et ta on samal ajal kodus. Üürika võtsid poisid poistega. Sinu vaatenurk, kas sa vahepeal Hendrik nii raskelt ohkasid, isa kuulates? Sa oled pidanud ilmselt sellele küsimusele varem ka vastama või nendel teemadel mõtlema, on ju. Et ma üritasin ikkagi ja, ja siiamaani, et kui, kui isa, lavastaja ja mina olen näitleja, siis meil on täpselt selline töösuhe ongi, et me täpselt niimoodi nagu lavastaja, näitleja omavahel suhtlete, siis üritame suhelda, samamoodi oli koolis ikkagi õpetaja, teine õpilane ja mina üritasin nii hästi kui võimalik oma õpilasasju teha. Et mingisugust, nagu sellist priviligeeritud Ri või erilist olemist seal ikkagi ma küll ei täheldanud, pigem võib-olla isegi teinekord oli vastupidi, isa oli minuga karmim kui teistega ja sel lihtsal põhjusel ma usun, et, Lihtsalt minuga korjustada, ta teadis, et ma ei võta seda nüüd meeletut hingemani ikkagi tutta tuttav inimene tema jaoks? Ma ei tea, ma Saindama Insiga selles mõttes nagu rangem olla küll, et, et, et ma olen tegelikult selline nagu hea inimene või. Ma, ma nagu ma ennem ütlesin, konflikte nagu absoluutselt ei kannata. Tõesti, ma ei suuda, mõnele meeldivad teravad teravad situatsioonid, eks ole. Ja teatrist tuleb tihtipeale seda ette, et peaks lauset öeldes sõimama korralikult näo täis küll. Ja vot ma nagu ei suuda seda teha oma poisiga oli nagu lihtsam, tähendab et ega ma ei sõimanud, eks ole, aga, aga sain nõudlikum olla küll. See aeg on nagu kummalisel kombel on muutunud ka, et, et kui mina koolis käisin, siis oli ikka selge, sat oli, kui seal olid ikka õpilane, siis olid õpilane õpetaja, solid, õpetaja et seal nagu mitte mingisugust niisugust nagu õpilase poolset Nõgisemist nagu vahel ei saanud tekkida, Kiiseli välistatud visati koolist välja lihtsalt. Aga nüüd on, aeg on läinud vabaks, tähendab ja kõik selle kooliseinte vahel, aga selle kooliseinte vahel juba mingisugused tatikad, eks ole, võtavad kätte, hakkavad oma arvamust avaldama, kuidas asjad peavad käima, ise mitte millestki aru ei saa, aga nii kuradi tähtsust täis. Sest noh, issand jumal, kui ma olen ju ikkagi maal ja palun nagu täiskasvanud inimene, mul juba habe ka natukene kasvab, eks ole, ma võin ikka siin oma arvamust avaldada ja nii edasi. Kõik Me oleme võrdsetel alustel. Pedagoogika on hoopis midagi muud ja, ja sellisest nii-öelda nagu käitumisest absoluutselt mingit head nahka ei tule. Pedagoogika on väga traditsiooniline värke ja seal nagu siukene viisa. Viisakus, teine asi, aga kuidas see on see, niisugune võrdsuse mängimine? Me ei ole võrdselt selles olukorras seal seal see, see nagu mitte midagi head ei too. Praktiline näide, püüa mulle selgeks teha, kas oleks Hendrik, kus näitlejana praegu näha kedagi teist või oleks tema, oleks tulemus teistsugune, kui ta oleks läbinud Toomperekursuse asemel näiteks Nüganeni kursuse või näiteks Komissarovi kursuse. Kui palju annab kursuse juhendaja oma õpilastele midagi väga iseloomuliku või talle omast kaasa, kas see on tähtis või küsimus on ainult detailides? Noh, eks ta on ikka tähtis vist küll, tähendab kuidagi Meil on nagu nagu maailmavaated ja kui ma mõtlen näiteks oma kursavenna Elmo Elmo Nüganeni peale, et, et me oleme, te olete ühe taustaga, põhjendame täiesti ühetaustaga ja kõik on sama, aga juhendajana juhendame, oleme erinevad, aga me taotleme samu eesmärke lõppkokkuvõttes. Et nad, Elmo on väga palju nagu kasutanud