Tere, head raadiokuulajad, kell on viis läbi viis minutit, mis tähendab ikka seda, et alustav Eesti ainus kinoteemaline raadiosaate kinovärgiga mandariin. Meil on stuudios nagu ikka filmikriitikud Andrei Liimets. Tere. Emilie Toomela. Tere, Ralf Sauter, tere kõigile. Ja mina Maarja hinda alla. Me oleme muide teiega pärast tänast veel kahel järgmisel pühapäeva õhtul kino juttu vestmas, seega toimub meie suurhooaja finaal neljandal juunil. Aga minnes tänase saate juurde, siis ekraanidele on jõudmas kohe varsti kaks huvitavat retrospektiivi. Ehk juba homsest kuni reedeni toimub kinos Sõprus retrospektiiv pealkirjaga sõprus Bokovskiga Sõprus, Bokovskiga. Ning reedest kuni pühapäevani toimub kinos Artis režissöör John Puurmani mini retrospektiiv. Aga nendeni jõuame saate lõpu poole, enne seda võtame arutluse alla sellised. Parasjagu kinoekraanidel jooksevad filmid nagu The Sõrkule kring Bowidoki ehk järel kujutis ning Snatš ehk puhkuse pantvangid. Alustame tänast saadet mõned päevad tagasi kinodesse jõudnud filmiga Ring ehtesseuko mitte segi ajada siis õudusfilmiga ring, mille uus lugu sel talvel samuti välja tuli. Vaid täna tuleb too Saifi sugemetega draamast, mille peaosades näeme Emma Watsoni, Tom Hanks ja John pojeegata. Kui täna raadio kahe eetris olnud rahva omakaitse soovitati Edgar Savisaar looduskaitse alla, siis siin filmis hakkab igasugune nii internetti kui reaaleluline privaatsus muutuma üheks selliseks haruldaseks ja kiiresti välja surevaks nähtuseks. Ja seda nii tavainimeste kui poliitikute jaoks, kes kõik kasutavad internetti, aktiivset suhtlust ja suhtlus ja andmevahetuskeskkondi, mille kõigi taga on siis suurkorporatsioon, sorko. See film natukene meenutab sellist mäki Apple'i toodete hulka tõsta oma esteetika poole pealt ja peategelast Mei Hollandit kehastab Sis Emma Watson. Tema saab endale unelmate töökoha klienditoe osakonnas just selles samas hiigelettevõttes. Ja avastab peagi, et et ettevõttel on siis plaanis ei vähem ega rohkem. Kui saada oma valdusesse, siis läbi videokaamerad, tervisemonitooringu, käekellade ja mitmete teiste nutikate sensorid kogu maailma inimeste kõik andmed ja seda kõike siis reaalajas ning ülima täpsusega, näiteks siis peategelane kinnitab endale esimese inimesena maailmas rinda kaamera, mille abil saavad kõik internetikasutajad jälgida iga tema sammu ja tegemist kogu tema ärkvele oleku aja jooksul. Ja ütlen veel arutelu sissejuhatuseks nii palju, et tegemist on minu meelest teostuslikult küllalt sellise keskpärase või pigem kehva filmiga milles on rohkem kui üks loogikaviga ja teiselt poolt võib sellele filmile ette heita sellist arvatavast täitsa filmi kohe päris lõpuni välja. Aga positiivse poole pealt on uuesti linateos selles mõttes hea ja nutikas, ta paneb mõtlema väga paljude huvitavate teemade üle seoses inimese privaatsusega mis on juba praegu lisaks internetile ohusky, siis inimeste tavaelus ja film justkui mängib läbi ühe sellise potentsiaalse stsenaariumi, mis võiks juhtuda, kui viime eraisikute andmete kuritarvitamise täiesti üle võlli. Nõudeni aastal ülimalt päevakajalised ja sellised provokatiivset lausa teemad, mis tähendab, et sellel filmil ambitsiooni justkui on võimalused, on tohutud potentsiaal meeletu. Selle filmi lavastajaks on selline mees nagu Tseemspontselt, kelle eelmine film, tuuri lõpp on ka siin saates päris tugevalt kiidetud olnud. Tuuri lõpp oli selles mõttes hästi hästi kihvt, intelligentne filmeta leidis kuidagi väga nutikalt üles inimliku emotsioonide spekril spektril mingeid selliseid natuke varjus olevaid, selliseid nagu hall alasid, mida filmid sageli ei oska kuidagi tasakaalukalt käsitleda. Nüüd see ring on selles mõttes selle absoluutne vastand, et siin nagu ei ole üldse mingit hall ala, vaid ta kuidagi hüppab hästi äärmusest äärmusesse. Ja see on see, mis mulle selle filmi puhul absoluutselt ei ei istunud. Et ta läheb täpselt seda rada, mida läheb suurem osa Hollywoodi filme, mis räägivad tehnoloogiast. Ehk siis ongi nagu justkui ainult kaks äärmust, kas tehnoloogia on ülimalt halb või tehnoloogia on ülimalt hea ja kuskilt sealt vahelt neid vahepealseid toone üldse üles ei leita. Aga mina vaidleksin sellele, kusjuures natukene vastavad nagu käivile ütlased üsna sihuke etteaimatav film, et minu meelest nii hull isegi ei olnud, et et see lõpp. Alustades need siis filmi lõpu poolt, et ta ei läinud kuidagi nii äärmustesse või nii radikaalseks, et see ei olnud kõige selline etteaimatav versioon, mis oleks võinud siis oleks lõpuks olla, et see film küll seal keskel läheb tõesti mõne sellise väga lihtsa lahendusega kaasa nagu näiteks episood, mille tõttu siis meie vanemad keelduvad selles läbi läbipaistvuse projektis osaleva. Aga üldiselt mina ütleksin, et natukene, suutes end isegi üllatada, sest jah, on juba ette kuulda olnud, et selle filmi kohta liiga hästi ei arvata. Ma tõin siin terve selle filmi natukene seda, et ma olin justkui targem kui see film, et ma kogu aeg teadsin, mis edasi tuleb. Lõpp oli samamoodi, mõtlesin äkki nad mõtlevad ikkagi midagi muud välja, aga ei, see läks täpselt selliselt ja aga teiselt poolt perest, kui filmi läksin õhtusöögile, siis oli hästi palju teemasid, mis seoses selle filmiga üles kerkisid ja väga