On hea meel kohtuda teiega vikerraadio juubeli eel, tere kõigile, kes kuulavad. Ma olen Sten Teppan ja kutsun teid seltskonda, kus on kaks olulist inimest Eesti Raadio ajaloos. Toivo Tootsen kuulus aastakümneid Raadio meelelahutussaadete toimetusse. Rameeto, mille kõige populaarsem saade meelejahutaja on paljudele meelde jäänud täiesti omaette nähtusena. Jaan Tootsen on küll hoopis teises žanris ja teisel ajastul aga ikkagi kujundanud hinnatud väärtuseks saate Ö-ülikool. Raadiost räägime täna palju, aga mitte ainult raadiost. Saade käbi ei kuku, uurib uudishimuga, kuidas mõjutavad üksteise jäljerada eri põlvkonnad. Seda nii tööalaselt, aga isiklikus elus koos või lahus kasvades. Toivo Tootsen, Jaan Tootsen on eelkõige ikkagi isa ja poeg. Nii et aitäh, et olete meiega ja soovin kõigile head kuulamist. Tere tulemast vikerraadio stuudiosse, Toivo Tootsen, tere. Tere. Tere. Tere. Mul väga hea meel siin olla, sest see on nii-ütelda minu kui ajakirjaniku sünnikohaks. Ja tere tulemast, Jaan Tootsen. Tere. Ehk siis poeg ja isa. Me hakkame rääkima kasvamisest kasvatamisest ja teid kaht sisse juhatades mõtlesin väga tõsiselt selle üle, milliseid ametinimetusi kasutada. Osaliselt teie jäljerada siin ilmas ju kattub, kui me räägime ajakirjaniku tööst, eks. Kas see on praeguseks hetkeks ainus ühisosa toimetamiste tegemiste mõttes, sest Toivo puhul ma oskan siia juurde lisada kirjanikeks poliitik, kas te soovite ise midagi veel juurde panna? Maaparandaja kähakse tabasin oma kauges nooruses. Aga Jaaniga kattub meil veel üks, see on laia tänava Pedama ja mina õppisin seal vist kümmekond aastat enne jaani kaugõppes muidugi, aga selle lava peal oleme oma etüüdi ilmselt mõlemad teinud. Ma isegi usun, et meil võib-olla mõni ühine õppejõud sellest ajast ka, aga ma ei ole päris kindel. Mina õppisin siis raadiorežiid 90.-te keskelt kuni siis 2000.-ni. Aga vot sellest me tegelikult ei olegi väga pikalt ka omavahel rääkinud, et minu jaoks on see olnud ka hästi eriline koht. Et see on olnud see koht, kus meil oli oma koolistuudio ja ütleme sellised kõige õndsamad hetked raadiotöös, et kui sa tuleb selline värske kevad, sa teed laia tänava vanalinna akna lahti, noh piltlikult öeldes nagu kõlgutad jalgu ja kuulad muusikat ja me tõesti elasime seal niimoodi, et mul oli vahepeal matja magamiskotid, et õli ja siis ühel hommikul tuli kuri Toomas Lõhmuste astus nagu üle magavate tudengite. Ja siis seal oli kusagil veel nurgas haisesid mingit kala rapped ja ta oli tõeliselt ärritanud väga südamepõhjani vihane. Pärast seda läks tükk maadleks korralikumakse elu. Seal aga, et hästi palju neid saateid või selliseid ühiseid tegemisi oli just nagu tudengipõlves. Et Urmas Vadiga koos hakkasime seal esimesi asju tegema. Vikerraadio saab 50 aastaseks. Nii et tänast saatekülaliste valik ei ole üldse mitte juhuslik, aga veel korraks ametinimetustest kõneledes või valdkondadest. Jaan, ma tahaksin täpsustada sinu puhul. Muidugi sa oled ju ajakirjanik, mõne aasta eest oled sa pälvinud tiitli kui noor kultuuritegelane. Kellena sa end näed, praegu? Mäletan, et kui ma astusin kunagi Eesti humanitaarinstituuti, siis oli seal kollokviumis laud, tohutu pinge oli õhus ja siis Rein raud küsis, kuidas oled kulgenud. Ja siis ma olin selline õhetav. 19 kaheksateistaastane poisike, mõtlesin, mida ta tahab, mida ta tahab, kas ta tahab mu elulugu teada ja siis hiljem ma olen lugenud erinevaid raamatuid ja mulle meenus nõid, tolguanni õpetused, et oma elulugu tuleb ära kaotada, et see nii-öelda vaimse tervise arengu mõttes kõige olulisem asi. Et kui tõsiselt sa seda iseennast oma noh, nii-öelda kokku klopsitud mina ja elulugu üldse võtad. Aga noh, see on niisugune kõrgem tasandit, mina sinna ei ole jõudnud veel? Jah, ajakirjanikuks ma ei ole ennast kunagi pidanud. Ma tulin tööle Raadio teatrisse ehk siis Eesti raadio kuuldemängude toimetusse aastal 2000. Ja mul oli oma siis nii-öelda. Ma vihkan seda sõna projekt, aga mul oli oma projekt kotis, et sellesama Ö-ülikooliga, mis mis algas aastal 2000 Mihhail Lotmani loengu humanitaaria humanismi kriisi ajal oli maikuus kõige esimene loeng. Vot ja siis edasi, on kõik mulle endale kuidagi märkamatult läinud, et ühel hetkel. Ma sattusin lihtsalt sellisesse olukorda. Kui oli võimalust hakata tegema ühte filmi, ühte dokfilmis, oli siis 2005 tänu sellele, et ETV-s mõned aastad ennem olid hakanud selline sari nagu Eesti lood ja kus siis nii-öelda asjaarmastajad ka kätt proovida. Ja siis ma tegin selle esimese filmi, mille pealkiri oli avasta rikas nurgatagune kosmosest oli Mooste külaste külalisstuudiost ja tänu sellele filmile tegelikult, et mind leidis Jaak Kilmi, kes näitas seda filmima tudengitele ja kellel see väga meeldis ja siis ta pakkus, et kas ma võiksin teha uue maailma filmi režissöörina. Et selles mõttes on hästi palju on selliseid juhuseid elus olnud, aga noh, ööülikool, selles mõttes selle üle ma olen elus absoluutselt kõige õnnelikum oma elu puhul, sest et kui ma kusagile satun, siis inimesed tulevad juurde, ütlevad ikka, et kuule sina oled see, kes ülikoolide ja siis ma olen hästi õnnelik, et