Legendi kohtumine san Liis situatsioon on küllaltki kummaline. Inimene, kellel on olemas isa ja ema jõukas naine ja tema elu kadestavad sõbrad. Üürib vanaltaagisustamilt maja koos sisustusega. Palkab restoranist kelneri, kes peab hoolitsema õhtusöögi eest ja tutvustama end kui maja hea vaim, kes sursi lapsepõlves olevat süles kiigutanud ja teatrist näitlejad, kes mängiksid tema vanemaid, et veeta üks õnnelik õhtu oma armastatu seltsis. Kes siis on Sors petis, kelm ei, vaid sügavalt õnnetu ja tähti jõuetu inimene, kes pürgib teda ümbritsevast reaalsest maailmast, kus inimesed on müüdavad ja ostetavad oma unistuste maailma kus inimesed oleksid head ja ausad ning mõistaksid teda. Ma pean oma elu näitemängus tegema potevilli, purskab ta palgatud näitleja teleaidake mul üheks õhtuks elu sisse puhuda kujuteldavatele inimestele, kes nagu elaksid selles üüritud majas. Uskuge, ma ootan neid nii nagu veel, mitte keegi, mitte kunagi pole oodanud tõelisi isa, tõelisi ema ja tõelise sõbra tagasipöördumist kõige kaugemalt reisilt. Kuid kuulakem nüüd Sorsi monoloogi, Vene Draamateatri näitleja Ernst romaanovi esituses. Edasisest näidendi kohtumine San liis tegevuse käigus saame tuttavaks Sorsi päris isa ja ema ning sõpradega. Ja meile saab mõistetavaks, miks shors kas või üheks õhtuks neid oma unistuste sugulaste ja tuttavatega asendada dispillaja, Kergaslike lobisen isa ja näooperatsioonidega igavest noorust taotlev labasevõitu ema osursi sundinud perekonna laheda äraelamise nimel abielluma rikka naisega. Tema sõber. Väär on esimese järgu lurjuse musternäidis, kes juba kaks aastal Sorsi kulul elab ja kannatab laheda äraelamise nimel välja ka selle, et tema naisest barbarast on saanud Chourssi armuke. Kuulemeti Sorsi oma naine on hüsteerik, kes ei pea paljuks purustada raevuhoos serviisi ja shorsi tulistada. 100 frangisi rahade eest on kelner nõus jutustama kokku mistahes muinaslugusid Sorsi õnnelikust lapsepõlvest. Honorari suurusest sõltub ka see, millised kujud loovad palgatud näitlejad Sorsi, isa ja emana. Kõik shorsi ümbritsevas maailmas on müüdav ja ostetav. Ainuke, kes shorsi elu tõelise traagika läbi näeb ja talle teistsugust elu pakkuda tahab. On armastatu Isabel inimene, keda Sorsil ei tarvitse välja mõelda, kes antud momendi eksisteerib hea ja armastava na tõepoolest ning püüab Sorsi teda ümbritsevast ämblikuvõrgust välja kiskuda. Kuulakem viie minuti stseeni, kus Isabell, keda kehastab meie Vene Draamateatri näitleja Rosaliinamilaslaskaja räägivad oma unistuste maailmast. Sakslasel juhise. Statsessi tuisk, Ränid, Maršilgi muljundiimus muidugi oskasin. Riikliku vene draamateatri kohtumine San liis lavastus oli esimene pääsuke prantsuse kaasajal vanema põlve dramaturgi Žanna nui loomingu tutvustamiseks Eesti NSV-s. Tutvust selle lavastusega on meeldiv, sest teater on näidendile lähenenud õigesti. Aktsendid on asetatud teravalt karakterid loodud lopsakates grotesksed värvides traagika vaheldub koomikaga naguna. Nuin loomingule iseloomulik. Lavastuses on hulk filigraanselt näitlejatöid ja väga huvitav lavakujundus. Nii et selle vaatamine peaks suurt huvi pakkuma ka eesti rahvusest vaatajaskonnale. Žanna nui, kes on sündinud 1910. aastal. Bordoos