Umbes viis aastatuhat tagasi kolme suure lõunama jõe, Niiluse tiigrist ja Eufrati viljakates orgudes tekkisid esimesed riigid maailmas. Need olid väikesed linnriigid ja esialgu olid neile paljuski omased sugukondliku korra jooned. Tähtsamate küsimuste otsustamine, rahvakoosolekul, vanemate nõukogu valitav väepealik ja nii edasi. Aja jooksul alistasid tugevamad linnriigid endale nõrgemaid suuremaid väiksemaid. Valitav väepealik, tuginedes relvastatud jõule, ei andnud enam võimu käest. Ta muutus pärandatava võimuga ainuvalitsejaks ja võttis endale kuninga või vaarao kõlava tiitli. Sõjamehed ja kohtunikud muutusid tema võimu kindlustamise vahendiks, eks. Kes tema käske ei täitnud, seda sunniti. Kes julges vastu hakata, seda karistati. Kes kaitses, relv käes, endist vabadust. See hukati. Niilmus riik algusest peale, kui surveaparaat, mille abil väikesearvuline orjapidajate klass surus peale oma tahte kümneid kordi arvukamalt talupoegade ja orjade klassile. Riik ei kasutanud rahva kuulekuses hoidmiseks mitte ainult füüsilist jõudu. Veelgi paremaks abimeheks osutus usk ehk religioon Poleks sugugi haruldased juhtumid, kus valitseja ise kuulutati kas jumala pojaks või jumalaks eneseks, nagu seda tegid vaaraod Vanas-Egiptuses. Kuulake, kuidas sajandite sügavusest kostab sellise jumala valitseja võimukas hääl. Seepärast tuleb egiptlastele pingutada kõiki jõude, et valmistada minu suremat, tuli jõule väärikas kivist elamupüramiid. Sest kui juhtub kõdunema minu keha Hills, hukkub kogu maailm koos kõigi seal elavate inimestega. Kui tuleti minu armuliku palgete, peate heitma kõhuli ja suudlema tolmu minu jalgade ees. Ärge julgegi nuriseda ja öelda, et minu sugulased ja lähikondlased, kes on pandud teie armetute üle valitsema, On julmad, ahned ja ebaõiglased sess kan nendele langeb minu jumaliku palge õnnistus. Ja mida nemad minu nimel ja heads teevad, on alati õiglaselt tehtud. Vara rääkis õigust, tema alamad pidasid teda tõepoolest jumalaks. On teada juhtumeid, kus vaarao jutule pääsenud egiptlane minestas erutusest sest pole ju naljaasi ajada palgest palgesse juttu tõelise elava jumalaga. Hirm selle ees, et koos vaarao keha hukkumisega hukkub kogu maailm ajas Egiptlasi tööle hiiglaslike püramiidide ehitamisel. Nii veeti kokku üle kahe miljoni graniitpanga, millest ehitati kuni 150 meetri kõrgune heopsi püramiid, mida imetled veel tänapäeva maa ilgi. Lähis-Ida võimumehed olid veidi tagasihoidlikumad. Nad ei nimetanud ennast jumalateks, vaid ainult jumalate lähemateks, sõpradeks ja otsesteks volinikeks siin maa peal. Rahvale õpetati, et see, kes hakkab kuningale vastu hakkab ka jumalale vastu. Ja kui tal õnnestubki kavala kauba ja petise tööga pääseda kuninga kättemaksu eest maa peal siis ei tähenda see veeleta, pääseb jumala viha eest. Pärast surma. Kuulus Pärsia kuningas küüros laskis kuuendal sajandil enne meie aja arvamist raiuda kaljusse järgmised sõnad. Suur jumal, suur valitseja minu poole Baabüloni elanike õilsa südame sest ma mõtlesin iga päev Marduki austamisele. Kirjeldanud lähemalt oma vägevat valitsemist, kusjuures enesekiitus tõusis küürusel kohati kõrvuni, laseb kuningas edasi öelda. Kuulake kõik väikeste linnade