Kodumaa põllumehe elu on endiselt Emmigrantlikus ajakirjanduses päeva probleemiks. Seepärast rääkigem täna veel kord Mulgimaa meistrimõtteist meie põllumehe, eilse ja tänase päeva üle. Mulgimaamehi tuntakse juba paljude põlvede jooksul kui taibukaid, jõukaid ja tublisid põllumehi. Mulgi talu aga kujunes kodanlikul ajal omamoodi hea majandamise ja töökus eeskujuks. Sellepärast kiskuski meid sinnapoole Nende arvamust kuulama asjade kohta, mis arvestades eelpool öeldut sealsetele inimestele eriti selgelt peaksid olema. Nimelt avaldas Ameerika Ühendriikide silma väliseestlaste ajakiri meie tee mõni aeg tagasi võitlejast maha võetud kirjutise pealkirjaga mis saab kommuna kadudes eesti põllust ära toodud mõtte mõlgutusi olevat aset leidnud kellelegi soomlasest agronoomi ja eestlasest kolleegi vahel. Arvasin siis, et selle jutuajamise põhitõdede kohta oleks kõige parem arvamust avaldada neil, kelle elu töödia tulevikku nimetatud kirjutises on nõuks võetud valgustada. Viljandi rajooni Paala kolhoosi kontoris võtsime laua ümber istet. 72 aastane Johannes Jürisson, Johannes vist tema abikaasa Marta vist ja samuti aastates majandi esimees Hans, uus. Kõik meie vestluskaaslased on põlised maainimesed ja nende mõtted maaelust ja tööst välja kujunenud nii mitmesuguseidki päevi läbi elades. Huvitusimegi kõigepealt sellest, mida arvab Mulgimaa mees maapidamise mitmesugustest vormidest ja variantidest, mis aastate jooksul endalgi läbi proovitud. Sain mina kätte asuniku koha ja selle suurus oli kolmteistkümne hektari, seal ei olnud võimalik kahte hobust pidada. Ja siis mina murdsin pead, et aga kuidas ma saaks nüüd niisuguse talu, et ma saaks kaks hobust pidada, siis ma saaks ka heinaniidumasin omale osta. Ja vaata isegi sedasi vahetasin ühekorra talu suurema vast ümber kus ma sain kaks hobust pidada, üks jõuetuge asunik oli, kellel läks haamri alla, pidi juba minema, sest oli ehituslaenud välja teinud, ehitus oli tegemata jätnud ja ja siis sain juba kaks hobust pidada, aga kui Me juba nii kaugele elasime, moodustasid masinaühistu, ostsime portsjoni traktori kood viljapeksumasinaga ja selle traktoriga hakkasime põllu peal kündma. Siis ma vaatasin toitudki, et küll oleks jaagu mulga sihuke traktor olema. Vaata kui hea traktoriga põllu peal töötada. Aga nüüd ma mõtlen seda vana aega tagasi, et kus ma nüüd läheks niisuguse viie korpuse adraga selle väikese maal ebapeale ma ei saaks seal ümbergi pöörata. Et vaata siis, suur talu on palju etem kui siin Veige talud, sertikki, mida suurem on majadidele, minu mõttes on palju kasulikum ja neid on palju. Näiteid, mis võiksime ette tuua, tehti meile soovitusi isegi kõrgemalt poolt. Et vaat, 50 hektari talu suurus oleks nii parasjagu olevat 80. Mõni pooldas juba saadakija sellest piirides, mis minul ennem volli talu küll ei tahaks teda näha, sest see on selle Aja kohta juba liiga veikene. Kui Öeldakse, et missuguseid aru peaks olema sulle, kui sa ta vastu võtaks, siis mina tahab ta sellisena suurena näha nagu vanasti oli parun püünel. Aga masinavärk peaks olema niisugune, nagu on paraad kolhoos Paaras. Nüüd siis võtsin nõuks tsiteerida eelpool nimetatud artikli nõndanimetatud põhitõdesid ja kuulata vestluskaaslaste mõtteid seoses järgnevaga. Maatööd peetakse praegusel ajal alaväärtuslikuks vähetasuvaks mustaks ja vaid nendele küllalt heaks, kelle nupp mujale jaga. Meie veene on, et ainult see väike aia ja peenramaa ainult mõningate individuaalloomade pidamise võimalus aitab kolhooside sovhooside süsteemi ülal pidada ja rahvast toita. Mina ei ole töö, mis mina olen pensionär ja mina saan pensioni 93 rubla ja sellega elaks mina vabalt oma abikaasaga ära. Abikaasa Sapkaavil, pension aiamaa järele ei ole vajadust ja nii on meie põllutöölistel ka põllutööliste juures kuuled sa nurinat, et aiamaa oleks nisu liis läheks ei tea kuhu sõidad peale tööga lõbusõitudele, aga nüüd pead sa minema oma madalitama ja aiamaad harima ja põllutöölise palk ei ole ju nii väga odav. Paljud oleks ju autoomanikud, kui neid autosid oledki nõnda käes olevad ja mina ise olen oma elu siis selle 20 aasta siis läbi sõitnud kaks mootorratast, Moskvitš 401, möödunud aastal 10.