Meid ei tund Puhhi tonn. Pühin pilvisel jahedal südasuvepärastlõunal istus suure sirelipõõsa lopsaka lehestiku varjus üks väike poisike. Tihkus tasakesi nutta. Ja kõneles iseendaga. Ega ma. Ise ta jäi mulle ka ette ja mis tuli mari taldrikusse pidi kukkuma. See oli lihtsalt üks ulakas limonaadipudel. Ma kuulsin küll, kuidas ta pärast itsitas, kui mannavaht laua peale laiali jooksis. Ja kui mari mind sakutama kukkus ja tänitud vöötsinoeks kohmard millasust ükskord ometi inimene saab. Mina ta taldrikud ära lõhkunud, pudel lõhkus, aga pudellita üldse ei sokutanud. Ja kui mina selle üleannetu limonaadipudeli aknast välja viskasin, siis jooksis mari emale kaebama. Juku ei oska laua ääres käituda. Oota, kui vaata, kui ma ei lähegi enam tuppa, jäängi siia sirelipõõsasse elama. Just siin ei lähe midagi ümber ega katki. Selle mõtte juures hakkasid poisil pisarad veel rohkem jooksma sest ta kujutas ette, kuidas ta talvel külmaga põõsa lõdiseb. Samal ajal kui mari toas sooja ahju juures klaverit harjunud. Ütleb või televiisorit vaatad. Korraga tundis ta mingit kummalist ime tuttavat ja imehead lõhna ja kuulis nagu väikese kellukese helinat. Ta tegi silmad lahti ja suurest imestusest kuivasid pisarad silmapilkselt. Tema ees seisis väike maja. Just nagu kullerkupp, pudest ja samblast ja sõnajalgadest kokku pandud. Akna raamideks olid karikakrapärjad. Trepiastmed olid nagu väikesed pilved. Kui Juku treppi mööda üles läks, kadusid jalad neisse pilvedesse ära. Ent ometi jõudsid ukseni, mis oli nagu virvendab vesi. Ukse juures oli väike killuke, mille helinat poiss oli kuulnud. Ta helistas seda kellukest ja sirutas käe uksest läbi. Vesi vuliseb, voolas ta ümber, aga ei teinud teda ometi mitte märjaks. Ta astus üleni sellesse vette ja läks edasi. Natuke aega ta ei näinud midagi. Siis oli ta korraga toas, mis oli rohelisest sametist ja mis lõhnas nagu maikelluke. Otse vastasseinas oli kolm ust, igaühe kõrval terve rida nuppe. Juku mõtles natuke, läksis keskmise ukse juurde ja vajuta tas roosale nupule. Uks avanes pikkamööda. Juku tundis, et ta tõuseb õhku. Ta polnud kunagi elus lennanud, isegi mitte lennukiga. Aga ta ei tundnud kübetki hirmu. See tundus olevat nii loomulik. Ta lihtsalt lendas. Ja siis äkki enam ei lennanud. Hoopis istus murul tohutu suure roosade õitega pojengipõõsa kõrval ja kõik õied naeratasid talle ja ütlesid tere. Sa oled roosa pojegi toas. Kas sul on mingi mure? Küsisid pojengid. Vist jah, vastas Juku. Aga ma ei mäleta enam, siin on nii ilus. Ja ta istus seal ja lobises oma uute sõpradega kaua aega. Siis tulid kõik pojengi õied põõsa küljest maha ja mängisid Jukuga ringmängu ja tantsisid ja hullasid. Siis tuli korraga, eks roosas ülikonnas poissi ütles talle. Sind otsitakse taga, sa teed koju minema. Aga kas ma kunagi veel siia saan tulla? Muidugi saad, vastas poiss alati, kui sa seda soovid. Ütle mulle, mis imeline koht see selline on ja kuidas ma ta järgmine kord üles leian? See on muinasjutumaja, kes poiss teda leida on väga lihtne. Sest täiele kunagi mingi kindla paiga deal. Ta on alati seal, kus teda parajasti vaja on. Sul tarvitseb vaid avada uks ja astuda sisse ja valida välja koht või muinasjutt, kuhu sa tahaksid minna. Noh, kas metsa, kus sa võid mängida metsloomadega kuningalossi võililleaeda, tahad tööd teha või puhata? Tahad selles pilvedesse ookeani põhja või hoopis maa alla, salapärastesse koobastesse, kuidas hädaohte võitlusi või hellust ja armastust? See maja võib pealtnäha väike olla, aga