On hea meel kohtuda teiega vikerraadio juubeli eel, tere kõigile, kes kuulavad. Ma olen Sten Teppan ja kutsun teid seltskonda, kus on kaks olulist inimest Eesti Raadio ajaloos. Toivo Tootsen kuulus aastakümneid Raadio meelelahutussaadete toimetusse. Rameeto, mille kõige populaarsem saade meelejahutaja on paljudele meelde jäänud täiesti omaette nähtusena. Jaan Tootsen on küll hoopis teises žanris ja teisel ajastul aga ikkagi kujundanud hinnatud väärtuseks saate Ö-ülikool. Raadiost räägime täna palju, aga mitte ainult raadiost. Saade käbi ei kuku, uurib uudishimuga, kuidas mõjutavad üksteise jäljerada eri põlvkonnad. Seda nii tööalaselt, aga isiklikus elus koos või lahus kasvades. Toivo Tootsen, Jaan Tootsen on eelkõige ikkagi isa ja poeg. Nii et aitäh, et olete meiega ja soovin kõigile head kuulamist. Tere tulemast vikerraadio stuudiosse, Toivo Tootsen, tere. Tere. Tere. Tere. Mul on väga hea meel siin olla, sest see on nii-ütelda minu kui ajakirjaniku sünnikoht. Ja tere tulemast, Jaan Tootsen. Tere. Ehk siis poeg ja isa. Me hakkame rääkima kasvamisest kasvatamisest ja teip kaht sisse juhatades. Mõtlesin väga tõsiselt selle üle, milliseid ametinimetusi kasutada. Osaliselt teie jäljerada siin ilmas ju kattub, kui me räägime ajakirjaniku tööst, eks. Kas see on praeguseks hetkeks ainus ühisosa toimetamiste tegemiste mõttes, sest Toivo puhul ma oskan siia juurde lisada kirjanikeks poliitik, kas te soovite ise midagi veel juurde panna? Maaparandaja kähakse tabasin oma kauges nooruses. Aga Jaaniga kattub meil veel üks, see on laia tänava Pedama ja mina õppisin seal vist kümmekond aastat enne jaani kaugõppes muidugi. Aga selle lava peal me oleme oma tööde ilmselt mõlemad teinud. Ma isegi usun, et meil võib-olla mõni ühineb õppejõud sellest ajast ka, aga ma ei ole päris kindel. Mina õppisin siis raadiorežiid 90.-te keskelt kuni siis 2000.-ni. Aga vot sellest me tegelikult ei olegi väga pikalt ka omavahel rääkinud, et minu jaoks on see olnud ka hästi eriline koht. Et see on olnud see koht, kus oli oma koolistuudio ja ütleme sellised kõige õndsamad hetked raadiotöös, et kui sa tuleb selline värske kevad, sa teed laia tänava vanalinna akna lahti, noh piltlikult öeldes nagu kõlgutad jalgu ja kuulad muusikat ja tõesti, elasime seal niimoodi, et mul oli vahepeal mate magamiskotid, et õli ja siis ühel hommikul tuli kuri Toomas Lõhmuste astus nagu üle magavate tudengite. Siis seal oli kusagil veel nurgas haisesid mingit kala rapped ja ta oli tõeliselt ärritanud ja väga südamepõhjani vihane. Noh, pärast seda läks tükk maad, läks korralikumakse elu seal aga et hästi palju neid saateid või selliseid ühiseid tegemisi oli just nagu tudengipõlves. Et Urmas Vadiga koos hakkasime seal esimesi asju tegema. Et need on nii ilusad hetked, aga noh, ma arvan, et see isa laia tänavaaegne aeg oli ilmselt teistmoodi, aga ka väga äge. Ei ta suurtest maadelnud midagi, ainult et noh, Me olime tibakene vanemad inimesed siis juba ja, ja minu jaoks oli see Peda kultuur, haridus ja õppisin ka lavastamist. Oli juba kolmas kergkohas. Üldiselt mu haridus on kõik saadud laias laastus kaugõppes keskkoolikümnendast klassist, ma läksin juba tööle Võrumaaparandusvalitsusse. Ja siis lõpetasin töölisnoorte keskkooli ja siis oligi huvitav, et vaat see maaparandajad oli ka maru huvitav, me tegime neid projekte, käisime mööda sood ringi ja mõõdistasime ja, ja siis kandsime Klonshetile ja tegime projektid ja plaanid ja algul ma olin lati poiss ja siis sain tehnikuks sedasama lati. Poisi moment, et ma kujutan üsna hästi ette, mida teeb ajakirjanik keda kujutab endast poliitikaga lati, poiss, kas tema on see, kes läheb tokiga kuhugi seisma ja täpselt niimoodi ongi? Noh, nüüd on teised seadmete hulka hulga kehtimat asjad, mis arvutavad kõik asjad ise välja, aga siis otseses mõttes jah, oli see nivelleer ja siis oli võitjotoliitia latt. Ja, ja kõige esimene asi, kui hakatakse kuskil projekteerima midagi, siis, siis tehakse nii-ütelda ring piir ehk raiutakse mööda seda kuivendatud maad, raiutakse selles mõttes, küllap seal kasvab alati võsa, siukest asja sihid sisse siis pannakse piketid ja siis mõõdetakse nende kõrguselt ära niimoodi kõrgusi, mõõdetaksegi niimoodi, et sa hoiad lati ja siis nivelleerib, vaadatakse, mis, mis kergus seal parasjagu on. Vikerraadio saab 50 aastaseks. Nii et tänast saatekülaliste valik ei ole üldse mitte juhuslik, aga veel korraks ametinimetustest kõneledes valdkondadest Jaan, ma tahaksin täpsustada sinu puhul. Muidugi sa oled ju ajakirjanik, mõne aasta eest oled sa pälvinud tiitli kui tuuri tegelane, kellena sa end näed, praegu? Mäletan, et kui ma astusin kunagi Eesti humanitaarinstituuti, siis oli seal kollokviumis laud, tohutu pinge oli õhus ja siis Rein raud küsis, kuidas olete kulgenud. Ja siis ma olin selline õhetav. 19 kaheksateistaastane poisike, mõtlesin, et mida, mida ta tahab, mida ta tahab, kas ta tahab mu elulugu teada ja siis hiljem ma olen lugenud erinevaid raamatuid ja mulle meenus nõid Don Juani õpetused, et oma elulugu tuleb ära, kaob. Et see nii-öelda vaimse tervise arengu mõttes kõige olulisem asi. Et kui tõsiselt sa seda iseennast oma noh, nii-öelda kokku klopsitud mina ja elulugu üldse võtad. Aga noh, see on niisugune kõrgem tasand, mina sinna ei ole jõudnud veel. Et jah, ajakirjanikuks ma ei ole ennast kunagi pidanud, ma tulin tööle Raadio teatrisse, ehk siis Eesti raadio kuuldemängude toimetusse aastal 2000 ja mul oli oma siis nii-öelda ma vihkan seda sõna projekt, aga mul oli oma projekt kotis, et sellesama Ö-ülikooliga, mis mis algas aastal 2000, Mihhail Lotmani loengu humanitaaria humanismi kriisi ajal oli maikuus kõige esimene loeng. Ja siis edasi on kõik mulle endale kuidagi märkamatult läinud, et ühel hetkel. Ma sattusin lihtsalt sellisesse olukorda, kui oli võimalust hakata tegema ühte filmi, ühte dokfilmis oli siis 2005 tänu sellele, et ETV-s mõned aastad ennem olid hakanud selline sari nagu Eesti lood ja kus siis nii-öelda asjaarmastajat ka kätt proovida. Ja siis ma tegin selle esimese filmi, mille pealkiri oli avasta rikas nurgatagune kosmosest oli Mooste külaste külalisstuudiost ja ja tänu sellele filmile tegelikult mind leidis Jaak Kilmi, kes näitas seda filmima tudengitele ja kellel see väga meeldis ja siis ta pakkus, et kas ma võiksin teha uue maailma filmi režissöörina. Nii et selles mõttes on hästi palju on selliseid juhuseid elus olnud. Aga muide, seda ma mäletan, see on niisugune raadiomehe, vingumine või, või hädaldamine, aga ma mäletan, juba kooliaasta oli see, et kui meie tegime, pingutasime, olime seal vaidtiival, tegime oma ööd ja päevad, lõikasime minidiski ka neid saateid ja kusjuures alguses ma leidsin ka veel lindi pealt. Ja noh, pingutasime nädalaid, me tegime noh nagu praeguses mõttes nagu dokfilmi valmis tõesti nende nädalate jooksul ja siis see oli kusagil käis lupsti eetris ära. Elu läks edasi. Nii, olime väga rahul, väga õnnelikud, aga samal ajal mäletan, kui oli meiega samal korrusel olid filmitudengid. Ja siis, kui need tegid oma esimese pisikese filmi valmis, siis ma mäletan, et siis oli filmi linastus, oli, siis oli esilinastuse pidu noh, kõik oli nagu ja siis ma mõtlesin. Kuule, mis toimub, eks me teeme nagu põhimõtteliselt oleme kõik ühed loo jutustaja, ma tean ühte sama asja. Aga et miks on nagu filmi puhul on nagu noh, pidu ja punane, Vaitakse ja raadiosaate puhul midagi lihtsalt soe käepigistus kolleegilt, et et kuidas see niimoodi ikkagi on. Aga noh, ööülikool, selles mõttes selle üle ma olen elus absoluutselt kõige õnnelikum oma elu puhul, sest et kui ma kusagile satun, siis inimesed tulevad juurde, ütlevad ikat kuulata, et sina oled see, kes ülikoolide. Ja siis ma olen hästi õnnelik, et see ei ole näinud kusagile nagu musta auku, kui veel, et see on noh, mingile põlvkonnale või isegi noh, nüüd ma tunnen, et on mingi uus põlvkond peale kasvanud, kas ikka kuulab neid? Et see on nagu minu elu teine või kolmas ülikool olnud, et ma iga nädal tegelen ühe teemaga ja saan selle võrra kogu aeg ise targemaks, noh nii nagu ütles prantsuse keemik Marie žürii, et kuidas isiklikku uudishimu rahuldada riigi rahadega, see on nagu kõige parem elustiil. Mõlemad saatekülalised, nii isa kui poeg Tootsan on Eesti