Minu vestluskaaslane näeb oma aastate kohta üllatavalt hea, võiks isegi öelda nooruslik välja. Päris noor ta ju enam pole, nagu meie jutust selgus, aastaid on juba üle 60, kuid teiste omavanuste inimestega võrreldes on see, mis ma varem ütlesin, täiesti omal kohal ja paikapidav. Ja mis veel enam seda reipust alla kriipsutas, on energilisus ja suur südamlikus, millega mind vastu võeti. Nii polnudki õieti vaja midagi küsida, lihtsalt avada mikrofon, sest minu võõrustaja Olga Preis, kes 1965. aastal oli otsustanud jäädavalt lahkuda kodumaalt, oli nüüd kaks aastat hiljem juba siin tagasi ning asus kohe ka jutustama, kuidas ja miks see kõik toimus. Ma mõtlesin kord niimoodi, et noh, et teate juba 23 aastat ma ei ole oma poega näinud ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd sinna pääsen, et ma enam ei tule enam oma poja juurest ära. No teate, nii mõtlesin jah, jah. Aga teate, elu näitab hoopis teisti. Nendel on oma elunimed nii sameti, hommiku hommikul lähevad tööle, õhtu tulevad abikaasaga mõlemad lapsi, neil ei ole. Mina terved päevad üksinda kodus Ühegi ka ei ole sõna rääkida, ühtegi sõpra ei ole, kuskile minna ei saa, kui poeg viib, saan kui ei vii, ei saa, võõras linn, eks ole. Ja keelt ei oska, vana inimene ei õpi ju enam. Väga raske on õppida ja mul ei olegi nii väga hea pea, et ma teen nüüd vanas eas õpiksin veel inglise keele ära. Ei seda võimata ana, palju öelda, mul on juba aastaid, ma olen juba 64 aastat, saan vanaks, mul polnud 42. Aga ütleme niimoodi, kuidas elu Austraalias oli, kuidas poekülas halvasti ja ei, ta ei saa ütelda Talvast, aga tema eriti mitte ei ole, et tema on nüüd rikas, sellepärast et kui minu poeg läks Austraaliasse, siis tema jäi haigeks, temal olid kopsud haiged ja tema ütles, et tema oli mitu aastat haigemajas. Ligi kolm aastat oli haigemajas kopsudega ja ütles, et teised eestlased olid juba juba juba jalul, et minul ei olnud mitte kui midagi. Talinoor, poisikene, kui ta läks ära sakslane mobiliseeris need viimased noored 44. aastal. Jah, ja siis ta niisuguse raskustega ta siis sinna kuidagi läks ja jäi. Aga nii, et ei saa ütelda, et ta on rikas, aga elab ilus, aga ilus elu ei saa ütelda omal omal on maja ja ilus auto, on, riided ka korralikud, nii et ei saa ütelda. Ühesõnaga selle poolest, et seal oleks olnud millegist puudu, ei, seda mitte seda ei, seda ei saaks ütelda tõesti, siis ma valetan, kui ma seda ütlen. Ja minul ei oleks muidugi poeg ütles ka tema ja siia, et sul ei ole midagi muret. Et ainult oleksin kodus ja aga teate, et kui ma olin juba neli kuud ainult ära ja siis ma juba salaja mõtlesin, ma ei avaldanud pojale, ma mõtlesin, et et ma siia küll jääda ei saa, et kuidas ma saan seda pojale ütelda ja see oli väga raske küsimus, mul. Siis ma saatsin sotsiaalosakonda, tahtsin teada, kas mul binson antakse, siis vastati ka sealt, et jah, sellest päevast hakkab lugema, kui, kui siia kodumaale saag. Kas mulle antakse korter tagasi, kui ma tulen kodumaale ja mulle vastati, et jah kohe saate korteri tagasi, võib-olla, kui mul ei oleks korterid olnud ega, ega ei oleks seda pensioni olnud. Võib-olla võib-olla mis ma oleksin teinud? Sellepärast et mul on juba aastaid ja siis? Aleks, võib-olla ehk oleks olnud, et oleks jäänud sinna, aga, aga siis see koduigatsus, see oli hirmus suur, minul küll eriti ja ja noh, siis ma ükskord hakkasin ikka rääkima. Et vaata, et asja asjalugu on ikka