-ks maiks ostsin uue Moskvitši 408 musta töö, mis räägitakse mustast tööks, seda kõik tiivad meile, Jutraktust. Vaadake selle Peikeses kolhoosis, suurematel on rohkem masinaid, meil on neid vähem, sest meie põllupind on ka väiksem ja selle peal on ju 40 vana porti. Ja peale selle on vill, vill, kombainid, mis meil ei ole rohkem tarvis musta tööd teha, kui vahest, eks edasi sõnnikut tõsta. Rattur tõstab õhud kuus ja traktorit tõstab põhukuhja äärde kombain, liidab nad maa kombainis, lähvad terad otse ise kalluta kasti, ise kalluta, kastist läheb tema sorinal kuivadesse kulusse, sealt jooksevad elevaatori kaudu kõik kuivatisse kuivatist jooksevad nemad jälle välja, ele vaator liignevad. Vaat nüüd on kotisuu, mis kohus läheb sealt koti unal, seda koti tuleks siis tõesti käsitsi alla võtta ja tulevikus tehakse veel nii, et seda koti katsute annad, mitte käsitsi rohkem, kui sihutakse kinni, madin, viita minema. Vot, Johan, ma natuke parandan. Võib-olla numbrites saadakse valesti aru, sa ütlesid, meil töötab põllu peal praegu 40 vana võrdsoni muidugi arvestada, eks ole, seda kodanlikul ajal oli teil selle ostetud, selle 18. aastal oli see masin ühte vastutusse kordsena, vaat sina oled enne, oligi mehaanik, meil jääb arvestada hobus jõududele ümber meie praeguse praeguse nõukogude tehnika, eks ole. Tütar sõnniku tõstmer, sõnnikut tõstavad, kad, ratturid autodesse ja autod ja teised rannad veavad põllule ja laotab masin kaera. Vähe tuleb laotusse, seda ja põud, lükkab traktor sealt põllult kompaania hunnikud kokku, seal tõstab jälle. Marta, sina oled nüüd karjafarmi ekseeri, öeldakse nagu karjanaine on isegi vanast-vanast ajast jäänud niisugune kuidagi nagu alguses alustanud, karjusid. Mina ei ole eluaeg nii kerget tööd saanud ja ma ei tea, mina olen lapsest saadik rasket tööd nad tegema selle koha peal ja ja tasu ka selle töö kohta oli nii väike ja kui kunagi oli niisugune aeg eesti, hakkas peekonit välja viima ja hakkasime peekunizi kasvatama. Ja siis ma mõtlesin ka, et kaks teistkümne põrsast emis, nüüd ma jätan nüüd kasvama, et siis sellest saab raha, saab midagi osta, tahtsin just niidumasinat endil osta, heinaniidumasinat on raske käsiti teha. Ja ükskord sügisel hakkasime neid köökunise müüma. Siis esimese sordi teekond maksis ainult 28 krooni, nii et nutumaik on suus. See kohe midagi raha enam ei olnud, sest see kusi sööd kõik arvestada. Meie tee kirjutab aga kodurahva mõtete ja tahtmiste kohta edasi. Enamik kolhoosnikest sovhoosnikest unistavad peenramaa suurendamisest loomapidamise võimaluste parandamisest, vähesest ja lühematest, normipäevadest, kolhoosile ja suurematest võimalustest kroonult võtmiseks. See on varastamisest oma maalappi ja loomade tarbeks. Ja jätkab. Eestlasest, ei suuda ükski maapealne võim eraomandi saamise huvi ära kaotada. No Margusega meil ei tegeldaks, see peab olema hirmus vara, ülestõusnutest varastada, tahab, meie inimesed ei armasta väga vara üles tõusta, nagu minagi võtan. Kell neli tõusime üles, tööl läksime. No praegu kolhoosnik rahuldab puhkamine õilsa tund alles, mina olen ise põline maamees, sündinud siin sammas, kolhoosis, kasvanud siinsamas kolhoosis ja ja 20 