Kas inimesed on alati tantsinud, millal ja kus need sellega alustasid? Need on küsimused, millele on raske leida vastust. Fakt, et juba ürga ja koobastes ja Sahara kõrbe kaljujoonistel on jäädvustatud tantsu elemente annab tunnistust, et tants on kultuuripärandi üheks vanimaks ilminguks. Ikka on inimene väljendanud tantsus oma jõudu, rõõmu või kurbust. Tantsitud on läbi kõikide aegade tantsinud on kõik rahvad ikka ja jälle kerkib esile ürgtalente, kelle loomus ja rahvuslik omapära avaneb inimkeha liikumises. Nendest räägibki meie tänane pooltund. Alustame tuntud piiblilegendist Princess Alo meest, kes tasuks oma tantsu eest, nõudis kuningalt prohveti pead. Teema on köitnud nii kirjanikke, kunstnikke kui muusikuid. Viimastest on silmapaistvaim Richard Straussi ooper, mille kulminatsiooniks on seitsme loori tantsukirjeldus, on valitud, kus tabloo vääri Heroodiasest. Saali sügavusest kostis hämmeldunud ja imetleda sosin. Nüüd sõna oli sisse astunud noor tütarlaps. Läbi sinaka loori, mis kattis ta rinda ja nägu, olid tajutavad silmade kaar kaltsedonist, kõrvarõngad ja naha Valevus. Ta õlgu kattis täisnurkne tuvi siniselt sillerdav siidrõivas mida puusadelt hoidis koos kunstipäraselt sepistatud kuldne öö. Lavale jõudes kergitas ta korraks loori ja hakkas siis tantsima. Ta kõverdunud käsivarred näisid peibutavad kedagi nähtamatut, kes ikka ja jälle ta eest minema libises. Tütarlaps järgnes talle õhuline ja lendlev nagu liblikas. Nagu uudishimulik psühhe või nagu ringi ekslev hing, kes näis iga hetk valmistavat äralennuks. Tantsijanna keha väljendas sõnulseletamatut igatsust ja pealtvaatajad ei teadnud, kas nutab see taga kaotatud paradiisi. Hoian hääbumas, jumaluse süljeluses. Silmalaud, pooleldi suletud, keerles ta enese ümber, õõtsutas lainete rütmis, oma kõhtu. Ta rinnad rappusid. Ja vastupidiselt liikumatuks jäänud näoilmele ei püsinud jalad hetkegi paigal. Tütarlapse keha lõõtsus igas suunas nagu tormis piitsutatud lill. Kõrvades hüplesid briljandid peibutavad, sillerdasid looritama ümber ning käsivartel jalgadelt ja riietelt näisid kiirguvad nähtamatult sädemed. Põlvinudkutamata hargitas ta jalad ning kummardus nii sügavalt, et lõud puudutas maad. Lõpuks jäi ta keerlema antiipase laua ümber tuulispasana pöörane ning ihara nuuksumisega pääsesite Trarhi huulilt sõnad. Tule tule. Tantsijanna keerles ikka veel käsitrummid põriseda kõrvulukustavalt ja rahvahulk möirgas. Aga tetrarh karjus valjemini, tule, tule. Sulle kuulub kogumu Kapernaumis, Ibeeria lagendikud. Pool minu riigistan sinu. Naine heitis end kätele, jalakannad õhus. Nagu suur Skarabeus, jooksis ta üle lava ning seisatus järsku värvilised loorid, mis katsid ta jalgu, langesid Vikerkaare üle ta õlgade ning raamisid liit. Kumatut nägu. Nad vaatasid üksteisele otsa. Siis tõusis tantsijatar ning ütles lapselikult toonil. Tahan, et annaksid mulle Johanani pea. Ent tants pole üksnes äratanud kirgi. See on aidanud inimesi üle saada rasketest aegadest, andnud neile uut jõudu. Hispaania kodusõja lahingute vaheajal esinesid võitlejaile nimekad kunstnikud. Järgnevas katkendis kuuleme, kuidas prantslanna, Staya kirjanik rosett nähtud tantsu mõjul avastab enda jaoks Hispaania selle kõrgmäestikulagendikud, nende viljatu mulla ja lõputu üksildusega