Tere õhtust, noortestuudio siin. Küllap olete hakanud sisse elama juba naistepäeva meeleoludesse ja meie siin televisioonis olema seda soodustanud. Terve tänase päeva oleme siin-seal rääkinud naistepäevast. Kui te nüüd maldate veel natuke jälgida televisiooni siis ma aitaksin teil kohtuda ühe eesti naiskirjanikuga. Meil oli nimelt kirjanik lilli Prometiga, niisugune lepe, et kui ta saab aega pärast naistepäeva pidulikku koosolekut, tuleta läbi noortestuudiost ja nõus meile autogrammi andma. Ennaga tahaksin ma, et televisiooni ja iseenese ja terve meessoo mainet kogu Naissoo silmis pisut tõsta ja sooviksin kõikidele naistele head naistepäeva, aga kõige peabki Librometile. Head naistepäeva. Ma ei tea, kas need on nüüd teie lemmiklilledega aga nüüd nad tänasel päeval igal juhul sobivad. Kevadine, need on lend ahnii. Palun öelge naistepäevale esitada pisut ka ebadelikaatseid küsimusi, ma tahtsin küsida, kes pani teile eesnime, mis sobib lilledega? Ei, mul on tegelikult kaksi ime. Üks on lilli ja teine on hinda, minu isa üüdiski alati mind Lillilindaks. Lilli on ema pandud ja Lindani sadanud. Kas see nimepanija ema nägi neis ka mingi elukutse esindajat juba siis, kui ta pani Just nimelt, vaevalt küll, ma arvan, et emad lihtsalt tahavad, et neil tulevad head ja targad ja andekad lapsed, kõik emad tahavad seda. Nii, aga kas just elukutse? Ning kaugelt vaevalt et ta mõtles seda. Aga Isabeli muidugi, mis elukutselt pakkus ridadele isa tahtis minust keraamik, saaks. Ja te proovisite seda elu? Ma tean, telliti kvartalis siin aga üks neist ei saanud graafik, vaid hoopis kirjanik Tambeti, mõtlite kehamic ja, ja miks meist visanud? Vast ikka oleks saanud keraamik, aga ma. Arvan, et selles on süüdi sõda. See tuli vahele. Liiga palju aega läks ka kaotsi juba pärast sõda oli, nagu olin ma nagu seotud rohkem ajakirjanduse tööga ja nii ta läks. Kirjanduse poole kirjasse tooja. Aga palun, öelge nüüd, miks on nii vähe naiskirjanike? See ei ole ju eriti eriti populaarne elukutselise naissoo hulgas. Või võib-olla ma praegu poolvägisi utreerin siin ja võib-olla see ei olegi nii, aga mulle tundub. Ma arvan, et see on emantsipatsiooni puudus. Põhjus jah. Sellepärast et aegade jooksul me teame, et need ajaloolised ja sotsiaalsed tingimused siiski ei võimaldanud nähtavasti naisel ennast avaldada mehe kõrval. Ma arvan ka, et ristiusk mõjusin mitte soodsalt. Kui oligi soodsaid momente, siis näiteks 12. sajandil Inglise õukonnas maride Franz palmiteema sai ennast siiski avaldada. Aga temale üksik naisi tuleks veel. Aga üldiselt mul on niisugune, kuigi täna naistepäev, ma olen sihuke ketserlik tunne või arvamus, et siiski, kui kunstnikud ja kui loovad isiksused on siiski mehed. Jõulisemalt. Teil ei ole täna vastukaja, kui tütar õhtul ei lähe. Aga jah, ma katkestan, teid ei kasvanud, ma tahtsin edasi küsida siit. Aga miks tänapäeval siiski nii vähe on seal seesama põhjused, et loovate isiksustena kõik muud langevad ära. Seda ma ei ütleks, aga lihtsalt see areng võib-olla võtab rohkem aega. Teiseks. Ma arvan, et kirjanikutöö nõuab mingisuguseid pole erilisi tingimusi. Mida võib-olla? Iga naise elu kuidagi ei luba luba kujundada niisugust elu omale. Pole selles suhtes. Aga võib-olla ei ole neid ka väga toetatud, ei tea? Neid ei, kriitika ei kiida neid nii palju, et nad hakkaksid kõik kirjutama. No meil siiski on väga silmapaistvaid