1869. 1969. Küünlakuu väikeste laulupidude kuu Ülemaa tulevad üksikud kooriliigid kokku esimesele eelproovile sest palad peas, pidu püsti, nagu ütleb tänapäevane Vanemuine, Gustav Ernesaks. Tulevad käreda pakase gripi kiuste tulevad kaugusi kaugusteks pidamata sest sellel kuul on Eestimaa laulurahvale tähtsamast tähtsam pidada graafikut. Lauludele süütamisem Taaralinnas on jäänud ei rohkem ega vähem kui neli kuud. Tartu esimese laulupeo häll sel sinantsel jaanikuisel pidupäeval Anno 1869 puusid sooru, vahvad pillimehed, jaani ja väeg vere pasunakoor Maarja kiriku tornist, eestlaste esimese rahvusliku suurettevõtmise avatuks. Küünlakuu esimesel pühapäeval anno 1969 lauldi sealsamas professor Jüri variste käe all hääled lahti Tartu ja lähikonnas segakooride esimeseks ühisprooviks. Arvan, et meil ei ole vahepeal ja see on nii vaikne laul, seda ei kuule. Juhan mind seal südames eeldab nii, tasa, hakkame, väed vaevalt kuuldavad, väga selgelt räägime. Vaadake panevad hõlmasid juurpalgid. Raualiiv on südames nii nagu isamaagi, nii nagu laulupeol. Ja sellepärast saad selgesti joru, julgesti noodid laiali saadetud, õpetussõnad peale loetud, nüüd pole muud, kui lähme lauldes läbi metsa, kus ta väelaseks. Aga sajand tagasi meenutagem. Tänaseks ei olnud veel laulupeol lubagi Rudolf Põldmäe. Selleks oli vaja üsnagi kõrgete ülemuste luba. Riiast pidi kindralkuberneri loa saama ja sealt läks nõu küsimine edasi veel Peterburi keskkasutisteni. Laulupeol oli nähtavaid ja nähtamatuid vastaseid rohkesti, eriti muidugi baltisakslaste seas, kes olid meie ametiasutustes juhtivad ka ministeeriumini välja. Vanemuine esitas palve Riiga 1967. aasta aprillis ja normaalne oleks olnud, kui luba oleks nii paari kuu jooksul saabunud. Aga selle asemel kestis loa taotlemine ligi kaks aastat. Siis oli muidugi meelega venitamine ja paistis kohati, et, et tahetakse nimelt nurja ajada eesti rahva ettevõte. Rüütelkond oli vastu, sellele kõneldakse, et keegi võimumees olevat öelnud, et eestlaste pidu saavat rüütlite võimu langemise leinapeoks. Ja Liivimaa kuberner, Ottingen, vana baltisaksa mõisnik olnud sellele vastu öelnud, et talupoegade vabanemise pidu olevat solvav saksa aadlile siis vahepeal veel Vanemuise saatis isegi oma saadiku Peterburis asju ajama. Aga seegi ei aidanud. Kuni siis viimaks väga pika ja närvesöövam ootamise peale. Luba saabus alles 20. veebruaril 1869. Ja nagu võime arvestada, jäi siis päris bioone ainult neli kuud aega. Raske on tänapäeval mõista, miks pidid ainult mehed selle lauluõiguse saama? Jah, see on tänapäeval tõesti raskesti mõistetav. Kuna Eesti koorilaulu areng käis, seda teed tekkisid loomulikult segakoorid, sest koorilaul toetus suurel määral kooli eeltöödele ja koolis õppisid nii poisid kui tüdrukud, kes said natuke lauluõpetust ja pärast, kui nad täiskasvanuks said, siis hakkasid nad ka üheskoos kooris laulma. Aga tol ajal meeskoore peaaegu üldse ei olnud, tegutsesid küll baltisaksa meeskoorid, aga eestlaste koorid olid enamasti segakoorid, aga laulupeo korraldamise käigus tekkis järsku idee. Sealt võiks osa võtta ainult meeskoorid, see oli nii vastuollu sattumine tegelikkusega. Aga seal