Tervist, mina olen Urmas Vadi ja täna olen ma Linnar Viigi töövari ja sa kutsusid mind Linnaril kohe hommikul Rahva raamatusse, mis siin pihta hakkab? Täna minul Rahva raamatus kõigepealt kaks asja väe teha, mul on vaja andeks intervjuu, väikene, mis üks minu vana hea sõber teeb ühtsete ehitusmaterjalide või ehitustööriistade kliendiajakirja ja puudutab minu hetke hinnangud pidi, nagu sellise uue tehnoloogia ja robotid ja tööriistade ja sellise noh, nii-öelda maailmavaatelist küsimust, et mis me nagu, mis need alfaisaste üldse järgi ja kui palju neid üldse on ja kas jagu mörti ja labidat siukest asja saab veel üldse kunagi kasutada. Vot see on jube huvitav küsimus, huvitab mind ennast ka, kõik see nagu alfaisaste küsimus ja, ja mis meist saab ja tegelikult see robot, mitte küsimus ka nii et, et ja siis ma saan aru, et ma saan olla nagu intervjueeritava varigaasis ja ma loodan küll, sest et mul on selline arusaamine juba, et sul on selle inimesega, kes mind intervjueerib, ka kunagine ajalooline isiklik suhe olema ja ma küll ei mäletanud, aga selgus, et on jah, et on ühe loengu mulle kunagi andnud. Ja, ja teine plaan on veel see, et kui me intervjuu on läbi, siis mul on vaja tänavuaastaseid diplomitöö Sid hakata läbi kappama ja mul tuleb üks minu värskelt ilmselt juhendatav vaks kandideeriv noormees siia ja siis vaatame temaga läbi selle, et mis tal siis see diplomitöö kavand on ja plaan on, ega sellest ka mingisugust mõistlikku tulemust võiks välja keevitada. Ta maikuu keskpaigaks, kui tal on vaja see juba ära esitada. No väga tore, siis ma saan kindlasti abiks olla, kuidagi mingi iroonilise märkuse öelda, et see küll ei sobi ja kuulge ajas, mis see ülikooli tase on. Nii, ja loomulikult, sest et tegelikult igasuguse töö tegemine, mis vajab teatud intellektuaalset panustamist. Ta paneb inimese kõigepealt abitusse seisundisse, järjes abitus seisundis peab ta tükk aega marineerima. Ja kõik võimalik kõrvalt tulev, selline täiendav küsimuste ja võib-olla seda pinnast alt äraviiv hetk on väga vajalik selleks, et selle peale siis nagu midagi ägedat ehitada. Aga siin on üks väikene pisikene kõrval nüansikene küll ma väga olen püüdnud leida võimalust ehitada üles diplomitöid sellisel viisil, kus nad oleksid grupi diplomitööd, täpsemalt siis niimoodi, et ühte diplomitöösse panustaks mitme erineva, noh, ütleme siis erialasuunitlusega inimesed ja igalühel oleks väga selgelt välja joonistatud oma roll olemas. Eriti toredad on need, kui need on mitme ülikoolivahelised, näiteks kunstiakadeemia ja IT kolledži tudengite ühistöö. Ja selle mõte on tegelikult hästi lihtne. Meil ei ole enam tööturul tegelikult inimesel mitte kunagi elus vaja teha üksinda ühtegi tööd, kõik tööd, mis sa teed, on tegemisel mingisuguses tiimis mingis meeskonnas ja tegelikult mul on ka väga raske põhjendada oma tudengitele, miks pagana pärast peame diplomitööd tegema ja üksinda tegema, ma pole neli aastat ühtegi asja üksinda ja ma olen alati tiimis olnud mulle mingi roll, mis ajal see maailm niimoodi muutus, et üksi enam midagi peaaegu ei tehtagi, et on seal mingi viimase aja asi või see on muutunud küll vähemalt minu silme all ja ma arvan, et see on viimase 10 aasta suur muudatus, et kõigis organisatsioonides okei, võib-olla jätame kõrvale tõesti sellist nagu väga-väga spetsiifilise sellise erakliku käsi, töölisuse, võib-olla ka kirjaniku töö, aga ma arvan tegelikult, et mõiste selle materjali kogumine, suhtlemine, ümbritsevaga, koosolemine, tagasiside saamine, kõigis nendes on tegelikult üha rohkem ja rohkem vaja muid olla, aga tööd, mis nagu reaalselt töötavad võtta kas või seesama mingi Viru keskuse Rahva raamat siin või ükstaspuha, missugune muu kauplus, sa oled inimesena, tiimisse toetab teisi, seal on palju erinevaid rolle, sa ei ole mitte pelgalt see inimene, kes loeb raamatuid kuskil riiulisse ritta, vaid sulle on tegelikult väga-väga palju täiendavaid roll ja selle juures see pood ise ei ole ka nagu ainult raamatupood, seal müüakse igasuguseid filme ja see on kohvik ja nii edasi ja nii edasi ja aga, aga veel rohkem, et kui sa töötad valdkonnas, nagu seda on näiteks infotehnoloogia siis ta on läbiv üle kõigi ühiskonnaalade sa või infotehnoloogia spetsialistide töötada kas haiglas või töödata draamat, edu äris infotehnoloogiaspetsialistina või te olete kuskil omavalitsuses või töödata mingisuguse mittetulundusühenduse juures. Need kõik on infotehnoloogia vajavad seda ekspertiisi ja kompetentsi vajavad. Aga sina pead, töötame inimestega, kes on oma ala spetsialistid koos seega see väljakutse just tiimi tööle, meeskonnatööle mõistmaks, nagu maailma mitmepalgelisust on üha olulisem ja ükski IT projekti ei sünni niimoodi, programmeerija hakkab seda otsast kirjutama, vaid tal on alati olemas kasutajad, alati on keegi klient, keegi tellija kuskil olemas. Nojah, sa ei saa olla asi iseeneses, siis ta olekski mingisugune too programm või mingisugune valem kuskil, aga aga et see idee on ikkagi mõeldud välja selleks, et seal oleks inimese jaoks nõus, ma olen ikkagi toetamas väga tugevalt seda praegu veel. Et nii meie loengutes, seminarides lõpsinnetes oleks oluline rõhk sellele, et vähemalt kolmandik sellest nii-öelda lõpphindest võlub tulemusest