tegelikult on ta väga suur. Aga nüüd minema sirelipõõsasse tagasi, sest ema tunneb su pärast juba muret. Nägime siniütles poiss ja kadunud oligi. Pojengid, kes kõik olid oma kohtadele tagasi läinud, lehvitasid Jukule. Ta pöördus ringi ja oligi korraga oma aias sirelipõõsa all ja kuulis. Kuidas ema teda hõikas? Lapsed missugune võiks olla see muinasjutumaja Te, võiksite proovida seda joonistada maja väljastpoolt ja kõikvõimalikke tube selles majas. Ja selle majaelanikke ja iseennast joonistage ka sinna sisse. Saade kuulake muidugi lõpuni, sest ma otsisin üles ühe onu, kes on elukutselt arhitekt. Ta nimi on Rein Tomingas. Tema mõtete ja plaanide järgi on meie maal ehitatud juba mitmeid päris maju ja ehitatakse veel. Aga täna tahan temaga rääkida just niisugusest muinasjutumajast. Mõni laps võib-olla kuulab praegu ja ütleb, et noh, et niisugust asja pole üldse olemas, arvatavasti kui ta nii ütleb, siis, siis ta vist ei näegi seda maja. No lapsed, kõik näevad Niukest vaja. Nad on nii kavalad ja targad ja, ja lapsed näevad näiteks, noh see on nii tore ju, kui on, et midagi nagu ei ole, aga tegelikult me mängime midagi mängult. No aga mängud on kõik ju tegelikult vanad inimesed mängivad võib-olla rohkemal kõlpsutavad sõnu ja teevad targa näo ette. Suur mäng, ei ole midagi parata, lapsed on nagu ausamad ja nemad näevad seda maja. Vanemad inimesed rikuvad vahest oma majad ära, kuskilt tahavad midagi teha, kuskilt midagi viltu rabakile, ehitusmeistrit pole kohal ja kivi põle kohal ja midagi jääb puudu. Aga lapsel on, Teil on kõik olemas. Kas siis kohe võtta või noh, ette kujutada, et nüüd saan selle, nüüd teen seda ja nüüd paljud mängivad poodi näiteks kuueks poemuinasjutt või poemaja muinasjutumaaga pood, sealt kõike osta, ykskõik, ostad nii suure asja kui tahad, näiteks hobune on nii kerge, võid selgavate vedas, kui panna näiteks. Või võid ise hobuseks minna, lähed selle ostetud hobuse sees, jookseb koju. Sõnaga, et sa saad kõike, noh, kõik lapsed tahavad kommi näiteks ja mingit head limonaadi eriti head, mis vahutab ninast lõpulid välja. Ja need asjad oleksid kõik niisugused, mis oleks selle muinasjutupoe sees. Et see poemüüja võib muutuda näiteks suureks limonaadipudeli. Keerad aga kraani ja muudkui voolab. Ja kõik rõõmsad ja siis võiks olla niimoodi, et ulatad käe. Kõik, kujutate ettekude käe panete välja käes ja seal ütleme klaas või tass. Näiteks, kui on nähtamatu, klaas vedas, valatakse limonaad jääb sisse, aga käes ei ole nagu midagi pöidla vahel juua, näiteks kui ja teised muudkui imestavad esitada, kelle, kust ta seda võtab. Tegelikult tema teab, ainult et tema, tema saab niimoodi, teised ei saagi, tema usub ja ta saab. Meie ainult kõrs, näiteks digiKerson ja ta joob limonaadi täpselt. Vii tühja kõrrega limonaadi ja teeb igasuguseid asju, teeb näiteks puhub pasunat, näiteks paneb suutorru ja korraga tuleb pasun ajal välja. Ja näed, teised ei oska, oskab vaat niimoodi võibki muusikameheks saada. Kui niimoodi ette kujutada ei saada, et, et laod niimoodi kive, mida pole näiteks ja noh, ükskõik, aga siis ongi see, et niimoodi tuleb välja hästi. Millest võiks ehitada niukseid muinasjutumaja? See peaks olema muinasjutumaterjal, muinasjutumaterjali on igasugust, on niisugust materjali, mida me ei tea veel üldse. See ongi muinasjutumaterjali, noh, me rääkisime, et siin võib olla kommi, võib olla ja võib-olla saia ja suhkrut ja limonaadi teab. Aga kui me ei võta need noh, söögiks ja joogiks asjad on vaid midagi muud, noh, looduses