oli oma kindel printsiip. Janseni, see oli väga-väga rangelt meeskooride poolt. Muidugi võttis ta eeskuju baltisaksa laulupidudest, kus esinesid ainult meeskoorid. Aga teiselt poolt Jansen oli niisugune kirikliku ja moraalse vaimuga mees, kes kartis, et võib-olla see kagurit tekita 1000 niisugust ootamatut Seegeldust või raskusi või tema ei suuda kõige selle eest vastutada. Ja igaks juhuks arvassis kindlama olevate meestega laulupidu pidada. Ühelt poolt oli see raskuseks ja, ja nagu pidurdamiseks loomulikule arengule, aga teiselt poolt saidki selle esimese laulupeoga kindlamalt jalad alla meie meeskoorid ja, ja need jäid ka pärastki püsima. Eelproovid, see ei ole veel pidu viisitele piilide viledaks ja juba mitmendat tundi käib laul suus ikka edasi ja tagasi ja uuesti ja paremini jälle edasi. Annab dirigent minuti hinge tõmbamiseks varitseb mikrofon. Ajame paar sõna juttu. Elva ja Rõngu kooride juhi Aleksander Pettai ka kuidas siis tänane proov läheka tänasele proovile on takistuseks. Nii see, et võrdlemisi kesiselt on kooriliikmed kohal, kuna haigus takistab kõvasti paljud kohaletulekust, aga muidu tänane proov kulgeb nii täiesti normaalselt või, või eduga hea eduga, kuna tööd on teinud, ega koorit meil oli, 19. jaanuaril oli ka koondharjutus enne juba sealt. Uno Uiga tegi kõvat tööd juba kooridega enne ära, nii et, et selle pärast nüüd nii Juri varistel on võrdlemisi. Ega palju, palju kergem tänast harjutust läbi viia, kui oleks olnud. Mida peate kõige raskemateks lauludeks? Kõige raskemad, eks lauludeks on tingimata Tambergi isamaale ja kreegi meie r mis eriti väikestele kooridele on kohati isegi võib-olla nii katki hammustamatuks pähkliks, kohati. Aga nii üksikute kude häältega on nad muidugi kõik aitavad ja niimoodi peamiselt ongi laulupeo peakomisjoni ette nähtud. Vähemalt varistage oma jutu järele, et kui ei saa täiesti kooriga, et siis vähemalt üksikud hääled oleksid puhtalt korralikult ära. Missugused mured on teil kõige suuremad oma kooridega praegu? Kõige suuremat muret on kahtlemata see, et näiteks Rõngu kooris laulab mitmeid inimesi, kes on Rõngu tehasest. Mitmed on sovhoosist ja eriti tehase inimesed, need, kes on pärast lõunat või õhtusel vahetusel, need ei saa koori harjutada, sest osa võtta, see on kõige suurem mure, see on ka olnud kõige suuremaks takistuseks harjutuste nii läbiviimisel. Kas tehasega ei anna siin midagi kogule, mida aga jah, on räägitud, kooris laulab ise külanõukogu esimees laulab ka kaasa ja tema on rääkinud, samuti ka on, aga senini ei ole see tulemusi andnud, on lubadusi antud, aga ei ole tulemusi andnud. Nii et seda siis oleks hea, kui laulupeo peakomisjon siin appi tuleks. Kust kaugelt mehi? Elva, Elva kultuurimaja segakoorimehed. Kuidas meeleolu on? Meeleolu on ülev, laul kõlab. On lauljate rõõm laulda niisuguses suures kooris. Kust kandi mehi, Kärklast, tähte, segakoor? Kaua laulate? No on juba viis, kuus aastat võib-olla nii laulu peale te olete ikka muidu? Ei oleks siingi, muidu oleks seegi täna kindlasti tuleb minna, mis tööd iga päev teete, traktorist sugul traktoristi töö on üsna pingeline, kas jääb aega ka proovidel harjutustel käia, peab