Tere hommikust meie inimestele, kes peavad kalliks vikerraadiot. Selle talve viimasel pühapäeval räägivad oma elust ja vaatenurkadest isa ja poeg Toompere. Mõlemad kannavad eesnime Hendrik ja teistmoodi tõtt-öelda toomperede perekonnas ette ei kujutagi. Hendrikutest noorem pälvis hiljuti filmi ja teleauhindade jagamisel rolli eest filmis päevad, mis ajasid segadusse parima meesnäitleja tiitli. Ta on noor isa ning jätkab teatritraditsiooni suguvõsas, kelle üks sümboleid on hunt, kriimsilm. Hendrikutest vanem ilmus suurde pilti 80.-te kultusfilmis. Naerata ometi. Ja ehkki see on tulnud muudki, ajab ta näitleja ja lavastajana ikka teatri asja. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Tere tulemast vikerraadio stuudiosse, Hendrik Toompere, tere. Tere. Tere. Hendrik pere olukord on erakordselt harjumatu minu jaoks. Ma eelistaks selles jutuajamises tiitleid Juunior, Juunior Juunior mitte väga kasutada. Aga mis teie enda nõuanne oleks, kuidas me koos kuulajatega peaksime vahet tegema, kes räägib hästi, mina näen, kumb teist räägib. Aga kas küll saab aru, kes räägib? Arvan, ma arvan, et see nüüd, isa hääl oli seal ja nüüd on minu hääl. Aga sa võid pöörduda meie poole, ütlesised noorendike ja siis veidi vana Hendrik, et siis on nagu sul lihtsam, muidu meil läheb siin tõesti vastu sassi. Sinust on töö käigus nii-öelda saanud siis vana Hendrik käigus ja elu on suur töö olnud tõesti sajandi varem, võimu lisa oli vana. Hendrik Me jääme siis vana Hendriku juurde ja noore Hendrika juurde väga pikka sissejuhatust tegema ei hakkagi. Võtan kohe härjal sarvist ja hakkame arutama maailma tähtsaid küsimusi, nagu näiteks see, et alustame võib-olla vanast Hendrikust. Kas sa mäletad aega, mil sa pidid oma elu ja tuleviku suhtes langetama kõige tähtsamaid otsuseid, mis või kes sinust saab? Viitan ühele hästi toredale episoodile sinu CVs mis tähendab ansambli rock Hotell transameheks olemist tol ajal ikkagi on mingisuguseid teelahk meid elus olnud bändinduse ja, ja kontserttegevusega sa end ometi ei sidunud, vaid läksid näitlejaks. Kas oli tõsiseltvõetavaid alternatiive, pidi mõtlema selle peale, sellepärast et ega see näitlejaks teatrikooli sissesaamine ei olnud üleüldse ju kindel ega garanteeritud, see oli kõik väga juhuslik ja eks pidi nagu mingisuguseid alternatiive mõtlema küll. Mulle meeldisid sellised millegipärast sihuksed A tähega algavad nagu elukutse, nagu näiteks arst ja arhitekt ja advokaat ja. Ma nagu p, tähene Jeltsiniga ametitega jõudu, et et noh, see kuskilt sealt nagu nende hulgas tuleks, siis nagu võib-olla nagu mingi alternatiivvariant valida. Ausalt öeldes, ega ma ei oleks vaevalt minust arsti saanud, no vaevalt Et see tehniline pool endale mulle ikkagi nagu võrrelda. Ma kujutan ette, et üks mingisugune siuke sõnaväänaja advokaadi niru oleks saanud küll kindlasti, et see variant oli aga tol ajal Nõukogude juuravärk ja see õppimine, et ta nagu, nagu väga ei isuta ka samas mulle ikka see kunsti asi nagu tundus kuidagi nagu loomulikum võib-olla poleks ajakirjandusse Lätis või. Aga transamees ma olin väga lihtsal põhjusel, sellepärast et selle eest maksti jube head raha. Ja Harry Kõrvits oli nukuteatris näitleja ja ta oli meil perekonnal tihti käisime läbi omavahel ja, ja talimul noores põlves oli suur eeskuju. No siis pakkus välja selle variandi ja tegelikult see oli super asi, sellepärast et noh, ma nägin ikka iga igasugust huvitavat elu üsna noorest peast, tähendab kõik see. Me sõitsime terve Eesti põhimõtteliselt risti-põiki mitmeid kordi läbi ja, ja küll olid seal need viljakoristus, kolhoosid, aastapäeva üritused, ehitused, ettevõtted, Kekide mekid ja, ja lõikuspeod ja et see oli, selles mõttes oli küllaltki karm elukool ja teine asi see, et ega seal noh nagu halvale teele ei saanud minna. Et ümberringi oli kõva kärakapanemine, loomulikult, aga vaat kahekesi teise transa mehega. Me pidime öösel kogu staffi kokku korjama, terve buss oli seda kõike täis, raskelt kõlarid, võimendid kilomeetrite kaupa juhtmeid, köiega inimesega, kes on juhtmed korraga käes hoidnud, teavad, kui rasked need võivad olla ja kui neid on tohutult. Et siis noh, meie tegelikult kella nelja ajal öösel, siis põhimõtteliselt lõpetasime oma tööpäeva, kas rakatali, laulud, kikilips näiteks või mõni muu taoline käib sind hilisemas elus endiselt kummitamas. Ei oska öelda, ei, ei kummitanud väga midagi, aga noh, selge on see, et kogu see repertuaar oli noh, kontideni üdini sisse nagu tambitud, et ausalt öeldes oli sellest ikka täiesti siiber. Täitsa usun, sa oled öelnud Hendrik teatrikooli saamine ja sellega siis näitleja ametisse jõudmine, ühel hetkel oli sinu jaoks vedamine, kas teatrikooli saamist saab ja tuleb vaadelda kui vedamist. Õnne nimeline aspekt on, nendel asjadel on kindlasti juures ja, ja see on siis nagu niimoodi, et Peab sobima. Esiteks õppejõud Need veregrupid peavad kattuma, kes parajasti seda kooli kooli inimesi vastu võtavad, kes on kursusejuhendajad. Teine asi on see, et inimesel on elus on selliseid, et erinevaid nagu perioode, kus on inimene, on loomingulisem lahtisem, teinekord kinnisem, et noh, kuidagi, et need peavad sattuma nagu õigesse aega. Tähed peavad olema õiges asendis. Et siis on see asi on lihtsam ja ta on ikkagi täiesti nagu prognoosimatu asi küll noh, et, et kui ma nüüd ise hilisemas aja peas on üliõpilasi teatrikooli ise vastu võtnud mitmetel kursustel, siis siis jah, selles veendumus mulle aina rohkem süveneb, et see on tegelikult suures hulgas õnne küsimus. Ei noh, selge, seeme annet inimesel peab olema, et oskus kohaneda, teiseneda, muutuda. Et selline anne peab nüüd siis sellel noorel inimesel olema jah, kes näitlejaks saada enne kui ma küsin seda otse Hendrik Noorema käest, küsin sinu isa käest, Need valikute tegemise kohad, teelahkmel, teatud eluetapil sa enda oma kirjeldasid põgusalt, see sündis ju nõukogude ajal. Aga sinu poisil juba mõnevõrra hiljem, kui ühiskondlik olukord on hoopis midagi muud. Kui sa vaatad noore inimese valmisolekut neid otsuseid langetada, siis kas sa näed erinevusi enda ja oma poja puhul? Kui nõukogude ajal oli terve hulk sellist, ütleme, karjääri tegemist ja, ja, ja ameteid olid siiski selgelt negatiivse maiguga. Rahvuslikus plaanis mina, mina, eestlasena noore noore inimesena, no näiteks ei oleks mitte mingil juhul tahtnud teha mingeid sõjaväelist karjääri, mitte mingisugust. No näiteks politsei-miilitsatoole karjääri mitte mingil juhul ei tahtnud ma nood teha mõeldud selle peale, et kuuluda kuskile linnavalitsusse, eks, või sellises nii-öelda nagu ministeeriumi reas nagu karjääri teha ametnikkonnad. Nüüdseks on see kõik muutunud, need on kõik lugupeetud ametikohad, et sellel ei ole sellist ideoloogilist miinusmärki küljes, loominguline pool on, oli selgelt selline vabadus ja, ja vastutöötamine. Resistanz tähendab, eks ole, et praegusel ajal on, noortel on palett, on ikka täiesti avar lahti, kaasa arvatud välismaa ülikoolid ja kõik see, et et otsuseid, mida langetada on, on palju-palju-palju rohkem. Aga üldiselt on vist ikka nii, et inimene on ehitatud kuidagi sedasi, et inimene intuitiivselt selekteerib enda jaoks välja nagu kolm, neli varianti. Et selle seast ta valib, et ei ole niimoodi, et, et tal on 24 varianti, kuigi noh, näiliselt on neid rohkem kõrvalt vaadates aga samal ajal ikkagi lähedal seisev isik olles, kui palju poiss teadis sel hetkel, mida ta tegelikult teeb või kuhu maailma ta sukeldub kõrvalt vaadates on, asjad on ühtemoodi kuigi terve elu nagu selle sees olnud ja teatrit näinud nii eest kui tagant ja igalt poolt pea üleval pealt. Aga seda kõike nagu ise tegema hakata, see on ikka keeruline. Üldiselt on ju, päris mõnus on vaadata, kuidas nagu meisterkokk, Tyleri kala. Aga kui sa esimest korda hakkad seda ise tegema, ükskõik kui palju sa oled seda vaadanud. Sul ikka läheb korralikult nässu see asi ja, ja sa pead ikka kümneid ja kümneid ja kümneid ja kümneid kordi seda tegema, enne kui sa sul nagu korralikult välja tuleb aega siis näitamine seal on veel keerulisem. Hendrik loba soovida õnne, Sa oled saanud värskelt