Kui olin kolmanda klassi õpilane, kinkis onu mulle fotoaparaadi. Anu ei ole enam aparaat on alles. Võib-olla lootis, et minust saab fotograaf, heal juhul isegi fotokunstnik ei saanud. Ometi polnud see kingitus päris asjatu, kuigi palju läks teisiti. Sageli olen püüdnud lahendada üldtuntud probleemi, kuidas portreteerida fotograafi head fotot sõnades kirjutada fotokunstist, kuigi mõned arvavad, et fotosõnadesse ümberseadmine on sama tänamatu, kuid sümfoonia partituuri ümberjutustamine. Aga ikka üritan ma uuesti. Mõnikord on see töö aga kunagi põlema sealjuures unustanud seda poisikest, kes onu kingitud kaameraga püüdis teha esimest korralikku pilti. Aga kas see erinevus ongi nii tohutu ja tähtis? Prantslane Nathan har 1820 kuni 1910. Viis portreid. Nende viie portreega oleks ta läinud ajalukku ilma et tal oleks vaja olnud tõusta õhupallil Pariisi kohal täie süngetes katakombides koguda anekdoote, kirjutada raamatuid, joonistada karikatuure, anda välja ajada kirju ja teha tuhandeid teisi pilte. Tema arvukatest portreefotodest valin välja viis. Tüse joviaalne raskete laugude all kelmikad, silmad, Rossini poseeri. Juba loomult on ta hea modell, tunneb Nadaari ateljees ennast nagu kodus. Klopp tahtis lausuda midagi naljakat, aga pilt tehti n valmis. Pärast ütles mõne vaimukuse. Olen selles peaaegu kindel. Kotkapilguga kõhnerktoorberly uus. Ilmselt on ta fotograafi juba unustanud, läbitungivad silmad näevad midagi. Niisugust, mida nad ateljees ei saanudki olla? Berliooson iseendaga. Jako oma naerbeerunud ei tunne ennast mugavalt. Ta on otsekui äramine, kiirust valmis sealsemast tõusma mis tõi teda notari juurde. Kogused on huvi uue kunstiliigi vastu või lihtsalt lõiked, fotograafia oli juba moeasi. Öeldakse, et meer per, armastas efekte. Richard Wagneri mõtte pinges nägu Sirge käed kohmakalt rüpes, mees parimates loome aastates. Olen nagu olen. Poseerimatuses on tõde. Žalgunu ainult silmad. Neis on kõik elutarkusest üle kaasaelamise suure mõistmiseni. Tavatu foto. Nad ei teadnud, et Kuno silmades jäädvustata iseenda. Ja nüüd peaaegu sajand hiljem reportaaži meistril Jevgeni Haldeil valmis Võidul Lipp Rikstag'i kohal. Nende tundis mees, kes põlvedega müürile toetudes tõstis võidulippu sõjasuitsus Berliini kohale. Kui olin poisike, nägin seda fotot ajalehes, arvasin, et küllap võidu uhkust. Midagi säärast, nagu kõlab Iida toretsevad triumfi marsis. Noorukina arvasin kuulvat püha sõja raske rütmiliste meloodiat. Nüüd olen Jevgeni Haldei personaalnäitusel. Kõrvuti mehega, kes seisis tookord raistagi müüridel lipu heiskaja juures. Silmitsesid teda, kuulan, äkki mõistan inimloomuse üht põhiolemust. Ei, see ei saanud olla võidu joovastusega lahingulaule. Üle vabastatud linna. Kõlab teine mälu. On tulnud aeg unistada sest on aegu, mil just unistused nõuavad mehe jõudu. Et inimene jääks inimeseks ja elu algaks uuesti. Andestage, kui eksisin. Aga mõtelge ennast raistagi müüridele. Jah, neile, kes suutsid käia selle teel. Merlin Monroe portree. Merilin koerad pole mind kunagi hammustanud. Ainult inimesed. Vihkan matuseid ja et mul pole vaja olla enda matustel. Loodan, et üks mu lastest, kui mul kunagi saab neid olema võtab mu tuha ja puistab merre. Kui mind enam ei ole ja keegi küsib sinult, milline oli Merilin. Milline oli too närvin, Mandro. Mis vastaksid. Issand, miks on meie elu niru anne. Truman käpati mälestuste raamatust muusikaka meelonile. Miks kujutas Jerry Volzmandada puhtalt pilvitud taeva taustal? Alles pärast tema surma nägid nad tema inimlikku liigutavat katsetust. Ma ei tea, miks ta mind objektiivi ette seadis. Vaatan ja mõtlen, aga raske on sellest tolmukorraga kaetud naervas mehes tunda iseennast. Aga mõnikord tuleb mulle mõte, et mõte oligi just selles. Aeg läheb, pesed ennast puhtaks. Aga ei, naeragi enam. Üks hetk on jäänud siis, kui mul oli kangesti hea meel, et vili oli ilus ja mina oma tööga hakkama saanud. Mõtlen ja vaatan sellel pildil lähema kunagi vanemaks. Ja seda rõõmu ei saa minult keegi võtta. Võib-olla oligi mõte just selles. Rumaldas Racauskas fotosarjast õitsemine. Igal kevadel korjasin talle õisi. Ma ei ütelnud lilli. Korjasin põllult valgeid õisi, sest olen lihtne mees. Arvasin, et lilli ostetakse ja kingitakse. Mina korjasin neid põllupeenralt või metsaservalt ja viisin temale. Ega see kingitus olnudki, aga hea oli talle neid anda. 53 aastat. Kui kerge oleks tõusta, minna need paarkümmend sammu koduukseni tehase lahti ja näha teda. Kui kerge oleks, kui selle ukse taga poleks tühja tuba. Ja tema pearätik riide varnas kaotab aegamööda oma õied ja värvid. Nii raske on minna koduukseni, kui sind keegi enam ei oota. Korjasin täna lilli. Tõnu Tormise viimne foto Marju Mutsust. Püüan pooleteise aastakümnete tagant tabada tuttavaid näojooni. Tahan meenutada loetud miniatuurne ja jutukesi. Viimastest meenub ainult rütm, kerge habras. Üritan meenutada graafikat. Mäletan jooni ainult temale omaseid Olen näitusel. Pidin kirjutama oma esimese kunstiarvustuse arvustuse või arvamus, et kui see on õigem sõna see oli lihtne, sest tema kunst ei sarnanenud teistega. Et raske oli alustada. Kus oli algus esimestes kirjatöödes, esimestes joonistustes või hoopis kaugemal, millest ma midagi ei teadnud. Foto. Seekord viimne. Mõistaksin nüüd kirjutada paremini. Tema alasti tüdrukust tuules, milles näen liblikatiibu. Aeg tuleb ja puruneb vastu naise käega tõmmatud jooni. Ent russokaarik kihutab aega. See tuleb läbi rooside spikka till. Selle rattad keerlevad Madalmaade teedel, Mecklenburg-Is laud tasasel leedumaal marjumutsu loobuma. Viimsed šedöövrid. Tõnu Tormise fotolt vaatavad juuksetuka alt kaks tõsist silma. Kas ta teadis viimne sõit Anni lähedal? Murtud tipuga obelisk. Ärge mängige mulle muusikat sest vajan vaikust. Kas saab kogu mu rahvale mängida leinamuusikat? Vabaduse päeval, mil sain emaks? Ei saa. Tean, et iga vastsündinuga algab elu. Ka seekord on elu võitnud surma. Läbi minu, kes ma hoian oma last põlvedel. Kui ta saab suuremaks laulan talle hällilaulu.