palju oli nagu arutleda. Et kui noh, öeldakse nüüd uusi mune, teooria on ju see, et miks inimesed unenägusid näevad, on selleks, et et läbi mängida mingeid selliseid riske või ohtlikke olukordi oma elus ja siis justkui harjutada nendeks. Et võib-olla see film oli mõnes mõttes ka selline, ta mängis ühe sellise stsenaariumi läbi ja see oli huvitav iseenesest, nagu sellise detailsuse astmega vaadata seda. Aga teiselt poolt see stsenaarium ise ei olnud lihtsalt eriti põnev, et oleks võinud võib-olla natuke rohkem kuidagi veel Saifiilikumalt läheneda. Võib-olla ma ise tundsin, et ta oli nagunii draama ja sellise Emma Watsoni kena näolapi nagu vahel ja ja noh, kahtlemata ka näitlejad siin kuidagi. Ma ei tea, nad ei, ei tundunud olevat hingega asja juures. Natukene ma ütleksin, et vahepeal läks isegi selliseks melodramaatiliseks, et seda ma nagu väidaksin, et aga jällegi mind nagu see võib olla nii väga ei häirinud, sellepärast et minu meelest see film oli hästi hea, selline tempokas, tal oli hästi mõnus vaib ja tal oli selline mõnus kerge pila selle tehnoloogia arengukultuurisuhte asja sealt näiteks minu meelest Tom Hanks tegi suurepäraselt sellest paralleelmaailmas Steve Jobsi järele seal lava peal, et seda oli lausa lust vaadata. Ta oli aktiivne, niimoodi väga hea film kuidagi ammutab, reaalsest maailmast mingeid ei täida, siis läheb nendega sinna kergelt nagu ulmedimensiooni, aga niimoodi, et kõik tundub kuidagi väga tuttav ja seostuvad mingid isiklikud kogemused, et ma arvan, et paljudel on nagu Google'iga näiteks olnud seda, et mõtled, et Trumpi kriitikuga Google keepi ja siin filmis selles mõttes lahe see, et üks teema, mis mulle õudselt ei kummitama ja mis oli väga põnev oli see, et, et kes inimesed oleksid enda nagu need Enda parimat minad, juhul kui neid kogu aeg keegi jälgiks, et kas siis meil oleks vähem varastamisi ja vähem kuritegusid, sellepärast et me teame, et kogu maailm saab meid iga hetk jälgida seda tegemas. Aga teiselt poolt ma jälle mõtlesin selle peale, et et kuritegevus, ma ei oska öelda, mis see täpne protsent kuritegelikke inimesi maailmas on, aga selle ühe kuritegeliku protsendi pärast peaks siis kogu maailm ka kõik head inimesed olema jälgitud. Et see on ka nagu jabur või kuidagi. Et see oli üks nagu selline läbiv mõte, miks õigustati seda pidevat jälgimist kaamerate kõikidele paigutamist, need kaamerad olid sellised, et mis oli testi tehti tillukesed ja sulandusid oma taustaga kokku, nii et sa ei näegi, et nad seal on. Vaata jah, seal on see ikka olu kallilik element sees ja siinkohal ma jõuangi nagu asjad juurde, mis mind nagu selle filmi puhul häiris, kuigi talle intrigeerivat minu meelest olen kohati üllatavalt vähe tehakse, ütleme sellistes tänapäevastes teemadest, filme on, aga ütleme, sotsiaalmeedia ja arenev tehnoloogia ja kõik sellised asjad, et vahepeal õlid mingit draamat nagu disk connect oli, eks Chation Raitmandagi men, women and children, mis puudutasid sellist tehnoloogia sõltuvust ja kuidas inimesed elavad selles maailmas nagu enda ümber ei vaatagi ja ja minu probleem nagu oli see, et Me kohe varsti hakkame rääkima ühest portreefilmist kunstnikust, kes pidi oma huvitavate ideede pärast palju kannatama ja selle filmiga kuidagi samamoodi, et siin kedagi seda vaadates jäi justkui mulje, et siin seda stsenaariumi kokku pannes siis hakati väga palju mõtlema, et, et noh, et, et saaks selle sinna panna, et oh, et ma olen olnud see kogemus selle sotsiaalvõrgustikuga jah, et inimestel võiks olla sellised võimalused, aga mis juhtuks, kui need võimalused, kui nendega mindaks liiga kaugele, et justkui väga palju selliseid erinevaid ideid oli pandud selle filmi ja selle tõttu ei tekkinud sellist tugevat sidet nende tegelastega või selle sündmustikuga ütleme emotsionaalselt, et ma isegi seda emo mõtlesin, tegelased nagu väga ei mõistnud, et alguses ta on niisugune temast saab töötaja seal ringis on noh, väga kohutatud sellest münte kohutatud, aga kuidagi mitte harjunud sellega, et millist elu seal elatakse, kuidas inimesed on omavahel nii tihedalt ühendatud ja siis väga järsku temas toimub nagu selline muutus, ta hakkab lagedale tulema selliste väga innovaatilist nagu selle posti. Siis siis omakorda ta ta nagu vahendab jälle nagu käiku, et ma täpselt nagu ei mõistnud nagu, mis teda siis milleski nagu tõukab oma sellise temas ei olegi nagu mingit arengut või noh, ta lihtsalt kuidagi avab tema kaudu, nagu see maailm selle ringi maailma kuidagi avaneb ja, ja see on nagu einestama. Mis aga põhiline funktsioon. No see areng on minu meelest olemas, aga ta käib lihtsalt nii kiiresti, et sa ei näe nagu neid vaheastmeid, ta muutub nii totaalselt, aga sa vaatajana sa kuidagi ela sellesse üldse sisse, sul ei ole üldse aega aru saada, mis need mõjutajad tegelikult võtavad aega, inimese selline areng võtab aega, siin ta lihtsalt. Et seda stsenaariumit ja seda lugu edasi liigutada, siis tal tekivad sellised väga suured muutused tema uskumustes ja käitumismustrites. Samas mõnes mõttes tuli nagu kuidagi niimoodi välja alati kui ta oli selles ringi, siis ütleme, füüsilises maailmas koha peal, et siis see film oli kuidagi selline Lucas ja jooksis võib-olla tõesti ludistas mingist mingitest asjadest üle, aga