On heliloojaid, kes oma loomingus lähtuvad ainuüksi muusika sisemistest arengu seadust õnnestunud teema või motiivi või isegi erutav akordilise kooskõla leidmine kutsub neis esile inspiratsiooni, hoo ja töömeeleolu, millest lõppresultaadina võrsub terviklik helitöö. Sellised heliloojad kirjutavad tavaliselt nii-öelda absoluutset muusikat, mis kuulajas kuulajas tavaliselt ei kutsu esile mis tahes assotsiatsioone maailmast väljaspool muusikast ennast. Taoline loomingumeetod on olnud omane näiteks Pramsile hindemit Ilja Stravinski-le, kui nimetada ainult üksikuid nimesid. Vastand nähtuse nendele moodustavad heliloojad, keda me võime nimetada muusikaliseks, maaliateks või isegi portretistideks. Nendel on tavaliselt teatriinimese silmaoskus luua väga reljeefselt karaktereid ja kujundeid. Nimekamateks selle loomingu laadi esindajateks on Prokofjevi brit. Ja see loomingulaad on iseloomulik Villem Reimanil. Villem Reimani arenguteel heliloojana on olnud soodustavaid asjaolusid sellise loomingu laadi väljakujunemiseks. Ma mõtlen siin esmajoones filmimuusikat loomingu ala Eestis milles Villem Reiman kujunes pioneeriks. Meie juubilar oli siis just parajasti poole noorem kui ta 1937. aastal kirjutas saatemuusika Vladimir parveli vändatud kultuur filmile Vilsandi linnuriik. See muusika paelub meid oma värskuse, oma vahenditusega. Selles on Läänemere jahedat hingust ja koduse soojust, mida te hingus meis esile kutsuv. Eelkõige aga selle igast taktis on karakterit. Vilsandi sulelistest kodanikest on tehtud toredaid helijooniseid ja oskusest tabada iseloomuliku ainult mõne joone ja värviga võib juba ära tunda Villem Reimanni käekirja. Ei tea muide, kas see on ka Vilsandi muusikasi. Et Villem Reiman on säilitanud erilise poolehoiu linnupere vastu, tal on ju õige mitmeid linnunimelisi laule. Selle filmimuusikamaterjalist koostas Villem Reiman aastakümme hiljem sümfoonilise süüdi. Villem Reimanni muust varasemast loomingust paralleele tõmmata kahjuks suurt ei saa. Peale klaverisonaadi ja taastatud Vilsandi muusika hävis enamasti kõik sõjatules. Teame ainult seda, et juba siis oli tal eriline sümpaatia kammermuusika vastu. Ta kirjutas seda hulganisti ajal, kui ta hammustas helilooja tarkust Tallinna konservatooriumis vanameister Artur Kapi juhendamisel. Ent teda kiskus ka praktilise musitseerimise poole samaaegselt õpist Artur Lemba käe all klaverimängu. Enne konservatooriumi õpinguid oli pianist Villem Reimanil ehk ka teenistusvahendiks olnud. Pärnust pärit noormees pidi pealinna elama asudes tegelema klaverimänguga tummfilmi kinodes, restorani ja tantsuorkestris. Kui selline tegevus muusikalist silmaringi ka eriti ei arendanud, siis elukogemusi ja tähelepanekuid andis ta rohkesti. Villem Reimanil kujunes välja terav pilk elunähtuste hindamisel oskus kaitsta oma tõekspidamisi ja kaaslaste huvisid. Ta oli vaevalt oma elu 20.-sse aastakümnesse jõudnud, kui teda valiti Eesti orkestrantide ühingu juhatuse esimeheks. 30.-te aastate lõpul aga saabus aeg, kus Villem Reiman sai ka oma muusikalist silmaringi avardama hakata. Avanes enesetäiendamise võimalus Budapesti Liszti nimelises muusikaakadeemias, Ungari juhtivate heliloojate Zoltan koday ja Leo veineri juures. Kui siia veel lisada tunnid teiste õppejõudude juures uurimistööakadeemia loodi kogus kontserdite külastamine. Võib vaid ette kujutada, mida see andis noorele muusikamehele, kes oli võrsunud meie tolleaegsetes suhteliselt kitsastes oludes. Möödunud nädalal toimunud televisiooni saates Villem Reimani juubeli puhul demonstreeriti osaliselt ka 1940. aastal valminud lühifilmi Eestimaa. Selles filmis kõlas esmakordselt Reimanni nooruse laul, mis kujunes esimeseks Nõukogude Eesti masslauluks. Samas filmis esines rida eesti kunstnikke, kellele helilooja oli kirjutanud lühipalu ja et saavutada stiililiselt mitmekesisemat muljet kirjutas ta Hendeldik, orkestripala, Winjovskiliku, viiuli, kadentsi ja nii edasi. Niisiis, kas selle võiks isegi öelda mõnevõrra tarbe muusikaliku ülesande lahendamisel koorus välja jällegi iseloomulik omadus karakteri loomine. Siinjuures on karakteriga tegemist isegi kahes plaanis ühelt poolt heli tööle või selle osale vajaliku karakteri loomine teiselt poolt aga muusikat esitava instrumendi, olgu