Külaline. Meie tänane külaline Karl Saks on lõpetanud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti õppe ja tegeleb peale tantsu- ja etenduskunstiga elektroonilise heliloomega. Artistinime Kubus, Larvikal. Carli käekirja on loometee algusest peale iseloomustanud liikumispõhisus oma kehakesksus, tugevalt kontseptuaalsed lähteideed ning piiride uurimine. Kohe vestleme, kuidas Karl seda kõike aga ise näeb. Tere, Karl, tere tulemast stuudiosse. Tere kuulajatele, ütlen ka teadmiseks, et me sinatame saates, sest tunneme teineteist juba pikemat pikemat aega. Sa oled öelnud, et sellise teadliku väljendusliku liikumise juurde ja erialasesse tantsuõppesse jõudsid sa tegelikult enda sõnutsi üsna juhuslikult. Kuidas nõnda? Peale kooli lõppu mul ei olnud küll erilist ideed, mida teha, üks soov oli minna ajalugu õppima. Ma olin niisugune naiivne soov, sest koolis oli ajalugu, aine, mis mind kõige rohkem käivituse, nagu pani mõistma elu midagi taolist läbi hariduse. Aga siis ma nagu päris täpselt detailselt ei saa seda olukorda kirjeldada, ühesõnaga leidsin ennast tantsimas. Ja sõbrad täheldasid, et mingid oskused. Siis me läksime internetti, vaatame ja leidsime, et Viljandis on sisseastumiseksamid ja et võiks proovida huupi. Niisugune otsus sai siis tehtud ja läksin katsetele, siis võeti vastu. Ja kuna oli võimalus õppida teises linnas kodust eemal. Ja see oli õige otsus Pärit oled sa tartu Tartu poiss. Kas see õpe seal vastas mingisugustele sinu ootustele või kuidas, kas sa üldse teadsid, mis vette sa nüüd hüppad ja mis saama hakkab? Suurt aimu ei olnud tegelikult mis mis saama hakkab? Aga üllatuseks oli, mis oli minu jaoks üllatav, oli see, et mul sain tegeleda paljude rohkemate meediatega, kui on ainult tantsija tantsupedagoogika, et koolil koolis sai kasutada vahendeid ja võimalusi. Selleks, et teha, mida sa tahad, põhimõtteliselt, et see nii-öelda pedagoogi õppe oli justkui sihuke kilp. Formaalne kilp, mille taga sai, sai teha nii-öelda kunsti, proovida esimesi katsetusi selles valdkonnas. See nii-öelda pedagoogi kilp viis tegelikult ka ju huvitavate võimalusteni. Oled õpetanud pikemat aega nii Viljandi kultuuriakadeemia tantsutudengeid, Tallinna Ülikooli koreograafiatudengeid, aga vahepeal sattusid sa õpetama sootuks Palestiinasse. Jah, selles mõttes selles mõttes, et see pedagoogi kilp tegelikult algsetel kilp, aga hiljem läbi õpetamise ma sain tuli see 50 protsenti, mis nagu jäi saamata koolis õppimisest teadmine kehast, kuidas suhelda inimestega ja nii edasi, et tegelikult see nii-öelda pedagoogiamet on olnud äärmiselt oluline selleks, et omada teadmisi liiklusest. Jah, Palestiinas olin vabatahtlik kolm kuud pagulaslaagris bet lühemas ja Jenniinis Friedemann seatrist Vabaduse teatris, kus ma siis andsin nii-öelda füüsilist ettevalmistust neljale näitlejale, kes valmistusid, valmistusid üheks etenduseks? Kuivõrd seda oli võimalik teha sellist poliitilist konteksti kas just eirates, aga? No tegelikult, eks mul endal oli vahepeal küll suuri küsimusi, et mis tolku sellest tantsust siin üldse on, aga samas kui nende noortega tegeleda, siis näha, et lihtsalt sihuke väline kontakt oli väga oluline. Aga jah, näiteks, et see linn, kus ma siis põhja Ooest mängis täitsa üleval. Et see poliitiline olukord, poliitiline, poliitiline, militaarne ja Palestiina nagu läbipõimunud sellest kogu Iisrael Iisraeli ala, et seda võimatu eirata, iga iga väike nüanss, tähendab midagi või, või sellele tekib mingi tähendus kohe, kui seal on toimunud. Aga jah, see oli üsna keeruline, aga samas ma ei tegelenud väga kõrge tehnilise tasemega, vaid pigem on siuksed väga-väga basic teadmised, algteadmised, mis ma sain jälle edastada. Kui sa tagasi tulid, kuivõrd see mõjutas sinu edasist tegevust, kas sa võtsid selgemalt suuna õpetamisele või