ühe tiitli, milleni paljud näitlejad, enamus nendest ei jõua mitte kunagi, aitäh. No loomulikult, see on suur au. Ja mul on hea meel, mul on hea meel muidugi ennekõike selle üle, et sellel filmil tervikuna on hästi läinud. Et minu auhind ju ei olnud kaugeltki mitte ainukene, mis film sai. Ja see on publikule korda läinud, see on kõige suurem tunnustus selle kõige juures. Sa ei ole näitlejate dünastiast esimene ega ilmselt ka mitte viimane, kes on valinud oma isa või vanaisa elukutse. Ma väga imetlen neid noori, kes tagant tulevad ja söandavat. Võta ette sellesama tee, mis on nii ägedalt ja nii sügavaks, et tallutud, et sealt tagant tulla, varjust välja, tõestada iseennast, seal kõva pealehakkamine juba sellepärast ma ise mõtlen, võiks valida mõne teise elukutse, et sind jumala eest ei pandaks isaga kunagi kõrvutada. Ja keegi ei söandaks väita, et ta on parem või et katsu järele teha ja ja et vältida niisugusi, surveid. See kõik oli ikka jah, tõesti, nagu isa enam ütles. Suhteliselt juhuslik, see, et ma olen, eks ole teatriringis viibinud, see loomulikult omab oma oma mõju, aga ma ei mõelnud selle peale, et ma nüüd pean hakkama kellelegi järgi püüdma või ennekõike mulle tundus, et see lihtsalt võiks olla tore ja huvitav asi, millega millega tegeleda. Et sellepärast ma ilmselt sinna lavakasse läksin, ega ennem kui ei ole omal nahal proovinud, siis ju ei oska neid raskusi kõiki ette näha, ka need tulevad lihtsalt teel. Ja kuidas neist üle saab, on ainult et töö ja tahtega, et et mul on sellest hetkest peale, kui ma sinna teatrikooli astusin, see kuidagi see elukutse, see on tundunud sümpaatne ja ja ka edaspidi pole kordagi mõelnud, et oleks pidanud midagi muud tegema hakkama või. Või kuidagi ei ole, ei ole käega löönud. Sa oled kunagi ammu ühes intervjuus rääkinud näitlejapisikust või bakterist lausa. Me võime seda nimetada geeniks, kas usud, et see on olemas? Ei, ma ei usu seda, et on näitlejageen olemas, ma arvan, et ikkagi paljuski see on lihtsalt tänu sellele, millises keskkonnas ma olen üles kasvanud kõik seal selle koduse kasvatuse või, või ütleme siis selle maailmatunnetuse selle maailmapildi taga kinni, mis mis, mis mulle kaasa antud salata, reaalkooli poiss, eks. Reaalkood. Pigem see viitab muule maailmale, kui võiks olla loomingulisus, teater, kino ja nii edasi, ometi saleta pigem humanitaarvaldkonnas tegeletud? Ei no ma arvan, tegelikult vastupidi, reaalkooli teadmised süstemaatiline mõtlemine on selles töös äärmiselt vajalik. Mil moel? Noh, kas või näiteks, kui võtta lavastaja ja lavastajatöö, siis see on maailma loomine ja see on, see on tõesti, see on süstemaatiline tegevus, on, seal on väga palju loogikat kasutada teatritöös üldse ka näitlejana on väga palju vaja mõelda loogiliselt ennast, asetada sellesse situatsiooni, kus need inimesed, keda sa kehastama pead või, või, või siis keda sa juhendama pead, eks ole, on ju lavastajana ja, ja otsima nii-öelda elu loogikaid seal taga, seal on tegelikult üsna palju sellist külma, ratsionaalselt kaalutletud mõtlemist. Selles loomeprotsessis, et võib-olla kõrvaltvaatajale võib teinekord tunduda, et teatritöö kunstitöö, et see on selline noh, saame kokku ja siis hakkame tundma ja, ja otsima ja, ja lihtsalt lõbutsema, kargama, ahvima, teisi järgija tegelgi ja tegelikult ju proov on, proov on ikkagi ongi reaalselt täiesti süstemaatiline töö, töötegemine, kogu materjali pulkadeks lahtivõtmine ja, ja selle siis mingisugusesse süsteemi asetamine. Mõned klišeed või stereotüübid mul on, ma pöördun nüüd Hendrik vanema poole jälle ja olen süüdi selles, et iga kord, kui sa kusagil nime või pildiga silme ette meedias tuled, siis meenub mulle üks film lapsepõlvest ja lapsepõlves nähtud läbi elatud asjata ka teleekraani vahendusel jätavad ikkagi jälje terveks eluks, ma räägin filmist, naerata ometi. Kus sa kehastasid? Probi ikka ühte eriti nilbelt tegelast, nilbelt, kaabakas, ta oli ikka tõesti jõle kuju. Aga selliseid on huvitav ja äge mängida. Minu meelest see klaverimängija oli palju nilbe. Kolki sai seal liiga primitiivne, et, et las ta sulle valida kahe vahel, kas sa isikuna ja inimesena isiksusena olid, olid pigem see või siis klaverimängija. Ma ei ole kunagi olnud selline, kes suudab nii-öelda nagu paigal istuda, käed laua peal viisakalt, eks ole, olla ja temperament olnud, kui on natuke teistsugune. Samas, eks ma ei ole mingeid sigadusi tegelikult nagu teinud, et ma mul mulle näiteks nagu sellise pätigeen nagu, nagu täiesti puudub mul mulle pole kunagi meeldinud inimestega konfliktseks, kes olukordadesse sattuda. Mul ei ole kunagi meeldinud kedagi nagu provotseerida, lihtsalt niisama või, või, ja teine asi mul ei ole kunagi meeldinud füüsiline nii-öelda nagu asi, nagu näiteks kaklus. Et sellepärast mulle ka sellised spordialad nii-öelda nagu väga ei sobinud noor nooruspõlves, kus korvpalli mängisin küll, aga üldiselt nad kus nagu higised kehad nii-öelda nagu üksteise vastu nühivad, tähendab, et, et see oli kuidagi nagu noh, mängin, mängis muide sulgpalli, eks ole, no see on niisugune aristokraatlik spordiala või et need valged püksid ja valge särk ja suhteliselt nii-öelda nagu sirge seljaga. Sa olid noortekoondislane, kui ma olin ja olin jah. Me täna seda, et sportlase karjäär oleks võinud ka kusagilt paista, aga jäi ära, ei sportlase karjääriga oli siiski sedasi, et, et kui ma läksin 11.-sse klassi, siis päevapealt lõpetasin, ma teadsin seda sporditegemise ära, et et ei tekiks üleüldse sellist kiusatust. Ki, ja noh, mul oli nagu see mul tegelikult sobis spordiala väga hästi. Et mäng ja, ja füüsilised eeldused olid tegelikult päris head ja üsna üsna korralikult, ausalt öeldes, nagu suhtusin asjasse tegin, tegin ikka piisavalt hästi trenni. Ei tee selts oli, sest ta kõlab nii, imelikus spordialal on keegi, kunagi hüpatakse sulgpalli, trennis mingi muu ala, mina tahtsin hirmsasti minna korvpallitrenni, aga meie, ma käisin seitsmendas keskkoolis, seal kossutrenni ei olnud ja korvpallitreening oli meie kodu, vastas oli 20. keskkool, et, et seal oli aga kuidagi. Aga see kooliskäimise aeg oli kuidagi selline tobedad. Kuni kuuenda klassini käisin koolis ju õhtupoole, ehk siis nagu kella kahest läksime alles kooli ja mis koolimaja oli väike, ei mahtunud nagu hommikused õhtused Chiftid nagu omavahel ära, eks ole. Ja mina olin siis koolis, kui hakkas kossu trenn peale, ma pidin tegema oma viimaseid tunde, geograafiat ja matemaatikat mida iganes, eks ole. Aga meil seitsmendas keskkoolis tehti hommikut, tihti, olid sulgpallitreeningud ja, ja sealt see tuli, ma lihtsalt tahtsin teha mingit trenni, tahtsin teha, et sellest mulle õue lihtsalt jalka tagumisest nagu ei piisanud. Ja sellepärast ma sattusin ka sinna, nii et see on ka juhus. Kes sulle lähedastest inimestest ja ma ei mõtle praegu sinu perekonda, aga lähedastest inimestest päris lapsepõlvest meelde tulevad, paar viidet olete enda kohta teinud, pätigeeni sul ei ole olnud ja jalgpalli niisama togida ka nagu, ainult ei tahtnud. Õuemängud olite kellega? Ja seda ikka meeldis küll, aga noh, et, et praegu on nagu täiesti vastupidi, tähendab neid pidi nagu ikkagi kaikaga kurat tuppa ajama, õuest, et koolitööd ja asjad ära teha, aga praegu on vastupidi, me oleme, on noh, ma vaatan selliseid oma õepoega näiteks kas või nooremat just tähendab ninapidi kogu aeg on aiperise arvutis ja, ja nii-öelda õues nagu ei taha üleüldse käia, et, et see on nagu täitsa risti vastupidi. Aga mis asjad need panime, tead, sõitsime ratastega, jooksime mööda katuseid ja, ja, ja puukuure ja mida üle aedade mingid luureka moodi mänge mängisime, siis rääkimata sportilist, et kõik noh, talvel oli hoki oli kogu aeg. Aga seal oli siis olid niimoodi, et venelaste mansard ja eestlaste mansard mõningad läksime segamini ka. Tegime, aga üldiselt oli see, et venelastega sai kakeldud küll ja mõnikord tekkisid mingid seisud, aga valdavalt me saime päris hästi läbi omavahel, nii et aga olid mingisugused sellised erinevad maailmad, küll tähendab kui sa isale emale mõtled, siis mis kodupildid? Minu esimesed pildid on üleüldse