see ei ole näinud kusagile nagu musta auku, kui veel, et see on noh, mingile põlvkonnale või isegi noh, nüüd ma tunnen, et on mingi uus põlvkond peale kasvanud, kes ikka kuulab neid. Et see on nagu minu elu teine või kolmas ülikool olnud. Et ma iga nädal tegelen ühe teemaga ja saan selle võrra kogu aeg ise targemaks, noh nii nagu ütles prantsuse keemik Marie riieta, kuidas isiklikku uudishimu rahuldada riigi rahadega. See on nagu kõige parem elustiil mõlemad saatekülalised, nii isa kui poeg, Tootsen on Eesti raadio lukku päris oluliselt panustanud. Me räägime raadiost varsti palju. Aga sel kõigel on kusagil algus. Ehk ma püüan üles võtta teie abiga jälje, kuidas see kõik nii on läinud. Ja kui me läheme mingis mõttes aegade algusesse, Toivo siis geograafiliselt on see paik, peab ütlema Lätist, mitte kaugel. Mis esimesed pildid, kui te mõtlete oma kodukohale, perekonnale lapsepõlve tegemistele, on, mis silme ees läbi jooksevad, eks ikka seesama Võrumaa. Ja kui nüüd hakata mõtlema, mida ma olen ka vanadusepäevil tekkinud nimest mõtlema kannad. Huvitav on ju see, et minu isa Jaan Tootsen, Ta oli maapoiss ja kuskohalt tuli temal tahtmine hakata fotograafiks umbes 16 aastaselt, ta läks Võrru piltniku juurt õpipoisiks. Ja, ja ilmselt seesama geeni jupikene on meis kuidagimoodi ikkagi edasi läinud. Esimene töökoht oli mul ju maaparandusvalitsus ja oli tõesti võimalus minna EPAsse õppima maakorraldust ja maaparandust. Aga ei, tulin hoopis siia Tallinna ja siin oli ees mu vend, kes õppis ülikoolis bioloogiat ja oli kala kasvatakseppinud välja. Aga põllumajandusministeeriumist võeti ta Rahva häälde ja rahva häälest võeti Eesti televisiooni miski asi jälle siia niimoodi. Ja, ja kuna Ülo oli siis aktuaalses kaameras, mina tahtsin minna jälle mitte ajakirjandust, vaid leksin Peisse, raadioaparaatide konstrueerimist ja telemehhaanikat õppima õhtusse osakonda. Aga kuna õhtuses osakonnas pidi kuskil ka tööl olema, siis Ülo ütles, et AK-s on võimalik olla mitte koosseisuline korrespondent ja vormistati mind siia tööle. See ei olnud ka niimoodi õhust, sest ma olin ajakirjandusega tegelenud, kui nii võib uhkelt öelda. Nimelt mulle meeldis kirjandit kirjutada, mu kirjandid olid väga head pioneer tegi kuue, 57. aastal oma loominguvõistluse olukirjeldus, kus ma kirjeldasin siis või rääkisin sellest, kuidas ma, vend Üloga käisin tema suvepraktikal, see sai teise preemia ja edasi keskkoolis siis ma kirjutasin noh, umbes iga päev ühe humoreski natuke kangesti Lutsu ja, ja vilte nägu nüüd tagantjärgi lugeda, mulle nad alles. Ja, ja siis hakkasin saatma Pikrile ja, ja mõned naljakesed ilmusid juba pikris ka, aga see mind nagu ametitööna ei köitnud. Küll aga köitis mind raadio ja raadioga oli jälle see lugu, et Rõuge esimesi raadios, et üks oli meie isal, kui venelane 40. aastal sisse tuli, siis korjati need raadiod ära, aga, aga kui sakslane tuli, siis Õnneks neid ei hävitatud ära, need korjati postkontorisse ja sealt jagati jälle tagasi. Nii et küllap salaadi oli siis 44. aastani, kui meie maja maha pommitati. No vot, aga mulle endale meeldis kaha raadio teha nii etet, sõber, atmoaga me tegime ise detektorvastu ja millega, tõsi küll, ei kuulnud midagi muud, kui segajate uue, uue, uue, uue. Ma ei tea, miks see nii tugev oli, see, aga midagi ta vastu võttis. No vot ja, ja sellepärast ma tahtsin minna Nende konstrueerimist. Aga, aga et kuna pidin tööl olema, siis sain siia aktuaalsesse kaamerasse. Ja see oli muidugi meeletult hea kool ja, ja miks ma ütlengi, et, et noh, see koht siin on mu ajakirjanikutee algus on see, et uudistesaadetes ja eriti kui sa oled mitte koosseisuline, sinu sissetulek sõltub sellest, mida sa jõuad teha. Te olete Toivo sündinud teise ilmasõja ajal ja oma lapsepõlveaastat. Need kukkusid teil siis sõjajärgsesse perioodi, kas see kuidagi mõjutas teie kasvamisel, kui ka missugune teie lapsepõlv oli seal Lõuna-Eestis? Eks ta mõjutas muidugi, maja oli meil maha põletatud, isa oli surma saanud niimoodi ema kasvatada tas kolme last üksinda. Õnneks oli tal abiliseks minu hilisem kasuisa, ingerisoomlane, keda jälle ei lubatud kodumaale minna, vaid kes pillutati laiali üle Eestimaa, niimoodi mingil ajal nad said ära ka minna, kes tahtsid. Ja tema aitas siis seda ehitustööd seal teha. Mänguasjadeks olid šrapnellikuulikesed ja, ja igasugused, et sõjaväelise päritoluga asjad mõnigi mees laskis või poisikene laskis oma sõrmed seal lõhkekapslitega lõhki ja nii edasi ja nii edasi, aga noh, see oli nagu igapäevane asi seal niimoodi. Mina ise leidsin sealt, kus meie praegune suvila seal võsas oli, oli üks miin, vot nii palju tarkust mul olid, ma ütlesin emale ja siis miilits tuli ja koristas selle minema sealt. Aga sellest ajast on mul lugemine, tähendab, ma sain lugemise üsna varakult, et selgeks ja, ja ma võin ütelda, et kõige eest, milles, mis minu sead on, olen ma võlgu tänu raamatutele, sest ma lugesin tohutult palju lugemine oli mul nii selgelt, kui ma esimesse klassi läksin, siis ja kui sain aabitsast üteldi, et esimesed kolm lehekülge mõtlesime sellega tegev pähe piima või aga tavaline oli siis