raadio lukku päris oluliselt panustanud, me räägime raadiost varsti palju. Aga sel kõigel on kusagil algus. Ehk ma püüan üles võtta teie abiga jälje, kuidas see kõik nii on läinud ja kui me läheme mingis mõttes aegade algusesse, Toivo siis geograafiliselt on see paik, peab ütlema Lätist mitte kaugel. Mis esimesed pildid, kui te mõtlete oma kodukohale perekonnale, lapsepõlve tegemistele, on, mis silme ees läbi jooksevad, eks ikka seesama Võrumaa. Ja kui nüüd hakata mõtlema, mida ma olen ka vanadusepäevil tekkinud nimest mõtlema kannad. Huvitav on ju see, et, et minu isa ka Jaan Tootsen. Ta oli maapoiss. Kuskohalt tuli temal tahtmine hakata fotograafiks umbes 16 aastaselt, ta läks Võrru piltniku juurde õpipoisiks. Ja, ja ilmselt seesama geeni jupikene on meist kuidagimoodi ikkagi edasi läinud. Ja võib-olla kuidagi isegi mõnikord nagu ei ole meil endal nagu tahtmist olnud, aga see on vedanud ikka sinna õigesse kohta. Ma näiteks magi rääkisin, et esimene töökoht oli mul ju maaparandusvalitsus ja oli tõesti võimalus minna EPAsse õppima maakorraldust ja maaparandust. Aga ei, tulin hoopis siia Tallinna ja siin oli ees mu vend, kes õppis ülikoolis bioloogiat ja oli kala kasvatakseppinud välja. Aga põllumajandusministeeriumist võeti ta Rahva häälde ja rahva häälest võeti Eesti televisiooni miski asi jälle siia niimoodi. Ja, ja kuna Ülo oli siis aktuaalses kaameras, mina tahtsin minna jälle, mitte ajakirjandust, läksin TPIsse raadio aparaatide konstrueerimist telemehhaanikat õppima õhtusse osakonda. Aga kuna õhtuses osakonnas pidi kuskil ka tööl olema siis Ülo ütles, et AK-s on võimalik olla mitte koosseisuline korrespondent ja vormistati mind siia tööle. See ei olnud ka niimoodi õhust, sest ma olin ajakirjandusega tegelenud, kui nii võib uhkelt öelda. Nimelt mulle meeldis kirjandit kirjutada, mu kirjandid olid väga head pioneer tegi kuuegi 57. aastal oma loominguvõistluse olukirjeldus, kus ma kirjeldasin siis või rääkisin sellest, kuidas ma, vend Üloga käisin tema suvepraktikal, see sai teise preemia ja, ja edasi keskkoolis siis ma kirjutada ta siin noh, umbes iga päev ühe humoreski natuke kangesti Lutsu ja, ja vilte nägu need nüüd tagantjärgi lugeda mulle nad alles. Ja, ja siis ma hakkasin saatma grile ja, ja mõned naljakesed ilmusid juba pikris ka, aga see mind nagu ametitööna ei köitnud. Küll aga köitis mind raadio ja raadioga oli jälle see lugu, et Rõuge esimesi raadio siit üks oli meie isal. Kui venelane 40. aastal sisse tuli, siis korjati need raadiod ära, aga, aga kui sakslane tuli, siis. Õnneks neid ei hävitatud ära, need korjati postkontorisse ja sealt jagati jälle tagasi. Nii et küllap salaadi oli siis 44. aastani, kui meie maja maha pommitati, novot, aga mulle endale meeldis ka raadio siit teha. Sõber Admaga, me tegime ise detektorvastu ja millega, tõsi küll, ei kuulnud midagi muud, kui segajate uue, uue, uue uue. Ma ei tea, miks see nii tugev oli, see, aga midagi ta vastuvõtmist, no vot ja, ja sellepärast ma tahtsin minna neutralt Nende konstrueerimist. Aga, aga et kuna pidin tööl olema, siis sain siia aktuaalsesse Kaarne kaamerasse. Ja see oli muidugi meeletult hea kool ja miks ma ütlengi, et noh, see koht siin on mu ajakirjanikutee algus, on see, et uudistesaadetes ja eriti kui sa oled mitte koosseisuline ehk sinu sissetulek sõltub sellest, mida sa jõuad teha. Töö algas niimoodi, et osa jagu teemasid jagati hommikul nagu kätte ja, ja osaliku teemasid tuli ise vaadata, et helistad läbi ettevõtted, asutused ja nii edasi. Mis teil täna uudist on, mis teil homme uudist on siis oli uudiste eel niukene teated ka. Noh, paned selle kirja ja siis lähed, televõttegrupid olid tol ajal ju noh, jumal, sellist tehnikat nagu praegu ei olnud olemas ja, ja ega ei saagi inimestel kirjeldada, et kõige rohkem kasutati ausalt öeldes tol ajal fotograafi, need olid pildid ja toimetaja tegi sinna pildi juurde teksti, eks see oli nagu multikas näidati noh, pooleteise minuti jooksul nagu tavaline, see on niimoodi, umbes katkes teist pilti ja, ja sellega on see lugu edasi või siis oli film. Ja filmilimiit oli nii väike, et kaheminutilise loo jaoks võis maximum raisata kolm minutit filmi. Ehk sa pidid väga Rääkima, et vot ma tahan seda plaani, seda plaani, seda plaan, seda inimest, seda masinat niimoodi, miks inimesed ja masinad, enamjagu teemasid, mis hakkas, olid, olid seotud mingi tootmisega. Ja, ja siis oligi, et kui, kui ma läksin ikka esimestele lugudele näiteks Ilmarise tehases, noh, lähedasin tuli juurde, et vaat, meil on vaja sinna, sinna viiakse sind kuhugi tsehhi, seal on mingi töö eesrindlane see nimi läks juba kõrvust mööda, niimoodi räägid operaatoriga ära, mis plaanid. Kuidagi esimese korraga isegi ei tihanud nagu minna seda nime küsima, et mis su nimi siis on ka. Aga meil olid väga head operaator ja noh, algul laipasid nad hädast välja, aga, aga no selge see, et su südametunnistus ei luba last operaatoril toimetajatööd ära teha. Need, et, et sa võtad selle oma julguse kokku kui ja, ja hakkadki hakkadki tegelikult reporteriks niimoodi, et sa ei karda, sa ei karda küsida, saitan karta inimestega suhelda. Kusjuures ma olen tegelikult introvert niimoodi, et ega mulle ei meeldis inimestega suhelda, aga säält on mul see harjumus, et ega ma kuskil seltskonnas või vastuvõttudel või mis iganes Ta jää, noh, ma suhtlen inimeste, aga ega see ei ole mul nikli loomuomane ja, ja ega see mulle ei meeldi ja selle tõttu mulle ka meeldis kõige rohkem raadios töötada, kus sa tegelikult ühe saad jumala rahus, absoluutselt üksinda või sõpradega koos ära teha. Sul ei ole vaja nõu pidada, ei režissööri, operaatori, kunstnikega kellegagi telesaateid on kõige vastikum teha, selles mõttes ütles, et see grupp on seal nii tohutult suur, et kõik lahustub ära. Ma olen elus võitnud ka ühe telesaate konkursi, see oli meelelahutussaadete konkursi, on minu aja, Viitor sai esimese koha. Aga, aga see auto taandub telesaates absoluutselt viimasele kohale, et nad kõik oma nõudmiste. Mis te ettepanekutega on seal tähtsamad, aga raadiosse on hoopis teistpidi. Te olete Toivo sündinud teise ilmasõja ajal ja oma lapsepõlveaastad. Need kukkusid teil siis sõjajärgsesse perioodi, kas see kuidagi mõjutas teie kasvamise lugu ka, missugune teie lapsepõlv oli seal Lõuna-Eestis? Eks ta mõjutas muidugi. Maja oli meil maha põletatud, isa oli surma saanud niimoodi, ema kasvatas tas kolme last üksinda. Õnneks oli tal abiliseks üks minu hilisem kasuisa ingerisoomlane, keda jälle ei lubatud kodumaale minna, vaid kes pillutati laiali üle Eestimaa, niimoodi mingil ajal nad said ära ka minna, kes tahtsid. Ja tema aitas siis seda ehitustööd seal teha. Mänguasjadeks olid šrapnellikuulikesed ja, ja igasugused keset sõjaväelise päritoluga asjad. Mõnigi mees laskis või poisikene, laskis oma sõrmed seal lõhkekapslitega lõhki ja nii edasi ja nii edasi. Aga noh, see oli nagu igapäevane asi seal niimoodi. Mina ise leidsin sealt, kust meie praegune suvila seal võsas oli, oli üks miin, vot nii palju tarkust mul oli, ma ütlesin emale ja siis miilits tuli ja koristas selle minema sealt. Aga sellest ajast on mul lugemine, tähendab, ma sain lugemise üsna varakult, et selgeks ja, ja ma võin ütelda, et kõige eest, milles, mis minu sead on, olen ma võlgu tänu raamatutele, sest ma lugesin tohutult palju lugemine oli mul nii selgelt, kui ma esimesse klassi läksin, siis ja kui sa aabitsast üteldi, et esimesed kolm lehekülge, mõtlesin, mis sellega tegema pähe piima või aga tavaline oli siis tõesti, et esimeses klassis veel lapsed alles hakkasidki tähti tundma ja, ja silpe lugema ja sõnu kokku. Mina oskasin siis soravalt lugeda. Rõuge kooli jooksul oli mul ikkagi Rõuge raamatukogu läbi loetud ja me käisime koos sõbra Altoga kes oli ka lugemishuviline. Neli kilomeetrit eemal oli pokker raamatukogu ja see oli nii vahva. Ta oli nii kõrvaline kui muud raamatukogud olid ära puhastatud Nobeli preemia laureaatide teostest ja kõigest sellest puust. Seal olid nad millegipärast säilinud ei teatud ilmselt, et nad on seal olemas. Nii et, et see kõik läbi võetud. Mis juhtus teie isaga isaga, juhtus niimoodi, et kuna maja sai pommitamise pihta, meil tuli hakata seda üles ehitama, seda ma nüüd oli see asi, et siis tuli nii-ütelda nõukogude