nagu seda tehnikat, et mis on nagu see paroodiat ja, ja siis nagu järgitegemine ja kõik see ja noh, et, et tema kursuselt on palju parodiste, eks ole tulnud mina näiteks seda üleüldse nagu ei ole vajalikuks pidanud. Ja võib-olla võib-olla ta on valesti teinud, et äkki nagu peaks nagu inimestel seda õpetama ka minu jaoks on näitamine hoopis midagi muud kui teiste inimeste järgi ahvimine, see on nii-öelda nagu meeleolu oleku väga ehe nii-öelda nagu tajumine. No mis ei tähenda seda, et ei saa nagu karaktereid nii-öelda nagu erinevaid noh, Lombakaid kukutajaid nagu mängida, et lihtsalt see jah, see suhtumine on, nad on, nad on erinevad, ei ole üks parem ega halvem, teisest aga kardinaalselt erinevad ei ole kardinaalselt tegelikult lihtsalt variatsioonid samast asjast, et Hendrik vanem, kui sa mõtled oma pojale ja tütrele siis kas seal tuleb praegu käigu pealt pähe vigu, mida ma eriti just Hendrik sinu kõrval, kes kõnnib täitsa sama rada näitlejana ja lavastajana, mida nemad võiksid vältida, mida, mille peale võib-olla nad ise ei tule, mida sina oled omal nahal kogenud, et võiks kuidagi teistmoodi lahendada või? Väga palju ei tohi möliseda. Et peab vaatama, kuskohast suu lahti teha või mitte teha, et sellega võid nagu mõttetuid probleeme võib sellega tekkida kõik, mida ütled, võidakse pöörata sinu jah, ühesõnaga, ja seal kõik on praegu maailmameistrit, solvumise solvuma ja, ja seal tagatipuks ka kätte maksma. Et ja noh, et see ülejäänud on ikkagi niisugune katse-eksituse meetod, see on kõik, ega see on ju, see ei ole ainult teatri ei muidugi ei ole kõigis valdkondades kõigis valdkondades. Hakkame vaikselt jutu otsi kokku tõmbama, ei ole sinu isiklikust elust väga saanud rääkida, paar lauset siiski jaga alustades vanaisast. See on üks mõnusamaid ameteid, ma kujutan ette, kui nad üldse ametisse nimetada. Amet jah, ei noh, ta mulle ikka väga meeldib, mul on selles mõttes, et mul on aega ka praegu ja, ja no siis muidugi, kui on jälle tihe tööperiood, no siis ei ole üleüldse aega ja energiat ei ole selles mõttes aga, aga, aga et, et vanaisa ja vanaisa selleks peab ikka olema seda vanaisa energiat ka vana seal energiat, et ei saa istuda niimoodi, kumb on täitsa tühi. Hea vana ja vanaisa on see, kellel on natukene vunki sees, kes nagu viitsib tegeleda kõige lapsega, et mina üldiselt mulle meeldib ka ja et mina olen ma nagu ootan. Kütta tuleks selle ja külla ja see mulle nagu sobib. Kuidas sa tunned ennast selles rollis? Lapsevanker ja hälja hästi väga hästi, ausalt öeldes. Kuidagi kõik see on väga loomulikult toimunud ja, ja, ja kuidagi on niimoodi, et seni kuni kuni sa lapsevanem ei ole, et siis sa elad ja teed igasuguseid asju, mis pähe tuleb. Kuidagi see fookus on hajunud, aga siis, kui beebi tuleb, siis saab järsku mõtte väga selgeks, sa saad aru, mis on, mis on sinu elu mõtte, elu mõte on see, et temal oleks kõik hästi. Ühesõnaga, hakkad nüüd tema nimel elama, lükkad tähelepanu endalt teisele ja see muudab tegelikult minu meelest elu hoopis väga kergeks. Oli väga tore teiega rääkida, aitäh, et tulite ja ja soovin pärituult aitäh. See oli saade. Käbi ei kuku täna külas. Hendrik Toompere ja Hendrik Toompere. Mina olen Sten Teppan, aitäh, et kuulsite toredat nädalavahetust kõigile. Täispika vestluse isa ja poeg Hendrik Toomperega nagu ka kõik varasemad käbi ei kuku saated, leiab vikerraadio koduleheküljelt internet.