tegelikult hoopis maalt Väike-Maarjas, sest ma olin kuni kuuenda eluaastani jutti elasin maal vanaisa vanaema juures. Ma linnas käin väga harva, isa, ema pidi linnas tähtsat tööd tegema loomingulist nukuteatritööd ja ja mind oli siis sinna vanaisa on olnud ja nüüd praegu mõtlen selle peale, et kui ma siin entsi, tütar termin, et aeg-ajalt ise ka šanoida naeratab õnn mulle siis et kui ta on pooleteistaastane praegu ja ega ma kogu aeg ikkagi noh kui ma üksinda näiteks teda hoian, et ma pean kogu aeg jälgima, mis ta teeb ja kus ta läheb ja, ja, ja, ja mul ei ole nagu hetkekski seda momenti, et võiks seda niisama jätta kuidagi. Niimoodi, et ma teda ei näe. Et mind paneb imestama see, kuidas minu vanaema hakkama kõige sellega sai. Vanaisa käis ka tööl ja vanaema oli kodune, selles mõttes, et aga tal olid sead, lehmad, lambad, kanad kolm korda päevas käib lehmalüps, sigadele tuleb kolm korda päevas süüa anda ja nii edasi, nii edasi, kus ma olin siis seal terve selle, kuidas see võimalik on või ma ei kujuta absoluutselt ette ja vot siis äkki hakkad nagu aru saama, et oma sellest esivanemate nagu jõupingutusest või mida tegelikult on selle heaks tehtud, et minusugune saaks praegu mööda lavalaudasid nii-öelda nagu lakkkingadega ringi kõndida. Tegelikult on see olnud üks niisugune päris karm pingutus. Ta viskad lehmalaudast, viskad just sõnnikut välja. Sil lüpsab, kusjuures mul vanaema veel oli, kõigele lisaks oli veel ka külaõmbleja. Ma olin ilmselt nööriga, olin jalgupidi voodijala külge kinni seotud, et ma nagu eriti möllama ei pääseks, tähendab ilmselt see nii käis. Kas sa jõudsid maalt enne ära põgeneda, kui kael piisavalt kandma hakkas, et ise oleks pidanud sõnnikut viskama ja ma tegin seda maatööd tegelikult suurima rõõmuga kunina. Senikaua, kuni vanaemal loomad olid, et ma mäletan, et ma olin ikkagi 16 aastane veel, kui ma olin suveti ikkagi maal, tegin heina vanaemale ja, ja kõike seda ta vanainimesena ikka ei jõudnud ka enam, kuigi noh Eesti inimene on ikka erakordselt sitkena, ma mõtlen kõikide nende muttide ja eitede peale, kes seal ümberkaudu nagu olid ja nagu selline rannakadakast teha ja kõik tuuled ja tormid kannatab ära just just ja ei vigise käärib natuke nutab mõnikord, aga üldiselt suviti käisime spordilaagris küll siis mul ma mäletan küll vanema keelitas augustikuu oli terve augustikuus spordilaager Viljandis, et ära ikka mine ja ära ikka mine, jää ikka siia ka, heinad olid kõik tehtud ja kõik see ja see on udu ja siis ma ikkagi nagu alati läksin sinna. Kahju oli küll, tegelikult mulle meeldis tegelikult maal olla. Vaata, ongi naljakas, mina ei käi mitte üheski malevas näiteks. Ma isegi nagu natukene igatsesime kuskil mingil ajal just õmmi õmmi aega, siis nagu õpilasmalevasse minekut, aga sellest ei tulnud midagi välja sellepärast. No ma pidin maadlema manemaid omal. Ja hiljem ma sinna õues enam ei viitsinud, üleüldse mida see mind nagu enam ei huvitanud ja rongi mul on nagu väga huvitav see, et ma just nagu olen selline noh, teatriinimene peaks olema, sega hästi seltskondlik ja, ja kogu ürituse Shalla la ja esinema ja nii edasi. Aga ma olen tegelikult oma loomult absoluutselt täiesti eraklik inimene. Mulle meeldib niisugune üksinda maal olla. Mulle meeldib olla, mitte inimestega eriti suhelda või noh, selles mõttes, et ma ei otsi seda, ma ei tunne selle järgi mingit vajadust. Loomulikult näed, siin jutustan ka juba juba lakkamatult, eks ole, 10 minutit järjest, eks ole. Aga seda meeldib teha, aga kas seal Väike-Maarjas Sality ikkagi, kuna sa nii palju seal olid kohalike tüdrukute jaoks nii-öelda oma jope ja oma küla poiss või vaadata sind ikkagi kui linnakoti, kes tuli? Ega ausalt öeldes meil väga palju minul selliseid mängukaaslasi seal maal ei olnudki ja teine asi oli see, ega, ega mu vanaema ei lubanud mitte kuskile. Tähendab ei ujuma mitte mitte kuskile, tähendab ta selles mõttes, et see piirkond, see, mis mul oli ette nähtud, see 0,6 hektarit, eks ole seal seal Aias ja puude ja selle ümber. Et siis mäletan, ütles üks lugu, maname õmbles ja ma olin siis naabritüdrukut tulid ja nende ema tulid jalgratastega Porkuni sõitma. No see, ma võisin olla mingi 12 aastane, umbes niimoodi. Ja tulevad, et kuule, tule ka ujuma, mõtlesin, ma ei tea, kas mul vanaema laseb ja läksin, tema õmbles seal, päike paistis aknast sisse ja õmblussingel masin käis arhitekt keskendunud kiirega alalõpmata oli ta hiljaks jäämas oma nende asjadega. Küsisin ta käest, et kuule, taia, tüdrukud tulid siia, et kas ma võin nendega Porkunisse minna, jajah, mine, mine, mine, mine, mine, mine tegelikult kedagi. Ja ma sain aru, tähendab, ei olnud küsimust kuulnud. Küsisin uuesti, et kuule, kas ma võin nagu Porkunisse minna. Mine, mine, mine, mine. Ja ma oleks võinud minna. Sellepärast et ta ütles mulle, et mine, mine, mine. Ja ma sain aru, et ma ei saa talle seda teha. Ja siis ma küsisin kolmas kordesse, kuule hallo, kas ma võin parkuniste minna või mis asja ei lähe kuskile ära mine, kuskile ei lähe, ütlesin okei selgelt. Kuulge, mind lubatud parkunist jäigi minemata, kui ma oleks läinud, tähendab, kuigi mul oleks nii, nagu see oleks juriidiliselt kõik olnud jokk-skeem, eks ole. Oleks lihtsalt valmistanud talle sellise kuradi ehmatuse, tähendab ta, kus ma olen. Ja vaat seda ma nagu ei suutnud nagu noh, nagu sihukest sihukest sigadust nagu vanainimesele teha. Kui sa selle pinnalt mõtled, et ikkagi päris palju aega sai varases lapsepõlves vanavanematega veedetud, siis kelle mõju, kelle edasi antud väärtused või mõtteviisid sinus endas rohkem vastu peegelduvad oma närvikava põhimõtteliselt selle ma olen ikkagi saanud maantee vanaisalt vanaemalt vanadelt inimestelt, ühesõnaga et suhteliselt rahulik inimene mulle endale tundub niimoodi üsna üsna siukse, nagu külma kõhuga võin olla, eks ole, mis ei tähenda seda, et, et ma ei ole suuteline plahvatama väljas panna aga loomingulisuse ja huumorimeele ja, ja kogu selle värgi, selle, just nimelt huumorimeele ja selle selle raudselt saanud nagu isalt tematkut. Mina ei mäleta, et maal oleks nalja tehtud, kui sinu vanemad on elanud muinasjutu sees terve elu nende töö on selline, mõtlen nukkudega mängimist ja kõik see maailm siis kuidas sinu lapsepõlves kajastus ja kas üldse ehk kas noh, piltlikult öeldes hunt kriimsilm toodi vahepeal koju ka näiteks? Selles mõttes on see päris huvitav teema, et seda nagu ma olen kuidagi sedakaudu nagu mõelnud, et vatteater on niisugune hästi abstraktne asi, teatris on abstraktsiooniaste eksis tinglikus aste on tohutult suur ja üldiselt on ka nii, et inimest eristabki loomast võime abstraktselt mõelda. Aga mida noorem on inimene, seda kuidagi vähem seda suudab nagu abstraktselt mõelda või kuidagi tundub see nii. Mistõttu tähendab minu jaoks minu isa ja ema amet, see nukuteatritöö ja kõik see, see oli kuidagi nagu üks sama amet, mis nagu kõik muud muudelgi inimestel, aga mingis mõttes ma isegi olin natukene nagu kade, kui vene keele tunnis kuskil nagu viiendas-kuuendas klassis keegi sai öelda, tähendab et aga minu ema on insener. Mõtlesin, issand, ma tahaks, et miks minu isa, ema näiteks insenerid ei ole, et ma saaksin ka nii ilusa sõna öelda nagu insener. Näed, et ma, ma nagu ei saanud üleüldse sellest tol hetkel ma ei väärtustanud nagu seal selles mõttes, et ma ei olnud nagu uhke selle üle või kuidagi, et, et ma oleks rohkemal võib-olla kui mu isa oleks olnud nagu miilits või sellised veidrad asjad on see, mis nagu lapselapsel peas liiguvad. See ei olnud minu jaoks mingisugune muinasjutumaailma, sellepärast et laua tagant seda kõike näha. Siis see mulle prevaleeris lavatagune pilt rohkem. Kui sa saalist vaatad, siis on see kõik on värviline, särav ja kiiskab ja selge klaar. Lava tagant on kõik vastupidi. Must räpane, tolmune, nöörid, kaikad, pulgad, mitte ühtegi värvi mitte midagi ei ole, saan absoluutselt teist, teistsugune, ohtlik. Ma ei olnud teatrist, no selles mõttes vaimustunult erilisel määral said õige varakult isaks. No 21 on ikkagi eriti tänapäevases mõistes, on seal varakult ja, aga mitte toonases mõistes toonases mõistes