siis iga kord, kui ta läks endal vanematele külla, siis korra nagu tõmbas tempo niimoodi maha, et sa astusid sellest ringi maailmast ka vaatajana korra nagu välja. Ja, ja seal just see, et miks ta läks nii-öelda ringi, postritüdrukuks hakkas. See on ikkagi väga suur roll, oli ta isale, et seda ei saa nagu selles alahinnata ja, ja nendest sellistest aeglaste aeglasematest hetkedest kodus tuli see ka nagu välja, et mis nagu temale, et mitte siis motivatsioonid, vaid pigem nagu need hirmud selle taga oli, miks ta niimoodi muutus, et ma ei ütleks, et see ei olnud väga selline motiveeritud areng? Võib-olla lihtsalt need karakterid mõjusid selliste sketsilik või kuidagi nagu pesti jämedate kontuuridega joonistatuna ja kokkuvõttes nende selliseid detaile väga palju välja ei olnud arendatud neid detaile, mis just teevad nad usutavaks ja see käis nii nende põhitegelaste kohta kui ka kõrvaltegelaste kohta, aga me ei tea. Ja kokkuvõttes kui keegi peaks, kui keegi küsiks mu käest, et kas sa soovitaksid seda filmi minna vaatama ja siis ma pigem ikkagi soovitaks, sellepärast et siin oli mitmeid teemasid, mis olid nagu päevad mõelda ja, ja oli huvitav ekraanil näha ühte sellist tulevikustsenaariumi läbi mängituna. Chamsponsolton teinud varasemalt palju selliseid kitsaid väiksemaid filme, nagu lisaks siis tuuri lõpule, mida Andrei mainis, ta tegi ka tema esimene film, mis ta oligi siis smash, mis filmid vist ühe nädalaga ja hästi, sihuke väike indie-film ja Teie noorte draama spektaki näo ja need on kõik filmid, mis mulle väga meeldivad ja käesolevaga lihtsalt jäi mulje, et tal on kuidagi noh, selle filmi mõõde või selle loo mõõde on kedagi nii lai, et, et ta ei selle filmi nagu millegi kindla juures kuidagi püsima või nii et, aga, aga ta on intrigeeriv mingis sellises plaanis ta, ta paneb nagu mõtlema selle sotsiaalse tehnoloogilise majaste peale, milles me praegu elame, mis arengut praegu toimuvad ja nagu ma ütlesin, minu meelest paljud filmid ei tee tegelikult üllatavalt seda, nii et ta minust natuke värskendavalt vähemalt kõigi oma selliste puuduste juures ja osatäitjad on ka iseenesest head, kuigi ma ei tea, tsoon mänksin munana. Ma ma hakkan vaikselt tüdinema temast minu arust isegi head näitlejad, nagu pannkoogid ja nii et ükskõik mis moosi nagu pealepanekut, igahommikused, pannkooke siis lõpuks ma ei taha enam pannkooke. Ja nüüd hakkab Helme eluaegseks muutuma natuke minu meelest. See oli just things jaoks natukene nagu värskendav roll üle pika aja, et siin ta oli rohkem pannkook, vaid sihuke mõnus vahvel, ma ütleks. No muidugi, see oli niisugune roll, millele mulle tundub, ta tegi umbes ühe päevaga tuli seal vihmer ta sinna lavale, ega tal rohkem nagu väga seeme ju ei olnudki. Aga see realsa täitsin Bonzolti Bonzolti eelneva eelmised filmid välja, et ma pean ütlema, et võib-olla ringi veidi paremat arvamust minu puhul siis tekitab see, et mul on väga selline nagu Ameerika mägede stiilis vastu võtame konsoltifil meeste filmidest, et kui maani täis mulle meeldis, siis spektaki näo ehk siine praegu ajas mulle judinad peale, et see oli minu meelest on väga-väga halb film ja tuuri lõpp jälle väga hea, et nüüd ring nagu maandus kuskile sinna, selline maani täis tasemele, mis siis, et mastaapidelt tohutult palju suurem film. Aga filmis lisaks näitlejatele astus korra kiirelt üles ka muusik, artist, pekk. Aga mängime selle, tuleb lugu tee Rexilt, milleks on metal kuru. Läheme edasi filmige Järelkujutis ehk Bowidoki, tegemist on siis poola filmiga ja see on Poola legendaarse suurmeistri Andrei Vaida viimaseks jäänud film. Tegemist on? Ma arvan, et Poola filmikunstist ühe tuntuma režissööriga ja, ja ma arvan, et see film selles mõttes on, on huvitav ja märgiline kindlasti ära vaadata. Ja filmi keskmes on siis Poola vang, artisti ja unismi ühe teoreetiku elu. Tegemist on siis kunstnik Vladislav seminskiga ja linateose ajal me näeme teda siis tema elu kõige keerulisemal hetkel. Poola on siis vallutatud Stalistide poolt. Selline sotsiaalrealismile ja nõukogude kunstile vastanduv maalikunst on keelatud ja kunstniku elu selles mõttes, kuidas läheb, väga kiiresti, täiesti allamäge. Esiteks ta ilma oma töö kahest kaotab litsentsi kunstnikuna, mis tähendab ka seda, et ei saa isegi värve enamust jääb täiesti vaesusesse, nälga ja irooniliselt, siis saab hiljem tööd Stalini portreede ja plakatite joonistajana olude sunnil ja muidugi kogu selle loo teeb. Eriti masendav on see, et varasemalt on ta sõjas kaotanud ka Osama käest ja Osama ühest jalast. Nii et kogu see film on selline küllalt masendav, väga, aga samas siin kuidagi see vaade, mida peategelane kunstile üles näitas, oli, oli tõeliselt inspireeriv, et, et selles mõttes ma lahkusin kinosaalist pigem nagu sellise positiivse tundega ja seal oli väga kihvt, et kuidas stiminskit kehastanud Sis põgus lahv Linda, kes on samuti väga hinnatud Wales rääkis oma õpilastele sellest, et kuidas siis loodusest võtta üle kunstivorme ja ja kirjeldas natukenegi seda misse. Unismi teooriat ilmestab ja sel hetkel ta kuidagi oskas seda kunstniku hinge ja sellist hingestatud minu arust väga hästi edasi anda. Et selles plaanis tundus see film nagu emotsiooni osas väga mõnus, aga kindlasti üsna masendav