jätkuma. Ja tahtmist siis saab kõik ära tehtud, aga tahtmist ei ole siis seal midagi. Nii nad ei ole just väga noormees ka, palju aastaid on? 56. Kui suur teie koor on? 40 ringis, proovidel käiakse korralikult ka. Iga neljapäev proov, kui kaugelt tuleb näiteks, ütleme teil tulla proovile, no isegi kaheksa kilomeetrit, seitse kilomeetrit ja niiviisi, kuidas inimesed kohale saavad autodega ja ma isegi olen jala viis kilomeetrit kuus kilomeetrit. Ma olen ka jala käinud, jäävad ahvad mehed olema, aga nõele laulupidu on ka seda jah, seda küll. Rõõmulaulud need ukse ees seisavad. Aga eks ole nii olnud, et rohkem on eestlane laulus tuge otsinud, kui suisa rõõmust lauda. Ei ole eestlaste rahvalaul kunagi liiaks lusti. Meeleolud ei olnud erilist põhjust rõõmuks ka esimesel üldlaulupeol. Jansen tegi katset juba nii kontakti luua teiste tegelastega. 267. aastal ta juba kirjutas laulupeo asjast mitmele kihelkonna kooliõpetajale. Aga vastused olid küllalt kehvad ja vähe tõotavad. Ma tsiteerin Jannseni kirja ühelt, Ta on mul vastus käes, aga aita jumal, kui külm, kuiv ja lahja, see viib meeleheitele. Nüüd vaesed inimesed on ju sulased, pealaest jalatallani buvad, ei tohi midagi mõtelda, ei midagi tahta, kui võtku pagan, värsked rõõmsalt rahvuslikud peod, jah, need ei passi iga mehe kraami. Jansen oli ise küll üsna kirikumeelne mees, aga siin ta küll annab kirikumeestele basturitele ja nende käsilaste kõvasti pihta. Tähendab need kihelkonna kooli õpetajad, kes olid ka köstri draamastiminerid kõvasti kiriku mõju all ja Jansen lootis nendest vähe. Aga siiski nende hulgas oli ka küllalt progressiivse mõtteviisiga mehi ja pärast ikkagi laulupeo peamisteks kandjateks saidki need kihelkonna koolmeistrid, kes olid ka omajagu muusikaliselt ette valmistatud. Postipapa ameti ja laulupeo ettevalmistamise kõrval on Jansen ka ise mõned laulud teinud. Koidula Värsid, millele meie rahvusliku heliloomingu rajaja Aleksander Seebelmann Kunileid viisid, lõi need tulid rahvast ühendama, aitasid raskusi võita. Ühislaul innustas rahvuslikku kultuuri arendama, tegi lõpuharidust saanud eestlaste assimileerimisele saksa haritlaskonna intensiivistas sajandit, kord tulena tuha all, kord avalikult lõkkele löönud võitlust mõisnike kirikumeeste vastu. Isegi poolikud eestlased kirjutab Koidula tungivad nüüd korraga eestlaste ridadesse ja võtavad omale sinna aseme, mis nad millegagi ära teeninud ei ole. Rudolf Põldmäe, Vanemuise selts, sita ei oleks meil küll vist olnud, esimest laulupidu. Oo ei, see oli täiesti Vanemuise seltsi saavutus ja uuemad andmed näitavad, et juba Vanemuise seltsi asutamisel oli nii kaugem tuleviku siht üks peamine ülesanne laulupeo toimepanek, sest ilmalisus organisatsioonid ei oleks see tõesti toimunud. Seega jätkab ka meie praegune Vanemuises nimeline segakoor, neid vanu traditsioone ja selle juubelilaulupeo kordaminek siin Tartus ju ka küllaltki suuresti sõltub nüüd teie kollektiivist ja teie ettevõtmistes, seltsimees Ritsing. Seda küll, jah. Me mitte ei ole mitte nii vanad kui koor skoor, vanem lauludel järjest noorenenud ja kui me olime asja juures 100 aastat tagasi siis nüüd oleme jõudnud juba nii 104.