hakkas dramaturgia ka tegelema õige varakult. Õppinud poolteist aastat sor Bonni Ülikooli õigusteaduskonnas hakkas ta tööle reklaamiagentuuris. Ma õppisin seal täpsust ja väljamõtlemist, kirjutas ta hiljem. Lennukas reklaamlause on sarnane teatri repliigiga. Repliik jõuab vaatajani õige sõnade järjekorra juures. Muutke see järjekord ja kõik on mokas. Esimese näidendi kirjutab ta kahasse rännu relsiga, kui on 19 aastani. Tema sünd, iseseisva dramaturgina aga loeme 1932.-st aastast, kui rambivalgust näed valgeni. Sellest ajast peale kirjutab The väga palju ei ole möödunud peaaegu üht hooaega, kui prantsuse teatrid ei saanud temalt uut näidendit. Dramaturgi auasi on olla näidendite vabrik, kant, kirjutab Anu. Ei, me oleme eelkõige kohustatud rahuldama näitlejate vajadust mängida igal õhtul publikule, kes tuleb teatrisse, et unustada oma ebameeldivused ja surmad. Kui mõnikord kukub väljas ja tööl on veelgi parem. Esimest osa sellest pihtimusest täidab Anu raudse järjekindlusega. Kuid kas publid tema näidendeid vaadates tõepoolest unustab oma ebameeldivused, see on iseküsimus. Me oleme kõik naljakad, kaasa arvatud ka need, keda peame kangelasteks. Mornid filosoofid segavad meie naermist, kuid me oleme ju naljakad, ütles Anui. Neid lauseid võiks võtta Anuik, Reeduna. Filosoofia tuntud vorm on omane ka talle enesele peenart soo eeskujul, kes jaotasime, näidendid meeldivat, eks ebameeldivat, eks jaotava nui oma teosed roosadeks ja mustadeks. Ja kui tema loomingutee algul see jaotus oli õigustatud seeläbi et mustades näidendites oli autori pessimism tugevasti allakriipsutatud roosades Aga farsi taha peidetud siis hilisemaid näidendeid on raskem, nii täpselt mustadeks roosadeks jaotada. Pähe tihti jälgides hilisemate näidendite võdevillike tegelaste farstlike seiklusi avastab vaata äkki, et tegemist on tegelikult kibeda sätiiriga. Loomingus kajastuvad kodanikuühiskonna vastuolud, kaasaegse prantsuse kodanliku intelligentsi maailmavaateline kriis, konflikt rikaste ja varatute vahel. Ja paraku ka Žanna nui enda maailmavaateline kriis. Keda ümbritsevat reaalset maailma näete sünk mustades värvides. See on maailm, mis on inimesele julmalt vaenulik maailm, kus kõik inimesed on vaenlased. Kuid vaenlased, kes on fataalselt üksteise külge aheldatud ja ei ole isegi selged, mis tunduva nuikangelastele traagilisemad. Kas ületamatu üksindus või samavõrd ületamatu sõltumine oma kaaskonnast. Vaatamata mõnedele näiliselt õnnelikele lõppudele tema roosades näidendites jääb ometi kõlama väljapääsmatu, see teema, kadunud poja tagasipöördumine, kadunud poja kapitulatsioon, see motiiv võlanui loomingus sama järjekindel nagu kadunud poja põgenemine. Kangelase kaaskond enamikul juhtumitel perekond kiirustab põgenemise vajadust, sest nende inimestega on võimatu koos elada. Niisugused on tegelased ka nui roosas näidendis kohtumine San Liis, mida saate algul tutvustasin oma kangelaste karaktereid, armastab Hanoi näidendist näidendis see üle kanda. Tal on kujunenud enam-vähem kindel karakterite galerii on enam-vähem kindlad teemad, mida üks või teine tegelane kannab. Umbes niisugused Kergatlikud, vanad lobisevad isad igavese kuulsuse poole pürgivad senti, mentaalsed