või pingutusest oleks tehtud ühispingutusele ja seal sees on tegelikult ka harjutus mõistmaks seda, kus on minu vastutuse piirid, kuidas on ühiselt jagatud vastutus mingisuguse tulemuse puhul, söör, jube keeruline öelda, ma ütlen, ma teen, mina teen oma rea ära, las teised teevad siis oma asja tegelikult sealt tulemus ei sõltu mitte sellest, kas sina teed oma rea ära, vat see on tähtis, kas kõik panustaksid sellesse niimoodi, et nad oma kompetentsi oskustega aitaksid selle asja nagu päriselt lõpule viia. Lõpptulemus on see, mis loeb, aga ütle, kui palju neid inimesi on, kes tegelikult suudavad seda tiimitööd teha, kui sa ütled, et see muutus on viimase 10 aastaga toimunud, siis tegelikult on väga palju inimesi, kes on ikkagi noh, vanemad inimesed, kellel on, võib-olla see ei sobi, et kas, kas see inimene peab ka kuidagi muutuma, siis? Ei, ma arvan, et inimene on oma olemuselt olnud hästi läbivalt ühiskonnas, meie võib-olla inimkonna evolutsiooniline eelis maailmas on aset leidnud läbi koostöö, see oli selle, et me teeme asju koos ja me tegelikult jagame omavahel vastutust, rolle, ülesandeid ja saamegi nimetata hakkama. Aga kus siis ikkagi tulevad need patsiga IT-poisid, kes pigem on üksi enda arvutiga ja kokapudeliga ja ei suhtle mitte kellelegiga? Stereotüüp, see on samasugune. Mina olen küll näinud, näinud päris mitmeid kohad ja, ja need on ka filmides olemas, aga, aga nii-öelda päriselt-päriselt-päriselt sotsiaalsed oskused on need, mida meie vähemalt püüame õppe jõuludena aasta-aastalt üha rohkem rõhutada kommunikatiivset oskused ja asi, mida nimetatakse helistaks T-tähe kujulist, eks inimestest. Eks tähendab tegelikult seda, et sul on sügavad erialased oskused, aga selle peal on sellise nagu tee lähe, nagu, nagu sellise horisondiga katab siin arusaamine, et sinu erialased oskused on rakendatavad kõikides erinevates valdkondades. Ükstaspuha, Mises organisatsiooni hatas raamatupidamisest või turundusest võib müügist või, või mingisuguses tööstuses juhtimissüsteemidest, müügitarkvara, kontoritarkvaravõrgud, süsteemide kõik on tegelikult erinevad osakonnad, aga need võivad olla erinevad majandussektorid, mis kasutavad seda. Ja sinu asi on mõista, püüda aru saada, kuidas, kuidas nad töötavad valdkonnana, erinev sisemine loogika ja ka erinev sisemine arengutsükkel olemas, see on väga suur häda ja mure tegelikult praegusel hetkel, mõnedes valdkondades Mil loogiline arenguks nagu näiteks seesama haridus või tervishoid on loogiliselt oma sisemiselt ülesehituselt hästi aeglane. Kümned aastad võtab aega, enne kui sa haridus tehtavaid muudatusi kuskil nagu väljundina hakkad nägema. Samas infotehnoloogia muutub kahe-kolme aastaga, nelja-viie aastaga on ta täiesti nagu asendunud millegi järgmisega. Ehk siis kuidas olla uuenduslik ja innovaatiline valdkonnas, mille loomulikke arenguid kell on väga aeglane. Ja sama Asmil juures kasutatavad tehnoloogiad on hästi kiire arengutsükliga. Minu lapsed pole veel gümnaasiumi lõpetanud, maraton on, nemad on üle elanud nii personaalarvutitega klassis, nii galak topid kui ka tahvelarvutid ja nutiseadmed ja ja kool on ikka samasugune kool, täpselt. Et, et fookus ei saa olla mitte sellel, et nüüd tuli maailm, võiks uus tehnoloogia tuli nagu nagu sellised klaasist ekraaniga telefonid, mille ekraani saab puudutada ja see lahendab kõik maailma mured ja probleemid ära ei lahenda siis ei, ta ei lahenda probleeme, vaid. Ta võimaldab sul, kui sa oskad oma probleemi sõnastada sellest, mis on sul valdkonnas oluline. Ta võib olla ühes, millises konkreetses aspektis konkreetses tükikeses suudab muuta midagi sinu praeguses protsessis väsinud teenuses selles, kuidas sa teed midagi. Muide inimestele me kipume, nagu selliseid on alati selline komme olnud lühiajaliselt ülehindame noh, auruvedurit või, või sellist tore mõte üle hindama ja jah, et me ülehindame, lühiajaliselt tuleb mingisugune uus asi tuleb nagu aatomtuumaenergia ja siis me oleme kõik või siis ma mäletan, et lapsepõlves sihukesele sõidame kõik nagu teisele planeedile ja siis me kasvatamisel rohelisi suuri taimi ja need on kõik hästi viljakad ja toredad ja kõik on hästi õnnelikud ja ekstrapoleerimine mingisuguse tehnoloogia võidukäiku üle kogu inimühiskonna üle kogu meie tunnetatav universumi. Lühiajalises perspektiivis. Aga pikaajalises perspektiivis me kipume unustama sellele, et igasugusel tehnoloogial, igale uuendusele mõju õlitilk tilga haaval muudab ühiskonda, muudab midagi inimestes, muuda midagi väärtushinnangutes. Ja see maailm, kus me elame praegu aastal 2017, ei ole enam see, mis ta oli aastal 2000 ega ole ka see, mis oli aastal 90 kõige suuremad mõjud tegelikult on seotud nende pisikeste väikeste põlvkond põlvkonnahaaval üha kiiremalt uuenevad tehnoloogiatega seotud maailm on muutunud teistsuguseks ja me tunnetame seda iga päev. Ma saan aru, et need, minu kolleeg sestap ka intervjuud teha, tema juurde minema. Ja nüüd hakkabki Linnar Viik andma intervjuud Peep Ehasalule ja mina kuulan. Kohe hakkab intervjuu, mis on, mis ajakirjanduses on? See on Stokkeri ajakirjale, eks tokker saab 25 aastaseks ja see on selline juubeliväljaanne siis ettevõttele, mis on Eestis Eestis neid tööriistu müünud ja sisse toonud