see siis pill või inimhääl. Karakteri ammendab tundmine ja selle arvestamine. Selles osas on Villem Reiman tõeline praktik. Ta tunneb põhjalikult kõiki selle materjali omadusi, milles ta hakkab vormima kunstiteost. Selle tõttu on Villem Reimanni laulud tõeliselt lauldavad tema instrumentaalpalad tõeliselt mängitavad. Muusika ajaloost on teada paradoksaalne tõsiasi. Orkestrimuusika arengus on orkestrivärvipaletti rikastanud mitte niivõrd sümfooniline või ütleme, absoluutne muusika, kuivõrd just ooperimuusikast. Ja tõepoolest teatri heliloojate muusika on oma koloriidi tunnetuselt alati erksam olnud. Öeldu kehtib ka filmimuusika loojate kohta. Selle tõttu on ka Villem Reimanni orkestriteoste tämbrite valikul peakohtunikuks olnud ikka helilooja oma jänesekõrv. Juba mainitud televisiooni saates ta ütles. Orkestratsiooni juures on kaks põhiprintsiipi esiteks kirjutada välja kujunenud seaduste ja normide alusel. Siis on olemas garantii, et kõik kõlab kindlasti hästi aga tihtipeale ka ilmetult. Teiseks printsiibiks on kujutleda sisemise kuulmise abil orkestrit, ämbreid ja orkestreerida, nii nagu kuuldakse. Vaatamata sellele, et teise printsiibi rakendamine on seotud mõningase riskiga, pean enda jaoks võimalikuks ainult teist printsiipi. Karaktiivsete tämbrite leidmisel. Jakoloriidi saavutamisel muutus Villem Reimanni helilooja sulg aina vahedamaks töös filmimuusika loomisel. Ulatuslikumad tekstöödeks. Selles valdkonnas on kolmest filmist koosnev seeria Nõukogude Eesti. Võib tekkida küsimus, mis osatähtsus on siis kammermuusikal Villem Reimanni loomingust. On ju Reiman kirjutanud neli klaveri, sõnatiini, keelpillikvarteti ja muudki. Kas ei ole hoopis vastupidine loomingu ala, milles tämbriline rikkus ei ole kaugeltki esiplaanil? Arvan, et kammermuusikat luues on Villem Reiman lihvinud oma käekirja andnud sellele nüansirikkuse ja nõtkuse. See omadus on küpsele meistrile, samuti hädatarvilik. Öeldule võib vaid lisada, et professor Villem Reiman on konservatooriumis küll teooria kateedri juhataja kuid tegutseb pedagoogina eeskätt just kammeransambliklassis. Viimase aastakümne jooksul on Villem Reiman loonud mitu mitu suure vormilist teost. Tema loomingu laadikarakteerseid jooni arvestades oli täiesti loomulik, et ta pöördus ooperižanri poole. Estonia teatris nägi rambivalgust Muia Veetamme libreto kirjutatud ooper, kauged rannad. Lauljatel oli siin, mida laulda, aga orkester ei olnud kaugeltki ainult saateinstrument. See oli võrdõiguslik komponent tervikus, mis võttis aktiivselt osa tegevuse edasiviimisest. Juba ooperi alguses kõlas orkestris nagu Vaikse ookeani randa maali eksootiline nokk Türn. Lavalt põimusid sellesse kahe tegelase Brauni ja Lockharti repliigid. Tänu oma kauka võimule olid need võõramaalased saanud maa tegelikeks peremeesteks. See käis vastu nende huvidele, et Nõukogude Eestist saabuva laeva viljalaadung pääseks nii-öelda pärismaalaste kätesse. Juba selline ooperi algus ise oli eesti ooperiloomingus täiesti uudne ka oma muusikaliselt teostuselt. Me võime seda nimetada lavalis muusikaliseks, polüfoonia, eks see, mis kõlas orkestrist ja see, millest lauldi laval kujutas endast kahte kontrasteerivat plaani, mis aga samaaegselt täiendasid teineteist. Huvitav on seegi fakt, et ooperikauged, rannad, muusika kujunes sulamiks paljudele rahvastele omastest viisi käikudest. Orkestrimuusika valdkonnas, süüt keelpilliorkestrile, jah, sümfonietta eelnesid esik sümfoonia-le. Selle teose loomisega tegi Villem Reiman ise omale parima kingituse oma kuuendaks juubelisünnipäevaks. Meie arvasime, et tunneme hästi tema loomingu laadi ja käekirja. Siis aga tuli nagu välk selgest taevast. Sümfoonia oma modernse stiiliga oleks nagu Reiman ja ei ole ka. Ei, siiski oli Treiman Meister muusikaliste karakterite loomisel ja orkestrivärvide käsitlemises. Ise ta ütles, et ta tahtis selle sümfooniaga proovida siduda klassikaliselt väljakujunenud traditsioone ja kaasaegset helikeelt. Kas on nüüd veel vaja ajada kulunud juttu sellest, et helilooja on jäänud nooruslikuks, ehkki aastatelt on ta juba jõudnud soliidses keskikka? Jah, Villem Reimanni vaimuvärskus on ammendamatu. Tema looming on nagu vein, mis aastatega ei lahtu, vaid muutub järjest väärtuslikumaks.