-sse aastasse hea poolest. Ja jagama siis noorust ja vanadust oma kooriga ja oleme agarad kaasa sellele suurele peole, mille ettevõtluse käigus võib seda täheldada, et see peaks tulema suurejooneline ja tore. Missugused on need üritused, mida tahab just teie kollektiiv korraldada, oma õlgadele võtta? No ja meil tekkis mõte peale kõige muu hea, mis siin Tartus toimub, tallesed läbi viies omapärane üritus, nimelt mälestusõhtu teemal. Eesti üldpeod helis sõnas ja pildis. Kas leia praegu veel materjale, mis on varem leidmata, teadmata seda küll, ja veel. Nüüd kodudes, vanades kodus leidub teist. Vanu kavu leidub ja pilte ja ja võib-olla mõnda uudist veel isegi niisugust paigas nagu, nagu Kaukaasiasse ruumist näiteks, mida Simm juhatas 1009 14. Nii et seal on osa asju veel avastamata ja mis pakub kindlasti huvitavat lisamaterjali meie laulupeotraditsioonile ja meie rahvalaul armastusele. Ma tean ka ühe hea allika Ritsing, sinu oma kodu. Sa vaata oma raamaturiidad ka läbi, seal võid imeasju olla. Mul on juba kogemus selleks need Virkausi mälestus, et ma sain sinu käest ka väga, väga hea täiendus meie muusikaloole, vaata ka hästi järele, sul võib need veelgi leiduda. Tõsi see jah, juba koolipoisina Marie algul käis, maksame koguva materjali. Ja see materjali, mida kõik veel süstematiseeritud, need isegi vahepeal leian oma kogusid ühte või teist, mis on nii üsna huvitav ja mida võib-olla üldse ei tunta, need neetud oma, võtan kuuldavaks küll. Põldma ettepaneku. Ja siiski, lõpmata rikkad on veel meie ajakirjanduslikud allikad. Keegi ei ole neid põhjalikult läbi töötanud. Neid võib teinekord ainult juhuslikult, kasutades neist leida üllatusi. Teeksime siinkohal pöördumisega meie kuulajale, kellele Eesti laulupidude traditsioon niisama südamelähedane kui nendele kahele mehele kui teiegi oma kodudes midagi leiate veel ei ole hilja, vaid vastupidi, praegu on just õige aeg sellest teada anda, kas nendele või meile, Eesti raadiole. Väga ja allikas on ikkagi suuline traditsioon. Ei usu, et nüüd enam leiduks kohtadel neid inimesi, kes keskvanematest laulu pidevast ise osa oleks võtnud. Aga leidub näiteks perekonna traditsioone, seal kantakse aastakümneid ja sugupõlvede kaudu antakse edasi teadmisi. Et vot minu esivanemad võtsid sellest sellest koorist osa, käisid laulu või isegi räägitaks veel esimesest laulupeost, et mälestused on teinekord väga visad edasi elama ja pole sugugi võimatu, et neid tänapäeval mõnest kohast võiks veel kuulda. Korraga korra korraga. Palun. Minu juttu veeretades oleme jõudnud päeva teise poole, siis raudteelaste klubi saalis jätkaks segakooride eelproov ja meil ikka veel võetakse tagasi ja jälle. Kui esimese üldlaulupeo õnnestumiseks loeti fakti, et laulu päima peatamisete algusest lõpuni jõuti siis tänane juubelilaulupidu peab olema selleks näitajaks, kuhu laulja rahvas on oma laulu ja lauluga kultuuriga sotsialistlikus elukeskkonnas välja. Repertuaar ei ole kerge. Ärgem unustagem, et laulavad ju valdavalt isetegevuslased kurtmist laulude raskuse pärast ei kuulu ameti ja tööd. Mida teha tuleb, ei kardeta, kinnitab üldjuht Jüri variste. Kuigi tööd on veel palju teha. Jah, ega seda kurta ei