juba 25 aastat. Ja tegelikult see ongi huvitav küsimus, et milline on tööriista tulevik sellest perspektiivist, et kui praegu maju juba prinditakse, eks ole. Et mis perspektiivsed, mis tähendab, milliseid tööriistu me hakkame tegema, kui meil lennukit võib-olla polegi tulevikus vaja, vaid et meil on virtuaalreaalsus nii, nii võimas, et, et me saame oma lõunamaa reisi oma toas istudes. Ma jäin korraks mõtlema selle nagu töö peale teeb, sina tegid aastaid tööd niimoodi, käisid koha konkreetses asutuses, hommikul läksid tööle ja ja tegid tööd. Ma mõtlen, et minul on olnud selline, võib olla elu luksuselu on väga helde olnud, et ma polegi pidanud tööl käima või tööd tegema kui sellist väga pikki aastaid juba, et ma ma teen tükike siit ja tükike sealt ja siis kolmandas ja ja ma olen õppinud nagu ka oma päevi niimodi sisustama. Ma teengi fokusseeritult keskendunud intensiivselt ühe asja ära, siis on mul võimalik ümber, võib olla ennast mõtestada millegi muu peale ja see aasta on kuidagi mingist rütmised. Mullen sügissemestril on ühes kohas loengud ja kevadsemestril on ka ühes kohas loengud ja siis on mul ettevõttes, millega ma olen seotud ja siis ma olen võib-olla mõne ettevõttega tihedamalt seotud mõne perioodi ja võib-olla on valitsusel päevakavas mingisugune tihedam intensiivne kaasamõtlemist kas nõudev võimaldav hetk ja, ja niimoodi nad on läinud ja siis tuleb selle kõige kõrvalt mõelda selle peale, mis mind vasardab täna ilmselt pikalt, sest et kella poole nelja ajal peaks mul tütar minema hambaarstile. Aga samas kella neljaks peaks ta jõudma juba ka trenni ja siis ma mõtlen nüüd sellise päeva selline kuklas Osardavaks näiteks jääb mul see, et kuidas ma suudan logistiliselt aidata tal seda probleemi lahendada. Mina lahendasin selle eile niimoodi, et ma tõmbasin tütre lamba ise välja ei ole. Aga nad on kuueaastane, ütleme seda, võib veel. Noh, eks ta ehmatas. Aga selle asja juurde siis, mis seal teemaks on? Millega me seda maailma ehitame, mis on meie ümber ja millega me seda maailma nagu töökorras hoiame? Esimese asjana on ikkagi minu arusaamine see, et et kui sa käid ringi, siis valdav enamus maailma nagu suures osas maailma tundub nagu juba valmis. Noh, majad on valmis ja asjad on tehtud ja kõik need asjad, mis meie ümber on tehtud. Kasvatatud lauad ja põrandad ja seinad ja aknad ja toolidega, tassid, kruusid, need on tehtud ja väljamõeldud enne seda aega, kui infotehnoloogia veel üldse olemaski polnud. Ja nüüd võib esitada küsimuse, et, et kas see, mis on peale tulemas selline immateriaalse tähenduse ka maailm ja immateriaalse koetav maailm, võib öelda liitreaalsuse virtuaalreaalsus. Et kas see võtab üle selle, selle muu maailma? Ei, ta ei võta üle seda maailmale, et needsamad asjad, mis olid vanasti, need tuleb ka küll elus hoida. Jah, me oleme näinud selliseid mahajäänud linnasid Ameerikas selliseid nii-öelda tööturu ja majanduse muutust käigus tühjaks jäänud kohti või Eestiski näinud sõjaväeosasid, mis on tühjaks jäänud vanu tööstushooneid, mis on aknad sisse visatud või vanad müürid on veel alles ja ei saagi nendest aru. Aga kokkuvõttes, kui need asjad, mis on meie ümber ja on olemas, siis me tahame neid töökorras hoida, selle jaoks on vaja tööriistu ka, millega need töökorras hoida. Ja, ja siin on nagu kaks stendi, üks trend on see, et nende tööriistade sisse püütakse panna võimalikult palju tarkust juurde. ATP öelda, nagu haamer on minu jaoks olnud läbi aegade üks kõige noh, nagu geniaalsemalt kallimaid asju, võib-olla ratta kõrval. Et sul on, ei teagi, kumb ennem tuli tegelikult tõenäoliselt oli esimesena ikkagi haamritaoline asi, millega võimalik virutada, kas kellegile teisele virutada või mingi asi katki lüüa või keegi keegi sellega äratada, noh võib-olla siis seejärel leiti, et millegagi on võimalik veel visata, aga võib-olla oli kõik üks, võib-olla oligi üks kivi, millega sai nii Haamerdada kui, kui veeretada. Ei vaata see nii-öelda vähemalt vähemalt ajaloolased on küll nagu mõistnud seda, et, et sellise ratta tähendus või selle väärtustamine see on ikkagi olnud selline see laps, selle inimese Eeellase ajus, mis ilmselt olid ka nagu päris plahvatuslik, et et kui sellised muud nagu heited ja loopimisega löögid võisid olla rohkem kognitiivse maad ja sa ei andnud võib-olla isegi aru, sellele ei tulnud homme sedasama asja peale, siis tegelikult ratas ikka vanad nad ikka istusid tükk aega ja mõtlesin, et tegime millega ma nüüd hakkama saime. Aga haamer on täiesti geniaalne ja ometi igal aastal tuleb turule uusi haamreid ja haamrimudeleid ja käepidemeid ja kõikvõimalikke jõuõlgasid uusi materjale ja ja mul on endiselt garaažis olemas nagu, nagu vanaisa, vana nagu puuvarrega haamer ja jumalast hästi töödega, tegelikult. Tema kättevõtmises on ka mingisugune emotsionaalne tähtis olema, see mingisugune emotsionaalne väärtus olemas. Ja siit siis hakkabki nagu võib-olla helistama kaks asja. Üks on see, et meid ümbritsevad asjad, millel on mingisugune pikaajaline, väga suur emotsionaalne väärtus, nende elushoidmiseks nende pidamiseks ongi meil vaja tegelikult neid vanu traditsioonilisi tööriistu, võtteid ja oskusi. Kuidas seda lubjamördi ikkagi teha ja kuidas ta seina panna ja kuidas teda õieti