linateos ja sellele linateosele ette heidetud kriitikute poolt tegelikult ka seda, et võib-olla ta on nagu selliste natukene liiga laiade pintslitõmmetega tehtud. Et võib-olla osalt ka Vaidele iseloomulikult, et kuna vist oli Stalin mõrvas tema isa varustusest lugesin seda, et siis et ta siin filmis 90 aastasena, siis läks tagasi, nagu ma selliste põhiteemade juurde, mis otseselt nagu väga innovaatilised ei ole. Ja et isiklik viha juhib seda filmi kindlasti švei Vaida jaoks ja lisaks tan ka isiklik sel põhjusel millalgi aastakümneid tagasi tal oli endal ka loomingulise vabadusega probleeme, ta tegi mingit mingit filmi ja siis tema produktsiooni firma pandi kinni selle tõttu, et just nende teemade pärast, mida ta käsitles, nii et ta on ise puutunud nagu sellega otseselt kokku, et tal ei ole seda loomingulist vabadust või ta ei saa teha sellist filmi mida ta tahaks, ilma, et sellel oleks tema enda jaoks rasked tagajärjed. Ja noh, eks loominguline vabadus ei ole tänapäeval ka midagi võõraske nüüd vaadata. Kas Kaur Kenderi onju, et seda minu meelest arvestades, et see on tegelikult meil praegu ju sihuke popp teema, millest palju kuuleb siis võib-olla selles valguses on isegi huvitav vaadata seda filmi ja teemad on iseenesest siin huvitavad, on jäänud, et just see loominguvabadus ja süsteemi vastu sõdimine ja peategelane on siis hästi põhimõttekindel ja oma visioonile truuks jääb inimene, kes ei taha olla mingi sihuke alluv, plakati joonistajad on nõus sellepärast väga palju läbi elama ja kannatama. Jätate mulle seda tüüpi lood, tegelikult meeldivad sellised märtrilood, et inimesed, kes lähevad surma oma põhimõtete pärast ja mina natuke kuivaks, jäi see film, et hiljuti rääkisime sellest Stefan Zweigi omast, mis minu meelest on selles plaanis. Kuna mõlemad portreefilmid siis kujutavad sellist lühemat perioodi, mitte umbes tervet elu, mis on minu meelest alati positiivne. Võetakse mingil kindlal periood, onju, aga mintsa Schweigema natuke köitis nagu rohkem, et nagu sa mainisid jah, et kuidagi sinna sihukest hallides toonides filme, siis peategelane ise aga sant välja kuidagi. Kõiki selliseid emotsionaalseid nuppe on ikka põhja vajutatud võimalikult kõrge, õudne. Jah, et võib-olla siis sellepärast natuke tekkis sihuke negatiivne hoiak Vladislav streminskist kuulnud midagi ja noh, tema kunsti näidata tegelikult väga palju siin, kuigi kunstiga seoses on siukseid huvitavaid sümboolseid momente, nagu mulle väga meeldis üks stseen, kus seda Stalini pilt, siis pannakse ta korteri juures üles, tema terve ateljeekorter lihtsalt kattub selle punase tooniga ja tema lõuendi ka, et, et see oli minu arust nagu selline väga sümboolne hetk signaal sellest, et mis tegelikult tulema hakkab ja aga need siuksed hetked terve filmina ta veidi külmaks läinud. Ja sellele filmile on ette heidetud, et ta justkui ei anna edasi seda, et miks siis tegemist oli ikkagi nii, nii tugeva kunstnikuga ja mis tema töö, selline ajatu väärtus oli. Raske on vaadata seda filmi kuidagi kontekstist lahti seotuna. Poola kino ja suures osas ta tegutseb või tegeleb oma ajalooga Poola ajalooga ka viimasel PÖFFil oli näiteks selline film nagu viimane perekond, mis rääkis täpselt samamoodi ühe kunstniku, kelle nimi mul nüüd kahe kellel ei ole mitte liiga lihtsast elust ja sellisest mõnevõrra kuulsusetust kust samuti on palju räägitud sellest. Poola praegune režiim on hakanud väga tugevalt ette kirjutama seda lavastajatele, kuidas üldse Poola ajalugu peaks kujutama, kuidas kunstis, mida kunstis peaks edasi andma? Ma väga soovitan lugeda sirbist ühte sellist artiklit nagu hea muutus. Ta palaga kirjutas eelmisel aastal kus ta natukene lähemalt avas neid tagamaid, et kuidas Poolas ja selline poliitiline ideoloogia üritab sekkuda kunsti ja üritab justkui mingid joonealuseid märkuseid teha erinevatele headele Poola filmidele nagu näiteks Iida. Ja selles mõttes on Vaida film väga-väga päevakajaline ja huvitavate, räägib täpselt samamoodi sellest indiviidi ja sellise poliitilise režiimi vahelisest vastuolust ja sellest, kuidas poliitika üritab kunsti kunstitõde ette kirjutada ja kunsti väljendusviise ette kirjutatud. Ja see film annab väga masendavalt edasi, milline, milline mõju sellel sellele indiviidile on ja eriti just kunstnikule sellisele loovinimesena, et jah, masendav film. Mulle läks ikka päris hästi korda, ma olen nõus siin eeltoodud kriitikaga aga mõjus film minu meelest. Ma arvan, et selle filmi häda on võib-olla eestlase jaoks ka see, et me oleme sovjeti värkilised nii palju näinud, et, et nii, kes on ise kogenud, kes on oma pere käest lugusid kuulnud, kes on neid filme vaadanud, oleme nõukaajast filme vaadanud ja lugenud ja kogu selle nagu selle ajalised Opressiooni on ühel või teisel moel kogetud siin palju rohkem kui, kui võib-olla noh, ma ei tea, näiteks Ameerikas või või nendes riikides, mis jäid sellest ajast nagu sellest režiimist kaugemale, et et eks sellepärast ka see ei tundu enam nii õudne. Või ta kuidagi nagu sama asi mõnes mõttes. Aga jah, kahtlemata enam kui Andrei ütles telefilmile loob sellise huvitava konteksti Poola filmiseisukord üleüldiselt sellepärast et tegemist on filmiga, mis räägib kunstnike allasurumisest ja mis on loodud lavastaja poolt, kes