saa, tööd vähe, oleks olnud, võrdlemisi väsitav, proov oli, iga laulu kallal on veel väga palju tööd teha. Esimese ringi laulud on valitud kõige kõige värskemad ja kõige tehnilised, kõige raskemad asjad, et me saaksime nendega aegsasti nii-öelda joonde ja et nad laulupeol kõlama lööksid, sellepärast need on määratud esimesse ringi. Ja nendega oli mul kõikidel väga palju tööd kantaatide jaoks nii palju aega jätkunudki sest nendega tuleb niikuinii veel kord kokku saada, meil eriti Tambergi seal kreegi laulus on väga oluline see, et iga laulja väga kindlalt teaks oma partii eksimatult, laulaks õige nii õige teksti ja muidugi õige noodikõrguse. Noodikõrguse vigu esineb näiteks Tambergi Isamaa laulus oli mitmel pool lihtsalt vale noodid ära õpitud. Samuti kreegi laulus algasid teatud rühmad vale nootidega pääle. Tähendab ühesõnaga, väiksed koorid nähtavasti iseseisvalt, need ei ole laulnud. Ja seetõttu ei ole ka mingit kokkulaulmise vilumust veel. Ja see ongi kõige suuremaks puuduseks selle pärast, nagu isegi nägite, mul oleks pidanud täna täna tegelikult kuulama koorikooride tase, kuidas nad neid laule laulavad, aga mul tuli lihtsalt tööd teha, neid laule veel kord nende lõpetada. Nüüd alles hakkame siis kuulama, kuidas nendel omal kõlab see laul. Olime välja pilgu järgi kõige vanemaid lauljaid. Andestust, kui vana olete saanud 80 augustis ja täna siis kaks tundi juba nii usinalt proovile? Ei midagi? Ei väsita. Harjunud amet. Ma olen meeskooris laulnud seal Eedeegaavendis vana sibi, Juhan Simmi koori asutajaliige ja eluaegne liige oli 80 aastat vanust, kui palju aastaid siis laulnud olete? Mina olen laulnud semi koori asutasime 23. aastal sügisel ja sellest ajast peale välja arvatud muidugi üksikud sõja-aastad, aga tegelikult ma laulaksin juba noores eas, Leepajas oli üks postsides ametnikuna, töötasin. Ja siis seal oli üks grupp eestlasi, kes moodustasid omale kah väikese segakoori ja meil oli isegi oma väikene seltsimaja, seal, kus me koos käisime, je senna käisid ka meid muulased rohkem kuulamas, kui meid endid oldi palju rohkem. No nüüd tahaks juba küsida teie nime ka, Mihkel Tomson? Tartu linna vana lauluveteran ja oledki küll. Isegi omal ajal sai välismaa reis ette võetud, Poola Krakowis ja Varssavis laulsime meeskooriga. See oli üks väga põnev ja huvitav sõit meil. Kuidas oli Simmiga laulda? Simmiga oli väga hea laulda sellepärast et tema oli hingega asja juures, kuigi ta oleks võib-olla ebatäpsusi, seal laskis lauludesse põimida CV öelnud mitte midagi, laul tulihingeliselt välja. Temale elati kaasa. Ilmus suut, formaalsust ei olnud. No siis hiljuti oli Karengi meie koorijuht, siis oli Tubin, oli hulk aastat ja kui simmama oma saart juhatas sõuad veres. See oli tõesti oma osa. Selle kohta ei saa enam midagi ütelda. Johann Voldemar Janseni ja Miina härma haudadel. Ja siis läheb laulupeo rongkäik liikvele. 5000 lauljat 800 mehe asemel. Aga need 800 kana päält Kolga-Jaanist, Rannust, Lüganusel, Tormas, Tsoorus, Sindis, Kuusalus, linnadest rääkimata. Nemad olid esimesed oma saart otsimas. Üldlaulupeoni Tallinnas on jäänud 132 päeva. Algus oli Tartus 100 aasta eest. Ei lõpe kunagi. 1869. 1969.