tõesti, et esimeses klassis veel lapsed alles hakkasidki tähti tundma ja, ja silpe lugema ja sõnu kokku. Mina oskasin siis soravalt lugeda. Rõuge kooli jooksul oli mul ikkagi Rõuge raamatukogu läbi loetud ja me käisime koos sõbra autoga, kes oli ka lugemishuviline. Neli kilomeetrit eemal oli kokker raamatukogu ja see oli nii vahva, et ta oli nii kõrvaline, et kui muud raamatukogud olid ära puhastatud Nobeli preemia laureaatide teostest ja kõigest sellest puust seal olid nad millegipärast säilinud ei teatud ilmselt, et nad on seal olemas. Nii et, et see kõik läbi. Mis juhtus teie isaga isaga, juhtus niimoodi, et kuna maja sai pommitamisel pihta, meil tuli hakata seda üles ehitama. Nüüd oli see asi, et siis tuli nii-ütelda nõukogude võim, kes tegi oma mobilisatsiooni Saksa mobilisatsioonist, isa oli pääsenud, aga, aga, aga siis oli nõukogude mobilisatsioon ja siis oli valida, et kui sa ei lase ennast mobiliseerida, siis peab hakkama sina ametisse ja ei saa siis pandi täitevkomitee aseesimeheks. Kuna teda kohapeal rahvas ka tundmis niimoodi. Aga siis oli niimoodi, et seal oli, siis olid need varumisvärgid ja asjad oli üks varumisvolinik jänes keda nagu eriti ei sallitud ja kellele saadeti ähvarduskirju metsavendade poolt ja ja kes ei julgenud üksinda koju minna. Ühel päeval oli ta jälle saanud ähvarduskirja, niimoodi. Võtsid meestega viina ütles, et kuulge, saatke mind keegi koju, et kes, kes tuleb ikka keegi ei tahtnud minna niimoodi, isa ütles, noh, mis siin on, et mina lähen, saadan su koju saatis ta koju, aga, aga siis seal tõmmatagi tuli peale, nii et sõit mõlemat mõlemad otsa, kusjuures mul on alles isase kiri lahkumisavaldus, kus ta palub et teda vabastataks täitevkomitee aseesimehe kohalt, et kuna tal on suur pere ja maja tahab ehitada, võtame siis teate, et on tagasi tulnud juba nõukogude armeega niimoodi kaasas olnud inimesed, kes tunnevad asja paremini ja nii edasi ja nii edasi. No ilmselt see avaldus ei saanud käiku minna. Noh, kogu see olukord meenutab ikka parasjagu suurt segadust. Kui palju te ise tollal seda teadvustasite ja vist kasutada sõna hell? Ühe niisuguse lapsepõlve kohta ei ole väga kohane või? Ei tea noh, ega iga lapsepõlv on helge niimoodi, et ükskõik sõltumata sellest kohast, ruumist, kus sa oled, aga oma hirmud on igal lapsepõlvel ilmselt ja olid meil ka minu hirm oli see, et kui Legisedestankit tulid, noh, meil oli, Nursipalu oli seal lähedal ja, ja niimoodi siis vahetevahel mõni tank sõitis mööda. Et ma mäletan, et ma ronisin keldrisse alateadlikult kuidagi niimoodi teine asi ega mundris mesi ei, ei, ei tahtnud nagu näha, ebameeldiv tunne oli. Aga lapsepõlve iseendast on ikkagi tore, kes tegevused meelde tulevad? No vaata siis oligi niimoodi, et see lapse enda loominguline pool oli ikka meeletult suuremas, siis tuli leida tegevust, siis tuli leida tegevust ja leiti ka niimoodi, et ega lapsed ei saanud. Või emad ei saanud ikkagi lapsi õues Ma nüüd ei saa toast õue lapsi, aga, aga siis oli vastupidi ja mul oli õnneks oli väga hea sõber, oli Arno, tema oli kooli direktori poeg ja meie maja on kooli Rõuge koolist umbes 100 meetri kaugusel, need, et temaga me olime, kes saabas ja no Me leiutasime ise igasuguseid asju, me tegime omavahel, tõmbasime telefoni tavalisest isoleeritud traadist tõmbasime kaks juhet ja nii kummaline kui see ei ole, kui sinna juhtus. Me ühte kummassega otsa panna seesama telefoni kõrvaklapp. Sa võid seda kasutada mikrofoni ja teiselt poolt on kuulda. No nii on. Et meil oli täitsa oma telefoniside, oli tülitaks. Eks me olime füüsikat õppinud, katsetasime ja, ja sellised asjad noh samamoodi nagu see detektorraadio tegemine, siis olite amatöörraadio raamatud olemas, et kuidas teha endale raadio ikka korralik raadio, koguni rääkimata direktor raadiost. Arno, aga me muretsesime endale paadi niimoodi, siis oli paadisõidud kalalkäigud. Oh jumal, tegevust jätkus nii et, et vähe ei olnud. Ja muidugi Rõuges oli siis kolm võrkpalliplatsi, mis olid iga õhtu rahvast täis, oli koolimaja juures, seal rahvamaja juures oli Rõuge pargis lapsel iga muidugi meeletult palju siis ikka tunduvalt rohkem kui praegu. Aga nagu ma ütlesin, et tänu kõigele olema tänu raamatutele ja nüüd ma ütlen ka, et, et tänu oma eesti keele õpetajale, vot tolle aja õpetajad olid. Noh, ma ütlen, õpetajad suure tähega, küllap neid on praegu ka ja, ja, ja müts maha kõigi nende eest, et kes ikkagi veel praegu haridus põllul on. Aga mul vedas ka õpetajatega ja, ja eesti keele õpetaja oli Julius pajumäe. No ma räägin, et mulle meeldis kirjandit kirjutada, aga iga tunni lõpus ta jättis natukene aega ja ta tutvustas mõnda raamatut, mis oli ilmunud niimoodi kes luges sealt ette või laskis mul või kellelgi teisel lugeda ja, ja, ja nii ta viis meid niiütelda kirjandusega ilusti kurssi ja teine asi oli töölisnoorte koolis oli Ella Arumäe eesti keele õpetaja. Tema tegi koguni näiteringi. Mõtle töölisnoorte koolis, näitering baarietendusega me tegime niimoodi, et suvel me käisime umbes 14. 