naiskirjanike, nii et Eestis ei ole nende puudust kunagi olnud, kui me mõtleme näiteks, et meil on Lydia Koidula väga silmapaistev eesti luule ette. Ja praegu on Debora Vaarandi, Betti Alver, Betti Alver, suurepärane luuletaja, meile Marie Under. Nii et siin ma pean natuke korrigeerima, isegi avastanud Aga palun öelge, mis õieti teid tõukas tegelemisele, kirjandusega ja, ja nii püsivale tegelemisele. Tõuganud miski, see oli lihtsalt aja käsk. Nimelt vaadake tol ajal niisugust minu kirjutamise algperioodil, niisugust noortekultust kui praegu ei olnud. Olid sõdurid kuid tähendab, olid noored küll, aga need olid ikkagi vaadatud künoovia vaid kui sõdureid ja üleüldse minu töötamise palganud, et langevad täiesti see ajale. Ja see oli nagu aja käsk tahe ennast väljendada oma lihaarmastust, koduigatsust ja nii tekkis esimene luuletus, mis ilmus. Partisaniajalehes tasuja 44. aastal. Oh ei ikka väga suured pausid, olid vahepeal raskused, tuuled ja tööd. Aga siiski jah, lemma tulin ikkagi tagasi isalt. Inimesel peab olema visadust. Ei, aga räägitaksegi vahel, et kirjanduslik töö on väga raske töö. Kas te jagate seda arvamust? Ma arvan, et iga töö on raske, kuigi seda hästi teha, vähemalt püüda seda hästi teha. Üleüldse, töö on raske, aga ta pakub ka lõbu. Aga võib-olla aitab talent kirjanduses rohkem? No ka igas teises töös peab olema talent mitte ajakirjanduses, mitte ainult kirjanduses. Ja aga kuidas teie kirjutate seal väga intiimne küsimus, aga ma esitaksin teile. Ma ei ole boheemlane. Mina olen võib-olla niisugune ist, kes teenist Noonaka tööd lausa. Minu tööpäev algab väga vara hommikul. Ja ööseptima ei tööta Ooestina tahan magada su unekott. Kui palju te päevas töötate? No kuidas juhtub kuma? Väga nii, minu sulg, väga kuulekas on siis mõnikord väga kaua, nii et mind lihtsalt aetakse kodus laua tagant ära, Öeldakse küll. Aga mõnikord. On see aeg lühem. See oleneb, kuidas just töö parajasti jookseb. Aga kas te võite nimetada inimesi või kirjanikke või kangelasi, kes on teid mõjutanud kirjanduslikus töös? On teil olnud eeskujuks või on teile kuidagi jätnud sügava mulje, keda te olete püüdnud jäljendada? Kes vaid, mis selles mõttes, et kõik loetu on jätnud minus mingisuguse jälje. Ja iga hea teos on kuidagi esile kutsunud minus ka tahte midagi luua ja kirjutada, nii et võiks ütelda. Et ma ehk üksikisikut ei teagi, mähkitavaid kirjandust üldse? Kas on seda küsimust suunama õieti teatud tagamõttega ma tahtsin juhtida päeviku juurde sest teie olete kirjutanud oma päevikust. Ja ma tean, et te olete pidanud täielikult. Kas te peate edaspäevikut? Praegu väga juhuslikult. Aga päevikut olen ma pidanud koolipõlves. Ja päevikut olen ma sõja ajal pidanud. Koolipõlvepäevikud Need olid väga egotsentrilised, mina, mina, mina, minu arvamine ja minu tunded ja minu ideaalid ja minu arvamused armastusest ja ja ühesõnaga, kõik keerles nii-öelda minu ümber. Sõjaaegsed päevikud on hoopis teistsugused. Need on peaaegu kõik. Jaa Need on hiljem mulle ka minu töös, aga kasuks tulnud. Päeviku pidamine on tegelikult vähemalt kirjanikule on see mitte ainult seda tagantjärele on huvitav lugeda. Vaid ta on lihtsalt väga ait, sest mälu ei suuda kuigi kõiki asju nii kinni pidada. Paljude aastate jooksul on ju kõik väga hästi, aitab. Ma usun, et paljud inimesed peavad päevikut, kas seal üldiselt tavalisele inimesele on sellel