ja labasevõitu emad ja sõbrad igas liitris äraostetavad aferistid. Nägu kohtasime seal seltskonnas või näidendis, elas kord sunnitööline, kus pärast 15 aastast vangistust perekonda tagasipöörduv mees leiab ees seltskonna, mis ei kannata kõrgutamist. Kaasvangidega on sellest määratult palju räpasem. Peaaegu kõika nui, helgemad kangelased kurdavad tagama ilusat lapsepõlve ja elavad selle mälestustes. Mustades näidendites kuningannat tingimata istuvad ja koovad. Peakangelanna naised kükitavad enne tegevuse algust maha jäetutena üksikutena kusagil nurgas nagu näiteks Tiigone, Jean, tark ja nii edasi ja nii edasi. Tegelaste keel ei ole kunagi arhailine, vaid alati kaasaegsed lopsakas, ükskõik mis ajastusse näidend kuulub. Roosades näidenditest on tuntumad kohtumine seal liis varajaste ball Orest, Leokaadia, metslane ja paljud teised mustadest antiigone pagasita reisija Me tea euriidike ja veel samuti palju teisi tõeliseks pärliks. Žanna nui loomingus on tema lõoke. Peale selle esietendust mon Barnassi teatris kirjutas üks kõige õelamaid Pariisi teatrikriitikuid. Jean-Jacques Kotjee. Siig arvas, et seona nui parim näidend, esimene, kus autor on vabanenud Miasmidest mis mürgitasid tema eelnevaid teoseid ümber jutustades vana tuntud žanr, kilo, mis on paljudele autoritele käsitlusaineks olnud tegija, nuriseda hoopiski omamoodi. Suutes publikut vapustada veelkordse jutustusega, sellest, mis oli neile lapsepõlvest peale tuntud. Meid erutab lõokesed mitte ainult tänu suur dramaturgi meisterlikkus, mis on ka kõikides tema teistes teostes ilmselge. See tähendab tema omapärane vorm, võtete osavus, peensus liigutava naljaka üleminekutes olustikulise ja koturnidele, tõstet üleminekutes, teravmeelset vihjet kaasajale. Vaid lõoke on ka tõeline hümni inimesele, kes lõpuni täidab oma kohust koduma ees. Lõoke on igas mõttes täiuslik näidend. Iga dialoog selles on tõeline mõtteline pärgi ja tahaks loota, et meie vabariigiteatrid lõokese kunagi ka lavale toovad. Ta on kahtlemata sama tugev Gusso, Püha Johanna, kuigi autorite juurde minek materjalile on olnud sootuks erinev. Meie noorsooteatris esietendus hiljuti Annu antiigone. Andesta mulle, Haiman, meie eileõhtune vaidlusi üldse, kõik see oli minagi seksis, ma palun sind mulle andestada. Sa tead väga hästi. Taanestus. Vaevalt tuksin järel sulgus. Sinu lõhn püsis veel seal. Juba maandustasin sulle. Kellelt sa seda lõhna näppasid, meeneid aga huulte värvi, puudrit, kauni kleidi, samuti demonit ja kelle auks ennast Heleni kauniks ehtisid, ütlen seda sulle. Mu kallis, kui rumal ma olin, rikkusin kogu õhtu ilusa õhtu, meile jääb veel teisi õhtuid teekonnal, võib-olla mitte, ja samuti muid nääklemised. Õnn on täis tülitsemist. Õnn seda küll. Kuule, aiman. Ära täna hommikul. Naerata, kuule, tõsine. Olendusin emba mind tugevamini, kui sa mind senini embasid. Et kogu su jõud minusse siseneks. Vot nii, kõigest jõust, nii on hea. Kuule, aiman ja ta on sulle täna hommikul öelda. Poeg, kes meile võiks sündida. Ja sa tead, et suudaksin teda kaitsta kõigi vastu. Jaan teekonnal. Ma kallistasin teda nii tugevasti iialgi ei kardaks, vannun sulle seda ei õhtut, mis saabub liikumatu päikese leitsakud divargi. Meie väike