värvida ja siis on teine maailm, mida me püüame printida uusi asju juurde või või minu jaoks on ka sellised noh, nagu Viru kaubanduskeskusele nagu prinditud, põhimõtteliselt ta on mingitest valmis detailidest kokku pandud ja ja ma ei usu väga, et ükski ehitaja kesin, Neid naelapüstoliga midagi seinal asi või, või mingisugust kipsplaadilt mingisugust tükki küljest ära lõikas või ventilaatori mingeid ava kuskile metalli sisse lõikas. Et oleks väga sügava sellise emotsionaalse hardumusega seda teinud või mõelnud selle peale, et noh, et tulevased põlved tulevad siia või et ma toon oma lapselapsed kunagi siia, näitan, et vot näe, vanaisa, vanaisa tegi selle ja ehitas selle, et koos selle funktsiooniga efektiivsuse funktsionaalsusega kadunud tegelikult sellest konkreetsest tootest või sellest konkreetsest ehitisest võib-olla see emotsioon ja soov sellega midagi teha. Aga kui nüüd inimesed spetsialiseeruvad, eks ole, noh, ütleme, on hulk inimesi, kes polegi elus seda haamrit käes hoidnud või, või noh, trell, eks ole, miks ma peaksin elektritrelliga midagi tegema, kui minu eriala näiteks? ID Ma ostan enda teenused sisse, kas, kas seal muutub nagu selline hobi korras tegemine, nii nagu noh, tänapäeval endiselt inimesed hästi palju hobi korras teevad. Et noh, ma ei kutsu pildi seina panemiseks endal töömeest, eks ole, koju või et noh, vihmasest seinast nagu tekitan mingi, eks ole, et ma värvin selle ise üle ja saan kõigi puurimistega ise hakkama. Et kas selline hobi korras tegemine, kas sa seal näed, et seal muutub nagu mingi selline et minnakse hästi palju tagasi sinna vanaisa puust käepidemega haamri juurde ja ja takse õlgedest korvi, et see on see nii-öelda harrastus ja siis tuleb sinna teine pool, mis on siis juba nagu ultra professionaalne, kes noh, nii-öelda ainult kõige võimsamaid riistu ja ja professionaalsemaid töövahendeid kasutavad. Ma arvan, et see trend on hästi märgatav, märgatav kõigepealt sellega, et 10 aastat tagasi, kui oli sul üks ehitusmaterjalide kauplus ja tööriistapood, siis nad müüsid tööriistu ja ehitusmaterjale ja siis tulid ini, mehed tulid kohale oma selliste suurte autodega, ladusid selle telliskive ja asju täis ja sõitsid minema. Praegusel hetkel on kõigi kõigi ehitusmaterjalide poodide juures on olemas ka teenust pakkuvad ettevõtted. Üha vähem ja vähem asju me teeme ise üha rohkem ja rohkem asju ostame siis. Täisteenuse täisteenus tähendabki seda, et kui sa ostad pesumasinasse pesumasina paigalduse kui sa ostad endale pildi sisse, ostad selle pildi juba seinapanemisega, usastad lambi sisse osakas paigaldusega ja elektrikilbi juures ikka sügavad kukalt, enne kui hakkad seal midagi sisse ja välja vajutama ja mõtled ikka tükk aega. Aga jagada seda arvamust nii nagu siin tihti alfaisased ikkagi võtavad, võtavad öelda, et tänapäeva mehed ei ole enam mingid mehed, nad ei oska mitte midagi enam ehitada. Bioküsimust. Tähendab, ma arvan jah, et see tähendab, et kui, kui mehelikkus on defineeritud läbi ehitusvõimekuse või hobuserautamise või siis noh, nagu paljaste kätega ulukite püüdmise metsast siis on tõesti alfaisast aeg on ammu läbi juba et ega meil siin neid ulukeid metsast välja ei too, paljaste kätega või oma käsi küünistega ja ja vaevalt, et meil siin oleks ka palju võtta neid, kes suudaks hobust rahutada, seest on meil palju, osaliselt päris mehi olemas. Paradoksaalselt, kes seal suhteliselt ikka oma naist peksma. Et ma ei tea, kas siis see on see asi, mille järgi mees defineerib oma mehelikkust, kui kõik muu on otsa saanud, väga kurb, kui ei ole ainukene nii-öelda viimane võimalus üldse nagu ennast nagu mehena tunda on olla, olla vägivaldne näiteks aga tulles nagu ikkagi tegelikult selle selle juurde loomerõõm nagu ise asja, ärategemise rõõm, see on biokeemiline protsess, mis paneb sind sinu kehas paremini ennast tundma. Ja minu meelest on seal väga hästi kunagi ära tabanud ikea mõeldes üldse sellise noh, ütleme innovatsiooniajaloo peale siis kehale täiesti geniaalne oma lahenduses, kus ta hakkas müüma esimesena maailmas mööblit, mis polnud üldse valmis. Ja muidu oli mööblipoes, oli nagu mööbel ja diivan ja kõik oli olemas, siis sa lähed sinna ja katsu seda ja siis ma tahan seda kapiia Distogsuse kapsule kohale ja ja see võttis hästi palju ruumi laos, igal pool meedias hästi palju ruumides rakkaskele transportida ja puha. Keha oli täiesti geniaalne, ta andis inimesele võimaluse, kes ei oska ise mööblit valmis puidust teha ja kes ei taha seda suurt jurakat sealt osta, andis võimaluse ise ka midagi teha. Minagi olen pannud nagu oma laste imetlevate silmade all kokku mingisugust väikest IKEA ärikogemus meil küll ja lapsed vaatavad pakk asju lihtsalt vedeleb maas. Ja meie issi suudab sellest teha nagu lastevoodi. Päris lastevoodi, missugune tunne mul pärast seda, ma käin ringi tükk aega mööda korterit. Rumeldan nagu isase korilane vastu rinda üten, näitab minu tehtud voodi panin kokku. Tegelikult piisab ka sellest juba selliseks nagu eneseteostuseks, et sa teed ka väikseid asju. Ja see on nagu järgmine trend, mis minu meelest on silma hakanud nagu tööriistamaailmast ja laiemalt nagu ehitusmaterjalimaailmast. Et sul on võimalik ennast ennast positiivselt teostada lihtsates asjades. Sul