samuti teatavas sellises tsensuurist ja võimaluste piiritluses pidi tegutseva. Aga Ma ei tea, ma arvan, et Vaida parim film see ilmselt ei olnud siiski, et et aga kahtlemata, et kuna tegemist on tema viimase filmiga ja tegemist on ka väga huvitava kunstnikuga, et siis teha tutvustele kunstnikuga, jaa, jaa jälle samas saad rohkem teada filmirežissöörist, siis on see kahtlemata hea valik ja ma arvan, et oleme siin ühiselt nõus, et pigem pigem kiidame seda filmi. Lihtsalt ta kuulub sinna, hall kurb sõja teemaline draama kategooriasse, mis ma tean, paljud tavapublikut nii-öelda heidutab kohata, et ma olen palju kuulnud seda kommentaari kurba lugu näha, et, et noh, ma mõistan seda, et tahetakse näha sihukseid hästi positiivseid ja sooja elujaatavaid eluloofilme, aga muidugi jah, et kui võtta need kunstnikud, siis kui paljudel neist ikka on olnud selline õnnelik ja rõõmus elukäik, et. No ma arvan, et viimased viis Poola filmi, mis ma näinud olen, on kõik olnud, kas sama hallid muserdab veel hullemad, et heidetakse eesti kinole ette sellist aeglast tempot ja masendav, kus siis no kuulge, meil on veel ikka nagu meiegi päris rõõmus, võrreldes viimase Poola filmidega tundub mulle Noh, tegelikult võib-olla see sattunud selliseid filmi vaatama, et eks filmifestivalidele jõuabki rohkem neid poole ajast, tegelikult tehakse väga palju selliseid lapsi kui selliseid nagu lõbusaid komöödiaid ka. Aga jah, ühesõnaga see film on selles mõttes mulle hullult imponeeris see osa, et kuidas kunstnik ise hästi kirglikult rääkis, kuidas loodust vaadelda, kuidas seda nagu paberile kanda ja näitas seal van Kochi Teid vist oli seal. Ja et kuidas nagu kuidas see, et sa midagi tajud, on mõjutatud kõigest sellest, millises ühiskonnas sa elad. Ja ma arvan, et see sellised hetked, kus kunstnik oma üliõpilastega aega veetis ja see, kuidas need üliõpilased jälle teda armastasid. Et see tegelikult tegi selle filmi kõvasti helgemaks ja need kurvemad hetked nagu ei mõjunud nii jubedalt. Aga, aga eks neid siin režissöör oli nagu teadlikult üsna nagu šabloon sel viisil kujutanud, et et seda ja ei saa siin üle ega ümber sellest selle filmi puhul. Absoluutselt nõus ja selle filmi võib-olla kõige suurem, lihtsalt tugevus minu jaoks oli see, et mul on viimasel kinos nii sageli lihtsalt piinlik olnud, vaadates nüüd kevadise Ameerika film, et tore oli vaadata midagi sellist elulist ja olulist, aga lähmegi edasi ühe ühega neist sellistest Ameerika filmidest. Tahad öelda, et seal oli piinlik. Jah, Ladina-Ameerika on selline piirkond, kus on raske veeta päevagi, ilma, et sind vägistatakse, röövitakse, pekstakse vähemalt kui uskuda Ameerika filmitööstust. Üks sellist maailmavaadete nägemust esitatavatest filmidest on värskelt kinodesse jõudnud Snaš. Tehke puhkuse pantvangid, mis räägib ühest noorest naisterahvast, kelle tema peigmees maha jätab pärast seda, kui nad on juba ostnud ära tuusiku Ecuadori eksootilisele puhkusereisile, kes suurest masendusest välja tulekuks osutab, ka, otsustab kaasa võtta talle alati väga kaasa elanud ema ja siis kuidas sellest, kuidas need kaks naist siis Ecuadori reisivad ja kuidas seal kõike muidugi võrreldes suurte uhkete puhkuseplaanidega nihu läheb. Nendest Hollywoodi komöödiate siis kokku tandemisse ühe vanakooli näitleja Sis Goldi hooni näol ja sihukse uue ma tea tõusva tähe nimega emissiumer, kes on siis tuntud USA naiskoomik ja tuntud ka oma sellise nilbe huumori poolest. Kuigi ta ei ole kino oli, on, on väga palju figureerinud, et ma vist ei teagi ühtegi teist teemi, kus ta oleks olnud peale siis mõne aasta taguse treinoreki ehk nagu hunnik õnnetust, mis oli, hakkas aga lihtsalt südamlik ja nüüd siis uuesti näitab skaudi mõningas infilmis nägu ja nagu Andrei juba viitas, välja tõi aitäh, et mul oli nagu see põhimõtteline probleem juba selle filmiga, et umbes kaks valget Ameerika naist reisivad Lõuna-Ameerikasse, siis kohe ema ütleb tütrele, et näe, võta, siin on vägistamisvile siis tütrel tuleb veel paeluss, siis muidugi kogu see röövija pantvangis hoidmise teemant kuidagi nagu sellise halva maitse suhu kokkuvõttes ja seal on juttu seksiorjusest kõik, kõik need asjad, et nii et üks neist tarbe Hollywoodi komöödutest, kus nalja on väga vähe hädad, mis on kaheksa gen komöödiate puhul kipubki olema probleem, kuigi ta ei ole nagu 80 film, aga et need oleks võinud siis natuke tagaajamisi midagi olla. Ja, ja siis noh, kogu see värk laguneda kergesti koos tema imis huumoriga, absoluutselt naljakas ei meeldi mulle üldse. Ma vaatasin hiljuti ühte tema stand-up ja siis märkan nii, pööritas silmi ja, ja. Tean, haigeid naisi, kes räägivad tasuta palju hullemaid lugusid ja palju vaimukalt vaimukamalt. Ma ei ole puhkuse pantvange ise näinud, aga seda kirjeldust praegu kuulates, et kas see on siis nüüd nagu selline ropu vanaisa naiste versiooni jõudnudki? Ta ei ole väga ropp, kuigi ta nagu üritab panna mingit sihukest teravust sinna labane, lihtsalt on lihtsalt labane ja, ja mis me veel räägime? No tähendab, selles mõttes ma mäletan, kuidas ma istusin kinos, kinotoolile ma olin juba natukene näinud, mis on need ehk kriitikute reisinud, et mis talle läänes on osaks saanud ja ma tol hetkel mõtlesin, et issand, see saab olema kõige kasutum