Seisame meie laulupidude traditsiooni 100. aastapäeva künnisel ei ole enam järel neid inimesi, kes viiksid selle sündmuse hälli juures. Ainult koltunud raamatute ja aja lehekeste küllaltki katkendlik kirjutiste abil. Võime tänapäeval esile manada pildi meie esimestest üldlaulupidudest. Meile teadaolevail andmeil on üheks vanemaks laulupeo veteraniks 86 aastane Padiselt pärinev muusikamees Fernal Õun roos. Alates 1896. kas aastast on ta laulja ja pillimehena osa võtnud igast laulupeost, kujutades endast seega meie üldlaulupidude elavat ajalugu. Olime hiljuti verre Rõun roosil külas ning püüdsime tema rikkalikust mälestuste varasalvest ühtteist ammutada. Kuidas see kõik siis alguse sai? Vaatasin seal oli, seal oli inimesi, seal, ma arvan, koolibeda Treiman ja taluperemehed ka nendel ei oska minu isa kui Tartus esimene jalu käisid jala, seal sealt uuringust transpordivahendid ei olnud, raudteed ei olnud veel sel ajal aga nooli tarvis. Memme ja hobused ka niisugust ei olnud ja siis hakkasid seal Aminime, käisid Tartus ära ikka palju olid väga vaimustatud sellest, kui tulivad tagasi hakkas, kohapeal ka ikka hoopis energia seda asja arendama, puhkpillid telliti ja laulukoori täiendati ja kohapeal anti seal kontserte, sattus minu kätte protokolliraamat, selle ma andsin teatri- ja muusikamuuseumi, andsin selle hoiule. Seal oli huvitav, põhikiri oli tootusele ära, no seal olid väga karmid nõudmised, olid. Nende kohta, kes võeti laulukoor ja puhkpilliorkestri liikmeks Ja need, kes laulukoori puhkpilliorkestri liikmed tantsivad, Asla, need ei tohtinud ennast purju juua, see tähendab ikka võtab vajadusega mitte päris nii täis juua. Ja sees eal ta ei tohtinud. See pidi olema ka niisugune suur asi. Muidugi palvevennad ja pastori, nendel oli ju ka seal sõna kaasa, rääkisid, nemad kuulusid selle muusikaringi endale ja siis tuli seal jutuks nii et, et suurem osa ikka peab olema vaimulik laud ja ja nii edasi ja muusikapalad ka, et mitte tantsuks ei tohi mitte ette mängida, mitte kunagi. Treiman vaidles sellele vastu järjegi etendust, auk oli seal, see vennastekoguduse esimees selgitas otsa, mis järsult läinud ei pea inimene ka mitte tegema. Ja Treimani temagi järgmises korras koos ühte mõõduks 100 näidet. Mis Jeesus pole käinud, aga inimene kõrbet ja sellega meil batka pole teinud. Aga millal teie siis ise hakkasite nii laulma ja mängima puhkpilliorkestris? Ma ei mäleta täpselt. Käisime laulupeost, ma mõtlesin, et 1896 aastat vedas, nagu paar aastat varem, kui ma olin juba 10 või 12 aasta ja siis ma hakkasin korneti mängima ja nii et laulupeoks olid mul laulupeol selginud, mängisin korneti. Aga, aga laulukoor laulis ka elust ja mulle hakkas see koorilaul ka meeldiva korjuid räimel laulukoori kaasneda ja siis ütles novot, proovime ära, seal sa laulad, ikka tee elu rida, laul, Treiman ütlesite. Keeerroriks ei sobi, aga teistelt Kell seppa mul hinge natuke ja siis ma mõtlesin, et kuna siis niimoodi, et naised laulavad täiest häält ja mina pean skaalal naisega ühtlases on vahel see ikka ei lähe, aga lõpuks eetikalause ja pärast jäin nõus ja sellepärast, et lauliga tõmbas, siis läkski, laulis teist häält. Aga kas me nüüd püüaks natukene meenutada, kuidas toimus sõit kuuendale üldlaulupeole Tallinnasse? Vasalemma raudtee oma jõulud sõitsime hobusega, sõitsime Käia sealt rongi peale ja, ja rongiga sõitsime Tallinna. Ma ei mäleta seal kusagil, puud olid baasia ja põud siia siis