15. maa rahvamajas esinemas piletitega korjasime raha näitetrupiga, läksime Krimmi ja siis läksime Kaukaasiasse külla eesti sealsetele eestlastele, kuna üks õpetaja oli pärit sealt. Te mäletate Toivo, koduste ja koduseid ootusi teie suhtes. Kui varakult tuli hakata ta kaela kandma, võime seda nimetada ka mingis mõttes iseseisvumiseks, et omal käel hakkama saada ja ja kas oli kodus tähtis, mis hinnetega poiss koolist tuleb või kuidas käitub, ja perekonda nii-öelda esindama? Oli küll tähtis. Nad tähendab, et maast madalast olid igasugused tööd, olite paika lastel teha niimoodi lehmaheinatoomine ja peenarde rohimine ja 14 aastaselt on mul esimene tööleping alles professor Smide helmiga. Siis olid arheoloogilised väljakaevamised turbarabades käisime tööl niimoodi keskkooli ajal ja noh, mõtlen pärast läksingi juba maaparandusvalitsus. Aga mis õppimisse puutub, siis ema hindas haridust ema, tolle aja väga kehvade olude kohta oli ta saanud suhteliselt hariduse, need Ta keskkooli viimasest klassist oli sunnitud ära tulema. Kuna kasuisa suri ära ja jäi tema ema, siis jäi mitme lapsega niimoodi talu pidama, üksi tolle aja keskkool oli, noh, ma arvan, praegune bakalaureust. Oma hariduse taseme poolest näete, et ta oli saanud üsna hea hariduse ja, ja kuidagi meile kõigile see õppimine istus nii et kui mina läksin kooli, siis mulle öeldi. No kuule. Head hinded, mis sul siis, sa pidid nagu nagu, nagu pingutama ikkagi, et mitte ka see kõige viimane olla ja neid riburada mööda läkski, et Ülo oleks ülikoolini välja ja noh, mina käisin kolmest ülikoolist läbi. Lõpetasin küll ühe. Toome Jaaniga mängud on saanud nii kaua vaikselt istuda, mis hetkel, mis asjaoludel, Toivo tuli Jaani ema teie ellu ja, ja siis ühel hetkel ka sündisiaal. Ja nemad oli sel hetkel, kui mul üks elu oli juba abielu oli seitse aastat kestnud ja oli jõudnud oma loogilise lõpuni, ehk siis vaatan, et aknal jalutab mööda üks imekaunis imekaunis naine käekõrval väikene tütrekene Anneli. Ja, ja see naine oli ikka nii nii kena ja kaunis ja nii südamesse minev, et siis me siis me saimegi väga tuttavaks. Ja, ja siis me abiellusime ja siis sündiski jaan ja tore oli Jaani nimepanek. Ma ei tea, kas ma Jaanil seda rääkisid, aga kui ei ole, siis kuuled sa ka seda, et umbes kuu või, või pooleteise pärast oli vaja ju nimi panna, registreerida ja kuna me elasime Harkus, see oli siis Harju maakond, Harku vald ja tuli minna siis valda ametlikult registreerima. Emakene ei saanud tulla, sest ta ei tahtnud sind kaasa vedada sinna ja, ja, ja tema jäi koju ja ma läksin siis nime panema ametlik istuda ja, ja ütleb, et, aga teate, et meil on täna kolmapäev. Ja see on meil piduliku nimepanekupäev, et meil on oma rituaal ja ma palun teid, et teeme seda nüüd läbi. Ja siis ta läks magnetofoni juurde, pani mängima ema süda. Kas ema südant tunned, sa kuulasin selle ilusti ära. Siis ta ütles mõned ilusad sõnad, taassündinud kodanikku tervituseks ja temast kasvaks tubli ja, ja kena, normaalne ja korralik inimene. Ja siis pandi pidulikult nimi kirja ja registreerimistunnistus mulle kätte, nii et sa oled väga pidulikult saanud oma nime, aga nime Jaan, noh, see oli mul nagu iseendast mõista, et oma isa Jaani järgi. Kas see vastab tõele, et siis, kui ma sündisin, siis sa pakkusid. Tähendab, et raadiomaja baaris kõike sel päeval said tasuta konjakit, onu, see oli tolle aja loomulikult. Noh, kui kellelgi sündis laps, siis see oli ikkagi suursündmust ja nüüd tulebki selle juurde tulla, et tegelikult see raadiomaja toimetus, see oli üks suur pere ja ta oli see esimene pere talised, tõeline ja, ja suur pere ja selle raadiomaja pere sees liikmed oma isiklikke peresid. Need ikkagi alatasa muutusid, sest seda raadiomaja inimese tööd ei kannata tava naisterahvast tegelikult eriti Jewel, ta peab olema sama laine peal, nii et lõppkokkuvõttes enamjagu keskmes, kus töötasime, need ka said siit endale noh, niiütelda, jääd jäävad abikaasade, kellega siis pikalt koos elada, aga, aga kõik sünnipäevad ja kõik pidud me käisime üksteisel ju nii tihti külas. Kõik need peeti koos ja, ja noh, tõepoolest kui sündis kellelgi poeg või tütar, noh, siis oli ikka pidu põlvini. Kas Jaan võib öelda, kasvas mingil määral üles ka raadiomajas või said need asjad siis aetud, nii et polnud vaja last töö juurde kaasa tassida? Ega ta kaasa tassinud kega ka ikka sai toodud siia ka ja, ja noh, kui me Harkust kolisime juba Lasnamäele siis oli ju ka vahel niimoodi, et ja lasteaed oli sul siin siinsamas, Tärno tänaval. Tegelikult ei tahtnud üldse lasteaeda minna, väga tihti ma kuidagi katsusin, ma isegi mäletan, et kõndisin mööda tänavat ja vaatasin sinna lasteaiamaja poole, lootsin, kas täna läks mingi veeavarii või mingisugune selline asi, et ja siis isa tõi, tõi siia ja kui oli tal endal tamist, mäletaks Milvi juures ja Milvi Juske ja vahel viisin kaeve juurde. Aga sein oli jah, meil on oma lasteaed, oli nii. Et, et selles mõttes, et ma olen hästi palju. Kui see kahe raadiomaja vaheline pikk koridor oli veel nii, nagu ta oli eksa siis isa mäletab, et see, kui pea oli nagu selle ukselingi kõrgusel, et siis ta alati läks. Teisel pool on nii-öelda kaitses seda pead, aga ma mäletan neid lõputuid jooksmisi lapsena mööda sellest ühest koridori otsast teise. Noh, see on ju peaaegu 100 meetrit või, või 70 meetrit niimoodi, et sul on ikkagi lapsepõlvemälestustes tähtsal kohal see maja, need needsamad koridorid, seinad tulevad, sulle tulevad ette, on jäänud meelde just needsamad raadiomaja valgused, varjud, lõhnad ja see on täitsa kummaline, et kas tõesti võis veel sel ajal olla, aga ma mäletan, et see oli siis ilmselt 70.