võim, kes tegi oma mobilisatsiooni Saksa mobilisatsioonist, isa oli pääsenud, aga, aga, aga siis oli nõukogude mobilisatsioon ja siis oli valida, et kui sa ei lase ennast mobiliseerida, siis peab hakkama sisse ja ei saa siis pandi täitevkomitee aseesimeheks. Kuna teda kohapeal rahvas ka tundmis niimoodi. Aga siis oli niimoodi, et seal oli, siis olid need varumisvärgid ja asjad oli üks varumisvolinik jänes keda nagu eriti ei sallita jutt ja kellele saadeti ähvarduskirju metsavendade poolt ja ja kes ei julgenud üksinda koju minna. Ühel päeval oli ta jälle saanud ähvarduskirja niimoodi. Noh, võtsid meestega viina, ütles, et kuulge, saatke mind keegi koju, et kes, kes tuleb ikka keegi ei tahtnud minna niimoodi, isa ütles. Mis siin on, et mina lähen, saadan su koju saatis ta koju, aga, aga siis seal tõmmatagi tuli peale, nii et sõit mõlemat, mõlemad otsa, kusjuures mul on alles isase kiri lahkumisavaldus, kus ta palun. Et teda vabastataks täitevkomitee aseesimehe kohalt, et kuna tal on suur pere ja maja tahab ehitamist ja et on tagasi tulnud juba nõukogude armeega niimoodi kaasas olnud inimesed, kes tunnevad asja paremini ja nii edasi ja nii edasi. No ilmselt see avaldus ei saanud käiku minna, et nii oli seal kogu see olukord meenutab ikka parasjagu suurt segadust. Kui palju te ise tollal seda teadvustasitaja vist kasutada sõna helge ühe niisuguse lapsepõlve kohta ei ole väga kohane või ei tea noh, ega iga lapsepõlv on helge niimoodi, et ükskõik sõltumata sellest kohast, ruumist, kus sa oled, aga oma hirmud on igal lapsepõlvel ilmselt ja olid meil ka minu hirm oli see, et, et kui Legisedes tankid tulid meile, Nursipalu oli seal lähedal ja, ja niimoodi siis vahetevahel mõni tank sõitis mööda. Et ma mäletan, et ma ronisin keldrisse alateadlikult kuidagi niimoodi teine asi ega mundris mesi ei, ei, ei tahtnud nagu näha, ebameeldiv tunne oli. Aga lapsepõlve iseendast on ikkagi tore, kes tegevused meelde tulevad? No vaata, siis oligi niimoodi, et see lapse enda loominguline pool oli ikka meeletult suurem, noh siis tuli leida tegevust, siis tuli leida tegevust ja leiti ka niimoodi, et ega lapsed ei saanud või emad ei saanud ikkagi lapsi õues. Ma nüüd ei saa toast õue lapsi, aga, aga siis oli vastupidi ja mul oli õnneks oli, aga veer oli Arno, tema oli kooli direktori poeg ja noh, meie maja on kooli Rõuge koolist umbes 100 meetri kaugusel, need, et temaga me olime, kes saabas ja no Me leiutasime ise igasuguseid asju, me tegime omavahel, tõmbasime telefoni tavalisest isoleeritud traadist tõmbasime kaks juhet ja nii kummaline kui see ei ole, kui sinna juhtunud. Me ühte kummassega otsa panna, seesama telefoni kõrvaklapp, sa võid seda kasutada mikrofoni ja teiselt poolt on kuulda. No nii on. Et meil oli täitsa oma telefoniside, oli tulitakse, eks me olime füüsikat õppinud ja katsetasime ja, ja sellised asjad noh samamoodi nagu see detektorraadio tegemine, siis olite amatöörraadio raamatud olemas, et kuidas teha endale raadioid ka korralik raadio, koguni, rääkimata direktor raadiost. No vot, Arno, aga me muretsesime endale paadi niimoodi, siis oli paadisõidud kalalkäigud. Oh jumal, tegevust jätkus nii et, et vähe ei olnud ja muidugi Rõuges oli siis kolm võrkpalliplatsi, mis olid iga õhtu rahvast täis, oli koolimaja juures, seal rahvamaja juures oli Rõuge pargis laps oli ka muidugi meeletult palju siis ikka tunduvalt rohkem kui praegu. Aga nagu ma ütlesin, et tänu kõigele olema tänu raamatutele ja nüüd ma ütlen ka, et, et tänu oma eesti keele õpetajale, vot tolle aja õpetajad olid. Noh, ma ütlen õpetajat suure tähega, küllap neid on praegu ka ja, ja, ja müts maha kõigi nende eest, et kes ikkagi veel praegu haridus põllul on. Aga mul vedas ka õpetajatega ja, ja eesti keele õpetaja Julius pajumäe. No ma räägin, et mulle meeldis kirjandit kirjutada, aga iga tunni lõpus ta jättis natukene aega ja ta tutvustas mõnda raamatut, mis oli ilmunud niimoodi, kes luges sealt ette või laskis mul või kellelgi teisel lugeda ja, ja, ja nii ta viis meid nii-ütelda kirjandusega ilusti kurssi ja teine asi oli töölisnoorte koolis oli Ella Arumäe eesti keele õpetaja. Tema tegi koguni näiteringi. Mõtle töölisnoorte koolis, näitering, baarietendusega me tegime niimoodi, et suvel me käisime umbes 14. 15. maa rahvamajas esinemas piletitega korjasime raha näitetrupiga, läksime Krimmi ja siis läksime Kaukaasiasse külla eesti sealsetele eestlastele, kuna üks õpetaja oli pärit sealt. Te mäletate Toivo, koduste ja koduseid ootusi Teie suhtes. Kui varakult tuli hakata ta kaela kandma, võime seda nimetada ka mingis mõttes iseseisvumiseks, et omal käel hakkama saada ja kas oli kodus tähtis, mis hinetega poiss koolist tuleb või kuidas käitub, ja perekonda nii-öelda esindama? Oli küll tähtis. Nad tähendab, et maast madalast olid igasugused tööd, olite paika lastel teha niimoodi lehmaheinatoomine ja peenarde rohimine ja 14 aastaselt on mul esimene tööleping alles professor Smide helmiga. Siis olid arheoloogilised väljakaevamised turbarabades käisime tööl niimoodi ja keskkooli ajal ja pärast läksingi juba maaparandus valitsuse teeb, aga mis õppimisse puutub, siis ema hindas haridust ema, tolle aja väga kehvade olude kohta oli ta saanud suhteliselt hariduse, need Ta keskkooli viimasest klassist oli sunnitud ära tulema. Kuna kasuisa suri ära ja jäi tema ema, siis jäi mitme lapsega niimoodi talu pidama. Üksi tolle aja keskkool oli, noh, ma arvan, praegune bakalaureus ost. Oma hariduse taseme poolest näete, et ta oli saanud üsna hea hariduse ja, ja kuidagi meile kõigile see õppimine istus nii et kui mina läksin kooli, siis mulle öeldi. No kuule, vend õppis seal viite peale, niimoodi ja õel olid sul hääd hinded, no mis sul siis sa pidid nagu nagu, nagu pingutama ikkagi, et mitte ka see kõige viimane olla ja neid riburada mööda läkski, et Ülo oleks ülikoolini välja ja mina käisin kolmest ülikoolist läbi. Lõpetasin küll ühe. Toome Jaaniga mängud on saanud nii kaua vaikselt istuda, mis hetkel, mis asjaoludel Toivo tuli Jaani ema Teie ellu ja, ja siis ühel hetkel ka sündisiaal. Jaan, ema tuli sel hetkel, kui mul üks elu oli juba abielu oli seitse aastat kestnud ja oli jõudnud oma loogilise lõpuni, ehk siis vaatan, et aknal jalutab mööda üks imekaunis imekaunis naine käekõrval väikene tütrekene Anneli. Ja, ja see naine oli ikka nii nii kena ja kaunis ja nii südamesse minev, et siis me siis me saimegi väga tuttavaks. Ja, ja siis me abiellusime ja siis sündiski jaan ja tore oli Jaani nimepanek. Ma ei tea, kas ma Jaanil seda rääkinud, aga kui ei ole, siis kuuled sa ka seda, et umbes kuu või, või pooleteise pärast oli vaja ju nimi panna, registreerida ja kuna me elasime Harkus, see oli siis Harju maakond, Harku vald ja tuli minna siis valda ametit rikuidses registreerima. Emakene ei saanud tulla, sest ta ei tahtnud sind kaasa vedada sinna ja, ja, ja tema jäi koju ja ma läksin siis nime panema ametlik istuda ja, ja ütleb, et aga teate, et meil on täna kolmapäev. Ja see on meil piduliku nimepanekupäev. Meil on oma rituaal ja ma palun teid, et teeme seda nüüd läbi. Ja siis ta läks magnetofoni juurde, pani mängima ema süda. Kas ema südant tunned, sa kuulasin selle ilusti ära. Siis ta ütles mõned ilusad sõnad taassündinud kodaniku tervituseks ja temast kasvaks tubli ja, ja niisugune normaalne ja korralik inimene. Ja siis pandi pidulikult. Nii et sa oled väga pidulikult saanud oma nime, aga nimejaan, noh see oli mul nagu iseendast mõista, et oma isa Jaani järgi. Kas see vastab tõele, et siis, kui ma sündisin, siis sa pakkusid tähendab, et raadiomaja baaris kõik, kes sel päeval said tasuta konjakit, onu, see oli tol ajal loomulikult noh, kui kellelgi sündis laps, siis see oli ikkagi suursündmust ja tulebki selle juurde tulla, et tegelikult see raadiomaja toimetus, see oli üks suur pere ja ta oli see esimene pere talised, tõeline ja, ja suur pere ja selle raadiomaja pere sees liikmed oma isiklikke peresid. Need ikkagi alatasa muutusid, sest seda raadiomaja inimese tööd ei kannatanud tuttava naisterahvast tegelikult eriti välja. Ta peab olema sama laine peal, need, et lõppkokkuvõttes enamjagu keskmisi Prameetus tahtsime, need ka said siit endale noh, niiütelda, jääd jäävad abikaasade, kellega siis pikalt koos