aastat saab täis siin kolhoosi esimees olla nende koos rahvaga töötle mul kangesti see käib hinge peal ikka seal nuppu ja niisuguse masinatega nagu meil töötavad praegu karjatalitajad, seal peab olema keskharidus ja praegu ongi meil praegunegi lüpsjate keskmine vanadus on 30 aastat nisukest piimasaalid, nagu meil on. Kolhoosi karjalaudas öeldakse küll kolhoosiga ülevalt ja see usaldusvoolik niiviisi öeldi, et oh kolhoosi asi umbes oligi ütlejaid ei ole midagi parandatud salati all, tulge keegi praegu meie kolhoosiga piimasaali vaatama valgest kahhelkivist paypal masinat sees. Õige, nad on küll saksa päritoluga ühes laudas Liiduvamad sees, jep, jahutab piima, seal peab olema täitsa tehnilise haridusega inimene, kes neid masinaid üldse käsitleb ja palk, millest tuleb palk Meie toodangu tõttu tõesti nii palju kõrgeks. Tänavu aasta, mida me saada lehma kohta 4000 104200, kindel, et saame, saame piima, see on juba juba selge täiesti. Ja piima hind on meil võrdlemisi kõrged, on meiega halba all pinda piima eest ei saa. Ja meil praegu karjatalitelt saavad kuus kõigub palk 200 300 rubla vahel on praegu karjatalitaja palk üle 300 saanud üle 300. Rääkis, et kell neli üles, aga nüüd ütleme lööbis põllul käivadega enne kaheksat-üheksat ei hakka tööle, soojeneb aeglaselt, talupidaja, käin, käin aegusidki 17 10 tundi päevas, talvel muidugi. Meie alustasime ju hakkasime palja maa peale kõik viimast, kui palki panema ja ja mis siis ikkagi oli, ega siis neil suuri tagavara see ka ei olnud ja kui väikselt olime peeti, pidime ju kõik endile ehitama ja kõik on meil väga lõbus. Ja ikka võlga ja maa oli, meil ju pidi olema kord matsetud. Iga kui juba lumi maha tuli, siis hobusega ikke metsa, mida muidu ei saanud ju eladega olla, ei saanud neid võlgasid ära maksta, sai, sai ehitada, siis hakkasime siin asulikuks, siis saad, kui talvepidi hobusega väljusteerima, nii palju raha said võlga otsalt, mis Sunti maksa tuli ja protsendi teravaks, aga kui juhtuks sedamoodi ja taastaks talude paneksid, et inimesed rüüd nagu varasemat tööd läksidki kell neli ja pikad tööajad tegid, kui nüüd järsku paneks seda siukse tööga? Kurat, teadlased teevad, nad ei ole täna valinud juba seal kaks kas puhuvad üles? Ei ajale? Lähemalt vaadates põlved ära ostnud ja, ja nüüd on ikese töö on nii mitu korda kergem ja sissetulekud suuremad. Jätkame siinkohal jälle Eestimaa rahva elu ja saatuse vaagimist pagulasajakirja meie tee artikli valguses. Need, kes oma talu piire teavad, saavad need edaspidi ikka ära määrata. Kes endistest talupidamistest huvitatud hakkavad seda tegema ja seejärel jälle töötama kindlasti tohutult suurema huviga, kui ta seda teeb sovhoosis kolhoosis. See iseendale töötamine on suurema jõuga kui nii-öelda aatomijõuga käivitatav, ükskõik milline masin maailmas. Oma maahuvilisi on kolhoosnike sovhoosnike seas külluses. Minu talu oli suur 27 hektarit kogusummas kõik seal mets ja sool ja raba ja ja sellest, mis kõlbas, harisin mina kõik ülesse, turutasin ära ja Ollika kultuurkarjakoplid mul olemas metsal traataed ümber. Aga Navesti jõe ääres oli mulle kuus hektari, vaat sellele ma ei saanud kuidagi peale minna, sest jõgi vastas nii palju v gara, et ei olnud võimalik üle sariga. Kuid nüüd on jõgi ära süvendanud. Yardervesid jõe ümbrus, meie kolhoosipiirkonnast on puha juba ümber Kültud. Ja kultuur hein peal. Nii et praegusel korral, Meil vedelevad põhuhunnikud, põllu ääres pistetakse tuli otsa. Roomad söövad kolhoosis ainult skulptuur heina, mina kardan seda, et kui talud antakse tagasi, meie teame kõik ning põllupiirid ära, egas nad põle ju kusagil ära rändanud sealt ja ja ara, siis tuleks siuke aeg tagasi, kui