-te lõpp, 80.-te algus. Kui vanas raadiomajas olid vaibad, treppidel ja ilusasti. Varbaga kinni pandud, et see oli kuidagi hästi sihuke pidulike tõstetud oli. No selle ajani meil see, see vana raadiomaja oli hästi selline eriline koht kõikide nende kõrgete lagedega, aga mis ma seesama see konjaki nali ei olnudki muud kui. Ma mäletan, et elu tegelikult käis ikkagi seal kohvikus ja lapsena ka, et kohvik oli maast laeni suitsu täis ja see sõna otseses mõttes kihas, see oli niimoodi noh, praegu inimesed käivad, istuvad luristavad seal supp b vaikselt ahistavad lehte lugeda või siis räägivad kolleegiga mõni sõna juttu. Aga see oli nagu sipelgapesa seal täpselt sedasama sellised kevad valgus, et see lõunapoolne külg just see uue maja kohvik, kus sellise legendaarne tädi Rutt, kes teile hommikul peaparandust, kui seal see läheb nagu kaheksa, et ühtepidi May idealiseeri nagu üle seda, et mul on tunne, et sel hetkel nagu tehtigi rohkem nagu koos ja oligi sellist palju. Saatemaht oli oluliselt väiksem, kui isa räägib, et ta oli nagu nõutud. Saatemaht oli vist üks saade kuus ja siis olid mingid asjad veel, eks. Aga aega oli, palju, inimesi oli palju ja ma kujutan ette, et siin Vello Viisimaa ja Sulev Nõmmik ja kõik, kes nii-öelda selle trajektoori pealt iga päev läbi käisid kellega seal jutt aetud ja siis oligi noh, nii lapse pilgu järgi käis asi niimoodi, et noh, toimetuses käis kõva töötegemine. Neli meest, kõigil suitsud suus, kirjutusmasin blogises, ühelt poolt keegi Monteeris ja siis teine koht oli siis kohvik all ja mobiiltelefoni ei olnud. Tuletame meelde, et siis ikkagi kui kedagi otsite, siis helistate sinna alla kohvikusse ja siis kohvikupidaja siis tädi Rutt hüüdis üle toa üle selle suitsu, seda et Vello või Toivo, et tulge nüüd, telefon on telefon. Et see oligi tundide kaupa seal seal viibida. Ja noh, kindlasti selle asja, nagu see kurb pool on see, et ma kujutan ette ka selles teie kambas ikkagi kõik ju sellise noh, alkoholismi tegid mingil hetkel noh, väga valusalt läbi või noh, lapse pilgu läbi, seda oli ikkagi kohtud Ta vaadata, mingis mõttes oli see ühtepidi nagu sügav traagika, aga teistpidi oli selline hipiajastu õnnelaine, et ühtepidi nad olid nagu väga helged ja pere mõttes olid natuke väga traagilised, eks need peret paljud ju lagunesidki ja ja ega minul ju isaga oligi võimalik koos olla. Esimesed, et noh, kaheksa eluaastat, et pärast esimese klassi minekut, eks noh, meie pere läks lahku, mina jäin emaga kokku elama. Kõikjal elus on nii-öelda ühe keeru peale kokku saetud, pere läks meil lõhki, aga, aga õnneks mitte meie meie enda suhted niimoodi, eks, eks sa käisid meie nendel lindistustel ja eks me saime, kui käisime. Mul on meeles, kui me käisime Rõuges suusatamas niimoodi, sina ja Anneli ja kujutad ette, ta oli umbes üks seitsme-kaheksa-aastane, kui läksime Haanjas tagasi suust kadega kaheksa kilomeetrit üht või teistpidi kindlasti isa on mind väga tugevalt elus mõjutanud. Aga et ongi just üks hästi kummaliselt kihvtid, et asjad ma mäletan, käisin reaalkoolis õppisin ja mul tegelikult reaalainetega olin väga kimpus ja. Ma ütlen suurte suurte raskustega ma kuidagi lõpetasin üheksanda klassi ja siis mul oli väga suuri raskusi saada keskkooli. Et mina hakkasin õppima alles keskkoolis väga korralikult ja lõpetasin küllaltki hästi, aga juba ühes teises koolis, mul oli nüüd tagantjärgi mõeldes väga suur õnn, et ma sinna reaalkooli edasi ei jäänud. Et just sel ajal avati ajakirjandusklass taga kaugel Lasnamäel oli 62. keskkool, kus meil õpetajateks olid Vahur Kersna ja Terje Soots. Et, et see oli see õnn, et ma sinna õigel ajal sattusin, aga enne seda veel ma mäletan, et see oli peres mina nagu seda survet küll ei tundnud, et ma peaks minema keskkooli või ülikooli. Et ma nagu see oli minu jaoks nagu iseenesestmõistetav, et ma iseenda sees tundsin. Aga isa mingil hetkel küll nagu minu suhtes kaotas nagu lootuse või ma mäletan, et isa ütles, et tead ei saa sinna keskkooli, siis ei saa, et noh, et pole midagi, et tea, tean, et kõige tähtsam siin elus on see, et sa oleksid hea inimene, et kõik muu veel üldse nii tähtis. Ja siis noh, see on nagu eluks ajaks meelde jäänud, et, et see on nagu kõige tähtsam on olla hea inimene. Kas ta, Toivo, mäletate ka seda ise, et kas see tuli päris südamest või oli mõeldud lihtsalt lohutusele pojale pigem kui endale lohutuseks? Vaat asi on selles, et ega ma olen teadlikult ei ole küll teistki kumbagi ei sind ega Tõnist kasvatamise mõttes kasvatanud, et vot mul on mingi siht ja vaat nüüd ma suunan, kasvatan teid sinnapoole. Pigem vastupidi, et, et ka nagu muidu peres ma olen püüdnud kõigil etta hingamisruumi ehk et olen püüdnud lasta inimestel