jumalad palugemardu keelt iga päev minu elupäevadele lisa ja öelge Mardukile suurele jumalale, minu valitsejale. Kuuseeoo saaks küürosele ja tema pojale Kambõõsasele. Õige pea hakkasid Pärsia kuningad üle võtma vaaraode kombeid. Nad hakkasid kandma kuldkrooni ja Burtur riideid. Nende hiilgavas lossis pidi olema pidevalt 15000 teenrit ja nende ihukaitsevägi koosnes 10-st 1000-st valitud sõjamehest, keda nimetati surematuteks, sest nende arv säilis kogu aeg muutumatuna. Sammu edasi astusid muistsed kreeklased. Nendele esines juba selline riigivorm nagu vabariik kus valitsejad valiti orjapidajate ladviku hulgast rahva ehk Teemuse poolt. Seda nimetati kõlavalt demokraatiaks, kuid paraku polnud seal pea midagi ühist meie tänapäeva Nõukogude demokraatiaga. Ateena täiskasvanud elanikkonnast omas poliitilisi õigusi vaid 20 protsenti. Ilma õigusteta olid kõik naised, kõik sisserännanud ja loomulikult kõik orjad. Antiik-Roomas kujunes aga asi nii, et esialgu valitavad riigijuhid muutusid õige pea ainuvalitsejateks Tseesariteks ning hakkasid end samuti nimetama jumala pojaks või jumalaks endaks. Nii võttis kuningas Augustus endale ametliku tiitli, mis kõlas ladina keeles järgmiselt. Imperaator tseesar Augustus Liiwifiilius. Imperaator tseesar Augustus jumala poeg. Kuid jätame nüüd antiikaja ja heidame korraks pilgu riigile ja valitseja-ile. Kaugel keskajal. Feodaalkorra ajal oli riik Fjodaalide tööriistaks, et hoida kuulekuses talupoegi, pärisorje ja linlasi riigivõimul ja ka küllaltki ebakindel naturaalmajanduse tõttu, kus kõik eluks vajalik valmistati. Kohapeal ei tahtnud kohalikud surfiodaalid kuigi palju kuninga sõna kuulata. Sevis arvukate väike sõdadeni kuninga ja vürstide ning vürstide eneste vahel kusjuures kannatada said eelkõige kaitsetud talupojad. Kuid andkem jutujärg Fjodaalide eneste esindajatele. Mina olen kuningas jumala armust. Selle eest peavad läänimehed olema mulle ustavad ja kuulama igas asjas minu sõna. Nii on see ülevalt poolt seatud. Aga need kangekaelselt suur seodaalid ei taha kuulata oma kuninga sõna. Kui ma kutsun neid rikkalikule pidusöögile, kus on vardasse aetud grammuse metsiga, õlu ja vein aga voolavad ojadena, siis on nad kõik enneaegselt kohal ja kaklevad paremate kohtade rasvasemate suutäite pärast. Kui maaga nõuan neid sõjakäigule, siis ei ole neid tulemas ühtigi sest igaüks väriseb oma elunatukese pärast. Kui ma tahan neilt riigivõlgade katteks hõbedat, ajavad nad hambad irevil hauguvad vastu, et neil ei ole anda. Kellele oma kuningale, kes on kutsutud ja seatud nende löömaks, kes on issanda enesesaadik siin riigis. Ennoomine Ei, et heli, et spiritist saanudki. Men mu kõrvad kuulevad ülbet Ilmlikku käratsemist, nagu olevat seal sinasel patusel maal peale minu Peetruse asemiku, Rooma paavsti veel keegi teine issanda esindaja. Kas sina, kuningas, ütlesid seda müra? Sest mina olen kuningas öös Anda armust. Kas sa oled unustanud, et nii nagu kuu saab oma valguse päikeselt? Nii saab kuningas oma võimu paavst teelt. Nii et tuleks olla vagur ramm ja teada oma kohta. Issand, andestagu sinu ülbed sõnad ja lapsikud mõtted. Nähtavasti oled sa unustanud, kuidas kuningas peab end ülal pidama paavsti