1869. 1969. Kaunilt kõlab, kui mina hakkan laule Maie aga katsugem hakata. Ja kohe selgub, kui palju hoolt ja armastust füüsilisest jõust ja kallist ajast kõnelemata nõuab endale laul enne kui see vägevaid voogudel üle maa helisema pääseb. Eesti laulukultuurisool laulab viimast korda hääled lahti, jätab meelde dirigentide viimased õpetussõnad ja juba täidabki Estonia juubelikontserdipublik. Vabariigi rahvakunstnik professor Jüri variste lööb lahti Eesti NSV teenelise vabariikliku koorijuhtide segakoori 10. aastapäeva kontserdi. Professor Jüri varis, teie juhatasitega esimesel kontserdil? Jah, see oli umbes 10 aastat tagasi, olin küll mina, professor saksa, mina kaheksa juhatasin, solime esinemine. Esimest korda oleme ja siis avalikkuse ees suvel. Koor asutati sügisel, novembris laulsel Estonia kontserdisaalis. Teie sõnad on säilitatud viiendalt juubeli kontserdilt, et koor peaks tehniliselt arenema. Mida arvata nüüd 10. juubelil? Koor kahtlemata ongi tehniliselt arenenud, me oleme pidevalt juhtinud tähelepanu vokaalsetele puudustelemiseks lauljate juures on. Samuti oleme pööranud tähelepanu ansamblisse ühtsusele, nii et tõepoolest, kui nüüd kasvõi seda kõlavärvi võrrelda 10 aasta tehtud tööd, siis on see hoopis midagi muud. Jah, tundub küll, et tol ajal oli see niisugune suur laulupeokoor mis kõlas tiheda tüseda, massilise kõlaga. Meid oli muide palju rohkem ka rümba, paarsada inimest, võib-olla isegi rohkem. Nüüd on juba nii-öelda veteranid on juba ära väsinud, on kõrvale jäänud, noore on juurde tulnud, koori kõla on muutunud värskemaks meeldivamaks ja ka reljeefsemaks. Kui näiteks kõnelda repertuaaris, siis missuguseid suuremat vaeva ja meisterlikkust nõudvaid töid on koori kavas olnud? Suuremaks raskuseks on meil olnud küll, saab raske nimetada, tegelikult koormav, tunneb suurt armastust ja huvisaare Gregia vastu. Nende looming on muidugi meil tehniliselt kõige raskema kaaluga olnud. Tänasest kontserdi kavas oli Mölder Rida kreegi ja saare laulu, mis kahtlemata nüüd nõudsin koorile rohkemad ja kõige suuremad ettevalmistuste tegeleda täpsemat viimistlemist. Ja kui mõelda nüüd tagasimõju kogu meie Eesti laulukultuurile ja sellele laulukultuurile, millega me tuleme suvel juubelilaulupeole. Kahtlemata kõik need, kes siin õpivad, koos käivad ja koos laulavad Nemad kahtlemata saavad otseseid ja kaudseid juhendeid selleks, kuidas peab kodus töötama, kuidas oma kodust kollektiivi kunstilist taset edasi viia. Teie kodulinn, Tallinn-Valga rajoon, Kohtla-Järve linn, Viljandini, Aksalu, Saarina, Kehra, mina olen Hiiumaalt. Kohila, Võru 10 aastasel kooril võivad olla juba oma veteranid. Traadid on siis need, kes on kõik need 10 aastat korralikult koos käinud, siis ma tegin kokkuvõtte. Sain 79 kuuri juhti kes on käinud koos väga korralikult. Tähendab on puudutas kaks või kolm korda. Aga on ka neid terve rida kõikidesse häälerühmadesse, kes ei puudunud kogu selle 10 aasta jooksul ühtegi korda. Nende seas on ka siinsetes Ruut Liiv. Kehrast August Grents ei ole puudunud samuti mitte ühte korda. Siis heli kahu Viljandist, aga eks need, kes laulavad, teavad ise, mida see siiski tähendab, mitte ühtki korda puududa. Tööd muidugi on palju, aga laul on see, mis kutsub kokku ja annab elamused. Jah, aga kuidas ta ikkagi kutsus kokku? Teada on 1958. aasta suvi. Missugused ilmad olid siis augustikuus Pärnu rannas? Ilmad olid muutlikud, oli head ja halva ilmaga meid siiski hoidis koos õieti Me alustasime, muusikaõpetajate täienduskursusest sai see mõte sai