mingit mõtet. Paljud jätavad ju selle järgi. No see selgub alles hiljem, kas on mõtet või ei ole mõtet pidada. Aga. Ma arvan siiski. Sest me ei tea keegi, kes meist kunagi memuaare näiteks hakkad kirjutama. Kõik, kes on kunagi kirjanik kirjanik ja missugune on õieti teie arvamus eesti noortest kirjana? Sest mul on väga hea avamine meist. Te juba vihjasite kultusele. Noh, see on niisugune väga meeldiv kultus, mida võiks väga hästi toetada. Minul on hea noortest minu arvates meie kirjanduse pilt. On väga võitnud niisuguste nimedega nagu. Enn Vetemaa maitsete traat, Mati Unt. Siis Ella Lattik Siis näiteks Teet Kallas, Need on ikka väga silmapaistvat nooret prossa Eestit. Ja ma väga loodan, et nad väga palju head eesti kirjandusse toovad, nad on juba toonud. Ma usun, et, et üldiselt kirjandus toob alati väga palju head ja meil on hakatud nüüd väga palju rääkima nii kultuurse noore inimese kasvatamisest. Öeldakse, et seal nagu praegu üks tähtsamatest probleemidest, mida teie mõistet peeti kultuurse noore inimese all. Missugune see peaks olema? See on muidugi jälle niisugune järsk küsimus. Öelge, palun, ma võin nii kaua need lilled vaatasin, et kuivamisohus siin. Oleme kultuurne noor inimene. Aga ma mõtlen siiski, ta peaks olema mitmekülgne ja. Kahtlemata täppisteadused mängivad väga suurt rolli tänapäeval. Kuid ma mõtlen ka, et humanitaarteadused ei tohiks siiski välja lülitada meie elust. Nad on siiski väga tähtsad. Inimene. Ei ole kultuurne, kui ta on siiski väga ühekülgne. Näiteks kui me võtame seda selle näite, et 18. sajandi prantsuse entsüklopitistid olid ju ääretult külgsed kirjamehed või teadusemehed ühes isikus. Kunstnikud, arhitektid, igasuguseid tikkijad, skulptorid ja nii edasi ja nii edasi, metallialal teete kõik ühes isikus matemaatikud. Ma arvan, et näiteks meil oleks. Praegu muidugi mõeldamatu mitme ala niisugune valitsemine, sest meil on kitsas spetsialiseerumine praegu. Kuid üldine niisugune mõtete ja hariduse avarus. Ma mõtlen, et see on peamine kultuur, tunnen seejuures no niisugusi elementaarseid asju oli mõtet rääkida nagu nagu viisakas käitumine ja ja ma mõtlen, et kultuurse kultuurse juure juurde käib ka mingisugune siiski hea käitumise ja sarni kultiveerimine kahtlemata. Ja sellest on hakatud v osal rääkima, aga vähehaaval tülli ja. Aga veel lisatakse nüüd ajakirjanduses on olnud sinna seal artikleid, et me peame kasvatama nagu noori inimesi, kes oleksid omaette isiksused. Tahtsin seda teilt just küsida. Mida teie õieti mõisteti, niisugused isiksuse, tugeva isiksuse või isikupära? Mul on niisugune tunne, et isiksusi viht kasvatada ei saa, isiksused peavad ikka, mis see kasvama, sest kuidas niuksed geeniuse paberid neile pihku surud? Seda peaks ikkagi. See on niisugune ande, enesekriitika, töö, töökuse süntees. Ja ma mõtlen. Et siiski isiksusi nii-öelda vapulitseerita siis ei saa? Ei ühelgi ajastul. Aga ma mõtlen, et meil on väga palju andekaid inimesi ja väga suured võimalused. Sellega võiks ju väga loota, et neid isiksusi hästi palju võiks ka tänapäeval nii peale kasvada. Ma näen teda igaks juhuks ikkagi tingivat kõneviisi. Et ikkagi päris kindel ei ole, et neid nii palju kasvab peale. See on siiski kasvab. Aga mis teile üldiselt meeldib meie noorte juures seal jällegi teine küsimus, aga nii kõige üldisemalt, mis meeldib ja mis ei meeldi. Mulle meeldib, et nad on et nad