elada. Aga, aga kõik sünnipäevad ja kõik pidud me käisime üksteisel juhul nii tihti külas. Kõik need peeti koos ja, ja noh, tõepoolest kui sündis kellelgi poeg või tütar, noh, siis oli ikka pidu põlvini. Kas jaan võib öelda kassas mingil määral üles ka raadiomajas või said need asjad siis aetud, nii et polnud vaja last töö juurde kaasa tassida? Ega ta kaasa tassinud kega ikka sai toodud siia ka ja, ja noh, kui me arkust kolisime juba Lasnamäele siis oli ju ka vahel niimoodi, et ja lasteaed oli sul siin siinsamas Pärna tänaval ja ma tegelikult ei tahtnud üldse lasteaeda minna, väga tihti ma kuidagi katsusin, ma isegi mäletan, et kõndisin mööda tänavat ja vaatasin sinna lasteaiamaja poole, lootsime, kas täna läks mingi veeavarii või mingisugune selline asi, et ja siis isa tõi, tõi siia ja kui oli tal endal tegemist, siis ma mäletaks Milvi juures ja Milvi Juske ja vahel viisin kaeve juurde. Aga sein oli jah, meil on oma lasteaed, oli nii. Et, et selles mõttes, et ma olen hästi palju, kui see kahe raadiomaja vaheline pikk koridor oli veel nii, nagu ta oli eksa. Ja siis isa mäletab, et see, kui pea oli nagu selle ukselingi kõrgusel, et siis ta alati läks, teisel pool on nii-öelda kaitses seda pead, aga ma mäletan neid lõputuid jooksmisi lapsena mööda sellest ühest koridori otsast teise. Noh, see on ju peaaegu 100 meetrit või, või 70 meetrit niimoodi, et sul on ikkagi lapsepõlvemälestustes tähtsal kohal see maja, need needsamad koridorid seilata, Nad tulevad sulle tulevad ette, on jäänud meelde just needsamad raadiomaja valgused, varjud, lõhnad ja see on täitsa kummaline. Kas see tõesti võis veel sel ajal olla, aga ma mäletan, et see oli siis ilmselt 70.-te lõpp, 80.-te algus. Kui vanas raadiomajas olid vaibad treppidel ja ilusasti. Varbaga kinni pandud, et see oli kuidagi hästi sihuke pidulike tõstetud oli. No selle ajani meil see, see vana raadiomaja oli hästi selline eriline koht kõikide nende kõrgete lagedega, aga mis ma seesama see konjaki nali ei olnudki muud, kui et ma mäletan, et elu tegelikult käis ikkagi seal kohvikus ja lapsena ka, et kohvik oli maast laeni suitsu täis. Ja see sõna otseses mõttes see kihas, see oli niimoodi noh, praegu inimesed käivad istuvat, luristavad seal B vaikselt istuvad lehte lugeda või siis räägivad kolleegiga mõni sõna juttu. Aga see oli nagu sipelgapesa seal täpselt sedasama sellised kevad valgus, et siis on see lõunapoolne külg just see uuema ajakohvik kus sellise legendaarne tädi Rutt, kes teile hommikul peaparandust pakkus ja see läheb nagu kaheksa, et ühtepidi May idealiseeri nagu üle seda, et mul on tunne, et sel hetkel nagu tehtigi rohkem nagu koos ja oligi sellist palju saatemaht oli oluliselt väiksem, kui isa räägib, et ta oli nagu nõutud. Saatemaht oli vist üks saade kuus ja, ja siis olid mingid asjad veel, eks. Aga aega oli, palju, inimesi oli palju ja ma kujutan ette, et siin Vello Viisimaa ja Sulev Nõmmik ja kõik, kes nii-öelda selle trajektoori pealt iga päev läbi käisid kellega seal juttu aetud ja siis oligi noh, nii lapse pilgu järgi käis asi niimoodi, et noh, toimetuses käis kõva töötegemine, kus tõesti neli meest, kõigil suitsud suus, kirjutusmasin blogises, ühelt poolt keegi Monteeris ja siis teine koht oli sissekohv ikke all ja mobiiltelefoni ei olnud, tuletame meelde, et siis ikkagi kui kedagi otsite, siis helistati sinna alla kohvikusse ja siis kohvikupidaja siis tädi Rutt hüüdis üle toa üle selle suitsu, seda, et Vello või, või Toivo, et tulge nüüd, telefon on telefon. Et see oligi tundide kaupa, seal seal viibib. Ja noh, kindlasti selle asja, nagu see kurb pool on see, et ma kujutan ette ka selles teie kambas ikkagi kõik ju sellise noh, alkoholismi tegid mingil hetkel noh, väga valusalt läbi või noh, lapse pilgu läbi, seda oli ikkagi kohutav vaadata, mingis mõttes oli see ühtepidi nagu sügav traagika, aga teistpidi oli selline hipiajastu õnnelaine, et ühtepidi nad olid nagu väga helged ja pere mõttes olid natuke väga traagilised, eks need peret paljud ju lagunesidki ja ja ega minul ju isaga oligi võimalik koos olla. Esimesed kaheksa eluaastat, et pärast esimese klassi minekut, eks noh, meie pere läks lahku, mina jäin emaga kokku elama, et et seal on kõikjal elus on nii-öelda ühe keeru peale, kui saetud ma mõtlen, kui sa elad niisugust lapsepõlve, nagu sa elasid kus sinu elus tiirutavad hästi tuntud inimesed raadio ja televisiooni kaudu. Kas sa mäletad end ära tundmas hetkes või tajuma seda olukorda justkui mõnes mõttes isegi priviligeeritud seisust, mida näiteks lapsepõlves sõprade seas kasutada argumendi või trumbina et näed, ma olin seal nende inimestega või ma tunnen seda inimest, et et sa tajusid, mis su ümber sind siin majas toimus. Aga seda ma tajusin, selles mõttes oligi eriline aeg, eriline hetk, kui mõelda näiteks kas või sellele tagasi, et et meil oligi üks oluline suur kanal, oligi see vikerraadio, noh näiteks kas või ka sellises meedia meediamaastikul, eks ole, Eesti Televisioon ja siis olli Eesti Raadio oma kanalitega. Aga noh, näiteks seesama saade, mida isa toimetas, tegi meelejahutaja, et selliseid kuulajanumbreid, rääkimata vaatajanumbritest, seniajani ilmselt keegi ei ole saavutanud, et kui ütleme piltlikult pool Eesti elanikkonnast vähemalt mõistuslikust elanikkonnast kuulas pühapäeva hommikul meelejahutaja saadet, ma ei tea, need olid ikkagi sadades tuhandetes viis-kuussada 1000 niimoodi ühesõnaga 80 protsenti eestikeelsest elanikkonnast. Sest lisaks sellele, et olid raadiot, olid ju ka veel niinimetatud klapid ehk traathääling mis oli igas asutuses kah peaaegu olemas, et see oligi eriline aeg, et seda ei tulegi kunagi tagasi, sest et ei ole ka nii selles mõttes nii priviligeeritud seisust, et sul on üks kanal ja kui sa sinna saata, siis paratamatult Ta jõuab kõigini. Aga seda ma mäletan küll meeletut möllu, nende meelejahutus kutsetega, kus inimesed viimasel hetkel tulid ja küsisid ja siis isa lõi neid templeid peale seal raadio rameeto toimetuses jälle kus keegi, et ikka, kas saab veel sisse ja ja siis seesama asi, noh, lapsemällu sööbinud see see lause, et, et me oleme siin raadioteatris ja ja maja nagu ikka on puupüsti täis ja siis ma lapsena mõtlesin, mis tähendab puupüsti, et noh, see ongi see puupüsti, et mitte kedagi nii tihedalt on koos, mitte kedagi. Ja siis noh, see oli ka omaette ju valuuta, eks ju, et see oli kõva argument, et kui seal oli võimalik kedagi kutsuda kuulama seda meelejahutaja salvestust, et ma usun, et nii mõnigi vorstirõngas või või tort või takso tuli läbi, et noh, neid lugusid sa võid ise rääkida, ühesõnaga taksojuhid, kõik teadsid, täid. Too aeg oli mingil määral nagu naturaalmajandusse. Rahal ei olnud nii olulist tähtsust kui, kui tutvustel ehk sellel, et kellel oli midagi pakkuda selle eest, mida ta teiselt poolt tahtis saada ja kutsed olid, muidugi olid tegelikult tasuta, aga Villu aastak väitis, et tema oli Vabaduse platsil keegi pakkunud, müüjad pole, et kas sa tahad, meil ei olnud tegutsetud viie rubla eest, viis rubla oli kolm korda kallim, kui teatripilet maksis too aeg. Aga muidugi ehe oligi see, et pere läks meil lõhki, aga, aga õnneks mitte meie meie enda suhted niimoodi, eks, eks sa käisid meie nendel lindistustel ja eks me saime kokku ja käisime. Mul on meeles, kui me käisime Rõuges suusatamas, niimoodi sina ja Anneli. Ja kujutada teda oli umbes seitsme kaheksa aastane, kui läksime Haanjas tagasi suuskadega kaheksa kilomeetrit üht ja teistpidi kindlasti isa mind väga tugevalt elus mõjutanud. Aga Ta ongi just täiesti kummalised kiftid. Asjad ma mäletan, käisin reaalkoolis, õppisin ja tegelikult reaalainetega olin väga kimpus ja. Ma ütlen suurte suurte raskustega, ma kuidagi lõpetasin üheksanda klassi ja siis mul oli väga suuri raskusi saada keskkooli. Et mina hakkasin õppima alles keskkoolis väga korralikult ja lõpetasin küllaltki hästi, aga juba ühes teises koolis mul oli nüüd tagantjärgi mõeldes väga suur õnn, et ma sinna reaalkool edasi jäänud just sel ajal avati ajakirjandusklass taga, kaugel Lasnamäel oli 62. keskkool kus meil õpetajateks olid Vahur Kersna ja Terje Soots. Et, et see oli see õnn, et ma sinna õigel ajal sattusin, aga enne seda veel ma mäletan, et see oli peres mina nagu seda survet küll ei tundnud, et