juurde vastuvõtule tulles. Vend ponifadsius. Tule ja loe härra kuningale valju ja selge häälega minu vastuvõtuetikett ette. Nõik surelikud, iseäranis väga kristlased vaatamata oma seisusele ja tiitlitele peavad Peetruse asemiku palgata ilmudes kummardu maa kolm korda maani ja suudlema tema duublit. Kusjuures kuningatele ja müürstidele osutatakse seda au, et nemad peavad suudlema krabavstikat. Kardinalid peavad suudlema paavsti paremat kätt, piiskopid ainult põlve. Kuningad aga nii kätt kui põlve. On vist küllalt selgelt öeldud. Ja ära mõtlegi, et sina või sinu kuningriik võib jätta tasumata kirikumaksud või maksmata piiskopikohtade müümise eest. Sest on ju olemas veel Rooma kiriku riik, millel on õigeusu levitamiseks gammaist mammonat hädasti vaja. Nagu kuningad, sätava kõlisevad vaja ei oleks nagu mina ja minu õukonda ei tahakski süüa ja pisut maist lõbu maitsta nagu meie suuseinapragu. Kuule, aga kuula, millist riivatust sa suust välja ajad. Anna issandale, mis issanda kohus ja see tuleb tuua minu kätte, alles siis peab antama keisrile, mis keisri kohus. Anna kui käsi õieli ja anna hui julged sõnakese vastu võtta, siis paneb veel kirikuvande alla nagu ta seal roomas, raha või mammonat vähe ole. Rahvastki laulab sellest, kuula ainult, mida väljakul mustlastüdruk hõõruda. Näen su laulu võtan ma pahelvastu appi. Bet teeks, pakutakse met, antaks ent sapi raudne rind, peidetud kuulds näha varju ning näeb lõvi kasu. Käid kandvaid eesli, karju Rooma maailma pea. Kuid ei peada, puhtus. Kõik, mis sõltuks sellest jääst, näitab ebapuhtust. Esimene eksimus lükkab teise kaissu. Mis põhja lähedal? Seal on põhjahaisu. Rahast keegi kuurias küll ei ütle, ära meeldib peale Hellüüduda rist, ümarRushi ja sära. Ning eks roomlaste rahulda kõikse meeldiv headus. Sest koos rahada räägivad, seal ju vaikib seadus. Nii oli see feodaalkorra kõrgperioodil 11. ja 12. sajandil. Ajapikku asi muutus, kuningavõim tugevnes ja Fjodaalse killustatuse asemel tekkisid ühtsed tsentraliseeritud riigid. Ka paavst pidin tagasi tõmbuma, kui töörahva rõhumisel töötasid riik ja kirik endiselt sõbralikult käsikäes. Keskaja lõpupoole ilmusid absoluutse Donarhid, kelle sõna oli seaduseks, mida tuli vastuvaidlematult täitma. Üks nendest Lui 16. kuulutas koguni riik, see olen mina. Ja kui teda hoiatati, et riik võib ülemääraste maksude koorma all kokku variseda, kui kuningas mõtleb jätkata niisama pillavalt Eluviisi, vastas ta pärast meid, tulgu kas või veeuputus. Kuid ka nende absoluutsete monarhide kõrval istusid mõjukate võimu kandjatena ja riigi tegelike valitsejatele vaimulikud, kardinalid pea Ministrite kohtadel. Üks nendest armaan, žanrüplesii hertsog Richelieu kirjutas 1642. aastal, mõni aeg enne surma. Oma poliitilises testamendis. Ma hakkan Helm et aadel konda tuleb vaadelda, kuivõrd riigi elu närvi millest oleneb suurel määral riigi tugevus ja pikk igav. Neid tuleb igati kaitsta ahnete ametnike eest, kes himustavad endale osa aadlikile kuuluvast varast. Kui aadlikud käituvad hästi kuningas suhtes ja teenivad teda tões mõõga ja hirmuga, siis tulebki nendega käituda hästi. Kui nad aga hülgavad oma esivanemate väärikuse ja truuduse troonile tuleb