alguse ja Gustav Ernesaks omavahelises vestluses tõstis küsimuse üles, inimesed on aastaid koos käinud kursusel juba harjunud kokku laulma, et võiks ehk proovida nii midagi kooritaolist ka teha. Ja nii siis asutigi selle juurde, muidugi nagu iga algatuse puhul oli optimist, oli pessimist. Aga seekord võitsid siiski optimistid ja koor saigi teoks algul alla sõjalises koosseisus, ma ei mäleta. Pajupuu vist teab täpsemalt, kes oli 79 või kaheksakümnendail. Nimekirjas on ligemale 200 inimest, kui on mõni suurem üritus eelses kuskile sõitmine. Näiteks, kui me käisime Gruusias, siis oli üle 200 inimese, vastas oli 232 inimest aga tavaline reakokku tuleks siis muidugi leitakse põhjuseid rohkem puudumiseks. Tänaseks on koos umbes 140 inimest. Kirja teel mängitakse malet aga kirja teel laulupidamist hoopis keerukam. Ja ongi keerukas, selleks peab olema väga palju aega. Ja teiseks, partituuri peab ka mängima, et seal siis oma osalia laulda. Et õppimine on raske ja pingeline. Ja ega ilma tööta vist niisugusele tasemele ei oleks jõutud, nagu tänaseks juhtunud on. Koor on käinud koos 36 korda iga kord kolm-neli päeva, suveti isegi kuni 10 päeva. Need päevad on olnud kõik tööd täis. Meil on olnud 83 esinemist, õieti tänane esinemine on 83.. Ja meie laulul kõlanud ja mitte ainult meie vabariigi paljudes linnades ikka üsna kaugel väljaspool vabariiki Moskvas, Leningradis, Kaukaasias, Ukrainas ja väiksemal koosseisul ka Ungaris ja Soomes. Kuidas see kodune töö siis praktiliselt välja näeb? Kui pere õhtul magad, siis hakata laulma. Ei, siis ei tohi siis segab. Ennemini tuleb niisugune moment leida, kui pere on kodunt ära. Kunagi mul oli niisugune moment, kui naabrid olid kõrvaltoas, natuke aega kannatasid välja, siis läksid naabrid ära. Mina olen esimene Alt esimese aldipartiid laulda, see on väga naljakas teistel kuulata. Aga just niiviisi üksinda peab palju tööd tegema ja nii tuleb teha tööd. On teil selja taga ka, koor on pisikene. Ärge siiski. Siis saab ju koori peal kõik läbi proovida ja eks see ongi ju üks kõige parem õppimise ja samal ajal õpetamise moodus. Minul on naiskoor selle peale proovi vaevad vaevadeks, aga kui mõelda, mida on teile andnud selles kooris laulmine? Kõigepealt võib-olla mingisugust sisemist rahuldust, ma arvan seda. Ja peamine siiski on kogemuste omandamine siin ma leian, et see on parim, isegi mõni seminar, see kuus käimine koorijuhtidele. Miks hakkasite laulma selles koolis? No see on juba täitsa kutsumus, sellepärast et näha selliseid dirigente meie ees nagu professor varisse, professor Ernesaks ja teisi see õpetab palju, sest ma ise olin muusikakooli koorijuhtimise eriala õpilane, ma siia astusin. Ja ma olen siin tõesti väga palju õppinud. Kõik jutud sellel aastal keerlevad ja jõuavad paratamatult sinna, kuhu nad peavadki jõudma. See on meie suurepeoni laulupeole, tulete. Tuulsa enne kui meid ainult last läbi lastakse, kuidas lähenev laulupidu mõjutab laulurahvakooskäimist, laululusti ja lauluhindu. Või paljud ragimalt käiakse koos kui eelmistel aastatel, kui laulupidu on veel kaugemal, aga praegu no veebruaris on niisugused kontrollproovid ja see on rahva nii elevile ajanud, ei julge keegi puududa ja töö on tõsine. Ma arvan, et eelolev laulupidu igatahes kujuneb suurimaks üldse rahvapeoks, mis kunagi Eestis on peetud. Võru rajooni koorid valmistuvad samuti pingeliselt selleks suureks peoks. Ja ma usun, et nad suudavad ka nii nagu alatigi väärikalt seal esineda. Ruut Liiv, Teie olete Jahju otseselt mõõtu võtnud siit suure