ma peaks minema keskkooli või ülikooli, et ma nagu see oli minu jaoks nagu iseenesestmõistetav, et ma iseenda sees tundsin. Aga isa mingil hetkel küll nagu minu suhtes kaotus nagu lootuse või ma mäletan, et isa ütles, et ei saa sinna keskkooli, siis ei saa, et noh, et pole midagi. Et tea, tean, et kõige tähtsam siin elus on see, et sa oleksid hea inimene, et kõik muu veel üldse nii tähtis. Ja siis noh, see on nagu eluks ajaks meelde jäänud, et, et see on nagu kõige tähtsam on olla hea inimene. Kas ta, Toivo, mäletate ka seda ise, et kas tuli päris südamest või oli mõeldud lihtsalt lohutusena pojale pigem kui endale lohutuseks? Vaat asi on selles, et ega ma olen teadlikult ei ole küll teistki kumbagi ei sind ega Tõnist kasvatamise mõttes kasvatanud, et vot mul on mingi siht ja vaat nüüd ma suunan, kasvatanud teid sinnapoole, pigem vastupidi, et, et ka nagu muidu peres ma olen püüdnud kõigil etta hingamisruumi ehk et olen püüdnud lasta inimestel ise leida oma teed ja kui ta on kuskil, siis igal juhul ma toetan teda ja koolis käimisega nii sulle kui Tõnisele, ma ütlesin alati, et et mis siis, kui sa saad kahe või mis siis, et homme on kontrolltöös, et sa ei taha minna, mina ikka ja saa see kaks ära ja hinne on hinne, ega see, aga, aga sul on uhke tunne, et sa ei karda, et ma seal läksid ja tegid selle selle asja ära. Sa oled ju olnud ka sirge seljaga ja, ja, ja väga oma arvamustes kinni. Nii nagu mõtlen, Tõnisson, samasugune Tõnis läks ju siit eliitkoolist ära 21.-st koolist selle tõttu, et ta sõber Andreile üteldi, et kuule, sul on hinded, on kehvad ja lõpuklass niimoodi tulemas ja ja sa tõmbad seda kooli, seda üldist nivood alla, et. Mine õige siit koolist ära ja Tõnisson ütles siis, et kui Andrei läheb pärast, lähen mina ka ära. Läksid liiva lahida. Ja, ja järsku ta pääses selle surve all, eks te olete mõlemad niuksed loomingulised, et inimesed, et kes, kes ei talu survet, aga Liivalaias ei olnudki mingit survet, eliitkoolis on kahesugune surve, seal on surve alt ja surve ülevalt, nüüd see vaene õpetaja on seal juba sundseisus ja omakorda lapsed ka, aga, aga ta on kindlasti vajalik teatud Pille inimestele ärimeestele ja, ja poliitikutele ja nii edasi. Väga oluline koor, aga vaba hingedeon, vanalinna hariduskolleegium ja Liivalaia sugused koolid, kus inimene saab täie hingega rinnaga hingata, väga olulised ja mida ma tahan ütelda, oluline on see, mida sa ise leiad sinu kõiges. Parem tegu, mis ma ütlen, oli see, et selleks, et humanitaarinstituudile see andis sulle selle kultuurilise aluse, Tõnisel oli see, et Alex semiootika oli kursuse ära, praegu on ta kuulanud interneti kaudu, sa saad üle maailma kõige paremat loengut kätte, need, et see ei ole vahet, aga, aga mingi alusson vaja ja mulle endale andis ausalt öeldes korraliku aluse. Kolm kursust ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, ma sain ikka eesti keele korralikult kätte, meile olid suurepärased õppejõud. Et müts maha kõiki nendest ja minu ajal oli veel nii-ütelda klassikaline haridus, kus oli isegi ladina keel mis on kõigi kultuuride Ors lojaalne. Kui ühe kaheksaaastase poisi pere läheb lahku, siis see peab, ma arvan, vähemalt mingi jälje jätma. Küsimus ei ole selles, et kas vaid millise ja kuidas sellega toime tullakse, kas sa mäletad, kuidas sa niisuguse olukorra enda peas ära lahendasid? Tead, see on hästi. Selles mõttes ongi keeruline küsimus, et ega seda vist ei lahendagi kunagi ära enda peas. Et ma mäletan, noh, mina olen hästi selline õrnahingeline olnud kogu aeg, et, et see mull oli väga-väga valus aeg üldse see, et selles mõttes see ikkagi minu elu lõi nagu totaalselt sässassi sel hetkel, et see noh, nii-öelda isa lahkumine perekonnast, et see on väga, et ma nagu praegu nüüd neljakümneaastasena, et ma tajun seda mõõdet, et isa on ju kogu aeg juures olnud või või ka isa ei ole kusagil ära kadunud. Aga et see oli hästi-hästi keeruline ja raske on alati, mõtlen nendele peredele noh näiteks, kas praegu oma vanuseliselt, kes kes lahku lähevad, igast asju juhtub elus. Et siis ma küll hindan väga neid inimesi, kes täiskasvanud ema ja isana suudavad Ta nagu seda korraldada niimoodi, et see jääks kuidagi inimlikuks või selliseks noh, kuidagi lahendada niimoodi, et see oleks noh, on võimalik igasuguseid asju, et sa isegi nii-öelda kasvatad last edasi, ilma et omavahel tekiks konflikti. Et noh, minu isa, ema tegelikult seda ei osanud teha, Nad ei saanud nagu üksteisega läbi ja ja sellest oli, minul oli hästi kahju ja noh, mina ei ole siin nagu kohtu mõista või ma olen lihtsalt pean nentima seda, et see ei ole niimoodi õnnestunud. Aga aga ma tean, et see on võimalik noh, nähes neid oma vanuselise, kes siiski suudavad nagu heade headeks sõpradeks sky kas või aga olukord tundub ilmselt üsna jõuetusest, sinust ei sõltu ju palju, eks tegelikult et ei sõltugi midagi, et sa oled ju ja samas ma saan ka aru, et see on ema elu ja isa elu, et minul ei ole siin ju ma ei saa siin midagi ette heita, eks ju, et mina elan oma elu nii hästi, kui mina oskan ja nemad on elanud oma elu nii hästi, kui nemad on osanud ja see mingisugune põlvkondade muster võib siin ju mängida, eks ju. Et noh, ega me ju sünniga ju vupsti nagu tühja koha pealt, eks ju, et see on ikkagi, kanname mingisugust põlvkondade mustrite, ütleme kui mingi jama näiteks on mingisuguses eelmises põlvkonnas sees, et et selle eest ei vastuta ka ju minu ema ja isa, vaid et et see võib-olla juba nii-öelda vana vanemates on mingisugune rike tekkinud, et siis on sinu kui lapse ülesanne, on see, see muster nagu läbi lõigata ja katsuda ise paremini. Nii hästi, kui sa oskad. Aga ikkagi hindan aga oma nii isa, isa kui ema. Ja see ongi kihvt, on ju see, et et see noh, austus tekib ju vanemana, eks, et ma ei, ma ei taha öelda, et see kahekümneaastasena võib-olla ma olin siis hulga nagu kriitilisem või noh, see on see vana anekdoot, kuidas kahekümneaastane poeg ütleb, et noh, näiteks, et isa 40 noh küll on rumal inimene. Aga kui saab 40 isana, siis 60 ütleb, et näed, isa on vahepeal õppinud saanud targemaks, et noh, et siin on see ju ka paratamatult, aga mis isa puhul on see tõesti, et ega ei ole tegelikult, kuidas inimene õpib, inimene õpib ikkagi läbi eeskuju kõige paremini ja isa on suur väärtus. Ta on pärit sealt Võrumaasoojusest, et isegi kuigi see noh, lapsepõlv mingit pidi või väga raske alla, et see noh, seesama see nii-öelda võru veri ja ka sugukondlik toetus ja, ja ema tugi, kõik need asjad on isastinud nagu hästi sooja ja helge inimese. Isal on näiteks kombeks, isegi kui me oleme nagu suured lapsed juba, et kui ta mööda läheb, meist teeb meile pai. Et ma ei tea kusagil selliste isa on ka näiteks suur kallistaja noh, täiesti ebatraditsiooniliselt nagu praegu kõike, eks ju, on Lääne-Euroopast nagu saanud seda šnitti võtnud, eks ju, tekkida tulevad ja kallistavad ja musitavad nii itaalia kui prantsuse moodi. Et siis noh, minu meelest isa nagu eluaeg noh, emmanud, et ta ei ole kartnud nagu mingit kehalist kontakti või selles mõttes, et ma kuulen aeg ajalt, inimesed räägivad, et oi, tead, et minu isa või ema mind ei võtnud nagu lapsena süllegi korralikud. No lihtsalt on, on igasuguseid selliseid asju. Et seesama selline nagu soojus on kaasa tulnud. Ja ma ei teagi, mis ongi eelkõige see ongi pigem võib-olla niisugune noh, isa on küll meeletult palju lugenud, eks tohutult tark inimene, aga selline emotsionaalne intelligentsus on ikkagi tegelikult tema puhul võtmeks või seesama intro Verdina õppinud nagunii mõnusalt ja soojalt suhtlema, et mina panen küll sellesse Võrumaa vrakese olemise arvele. Ütlejana, kui palju sinus on linnapoissi ja kui palju sinus on maapoissi ja et sa saaksid veidi mõelda, siis lihtsalt naljaviluks väike eelarvamuslik pilt minu poolt, et kõik tegemised avalikult raadios, teles, kus ma sind olen näinud, seostuvad pigem just maakohtadega, looduslähedusega väikeste kogukondadega. Isegi lihtne pealkiri nagu ööülikool justkui kannab endas mingit ma ei tea maalähedust või noh, saad mõttest aru, eks, et kui palju seda maad sinust tegelikult on, võttes arvesse, et sa koolipoisina ju siinsamas, mitte kaugeltki reaalkooli seinte vahel ja Lasnamäel omavahel veetsid ja hästi tugevalt on see maa just vot täpselt