Äsjakuuldu olid rumeenia laul ja Chaldas Vene esimese balalaikamängija ja balalaika kooli rajaja Andrejev yhelindid mis jõudsid teieni Eesti NSV teenelise kunstniku Roland Pikhofi sõrmede alt. Neid palasid on kuuldud korduvalt paljudes meie vabariigi paikades, samuti teistes liiduvabariikides ja kuues välisriigis kusjuures pea alati on need õigustatult pälvinud rohkearvulise publiku heakskiidu. Kaheksa aastat tagasi oli meie balalaikavirtuoosi esinemisest vaimustuses Peipsi-äärne rannarahvas. Nimelt esines siis Põlva rajooni kõige kaugemate maanurkade majandeis Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee propaganda ja agitatsiooniosakonna poolt moodustatud agitatsiooni brigaad. Roland pikov oli brigaadis ainus professionaalne kunstnik küll andekate, kuid väheste esinemiskogemustega taidlejate seas ja ta edu oli täielik. Aga kui jõuti vabariigi kagunurka lavale, jäi tema balalaika sõrmitsemise kunst siiski varju, mille kibu ees. Roland pikov oli nimelt see mees, kes tõi ühel puhkehetkel kalavaeseks peetud oravajärvest oma spinninguga välja 7,4 kilo raskuse haugi. Ka kõige heatahtlikumad orava vanataadid ei tahtnud hästi uskuda, et pillimehe käed tulevad toime nende juba poolenisti väljasurnuks peetud järvest. Sellise havipuraka väljatõmbamisega aga kohaliku kaupluse kaal registreeris täpselt rekordkala don naasi ning tegi lõpu kõikvõimalikele arvamustele tavalisest kalamehe jutust. Järvehiiglane fikseeriti samuti fotol. Kes aga Roland Pikhofi pisku rohkem tunneb, ei imestanud suurt midagi, et mees, kes iga kontserdi eel paar tundi pingsat treeningut Deeplissanda õnnestumiseks pillil võib jõudehetkel ka sootuks teistsuguste tulemustega maha saada. Karjala maaliliste järvede keskel oma lapsepõlve veetnud interpreet on sealtkandist pärinud siira armastuse ja austuse looduse vastu mis on tema alaliseks kaaslaseks ka Eestis, kus ta oma pillikeeltel on publiku rõõmuks lasknud kõlada juba ligi 30 aastat. Kui nüüd aus olla, siis ühtegi karu pole Roland pikov oma elus maha kõmmutanud. Kuigi juba üheksa-aastaselt sai ta kooliõpetajast raamatupidajast isalt üheraudse jahipüssi. Esimene jahil käiki oli koos isaga. Kogemustega kütt pidas pardi lennukaugust liiga suureks. Läbimatu ja hasarti sattunud väike Roland. Aga vajutas erutatult päästikule ning seesama vas saadud üheraudne tõigi väikemehele esimese uluki. Ja eks kalaspordikihk on alguse saanud samast oneiga ja Laadoga kallastest. Muidugi spinning ut siis polnud. Paati oli küll kaks, kuid kõrgete lainetega järvel olid need lamedapõhjalised sõidukid üsna eluohtlikud. Riistapuud kalasaak Laadogal tegi südame rõõmsaks ka suuruselt teisel Euroopa järvel. Oneegal said nii suured kui ka üsna pisikesed kalamehed kalurite, põhikalade, rääbise ja tindi kõrval ka suuri zoom kalasid nagu koha, latikat ja haugi. Sugugi harvad polnud ka need juhud, kui Väike-Roland järvelainetest välja vääriskalu siiga, lõhet ja harjust. Muide väikese õngemehe sealseks rekordiks kujunes paarikümne põhjaõngega seitse siiga. Pärast seda, kui puhkpilliorkestris alatasa agarasti kaasa löönud isa oli ühe peoõhtu loteriil võitnud balalaika hakkasse pill pisikest Rolandit võluma. Naabripoiss tundis veidi nooti ning see oli suureks abiks pillimänguoskuse omandamisel. Leningradi laste kunstilise kasvatuse majas sai Roland pikov juba põhjalikumaid teadmisi noodiõpetusest ning aasta pärast järgnes esimene kontsert. 