Nii võetakse kodumaal vastu maestro prii Ardmat, kes täna hommikul saabus taas külaskäigule oma kodumaale Eestisse. Oleme Tallinna teatri- ja muusikamuuseumis. Muusika aplaus. Lilled. Väike kohvilaud? Ei mäleta, muidugi mäletan, neid on palju mööda läinud. Ja kauaoodatud päev, millal meile saabus külla Rootsist helilooja Priit tarne. Ja see päev on pidulik tema jaoks ja ka meie jaoks. Sest meil on suur rõõm tervitada teda esimese kollektiivina kodumaal, kus ta on palju aastaid ära olnud. Täna on tema esimene päev kodumaal ja tema 80. sünnipäev sellel toredal päeval. Lubage kogu meie pere nimel teile südamest südamest õnne soovida ja tere tulemast kodumaale kinni, see on lihtsalt väike mälestus teile sellest tänasest päevast kalased. Need olid teatri- ja muusikamuuseumi direktori Merike Saarepera sõnad. Väga koledad momendist nimelt härra Priit Pärna tõi kaasa suure paksu albumi kus kajastub kogu tema elu, tema loominguline tegevus algusest kuni tänase päevani kõik selle annata üle meie muuseumile, kuna tema arvates kodumaal on tema kui Eesti helilooja materjalide kõige õigem koht. Samuti tõi ta kaasa helilinte, kuhu on ta mänginud maa orelimuusikat. Viimased nendest on sisse mängitud 10. novembril. Muuseum on väga-väga tänulik. Ammugi juba olnud, mõtles, et ma selle raamatu ära toonud seda raamatu on tahetud. New Yorgi, seal on jurta, kurval keeldus mulle, et see raamat kuulub ainult sinna, et seal on õiged eestlast ja mina ütlesin, et ei Eestimaal on õiged eestlased Madendima siia, siin on tema õige koht. Ma siinkohal annaksin ühe väikese ülevaate teie elust ja loomingust. Püüan teha lühidalt teha, aga teie elu on niivõrd viljakas, nii ulatuslik tegevus olnud, et teda on võimatu vist väga lühidalt teha. Meie tänane külaline on sündinud Vändras. Juba tema isa oli väljapaistev muusik ja pedagoog köster-organist. Isa pani juba varakult poega klaverit õppima nelja viie aastaselt. Ja nagu Priit Arna hiljem. Teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna juhataja Neeme Laanepõld tegi kokkuvõtte maestro Priit Hardna nii elukäigust kui ka muusikalistest töödest-tegemistest. Siin sünnimaal. Härra ardna. Ma tahtsin küsida, et vist need ilusad sõnad, mis teie täna ütlesite ja need sõnad, mis teile täna öeldi. Need tulid vist nii südamest, et vist on kõige ilusam sünnipäevakink teile üle hulga aja. Ma ei ole kõnemees. Minu kõne on rohkem oreli juures, aga millest, millest koos öeldakse? Süda keeb sellest, kui suust välja tuleb, kohe. Mina ei tee poliitikat. Meil Rootsis tehakse koledast poliitikad ja mulle pandi väga pahaks seda, et mina tulen siia kodumaale ja aga need inimesed kõik Buagis sealt, ma nimetan neid niisugust inimest kõik tagurpidi targad. Minu meelest on ju ikka kõige tähtsam eesmärk see, et kodueestlased ja väliseestlased hästi läbi saaksid ja sõbralik muidugi kui te nüüd tagasi lähete, kas teil pahandus ei tule? Ma vilistan, mul ei ole sooja ega külma. Ma tulen uuesti siia tagasi. Mina ei karda mitte kedagi, ei ole vaja pika töökorda ja aitäh. Ma ja mina saan igaühega, saan läbi ja ma saan oma vaenlastega saan ma ka läbi ja üks vaenlane kohe õpetaja. Sest mina ei taha nii silmakirjateenrid, tema kirjeldab nii, Viisnikaavel saadab mul palju tervisid sünnipäevaks. Ja kahjuks oled saada nüüd oma mõtlenud järele pidada oma sünnipäeva. Kahjuks sünnipäevakodumaal see tema kodumaal ei olnud. Tema on kadakas ja et mitsu pidanud, pidid seal pidanud kahjuks meile kahjuks. Mina ei saa aru, et sind kahjuks, aga mina tunnen alati tagasi. Ei mina ei. Mina ei karda, kedagi ei ole nagu siin. Lillasid kõik puha, mõtlesin, tulid need inimesed mu kõik peo siin niisuguseid inimesi, nii toredaid inimesi, nii olegi Rootsis. Ja siis kuulasime lindilt juubilari laulu varsakabi mida kommenteerise esitas Els Vaarman. Kõnnin kevadega kuus. Nii tuli Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Inglismaal igal pool publikunõudeks suunad võrsunud läbi. Sest selle laulu sõnad ja viis väljendavad ju meie kõikide igatsus. Tahaks minna kevadega kuus.