on selliseid lihtsalt monofunktsionaalne asju, seal on võimalik isegi umbes nagu nagu nagi seina külge teipida ja ometigi sellega selles on olemas selline noh, nagu 10 sekundit rahulolu vaadates seda, millega sa hakkama oled saanud ja ja selles mõttes on tegelikult hea Gazetsa, Sa ei rikkunud mingit seina ära seal puurinud mingisse valesse kohta auku, millega ka minul on kogemus, mark kõigil on kogemus sellega, et mis saab siis, kui sa oled seal augu ära puurinud. Lähed vaatad rahulolevalt ja korraga avastad pagan, 10 senti valesti nagu täiesti nagu valesti on see auke sisse auk, seal seinas jääb igavesti saatma, sest et sa ei oska seda täis toppida korralikult millegagi muuga nagu ära täita. Ja selline see elu tragöödia on, et sa pigem nagu väldid tulevikus sellised Augustamisega, et siin maailmas aga tööriistadest sa lähed siis rohkem tarkust, meil olemas selliseid lasermõõdikuid ja nii veel hiire ja need on hästi kättesaadavaks muutunud. Hästi. Lihtsalt kasutatav võtavad samas nende tööriistade minu jaoks on nagu see olnud pigem mure, et et tööriistade eluiga, kui ma rääkisin oma vanaisa haamrist, siis mul on ka noh, kindlasti meil on viimase 10 aasta jooksul ostnud veel paar haamrit, mis on mitte nüüd väga intensiivse Teil on väga nagu vale kasutamise tagajärjel muutunud muutunud töökõlbmatuks kruvikeerajad, mis enam ei keera eriti hästi ja kõikvõimalikud muud seadmed. Et koos kogu selle maailmaga on paraku peale tulnud periood, kus kohas riideid tehakse üheks hooajaks ja tööriistu ja asju tehakse ka üheks hooajaks, et sa järgmisel hooajal läksid tagasi, ostaksid et võib-olla järgmise mudeli vastavalt vajadusele, eks ühekordse kasutamisega kruvikeeraja võib kosutada meie jaoks praegusel hetkel nagu täiesti täielik rumalus, aga ka meie ümber on, oleme ometi ühekordse kasutamisega taskurätikud nuuskad sisse, viskad minema ja me enam ei mõtle selle peale, et milline raiskamine siin inimmaailmas toimub. Hakkame ilmselt jõudma sellesse punkti, kus sul on sellised noh, ühekordselt seina lastav nael Hosel seina laskjaga ja pärast seda seinalaskja kaotab oma otstarbe. Kunagi Nõukogude Liidu ajal oli selline mõiste meie jaoks täiesti arusaamatu, nagu ühekordse kasutamisega või mitte täidetavad tulemasinad. Ja siis loomulikult Nõukogude Liidu viljakates tingimustes tekkis tahtlik operatiivid, kes siis leidsid võimaluse variandina taas täita ja taaskasutusse saata asju, mis on mõeldud ühekordseks kasutamiseks, aga see lõpptulemusena andis kellelegi jällegi nagu võimaluse näidata, et me oleme nutikamad kui need, kes mõtlesid välja ühekordse kasutamisega asja. Mul on endal nagu sellise nii-öelda tarkuse lisandumisega tööriistadest selline hästi isiklik kogemus olemas, kus ma olen vahel püüdnud, noh ütleme kui midagi tarka tuleb, siis püüan selle nagu esmastarbijana ära proovida ja katsetada ja siis sellest midagi tarka kõrva taha panna. Ja minu näide on seotud robotmuruniidukiga. Mulle endiselt väga meeldib muru niita, see on minu meelest üks selline ägedamaid tegevusi maailmas, kus kohas enamus asju, millega sa tegeled, saavad valmis võib-olla aasta või paari pärast või? Väga teraapiline jah, või nad ei saa üldse valmis ja siis niidad selle muru ära ja ta niidetud, tehtud, seda on ilus vaadata. Sa oled teinud ise oma kätega midagi ja see su silme alla korraga muru ja kogu maailm on nagu ilusaks muutunud, see peab olema suur murulapp, aga nad on olemas. Ja siis, kui tuleb Terre muruniiduk robotmuruniiduk siis on need esimesed kahtlus, on see kõhklesid, mult võeti midagi ära. Ja õnneks on nii halvad, et nad ei võta ikkagi kõike sult ära. Ja samas jälle Nendega mässamine jändamine ja mina läksin muidugi seda teed pidi, et ma võtsin ta ikkagi noh, nagu tükkideks lahti hakkasin ümber programmeerima algoritmi seal sees mõelda, et seal midagi targemat võimalik välja mõelda, et enamus seda ei tee. Ja, ja mul on nagu üks selline leitmotiiv, et ma tahtsin jätta õue peale sellist kaks lilled väikest ümmargust mis ma tahtsin mitte piirajaga, vaid õpetaja õpetada muruniidukid, seal on olemas territoorium, kuhu ta sisse ei lähe. Noh, nagu need nii-öelda taevast vaadatavad objektid, kus sul on, mida tavaliselt nagu maavälised tsivilisatsioonid on põldudele joonistanud. No ma mõtlesin, et teeks ka midagi samasugust. Joonistaks midagi endale õue peale robotmuruniiduki abil. See oli ikka päris parajalt frustreeriv tegevus ja kui ma selle aja nagu kokku panin hiljem, mida ma panin selle muru robotiga robotmuruniidukiga mässamise peale ja selle töökorda seadmise ja siis uuesti algsesse töökorda seadmisel, sest et mul ei tule midagi tarka välja selle siis ma ikkagi mõtlesin, et et kas see oli kõik seda väärt. Tahaks teha avaliku e-toimiku mõõdikud, et kontrollida kvaliteeti ja siis klientide rahulolu. Äkki Kertu seletad ära kõigepealt, mis asi on avalik e-toimik ja see on küll hea, seal saavad inimesed põhimõtteliselt kohtuasja avada tsiviilasju ja siis advokaadid saadavad Ta menetlustega seoses dokumente. Tavaliselt on paberimajanduses leidudele digitaalseks. Ehk siis tegemist on sellise e-riigi rakendusega, mis on eelkõige justiitsministeeriumi haldusala asutustega, seda haldab praegu registrite infosüsteemide keskus