12 aastasel kuulus ta Leningradi pioneeride palee rahvapilliorkestrisse mille dirigendikeppi hoidis nõudlik, kuid alati lahke ja abivalmis Iisak Doraieski. Juba tol ajal nimekas helilooja. Igaveseks on Roland Pikhofile meelde jäänud esimene esinemine solistina lõbusate noortemarsiga. Järgnesid esinemised Leningradi raadios ja filharmoonias. 18 aastaselt poissi dekaadil Moskva suure teatri laval. Ja siis siis algas kannatusterohke sõda. Sõjateed tõid Roland Pikhofi Eestisse tänu sellele, et tema ema suutis Leningradi blokaadirõngas ka kõige raskemaid näguripäevi trotsides alal hoida pojale armsat pilli võis Eesti riiklik filharmoonia ligi 30 aastat tagasi oma kollektiivi ridadesse vastu võtta balalaika solisti Ronald Picofi. Ametlik statistika ütleb, et tänaseni on Eesti NSV riikliku filharmoonia solist Ronald pikov esinenud ligi 3500-l korral sealhulgas ühel korral Estonia kontserdisaalis koos poeg Andresega. Kõige läänepoolsem esinemispunkt oli meie ookeani kalurite uju paasi pardal Šotimaa ranniku lähedal. Idapoolseim Magadanis. Lõunapoolsemat tähistab koobi kõrb Mongoolias ja põhjapoolsemat uus sadamalinn Tseweromorsk Murmanski lähedal. 1954.-st aastast alates kuulub tema arsenali balalaika kõrval ka Havai kitarr. Kuigi rännuteed on interprojeti viinud kuude välisriiki, pole ta jalg Havai saartele veel jõudnud. Kuid seda pilli käsitseb Taavil tooslikult ning on näiteks Havai lahkumise lauluga sadu kordi meie maa muusikahuviliste südameid soojendanud. Eeltoodu oli ametlik statistika mitteametlik aga pajatab etkui, Roland Picophil täitus 34 eluaastat sai ta kingituseks spinningu ning oma kälimehe. Eesti NSV teenelise ajakirjaniku ja tuntud kalamehe Vladimir Raudsepa käe all sai temast mõningase vaheaja järel Vasalemma jõel taas kalasportlane. Ja tuleb otsekoheselt öelda, et õnnelik kalamees, kellele kivi kotti pole vajagi soovida. Oma 300-st lindistan ta kasutanud vaid osa just neid, millega saatikanekanud. Kuid kala on selles sõbralikus peres alati piisavalt olnud. Ja ega interpreedi käsi ei värastaga jahipüssi hoides. Abikaasa Aune näitab külalistele meeleldi kahte patja, mis on täidetud Roland Pikhofi poolt lastud partide udusulgedega. Ronald pikovi loodusearmastaja profiilile on viimastel aastatel lisandunud uusi jooni. Lahemaa rahvuspargis, eru külas on tema suvila kujunenud ümberkaudsetele kolleegidele omamoodi mekaks. Lastakse hea maitsta muidugi samast lahe vetest välja tõmmatud trofeesid küll marineeritud või muul kujul. Kuid ühtlasi on Roland pikov viimase kaheksa aasta jooksul omandanud elus autoriteetse aedniku kuulsuse, kes spetsialistide poolt käsiraamatus lubatud viie kilogrammi asemel kogub põõsalt oma kaheksa ja pool kilogrammi mustsõstraid ja saab taimelt vähemalt kolm kuni neli kilogrammi tomateid. Tema saatide tunnustajateks ja sagedasteks nõudlusijatekson, eriti teised muusikainimesed, kelle suvekodud paiknevad Roland Pikhofi naabruses. Kuid egas selliselt saagitule iseendast. See on püsiv visa töö ja loodusearmastajale omase tõelise hoolitsuse vili. Oma aias vaatav Roland Picofiga oksa ja põõsa üle samasuguse tähelepanelikkusega nagu ta iga päev treenib tundide kaupa hoolikalt oma sõrmi, et suudaks kuulajaile pakkuda meeldivat kunstilist elamust.