poiss, Haiman. Ema oleks tal väikest kasvu ja halvasti kammitud. Aga ustavam, kui kõik teised emad maailmas oma lopsakate rindade, laiade puusadega, sa usud seda yks ja mu armas. Ja sa usud samuti, et oleksin sulle tõeline naine. Sa siis armastasid mind, armastasid mind sel õhtul oled sa päris kindel meelsel õhtul. Oled sa päris kindel, et kui sa seal ballil tulid mind mu nurgas otsima, et sa siis valisid õige tütarlapse. Oled sa kindel, et sa pole seda pärast iialgi kahetsenud kordagi oma südamepõhjas mõelnud, et sa oleksid pidanud vanimaid Smeen, idioot, sa armastad mind, eks? Armastad mind nagu naist. Sinu käed, mis mind hoiavad, ei valeta. Sinu suured käed, mis lebavad mu seljal, ei peta. Hüpetega su keha, soe lõhn. Ei see suur usaldus, mida ma tunnen, kui asetan oma pea sinu rinnale. Ja kuna ma armastan sind kui naist, olen tõmmu ja kõht. Smeene on roosa ja kuldne nagu puuri ainult teekonnal. Olen häbi pärast üleni punane. Kui ta on vaja, et ma seda täna hommikul teaksin. Ma anun sind, ütle mulle tõtt. Kui mõtled sellele, mida ma sulle tähendan, kas on siis nii, et tunned endas avanevat nagu kuristikku nagu sureks sinusse midagi. Ja anti. Mina tunnen seda nõnda. Tahtsin sulle öelda, et ma oleksin väga uhke, olles sinu naine päris sinu oma, kellele sääsetaksid õhtul istet võttes pikemalt mõtlemata oma käe otsekui esemele, mis kuulub sulle. Vaat nüüd ütlen sulle veel kaks asja ja kui olen need öelnud, siis on vaja, et sa lahkuksid. Isegi kui need paistavad sulle kummalistena või valmistavad sulle valu. Vannu seda mulle. Mida sa mulle veel ütelda tahad? Vannu mulle enne, et sa lahkud ilma mulle sõnagi lausumata, isegi minule vaatamata aiman, kui sa armastad mind, siis vannu mulle. Sa näed, kuidas ma sinult, Anu, vannu seda. Mul oli nii hea, aiman son, viimne narrus, mida sul tuleb mulle andestada. Vannun seda sulle täna. Vaat nii. Kõigepealt eilse kohta. Sa küsisid minult äsja, miks ma tulinis meenekleidis selle parfüümi ja punaga huultel. Ma olin rumal. Ma ei olnud päris kindel, kas sa mind tõesti tahad. Ja sellepärast ma tegin kõik, et sarnaneda teistele tütarlastele, et sütitada sinus minu vastu kirge, oli see selleks? Jah, aga sina naersid ja me tülitsesime. Ja minu rumal iseloom sai kõigest võituma. Põgenesin. Aga mina tuli neile selleks, kes sa mind võtaksid. Et ma oleksin enne sinu naine. Aiman, sa vandusid mulle, aiman, sa vandusid mulle, sa ei küsi, mis pärast mõnuga. Sind muide ma ütlen seda sulle. Ihkasin kõigele vaatamata olla sinu naine, kuna ma sind väga armastan. Jooma armsaim. Pean sulle haiget tegema. Andesta. Kuule, ma ei saa sinuga iialgi abielluda. Aiman, sa vandusid mulle. Aiman minel, mine midagi küsimata. Kui sa kõneled, kui astud ainsa sammu minu poole, hüppan aknast alla. Panin sulle teda, Haimunud, vannun seda sulle väikese poja pea juures, tolle väikese poisi, keda me omasime unelmaid ja keda ma iialgi sünnita. Lähtunüüdla kulutu, kuuled homme kõik sealt kõik teada. Ole nii kena ja mine, Aimar. See on kõik, mida sa minu heaks võid teha, kui sa mind armastad. Kuuldu oli seen antiigone ja tema armastatu Haimani vahel, keda kehastasid noorsooteatri näitlejad Ivi Lepik ja Tõnu Mikiver. Antiigole saatus on