ööbisime. Ja muidugi tõusime üles, mindi siis laulu lauluväljakule, lauluvalik oli muidugi Tartu maanteel sel ajal praegunegi laulupeo tänav seal, noh, seal oli muidugi siis kõigepealt laulukoor, üldjuhid olid siis Karl August Harman, Konstantin Türnpu ja Johannes Kappel. Kõigepealt hakkas juhatama Härm. Ärman oli väga populaarne alguses oma laulu ja mängu kaudu kuskil Hennoste ja kuidagi nii sümpaatseks, lauljatele. Muidugi üldjuhid olid kaitsev toru kevades, prakkides ja nii edasi. Käärman juhatama hakkasesterlites, laulides varre kõrges ja lauljaid Ablideerises ja oli tähendab väga südamlik kontakt loodud. Nojaa, Aluldaksid kahesti. Nathan pooli noormees sellele äsja Peterburi konservatooriumi lõpetanud, see poiss oli hoopiski nõudlikum mees. Seal kuidagimoodi idaaastat seal, aga ta knows ikka seal dünaamikat ja kõiksugu asju, millest ma sel ajal aru ei saanud ja ei saanudki häda kontakti, aga siis lõpuks oli enda loodud laul laul. No selle laulu lõppakord kõlab kõrge siiber voliga ja kui siis naisrühmad selle väga puhtalt välja laulsid, siis sattus vaimustusse ja kontaktoriloodi Abluateeris lauljatele, siis kolmandaks tuli katel. Kappel oli ka nõudlik mees, kallis mari oli seal punkteeritud nootides kuidagi ikka ei tahtnud rooli, aga nooruses treenis, treenis ja lõppude lõpuks jäi sellega rahule orkestrist joodes David Virkavus. Tema oli juba hoopis teistsugune mees, tema oli nii külamehe välimusega, oli kodukootud perekonnas ja ei olnud kergelt krae a- keeratud krae oli kandis säärsaapaid, Ansipi inimestel aga isalikku nõu. Ja näidik jäi ka siis seal rahunenud. Aastatega on muidugi palju meelest läinud. Aga mis teile meie pikast laulupidude ajaloost siiski kõige eredamalt meelde on jäänud? Eredamalt võiks ütelda 1000 90 aasta laulupeo, kui Estonia teatri nurgakivi panemine oli seal, esines helmel korteril sümfooniaorkester ja siis esimene jättis mulle väga sügava mulje. Mäletan nagu mängiti Finlandia, seda korrati ja korrati kõige suurejoonelise Nuliga. Viimane laulupidu seal peab, ütleme ikka kunstiliselt ja kõigiti korda läinud. Ma tean, et te alles eile tulite Tartust tagasi, pikk teekond on selja taga. Missugused muljed jäidele Tartu laulupeost? Tartust esimene pähe olid need laulmised ja puhkpillid. Võistluslaulu siin näha on, ülikool alas ei pääsenud, sellepärast oli seal palju rahvast ja tuli akna tagant kuulata. Aga puhkpilli, see toimus põllumajanduse akadeemia aulas, seal, kuhu see kõik ära seal esinenud puhkpilliorkestrid on kõik tugeva töödelnud. Esikoha sai teenitult muidugi Tallinna tulidele, selliseid Orusaar juhatusel aga peab ütlema, et ka teised mets, kondiitritehase Kaleva orkester ja võimsad orkestrid on olemas. Hästi mängis ju Tallinna polütehniline instituut jaak tublisti siis ka Vändra puhkpilliorkester. Laste laulupeo kontserti kuulasite. Kuulsin küll koridorid, kõik hästi ettevalmistatud. Minu arust aitab, see on võistulaulmise traditsiooni taas elus on palju kaasa meeleolu, kultuuri, valupidude. Taseme tõstmiseks. Ja ma arvan, saadud mulje põhjal, et Tallinnas juubelilaulupidu saab olema vägev. Mõne päeva pärast tulevad jälle Tallinna kümned tuhanded lauljad ja pillimehed. Juubelilaulupeo rongkäigus sammub ka Keila puhkpilliorkester. Kui te selle esireas märkate klarnetit mängivat hallipäist meest, keda aastate koorem on vaid veidi vimma tõmmanud, siis teadke, et son, Werner Õun, roos mees, kes läheb oma elu 12.-le üldlaulupeole.