koori pealt, aga just see innustas meid nii et ei saa kohe teisiti. Tegime siis nii miniatuurse, koori Võru rajoonis ka ja ta on. Peab ütlema koos püsinud ja iga aasta oleme ikka kontserti andnud ja külmite sel kevadel, siis järgmisel sügisel. Siis peame ka oma Kümnenda aasta juubelikontserdi, kelle dirigeerimisel olete laulnud, selles kooris. Ernesaksa variste Ratassepp areng, Oja, Olev ja Kaljuste ja siis on lauldud ka teie dirigendi käe all. Jah, natukene. Laine Karindi, aga kas te ei arva niiviisi, et see on üks väga kangekaelne koor sellepärast et igaüks on ise dirigent? Igalühel on võib-olla oma laulu lahtimõtestamise plaan. Ja aga sealjuures oli üllatavalt paindlik ja algusest peale oleme harjunud juba mitme dirigendi juhatusel laulma nagu näiteks professor Ernesaks, professor variste, kellel on täiesti omapärane ja täiesti dirigeerimise stiil ja tööstiil. Ja nähtavasti tänu sellele, et on juba koorilauljad muutunud tähelepanelikuks ka nende suhtes, ükskõik kes sinna ette tuleb. Esimene aukiri, mis kooru sai, anti Võrus Võru rajooni täitevkomitee poolt ja kõige väärtuslikum peale meie vabariigi ülemnõukogu presiidiumi, aukirjade ja teenelise kollektiivi nimetus aukirja. Teatud mõttes oli meile üllatuseks meie saavutus Debretsinis aga kui mõtelda selle ettevalmistusele ja isegi nendele pisarateni naislauljad selle töö käigus valasid siis ei tundugi see saavutus üllatusena. Nüüd aga üks kõrvalpõige veel naaber siin augus Grents. Juubelilaulupäeval on temal ka üks tore juubel. Sellega tähistan oma kümnendat osavõtt üldlaulupidudest. 1923. aastal lausel kaheksandana, üldlaulupeol meenutame nüüd kõige paremat kõige meeldejäävamad ja. Kõige raskemat, kõige raskemad on olnud luukambrid, kuigi äärmiselt vajalikud asjad. Mis see tähendab? Ja see väljendus on professor Ernesaksa pandud ja väga tabavalt pandud väljendus. Nimelt kui koorilauljad tulevad kokku varem teada saadud repertuaariga, tähendab, nad peavad olema selle repertuaari ka omandanud. Aga laul ei istu, tähendab kõik lauljad ei ole korralikult oma partiisid selgeks õppinud. Nüüd tuleb välja otsida need patused, kes ei ole oma tööd korralikult teinud, selleks võetakse üksikult lauljad komisjoni ette ja lastakse jupikene siit laulust jupikene teisest laulust ja nimelt just need kõige raskemaid jupikesi üksinda ette laulda oma partiid, see on kohutavalt raske. Jaa. Vot sellesse nimetakski luukamber. No need väljasõidud on ikka kõige toredamad olnud Karpaatides ja oi see unustamata lihtsalt ja need elamused ikkagi, näiteks kui minu käest ei küsiks keegi, mis kõige suurem elamus siis Gustav Ernesaksa juubelikontsert oli mulgi niisugune elamus, mis surmatunnine, milles hästi tuleb meelde esimene meie kontsert. Ja nüüd on nagu natukene hirm, et kas 10. aastapäeva kontsert ka nii hästi läheb. Paar momenti on jäänud tõesti nii meelde, eriti väljasõitudel Ukrainasse ja Soome, kui kontserdi lõpul professor Ernesaks pöördus kogu saali poole ja lauldi siis midagi niisugust, mida oskasime meie nende emakeeles ja mis oli nendele väga armas laul. Need olid Soomes Suomen laulu ja Ukrainas Reveetas Togne. Siis oli täiesti niisugune tunne, et kui me näiteks proovis laulsime haruldase akustikaga saalis või Tamperes ka haruldase akustikaga saalis siis oli niisugune tunne, et nüüd lähevad küll seinad ja laed kaugemale. Kontserdi teine pool Dirigeerib Nõukogude Liidu rahvakunstnik professor Gustav Ernesaks. Aplaus on teenitud. On teenitud enamgi, sest 10 aastat eest võtmist saja-aastase eesti laulud