ja mis on riigiasutus ja mõttekäik on see, et sul peaks olema kõik erinevad nii-öelda menetlus, osapooled politsei ja prokuratuur ja uurimisasutused ja advokaadid ja kohus ja kannatanu ja süüdistatav ja ajakirjandus ja puha. Kõik peaksid olema ühe platvormi kaudu kättesaadav, ligipääsetavad. Huvitav, kui see asi nüüd töösse läheb, kas siis on rohkem ka kohtu? Keisse ja kaebajaid see on töös juba, et selles mõttes ma seal kvaliteedi mõõdikud on kuuendav, ehk siis kuna need on need seadusega, need nõutavad ka riigi e-teenustes, siis need oleks selle aasta jooksul ära teha. Mis, mis kvaliteeti, need mõõdud. Kas kasutajad on rahul sellega teenusega, mida me pakume, ehk siis kas seda on lihtne kasutada, kas millegi on probleeme, ehk siis me saaks uuendada ja areneda niimoodi, et saaks, et oleks kõigil lihtne kasutada. Aga see üks kriteerium ma tean, et sul on nagu reaalne klient, reaalne vajadus on olemas ja, ja ülesanne on ka see asi nagu päriselt ära teha. Okei. No mis neil on nagunii kavasse teha ja kuna ma soovisin lõputööd, siis nad pakkusid mulle siukest varianti. Kas sa tead, kuidas muud asutused teevad, kas, kas see nii-öelda kvaliteediindikaatorite juurutamine käib muudel praegu samas protsessis samas tempos neil on endal nagu maja üleüldine ka, aga lihtsalt seal ei saa neid kõiki kasutada, kuna me ei saa ju küsida, et eks, et peale tsiviilhagi tegemist, et inimesele tuleb pop-up, et kas te olite nagu rahul sellega, kuidas tahagi, esitasid, et me peaksime kuidagi loovamalt lähenema, et saaksime, aga siiski, millal seda infot? Isegi täiesti selline vahelesilt, et võib-olla võiks olla küsida ka, et see, kelle peale kaevati, et annaks tagasisidet minul just noh, nagu lõppes üks mingisugune menetlus, kust tuli mulle sealt avalikus e-toimikus tuli, just käimasoleval nädalal tuligi kohtuasi. Tegemist oli ilmselt siis asjaga, mille nimi on lihtmenetlus ja lihtmenetluse juures samuti on keegi, kes langetab selle otsuse ja tegemist oli väärteomenetlusega. Tegemist oli liiklusõnnetus käigus aset leidnud väärteo, mis kvalifitseerus väärteoks ja sisse jooksis sinna toimikusse sisse ja minu jaoks oli seal nagu endale paar aspekti, mida ma oleks kindlasti kasutatud, oluliselt parandanud, alates sellest, et see teade tuli mulle aadressilt maa ei vasta. Et just oli vist vä. Ma olin sihuke tunne, et selle test kasutamine altsa tüli, Ma saan aru, et karistusregistris on üle miljoni eestlase või? Võimalik, et me kõik oleme peaaegu iga inimene, keda sa kohtadeta kujul või teisel ikkagi tegelikult kõlab nagu väga Kristlikult, et kõik on juba botased jah, juba juba nagu seaduse ees ka nagu süüdi mõistetud, saanud trahvi või teinud midagi, mingisugune menetlus on aset leidnud toimunud ja selle lõpptulemusena oled sa kuskile registrisse kantud ja selle nimi on karistusregister. Hea vähemalt, et see ei ole nagu, et sellest saad aru sa karistusega saanud, et sa lihtsalt ei ole süüdi, et halvem on nagu selline olukord, kuskohas on nagu noh, nagu süüregister või paturegister, kus sa ütlesidki, et oledki süüdi, süüdi, süüdi, süüdi kehalises nädalavahetusel Endlas lille uut etendust vaatamas. Mari Liis Lillemäe uus etendus ja seal tundus vahepeal see, et et selline üx eestlaslik lähenemine peab olema kuidagi see, et noh, meil on kogu aeg vaja kui süütunnet sees omada. Et muidu sa ei tunne ennast nagu õige eestlasena, identiteet ongi selle peale üles ehitatud. Jah, jah, jah, et, et igal juhul on, on ka, mina olen nii, kui oli süüdi, aga siis on veel ümberringi on olemas hulk inimesi, kes on ka kaassüüdlased ja ja siis ma tunnengi tegelikult seda kuuluvustunnet läbi selle, et me oleme süüdi. Ja siis, kui keegi tuleb kohale ja ütlevad, et ma olen siin uus male värske ja ma ei tea midagi, ma ei ole milleski süüdi, siis öeldakse, et sinu koht ei ole siin. Leiame midagi. Oleme jõudnud vanalinna haridusgümnaasiumi, kus Linnar Viik peab gümnasistidele loengu innovatsioonist. Kui keegi ütleb sõna innovatsioon siis milles see väljendub? Mis, mis asi see on üks nagu ja see peab olema nagu konkreetne asi, mitte see, et noh, et keegi siin nagu valitsuses kuskil tegi midagi konkreetne toode või teenus või asi milles seisneb teie jaoks see on midagi sellist, mida tunnete ära. Kui keegi ütleb armastust ja tunnetad ära või keegi, ütleb kook. Kui tort Sitel tekib mingi pilt silme ette, milline seal kõige ütleb innovatsioon, siis mis võiks olla? Nüüd aga kuidagi natukene analüüsime koos seda, mis siin kirjas on. Kõigepealt kõigepealt esimene küsimus on see, et kui palju nendest innovatsioonidest, mis siin tahvlil on, on kellelegi seast teist kellelegi teie seast välja mõeldud noh, mida, mis, mis nendesse tunned ära, et see on no sinu tehtud või aa minu kooli veel tegi selle. Null okei, ehk siis. Keegi teine tegi, kui palju nendest üldse on asju, mis oleks näiteks noh, nagu Eestis tehtud nendest asjadest, mis on nagu Eestis välja mõeldud kuskil mujal tehtud. Nii, kolmas küsimus on, et kas nad on noh, konveierid, isesõitvad autod ja nutitelefonid ja kiibid ja kas nad on tehtud sellise nagu Ühe pisikese väikese firma poolt või on, selle taga on mingisugune suur ette võtta kes teeb noh, isesõitvaid autosid ja jah, siin paistab vastu pigem nagu