oli see täiesti täiesti üldlevinud vanus, aga see ei olnud sugugi nii erakordne sündmus, see ei olnud erakordne. Jah, sa oled valmis selleks. No loomulikult olin ja, ja, ja, ja see kõik on nagu oodatud. Mul ei olnud nagu jah, seda ja naisel minu sõpradel ka kaasa arvatud, eks ole, ja minu klassivendadel kellega, et peaks kuidagi nagu edasi lükkama või kuidagi jalad alla saama või ma ei tea, mis asja tollel ajal see ei olnud nagu tähtis. Sest et noh, kuidagi kuidagi nagu see nõukogude riik kas andis sulle selle jala alla või andnud või noh, tähendab jalgade alla, mis tähendas, pidime spekuleerima hakkama siis spekulandid minema bensiinijaamadele bentsu varastama, kelneriks minema, restorani napsu kallajaks, no ühesõnaga jalgade all need olid need taksojuht Need olid need inimesed, kes suutsid ehitada, eks ole, eramaju ja, ja osta endale musta turuhinnaga autosid, eks ole, tavalised inimesed ei saa endale lubada, eks ole. Siis oli selline perekonna moodustamine ja selle loomine oli varases nooruses oli täiesti nagu respektid Singlejad ja mis ma mõtlen, jõle palju oli vunki sees, endal sel ajal ma jõudsin kõike teha lapsi kasvatada, koolis käia, öö läbi pidu pidada hommikul üles ärgata ja tähendab unts puhtaks ja, ja tööle või teatrisse või, või mida iganes ja kõike jõudis teha filme ja kõike. Mis jätkate, Hendrik noorem sul lapsepõlvest kõigepealt meenuvad, kes on need inimesed esimeses järjekorras ikka ilmselt vanemad, aga mis olukorras näiteks ja no isa, ema, vanavanemad, väiksem õde, neid olukordi on miljon. Neid hetki on palju. Jaa, jaa. Muidugi kui lapsepõlve peale mõelda, siis ütleme esimesed sellised, et helgem, mul oli väga helge lapsepõlv. Väga oluline koht, minul on, on suvila, Andineeme, kus ma olen õudselt palju aega veetnud seal see on siis minu emapoolsete vanavanemate maha kodu ja seal seal mul oli erinevatest sisaldus, kes, kes pidi hakkama saama kolme kujuteldava sõbra ja lehmade lammastega, siis minul oli, minul oli tõesti palju igasuguseid sõprusest sellise suvilakooperatiivi ümberkaudsetes majades, seal oli kokku noh, pluss-miinus seitse aastat, siis meieealisi lapsi umbes 50 kokuni, et tegemist oli palju ja, ja jooksmist ja ja me käisime ujumas kogu aeg. Ühesõnaga, sellised helged, helged armsad suvised mälestused on. Ja mis puutub nüüd siis vana Henricus Maiesse siis nendega koos nendega neil oli kogu aeg teatris rajal kogu aeg või siis oli ringreis, nii et ringreisidel sai ka kaasas käidud, aga, aga, aga neil oli, nende elud tiirles praktiliselt kogu aeg. Teatri on veel välja arvatud suvel üks kuu kui lülitati ennast teatrist täielikult välja, selle juulikuu siis sõitis vana Hendrik maismaale, pakiti see kull paketi asju punni täis, kihutati maale ja siis siis nad toimetasid seal ärinal, siis selles samas Väike-Maarja lähedal, siis jah, sealsamas, kus isa kasvas. Iga aasta oli meeletu kartulipanemine, kartulivõtmine, suur töö oli, siis oli marjade korjamine, siis oli õunte korjamine, siis oli hoovi pealt heina niitmine, sest ma ei tea, mis seal Väike-Maarjas on seal meeletu hooga kasvab hein. Ja seal elas ka onu Aare, vanaema vend, vana mõisamaa kapsapõld, nojaa, millegipärast siis järelikult on väga väärtuslik muld väga viljakad mullad on seal igatahes ja siis onu Aare oli selline mees, kes ei liigutanud. No ta ei teinud mitte ühtegi üleliigset liigutust ja siis, kui vanaisa vanaema sinna maale jõudsid, siis oligi tihtipeale nii, et hoovi peal läksid segi rinnuni rohi rinnuni rohus, siis läksid rajad, üks rada tuli maja juurest välja tee peale, siis üks rada läks puukuuri juurde, üks rada läks siis kempsu juurde ja see oli kõik, et tema nagu vikatit kätte võtnud, siis oli. Ükskord juhtus veel selline lugu, kuidas onu Aare oli ei tea, mille pärast nad aasta aega seal oli üksi ja eks ta, eks tal oli ka igav, ta oli tõstnud, toad ümber talli tõstnud ja mis põhiline oli tõstnud enda magamistoa selleks seal sinna tuppa, kus tavaliselt olid lapsed ja noored maganud ja enda magamistoa lagi oli tal nii ärasuitsetatud kärbsesitt ka välja. Ja ma mäletan seda, kui vihased varese vanaema olid, kuidas? Aga, aga see noh, see oli ainult üks juhtum tegelikult veel ja veel ja veel, et maaleminek, see oli meeletu sekeldamine, toimetamine, onu Aarega tavaliselt pahandati natukene. Aga siis see paha tuju läks üle, järgis asja juurde. Kohale jõuti kohe profülaktika mõttes korralik sõim. Siis võeti pudel pandi laua peale, siis läks kõik nagu ajule niitmine lahti ja siis hakkasid tulema küla pealt need kes seal olid ikkagi harjunud käima, oli tädilehti ja kes töötas ilmajaamas ja, ja onu volli, kes oli minu suur iidol, kes oli traktorist. Onu volli tuli traktoriga töölt, tuli sinna ja siis istus, sõi kõhu täis, jõi natukene ja siis sõitis risti üle põldude koju, ta ei sõitnud üldse mõtteid. Ehkki minu tutvusringkonnas kunagi ei ole sellise nimega inimesi olnud, siis kõik need pildikesed, mida sa kirjeldad, tulevad justkui nagu mu enda elust, et ma ei tea, kas oligi Nõukogude Eesti ja varasa Eesti vabariigiaegne külaelu, et selline äravahetamiseni sarnane ükskõik. Ja täiesti seda küll ja lihtsalt reklaami mõttes tahan mainida siin, et ma olen sellest onu aares kirjutanud ka näidendi ja seda lavastust praegu mängitakse Draamateatris onu Aare, seal on neid aare, seiklusi on nagu kõvasti ja jah, ta on mingis mõttes selline tegelane küll, et kelle kohta võiks öelda, et on arge tüüpiline. Et sellised on igast suguvõsas ja, ja need on väga-väga sarnased lood ja äratundmisrõõm on seal palju. Ja nojah, ta oli selline nõrguke küll talle meeldis ennast selliseks mõelda, et noh näiteks ta võis jalaluu niimoodi murda, et hakkas moos kommipaberit võtma. Jälle tähendab see. Ja veel lapsepõlvest rääkides, siis ma mäletan vanaisa vanaemaga, no ikkagi vanaisad vanaemad armastavad väga varakult ärgata, onu Aare ja vanaema ärkasid üles umbes kuus 40 iga hommik sellel ajal, kui meie kõik tahtsime magada ja hakkasid nad olid mõlemad natukene kõva kuulmisega hästi vaikselt, hästi kõvasti rääkima omavahel ja kolistama kõiksugustes pliidi, pliidiustega ja nende veeämbritega. Maal ei ole kraaniga midagi, seal tuleb kaevust vett tuua ja nii edasi. See tegelikult see on, see loob atmosfääri Nasse ongi mingi, ütleme minu lapsepõlve mälestus selline. Ma ei tea, kas teil muusika eraldi võetuna üldse elus mingit rolli etendab, esiteks, ja kui, siis kas teil on puutepunkt omavahel mõne loo või esitaja suhtes, keda me võiksime vahele kuulata, kui mina väike olin, siis isa kuulas nirvanat ja Juuduudia OS-ist ja, ja sedasorti muusikat džämmi. Aga praegu ma mõtlen, et võiks kuulata hoopis meie lavastusest sinu lavastusest aariat aa muidugi just orjade kooriorjade koorija, Verdi, Nabucco, orjade koor, lavastusest siis üle piiri. Saadan käbi ei kuku, te kuulate vikerraadiot ja Hendrik Toompere ja Hendrik Toompere veedavad seda pühapäeva enne lõunat siin meiega räägime kasvatamisest või kasvamisest. Ma küsin Hendrik noorem sinu käest kõigepealt, kuidas sa enda olukorda suhtles, isaga selles plaanis tajud, kas ta on sind kasvatanud või lasknud kasvada? No ikka kasvatanud, kuigi ta on jätnud sellist muljet, et ta on lasknud mul ise kasvada. Eks ta, eks ta ole vist selline kuldne kesktee kuskil seal vahel, et et päris kõike vabaduste lapselt ära ei saa võtta. Ma enda enda pisikese pealt näen ka seda, et ma võiksin käia tal kogu aeg järgi ja keelata ja öelda ei aga, aga tegelikult kuidas inimene õpib seda, et ahi on kuum, tähendab, korraks otsaga puudutama ja nii nii oligi, et ühel hetkel ma lasin siis hermeenia näpuotsaga ahju puudutada, sain aru, et see on kuum, sai natukene haiget, aga aga, aga mingit midagi hullu sellest ei andnud. Et, et noh, selleks, et elukogemus tekiks siis siis selleks peab inimene ise katsetama, omal nahal asju läbi proovima käima ja, ja, ja õppima seda maailma tundma. Aga selleks, et selle elukogemusega midagi peale hakata, selleks on vaja mõtlemist, selleks on vaja süsteemi. Ja see on nüüd see, mis on siis, ma arvan, mulle isa, õpetanud isa ema ka vanavanematelt kuidas probleeme lahendada