mõtlevad iseseisvalt. Seal üks mulle meeldib, et nad on väga teadmistehimulised. See vastus rahuldab teid ja, aga te jätsite selle teise poole vastavate, mis ei meeldinud. Mul tuleb ka kuhu see ike jääb? Sest ta on ikkagi olemas. Teine pool oleks niisugune. Mulle ei meeldi. Kui nooti luges juba koolipõlvest peale noorelt avalduvad näiteks karjerismi jooned. Kui nad astuvad viimases keskkooli klassis komsomoli lootuses, et nii saab ülikooli paremini ja uhkemini sisse Mul ei meeldi noorte juures. Niisugune võib olla liigne iseteadvus, et nagu enne neid on inimene, puu otsast puhub alles puu otsas olnud. Ja ka see, kui noored näiteks joovad. Te loetlesite negatiivseid jooni märksa rohkem kui positiivselt. Ma loodan, et need positiivsed olid siis selle võrra kaalukamad. No kahtlemata sellepärast, et need kuuluvad suuremale hulgale juba sellepärast Teie olete palju reisinud, kas te võiksite võrrelda neid meie noori pisut nendega, keda te olete näinud piiri taga? Ma ei tea, võib-olla teie muljed on liiga põgusad. Kahtlemata põgusad. Kuid mingisugune mulje on siiski on. Ma arvan nõnda, et ei saa ei siin ega sealpool Novi kuidagi. Kuidagi ühe kapa alla suruda. Nad on siiski väga ise isesugused, võiks öelda. Välismaal on ju ka suurepäraseid töötavaid noori. On rahu võitlejaid, on üliõpilasi nii-öelda mässajaid oma riigikorra ja ütleme parema tuleviku nimel. Noored, kes loovad väärtusi loovaid tähendab, ma mõtlen kunstinovi, kunstiinimesi. Need on ju igal pool ja see on ju tegelikult maailma tulevik. Kuid sealjuures on ka teine pool olemas. Ja ma olen neid näinud mitmetes maades. Eksistents helistid ütleme, töölist, noor, temal on juba tegemist sellega, et üldse eksisteerida, ainult olla eksistents, sellist, seal on rohkem nii-öelda nende jaoks, kes omavad palju aega. Ja rohkem intelligentide lõbu. Sest tööli töö töölisnoorel muidugi. Mured kui, kui niisugused. Aga neil on sageli välja naerdud neid voole ja neid kummalisi noori. Aga ma ütleksin, et ma peaaegu mõistan neid. Sest see on väga suur sisemine traagika, see ei ole sugugi naeruväärne. Ma olen näinud, kuidas nad istuvad näiteks tütarlapsed kohviku põrandal. Maas täiesti joovad kohvi siis kuidas nad mõnel asfalteeritud väljakul kambakistega istuvad, nad ei tülita kedagi, nad ei huligaanitseda, on kaugel sellest, neil on omad veendumused ja need on, ütleme, sünged veendumused. Nemad üldse eitavad kõike, nad on konfliktis oma ühiskonnaga. Neil on. Neil on vähe lootusi, Läheb perspektiive ja isegi põlgavad seda ühiskonda. Mulle tundub nii ja ma leian, et isegi nende üle naerda on isegi sündsusetu ja minul ei paistnud midagi naljakat nendes pikkades juustes tütarlapsed valgete nägudega ja mustaks värvitud silmadega. Nüüd on niisugune mood kus nad värvivad, ainult silmi, Elupivad nägu. See on niisugune fantoompublik täiesti poisid, kes tagantpoolt vaadates üldse ei saa aru, kas nad tütarlapsed venis pikkade lokkidega ja nad istuvad tummalt, peaaegu ei räägi üksteisega. Kõik see on muidugi väga väljakutsuv, nad ei oska nagu avaldada teisiti, oma protestis ühiskonna vastu. Ja see on väga traagiline, ta tuleb omamoodi ka mõista. Nii et see on üldiselt siiski ka mitte just väga suur protsent, aga see on siiski olemas. Nii et muidugi niisugused muljed. Mul on küll tekkinud reisidel. Kas neist jõuab midagi teie ilukirjanduslikes töödesse ka või on seal