teadsid hoopis, et, et sa tahad just lavastamisele seejärel suuremat rõhku asetada? Palestiina kogemus oli totaalne selle koha pealt, et kui paljud lähevad kuhugi reisima, et ennast leida kuhugi eksootikasse siis Palestiina on ideaalne koht, kus ennast totaalselt ära kaotada. Just selles skaalas, et kes oled sina ja mis on mis, mis asjad toimuvad maailmas. Et peale seda reisi ma ausalt öeldes ei olnud mingit ideed, mida ma teha tahan. Aga mingi aeg nii-öelda kui Palestiina pohmell üle läks, siis. Siis tekkis uuesti soov, aga see oli võrdselt nii, et nii õpetada kui, kui, kui kui tegeleda lavastustega. Kuid mingi vahe, ma sain aru, et selleks, et muneda lavastuslikult ideed ja tööd nagu läheks natukene nii öelda kvaliteetsemaks, siis ma pidin selle tantsuõpetajaameti siin paariks aastaks kõrvale panema. Lavastama hakkasid see tõepoolest hooga ja pälvisid sellega üsna kiiresti ka palju tähelepanu. Soololavastusega džuud pälvisid tantsulavastuse preemia juba 2011. aastal. Nii et praeguse uus avastuse seisundi ja disaini eest saadud auhind ei ole sulle tegelikult ju esmakordne. Need tunnustused tulid kiirelt, ehkki kahtlemata teenitult, aga kuidas seda ise, kas, kas need on sulle endale üllatusena tulnud? Kas see on Eesti väikeste mastaapide fenomen, kuidas sina seda näed? Seda esimest preemiat ma võtsin kui kingitust selle koha pealt, et ju siis sellel hetkel sellel aastal ei olnud väga tugevaid lavastusi ja jummal tulin mingi energiaga, mida ennem ei olnud, ma leian, et see lavastus ise oli äärmiselt või on minu poolt väga siiras ja totaalne, aga nagu lavastusliku kriitika puhul, nagu seal on, on palju möödaminekuid. Et seda ma ütlen nagu jah, siukest kingist, kingitust, aga nüüd viimasel aastal puhul ma leian, et see, et need parandused sai tehtud ideelised parandused lavastuse ülesehitamisel ja kontseptsiooni edasiandmisel. Et muidugi on jah hea meel, kui saab natuke tunnustust, natukene, natukene toetust. Jah, aga ma nagu suuremat rõhku neile ei pööraks, sest. Hetkel ma ei tunne, et see muudaks minu jaoks midagi. Siis sinu seesama viimane lavastus, seisund ja disain. Olen lähtunud selle loomisel paljuski isiklikest mälestustest, kehalistest kogemustest ja Astingutest. Mis sind üldse etendajana liikuma ajendab, miks üldse astuda publiku ette ja miks just liikudes? Võib-olla ma teen selle paranduse, et selle lavastuse teema ei olnud minu isiklikud mälestused, vaid pigem nagu minu oskamatus leida enda isiklikke mälestusi. Aga, ja see sai laiendatud laiemast teemast, et see lavastus ei rääkinud minust. Aga jah, muidugi kui üks inimene teeb laastus, siis ta ei saa vältida, et tema, võib-olla üks alk impussidest mõtlesin küsimuseni. Alustasin alustasime jah sellest, et kuidas, kuidas. Vot selleks peabki võtma aega, et ma tegin viimase kahe lavastuse vahel viis aastat pausi vist oli neli-viis aastat ja just nimelt, et leida see vastus. Aga see ei ole siuke ülim küsimusi hiljem vastus ja siis sa ütled selle vastutuse endale ja siis võid lavale minna vaid see on just nimelt, et kuidas seal pigem ongi selles, et kuidas see lavastus üles ehitatud. Kui seal on piisavalt ruumi ja põhjendust sime tegevusele, siis siis sa võid astuda. Kehaliselt ajab liikuma mind see, et kui sa oled publiku ees, ei ole kõige meeldivam hetk, see ei ole, ma ei, ma ei naudi laval olemist, et, et see tekitab teatud stressi pinge ja siis läheb põnevaks, kuidas ma selle pinge alt kuidas ma läbi keha siis selle pingega hakkama saan. Ja jäi kirjelda ainult seda pinget vaid, vaid proovin minna mingile teisele kvaliteedile või teisele tasandile. Kuigi Su liikumiskeel on alati olnud selline tugevalt oma keha ja oma kehakogemuse põhine tuginesid sa omal ajal, kui me räägime just näiteks lavastustest, džuudia, tüdrownov, Monk, Nestor. Sa tuginesid siiski