elus? Kuidas otsuseid vastu võtta, kas sul lisana tuli ette olukordi, et sa pidid pisikese poja kooli kaasa võtma, näiteks? Aeg oli ju veel, see kool alles käis. Ent see oli siis oli novembris sündinud pooleaastane ja siis veel edasi me olime siis oli see periood, kus me tegime Viljandis oma diplomilavastusi kolmandal kursusel ja neljandal kursusel ja pidime pikemalt nagu seal oleme siin pere oli kaasas seal ja need elasime teatri garderoobis ja, ja last proovi kaasa võtta, see on siiski ikkagi nagu see, seda, seda ja seda ei saa nagu väga lubada endale sellepärast et see rikub nagu olukorra, nagu ära proovi-proovi tegemise tähendab, ei saa mina teha proovi normaalselt, siis ma pean kogu aeg, mõte on mujal ja ei, ei pruugi ka teised saada. Ma toon, kirjeldan, toon ühe näite. Ent see oli siis oli väike poiss, mingisugune pooleteistaastane, paariaastane ikkagi. Rääkisi paiku. Draamateatris oli Evald Hermaküla lavastas ühte niisugust kauboipool kauboikata kaasaegset siukest, red, Raider näidendit ja kogu muu truck peale minu ja Martin Veinmanni sõitis Kanadasse külalisetendustele. Et siis me nagu kolmekesi mina, Eevald ja, ja Martin Veinmann ja siis seal ühel päeval siis pidin insi võtma, proovi kaasa, võtsin ta proovi kaasa Heinz istudes esimeses reas draamateatri suurel laval, eks ole, seal kohtab ilusti. Ja siis evad, ütles, et noh, hakkame siis nüüd tööle. Eits kargas püsti, kohe läks lavale. Kus hakkame tööle, jah, et, et kus on haamer, kus on naelad. Okei, et vaat nüüd on see sõnake teistmoodi töö meil siin, et see haamer ja naelad, et seal on meil seal suvilas, eks ole, suvi majas, et, et see on see teineteistmoodi tööd, siin on teistmoodi ta. Nii, ja siis ma ütlesin, et nemad kahekesi olime nagu mitte midagi tegelikult nagu seal suur proovida ei olnud ja siis evad mõttes väljakule, aga teeme seda episoodi tähendab, et, et, et kus Martin Vihmann mängis mingisugust mihukest Vietnami sõjast tagasi tulnud agressiivset narkarit, tähendab, et vaata, kus sa, Martin ajad nagu intsi taga mööda lava hakkasin, ajavad taga, mina jooksen ikka eest ära. Martin kuradi hirmsa näoga, ärge alla võttis, mingi Eivad viskas võtta ka ei võta, käis köiekord Martnas köiega jätakas köiega vastu maad, aga ajab mind taga. Mina jooksen ees, vaatame, kuidas seda kuidagi kiftilt teha, ehkki ma näen eestlavalt mööda joostes, tants istub ja, ja ta vaatab niimoodi ja silmad on paksult vett täis valgunud. Ja vaikselt tähendab, ta nutab, seal. Nägu on pisaratest märgimisega, mis on nüüd, mis on, nüüd? Ei tohi peksta. Ja siis eemalda, ütlesin okei, suht stopp. Kuulge, lõpetame ära. Lähme laiali, tähendab, ärme ärme jamaga tähendab, et see on see, mis ma ennem rääkisin ka, et, et see teater on abstraktne asi, et laps ei tee seda tehet ära veel. See oli meie jaoks mäng, tema võttis seda üks ühele. Lapse kasvatamise juures on sellised probleemid küll, et me arvame tihtipeale, et et ta saab aru, ta saabki aru, aga ta saab omamoodi aru. No näiteks lapsele ei saa, ei tohi öelda sellises nii-öelda nagu õrnas eas kaasaja inimesele tavalist iroonilist võtet, küll saalid, tubli, ta ei saa sellest aru, et see on teistsuguse tähendusega öeldud, ta mõtleb seda tõsiselt. Ja ta satub segadusse, sest ta ei saa aru, et ta tegi just nagu valesti ja talle öeldi, et ta on tubli ja tal tekib tegelikult mõtteline lühis. Et selle, mis puudutab seda kasvatamist, siis üks nüanss tahaksin rääkida, on see, et ma olin tol hetkel kui esimene laps, eks ole, ju liidil teine sündis siis ma olin kuskilt lugenud kunstiajaloo tundides või seal, et miks on nagu ikoonide peal ikonograafias on tihti nii, et et Jeesus-laps on küll, eks ole, väike beebi, aga tal on täiskasvanud inimese nägu, põhimõttelised täiskasvanud inimesed, näojooned on peal. Et teda käsitleti nii-öelda nagu ikonograafias, siis nagu ikkagi juba täiskasvanud inimesena mõtlesin. Ei ole hea mõte, et tegelikult tulebki last hakata käsitlema nii-öelda nagu täiskasvanud inimesena noomituse, esitada selliseid nõudmisi, aga ühesõnaga, et, et ma ei räägita kogu aeg nagu niimoodi, kui seal hunnik, on sul mingi minu soja või, või no seda säilitada hellitamise juttu ikka teha, eks ole. Valdavalt räägid normaalset juttu, kui ta oli, tähendab, ta oli paarikuune, Kolmekuune neljakuune, ma võtsin kunstiraamatud, vaatasin, fraan seelikuraamatut ja näitasin talle ise, rääkisid, nad siin on, see siin on too ja siin on kolmas asi ja siin on see ja ja kõik, see mina ei tea, mida temas nägija siis ma ühel hetkel kleepisin ta hälli külje peale. Prügeli ma ei mäletanud, millise maastiku, kas olid need vanasõnade või Pieter Bruegheli maale, kus on hästi palju tegelasi, pealegi tahtis seda päris palju. Need olukorrad, mis ütleme sihukesed nagu kriitilisemad olukorrad, kus võiks hakata nagu rääkima nagu lapsevanema, nagu tihti me näeme, on seal ära tee seda, ära tee toda ära, mis sa kisud sellest, kuule, ole normaalne, jää vait, tähendab, et noh, et, et nendes olukordades tegelikult tuleb võtta see aeg ja see nõuab mõnikord vanematelt jõudu ja sa seletad normaalselt ja ratsionaalselt ära talle, et miks sa seda asja nii-öelda nagu põhimõtteliselt ei peaks tegema. Sest see toob endaga kaasa sellise sellised tagajärjed. Võib juhtuda, selline asi, selline asi, aga vaata, tead, võib-olla parem ja takisti oleks hoopis tegeleda näiteks sellise asjaga, sest siis sa saad seda teha. Vot see on midagi sellist, mida insener rääkis ka, et kuidas, nagu seal loogiliselt see maailm nagu üles ehitada või panna tundma nagu mõtlema selliste uute variantide peale, et, et inimene seda intelligentsem, mida rohkem ta seoseid suudab nii-öelda asjade vahel luua ja lapsele tuleb hakata seda juba maast madalast seost seoste loomise oskust nagu üles ehitama. Siis ta saab päris korraliku tööriistakasti endale eluks kaasa. Ise lapsevanemana tahaks teha ju kõike paremini, kui minu enda vanemate ees tegid. Mitte et mul tohutult palju etteheiteid oleks, aga ma mäletan lapsepõlvest ilmselgeid hetki, kui ma teadsin, mina oma lapsele seda ei tee. Ma räägin kohe näite selle kohta ka, olin vist esimeses klassis ja olin koju unustanud liikuva aabitsa õpetaja, vaid maa väga hea õpetaja kirjutas punase sulepeaga. Punase tindiga kirjutas mulle päevikusse märkuse, Hendrikul oli liikuv aabits kodus ja siis pidi päevikusse pidi siis lapsevanem pidi allkirja panema, et ta märkust näinud. Noh, ja siis sel päeval isa kodus midagi seal nakitses. Ja ema oli talle juba öelnud, et ma sain märkuse koolis. Noh, ega ta mulle midagi öelnud tõenäolisus mingit erilist pahandust sellest ei saanud, lõpuks liikuv aabits, siis jäi kujunud, ununes, siis ununes lapse asi ja hakkasin kooli sisemaks kooli minema ja küsisin isa käest, et kuule, kas sa kirjutasid sinna päevikusse talle selle allkirja, panid sinna alla või äkki isa pööras ringi ja ütles, ütles niimoodi, ma võin selle allkirja talle otsaette ka kirjutada. Ja sealt see, see hääletoon ja kuidagi see selline siukene nagu sihuke teravusi ja, ja see ja mingisugune niisugune nagu see, tema solvumine ja kõik see, see kõik sealt kumas läbi ja tol hetkel ma mõtlesin seda, kui minu lapsel on midagi niisugust, on mitte iialgi talle niimoodi ütleks. Ja tulevents esimeses klassis mingil põhjusel koju ja, ja, ja ma tean, et ma ei tohi, seda, ma tahan, ma ei tee seda, ma ei tee seda mul täpselt see näide meelde, ma ei tee seda, ma ei tee seda meie teede ja siis, kui see hetk kätte jõuab, siis ilma minuta, mis eta hakkab minu suu ja minu hääleaparaat tootma täpselt samasugust teksti ja täpselt samasuguse hoiakuga. Ja siis ma saan aru, ta, vaat mismoodi, nagu, kui sul on mingisugused nagu hobusemärk, con kuumajälg kuuma rauaga sisse põletatud, siis kriitilises situatsioonis, tee hargnemis hetkel sa millegipärast käitud niimoodi. Kunagi hiljem, Vigala Sass rääkis mulle seda, tähendab, ära lase mustlase lennustada, seal on sama asi. Et sul jääb, see ennustus jääb sisse ja siis, kui sa alateadlikult mingit käiku tegema, siis sa teed niimoodi, nagu sul on sisse vajutatud. Mingil veidral põhjusel, no ma arvan, et see