neid kohelda vastavalt jah, halastamatult. Kõik elutargad, poliitikamehed on arvamusel et kui töörahvas elab liiga hästi, siis ei ole võimalik teda hoida kuulekuses. Üksnes häda ja viletsus hoiavad ärimatut ja peente kommete rahvamassi vaos. Rahvast võib võrrelda muulaga, kes on harjunud raskusi kandma ja kes läheb ka kui talle anda pikem puhkus. Kuid siiski ei tohi muula üle koormata, sest siis ta ei jõua enam edasi minna. Ma tean, et mitmed Maiesteedid kaotasid oma riigi ja võimu sellepärast et mitte tahtes rahvast küllaldaselt koormata maksudega vähendasid nats sõjaväge. Väikene sõjavägi ei suutut aga mässavaid alamaid enam vaos hoida. Jumalik seadus kõlab. Ära võta oma alamatelt rohkem, kui nad anda suudavad kuid ära võta ta mingil juhul vähem, kui sa võtad, saad. Käi nende nõuannete järgi kuningas. Sinul rilt kestab kaua. Ilmselt ei käinud prantsuse kuningas kuigi hoolikalt nende kavalate nõuannete järgi sest ikka ja jälle oli riigikassa tühi ja riik vaakus pankroti lävel. Nii kestis see kuni 1789. aasta kevadeni, mil Louis 16. oli sunnitud uute maksude kehtestamiseks pärast väga pikka vaheaega jälle kutsuma kokku generaalstaadid. Siis plahvatas Prantsusmaal revolutsiooni kõu, mis pühkis minema feodaalriigi koos selle valitsejate ja privilegeeritud seisustega. Prantsusmaast sai kodanlik Waba riik. See ei mahtunud kuidagi Euroopa kuningate, nende õukondade ja ümmardajate hinge ning isegi kaugel Baltimail, kirjutas esimese eestikeelse kooliõpiku koostaja, Põlva pastor ja praost Schwartz 1870. aastal. Kiuslikud inimesed said Prantsusemal võimust. Seaduseandja kohus ülendas ennast kuninga Ülle kiskus riigi valitsust enne said kätte ja andis uut riigi seadust välja. Sedda viisi, et prantsuse maad priiriigiks nimetati, kel kuningat Enno ei pidanud olema. Ja et keik vaheülemate ja alamate vahel pildi maha jääma. Nenda, et köik inimesed ühesugused ja käigest orjusest vaba pidid olema. Euroopa maa kuningad, ei tahtnud ükski seda Kölvatumat lugu sallida ning saatsid omad söjaväed kurjategijate prantsuste vastu. Kõige prantsuse piiri peal. Olli pikkaline ja raskes sõda, kus siiski ei saadud, nende peale võimust. Ei jõua, ei taha, meie köitis hirmsaid asju Arra jutustada, mis sel ajal prantsuse maal sündisid enne kui 1799. aastal. Üks kindral, kelle nimi Napoleon Bonaparte selle Hullo vallitsuselle otsatendi. Napilt, poolteise meetri pikkune Napolion tuli võimule otseselt tääkida abil. Napoleoni aitas võimule Prantsusmaa suurkodanlus ja vastutasuks kuulutas Napolion eraomanduse püha kas ja puutumatuks. Kodanluse huvides laiendas Napolion oma riigi piire naaberrahvaste arvel. Takistas alistatud maade majanduse arengut, püüdis tõrksad Inglismaad suruda põlvili kontinentaalblokaadi abil. Kuid samal ajal püüdis Napolion kodalust oma tahtele alistada ja sundida teda riiki teenima ka siis, kui rahvaste vabadusliikumise ja võõraste vägede võiduka pealetungi tõttu prantsuse kodanlik keisririik varises pihuks ja põrmuks. Seepärast lõi kodanlus otsustaval tunnil Napolionist lahku, et otsida endale edukamat peremeest. Hoopis enam oli oma riigiga ja riigikorraga rahul inglise kodanlus. Mae leedisendželdumen inglise riigikord on alati