läbi aegade vähemalt neljakümmet raamatul keerutanud ja on loodud kõige erinevamaid teoseid, seda teemat varieerides. Viimane antiigone teemal loodud näidend on meile teadaolevat teleandmetel tšehhi dramaturgi Peeter karvassi antiigone ja teised, mis on vapustav lugu fašistlikust vangilaagrist, kus üks naisvang püüab vaatamata surmanuhtluse ähvardusele vedelema jäetud kaasvangimata. Anuiantiigones kõlab inimese teema, kes keeldub igasugustest kompromissidest ja ohverdab oma elu õigluse nimel. 1943. aastal kõlas ant liigonna esietendus fašistide poolt okupeeritud Pariisis üleskutsena võitlusele hitlerismi vastu. Meie noorsooteater on lähenenud antiigonile oma kontseptsiooniga. Ma pole lavastaja Mikk Mikiveri ka selle üle rääkinud kuid mulle kõlab lavastuses peamisena kahe ellusuhtumise vastandamine. Ühelt poolt antiigone, kes maksku mis maksab, ei lähe ühelegi kompromissile. On lõpuni sirge ja teiselt poolt kreon kes võimu hoidmise nimel on valmis igasugusteks keerutamisteks alatusteks veretöödeks kasutab vastavalt olukordadele ja vajadustele kõige kõvemaid teid. Vaatajaid peaks lavastus panema mõtlema selle üle, missugune tee ja ellusuhtumine on õigem. Ja põgusa sissevaate huvitava dramaturgia nui loomingust, kelle teosed on populaarsed kogu maailmas. Lõpetamegi katkendiga antiigonest, mille esitavad noorsooteatri näitlejad. Ma ei taha lasta surra siin poliitika pärast sest see sinu põlineices ja kaeblik varimis mu valvurite vahel laguneb. Ja kogu sepaatus, mis sind on haaranud kõik, see on üks poliitiline asi. Nukinitel. Ma ei ole leebel. Kuid delikaatne. Armastan seda, mis on puhas, kena, hästi pestud servad. Mulle meeldib laibale. Hommikul kui tuul merelt on seda paliski tunda. Ja ometi mais sule haakinud. See on jäle ja rumal ja hirmus rumal. Kuid on vaja kuut Teeba, tunneks seda mõnda aega. Sa muidugi mõtled, et ma oleksin pidanud su venna matma, kui mitte mingi muu, siis vähemalt hügieeni pärast. Aga et need lojused, keda ma valitsen aru pähe võtaksid, on vajat laibalehk, leviks linnas vähemalt kuu aega. Te olete vastik ja võib olla. See on mu amet. Võib vaielda, kas tasub seda ametit pidada või mitte, kuid pidada tuleb talitada nõnda. Miks teieni teete? Ärkasin ühel päeval, teemad kuningana. Aga jumal ise on tunnistajaks, et armastan elus hoopis teisi asju. Kui võim siis oleksite pidanud ära ütlema ja oleks võinud seda teha. Kuid siis oleksin tundunud endale töölisena, kes keeldub töötamast. Ja see ei paistnud mulle, ausõna. Ja ma ütlesin ja. Seda halvem teile, mina poleks ja öelnud, mis on minul asjade poliitikaga tee vajadustega tee viletsate lugudega. Mina võin ei öelda kõigele, mida ma ei armasta ja ma otsustan selle üle, ise. Aga tee oma krooni oma valvurite ja kogu toredusega võite mind üksnes surma saata, kuna te ütlesite ja kuula mind, kui ma tahan, ei tarvitse mul teid kuuldagi. Teie ütlesite, jah, minul ei ole teilt midagi õppida, mitte midagi. Teie olete see, kes mind ahnelt kuulab. Ja kui te kutsuma valvureid, siis sellepärast, et tahate mind lõpuni kuulata, lõbustab ning ei valmistan teile hirmu. Sellepärast ta pöiategi mind päästa. Oleks väga mugav hoida väikestantiigonnet elusana ja tummana palees. Te olete