on ju palju igasuguseid oksi, kõrsi, lilli, vaipa, sametit lõhn, näiteks lõhnamaja võiks olla näiteks, et ühest lõhnast fiks vaja teisiti halva lõhna, mujal kaugemale ja lõhnava jahu paneks ligemale. Muidu hakkab halva lõhnamajas elanud nihukesed korjanud paharetid, paharetid võivad, aga nende muide, nendel ongi kõik, ruumid on paha lõhnaga. Ja ka headel on hea lõhnaga ja seda tunneb ja tegelikult see polegi nii muinasjutt Toomattunevad ja looduses kohe ära, kes on olnud, kes on hea isegi loodusrahvad tunnevad ära lõhna järgi ja käitumise järgi kindlasti ja kasvu järgi ja närvilisuse järgija otsa vaatamise järgi. Lapsed vaatavad hästi otsa, vaata kui vahva on vaadata, kuidas suured silmad hakkavad otse ausalt kuskile maaelu ja ka täiskasvanud inimesed tihti pööravad need ära. Ega nemad sellepärast muinasjutumaja ei näegi enam vist. Millest võiks olla uksed või aknad või või kui neid seal üldse vaja on? Uksed ja aknad peaks olema nagu niisuguseid joonistatud ainult nagu kuskil peale, aga tegelikult võib seinast läbi minna. Ainult sa kujutad ette, et see on uksekoht ja vot oledki teiselt poolt või, või siis on mingisugune niisugune jah, mis teeb lahti ennast ja paneb kinni ja kas käsu peale või või sinu tahtmise peale või. Ja kui on paha inimene, võib uks vasta, pead põrutada, õigu lüüa või midagi teha, sellist mõnele inimesele muinasjutumaja uks üldse ei avane. On täitsa kinni, kohe jäigalt kinni, prooviverabroovi link on küll, aga lahti ei tee. Meil on hakanud selleks, et valgus paistaks sisse, seal on arvatavasti ei olegi seda vaja, et valgus paistaks väljas sisse, vaid seal on valgus juba sees. Oma muinasjutt. Valgus, seal võib nii olla küll, et näitekski muinasjutu kangelane tahab lugema hakata, nina läheb põlema. Nagu lamp, noh, ma ei mõtle tulega. Ja pistab raamatus eesti loeb, nuhib kõik ridade vahelt ka väljakojad sisse läheb mingi pisike päike kuskile, täht võib küll tulla jah, kuskil täht kukub näiteks. Paljud muinasjutud on, kus täht kukub ülevalt kuskilt alla, võiks ju tornist alla kukkuda ja kuskilt aknast tulla näiteks päike sisse läheb teisest aknast välja mängu päike ütleme aga niisugune päris hea, soe ja naerab ka vahest. Jahja kuu paistab veel ja noh, niimoodi nagu vaja on, just Kuu võiks olla kõhuli olla, kuidas öeldes kuu on kummuli näiteks? Kuuvalgel on väga põnev, kuuvalgel on pikad varjud ja need teevad põnevust juurde. Nurka ei taha minna, nurgas on pimedam näiteks ja noh, võiks niuke natuke õudseid kohti ka olla, sest põnevust kõik tahavad, et midagi oleks hästi põnevad. Jah, vist eriti poisid tahavad, et midagi oleks niisugust. Natukene ajab hirmu peale ja natukene ei tea, mis juhtub. Poisid tahavad põnevust ja pauku ja siis, kui noh, aga seal võiks olla niuksed asjad, mis teevad pauku, mõned asjad, lõhkevad, aken lõhkeb ja hoopis teistmoodi. Kõik asi. Näiteks hoopis teine väljavaade nagu pilt, noh üks pilt niisugune korraga käib pauk, on teine pilt. Siis võiks muinasjutu vaja võiks olla, kus sõita saab majaga koos näiteks sõidad maja sõidu ajal muutub, lähed linna, muutub linnamäeks sama maja, mis ennem oli metsa vahel oli näiteks niisugune talutarre moodi majal kaldkatustega ja madalate akendega palkidest. Anid läheb linna korraga, maja muutub kivimajaks, sinna tulevad sisse igasugused torud ja, ja tulevad siis igasugusest vannid ja telefonid helisevad, uksekellad, kõlisevad, trepid kägisevad ja, ja tead mis ja läheb, sõidad jälle selle majaga edasi, satud kuskile kindluse juurde, maja