rahva, keda ei saa painutada ega alandada. Lavale astus väike naine hispaania tantsijat Harry traditsioonilises rüüs. Kui inetud vaeseke on, mõtles rosett lõbustatult. Just nagu riidesse seatud ahvike. Mil kombel on ta küll saanud sellise hüüdnime Hispaania ime. Algas eelmäng. Ja korraga toimus midagi hämmastavat. Tantsijanna, tõstes kastanieltki krõbina saatel käed üle pea painutas ülakeha tagasi ja heitis pea kuklasse. Nii seisis ta liikumatult langetatud laugudega kirgastanud ilmega üleni pingul ja tulvil väljendusrikkust. Saalis valitses hääletu vaikus, justnagu oleks pealtvaatajate hingamine korraga seisatanud. Tantsijanna keha püsis veel liikumatuna. Siis aga kõlas kerge kutsuv kastaniettide klõbin. Se tugevnes, paisus üha. Ja korraga tiirles naine kontsade klõbinat üle põranda. Ta polnud enam silmapaistmatu olend, vaid kehastus tantsus jäägitult ümber olles kord merelaine, kord tuul, võsis keerlev tuleleek. Korraga oli temast saanud uhke sütitav naine, tulvil kirdeliha Rõõmu jahimorust. Lai seelik, lehtris, kerkis üles ja avanes nagu õis lendas tormi hoona, seisatus taas ning sööstis siis jälle ülespoole nagu tuulepööris. See polnud graatsiline hõljumine, vaid karile nauding, mässuline, trots ja manamine. Iga liigutus oli tulil väljendusrikkust, kõik temas oli allutatud tantsule, klõpsuvad kontsad, kastanieti, painduv ülakeha, käsivarrega seelik. Kuid eelkõige lummas vaatajaid tantsijanna käskivalt kuklasse heidetud Pea uhke hoiak. See eht-hispaania-lik žest, jäljendamatu ja ainulaadne terves maailmas. Ja see oli Hispaania sellisena, nagu ta elas. Paljud kunstnikud on inimkeha liikumist lõuendile jäädvustanud. Nendest tuntumad on tuluusla, treki joonistused, kabaree, tantsijanna, test, eriti omaaegse estelise mon maanteetähest la kulist. Nii kirjutab anriiberušov oma raamatus kunstnikust teada töödest. Lotreki ablas, pliiats püüab tabada laguli imelisi sääri, mis väsimatult kankaani taktis liiguvad. Jälgib seda, millest ta ise peab igavesti ilma jääma. Täisvereliste hobuste peened värisevad jalad. Lagulüü näol rikastub naturalistlik kabaree esmaklassilise tantsijat tariga, kelle kõrval jäävad mon Martri teised tähed korrapealt varju. Kui laguli paigal seisab, on ta see, kes ta on, tüdruk rentslist. Ent niipea, kui ta tantsides alustab improvisatsiooni, mille saladust tunneb ainult tema muutub teiseks inimeseks. Ta pole enam tantsija, vaid kehastunud tants. Lotrecei väsitada vaatlemast, blondid juuksed nagu case rinnal pealaele uhkesse soengusse kinnitatud pillub ta jalgu kõrgele üles, nii et alusseelikute pitsiva tuiskab liigub aina kiirenevas aina peadpööritavas tempos, kergitades oma seelikuid iga jala tõstega pealtvaatajate silmade kõrgusele. Pööritab häbitult kõhtu ja puusi, vastates kogu oma olemusega muusikakutsele. Ta on rütmidest vallatud tõeline pakant, kes järske pöördeid tehes ükskõikselt ja ülbelt keset tihedat meeste sõõri tiirutab. 10 20 100 silmapaari saadavad täiuslike jalgade hoogsat nõidusliku mänguaeg-ajalt paljastub tükike ihu, mis kohe jälle rõivastega kattub. See kestab seni, kuni orkestrist kõlavad viimased marulised mürtsuvad helid mis tormilise käteplagin saatel selle ohjeldamatu riituse lõpetavad. Lagu lee lahkub kõrgilt ja ülbelt sadade pilkude allilma kummarduseta.