väga ette rutamine? Ei, nad on siiski väga, neid peab siiski jälgima nende psühholoogiat väga hästi tundma muidu jääksid kuidagi pealiskaudne ja kõik pealiskaudne. Siiski ei ole tõde veel. Aga kas te ei ole tahtnud luua üht tublit positiivset meie noort ütleme kangelast, kuigi see sõna on väga nii kahtlase varjunditega magada? Ma lihtsalt kardan, et ma ei tule sellega toime, sest. Need positiivsed ei ole veel nii-öelda kellelgi hästi õnnestunud. Aga mul siiski üks mõte on. Mul on plaanis, on ka omad viisaastaku plaanid. Mul on plaanis kirjutada komsomoliromaan 40. aasta ja ma pean ütlema, et mul seal on väga palju positiivseid kujusid sest nad ja nad on elust võetud kujud kellele ma nii hardusega mõtlen. Nad on kuidagi need prototüübid, on paljud sõjas langenud. Et siiski, mul on niisugune kavatsus ainult tegijaks õnnest. Ja tahaksin teilt küsida veel ühte asja, keda te võite teie poolt kohatud inimeste hulgast meenutada kui niisugust, kes on teile isiksusena jätnud eriti tugeva mulje kas väliskas välismaal või siin ja miks? Ja miks? No mis mind lausa vapustas, minu esmakordne niisugune kokkupuude. Väga kui pärase inimesega oli August Alle. Praegused noored ei tea teda, ta on juba surnud. Aga see on kordumatu inimene. Väga peenetundeline, suurt mürtsu, mees. Vahendlane, väga andekas, kas ära oma sõnas? Nii et võid teda suu ammuli kuulata, niisugusi isiksusi? Minu arvates sünnib 100 aasta kohta ainult. Siis. Näiteks, kes mulle alati väga jõhkutava ja huvitava mulje jätab, see on meie müristaja Kaarel Leius. Tema. On minu arvates niisugune markantne kuju meie tänapäeva loova loovate inimeste hulgas väga andekas, alati pea täis ideid, temal eksisteerib maailmas ainult diaater, sellest ta räägib. Nii, kõigile kõigiga, jagab oma mõtteid, alati valutab südant alati antav vihane millegi peale. Ja mulle tundub, et ta on pööraselt õnnelik inimene, sest Ta elab lihtsalt oma töö sees ja see on ikka niisugune suur eeskuju minule vähemalt küll. Kes siis veel võiks ehk. Võiks ehk veel ka väljastpoolt tuua, näiteks kui see ei tundu Snabistlikuna, siis ma võiksin oma kohtumisest või tähendab kohatud inimesest näiteks prantslasest lõhkkowist rääkida. Omal ajal, kui ma lugesin tema merevaikust, ma ei tea, minule see teos jättis väga sügava mulje. Ma olin väga erutatud sellest teosest ja mul oli õnn teda siis Paris kohata. Mulle jättis väga sügava mulje inimesena ääretult tagasihoidlik, sümpaatne ja, aga muidugi keelepiirid. Palju takistasid. Aga siis see, et ma ei pettunud, vahel on nõnda, et loed ja kujutad omale kirjaniku ette. Ta peaks niisugune olema, aga kui kohtad, siis on nagu mingi väike pettumus, ta ei ole ikka see, mida sina kujutasid. Lõhkkovica seda ei juhtunud. Teine kuju veel Pariisis kohatud Elsa atrioli. Teda meie lugejad mitmete raamatute põhjal tundma õppinud. Tema jättis mulle täiesti vastupidise mulje. Võib-olla ei ole kena seda rääkida, aga aga. Ma mõtlen, et kirjanikul on õigus, ütleme kujutada ja siis ehk. Välja. Ja vabandada. Tema jättis mulle ka vapustava mulje. Aga niisuguse, võib-olla ma puht naiselikult asja vaatan, tema on võrdlemisi vana naine. Ja ta on väga edev. Ja ma mõtlesin, et hakkab meiega kirjandust rääkima, aga tema oli väga huvitatud ehetest, näites omasiti, vaatas teiste omi. Ja siis muidugi, mis mind väga üllatas. See oli tema nägu. See võis kunagi väga ilus olla. Aga