sellistele selgematele narratiividele, mingisugustele lugudele. Samas oli sulle juba toona oluline sind ajendada liikuma ainult füüsiline impulss. Sellest on juba mõnda aega möödas. Milliste lähteideedega saab praegu saali, lähed või mis sulle praegu selline oluline esmapanus on? Kahe esimese soolo puhul ma arvan jah, see nii-öelda lavaline aegruum sai tekkida, et tõesti see, et ma võtsin rolli siis esimeses esimeses olise džuudia, teises munk Nestor ehk siis sihuke Sakk mõlemad nii-öelda sakraalsed tegelased, aga üks on sihuke arhailine maine, teine niisugune kirjakeelne üles märke. Et siis ma üritasingi nii-öelda nende kahe erineva maailma siis kehaliselt kuidagi välja tuua? Ma nüüd on lihtsalt on see, et on lisandunud rohkem meediume või ma olen hakanud rohkem tähelepanu pöörama selli kasutada lavastuses, kuidas luua see ruum. Et see ei ole ainult minu keha, mis räägib seda lugu, vaid on ka teised elemendid. Suurema osakaaluga. See oli mu mõte, kohe selle tuntud poleemika, nii, mis Eestis nüüdistantsust rääkides esile tulevad, kiputakse vastandama kontseptuaalset ja erinevaid meediume kaasavat ja sellist liikumispõhist suunda, aga need ei pea ju teineteist absoluutselt välistama. Kas on oluline osutada, mis tantsule sellise olemuslikku tuuma annab? Ma ei ole ausalt öeldes mitte kunagi eritusest poleemikast aru saanud või ma ei ole vaevanud enda pead. Nii peaaegu ma hakkan vaevama enda pead, siis tekib teatud sihuke tülpimus. Oli see, nagu pigem pärsib su tegevust, kui toetab, et. Ses mõttes, et kuni võtad vastutuse, siis tee mis tahad ja ma leian, et see ei ole eriti eriti oluline minu jaoks vähemalt küll. Sa oled isegi öelnud, et, et oma kunsti liigitamine tantsu alla on pigem kohustus. Tunned sa siis väliselt sellist survet, et kui nüüdisteatris ongi žanri piirid hägusad, nagu nad on ja defineerimist ainult nimetamise enda pärast ei ole vaja, siis kes ikkagi, kas keegi vajab seda tiitlit või miks või kas sa tunned kuidagi mingisugust survet seda kusagile paigutada? Kindlasti on inimesi, kes ütleks, et kui tähendab, et kui ma ütlesin koreograafia, siis nüüd nagu natukene naeraksid pihku kui võeti seda, et mis, kust tuleb sõna paragrahv on tähendanud sellest midagi ballettmeister. Mis on nagu see algne algne idee. Et. Ma ei tea. Ma võin olla korragraph mahvinga mitte olla koreograaf. Kuulame vahepeal ühe muusikalise vahepala. Delta stuudios on koreograaf Karl Saks. Räägime nüüdisteatrist ja nüüdistantsust. Meil läks jutt enne enne teemadele zhanripiiride hägususest ja sellest, kuidas olulisem on ju see põhjus, miks sa mingisugust vahendit kasutad. Ka sinu enda vahendite ampluaa on võrdlemisi lai. Kuidas sa seda ise kirjeldaksid? Ma Setkestan Lion suhteline, et kui ma teen nii, näiteks ten tantsuetenduste lava lavale, tooli ja telekas, siis võib öelda, et ma kasutan juba väga Mitmetähendusliku lavakujundust võib-olla pigem Enda puhul, et Meediumite kasutus on nagu aktiivsem ongi, ongi, sellepärast et ma olen võtnud rõhu liikumiselt ära ja kui ma Varasemalt ka tegin lavaetendustele heli, siis nüüd ma olen nagu lähenenud sellele helikujundusele teistmoodi, rohkem detailsemalt, et selleks ei pea 45 minutit laskma lõpmatu kogu aeg muusikat, vaid selle saab väga detailselt detailsemalt läheneda. Pigem ma ütleks siis, et Need meediumid on samad, aga lihtsalt kasutus on, on natukene rafineeritum. Ja seoses sellega, et ma õpin Ma ei ütleks, et ma olen suurepärane tehniline installatsioonide tegija, aga kindlasti see õppeaeg on. Mis on oluline, on see, et ma olen õppinud asju vaatama või nägema ja analüüsima just kujutava kunsti kontekstis, mitte et ma toonast peaksin kujutavas kunstis kellestki veel. See avaldus üsna nähtavalt ka suvimases lavastuses seisundi disain. Ja seal ma olin residentuuris ja siis ma seadsin kooli