on päritud. Sa isa oli raske närvi ajada, proovisid seda kunagi? Ei, ma ise arvan, et ma olin hea laps, et ma vist ei, ma vist ei ajanud. Ma ei mäleta, et oleks väga palju olnud mingisugust närvitsemist või, või pahandamist või või sellist asja, mida sinu käsitluses tähendab hea laps, mida teeb üks hea laps. Hea laps ja oma isa närvi tegeleb oma asjadega. Ei, no tähendab, ma ei oska tegelikult öelda, eks seda peab vist isa käest. Nii oligi nagu sa räägid, ega ei ole olnud küll mingeid sellistesse inimene tegeleb oma entsilali, ta läks mingitesse oma mängudesse asjadesse nagunii sisse, tähendab, et tal ei olnud nagu selle jaoks nagu üleüldse nagu aega, tähelepanu, et provotseerida või kuidagi seda või tähelepanu nõuda. Neid see ei olnud selline, kes nagu nõudis endale tähelepanu, oleks nagu nõudnud. Nagu mõnikord on, eks ole, tähelepanu vajadusest tekivad konfliktid ja kõik see, kas sa isegi õde ei kiusanud, kiusasin vahestile taadulikkused? Nojah, tähendab õega oli see, et siis õde hakkas helistama siis kui mingisugune konflikt oli, siis õde hakkas helistama ja jumal teab, millest see konflikt tekkis ühel hetkel. Ega palju, pole vaja selle tõevenna vahel läks naginakse ja siis hakkas helistama emale tööle helistas tööle, siis ema oli närvis, vihane listes tagasi, et mis mul on, see kõik oli, meil ei olnud mobiiltelefonid, siis oli kodutelefoni pealt kella helistamine ja mingil hetkel oli see, et helistamine selles mõttes. Me leppisime õega ära. Ja siis järgmine kõne oli juba emale see, et kuule, et, aga okei, et me nüüd leppisime liidiga ära, et me oleme nüüd vanaema juurde, vanaema, vanaisa elasid mustamäele, et me läheme vanaema vanaisa juurde. Sest ahah, väga tore, et no võtame kassiga kaasa. Ja ma ei võta kassi kaasa. Võtame, et me tahaksid kassi nii väga kaasa võtta, vana vadaku kassi näha ei võta kassi kaasa, kõik nii kõne lõppes ära. Natsa pärast tuleb uuesti kõne. Kuule, me ikkagi võtame kassi kaasa, et me lähme. Ema ütles, et ei võta, kassi kaasa ei võta ja kõne lõppes ära ja siis kolmas kõne oli juba vana võõrastelt jõudsid lapsed siia ja et kassaga. Tähendab, läks, pakkisime kassi enda alkot. Sõitsime trolliga mustamäele vana mäe juurde, ma arvan, et mina võisin olla sellel hetkel üks kaheksane. Ja 89 viidi oli siis kuue seitsmene ja ja emal, kusjuures töö juures kolleegid juba teadsid seda, et reedeti tavaliselt see kassikõne tuleb, kogunesid aegsasti tema ruumi ootama, millal ema ei võta kassi kaasa. Telefon heliseb. Ei võta kassi kaasa. Aga mis puutub veel õe ja venna omavahelist, me saime tegelikult, et ühel hetkel omaette toa mõlemad, nii et et siis me kumbki toimetasime seal, tegime omi asju, et me nii et isa, ema, sinu pärast koolis ei ole pidanud kunagi käima. Lõpetamised välja jätta ei ole just ja ja ükskord oleks pidanud tulema, kaklus oli koolis ja päris tõsine kaklus ja siis palus õppealajuhataja, et nüüd isa või ema kirjutaks seletuskirja, sellest asjast midagi on ja mille peale siis isa? Ma ütlesid, et ei, et ma kirjutan ise. Ja siis ma kirjutasingi ise seletuskirja, kuidas see kaklus oli ja miks ja kuidas ma kahetsen, et see on olnud nii, et tol hetkel võib-olla ema isa oleks pidanud tulema, aga isa otsustas teistpidi ja. Tegelikult Ma tegelikult ma vestlesin selle telefoni teel, vestlesime nende osapooltega, kõik selle teise noormehe isaga ja rääkis on ikkagi. Et igatahes mul oli see, et mitte ei pugenud peitu, vaid et ka teistmoodi lahendatud sasikooliajast on sul meeles rohkem head, ma loodan tavaliselt pigem head asjad tulevad kaasaks. Siin hiljuti oligi situatsioon, kus mul oli 10 aastat, oli keskkooli lõpetamisest ja reaalkoolis kutsutakse naabrid 10 20 aastat, 30 aastat lõpetame sellise ümmarguste numbritega ega lõpetanud siis uuesti kokku korraks direktori kabinetti, et siis oma kooliaegu meenutama ja väga tore oli, seal oli vanemaid ja nooremaid kõikjale segamini ja siis aga siis ma hakkasin mõtlema selle peale, et no mida ma siis nüüd meenutan. Ja esimese hooga tegelikult oli. Et kõik need lood, mis meenus nüüd, on mitte ükski viisakas lugu tähendab ei tähenda absoluutselt isegi parketikõlbulikud lood, mida seal rääkima hakata. Ega ma siin ka neil rääkima hakk. Sest meil oli ikkagi, no ma, mul on kahjuse Krista, rahu, Norman, tervitan teda, kui ta juhtumisi kuulab seda saadet, tema oli meie esimene klassijuhataja ja temal oli siis õnn jutumärkides olla juhatajaks 36-le kutile, millel ainult poiste klass ja seda neli aastat järjest. Me teeme elavhõbedat kooli ja me tegime igasuguseid sigadusi, nad, need on palju. Mul tuli üks lugu veel meelde sellega seoses, kui kooli astusin seal reaalkooli seal ikkagi katsed, et siis küsiti, et nimetaja, palun nüüd eesti kirjanikke lastekirjanikke ja siis mina, ütlesin. Mihkel Mutt. Kui sa võtad Hendrik oma õppejõu aastate peale lavakunstikoolis ja, ja selle peale, et ühel hetkel jõudis sinu enda juhendatavale kursusele sinu enda poeg, siis kas ma kujutan ette, et see olukord on natukene kompromissi teeriv kõikidele osapooltele või suhtuti selles ringis asjasse ikkagi pingevabalt ja see võib olla minu rikutud mõtlemine ma automaatselt kui kusagil lapsevanem koos toimetavad, ikka kulmukaared tõuseb korraks kõrgemale ja mõtled, et huvitav, kas see on juhus või üldse mitte? No nii ja naa, eks ole, oli sellega, aga kuidagi lahendasime. Vaata, üldiselt oli niimoodi, et vahepeal, nõukogude ajal, siis kui mina lavakasse astusin, siis enne seda oli kuidagi Levine üldlevinud selline reegel, et näitlejate ja lavastajate poegi-tütreid Laaks ei võetud millegipärast reegel, jah, see oli Panso oli sellise reeglina kehtestanud tali selle kuidagi nagu mingil põhjusel välja mõelnud, et nii peaks nagu tegema, et siis leida nii-öelda nagu maalt ja, ja nad on täiesti nagu teistsugustes kohtadest, inimesi, kust nagu ei peakski nii-öelda nagu intelligent üldse võrsumagi, eks ole. Ja siis, kui mind omal ajal võeti, ma arvan, et mul on valimiste esimene ausalt öeldes näitleja laps, kes nagu lavakas üle aasta Komissarov valis, tähendab tema nagu seda numbrit ei teinud, tema seda temale need Pansole mõtlesid, mõtted nagunii pühad ei olnud ja siis hiljem hakkas muutuma. Aga iseenesest kui hakata mõtlema, see on ju täiesti nii-öelda nagu loogiline asi, ega seda elukutset on põlvest põlve ja kogu aeg edasi antud. Paljudes teatritraditsiooniga maades, Jaapanis, Hiinas, Saksamaal, Itaalias, no ühesõnaga, Inglismaal on perekond on pärandanud, parandab edasi, see on tõesti jumalast normaalne, loomulik asi. Aga kuidagi oli siis nagu see nõukogude aegne paranoia või ma ei tea, mis asi see oli, selles nähti nagu mingisugust siukest nagu korruptsioonivarianti ja võimalust, eks ole. Onupoja poliitika näiteks jah, aga kes on nii-öelda tegelikult kultuuri ja kunstiga kokku puutunud, see teab seda, et, et sa ei saa võtta vastu selle toreduse pärast lihtsalt oma poega või tütart, sellepärast tal peab see anne olema, sest muidu sa keerata elu perse lihtsalt. Sest et selles maailmas ilma selleta läbi ei löö tutvustega seal läbi ei löö teda seal võimatu, täiesti, täiesti välistatud. Sa võid aidata kooli, aga edasi saadetud mitte midagi. Absoluutselt nii, et et ma olin ikkagi sisemiselt nagu veendunud, mis ma tegin selle sammu, aga nüüd järgneb see selline asi kõik on hästi tundlikud ja nii edasi, nii edasi ja nii edasi ja ma ütlesin intsil, et nüüd niisugune lugu, et esimesel kursusel, et nüüd lähevad omaette elama. Et ei oleks sellist pulli, et kõik nii-öelda kool toimub ära ja me läheme kahekesi rõõmsalt koju, saame nii-öelda nagu asju rohkem arutada ja rääkida. Ei, seal oli vajalik, see tähendab tema iseenda nii-öelda, nagu see Iseseisvumine oma jopedega koosolemine tähendab võrdne ja nii-öelda nagu küpsemine. Et selline asi toimus nüüd küll. Et sellise käigu pidi tegema, et ma lapse kodust põhimõtteliselt nojah, tähendab, et ma ei saanud seda lubada, et ta on samal ajal kodus. Üürika võtsid poisid poistega. Sinu vaatenurk, kas sa vahepeal Hendrik nii raskelt ohkasid, isa kuulates? Sa oled pidanud ilmselt sellele küsimusele varem ka vastama või