selleks liiga tundeline, tolle ehtne türann ja siiski te saadate mu surma, te teate seda ja sellepärast on teil hirm, mees, kes kardab, on näotu. Ja ma kardan, et olen sunnitud sind tappa laskma, kui kangekaelne oled. Ja ma ei tahaks seda. Mina ka pole sunnitud seda tegema, mida ma ei taha. Tee võib-olla isegi soovinud mu vendamatmata. Jäta, öelge siis ometi ei soovinud seda, ma ju ütlesin seda sulle ja siiski te tegite seda ja nüüd lasete te minu surra, ilma et te seda tahaksite. See siis tähendabki olla kuningas ja soni laene, kreoon oma murtud küünte oma mullast kätte ja siniste laikudega, mida mu käsivartele jätsid sinu valvurid hirmuga, mis mu kõhu kokku kisub, olen mina, kuninganna jooksis halasta mu peale. Sest mu venna laik, mis ma hakkan talle tehtama, king küllaldane hind selleks, et teibast kord valitseks. Poeg armastab sind, ära sunni mind tasuma veel sinu eluga. Olin juba küllalt tasunud. Te ütlesite jah, teie ees enam iialgi maksmast loobuda. Taevas. Minutikski minust aru saada, sa väike idioot, mina katsusin siin mõista, on ometi vaja, leidub keegi, kes ütleb ja on vaja, et leidub keegi, kes juhib laeva, seda piirab igast küljest meri, mis on täis roimi lollusi ja viletsust ja Laivad tüür valvud. Meeskond ei taha enam midagi teha, nad unistavad ainult trummi tühjaks röövimisest. Ohvitseride aitavad ammu juba väikest mugavat Parm ainult telliste jaoks ja kavatsevad kogu mageda vee tagavara kaasa võtta, et vähemalt oma nahka päästa. Ja mass Räki ja tuul ulub ja purjed on rebenenud. Ja kõik need lojused kärvavad koos, kui nad ei mõtle muule kui oma nahale oma kalli naha päästmisele, tomat ühistele tegudele. Arvates, et praegu on aeg mõtelda, peensusteni kaaluda, kas öelda jaa või ei ja endalt küsida, kas tule kord ühel päeval liiga palju maksta, kas pärast seda suudetakse veel inimeseks jääda? Kahvatakse esimene lauajupp, et tekkivat auku kinni toppida. Karjutakse paar käsklust ja tulistatakse jõugu pihta, esimese pihta, kes paigest liigub jõugu pihta ja sellel pole nime. See on nagu laine, mis ründab silda su ees, nagu tuul peksab. Ja mehel, kes sinu tulistamisest jõugu hulgas kukub, pole nime. Võib-olla pakkus ta sulle alles eelmisel õhtul naeratades suitsule tuld, temal pole nime ja sinult samuti mitte. Sinulgi pole nime, kes saab klammerdunud rooli külge. Ainult laeval on nimi. 100 vintsutab torm. Mõistatsa. Ma ei tahagi mõista, see kõik on teie asi, minul on muudki mõtelda. Mina olen siin selleks, et teile ei ütelda. Hei ütelda, on kerge, mitte ütelda, tuleb higi valada ja käised üles käärida, tuleb elus kahe käega kinni haarata ja küünarnukkidel sellesse sukelduda. Kerge ei ütelda, isegi, kui tuleb surra. Selleks on vaja ainult paigal püsida ja oodata, oodata, elada, oodata, kuni sind tapetaks. Soon, üpris pelgurlik, son, inimeste väljamõeldis. Kujutled sa maailma, kuid puud ütleksid ei oma mahlale. Stinki vähemalt loomad on head, lihtsad ja julmad. 11 tõugates astuvad nad neist üle. Ja kui paljud neist kukuksid ja alati igast liigist üks järele, kes on nõus järglasi soetama ja käima sedasama teeb samasuguse julgusega nagu need, kes seal enne sedasamust. Finishis kuningas unistab loomadest. Leid oleks lihtne valitseda.