läheb kindluseks või linnuseks, läheb oktorn, tuleb peale ja üks hüüab tornist seal midagi ja noh, niimoodi teistmoodi, kell tuleb torni peale, kellatorn näiteks tekib kohe. Või läheb äkki merepõhja ja tähendab muutub üleni läbipaistvaks. Ja läheb merepõhja, muutub näiteks naguniisuguseks suure niukse kombaga niukseks, allveelaevaks muutub, sealt saad vaadata igale poole vee peale vee alla. Võiks vahepeal nii-öelda, et lähed näiteks vee alla kõik muutute nagu kaladeks näiteks viljasteks omavahel räägite, aga mitte nii nagu inimesed räägivad oma keeli, mida inimesed ei mõista alla, hoopis teistmoodi. Ja teil on jälle oma maja, seal. Tulete jälle välja, olete inimesed, olete teistmoodi, lähete kuhugi mujale, muutute jälle teisteks. Maja muutub, teiseks. Üks jah, just see ongi vist ka huvitav ja muinasjutumaja põhimõte, et kui me astume sinna sisse, siis me nagu ei ole enam päris meie ise, vaid sinna sisse astudes muutuma kellekski teiseks või muutume teistsuguseks. Paljud lapsed on üles kasvanud linnas ja, ja ei ole õieti näinudki niisugust maa, loodust või või niisugust suurt avarust looduses. Ja siis ta hakkab nägema just seda, mida ta mulle oma tavalises elus näinud hakkab nägema just niisuguseid hoopis teistsuguseid maastikke ja hoopis teistsugust, teistsugust maailma. Näiteks siin peaks olema niuke vatt nagu koletistele on süda peidetud kuskile mingisuguse muna sisse, kuskile kivi alla ja ja, ja siis lähed ja otsid, otsida, lõpuks leiad ja siis on hirmsaid võitlusi ennem kui sa selle koletise südame kätte saab. Aga otse muinasjutumaja ehitamine võiks olla ka, et, et on niisugune saladuslik kivi või saladuslik niisugune materjalitükk mille, mille sa pead panema selle maja sisse, siis hakkab maja alles elama, siis temale tekivad kõik need valgused ja värvid ja lõhnad ja hääled ja, ja siis sa võid seda seda tükki kord panna siia, kord panna sinna, kui võtad välja maja jääb külmaks tühjaks nagu et sa võid teise majja minna, vahepeal selle ehitas tükiga ja niimoodi saad nagu vaimu sisse panna igale poole siia-sinna ja see peaks olema hästi raske seda vaimu leida, see ongi nagu ehitamine, et kui sa hästi raskelt ja hoolsalt ehitad, siis tuleb hea maja, aga kui sa teed niimoodi noh, ükskõik üle käe kuidas juhtub ja ei pane sinna midagi hinge sisse ja siis siis ei tule maja ka nii hea välja. Ja just see vist, eks ole, kui sa tahad, et see maja hakkaks elama, et see maja ei oleks niisugune tavaline surnud kivi või puuehitus, mis meile ainult kaitsjate varju pakub, võib-olla vihma eest või või külma eest, kui me kütame, väidetav varjaks meid ka igasuguste noh, ei tea, kurjade jõudude pahade asjade eest. Siis peaks olema niimoodi, et, et võib ütelda midagi kurjuse vastu, näiteks kuri, ära tule sisse või, või tegema mingisuguse märgi kuskil, et sellest üle kurjus enam ei saa tulla või leidma endale mingisuguse kaitseseina, kuhu tahab, saab peitu minna kurja eest või, või selle eest, mis ei meeldi, lihtsalt et saab ära minna ja seal kas siis ütelda omad sõnad ära või, või siis mõtelda, et äkki ta nüüd ära läinud välja tulla. Võib-olla aitab isegi sellest, kui sinna sisse astudes ise. Me jätame ukse taha kõik kõiksugused, pahad mõtted. Võib-olla aitaks sellestki, kui me tähendab mõtleksime seal sees, et me tahame ainult head mõelda. Muinasjuttudes on väga sagedasti esinenud üks maja tüüp. See on see Jalgadel on vaja ka majaseen, mis töörannas ta öeldakse alati, siis ta pöörab sinnapoole, kuhu just tarvis on. Ja siis ta