ei mul minuga on ka see nii-öelda õnnemaa seotud sellesama Rõugega, et mul on minu jaoks, kui keegi ei pahanda, selle üle, aga algab Eesti, nagu pärast Tartut ehk Tartus on mul juba ääretult mõnus olla kõik see, mis sealt edasi, see on nii äge. Tegelikult mulle meeldib mere ääres, et see ei ole. Et see ei ole ka ainult nii, aga et et siis ma tunnen kohe, et et mul hakkab kergem, kui ma näen näiteks Rõuge kiriku torni tihti me jõuame sinna ju päev läbi sõitnud, eks ju, et õhtul siis valgustatud kirik on nii noh nagu soe ja mõnus vaadata ja tead sa, mul on olnud isegi sellised nagu romantilisi ettekujutusi veskimaal elada ja kogu oma suure perega, aga siis mingitel hetkedel isegi, kui olla pikalt sealsamas Rõuges, suvel, siis ma ühel suvel nagu registreerisin selle väga teadlik, ainult et ma olin tõesti nendeks kaks kuud ära maal ja siis ma sattusin korraga Tallinnasse, istusime seal Jaak Johansoniga kusagil muusikamaja õue peal, eks varblane, nokkis küpsisepuru ja siis ma mõtlesin, et tead, mulle ikka õudselt meeldib linnas olla ikka nii hea on ja mul on, kas see tunne, et need inimesed, kes maal elavad Need peavad iseendas väga palju sisaldama, et nad peavad olema tõeliselt suured hinged, et neil iseendaga igav ei hakka. Noh, näiteks nagu Leelo Laurits, Kütiorus tal on hea üksinda iseendaga seal koos olla oma raamatutega, oma mõtetega. Ja mina vist jääksin niimoodi hätta, kui ma päris peaksin koguaeg maal olema. Et ma ikkagi tahan sellist nagu veel mingisugust välist impulss, aga, aga see, ma arvan, et need vanad hinged ja targad inimesed on ikkagi need, kes elu lõpus kasvatavad oma peete porgandeid, kõpla mad ja ja tegelevad mesilastega, et see on ikkagi siht, on sinnapoole. See maakoht on veel olemas, sain siiamaani, nimi on tal Jaanidenise, näete. See vääriks lausa eraldi peatüki asi, mida paljud teavad rameetona mäletavad Romeetona, mis oli Raadio meelelahutustoimetus, aga enne, kui me selle juurde jõuame, Jaan sa põgusalt kirjeldasid enda jõudmist siia, kus sa praegu oled. Aga sa ei ole maininud, kas selles kõiges on oma roll mängida ka isategevusel on see teadlik, on see alateadlik, et kui me võtame meediumine kui raadiomängu ja mina arvan, et see oli väga otsene, ikkagi isa eeskuju küll või noh, nüüd sest et ma tegelikult ju lapsena juba seal ikkagi selles lindi prügikastis mässasin ja kleepisin kokku kokku, et mul oli tegelikult ma olen veel see põlvkond, kellel oli väga käpas ka monteerimine lindiga. Aga ma ikkagi tajusin seda, et midagi erilist oli nagu õhus või et et kuidas seal omavahel mehed suhtlesid ja ja siis oli see ka, et see oli väga tore traditsioon, see oli vist küll natuke hiljem. Ei, see on kogu aeg olnud, oli, et korra nädalas mehed käisid saunas koos ja, ja siis see oligi selline, et võetigi rahulikult, kolmapäevane päev oli see vist näiteks istutud tihtedi laval, eksju, ja siis oli seal söökide-jookidega, oli mingisugune puhkenurgakene, arutati maailma asju, eriti veel siis, kui Eesti hakkas vabaks saama, siis oli sellised poliitiliselt ka kirglikud, ma kujutan kaheksakümnendatel Bush ja niimoodi lapsena mäletada, et me käisime. Käisime siin ka, Vello Viisimaa elas siin üle tee. Seda ma mäletan, Vello Viisimaa ring duši sihukest külma dušimeestega, nagu krõbedas saunas. Rehviringlus on see, et kus sa lähed nagu sisse ja kus sulle vett pritsitakse, põhimõtteliselt noh, nii nagu praegu ta spaas on, on sellised sa lähed, saad nagu tugeva survega vett igalt poolt talle lihtsalt 10 vigur oli see alla siinsamas kodusel majal saun ja et sellised asjad, milleks praegu aega ei võeta, kui palju sina näiteks käid kuskil, istud, võtab nii-öelda saunapäeva saadettide sel päeval tehtakse. Aga ütleme niimoodi, et neljapäeval ma arvan, et tegite palju paremaid saateid siis, kui tänu sellele, et olite ühe päeva puhanud, see on hea tähelepanek ja, ja mitte ainult seepärast, et puhanud, vaid ka aega koos veeta. Ma kujutan ette, et paremat meeskonnavaimukasvatajat kui niisugused koosviibimised Ta vist väga olla ei saa. Sest inimesed tunnevad, õpivad tundma 11 läbi ja lõhki. Kõik teavad kõikide tugevaid ja nõrku külgi. Ilmselt kasvatavad mõtlemiseks sama sagedust ja kui ei saa hakkama, siis ei sobi meeskonda. Jah, neid on, kes toimetusse on nagu laeva meeskond, et ega seal ka kes ei sobi, see läheb minema või lüüakse minema. Et meil oli, oli sama lugu ja selliseid ühiseid asju tehti siis noh, ikkagi vägagi palju võeti raadiomaja buss, Johan Saar viis meid kõiki metsa seenil. Mäletan, siis oli see mingi tormiaasta oli, kus siis inimestele lubati eriti neid tormist maha murtud, kuid üles töötada Juhani suvila palgid said seal töötatud üles. Kui Johan ja Heino Väli ostsid Vilsandile maja, siis me käisime seal niimoodi terve toimetusega. Hea lugu meelde, selle Viljandiga seoses käisime Jaan Tättel külas ja siis Jaan Tätte kes oli siis sel ajal ka poisikene, kui ta sattus sinna Heino Väli ja Juhan Saare juurde. Noh, lapsena siis ta mäletab, et Romeeto mehed käisid, et külas seal tegid kellelegi klient intervjuud, et siis tal oli, lapsena oli meeles see, et õlleklaas, sest nagu ümber laua peale, kuidas õlu voolas, aga mehed ei katkestanud, rahulikud nagu hoidsid mikrofoni ja see oli noorele Jaan Tättele oli tõeliselt milline keskendatuseks. Laud ujub, eks ju, aga mehed ei katkesta intervjuud, aga sellegipoolest mitte. Mis näitajate alusel said inimesed nii fenomenaalse sõja legendaarses, toimetus nagu rameeto seda oli tööle nüüd naljaga pooleks, aga ikkagi kas kuidagi mõõdeti seda, kui hea huumorimeel kellelgi on või mis kvaliteedid pääsesid maksvusele? No ega mingit avalikku konkurssi küll ei olnud, siis see aeg ja selle rameeto tuumiku selle moodustasid siis Juhan Saar, Valdo Pant, Jaan Ruus. Aga asi sai alguse ju tegelikult mehest, kelle ees ma nüüd tagantjärgi võtan küll kõvasti mütsi maha, see oli tookordne raadio direktor ja raadio telekomi esimehe asetäitja Aado Slutsk. Kui nii võtta, siis ega too aeg ega ülemusi ju keegi eriti ei armasta kristalli ja ja, ja noh, temaga oli ka nagu oli, aga tagantjärgi müts maha, ta oli võrratu oma raadio eestvõitleja. Ta oli haritud inimene, ta oli Prantsusmaal õppinud. Aga vot jälle meie jaoks ehk minu minu jaoks see eelmine eesti aeg oli sama nagu praegustele noortele, on nõukogude aegsed, nad ei tea sellest suurt midagi ja, ja noh, nii on nagu ta on. Aga tookord, kui mina raadiosse tulin 67. aastal, siis oli juba umbes aasta või kaks olnud niinimetatud Hruštšovi sula, kus loominguvabadus ja kõik muu elamise vabadus, hingamise vabadus pärast seda Stalini repressioone ja kõiki neid asju hakkas nagu ühiskonda juba täielt sisse tulema. Ja, ja siis oligi, et hakati üleliidulises raadios tegema lõbusate leidlikke klubi televisioonis. Aadu oli väga haistmismeelega. Nuusutas ära, et millistel asjadel on perspektiivi ja, ja, ja sai aru, et meelelahutusel ja sellel on nüüd juba otsustav tähtsus. Raadios ja, ja, ja siis loodigi rameeto toimetus ehk Raadio meelelahutussaadete toimetus, kus see enne vikerraadio sündi, aga see lõige selle baasi, et milleks oligi pärast vaja vikerraadiot. Nii kui vikerraadio sündis, siis oli see, millega seda vikerraadiot sisustada, see oli juba olemas. Tema idee oligi luua selline meelelahutussaadete toimetus, ülesanne anti Juhan Saarele, kes oli kirjandussaadete estraadisaadet peatoimetaja ja, ja siis nad kolmekesi selle plaani välja haudusid ja nemad hakkasid sinna. Aadu oli selles mõttes Aados Lutsk aga, aga kõik kutsusid teda Aaduks. Adu oli selles mõttes vahva inimene, et ta oskas asju juhtida niimoodi, et ta andis ülesande. Aga selle ülesande täitjal oli võrdlemisi suured vabadused ehk teisisõnu võtta, andis Juhanile ülesande toimetus luua, aga Juhan ise sai vabaduse ta endale sinna inimesi. Sinna võetigi, ikkagi isikliku tundmise järgi. Ütlen, et ega sinna mingi võõras inimene ei saanud kuidagipidi juhtuda. Mina juhtusin sinna näiteks niimoodi. Tulin siia raadiomajja tööle, ütlesin, et televisiooni tegelikult aktuaalses kaameras, siit ma läksin, lastelehe sädeme toimetusse kirjanduslikuks kaastööliseks, aga kui ma olin sädemest, siis raadiost tehti raadio poisteklubi ja selle vanematekogus oli Heino Väli ja olin mina ja oli Juhan Saar. Ja seal ma sain tegelikult