praegu jättis ta mulle niisuguse. Ei, ma vist ei tohi rääkida, sest kui inimesed hakkavad lugema, siis mina rikun nende muljed kirjanikust täiesti ära. Aga välismaal on vist moes minuarvates vananeda? Minu arvates meil vananetakse väga loomulikult. Vanadus on isegi omamoodi ilus. Tähendab, teatud naiste juures näiteks mulle väga meeldib, kuidas maanaine vananeb, nii loomulikult ilma igasuguste lokkideta ja ja kunstid. Ja me võtame teda ikka, ta jääb ikka kuidagi ilusaks sümpaatseks vaatamata kortsus ja võtame teda kui niisugust vanainimest, ilusat vanainimest. Loomuliku. Aga siin ma järsku nägin väga vana naist kes oli, kuidas teile öelda? Ma ei tea, kuidas seda tehakse, tõmmatakse nii-öelda kortsud ära lõikuse eesmärkidel ja, ja seda oli nähtustele hästi palju tehtud, nii et tal oli nahkpeaaegu niisugune läbipaistev ja jättis mulle kuidagi muumia mulje. Ja ma mõtlesin, et et kuidagi oli täiesti arusaamatu see seos tema kangelanna tega. Ja siis tema enda, kas suhe oli mulle kuidagi nii ees kui väga vapustav? Aga räägitakse etega kati Kristi ei ole ka verejanuline, kuigi tema detektiiv romaanid seda just ei tõenda. Ja muidugi oleks väga huvitav muidugi näha vaevalt et see õnnestub, ta pidi üldse väga nii. Koda siis oleme väga reserveeritud ja. Aga. Tahtsin teie käest just küsida, nüüd missugust naist õieti peate ilusaks seal üks kirjanduslik probleem. Kui nii võtta. Kõik kõik sajandid on, on ülistatud naise illumas. Suhteline ilu on alati näiteks võib-olla kindlasti ka Viljandi taksoteenust on kunagi ilusaks peetud, ma ei tea. Aga, ja see on, see on minu arvates, kes. See ilumõistja on tulnud meeste poolt. Nemad määravad selle, mis on ilus ja mis ei ole selle kriteeriumi. Nagu alati on moeloojad ka olnud mehed, minu arvates kõik iluloojad. Teie siis present Bardot, kelle mees režissöör leidis ilusaks, ei pea. Ei, miks ma pean, küll on olemas mingisugused niisugused ilukriteeriumid, väljakujunemise ilukriteeriumid ka, aga ma mõtlen nõnda, et. Vahel võib inetu naine olla ilus ja vahel võib ilus naine olla ka inetu. Teiseks kui ilusal naisel puudub saag, siis on ka natuke nagu nadi kahju ja veel üks võib-olla, mis naist ilustab, ma arvan, et väga hästi puhtaks pestud naine anati puhas ja korralik meelest on ilusam, kui kui näiteks hästi värvitud naine. Siis. Ma mõtlen, et ilus naine on see Kellel on alati puhtad kingad, kes siis, et kui need viltu kellele sukad keeldus, kellel oli plekke kleidi peal ja see väga nii sarmikas lõhku hõlja. Aga. Ehkki maitse küsimus Kas ma tohin neid esitada teile rea täiesti isiklikke ja puht naiselikke küsimusi, kui juba niisuguse teema juurde oleme jõudnud. Mis on teie lemmikriietus? No ma tunnen tõesti ennast peaaegu Mingisuguseid olla pritsiidin bridžiideneklaga teate täna naistepäeva eel. Kes annab intervjuu. Mis missugust riietust meeldib, teile meeldib küll sagedamini kanda või millest ta kõige paremini ennast tunnete või ma ei tea, kuidas ta täpselt sõnastavad. Ma ei tea, ma olen põhiliselt väga edev. Aga riietuse suhtes ma mõtlen nõnda, et. Mõnel naisel on kapid täis või, või ikka ta kurdab, et tal ei ole midagi selga panna ja mõnele väike väike garderoob, aga ta näeb üsna elegantne alati välja. Nii et ma mõtlen, et see käib kuidagi isiku juurde. Tema maitsemaitsega on seostatav see küsimus. Minule isiklikult meeldib kõik, mis on ilus, aga aga kas just mis