vanaste paruni aeguseljat tsi põllumees jookseb ära Pealt. Ja teda tuleb kuidagi sunniviisilelt tagasi tuua, tema seal põllu peal ei olegi nii kerge vaevaga kui meie üksik talu, siis hakkaks pidama nagu menüüd, tiime tööd nii väikse vaevaga, seda ei saa üksik talu ära pidada. Lõpuks viinud soomlane jutu eesti pagulastele ja avaldanud arvamist, et Ameerikas, Kanadas, Rootsis ja ka mujal on küllaldasel määral nii jõukaid ja majapidamistest huvitatud eestlasi, kes võivad mõne praeguse kolhoosi hinna koos liikumata liikuva inventariga panna dollarites selle valitsuse lauale. Ei võeta nii lolle inimesi, lini vol inimese kirjutanud, et ei tea isegi mitte midagi. Esiteks valitsus, maa teen või maa, meie oma, eksole ja kuigi mõnel niukse pagulasel seal on niisugune rahasumma, siis ilma püksata ei hakka siin küll sellepärast, et ega see rahvas enam sulase elu elada ei taha. Kui siia tuleb nüüd üks jänku ja maksaks meile kolhoosi kinni ja võtaks mind sulaseks ja kui temal siis puhastulu ühe korra üle jääb, seda tema meil ei jaga. Aga meie jagame igas sügise seda salli isegi palgale juurde 30 protsenti. Aga kui ta maksaks rohkem kui praegu, saate ta pankrotti kuradi linna käputäie. Võtad Sisvee ameeri koonerdada, poetama, ega seal kodanlikul ajal. Võtame siin näiteks meie omade hoolski pidermanni, Talvuli pidas sulaseid ja ootame, lasulased toodi siis siin Vana-Pääs, vaev oli ilgelt palju nii maa, Eesti lihas, tassi mis ta oli, ise oli Tallinnas mingisuguse laevaehitusinsener või kõrge koha peal. Ja, ja pidas seda siis selleks, et minu talu ja selle talve kogu aeg juurde võtame ise oma tulud ja jagame nemad. Ja pealsilodoomama vägede maad on, aga ütleme, tema ostab ära, siis oled sina box ja aga praegu on, meil on omama. Sest meil on peavoolu meedia otsuseid ja kui esimees neid otsuseid ei ole täitnud tuleni järgmise aasta kokku olime mürtsu ja lõuanemikstid täitmata jäänud. Ja, ja kui see oleks mõne paruni käegi kolhoosunud, siis tema ja kaks, mitte 30 protsenti oma töölistele ja peale selle polk muidugi palk, palk ja palga saame iga kuu kätte. Võtame niiviisi möödunud aastal meie keskmine inimtööpäevatasu kuus rubla kuus kopikat selle kuue rubla kuuele kopikale. Aasta lõpul jäi kasumit nii palju majandile üle, et saime jagada kolm protsenti. Seda saab iga lihtsam laps välja arvestada, kui palju 30 protsenti teeb kuuest rublast kuuest kopikast ja vot sellega kujunes tema aasta töötasu. Lisame selle jutuajamise lõpetuseks veel mõningaid Paala kolhoos, iseloomustavaid üldandmeid. 1967. aastal oli majandi kogu sissetuleku suuruseks 588500 rubla. Sellest summast 136000 rubla laekus taimekasvatusest 418000 loomapidamisest ja ülejäänu mitmesugustest väiksematest teenustest ja tuluallikatest. Üldtulu jaotatakse alati printsiibil, et vähemalt 50 protsenti sellest saavad majandi liikmed vastavalt nende osavõtule kolhoositööst. Umbes 22 protsenti investeeriti 1967. aastal uute tootmishoonete ja elamute ehitamiseks uue tehnika soetamiseks. Nii näiteks sai möödunud aasta jooksul katuse alla laut 200 pealisele loomakarjale. Ehitati kaheksa korteriga elamu. Osteti juurde üks kombain ja traktor, heina pressimise masin ja nii edasi. Ülejäänud tuludest kulus 67. aastal osa taastootmiseks nimelt seemnevilja uuendamiseks, loomade tõu parandamiseks, tööriistade remondiks, samuti kultuuriliste ürituste peale majandi laste pere tasuta toitlustamiseks koolis ja nii edasi ja nii edasi. Ja kuigi 68. aasta pole veel lõppenud ning seepärast selle aasta kasumitki lõplikult kokku võtmata, aga majandi rahvas ise arvab ja möödunuga kinnitab seda, et edasiminek möödunud aastaga võrreldes pole mitte ainult kukesammu pikkune.