ise leida oma teed ja kui ta on kuskil, siis igal juhul ma toetan teda ja koolis käimisega nii sulle kui Tõnisele. Ma ütlesin alati, et et mis siis, kui sa saad kahe või mis siis, et homme on kontrolltöös, et sa ei taha minna ei mineka ja saalse kaks ära ja hinne on enne ka sai, aga, aga sul on uhke tunne, et sa ei karda, et ma seal läksid ja tegid selle selle asja ära. Bajaan, kui kaheksa-aastase poisi pere läheb lahku, siis see peab, ma arvan, vähemalt mingi jälje jätma. Küsimus ei ole selles, et kas vaid millise ja kuidas sellega toime tullakse, kas sa mäletad, kuidas sa niisuguse olukorra enda peas ära lahendasid? Tead, see on hästi, selles mõttes ongi keeruline küsimus, et ega seda vist ei lahendagi kunagi ära enda peas. Et ma mäletan, noh, mina olen hästi selline õrnahingeline olnud kogu aeg. Et see mull oli väga-väga valus aeg või üldse see, et selles mõttes see ikkagi minu elu lõi nagu totaalselt sässassi sel hetkel, et see noh, nii-öelda isa lahkumine perekonnast, et see on väga, et ma nagu praegu nüüd neljakümneaastasena, et ma tajun seda mõõdeta, et isa on kogu aeg juures olnud või ta ikka isa ei ole kusagil ära kadunud. Aga et see oli hästi-hästi keeruline ja raske on alati, mõtlen nendele peredele, noh näiteks, kas praegu oma vanuseliselt, kes kes lahku lähevad, igast asju juhtub elus. Et siis ma küll hindan väga neid inimesi, kes täiskasvanud ema ja isana suudavad, et nagu seda korraldada niimoodi, et see jääks kuidagi inimlikuks või selliseks kuidagi lahendada niimoodi, et see oleks noh, on võimalik igasuguseid asju, et sa isegi nii-öelda kasvatad ju last edasi, ilma et omavahel tekiks konflikti. Et noh, minu isa, ema tegelikult seda ei osanud teha, Nad ei saanud nagu üksteisega läbi ja ja sellest oli, minul oli hästi kahju ja noh, mina ei ole siin nagu koht mõista või ma olen lihtsalt pean nentima seda, et see ei ole niimoodi õnnestunud. Aga, aga ma tean, et seal võimalik noh, nähes neid oma vanuselise, kes siiski suudavad nagu heade headeks sõpradeks kas või aga olukord tundub ilmselt üsna jõuetusest sinust ei sõltu ju palju, eks. Tegelikult ei sõltu muidugi midagi, et sa oled ju ja samas ma saan ka aru, et see on ema elu ja isa elu, et minul ei ole siin ju ma ei saa siin midagi ette heita, eks ju, et mina elan oma elu nii hästi, kui mina oskan ja nemad on elanud oma elu nii hästi, kui nemad on osanud ja see mingisugune põlvkondade muster võib siin mängida, eks ju. Et noh, ega me ju sünniga ju vupsti nagu tühja koha pealt, eks ju, et see on ikkagi, kanname mingisugust põlvkondade mustritega, ütleme kui mingi jama näiteks on mingisuguses eelmises põlvkonnas sees, et et selle eest ei vastuta ka ju minu ema ja isa vaid et et see võib-olla juba nii-öelda vana vanemates on mingisugune rike tekkinud, et siis on sinu kui lapse ülesanne, on see, see muster nagu läbi lõigata ja katsuda ise paremini. Nii hästi kui sa oskad. Aga ikkagi hindan aga oma nii isa, isa kui ema. Ja see ongi kihvt, on ju see, et et see noh, austus tekib ju vanemana, eks, et ma ei, ma ei taha öelda, et see kahekümneaastasena võib-olla ma olin siis hulga nagu kriitilisem või noh, see vana anekdoot, et kuidas kahekümneaastane poeg ütleb, et noh, näiteks, et isa 40 noh, küll on rumal inimene, aga et kui saab 40 isa on siis 60 ütleb, et vaata, et näed, isa on vahepeal õppinud saanud targemaks, et noh, et siin on see ju ka paratamatult, aga mis isa puhul on veel see tõesti, et ega ei ole tegelikult, kuidas inimene õpib, inimene õpib ikkagi läbi eeskuju kõige paremini ja isan suur väärtus on see, et ta on pärit sealt Võrumaasoojusest, et isegi kuigi see noh, lapsepõlv mingit pidi või siis väga raske alla, et see noh, seesama see nii-öelda võru veri ja ka sugukondlik toetus ja, ja ema tugi ja kõik need asjad on isastinud nagu hästi sooja ja helge inimese. Isal on näiteks kombeks, isegi kui me oleme nagu suured lapsed juba, et kui ta mööda läheb, meist teeb meile pai. Ma ei tea kusagil selliste isa on ka näiteks suur kallistaja noh, täiesti ebatraditsiooniliselt nagu praegu kõike, eks ju, on Lääne-Euroopast nagu saanud seda šnitti võtnud, eks ju, kõik tulevad ja kallistavad ja musitavad nii itaalia kui prantsuse moodi. Et, et siis noh, minu meelest isa nagu eluaeg noh, emmanud, et ta ei ole kartnud nagu mingit kehalist kontakti või selles mõttes, et ma kuulen aeg ajalt, inimesed räägivad, et oi, et tead, et minu isa või ema mind ei võtnud nagu lapsena süllegi korralik. No lihtsalt on, on igasugused sellised asjad. Et seesama selline nagu soojus on kaasa tulnud. Ja ma ei teagi, mis ongi eelkõige see ongi pigem võib-olla siukene noh, isa küll meeletult palju lugenud, ehk see on tohutult tark inimene, aga selline emotsionaalne intelligentsus on ikkagi tegelikult noh, tema puhul võtmeks või seesama intro Verdina õppinud nagunii mõnusalt ja soojalt suhtlema. Mina panen küll sellesse Võrumaa vrakese olemise arvele. Ütlejana, kui palju sinus on linnapoissi ja kui palju sinus on maapoissi, võttes arvesse, et sa koolipoisina ju reaalkooli seinte vahel ja Lasnamäel omavahel veetsid ja hästi tugevalt on see maa just