töö ja residentuuri kokku läbi ühe ülesande, et ma tegin mingit kipskuju seal, mis oli päris humoorikas, vahepealsesse keskkond nägi seal natukene. Natuke psühhoosne välja, aga lõpuks ma sain oma kipspea sealt välja ja ma olin väga õnnelik. Aga jah, ühesõnaga ma olen avastanud tegevus ennast, asju, mille majaks iial mõelnudki, et ma pühendaks oma aega sellisele tegevusele. Kuidas see otsus tekkis või kujunes või kust see idee algselt tuli? Ma ei, ma ei oskagi öelda selles mõttes, et viimane lavastus tegeles jah, tegeles mingit moodi mälu ja selle fragmenteerimisega ja siis ma otsisin mingeid siukseid, sümboolseid kujundeid. Ja selleks mõnikord võis olla, kas siis. Materjali erinevas, kes oli mingi kips võima, kasutasin postament, mille peale asetasin kas mingeid artefakte või siukseid tavalisi olmeesemeid et proovida läbi nende vahendite, nagu neid Siukest konteksti muuta. Konteksti muutmine on niisugune vana jutt, mida räägivad kõik. Aga jah, aga õnnestus kuidagi. Sest pigem nagu vahendite kasutamine oli rohkem rafineeritud mitte ainult sellest mõnust, et ma saan laval priisata erinevate meediumitega, vaid otsida põhjendust. Su vahendite seas on väga olulisel kohal ka heli ja muusika. Võiks isegi öelda, et helilooming ei ole vähem tähtis Korograafilisest või liikumiskeelest ja muusikaringkond tunneb sind tegelikult ehk pigem just artistinime Kubus. Larvik kaudu. Kirjutad elektroonilist muusikat. Sa omal ajal rääkisid, et sa alustasid sellega kuidagi intuitiivselt ja enesele põhjendamatult, aga et see suhe on nüüdseks mõneti muutunud. Mil moel? Ma alustasin kuus ladvikut üksi nüüdseks Google Arecolanga, mu hea sõber ja äripartner Hendrik Kaljujärv. Ma arvan, et selles mõttes, et ma, ma tegelesin, jah, ma just lõpp magistri lõputööd kirjutades. Pidin korra enda töid nagu analüüsima reflekteerime ja siis mulle meenus, et mu üks esimesi helikatsetusi aastal 2005, nii et põhimõtteliselt samal ajal, kui ma läksin tantsu õppima Ja muidugi ma ei valda instrumenti, ma ei tunne noodikirja ja selle võrra nagu ma siiski nagu tegutsen enda piiratuses, nagu et, et ma ei ole nagu. Ma ei saaks öelda, et tegelikult ma teeksin teistmoodi heli kui ma tegin aastal 2005, et see ruum, see, see aeg, mida ma tahan seal hällis edasi anda, on ikka seesama mis on, annate nagu ajaliselt seesama Misson džuudise munk Nestori sai seisundisse disainis, et tegelikult see iha või soov kas läbi liikumise või läbi muusika jõuda kuhugi on, et see tugipunkt minu jaoks on, nagu. Ma ei saa seda kirjeldada, sellepärast ma teengi neid töid, aga see on siiski nagu mingi üks aegruum, mis ei ole, ei ole võib-olla puudu, minu ei ole seotud minu mäluga, vaid nagu ma ei tea laia laiemalt ajaloolise mäluga. Seisund ja disain elab praegu oma iseseisvat elu edasi, sa käid seda edendamas edaspidi ka Eestist Eestist väljaspool. Millised on edasised plaanid üldse suveks ja uueks hooajaks. Millega sa tegeled? Juulikuus lähen Hiina kolmeks nädalaks. Niisugune projekt on Ida-Euroopa ja Hiina noored, mitte noored, ka seal on, Hiina poolt on balletitantsijaid Pekingi, mitte mitte kuninglikust, sest me kindlasti kuninglik, ma ei tea, mis selle teatri nimi on ühesõnaga väga kõrgetasemelised balletitantsijad ja Euroopas siis erinevaid näitlejaid ja tantsijaid ja siis ma nüüd teist aastat lähen sinna workshop andma. Ja kui kool on nüüd läbi, kui õnnestub see lõppude ära teha, siis ma vist kolin järgmise aasta Viljandisse. Ja tegelen rohkem õpetamisega ja muusika tegemisega ja nii-öelda kunst kunstiliste projektidega nagu natukene hoiaks madalamat profiili. Aga siin võib siiski Eestis näha ja siis veel niipea kusagile igav. Hetkel ei olegi niisugused lained kuhugi ära kaduda. Aitäh täna stuudiosse tulemast, Karl Meiega oli stuudios koreograaf Karl Saks. Suur tänu kutsumast.