suured ettevõtted. Mitte ükski ettevõte ei ole ju sündinud niimoodi, et oleks nagu suur nagu päriselt nagu suur, suur suur, okei, me võime öelda, võib-olla riik moodustab mingisuguse asja, aga iga nendest ettevõtetest, mida me oleme siin vaatlemas, on kunagi olnud ainult idee mõte, põhiettevõttest haisugi olnud kõigepealt olnud mõte. Esiteks on innovatsioon kellegi teise asi, mitte minu asi, mida mina tegelen innovatsiooniga vaid keegi teine on tegelenud sellega ja mina tarbin innovatsiooni, mina ostan ja kasutan mis on ka okei, kui mul on ligipääs mingile keele uuele asjale, mis teeb minu elu paremaks ja mõnusamaks siis see on ka hea. Aga olulisim väärtus ei teki mitte ühe uue asja tarbimisest, vaid sellest, et sa oled selle välja mõelnud, loonud ja tarbijateni viinud, see on see väärtusloomepunkt ehk mitte mõelda, et kuidas ma kasutan kellegi teise loodud innovatsioonipoid, kuidas mina suudaksin luua midagi sellist, mis on uuenduslik, innovaatiline ja kellelegi teisele mõeldud. Seega esimene asi tahaksime murda seda, et innovatsioon on kellegi teise asi kellegi teise tehtud. Teiseks see, et innovatsioon on kuskil mujal on meie, noh, nagu ettevõtte organisatsiooni ja rahvamajanduse jaoks selline, kus me pahem ennast, tarbija rolli, mitte looja ja müüja rolli. Ja kolmandaks, suured ettevõtted. Jah, suurtel ettevõtetel on olemas teatud eelised, mis puudutavad seda, et kuidas jõuda välja võimalikult paljudesse riikidesse võimalikult paljudele turgudele võimalikult paljude kasutajateni. Neil olemas mingeid välja kujunevad jaotusahelad ja mingisugused välja kujunenud mudelit, kuidas nad suudavad teha ühe auto valmis ja siis auto jõuab välja kuskile Aafrikasse või kuskile Aasiasse ja, ja siis on olemas ka hooldus ja varuosadega 20 ümberringi. Kui sa hakkaksid nullist tegema ühte uut autot ja keegi ei ütleks, et nüüd ma tahan selle osta endale Kanadasse siis sa pead mõtlema, et kuidas ma saaks seda, tehakse nii, et oleks kanada reeglitele vastav ja kas seal on mingisugused seadused, kas see rool on vasakul või paremal poolel, räägivad ju, see oli mingisugune prantsuskeeles, kas auto peaks olema seal ka nagu prantsuskeelsete mingite siltidega või mis need reeglid üldse on? Ma ei tea seda, suured firmad teavad targad selles mina, kes ma alustan, ma ei suuda sellist asja teha, neil on olemas mingisugune loomulik eelis samas suurtele ettevõtetele kõige suurem puudus, mis on veel see, et ongi suured. Nad teevad täna samu asju, mida tegid eile, aga võib-olla natukene paremini. Nad ei tee mitte kunagi täiesti uut asja, sellepärast et neil on terve ettevõte, organisatsioon juba teeb juba aastaid aastakümneid samu asju, aga nad ise tahaksid ka tegelikult olla. Väiksed kiired väledad niimoodi, nagu nad kunagi olid, kui nad alustasid. Kõigi nende innovatsioonide juures, mis me siin oleme esile toonud. Vähemalt mõisted nagu isesõitev, auto, Stedikelem, nutikaamera, kiip, isegi transistor. Nende eelduseks on olnud see, et keegi on teinud väga tugevalt teadustööd. Sul on kimp teada seda, et selles mõttes, et kui me mõtleme niimoodi, et innovatsiooniga tegeleb keegi teine innovatsiooniga tegelevad kuskil mujal ettevõtted, innovatsiooniga tegelevad suurettevõtted, mida Eestis ei ole. Innovatsiooniga tegelevad eelkõige teadlased, keda meil ka väga palju ei ole. Siis me saamegi nagu elavda sellises punktis, kus, kus me mõtlemegi taga innovatsioonil ei olegi nagu meie jaoks nagu mingit tähendust või rolli ettevõtjatena või asjade tegijatena. Ja see on nüüd asi, mida hakata vaikselt ümber lükkama. Vot see ei, ei tohiks olla asi, millise teadmisega me edasi elame? Linnar Viikmann, jalutame sinuga vanalinnas mööda mis käikesele Lundis Müürivahe tänav üüriva Müürivahe tänaval ja ma hakkasin mõtlema, et need abituriendid on ilmselt sama vanad või isegi natuke nooremad kui Tiigrihüppe. Nad on nooremad kui Tiigrihüppe. Ütleme selles mõttes, et nagu noh, me ei räägi nagu viljastavates tingimustes, vaid sellest, et teadliku eluga, et me meil on praegusel hetkel, ma arvan noh, nemad on juba sees, Tiigrihüppejärgne põlvkond, meie tiigrid põlvkonda on minu jaoks meie endine viimatine ja praegune peaminister näiteks ja pool valitsuskabinetist võib-olla Tiigrihüppe põlvkond ehk need, kes, kes 90.-te aastate teisel poolel põhikooli lõpetasid ja keskkooli gümnaasiumi suunas läksid ja oli noh, nagu see suur küsimus, et mis on siis nagu need kaks asja, mida saaks anda kaasa ja mis mis on see, mida saab Eestis suurelt suurelt nagu muuta. Et soov oli anda kaasa interneti arvutioskused ja tugev keeleoskus kõige siis nagu inglise keele oskus ja tugev arvuti ja internetioskus ja selle mõte oli tegelikult see, et kui sa ilma sellise noh, nagu ühiskonda läbiva ja eelkõige haridussüsteemi läbiva pingutuseta püüavad oli samuti nagu raamatukogudesse arvutid tuua ja võib-olla sundida seal telekomioperaatorid natuke odavamalt midagi tegema ja võib-olla mingeid maksuvabastust kuskil või või teed mingisugused loterii siit paljulapselistele perekondadele, arvutite soetamiseks siis see aita sellele kaasa, et sul oleks nagu põlvkonda läbiv interneti ja tehnoloogia oskus olemas kas või noh, nagu tavatarbija kasutaja perspektiivile. Et ainukene viis ikkagi