nendel teemadel ütleme, on ju, et ma üritasin ikkagi ja, ja siiamaani, et kui, kui isa, lavastaja ja mina näitleja, siis meil on täpselt selline suhe ongi, et, et me täpselt niimoodi nagu lavastaja, näitleja vahel suhtlete, siis üritame suhelda, samamoodi oli koolis, see oli ikkagi õpetaja, T4 õpilane ja mina üritasin nii hästi kui võimalik oma õpilasasju teha. Et mingisugust, nagu sellist priviligeeritud või, või erilist olemist seal ikkagi ma küll ei täheldanud, pigem võib-olla isegi teinekord oli vastupidi, isa oli minuga karmim kui teistega ja sel lihtsal põhjusel ma usun, et, Lihtsam minuga korjustada, ta teadis, et ma ei võta seda nüüd meeletult hingemanni, ikkagi tuttav inimene tema jaoks ma ei tea. Ma sain tema Insiga selles mõttes nagu rangem olla küll, et, et, et, et ma olen tegelikult selline nagu hea inimene või noh ma, ma nagu ma ennem ütlesin, konflikte nagu absoluutselt ei kannata. Tõesti, ma ei suuda olla, mõnele meeldivad elavad teravad situatsioonid, eks ole. Ja teatis tuleb tihtipeale seda ette, et peaks lauset öeldes sõimama korralikult näo täis küll. Ja vot ma nagu ei suuda seda teha oma poisiga nagu lihtsam, tähendab et ega ma ei sõimanud, eks ole, aga, aga sai nõudlikum olla küll. See aeg on nagu kummalisel kombel on muutunud ka, et, et kui mina koolis käisin, siis oli ikka selge, sat oli, kui seal olid ikka õpilane, siis olid õpilane ja õpetaja, siis olid õpetaja. Et seal nagu mitte mingisugust siukest nagu õpilase poolset Nõgisemist nagu vahel ei saanud tekkida, Kiiseli välistatud visati koolist välja lihtsalt. Aga nüüd on, aeg on läinud vabaks, tähendab ja kõik selle kooliseinte vahel selle kooliseinte vahel juba mingisugused tatikad, eks ole, võtavad kätte, hakkavad oma arvamust avaldama, kuidas asjad peavad käima, ise mitte millestki aru ei saa, aga nii kuradi tähtsust täis. Sest noh, issand jumal, kui ma olen ju ikkagi, ma olen juba nagu täiskasvanud inimene, mul juba habe ka natukene kasvab, eks ole, ma võin ikka siin oma arvamust avaldada ja nii edasi. Kõik Me oleme võrdsetel alustel, pedagoogika on hoopis midagi muud ja, ja sellisest nagu käitumisest absoluutselt mingit head nahka ei tule. Pedagoogika on väga traditsiooniline värke ja seal nagu siukene viisa. Viisakus on teine asi, aga noh, kuidas ma ütlen, see niisugune võrdsuse mängimine. Me ei ole võrdsed selles olukorras seal, seal see, see nagu mitte midagi head ei too. Kui te omavahel räägite lavakunstikoolist, mille te olete pillasena erinevatel aegadel läbi teinud, siis kas te räägite ühte sama keelt ja ühest samast asutusest? Mõistate, mu küsimus on see, et ma ei kujuta teatrivaldkonda just õpetamise mõttes eriti hästi ette, et kas see on miski väga ajas püsivat oma sisu poolest. Et teater põhimõtteliselt või näitlemine ongi niisugune nagu ta oli 50 aastat tagasi, et põhimõtteliselt suurt ei ole muutunud, ongi nii või, või see minu või siia otsa, et ikkagi tulevad, ma ei tea, kuidas neid nimetada, uued tehnikad, uued lähenemised, Ajaga kaasas käimine, modernsus, et, et midagi nagu väline. Üldjoontes ikkagi see vana vana hea siis nagu ühesõnaga näitlemine on võime tegutseda teise inimese nahas usutavalt. Et see, see nii-öelda siis Stanislavski järgi see nii-öelda näitlemine, see, see on nüüd, see on nüüd jäänud samaks, on juba siis, kui Stanislavski selle 100 aastat tagasi niimoodi ära sõnastas, siis nüüd see on siiamaani siiamaani kehtiv reegel, et seda tegelikult eeldab igasugune filmid ja teatritöö ja, ja loomulikult on, on sinna selliseid suundi veidi juurde tulnud, aga, aga ma ütleks ka nii, et põhiolemuselt see on nii-öelda saab, et see, see on, see kõige algus on sellest, sellest kõik saab alguse siis, kui tekib nüüd huvi kuhugile edasi liikuda, midagi proovida, siis, siis kõikjal ehitatakse sellele pinnale. Kui laps sünnib siia maailma, siis nad hakkavad ju kõik. Nad tegid samamoodi, 2000 aastat tagasi tegid 1000 aastat tagasi 100 aastat tagasi. Alguses on nad käpuli, siis nad hakkavad seal kuidagi keerama, ennast roomama. Alguses tuleb tagurpidi, roomamine tuleb paremini välja, siis ühel hetkel aetakse ennast jalgadele, sisakab Datsumine. Põhimõtteliselt ei ole võimalik inimest tähendab kuidagi nagu teistsuguseks kasvatada. Spartas prooviti, eks ole, ja no seda mujalgi annab, tähendab mis sellest tulid, tulid, sõjamasinad, tähendab tundetud robotid, ehitati nagu valmis. Aga üldiselt see näitlemine, see on nii orgaaniline nagu elu ise. Et selles mõttes seal need moodsad tehnikad. No ütleme niimoodi, kui mingisugused nagu uuemad asjad tulevad, siis milleks nad on tehtud? Need on tehtud selleks, tähendab et et äkki õnnestub lootusetust nähtusest ikkagi midagi kätte saada. Kõigile näiteks ei sobi nii-öelda Stanislavski lik süsteem, kus nagu analüüsitakse, arutatakse, mõni tahab kohe tegema hakata ja ta teeb kohe õigesti. Ja paljud inimesed on lihtsalt tuksi keeratud sellega, et, et on näiteks meetodit valesti kasutatud. Sellepärast need teatri sees nagu need tehnikat, metoodikat nad lainetavat muutuvad, aga nad on põhimõtteliselt üks ja sama muster, kogu aeg jookseb läbi. Katse. Praktiline näide. Püüa mulle selgeks teha, kas Alex Henricus näit laiana praegu näha kedagi teist või oleks tema, oleks tulemus teistsugune, kui ta oleks läbinud Toomperekursuse asemel näiteks Nüganeni kursuse või näiteks Komissarovi kursuse. Kui palju annab kursuse juhendaja oma õpilastele midagi väga iseloomuliku või talle omast kaasa, kas see on tähtis või küsimus on jälle ainult detailides? Noh, eks ta on ikka tähtis vist küll, tähendab kuidagi meil on nagu nagu maailmavaateid ja kui ma mõtlen näiteks oma kursavenna Elmo Elmo Nüganeni peale, et, et me oleme, te olete ühe taustaga täiesti ühetaustaga ja kõik on sama, aga ma olen ise juhendajana juhendame, oleme erinevad, aga me taotleme samu eesmärke lõppkokkuvõttes kui Elmo on väga palju nagu kasutanud nagu seda tehnikat, et mis on nagu see paroodiat ja, ja siis nagu järgitegemine ja kõik see ja noh, et, et tema kursuselt on palju parodiste, eks ole tulnud mina näiteks seda üleüldse nagu ei ole vajalikuks pidanud. Ja võib-olla võib-olla ta on valesti teinud, et äkki nagu peaksime inimestel seda õpetama ka minu jaoks on näitamine hoopis midagi muud kui teiste inimeste järgi ahvimine, see on nii-öelda nagu meeleolu oleku väga ehe nii-öelda nagu tajumine. No mis ei tähenda seda, et ei saa nagu karaktereid nii-öelda nagu erinevaid Lombakaid koputajaid, nagu mängida, et lihtsalt see jah, see suhtumine on, nad on, nad on erinevad, ei ole üks parem ega halvem teisest, aga Need ei ole kardinaalselt erinevad, ei ole kardinaalselt tegelikult lihtsalt variatsioonid samast asjast, et kas ühe kursuse raames õppinud noored näitlejad töötavad koos paremini omavahel kui näiteks aasta aar ees või taga pooldunutega algus on alguses, võib-olla see on esimestel aastatel on nagu lihtsam omasugustega toimetada, aga meil on nagu huvitav on see, et meie teatrikool on seal tegelikult vahet. Ei, ei ole, ausalt öeldes, kas et see keel, milles räägitakse, seda mõistavad noh aastakümneid hiljem nii-öelda nagu õppinud ja varem õppinud ütles, et see on küll selge. Aga seal on nagu näiteks väga suur erinevus on, siiski on ka väga häid näitlejaid praegu noh, siin, kes on vanemast põlvkonnast, kes ei ole tulnud otseselt sellest koolist ja peab ütlema, et minagi lavastajana tajun väga tugevat nii-öelda nagu erinevus küll tähendab, nendega peab rääkima teises keeles. Noh, ma ei hakka siin rääkima hakata seal spetsiifikaga seal tegelikult teises keeles rääkida, kuigi aastaid juba olnud, eks ole, professionaalina ja väga heal tasemel nagu näitlejana töötanud on. Koole ikka, mis on nagu tagasi on, määrab päris kõvasti millest saab tavainimene nagu mina aru, kui näitleja kasutades tänapäeval levinud sõnastust laseb üle, kas sina näed näiteks selle ekraanilt ära, kui sa vaatad kedagi kõrvat või sina näed, millest sa saad aru. Tegelikult on mingisugune elementaarne tase, mis on ka täiesti elementaarne, et see ei ole nüüd veel taseme, see peab olema, näitlejale on see, et tal oleks usutav. Kui