käeksub ja jalad on all. Ma ei tea, miks see kanajalgadega niimoodi on mõeldud, just võib-olla oleks võinud karu jalgadega näiteks olla või noh, ütleme koera jalgadega. Aga karul on neli käppa. Kanal ja lindudel on kaks ju siis vist lihtsamal ehitada. Muinasjutumaja, võib-olla väike selline ühe toaga või kahe toaga tähendab ühe muinasjutu ja kahe muinasjutumaja aga võib olla ka niimoodi, et on korraga hästi suur niisugune lausa pilvelõhkuja kohe 20 või 100 korrust. Siis kuidas seal niimoodi korruste vahel liikuda? Oli minu meelest võib isegi nii-öelda mitte muinasjutupilvelõhkuja, see võib ka olla niikuinii, aga võib-olla muinasjutulinn kohe linnak, võib-olla linn võib igat moodi olla, see võib olla maa peal ja vee sees ja õhus võib-olla, ja ta võibki olla niimoodi, et maa peal lähed nagu väikesesse majja, siis sa saad minna üles või alla või ükskõik kuhu sa tahad või maad mööda edasi või tähendab, on niisugune ruum jälle niisugune muinas sisutu ruum, saad igale poole minna, kui sa tahad minna üles, siis sa lähed täitsa muinasjutumaale, lähed pilvedesse, lähed pilvede, muinasjutumajja või pilvede muinasjutulinnaosasse sealt saad ülevalt alla vaadata, pilvilisi mõtteid, mõtelda igasugused kerglaselt mõtted tulevad pähe, võib-olla roosad, roosad ja, aga kui sa tahad jälle niuksed musti mõtteid mõlgutada, siis läheb mulla alla läpa sisse ja siis hakkad seal ussidega kõigi nendega hiirte ja rottidega kõikaga Nendega aru pidama. Ja seal saad jälle, ütleme, saad tunda, kuidas ma on teistsugune, et saab käikusid teha ja käikude pidi sõita kiiresti, vot kuidas rongid tuisevad ja saab veel kiiremini, tähendab et ainult üks Vuisemine on ja seal võib olla ka, kestab põnevustele, õuduse koridore teha ja, ja igasuguseid asju ja vee alla saab minna jälle nii modeta niisugused nagu sõitvad majad, noh mis on nagu niitide või nööridega mingisuguse ema maja küljes kinni ja seal sees vaid ta on nagu läbipaistev Cup, kus sa saad olla Need kupud võivad ühineda, läheb plaksti suuremaks kupuks. Kõik lähevad korraga kokale, vops suureks keraks. Igasuguseid võimalusi. Ja ma kujutan ette näiteks, et lähed sinna sellesse suurde majja sisse ja seal on siis kas kuskil varnas ripuvad niisugused suured vihmavarjud, mitut värvi on, eks ole, ja siis võtad neist ühe vihmavarju ja teed selle lahti, siis vastavalt sinna korrusele lendad noh, vastavalt sellele värvile, kusjuures ei tea, missugune värvib missugusele korrusele, siis nemad ise tunde järgi valida. Seal võivad olla ka niuksed, kingad, niuksed, kindlad ja niuksed, mütsid ja tähendab igasuguse niisuguse asjaga saad isemoodi olukorra isemoodi olla. Paned kingad jalga, siis pannakse sind jooksma näiteks. Aga kui paned valed kingad jookseb tagurpidi, näiteks jooksid sinna, kuhu ta ei ta just minna. Et sa pead oskama nagu natuke rehkendada ka, et nihukesed asjad, mis värvi sa võtad ja kui suureta, siis tulevad teised asjad ka või kindlad, võtad näiteks niisuguseid kindlad, ühed kindlad, on töökad, kindlad, teised on laisad, kindlad, näiteks laisad, kindlad, käedlevad lupsti läbi ja tulevad teisest otsast välja, näiteks jäävadki kindlalt nagu käe randme peale või käevarre peale, aga töökad, kindlad on nii, et sõrmed lähevad täpselt otstesse, sõrmeotsad hakkavad kihelema, tunned isegi käsi, läheb laua peale, hakkab kohe niimoodi trummeldama. Midagi tahaks juba teha. Põle veel õigele kohale jõudnud, et tegema hakata, kuid lähed siis tolmab ka. Töö tõuseb nii kiiresti, kõik, mis sa teed, imet, imet