kinoseanss, kus ma elus olen, ma ei saa siit mitte midagi. Ja siis tulevad selle filmi sihukest kaks-kolm esimest seeni, mis on päris vaimukad, siin on üks kohutavalt teravalt kirjutatud dialoog alguses, kus ta siis oma peigmehega räägime, see oli minu meelest päris naljakas. Ja siis mul äkki nagu ootused tõusid edasise suhtes. Ja sel hetkel ma kuidagi osanud karta, et siis tuleb poolteist tundi filmi, kuid mida sa vaatad lihtsalt siukseid kriipsuga, mis vist ei ole päris komöödiažanri eesmärk. Et see film on kahjuks sihuke suunatu lame ja seda kõige kurvem sel põhjusel, et selle filmi lavastajaks on selline mees nagu Jonathan leviin, kes tegi kunagi minu meelest väga väga heasüdamliku komöödia nimega 50 50 mis oli tõesti nagu töötas nii komöödiažanris kui töötas täiesti tõsiseltvõetava draamana, rääkis ühest noormehest, kes põdes vähki ja siin ei ole sellisest südamlikkust ja tasakaalus kosest heast huumorist nagu mitte jälgegi, et, et siin on lihtsalt hästi palju labaseid nalju, mis mis ei tööta juba sellepärast, et nad on kuidagi maailmavaateliselt hästi ebameeldivad või siis täiesti ebavajalikud, et siin on näiteks üks stseen, kus emis Juumeril eemaldatakse paelussi. Ohja, kes sai aru, miks see stseen siin vajalik oli või oskaks kuidagi seletada, mis võiks olla produtsentide lavastajad kuidagi mõte selle taga, siis võid meile kirjutada Facebooki või kuskile meediakanalites säärasele. Noh, ma kujutan ette, kuidas seda paela siis see nii tehtud, et ma nägin siin ehmunud nägusid juba stuudios, et seda ei tehta mitte ahnuse kaudu. Suu kaudu. Hakkasin mõtlema, kuidas stsenaariumis on umbes kirjeldatud summerile eemaldatakse paelu, issand läksime, ütleme, Rosinaga natuke liiga ebameeldiv TVd suu kaudu ja siis muide visuaalselt suhteliselt ebameeldiv ja sa oled levinud Mullega, ta tegi Volnbodis igavesele lahelisega alternatiivne zombifilm, et tundub nagu sihuke tüüp, kes oskab lahedalt läheneda nagu originaalselt talle lugudele ka ja siis see annaks nendest jah, Hollywoodi tarbega meediatest. Kuigi mul iseenesest on nagu hea meel, et naiskoomikuid näeb rohkem minu viimasest viimase 10 aasta lemmik Hollywoodi komöödiapritsmeid, siis sellest alates on nagu rohkem ka näinud naiskoomikuid kinolinal samuti mul on hea meel anekdoodi hanisugune ütleme veterannäitleja, kes nüüd on juba vist 71, saab ka mingi rolli, aga noh, et film ise võiks nagu parem olla ja. Ja nad ongi mängitud ja sellele Schummeria Goldi hooni sellisele omavahelisele keemiale, mis on iseenesest ju täiesti olemas ja selles mõttes kihvt idee, et panna panna selline noorema põlvkonna komöödiatalent sellise noh, väikest viisi legendiga vastamisi. Aga see ekraanikeemia, mis neil on, ja see respekt, mis ilmselgelt yoummeril Goldi hooni suhtes on, see kuidagi ei tule maksu selle minu meelest suuresti sellepärast, et Goldi hoonilised pikkadeks juppidest sellest filmist lõigatakse välja ühel hetkel. Sealt kaob ka minu meelest viimane meeleolu, mis sellel filmil seni oli selle ema-tütre suhte pealt? Ühesõnaga jah, ei ole film, millest peaksite kuidagi pikemalt rääkima, ei ole film, mida me soovitaksime valitsusele, filmi pantvang? Absoluutselt, ja kes tahab? Ütleme nii, et Ladina-Ameerika osas kuulake Reispassi, mis enne kinovärgiga mandariini Raadio kahe eetrisse jõuab ja ärge uskuge, lollakaid Ameerika filme, aga nagu sageli halbades filmides, on ka siin üks täitsa vahva lugu lõpus meele olukate lõputiitrite ajal, mis on võib-olla parim osa sellest filmist ja selleks loogson. Nagu juba alguses mainitud, siis järgmisel nädalal jõuab Eesti kinodesse mitte ainult üks, vaid lausa kaks väga põnevat retrospektiivi põnevatelt filmiga seotud isikutelt. Neist esimesena räägime John Puurmani sellisest mini retrospektiivis, mis leiab aset kinos Artis eelolevast reedest pühapäevani, ehk siis 25.-st 27. maini. Kuuldavasti härra Burman, tänaseks vist 84 aastane briti vanameister pidavat, et oli vähemalt plaanis kutsuda ta täitsa ise ka Eestisse, aga see kahjuks ei realiseerunud. Kuid tema filmid on siiski piisavalt ajatud, et neid kindlasti vaatama minna, ära näidatakse, on Eestis kolm tükki Excalibur pääsemine ja bänd, kloori või lootus ja hiilgus. Ja mis Puurmani filme iseloomustab, on see, et on lavastajana hästi-hästi. Laiahaardeline, et kui ma üritasin välja mõelda, mis võiks olla tema loomingut sellised kokku siduvad jooned, siis neid on päris raske markeerida, kui nad on teinud tõesti väga-väga erinevaid filme. Ja muidugi selle taak on olnud tema jaoks ka see, et, et tema, ütleme, tal on olnud väga suuri õnnestumisi, nagu need kolm filmi, mis siin näitamisele tulevad, aga tal on olnud karjääris ka väga suured põrumised, et paljud teavad sellist filmi sardas, mis oli nii kriitikute kui, kui siis kassaedu mõttes kohutav, prohmakas ja muidugi veel veelgi enam, võib-olla vaimude väljaajaja kaks Hereti mida peetakse üheks kõigi aegade halvimaks filmiks, mis oli päris ambitsioonikas, aga aga õnneks siin saame rääkida, nagu öeldud kolmest heast filmist. Esimesena neist reedel, Excalibur, mis on mõnevõrra võib olla vananenud, kuna ega seal selliseid võimsaid arvutiefekte ette näidata ei ole, räägib seal siis kuningas Arturi ja Cameloti rüütlite legendi väga suures mahus