täpselt mul minuga on ka see nii-öelda õnnemaa seotud sellesama Rõugega, et mul on minu jaoks, kui keegi ei pahanda, selle üle, aga algab Eesti, nagu pärast Tartut ehk Tartus on mul juba ääretult mõnus olla kõik see, mis sealt edasi, see on nii äge. Tegelikult mulle meeldib mere ääres, et see ei ole. Et see ei ole ka ainult nii, aga et siis ma tunnen kohe, et mul hakkab kergem, kui ma näen näiteks Rõuge kiriku torni, et tihti me jõuame sinna ju päev läbi sõitnud, eks, et õhtul siis valgustatud kirik on nii nagu soe ja mõnus vaadata ja teadsin, et mul on olnud isegi sellised nagu romantilisi ettekujutusi, et ma võiski maal elada ja kogu oma suure perega, aga siis mingitel hetkedel isegi, kui olla pikalt sealsamas Rõuges, suvel, siis ma ühel suvel nagu registreerisin selle väga teadlikult, et ma olin tõesti nõndaks kaks kuud äramaal ja siis ma sattusin korraga Tallinnasse, istusime seal Jaak Johansoniga kusagil muusikamaja õue peal, eks varblane, nokkis küpsisepuru ja siis ma mõtlesin, et tead, mulle ikka õudselt meeldib linnas olla ikka nii hea on ja mul on ka tunne, et need inimesed, kes maal elavad, need peavad iseendas väga palju sisaldama. Et nad peavad olema tõeliselt suured hinged, et neil iseendaga igav ei hakka. Noh, näiteks nagu Leelo Laurits. Kütiorus Tal on hea üksinda iseendaga seal koos olla oma raamatutega, oma mõtetega. Ja mina vist jääksin niimodi. Vaata, kui ma päris peaksin koguaeg maal olema. Et ma ikkagi tahan sellist nagu veel mingisugust välist impulss, aga aga see, ma arvan, et need vanad hinged ja targad inimesed on ikkagi need, kes elu lõpus kasvatavad oma peete porgandeid kõplavad ja ja tegelevad mesilastega, et see on ikkagi siht, on sinnapoole. See maakoht on meil olemas, sain siiamaani, nimi on tal Jaanidenisenet. See vääriks lausa eraldi peatüki asi, mida paljud teavad, rameetona mäletavad rameetona, mis oli Raadio meelelahutustoimetus. Aga enne, kui me selle juurde jõuame, Jaan sa põgusalt kirjeldasid enda jõudmist siia, kus sa praegu oled. Aga sa ei ole maininud, kas selles kõiges on oma roll mängida ka isategevusele on see teadlik, on see alateadlik, et kui me võtame meediumine kui raadiomängu ja mina arvan, et see oli väga otsene, ikkagi isa eeskuju küll või noh, nüüd sest et ma tegelikult ju lapsena juba seal ikkagi selles lindi prügikastis mässasin ja kleepisin kokku, et mul oli tegelikult ma olen veel see põlvkond, kellel oli väga käpas ka monteerimine lindiga. Aga ma ikkagi tajusin seda, et midagi erilist oli nagu õhus või et et kuidas seal omavahel mehed suhtlesid ja ja siis oli see ka, et mis oli väga tore traditsioon, see oli vist küll natuke hiljem. Ei, see on kogu aeg olnud, oli, et korra nädalas mehed käisid saunas koos ja, ja siis see oligi selline, et võetigi rahulikult, kolmapäevane päev oli näiteks istuti täiti laval, eksju, ja siis oli seal söökide-jookidega, oli mingisugune puhkenurgakene, arutati maailma asju, eriti veel siis, kui Eesti hakkas vabaks saama, siis oli sellised poliitiliselt ka kirglikud, ma kujutan 80.-te lõpus ja niimoodi lapsena ma mäletan, et me käisime, käisime siin ka, Vello Viisimaa elas siin üle tee. Seda ma mäletan, Vello Viisimaa ring dushi siukest külma dušimeestega, nagu krõbedas saunas. Rehviringlus on see, et kus sa lähed nagu sisse ja kus sulle vett pritsitakse põhimõtteliselt noh, nii nagu praegu ta spaas on, on sellised sa lähed, saad nagu tugeva survega vett igalt poolt talle lihtsalt 10 vigur oli seal siinsamas, kodusel majal saun ja et sellised asjad, milleks praegu aega ei võeta. Kui palju sina näiteks käid kuskil, istud, võtad teed, saunapäeva saadettide sel päeval tehtakse, aga ütleme niimoodi, et neljapäeval ma arvan, et tegite palju paremaid saateid siis, kui tänu sellele, et olite ühe päeva puhanud. Selliseid ühiseid asju tehti siis ikkagi vägagi palju. Võeti raadiomaja boss, Johan Saar viis meid kõiki metsa seenil. Mäletan, siis oli see mingi tormiaasta oli, kus siis inimestele lubatud eriti neid tormist maha murtud puid üles töötada. Juhani suvila palgid said seal töötatud üles. Kui Johan ja Heino Väli ostsid Vilsandile maja, siis me käisime seal niimoodi terve toimetuse. Hea lugu meelde. Selle Viljandiga seoses käisime Jaan Tättel külas ja siis Jaan kes oli siis sel ajal ka poisikene, kui ta sattus sinna Heino Väli ja Juhan Saare juurde lapsena, siis ta mäletab, et Romeeto mehed käisid, et külas seal tegid kellelegi klient intervjuud, et siis tal oli lapsena oli meeles see, et õlleklaas läks nagu ümber laua peale, kuidas õlu voolas, aga mehed ei katkestanud, rahulikud nagu hoidsid mikrofoni ja see oli noorele Jaan Tättele oli tõeliselt milline keskendatuseks. Laud ujub, eks ju, aga mehed ei katkesta intervjuud sellegipoolest mitte. Mis võis olla absoluutne kõrghetk tegijate enda jaoks, kas mõni konkreetne sündmus või mõningad teatud aastad? Kõrghetk oli ikkagi tõepoolest meelejahutaja. Ehk siis 70.