Juhan Saarega niimoodi hästi tuttavaks. Ja, ja kuna mul oli kõne huumorikalduvus olevas, mõtlesin, et ma tegin Pikrile juba kaastööd ja ja siis ma olin tõlkinud ühe kimbu soome humoristi olli humoreski ja pakkusin neid Juhanile, nendel olid estraadisaated. Ja, ja need talle meeldisid ja nendest saigi paar saadet ja ühesõnaga Johaniga, meil see elu ja asi klappis need. Ja, ja ta teadis ka mul seda nii-ütelda huumorikallakut ja kui Jaan Ruus läksid telesse tööle, siis tema koht vabanes ja mind võetigi siis Ruusi asemel. Priit Aimla sai näiteks jälle ikkagi tutvuse kaudu, ütles, et tema tundis mari tuulikut, kes oli, oli siin toimetuses ja, ja Priit juhatas ekskursioonibürood hoopiski. Kuna meil raadiomängude jaoks oli vaja auhindu ja Priit pani välja tuusikut turismirongile, ütles, et aga mul oleks selle eest vaja reklaami saada. Reklaam oli see aeg, nagu, nagu ta oli, et, et ta pakkus ise välja, et aga ma teeks ühe nihukese reklaamsaatega kese. Ja sellest Saatlikesest kasvas tegelikult tal välja estraadikuuldemäng Stepan Järni Kesk-Aasias. Ja, ja see oli niivõrd tükk, et siis Juhan tegi talle ettepanekut, et kuule, tule parem meile tööle, mis sa seal seal turismitusega mällu. Nii, ta leidis üles suurepärase humoristi ja meie ühe kõige parema autori need, et jah, niimoodi oma tundmise kaudu oma kombitsate kaudu ja, ja selle tõttu oligi miks ma räägin, et ta oli suurem kui perekond, ta oligi läbitunnetatud, kõik tundsid kõiki ja tundsid nende puudusi. Kui see aga tugevaid külgi ja, ja tänu sellele oli kollektiiv, oli, oli tõeliselt kollektid ja mis oli tohutu erinevus praeguse ajaga, et meie ei olnud konkurendid. Me olime kõik ühe asja eest väljas, niimoodi kõiki huvitas see, et kuidas midagi paremini teha. Nii kummaline kui ka see ei ole, et, et see nii-ütelda normtundide hulk oli meil tõesti väike nutt. Miinimumnorm oli noh, tõesti saade kaks ehk paar tundi saadet kuus, aga meie onu Velloga, istusime siin vahel ööde kaupa Bofoonikas vaatasime kuulamise muusikat, et vot see sobiks siia, see siia tegime tekste uuesti ümber. Et, et selle saate kallal töötamine käis ikka väga-väga pikalt. Juhan Saar ongi ütelnud, et et kui muu, mis oli aga, aga saadete kunstiline tase Eesti raadios oli ikka äärmiselt kõrge ja, ja noh, nii ta oli, inimestel oli aega mõtelda ja töödelda talita rameeto täpselt 30 aastat, 29, täpipealt 20 läbivalt 29, see on pikk aeg, kui te praegu vaatate, kas läks kiiresti, kuidas sa tunnetuslikult praegu tagasi vaadates perioodile tundub perioodina ta tundub, et talitäisring ehk minul saigi ring täis. Tulin siia ja, ja rameeto sündis, kui, kui noh, ma ütlen sisuliselt terve see Eesti raadio hakkas elama raadio elu, ehk sündis see tegelik Eesti raadio. Enne seda oli ta ka Eesti raadio, aga ta ei olnud sellise enese tunnetuslikkusega ja, ja sellise töövõimega ja sellise ma ütleks ka mingi missioonitunne oli seal ikka olgu aeg, mis missugune oli. Ja ja lahkusin ausalt öeldes siis kui oligi uus aeg ja uus süsteem ja uued muutused ja, ja uued tegutsemisvõimalused ja uued asjad ja, ja kui endal sai läbi ring selles mõttes, et, et me olime siin kõike proovinud. Me olime kõike teinud ja, ja, ja miski ei tundunud meile enam huvitav pärast teise ringi ajal, mis nüüd käib, sisuliselt tehakse neidsamu asju ainult noh, uues kuues uued tehnoloogiad ka uute inimestega, nende kõigi jaoks on see nagu veel uus, aga, aga minu jaoks on see spiraali teine keerd kõrgemal, küll aga, aga kõik nagu olnud. Ühesõnaga mul oli rõõm ja õnn teha kaasa täis stiir siin Eesti raadios, mis võis olla absoluutne kõrghetk tegijate enda jaoks, kas mõni konkreetne sündmus või mõningad teatud aastad selle selle 29 sees. Kõrghetk oli ikkagi tõepoolest meelde jäänud. Ehk siis 70.-te algus, keskpaik ja lõpp. Kõik muu tundus nagu olevat juba ettevalmistus selleks. Meile jahutas kummalise kontsentratsiooni kõik see parim, mis meil oli, seal oli ju mitte ainult humoreski taga, seal olid ka intervjuud huvitavate inimestega. See oli koht, kuhu me tõime sisse reklaami. Muide, rameeto oli üldse esimene Eesti raadios, kes, kes hakkas sellist nähtust nagu reklaam kasutama ja see oli jälle üks tolle aja absurdsusi majanduselus, et igal ettevõttel olid ette nähtud tol ajal ka reklaamirahad. No ütleme, et kas oli 0,1 protsenti või viis protsenti käibest, see ei olegi üldse tähtsust. Tähtis oli see, et, et keegi tark pea oli kuskil aru saanud. Aga ilmselt oli see tark Nikita Sergejevitš, kes käis Ameerikas ja sai aru, et reklaamile on oluline tähtsus majanduses ja oli ette nähtud, aga nad ei osanud seda raha kuhugi kasutada. Ja meid, ma arvan ka natuke ikkagi kadestada, et me teenisime tolle aja kohta suhteliselt Hääd raha ja näitlejad tulid ju väga hea meelega meile esinema, sest nad said korralikult tasustatud. Kolmas pidi näitlejat mitte sait ainult korralikult tasustatud, vaid see oli ju meeletu reklaam. Tänu sellele, et näitlejad, Krukuid, Kibuspuu, Sallerit, kes kõik siin olid, no baskinist üldse endast rääkimata. Kes käisid siit läbi, nad olid üle Eesti kuulsad, neid kutsuti nii-ütelda süldipidudele, haltuura, tele ja haltuura, tavaline taks oli 50 rubla esinemine ehk see oli poole kuu palk ja seal olid kõu parimate ansamblit selle aja kohta olid Vello Mikk oli ju fantastiline meie muusikajuht ja toimetaja niimoodi, et meelejahutaja oli see koht, kus ta ühtepidi kutsus tuntud ansambli, aga teistpidi ka kutsus neid ketas ta haistis nagu ära, et, et kellel on potentsiaali ja, ja nende suurboonust lisaks sellele esinemistasukesele oli see, et nad said siin lindistada. Nad said ju endale selle kvaliteetse kese oma paarist-kolmest asjast, mis nad siin tegid. Need kõige suurem boonus oli seal nendele see ja absoluutselt kõik ansamblid käsitsi läbi. See oli kõik see, mis hoidis seda elu ärkvel ja, ja suuresti tänu rameetole oli elus ka eesti huumor, ma ütlen. Praegu on ta kergelt nagu kuhugi hakkab tulemas, tähendab ja nende kaudu hakkab jälle tulema ilus huumorilaine, et, et ei ole siin nutega haleda alada midagi, aga meie olime tookord see, kes hoidis elus sellist nähtust nagu mul kõikidest asjadest väga pikalt ja põhjalikult rääkida ei jõua. Täna üks sellest on poliitikamaailm, aga paari lausega või mõne mõtte jaagu. Toivo siiski. See oli õppetund või kogemus, millede Toompead kaasa võtsite. Mul on vedanud sellega, et ma olen olnud asjade alguse juures sisuliselt raadio algus, ma ütlen ikkagi, algas sellega, kui hakkas vikerraadio ja, ja siis tulid stereoraadio, klassikaraadio ja nii edasi. Kui raadio lõi õitsele ja, ja teistpidi ma olin selle Eesti taas riigi taassünni algu seejuures ju. Ja väga paljud raadioinimesed läksidki siis poliitik, kas see oli vaja uusi jõude, oli vaja neid inimesi, kes inimesi tunneksid, aga kes samalt poolt tunneksid ise ka inimesi ja elu. Ja meie toimetuses läks ju poliitikasse neli inimest. Kolmandik Rameeto toimetust istus riigikogus varsti seal lihtsalt märk sellest, kui, kui kõlavad nimed toona olid maksed palju. Jah, tuntus oli suur, tähendab, kui ma kandideerisin Tallinna volikogus 93. aastal, siis tehti ka mingi uuring, tuntuse uuring ja, ja siis Eesti inimestest tundis mind 98 protsenti. No see on uskumatult suur, ma, noh. Aga, aga noh, nii ta oli, sest tõepoolest noh, kõik kõiki meid tund, Tiiu ega esiteks neid tegijaid oli tookord üsna vähe, mõtle, kui palju on nüüd kanaleid noh, mille vahel kõik jaotatud ära lisaks tulevad sellised farmi ka prillid ja neid. Ei, ma räägin, aga neid nii-ütelda, tähti, nimesid, noh, neid on mustmiljon. Nii et, et parema tahtmise juures ei suudagi kõiki meeles pidada ja ongi ainult oma grupid, oma fen, grupid ja kes sellest sellest siis nagu teavad ja, ja tunnevad ja no ega ta ei olegi paha ongi, et kui see mitmekesisus seal suur. Aga mida ma tahtsingi ütelda, on see, et ma olen asja alguse juures olnud ja algus on alati huvitav. Ta põnev. Ja alguses tõepoolest saatka poliitikas saab midagi ära teha. Mina läksin Riigikogusse veel sel ajal kui seal tõepoolest iga saadik lugeski kõik seaduse eelnõud läbi mõtleski selle peale ja kui komisjonis arutati asju ja ennäe, kus ka riigikogu saalis omaenda ministri käest küsinud lugematu arv küsimusi, nüüd on nagu aamen kirikus, et koalitsioon oma ministri käest ei