üritab terve tervet seda legendi hoomata ja kõiki neid erinevaid detaile, juppe, mis seal on võlur, Merlinist, püha kraalini ja miks teda on, võib olla põnev praegu just vaadata on see, et parasjagu niuke kinodes siingi saates korralikult rappida saanud kai Rütši kuningas Artur mõõgalegend siis hea võrdlusmaterjal, kuidas kino on muutunud mõnekümne aastaga ja kuidas eriefektid on mõjutanud loo jutustamist. Ja kahtlemata on tegemist filmiga, mis seal selline eriline lapsepõlvelinateos mäletan kunagi, kui see telekast tuli ja siis sai seda vaadatud võib-olla isegi mitu korda, sest et ikka mõned kanalid kordasid oma filme. Aga ma ei tea, kas võib öelda, et see film on aegunud, sellepärast et ta kuidagi minu meelest väga hästi sobis oma oma aega selles plaanis, et just sellesse aega, mida te siin filmis tegelikult kujutab, sellepärast et hoolimata arvutiefektide piiratud võimalustest tollel ajal siis see atmosfäär siin on ikkagi väga võimas ja mulle meeldis, nagu see visioon, mida selles filmis näha, et edasi anda, et, et selles mõttes ma pigem ikkagi kiidaksite filmi ja ta oli, ma ei teagi, vähemalt siis tundus selline imeline film. Aga noh, kahtlemata, et ta nagu tundub natukene selline segane, võib-olla võiks öelda. Ja nad ongi üks nendest grandioossetest filmidest, mida, mille puhul tuuakse välja, et visioon on aga väga eepiline, aga sisuliselt ei ole nii tugev film, aga siiski nagu hästi vaatemänguline ja pluss seal mängivad paljud näitlejad, kes praegu on ka väga aktiivsed ja noorena näeb siis laiem niishanit ja Helen merre, et ja greip Keybrial Björn vä? Nii et pluss mulle hiljuti, eks ütles, et filmid, mida sa oled kodus vaadanud ja siis saad kinoekraanilt näha, et see on nagu näha väga head bändi live is umbes ja ma olen sellega nõus, et, et kasvõi juba õpilane mulle meeldib näha vanu filme suurelt ekraanilt, alati kui selline võimalus tekib Eestis eriti just siis on suurepärane. Aga kohe laupäeval, 26. mail tõeline maiuspala film, mille järgi Burmani ennekõike teatakse, ehk siis telliverants võib pääsemine vägagi selline vägivaldne ja, ja noh, ütleme tempokas jälle võib-olla õige sõnaga selline intensiivne film neljast linna Burlast, kes lähevad kanuumatkale ja satuvad vastamisi sellise Ameerika kolka kolkaelu ja kolkapättidega ja loomulikult hästi see kellelegi Axey lõpper. Dimelas ja siis Volter Hilli sadanud Comfort 20 81-st esimesest aastast, need on need kaks filmi linnainimeste võitlust siis võitlusest kolkainimestega ja tervenenud seal tõesti klassikat, et vaadata tasub just kasvõi sellepärast, et ütleme, South Park ja isegi mingi Shrek'i, kolmas osa, palju on järele tehtud just seda bandžomängijat, filmi algusest ja muidugi see vägistamisstseen seal mäe vägistamine, muuseas on ka väga kurikuulus, et see on niisugune, see, mida samuti palju parodeeritakse. Nii et. Ja muidugi Reynolds on nagu megalahe seal ühes keegi teiste osatäitjate, aga tegelikult, mis mulle nagu meeldis kunagi, kui ma nägin seda ennekõike, oli see, et Ta ei ole nii tüüpiline linnainimesed versus kolkatüübid, triller, kui arvata võiks, et just nad nende linnainimeste tegude tagajärjed mängivad siin väga suurt rolli, et, et see on nagu hästi huvitav dünaamika seal loos Mca nagu täpselt veetma, mis toimub, aga filmi lõppedes sa nagu näed, et seal on väga sihuke inimlik külg olemast kogu sellel lool. Just tänu sellele moraalsele ambivalentsus sellega film, mis minu meelest jätkuvalt on vägagi päevakajaline, põnev ja intrigeeriv ka intellektuaalselt vaadata, aga selle väikse retrospektiivi lõpetab juba pühapäeval film, lootus ja hiilgus. Kui ma ütlesin, et puurmann on väga erinevaid teemasid kajastanud oma filmides, siis võib-olla kohati ongi nagu raske aru saada, et kesta lavastan, mis teda huvitab, siis tegemist on filmiga, mis on võib-olla kõige selline autobiograafilise me kõige enam räägib temast endast, sest ta siis võtab aluseks omaenda lapsepõlve mälestused sellest, kuidas oli elada üles kasvada teise maailmasõja all siis kui natsid Londonit pommitasid ja tegemist ongi sellise väga ootamatult helge sõjafilmiga sellisest subjektiivsest perspektiivist, kuidas, kuidas siis jah, nagu öeldud, on üles kasvada sellises äärmuslikus situatsioonis, aga liigume siit kohe tempokalt edasi. Teise põneva retro spektiivini, mis näitamisele tuleb, eksis Bukowski. Täpselt, et Charles Bukowski on eestlastele, ma arvan, suhteliselt tuntud autor, sest enam väga palju tõlgitud ja alles hiljuti ilmus ka sink leiva vahel vist eesti keeles on ehk siis häman Roy, mis räägib Charles Bukowski lapsepõlvest siis Charles Bukowski puhul need kaks asja, mida tihti välja tuuakse, on just see, et esiteks ta kirjutas väga oma elust lähtuvalt, et tema raamatutes valdavalt oli siis peategelaseks Anghinaski, kes oli Bukowski enda alter ego ja muidugi teine selline oluline punkt Bukowski kohta, see oli see detaili sihuke karm napsu teket, et ütleme nii, et kui mõelda kirjanikele, kes on kõvasti viina visanud, siis ilmselt meenub enamikule Hemingway või siis Bokovski. Ja nüüd jah, sõprusest siis näidatakse mitut filmimis põhinevat Bukowski teostel ja, ja see tähendab ühtlasi, et siis seesama Hanchinovski, keda ma mainisin Bukowski, alter ego, nende filmide peakangelaseks filmideks on siis kõigepealt baarikärbes Parvet Schröderi film 87.