nii, et ma ei saa jääda siia, et mul on hirmus igav ja ja lihtsalt kodumaa igatsus nii suur ja ei ühtegi niisugust puudega põõsast ega midagi ei ole, kui meil. Olgu, et seal on kõik ilusad lilled ja üleni puud on õisi täis, aga mina ei vaheta mitte isegi meie kadakaga. Sellepärast et need on minule jäänud juba ma olen juba vanaks saanud siin ja elanud nii aastaid ja siis ma ei saa ühegi gamma, ei vaheta, omab oma puid ega ühtegi asja ja, ja oma rahvast. Kas teate, kui, kui suur väärtus on oma rahval, kui neelame kodumaal, siis me ei oska seda hinnata. Aga kui me oleme võõrsil, siis me, kui me kuuleme eesti keelt, siis see on nii armas, et lihtsalt pisarad tulevad silmi. No tõesti, kui ma sõitsin tagasi, tulin ja Moskvas. Ma läksin lennukisse, hakkasin minema ja seal oli kuus tütarlast ja nad rääkisid eesti keelt. No tõesti, mina, isand nutu pidada. Mul oli nii hea meel, ma mõtlesin, et kas tõesti, ma olen nüüd kodumaal? Vot nii armas on kodumaa ja oma rahvas, mina ei saa seda unustada ja mai võõrsil käin küll, ütlesin pojale, et üks, nelja aasta pärast, kui olen terve ja elada, siis ma tulen jälle. Tulen külastama. Sinna elama. Ja mina kunagi mais algend oma kodumaad, ega ma ikkagi hindasin teda, aga, aga nüüd ma alles Dians, kui suur väärtus sellel on? Ma, ma tõesti varem ei osanud nii hinnata. Poeg ütles niimoodi, et väga kahju, et ära lähed ja ma saan aru, ema, et et sul tõesti on igav siin, et ka minul on kodumaa igatsust. Et mul tuleb vahel nii suur koduigatsus, et läheks kohe linnutiivul sinna. Aga noh, teate, ta on oma elu kord sinna alustanud ja, ja nadi, nad mõtlevad, et meil on väga halb. Ma isegi pidin pojale palju rääkima, enne kui ta. Jah, ma ütlesin, et eks ema räägib ikka õieti. Et neile ei ole üldse praegu, et me võime elada. Ei saa ütelda, et Donald, meil on palju halvemaid olukordasid olnud, aga praegu elavad kõik ja kes ma ütlesin pojale ka, et et ma usun, et kui sina oled nii korralik mees kui sina, kui ma näen, et ei võta viina ja niisugune hästi püüdlik ja et siis oleks kodumaal oleks elanud kodumaal, et sul oleks ka olnud maja ja autokindlast. Muidugi lahkumine oli raske ja aga ei tea just nagu hinges niisukene Tartus ikka veel näeb. Ta arvas, et ta laulupidu nüüd tuleb meile siis ta tuleb laulu pidule. Kui ma sõitsin Moskvas teises lennuväljalt tehisi bussiga ja siis ma nägin tee ääres olivad kuused ja kased juba seal, oi kuidas males males neid kallistanud ja, ja ma ei tea, mis ma oleks teinud, kui hea meel mul oli. Ühesõnaga, jõuluks tagasi kodumaale, jah, seal ei ole kuuske, seal on nailonist kuused ja mõni toob nänni, missugused erinevad männid on, näete, mul on seal veel käbi, männikäbisid, käin paar tükki seal niisugused omapärased ja. Nii et seal ei ole, niisugust ei hakka kuuselõhna jõululauba õhta toas elan mis siis ikka, muudkui nutsin Eesti kõige enne ja kui juba Tallinnasse sain lennujaama ja hea meel oli, nii, niivõrd hea meel oli ja siis justnagu ei olnud seda rasket lahkumist meeleski kõik see üllatus, et sain kodumaale tagasi, justkui see minul momendist siis muidu muidugi raske ikka tee peal mõtlesin ja väga raske oli lahkuda. Aga noh, sellest kõigist sai üle ja ja nüüd tunnen ennast, et ma olen täiesti rahul. Ja. Ja niimoodi ta minu arvates peakski olema? Jah, käiakse siin ja lapsel elada siis alati seal, kus süda rahule jääd. Just nii. Ajasime juttu Austraaliast Repatrieerunud Olga Preisiga.