küsisaalis mingit nihukest diskussiooni seal ei tekigi, seal on lihtsalt, et opositsioon püüab pommitada teda põhja lasta, aga et asja sisuliselt arutada, seda ei olegi. Aida teine asi, suur suur erinevus on see, et, et kui mina läksin, siis tehtigi rajad Eesti enda seadusandliku sepaas, baasseadused sündisid, siis praegu sünnivad seaduse parandamise seadused ehk kus neid baas seadusi täiendatakse, parandatakse nii, nagu aja jooksul ikka on vaja. Ja teisisõnu, kus kõige suurem mass meie seadusandlusest tuleb Euroopa Liidust, mis on nagunii vaja ümber võtta, üle võtta ja läbi lasta, sellist loovat tööd ausõna Riigikogus praegu minu meelest enam ei ole, siis oli nii, et, et ma olen alati tänulik taevaisale ja kõigile teistele selle eest, et, et ma olen olnud alguste tegu tühjuses. Tööülikooli olete kuulnud, olen, olen ja kui ma ise ei ole juhtunud niimoodi kuulevat, nüüd on meeletult hea asi on seejärelkuulamine, siis jaan saadab mulle, et kuule, kuule kuulasin fantastiline ja, ja jah järgi ma olen need enam-vähem kõik kuulanud ja tutvusringkond tunneb ja nii ma ütlen, et ikka väga kõvasti just tänu ööülikoolile, mis kõrvaga ta ise kuulata, seda normaalse inimese kõrval on võimalik ära unustada, et oma poeg teeb seal kindlasti. Ma vaatan eani filmi ka, nii et ma ei pane sinna kõrvale, et, et noh, see on Jaani tehtud, aga ma naudin seda. Ta filme olen ikka mitu-mitu korda vaadanud, selles mõttes, et noh, nagu kunstiteosega ikka, et iga kord avastad midagi uut, et ei ole võimalik ükskõik milline geni. Ahah see vaataja ka oleks või mis iganes ta ei näe korraga kõike, seda ei saa kõigest aru, nii nagu Tõnise raamatut ma olen lugenud kaks korda ja teise korraga avastad rohkem need ei. Mul on küll küll uhkus kõige selle üle, mis, mis on tehtud ööülikool, jaan on näide sellest, kuidas ka kaasajal, kui konkurents on hästi tihe, meediume kanaleid väljundeid on tohutult palju, igale poole inimesi ei jätku ja tähelepanu haarata ei ole üldse lihtne. Aga see on näide sellest, et on võimalik teha midagi märgilist ja olulist, mis, mis kujunebki sõna otseses mõttes kaubamärgiks. Kas see, mis ülikoolist on saanud, kui palju see vastab sellele, mida sa alguses seal ette kujutasid ja kuidas sa ennast Nende inimeste keskel ja selles maailmas tunned? Mul on ka selles mõttes väga hea meel. Kuigi olles nagu saate toimetaja, siis et ma olen tegelikult hästi tundlike paindlik, et selles suhtes, kui keegi soovitab midagi, et ma olen hästi avatud ja ma teinekord olen avastanud või saanud tuttavateks ka headeks sõpradeks inimestega, kelle puhul ma pole taibanudki, et neid kutsuda ööülikooli, aga just siis on öeldud, et kuule tead, sa peaksid kindlasti seda või teist või kolmandat. Et noh, minu jaoks on ka suur nagu maailma avastamine ja mis on, ütleme selle kõige paremas mõttes on seal lõppema uudishimu või eluvaimustus, uudishimu on võib-olla isegi nagu lahja. Aga et mis ma ise nendest saadetest saan just. Ja mina mõtlen, et see suur pealisülesanne võiks olla ikkagi nagu inimeseks kasvamine mis, mis võiks olla ühe inimese elu pealisülesanne, kuidas Uku Masing ütles, et elu mõte on elada elusamat elu, mis on elusam elu, et olla ärkvemal ja intensiivsem kui eile. Et siis noh, timmida seda oma tundlikkust suuremaks ja noh, ka ööülikooli teemade puhul ma olen alati öelnud nendele kõnelejatele, et kui te tulete ööülikooli rääkima, et siis arvestage, et et iga päev kuulab teid klassitäis inimesi. No see on järelkuulatavad, ilmselt on seal isegi, kui see arv on suurem, aga nagu sa kujutad ette, et isegi üks lektor, kes tuleb rääkima, ta korrutab selle 365-ga, ma ei tea, 50 näiteks ta Ta saab teada, et kui palju teda järele kuulatakse, et et ütleme, füüsiliselt ta võib-olla jõuaks ühes, kahes või kolmes kohas käia. Aga, aga see on üsnagi suur vastutus ka. Et sa teed nii hea loengu, et sind kuulatakse ka näiteks 10 aasta pärast ja kuhu ma tahan jutuga jõudagi, ongi see, et igal sellel saatel see saade võiks olla nagu hetkes oluline, aga tal võiks olla selline kõige paremas mõttes nagu igavikuline mõõde juures. Et seda saadet saaks korrata, aga näiteks 10 aasta pärast, 20 aasta pärast, et selge on see, et elu läheb edasi, et mingisugused diskursuse muutuvad, eks ju ja ja elu mingid käsitlused muutuvad, aga selle inimese ainukordne loov mõte ma ei tea, kas siis vanakreeka või rooma mingisuguse elu küsimuse üle, et see on tegelikult jääva suurusega. Et ma arvan, et noh, nii nagu me Hardi tiiduse loengut võiksime praegu kuulata, et samamoodi näiteks Freedissi loeng, vaikus kui loodusvara aastast 2000, aastal 2017 on minu meelest see saanud veel mitu korda suurema tähenduse. Et see on nii-öelda, mida ma ööülikooli puhul alati loodan, et kui on üks hea saade, et siis see on midagi, mis noh, ajas võiks muutuda veel paremaks. Lõpu viimane küsimus, ühine teile mõlemale puudutab see meie kõigi ühist armastust, ma julgen niimoodi kasutada seda sõna raadio Toivo teiste peale alustades. Kas raadio meediumina kõnetab teid tänapäeval või mis peaks juhtuma ja kuidas olema, et ta kõnetaks või ei ole mõtet niisugust lootust sel ajastul enam hellitada. Kõnetab küll ja raadio meediumina. Igal juhul ta jääb ja, ja ta areneb, on väga palju selliseid kunstiliike, mis mujal kuskilgi ei saagi olla, ütleme, kuuldemäng, et ei kujutaks ette, et selline kunstivorm saaks olla kuskil mujal. Palju teisi asju ka ja, ja mis on nüüd raadio plussiks tuldud on ju seejärelkuulata tavus ehk teisisõnu, et noh, varsti tulebki see, et kus ma sättingi hommikul endale raadiokava kokku niimoodi. Aga, aga see, et ma saan kõiki neid asju järelkuulata. Et on võimalik neid ka kuulata raadios ma tean, et ööülikooli või autos ma tean, et paljud inimesed sõites Tartust Tallinna või Tallinnast Tartusse või mingeid pikemaid otsi, panevad just ööülikooli endale seal raadiosse mängima. Kõik see annab asjale palju juurde ja noh, ma ütlen, mu enda elus on, raadio ongi lahutamatu. Te olete mul raadio, mängib kogu aeg, kas vikerraadio või klassikaraadiost, sest ma ise ma sain ju teise naise ka Siitrida. Ja noh, selle tõttu ehk olemegi kaua koos elanud, et, et meil on need ühised ühised juured ja asjad. Jaan, kas sinu lapsed näiteks teavad, missugune raadioaparaat kui niisugune üldse välja näeb ja meeperes kuulatakse väga palju raadiot? Meil on raadio, on köögis ja köök on kodu keskpunkt, päris raadio, päris raadio, muide, Sten, mina kuulan sinu täitma, sõidan seal hetkel tavaliselt alati autoga, et kella viieni, selline. Kõik on kindlasti küsinud, et kus see maagiline, see, see muusikaviise, see sinu nii-öelda siis pärastlõunase saate signatuur on, ma arvan, et see on niisugune korduma kippuv küsimus, aga tõsi, see on kuidagi tohutult helge ja hea, et see on hästi mõnus. Selles mõttes raadio on minuga kaasas ja mul on tunne, et kuni inimene olemuselt ei muutu, kuni meil on silmad, kõrvad, nina, kaks kätt, kaks jalga, kunn kuni meil on keha, kuni meil ei ole veel, kuni me ei ole kübargitakse, meil ei ole mingisugust kiipi pandud ajju, et me saame infot kuidagi väga kummalisel viisil. Et nii palju on tegevuse, kus sa saad kuulata ainult raadiot, noh, et kus pildivoogu ei jõua jälgida, süveneda kuidas kartuli koorimisest kuni tõesti koeraga jalutamise või ma olen käinud Brüsselis tuttava juures, kes vedanud mind kuskile jooksuraja juurde, ütleb, et näed jaan, et siin kuulangi alati ülikooli, nii et et selles mõttes, et telekat. Minul näiteks nutitelefoni ma olen üks väheseid veel, et mul puudub ka see harjumus vaadata seda väikest ekraani. Ma vaatan küll ka televiisorit meil kodus ei ole, vaatame arvutist, kui on mingid asjad, et selles mõttes meil nagu ekraanisõltlased, me oleme ikkagi. Aga autos. Ma kuulan raadiot, et see on kuidagi hästi loomulik ja ma ei kujuta ette, et see saaks ka 100 aasta pärast kuidagi teistmoodi olla. Et raadio meediumina on. Kui inimene jääb selliseks, nagu ta on, siis see tundub, et on igavene. Väga huvitav on ja ma mõtlen seda tõsiselt teie mõtteid kuulata. Ma loodan, et teie mõlema jaoks puhub pärituul ja ja me kuuleme veel aitäh sulle, aitäh, aitäh kõigile, kõike paremat saade, käbi ei kuku, tänased vestluskaaslased olid Jaan Tootsen ja Toivo Tootsen ehk poega. Isa Me kohtume järgmisel nädalal taas.