tunnevad kõik, kes vaatavad. Tähendab valida tuleb seal niimoodi, eks ole, arvatavasti ma kujutan ette niimoodi, et pead valima need kingad, mis sulle parajasti kõige rohkem meeldivad, eks ole, siis siis, sest need kingad ilmselt viivad sind sellisesse kohta, kuhu sul just vaja on minna, tähendab, kus sulle meeldiks olla. Just, ja, ja kui sa valid niisugused kindlad näiteks, siis on ka nii, et ega sul tööriistakasti enam vaja ei ole. Üks sõrmlewambriks korraga plõksti lehelt kohe naela sisse teise sõrmega keerad, kruvi läheb kruvikeeraja, otsak näiteks noh ütleme väikese sõrme ots läheb ja ei, väikese sõrme ots võiks naasliks minna sellega augud peegele sisse. No kingsepatöökotta, lähed näiteks kohe põrandad kõige kingad ära, nii kiiresti ja siis oledki muinasjutumajas, kus need kindlad ja need saapad ja need mütsid näiteks. Valid niukse värvi, muutun nähtamatuks, aga võib-olla muutud värviliseks hoopis näiteks meil on mitut värvi inimesi, maa peale on mustad, punased, kollased, valged, võib-olla tekib mõni värv ajaga juurde veel. Kui sa väga tahad, et seal on muutunud näiteks hoopis ütleme, roosaks, rõõmsaks või, või, või tumeroheliseks näiteks enam loodusest sind ei näe keegi. Vot oled, võib muutuda näiteks sõnajala moodi, kiigutad seal oma suurt oksa ja teised käivad seal ja uss hõõrub su vastu ennast heatahtlikult, ei tunnegi, et sa oled. Sa oled tegelikult muinasjutukuju, sa oled muinasjutumajas ja hoopis teistmoodi. Aga ütleme nüüd niimoodi, et kui keegi inimene on ära käinud seal muinasjutumajas, mis sa arvad, mis tal sellest kasu võib olla? Muinasjutumajas ära käia, see on tohutu suur kasu ju selle päästjatega taskusse midagi küll ja ega muinasjutumaju ei tehtagi selleks, et kuldmünte korjata või, või endale kalliskive kaela riputada või. Aga sa teed nagu muinasjutu saad muinasjutukingituse nagu endale ja võid seda teistele teha, võtad teised kaasa või siis räägid või kujutad ette teistele niimoodi, nagu sa just seal muinasjutumajas olid. Teistel on ka kohe parem. Sa mängid nagu selle muinasjutumaja teistega koos läbi. Et see on ka niimoodi, et kui keegi satub sellesse muinasjutumajja, siis ta parajasti juhitakse sellistesse kohtadesse mida tal on vaja selleks, et võib-olla paremaks saada ja targemaks saada. Muinasjutumaja shop. Just sudo. Nii kui sa mõtled, et, et mul on see viga või siis kohe sinna viiaksegi ja tehaksegi, ühesõnaga inimene nagu parandatakse ära nagu mingisugune asi, kui on midagi viga, no ütleme, et kuskilt valutab või või, või ei näe hästi või, või tahaks magusat näiteks või, või hoopis tahaks pikali olla, ei taha enam püsti käia, seda kohe kohapeal tehakse ja parandatakse kõik need, need tunded, need vead ära ja kurjus jääb kaotajaks, nagu sellele heale muinasjutule ja sellele majale. Miks sulle meeldib niisuguseid asju mõelda, kuigi sa oled täiskasvanud inimene ja teed suurt ja huvitavat rasket tööd iga päev. Miks sulle meeldib niisuguseid asju mõelda? Aga muinasjutt on iga inimese unistus kunagi elus kätte neid asju ei saa, mis muinasjutte, salati saab kätte, sellepärast ongi tore, et et mõtled niisugust maja ja, ja võib-olla kunagi ammu-ammu aega edasi. Tuleb aeg, kus saab kõike teha, praegu veel ei saa, siis kui ei, ei mõtle niimoodi huvitavalt ette, siis ei oska ju ka seda huvitavamaks teha, mis praegu on sellepärast nagu iga inimene peaks ükskõik mis elukutse, inimesed on unistama midagi sellist, mis praegu veel ei ole. Et kunagi saab äkki selle ära teha. Meetri tund okei, tunud.