selleni jõuda välja, et sul kogu kogu põlvkond kogu aastakäik oleks kaasata on ikkagi lähtuvalt kohustuslikust kooliharidusest ja põhiharidusest viiese kooli. Mina olen nimetanud sellises nagu demograafia mõttes tsunami laineks, et kui meil enne seda oli selline noh, kasutas seal nagu viis protsenti, kuus protsenti, seitse protsenti mingisugust hea rühmast võib-olla viisakas see uus põlvkond hakkas tulema nagu 100 protsendi selle nagu interneti kasutatavusega peale. Isad jõudsid kunagi aastal 2000 2001 jõudsid ülikoolidesse otsaga välja see põlvkond siis küsisid professorite käest, et kus on meie nagu loengumaterjalid internetis ja siis nad ehmatasid ära, professorid. Nad tahtsid saada professorite meiliaadressi, et neile oma esseesid saata meili peale ja see muutis nagu noh, nagu ülikoolides, kes nagu oli tunda nagu, nagu tudu käis sinna niisugune nagu mingi matsakas nagu teistmoodi olemist, jõudis kohale ülikoolide inertsed ja saavad hakkama kuidagi noh, sellega, et noh, kas seda natuke maandada või siis ajab ikka kaasa minna. Esmamõte oli see, et siis järgmised kuskil aastal 2005 või niimoodi see kamp jõuab nagu tööturule. Niisugune nagu teistsugused inimesed, oskavad asja teistmoodi mõelda ja teistmoodi teha ja jõuavad poliitikasse mingil hetkel on nagu osalevad võib-olla erakondades MTÜdes ja otsivad hoopis teistmoodi, noh, nende viis, kuidas infot jagada ja üldse nagu mõtlemisviis on, on nagu natuke teistsuguseks läinu. Mõtlesin, et vot minu ema on täiesti selline inimene, kes arvutist ja internetist täiesti kõrval ma teen näiteks tema pangaülekandeid ja selliseid asju. Et mingis mõttes on see, et, et jah, et me, et see kogu see infotehnoloogia on, ütleme selle uue põlvkonna nagu väga 1000 neil on, inimestel on lihtsam elada, neil on lihtsam suhelda, kõik on kergemaks läinud, aga mingisuguse osa just selle vanema põlvkonna jätab ta nagu üksi või et tekib nagu mingisugune lausa hirm, et mis on jälle mingi uus asi. Et alati ei ole nagu noh sa ei ole üksi, kui sa oled nagu nende asjade hulgas, millega sa oled üles kasvanud ja ja üles elanud, siis sul ei olegi võib-olla vaja ilmtingimata kogu aeg neid uusi asju, kui sul olemas oma raamatuid ja sul olemas oma ajakirjad. Kui sul olemas televiisor ja raadio, millega saad üles kasvanud ja nad on endiselt olemas, siis ka need on sellised asjad kohad meie ümber ja loomulikult selline sotsiaalne muster on kindlasti muutunud ja sotsiaalse mustri hulka kuulub ka see, et et kas, milliseid tähtpäevi kui palju koos elatakse ja läbi elatud, tehakse, mida koos tehakse, kas sellised kevadtalgud on, need kõik lapsed tulevad maale külla või tehakse vanematega koos mingeid asju? Koostegemise asjad ka muutunud, mida tehakse koos? Ma ei arva, et, et ka noh, nagu kõik inimesed peavad olema kohe nagu viimase tehnoloogiaga ja internetis kasutama seda ja ja endiselt on mul nagu läbivalt õelnud sõnum, et ta on inimõigus, elada siin maailmas ilma internetita ja saada seejuures endiselt nagu kvaliteetset elu elada ja elukvaliteet ei tohi sõltuda ühestki tehnoloogilisest aspektist ja sellest, et, et see tehnoloogia äkki kas lakkab töötamast või on liiga keeruline, et ma saaksin temaga koos elada või lihtsalt mulle põhimõtteliselt vastuvõetamatu. Järelikult elukvaliteet peab olema tagatud ka ilma tehnoloogiata ja mul tuleb see võimalus olemas olema. Ja mul on väga hea meel, et sa oma emaülekandeid teed, mina tegin ka oma isa eest kogu aeg ülekandeid ja ei, temal ei ole mingit soovi seda teha ja ma ei tulnud ka mingisugust nagu soovi, et hakata rääkima, et vaata, see on need arvud ei võeta ja, ja tema oli rahul sellega, millega mina tegelen. Mina olen väga rahul sellega, millega tema oli oma elus tegelenud ja ta oli mulle läbi elu väga suureks eeskujuks asjades, mis ta tegime. Ja minu meelest tegi ta kõiki asju oma elu lõpuni väga stiilselt ja niimoodi nagu ainult tema oskas seda teha. Ja kui ma mõtlen, et ma tahaksin nagu millegagi oma lastele eeskujuks ja ta on ka see, et tegin neid asju, mida ma oskasin nii hästi kui oskasin ja ja seejuures veel, kui öeldakse, ska stiilselt teha niimoodi, et selles on nagu mingisugune isikupära olemas, oma oma mõtte sellel asjale kaasa anda. Ma mõtlesin, ma tean küll, et meie laste jaoks on täiesti loomulik see, et kiip võib olla naha all. Ei karda sellist asja, kui see annab nende elule midagi juurde, midagi sellist, mis annab nende arvates nende elule kvaliteedis juurde. Siis miks, miks me peaksime keelama neil seda teha, kui nad tahavad endale panna pähe liitreaalsuse prillid, mille kaudu nad mitte ainult ei näe sinu naeratavat nägu inimesel, kes tänaval vastu tuleb, vaid ka seda, et et kui mitme sõbra kaugusel see inimene on minust sotsiaalvõrgustikes, kellega ma nüüd praegu hakkasin, äkki ma selles kohvikus või restoranis ja ja kui seal nagu nende jaoks oluline ja nende viis suhtestada ümbritsevasse maailmasse kasutades seejuures alati noh, nagu mingi läbiva kõrval paralleelniidina ka seda, mida mida elektrooniline maailm juurde annab, neile, mida digimaailm juurde annab, siis siis kasutagu seda, see ei tähenda seda, et mina pean seda tegema. Täna olin ma Linnar Viigi töövari saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.