-st aastast, siis prantslaste külm kuu. Lisaks mate Illaniga faktootum ja tavalised ogarused pen kasarvaga, mis oli siis see kõige esimene ning boonusena veel üks dokumentaalfilme Bukowski paanitud s, mis annab tegelikult võimaluse kirjaniku ennast, et minu arust üks lahedaid asju selle retrospektiivi puhul on just see, et põhimõtteliselt pelgas ara Micky Roark, porikärbseametil on siis faktootamised, nad mängivad kõik seda ühte ja sama tegelast ja huvitav on näha, kuidas siis erinevad näitlejad lahenevad sellele ühele samale tegelasele ja ja Mickey Rourke on selline natuke ütleme huligaani moodi, sihuke verine, räpane Matt Dillon, natuke vaoshoitum, viisakam Klanitum ja siis pelgas, harva on, ütleme selline karismaatiline ja salalik ja šarmantne ja muidugi omal ajal vist arvatigi aetud. Kas Arra oli natuke liiga nägus tegelase mängimiseks, sest film ise on kõige niisugune hästi-hästi perversne, räpane? Võite te alati, kui keegi mainib nime Bukowski, siis millegipärast kuulen seda oma peas Anthony giidise häälega loostis meloshibs linki Impiil Melchior, mis pärineb siis poisi legendaarset albumilt Plaed süga, seks, märgik ja kuidagi vaat et kuula ja ja ma arvan, et nagu noh, siin retrospektiivis, selles mõttes tuleb väga hästi välja see, mida me enne ka natukene rääkisime, kui arutasime filmi Järelkujutis üle, et keskkond mõjutab ülimalt tugevalt seda, kuidas me midagi tajume ja see, mis, mida me tajume, nendesse saab kirjanikul ka paberile kirja. Bukowski on väga ehe näide sellest, et kuidas tema looming on tõeliselt tugevalt mõjutatud siis sellisest sotsio kultuurilisest atmosfääris Los Angeleses ja noh, ma ei teagi tema loomingu, selliseid põhiteemad, sinikraede raske elu Ameerikas töö rügamine ja sellest viilimine kirjutamisest, endast ja joomisest, suhetest naiste naistega. Ma arvan, kõikides nendes filmides ühel või teisel kujul kuuleme ja lahe on see, et Bukowski on kuidagi nagu hoolimata sellest, et, et on algusest peale tundunud selline Bjõult männ siis ta on väga palju ka popkultuuri viiteid pälvinud ja inspireerinud lisaks siis Red Hot Chili börsile tegelikult telesari Källifonication, mille peaosa peategelane oli Hank Moody, keda kehastas David Browni ja siis samamoodi Bukowski, selline võib-olla glamuurse versioon. Et et võib öelda, et räpane, ropp reaalsus, mida see kirjanik kujutanud on, võib isegi väga selline põnev ja millegipärast inimesed tahavad nii tema raamatuid väga palju lugeda ja tahavad näha film, mis sellisel pool autobiograafilisel viisil kujutavad tema elu. Nata kirjutab kuidagi nii, et inimesed tunnevad ennast ära tema loomingus ja tal on mingi imeline oskus kirjeldada tundeid või mõtteid, mida enamik inimesi ei oska nagu väljendada või kuidagi tal on sihuke hästi toores lihtne, aga samas tabav väljendusloomulike emotsionaalsete asjade kohta, et ja seepärast ma tegelikult soovitan vaadata ka seda dokumentaalfilmi ponitud SEST, SIIS KUI Barclay valmis selle režissöör barbad Schröder filmis tundide kaupa intervjuusid Bokovskiga ja lasi tal rääkida ja spoonitud Eestis näidatakse neid materjale. Ma ei eksi pris, kui ma ei eksi, päris kõvasti ja seal tema siuksed, lahedad ütlused on olemas nagu sealt dist. Lemmik on see, et kui ta ütleb hästi lahedalt, et. Eks, eks selliseid lennukeid, esimeste nõelad ja muidugi ma armastan ta luuletaja tegelikult rohkem kui romaan Bokovski ühe korra proovis kirjutada romaani, mis ei olnud nagu temast endast, mis oli siuke noir romaan ja sa oled imelik pauk, seda peetakse üldiselt nagu ebaõnnestumiseks, et ta oli, vist oligi kõige paremini välja selline oma Los Angelesse joodiku elu kirjeldamine ja muidugi ta kirjutas hästi pealegi pornoajakirjadele, et ta oli siuke paras pervert, et tegelikult noh, teda ei maksa liiga palju ilustada ma tema eluloo raamatut lugeda, seal on kohati natuke šokeeritud teda ühe korra mängu välja, kusjuures Mastervjueeris põõsas vaadates mingit väikest tüdrukut, siis kirjutas ka sellelt pärast loo et khati, kõleta Deepanjana muidugi ta kannatas ka päris palju oma nooruses ja ja need filmid on siis selles mõttes hästi sarnased. Barclay, tavalised ogarused ja faktootumat, nad töötavad sama tegelast samu olukordi, aga teevad seda natuke erinevas võtmes ja tavalised ogarused neist on siis selline kõige ütleme vabakäelisem seda prantsuse filmi ise näinud. Aga Ma tahan, Bukowski päine on palju ja see retrospektiiv on juba palju kajastust saanud Eesti meedias, nii et kindlasti saalid on rahvast täis. Jah, ehk siis retrospektiiv sõprus Bokovskiga Kinos Sõprus 22 22.-st 28-st 22.-st 26. maini ja siis John Puurmani retrospektiiv 25.-st 27. maini, nii et on, mida vaadata eel, ootab eesootaval nädalal. Nii palju tänaseks filmi juttu. Me täname kuulamast ja tuletame veel kord meelde. Ta on jäänud siis veel kaks kinovärgiga, mandariin ei saadeta enne suvepuhkusele minekut. Seega kohtume jälle raadio kahe eetris, järgmisel pühapäeval kell viis. Ja tänast saadet jääb lõpetama ja igaks juhuks kontrollisin seekord kaks korda üle, et ikka õige lugu sisse lugeda. Jääb saadet lõpetama Kristen asbjornseni, LUGU ihverkowindjaid Tšaimis kõlapses filmis Fakto. Natuke teise loobanemi.