ei ole usutav, siis ma usun, et selle, selle tajub igaüks ära, kui ta vaatab, kui ta lihtsalt ei ole usutav, ei ole. Kuidagi. Aga aga loomulikult, tundes ja olles näinud näitlejaid tegemas teisi asju ja siis, siis, siis sa näed ka ära võib-olla neile ainuomaseid. Stampe, sa näed ära, kui on tuttav näitleja, et ahah, nüüd ta teeb täpselt jälle ta teeb niimoodi nagu ta teinud juba kümneid kordi, et siin oleks võinud ju, võib olla vaevu võtma. Noh, et jah, selliseid asja, see on siis nii-öelda spetsiifilisem, see on selline nagu eriala eriala asjatundja või noh, see, et ma olen kokku puutute nendega tihedamalt. Aga sa usutavuse aspekt, ma arvan, et see on selline elementaarne asi, selle tohib igaüks ära. Et kui näitleja hakkab rolli looma, ma räägin oma keeles, ma loodan, et te saate aru, mida ma mõtlen. Tuleb tegelaskuju, keda ta peab kehastama. Siis kas iga kord luuakse uus karakter, ta peab enda seest leidma ja kokku panema mingi uue tegelase. Või on see nii, et teed nagu piltlikult öeldes riidekapiukse lahti ja valitsejalt ühe oma 20-st ülikonnast. Sa võid minna tagasi selle juurde, mida sa tegid viis aastat tagasi kusagil mujal. Aga põhimõtteliselt paned nagu selle ülikonna selga ja saate noh, võtad nagu selle komplekti ja oled siis niimoodi, need tegelased on, need, kes keda sa viis aastat tagasi tegid, ega need on tegelikult kuskil seal sees alati olemas ja miski ei välista seda, et mõnes hetkes nad ka välja löövad uuesti, aga, aga üldjuhul ikkagi kui uut tööd hakata tegema, siis üritad ikkagi täitsa uue tegelase luua iga kord, et see soov, vähemalt sisemus on olemas, iseasi, kuidas see välja kukub. Noh vot seesama teema, millest me ennem rääkisime, eks, et mõnikord kipuvad näitajad kordama oma vanu käidud radasid juba. Noh, see on tegelikult ka paratamatu, et ehk kui sa peaksid näiteks filmile päevad, mis ajasid segadusse mõnes järgnevas teatritükis ühes kahes kolmes sarnast tegelaskuju kehastama, siis see on paras väljakutse, sest eesmärk on ikkagi olla natukene teistmoodi, kui, kui näiteks seal kinolina. Jah, no loomulikult, iga tegelane on uus ja erinev, aga aga iseasi, kui hästi ma suudan seda teha, et kui hästi ma suudan need kui, kuivõrd erineva tegelase ma suudan, et see, ma ütlen, see on paratamatu, et teinekord löövad siis juba tehtud asjad juba nähtud. Nii edasi kohtasin hiljuti ühe inimesega võtta grupist ja küsisin tema käest nõu, et mida võiks sinu käest küsida nende võtetega seoses ja et äkki on niimoodi midagi positiivset kompromiteerivat, mida sulle nina alla hõõruda, päris niisugust ei saanud, aga ta arvas, et võiks sinu käest küsida seda, et kuidas sa tundsid ennast professionaalse näitlejana olukorras kus sa pidid? Ma ei tea, palju neid oli sadakond amatööri paaris koos nendega tegema osutava stseeni või stseenid. Hästi tundsin, ma ei tea, mul üldse selle, selle filmi tegemine oli väga aga mõnus protsess. Ja mitmel põhjusel seetõttu ennekõike need inimesed ümberringi, kõik olid väga mõnusad ja head. Aga kas temaatika tundus huvitav ja, ja kuidagi käivitav, et kõigi kõigiga, kellega me rääkisime, kõigil tekkis kohe sellega mingisugune seos, mingisugused jutud sellest üheksakümnendad, mis ajast ja jõmmi kultuurist ja ja kui me läksime sinna baari seda tööd tegema, siis me ju tegelikult filmisime niimoodi, et kui oli selline dialoogist seen või nii, siis ega siis kõikjal korraga seal ümberringi sees, et, et siis me filmisime ikkagi selle eraldi ära. Aga kui oli vaja tantsida ja pidutseda, siis jumala eest, need inimesed olid väga ehedad ja õiged ja, ja rõõmsate mida, mida sellest senise vaja oligi. Ma tundsin ennast seal väga hästi, see ei ole küsimus, et kui sa satud amatööride keskele, siis sa pead justkui ka enda latti alla laskma või vastupidi, üritama nende teiste oma tõsta ei teki sellist. Kui need amatöörid peavad tegema seda, mida nad oskavad teha, näiteks pidu pidada kõrtsis. Et, et siis on, siis on see okei, kui neid pannakse tegema näiteks midagi muud, kui amatöörid peavad hakkama mängima näiteks klaverit, kui nad ei ole seda elu sees teinud või noh, mitte mängima kedagi teiste tunnete orkestri nii-öelda nagu liiget, et siis siis lähevad need ülesanded sassi. Et see ei olnud amatööridele nii väga raske ülesanne, vist? Jah, tähendab tihti. Vot siin on siis, kui, kui kui peab amatöörnäitleja teksti andma hakkama, vot siis, siis võivad tekkida probleemid, komplikatsioonid, siis tuleb see vahe välja, mis mis on pikalt õppinud ja, ja üldse mitte õppinud näitlejal, et et iseenesest lihtsalt jah, seal seal antud juhul sellest peost stseenist, noh, seal ei olnudki midagi suurt, seal oli vaja tantsida ja lõbus olla ja sellega said minu meelest kõik suurepäraselt hakkama. Juba hakkab toredaid teatritermineid tulema nagu teksti andma ja ja seda on hea kuulata. Hendrik, vanem, kui sa mõtled oma pojale ja tütrele siis kas seal tuleb praegu käigu pealt pähe vigu, mida ma eriti just Hendrik sinu kõrval, kes kõnnib täitsa sama rada näitlejana ja lavastajana, mida nemad võiksid vältida, mida, mille peale võib-olla nad ise ei tule, mida sina oled omal nahal kogenud, et võiks kuidagi teistmoodi lahendada või? Väga palju ei tohi, mõnisada et peab vaatama, kustkohast suu lahti teha või mitte teha, et sellega, või nagu noh, see on, see on niisugune üldlevinud asi, üleüldse, peab ettevaatlik olema, et mõttetuid probleeme võib sellega tekkida kõik, mida ütled, võidakse pöörata sinu vastu jah, ühesõnaga, ja seal kas kõik on praegu maailmameistrit solvumise solvuma ja, ja, ja seal tagatipuks ka kätte maksma, nii et, et ja et see, see on üks selline asi, mille peale tasub nii-öelda nagu tähelepanu pöörata, ülejäänud on ülejäänud on ikkagi niisugune katse-eksituse, nii et ega see on ju, see ei ole ainult teatri. Ei muidugi ei ole kõigis valdkondades kõigis valdkondades. Hakkame vaikselt jutu otsi kokku tõmbama, ei ole sinu isiklikust elust väga saanud rääkida, paar lauset siiski jaga alustades vanaisast. See on üks mõnusamaid ameteid, ma kujutan ette, kui nad üldse ametisse nimetada. Amet jah, ei noh, ta mulle ikka väga meeldib, mul on selles mõttes, et mul on aega ka praegu ja, ja no siis muidugi, kui on jälle tihe tööperiood, no siis ei ole üleüldse aega ja energiat ja lähevad selles mõttes aga aga, aga et, et vanaisa, tal ja vanaisa, selleks peab kõik olema, seda vanaisa energiat ka vanaisal energiat, et ei saa istuda, teevad, et kumb on täitsa tühi või sugulase hea vanaisa. Ja vanaisa on see, kellel on natukene vunki sees, kes nagu viitsid tegeleda ikkagi lapsega. Mina üldiselt mulle meeldib ka ja et, et mina olen, ma ootan. Kütta tuleks sulle külla ja see mulle nagu sobib. Kuidas sa tunned ennast selles rollis? Lapsevanem, kärja hälja hästi, väga hästi, ausalt öeldes kuidagi kõik see on väga loomulikult toimunud ja, ja, ja no praegu ei kujuta enam teistmoodi üldse ettegi, et ma ei tea, ma, ma julgen soovitada soojalt, see on niivõrd tegelikult tore, tore asi, see lapsevanemaks olemine ja kui selle kuidagi on niimoodi, et seni kuni kuni sa lapsevanem ei ole, et siis sa elad ja teed igasuguseid asju, mis pähe tuleb. Kuidagi see fookus on hajunud, aga siis kui beebi tuleb, siis saab järsku mõtte väga selgeks, sa saad aru, mis on, mis on sinu elu mõtte ja elu mõte on see, et temal oleks kõik hästi. Ühesõnaga, hakkad nüüd tema nimel elama, lükkad tähelepanu endalt teisele. Ja see muudab tegelikult minu meelest elu hoopis väga kergeks. Väga selgeks, väga selgelt piiriliseks loomulikult mõtestatud tegevus. Jah, sul on eesmärk, suund, siht, tead, kuhu sa liigud ja noh, see on siis niimoodi laiemalt filosoofiliselt võttes. Kui argisemalt rääkida, siis lihtsalt on kogu aeg on väga tore ja armas, et et on ka loomulikult on ka seda mähkmerallit ja, ja, ja mõningaid selliseid probleeme, aga noh, see käib öiseid ülevalolekuid ja see käib asja juurde. Oli väga tore teiega rääkida, aitäh, et tulite ja ja soovin pärituult aitäh. See oli saade, käbi ei kuku täna külas. Hendrik Toompere ja Hendrik Toompere? Mina olen Sten Teppan, aitäh, et kuulsite toredat nädalavahetust kõigile.