paistnud silma oma mõõdukuse ja tasakaalukuse poolest. Samal ajal kui Prantsusmaal toimusid kohutavad revolutsiooni sündmused, võitles Inglismaa demokraatia ja vabaduse eest ning aitas kaasa isehakanud keisri Napoleoni ning tema riigi kukutamiseni. Loomulikult ei saanud me anda valimisõigust igale soovijale, vaid üksnes arukamate ja jõukamate klasside esindajatele. Tõsi küll, valijad moodustasid vaid käputäie kogu rahvaga võrreldes, kuid seest olid need varrakad ja targad mehed, kes teadsid, mis suunas tuleb riigilaeva juhtida. Nõndanimetatud tšartistide nõudmised tunduvad mulle seepärast täiesti ebakohastena. Jeeglise töölised ja käsitöölised, keda nimetatakse Kaczartistideks, nõuavad parlamendilt üldine valimisõigus kõigile meestele, kes on üle 21 aasta vanad. Iga-aastased valimised, salajase hääletamisega, valitud saadikutele, tasu maksmine, et ka vaesemate klasside esindajad saaksid olla parlamendi liikmed. Meie ei ole rahul 1832. aasta parlamendireformiga rahvast olnud sellega alatult petetud sest rahvas ei saanud sellega mitte kui midagi. Meie nõuame üldist valimisõigust ja rahva olukorra otsustavat. Parandamist kuulake ainult, nemad nõuavad, ime veel, et nad ei hakka nõudma valimisõigust ka naistele ja lastele, kes seda enne kuulnud on, need loodritele ja hulkuritele antakse õigus otsustada riigi asju. Nii nagu pea on perremees kogu keha üle peavad olema varrakad, klassid perre, meheks riigi üle, siis on riik tugev ja elujõuline. Inglise korraldus ja ingliseaadel oskasid oma ülemvõimu riigis säilitada. Karl Marxi tabava väljenduse kohaselt ei olnud kodanlik riik midagi muud kui komitee mis ajas kogu kodanlaste klassi ühiseid äriasju. Seda kinnitab juba inglise parlamendi valitava alamkoja koosseis 19. sajandi keskel. Ei ühtegi töölist, ei ühtegi talupoega. Ja seda parlamenti nimetati kõlava sõnaga rahva esinduseks. Kapitalistlik riik oli küllaltki kavalalt korraldatud. Nii mõnigi kord kasutas kodanlus oma otsese võimumaskeerimiseks nõndanimetatud kaheparteisüsteemi. See tähendab, et parlamendis kuulus enamus kohti kahele suurele parteile kelledest üks moodustas valitsuse, teine aga oli opositsioonis, kritiseeris valitsust, et võita sel teel valijate poolehoidu. Saada järgmistel valimistel enamus ja moodustada seejärel ise valitsus. Siis osad vaheldusid, kuid poliitika põhisuund jäi loomulikult endiseks. Samal ajal ei tohi unustada Lenini sõnu, mille kohaselt kodanlik vabariik, parlament ja üldine valimisõigus kujutasid endast ühiskonna, maailma ajaloolise arengu seisukohalt määratu suurt sammu edasi. Nad võimaldasid töölisklassil välja jõuda sellele ühinemisele ja üksmeelele, mille tulemusena koondusid miljonid töölised kogu maailmas parteidesse, kes juhivad teadlikult rahvamasside võitlust rõhumise vastu. 1831. aastal vallutasid üles tõusnud Leoli töölised ja käsitöölised kolmeks päevaks oma kodulinna kuid ei osanud kasutada võidutulemusi. Kodalusel õnnestus peagi Leon tagasi vallutada ja ülestõus maha suruda. Seesama lugu kordus rahutusli joonis kolm aastat hiljem. Ja alles 1871. aasta kevadel võtsid Pariisi töölised esimest korda ajaloos Priidi kui klassi võimuvahendi kindlalt oma tugevatesse kätesse.