tänapäevaselt kõlama laulmisel on väärt kõrget autasu. Vabariigi ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitja Ansberg. Tegutsemise kümnendat aastapäeva pool autasustas meie vabariigi ülemnõukogu presiidium teenete eest Nõukogude muusikakultuuri arendamisel ja propageerimisel neid aukirjaga edasi, andes selle vabariigi kõrgemad autasu tegurile. Lubage mul Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ülesandel vabariigi ülemnõukogu presiidiumi Ministrite nõukogult nõukogu nimel õnnitleda teid, someetria, tervist, palju jõudu edaspidiseks. Tänuväärsest töös me rahvamuusikakultuuri arendamisel. Vabariigi kultuuriminister Albert laus See, mida te pakute lavalt, on hea kõrge tasemega. See, mida te teete oma kooridega veelgi hästi, sobivad teie koorile laululaval lahkuvate kooride fantali sõnad. Võtke kaasa päikesepaistet oma kokkutulekutel. Viige seda edasi. Laulul. Lugupeetud maestrot, kallid korjuid, lubage teid tervitada teie 10. sünnipäeval vabariikliku laulupeo peakomisjoni nimel ja avaldada kindlat veendumust, et niisama kaunikõlaliselt nagu helisesid täna teie hääled siin kontsertsaalis. Et niisama kaunikõlaliselt helisevad kümned tuhanded hääled meie juubelilaulupeol, sest eks ole see ju teie töö vili. Ühtlasi lubage avaldada veel selline tagasihoidlik soov et järgmise 10 aasta töö tulemuseks oleks see, et kõigis meie rajoonides oleksid koorijuhtide koorid. Siis võime öelda, et meie laul kõlab veel aastakümneid ja aastasadu niisama kaunilt ja võimsalt, nagu ta seni on kõlanud. Selleks teile muidugi head edu edaspidises tegevuses ja töös. Eestimaalt ja Armeenias, Leedus ja Lätis. Lavale jäävad laululindid. Ja süüdatud sõpruse küünlad, lillede merest rääkimata. Tervitame meie naatori kooli juubeli. Elagu Eesti laul. Meie. Öeldakse, et küll leheküljele liigese pärast lubatu kui praegu mikrofoni kaudu öelda teile ja teie kollektiivile edasi õnnitlused, kas sellelt osalt eesti laulu rahvalt, kes ei olnud kontserdisaalis, kuid kes on raadiote juures? Tänan väga, aga ühtlasid. Kurjutan, koor tervitab kõiki neid koore ja lauljaid, kes täna kuulasid raadiot. Aga ka neid, kes ei kuulanud, et kõik valmistaksid ennast väga suure hoolega juubelilaulu vastu. Kas te tunnistate kogu vabariigi kuuldes praegu ennast süüdi ka selle tänase kontserdi ja selle kollektivishinis, noomis, sülitasin, saab olla. See on väga tore, et niisugune üksus on olemas, seda on nii ühiselt tehtud. Ja jääb muidugi loota tõesti, et et peatselt oleks kogu meie kooli juhtkond selle kooliga seotud nii või teisiti, et nii moodustaks ühisorganisatsiooni, et viimane, kui üks oleks hõlmatud selle tööga nii-ütelda, nagu siin keegi tervita, ütles kindralstaabi tööga. See tähendab, et ütleksid lauljad ei pea ka edasi piimaga, me peame peame ka just koorijuhtidega väga palju tegelema. Et nad tunneksid vajadust suuremate paremate tulemuste saavutamiseks. Tahaks nendele ka jõudu soovida, et nad mitte kuidagi enesega rahul ei jääks, vaid ikka püüaks edasi, siis, siis on tagatud ka see meie kooritase tõuseb üldiselt. Ja ometi, kus oli algus, esimene mõte? Oli esimene mõte on võib-olla Tšehhoslovakkiast nende õpetajate meeskoorid olid võib-olla selleks eeskujuks, mis, ütleme mind isiklikult suunas sellele mõttele. Aga eks see mõte, ega see mõte võib olla väga ei oleks, võib-olla on mõlkonnitmegi meeles ja sellest on saanud lõbuks tegu ja ootame ja vaatame, mis sellest edasi saab. Igatahes energiat jätkub. Juubelilaulupeoni Tallinnas on jäänud 160 päeva. 1869. 1969.