-te algus, keskpaik ja lõpp, kõik muu tundus nagu olevat juba ettevalmistus selleks. Meile jahutas kummalise kontsentratsiooni kõik see parim, mis meil oli, seal oli ju mitte ainult humoreski taga, seal olid ka intervjuud huvitavate inimestega. See oli koht, kuhu me tõime sisse reklaami. Muide, rameeto oli üldse esimene Eesti raadios, kes, kes hakkas sellist nähtust nagu reklaam kasutama ja see oli jälle üks tolle aja absurdsusi majanduselus, et igal ettevõttel olid ette nähtud tol ajal ka reklaamirahad. No ütleme, et kas oli 0,1 protsenti või viis protsenti käibest, see ei olegi üldse tähtsust. Tähtis oli see, et, et keegi pea oli kuskil aru saanud. Aga ilmselt oli see tark Nikita Sergejevitš, kes käis Ameerikas ja sai aru, et reklaamile on oluline tähtsus majanduses ja oli ette nähtud, aga nad ei osanud seda raha kuhugi kasutada. Ja meid, ma arvan ka natuke ikkagi kadestati, et me teenisime tolle aja, kohv Ta suhteliselt hääd raha ja näitlejad tulid väga hea meelega meile esinema, sest nad said korralikult tasustatud. Kolmas pidi näitlejat mitte said ainult korralikult tasustatud, vaid see oli ju meeletu reklaam. Tänu sellele, et näitlejad, Krukuid, Kibuspuu, Sallerit, kes kõik siin olid, no baskinist üldse endast rääkimata. Kes käisid siit läbi, nad olid üle Eesti kuulsad, neid kutsuti nii-ütelda, süldipidudele haltuurat ja haltuura, tavaline taks oli 50 rubla esinemine ehk see oli poole kuu palk. Me kõikidest asjadest väga pikalt ja põhjalikult rääkida ei jõua. Täna üks sellest on poliitikamaailm. Aga paari lausega või mõne mõttejagu Toivo, siis. See oli õppetund või kogemus, millede Toompeal kaasa võtsite. Mul on vedanud sellega, et ma olen olnud asjade alguse juures sisuliselt raadio algus, ma ütlen ikkagi, algas sellega kas vikerraadio ja siis tulid stereoraadio klassikaraadio kui raadio lõi õitsele ja, ja teistpidi ma olin selle Eesti taas riigi taassünni all, kuhu seejuures ju ja väga paljud raadioinimesed läksidki siis poliitikasse oli vaja uusi jõude, oli vaja neid inimesi, kes inimesi tunneksid, aga kes samalt poolt tunneksid ise ka inimesi ja elu. Ja meie toimetuses läks ju poliitikasse neli inimest. Kolmandik Rameeto toimetust istus riigikogus varsti ööülikool, Jaan on näide sellest, kuidas ka kaasajal, kui konkurents on hästi tihe meedium. Kanaleid väljundeid on tohutult palju, igale poole inimesi ei jätku ja tähelepanu haarata ei ole üldse lihtne. Aga see on näide sellest, et on võimalik teha midagi märgilist ja olulist, mis, mis kujunebki kaubamärgiks. See, mis ülikoolist on saanud. Kui palju see vastab sellele, mida sa alguses seal ette kujutasid ja kuidas sa ennast Nende inimeste keskel ja selles maailmas tunned. Mul on ka selles mõttes väga hea meel. Kuigi olles nagu saate toimetaja, siis, et ma olen tegelikult hästi tundlik ja paindlik selles suhtes, kui keegi soovitab midagi, et ma olen hästi avatud ja ma teinekord olen noh, avastanud ei saanud tuttavateks ka headeks sõpradeks inimestega, kelle puhul ma pole taibanudki, et neid kutsuda ööülikooli, aga just siis on öeldud, et kuule tead, sa peaksid kindlasti seda või teist või kolmandat. Et noh, minu jaoks on ka suur nagu maailma avastamine ja mis on, ütleme selle kõige paremas mõttes on seal lõppematu uudishimu või eluvaimustus, uudishimu on võib-olla isegi nagu lahja. Aga et mis ma ise nendest saadetest saan just. Ja mina mõtlen, et see suur pealisülesanne võiks olla ikkagi nagu inimeseks kasvamine mis võiks olla ühe inimese elu pealisülesanne, kuidas Uku Masing ütles, elu mõte on elada elusamat elu, mis on elusam elu, et olla ärkvemal ja intensiivsem kui eile. Et siis noh, timmida seda oma tundlikkust suuremaks ja noh, ka ööülikooli teemade puhul. Ma olen alati öelnud nendele kõnelejatele, et kui te tulete ööülikooli rääkima, et siis arvestage, et et iga päev kuulab teid klassitäis inimesi. No see on järelkuulatavad, ilmselt on seal isegi kui see arv on suurem, aga nagu sa kujutad ette, et isegi üks lektor, kes tuleb rääkima, ta korrutab selle 365-ga, ma ei tea, 50 näiteks, et ta, ta saab teada, et kui palju teda järele kuulatakse, et et ütleme, füüsiliselt võib-olla jõuaks ühes kahes või kolmes kohas käia. Aga see on üsnagi suur vastutus ka, et sa teed nii hea laengu, et sind kuulatakse ka näiteks 10 aasta pärast. Ja see saade võiks olla nagu hetkes oluline, aga tal võiks olla selline kõige paremas mõttes nagu igavikuline mõõde juures. Et seda saadet saaks korrata ka näiteks 10 aasta pärast, 20 aasta pärast, et selge on see, et elu läheb edasi. Et mingisugused diskursuse muutuvad, eks ju ja ja elu mingid käsitlused muutuvad, aga selle inimese ainukordne loov mõte ma ei tea, kas siis vanakreeka või rooma mingisuguse elu küsimuse üle, et see on tegelikult jääva suurusega. Ma arvan, et noh, nii nagu me Hardi tiiduse loengut võiksime praegu kuulata. Et samamoodi näiteks Freedissi loeng, vaikus kui loodusvara aastast 2000. Aastal 2017 on minu meelest see saanud veel mitu korda suurema tähenduse. Väga huvitav on ja ma mõtlen seda tõsiselt teie mõtteid kuulata. Ma loodan, et teie mõlema jaoks puhub pärituul ja ja me kuuleme veel aitäh sulle, aitäh, aitäh kõigile, kõike paremat. See on saade, käbi ei kuku. Tänased vestluskaaslased olid Jaan Tootsen ja Toivo Tootsen ehk poega, isa Me kohtume järgmisel nädalal taas.