minule ilus paistab, teistele näib nii. Seda ma ei tea, aga ma olen üldiselt võrdlemisi julge, vähe mõtlen, mis teised arvavad. Vaid kui mulle midagi meeldib, siis, siis ma lihtsalt kannan seda oma lõbuks. Ja üldiselt armastan ma väga kübarat. Ja mis on teie lemmik ajaviide? Ei olegi aega viita mul on ja kui ma just teda viitan Tõesti, ma ei teagi, kuidas seda aega, viidad näiteks ma kohvikuid ja restorane ei armasta, mul on seal väga igav. Ja kui ma natuke aega istunud, siis ma lähen uniseks ja tilti, tahan ruttu koju koti peale. Nii et. Te ei ole siis linnainimene. Jah, ega ma lõbustustes suurt ei hooli ja, ja kui mul, kui ma jälle tööd ei tee ja aega viidanud, siis mul tohutult igav ja tuju läheb kehvaks. Niiet, aga siiski, ehk ühtepidi ma siiski aega viita näiteks. Kui teed on korras, et siis mõnikord, kui oled üle töötanud, siis on vaja lihtsalt lõdvestust, tajud natukene, nii puhkaksid ja ennast välja lülitada töömõtetest. Siis küll. Ma armastan vahel lihtsalt linnast välja sõita, hästi aeglaselt vaadata maastikku ja mitte midagi mõtelda. Ja kui ma siis koju tagasi tulin, siis ma tunnen tõesti, ma olen puhangut. On olemas mõni maastikust ei salati, äratab loomingulisi mõtteid või koht üldse. Nii tähendab maastik, mida ma Muidugi, ma, sellel on väga lihtne vastata, ma armastan väga kodumaastiku. Ja mitte sellepärast, et oleks kõige ilusam maailmas maailmas on väga ilusaid paiku, mitte sellepärast. Vait. Mulle meeldib meie maastik, sellepärast ma lihtsalt ei armasta. Ükskõik missuguste ilmadega eriti muidugi varakevad ja kullerkupu ja sinililleajad ja. Ja nurmenukkude ajad. Aga. Peale selle. Ma armastan ka meie loodust, ükskõik mismoodi, kas Bowisena udusena vihmasena ainult siis mitte, kui inimene on teda rikkunud, tema ilu rikkunud siis on küll kurb. Kas teil on mõni kirjanik, keda tahate kogu aeg lugeda või kes ongi teil olnud pikka aega lemmikkirjanikuks, kui nii võib öelda? Jah, niisugune siin siiski on, kelle juhtima ikka tagasi tulen? Iga aasta ikka korra loen yle. Ma armastan väga Franssi, tema teravmeelsust, sädelevust, tema intellekti ja. Peale selle ma igal aastal peaaegu loen kolaboviniooni siis til uulesbikel väga armastan, mõnikord tunduvad need see tilulilu isegi naiivsena, ma juba tean peaaegu peast, teda ikka loen uuesti, sest ta on minu meelest väga poeetiline ja väga tuline raamat. Siis anna Kareeninat ja frantsi. Kuningate on, ei ela prae kööki. Need on niisugust raamatut, mis ikka minu repertuaaris, lugemisrepertuaar. Tallinna teatritest, missuguste eelistate, ei, ütleme eesti teatritest või võime öelda ka terve liidu teatritest, ma usun, et küllalt sageli oletega Moskva teatrites käidud Ei, ma ei tahaks ütelda, et sageli manni ei oskaks vastata, aga ma vastaksin nõnda, et. Mulle meeldib. Vanemuine nunny Mairbittle Vanemuine meeldib mulle väga, selles pole kahtlust. Kuid mulle meeldib iga loov väga loovteated, tähendab, missi langeb traditsioonidesse ja mulle tundub, et Eestis võiks olla nagu poolakat eeskujul. Võiks olla. Palju väikesi eksperimentaalteatreid. Nüüd on, kuulge, draamateatri juurde tuleb. Aga neid võiks veel rohkem olla, näiteks, et teatrit oleks igale maitsele. Mina isiklikult armastan väga puri. Ja mina ei saa küll nendest tähendab küllaseks nendest lavateostest, mis meie repertuaaris on, tahaks, nagu veel rohkem neid näha. Ja igasuguseid tüven Mati ja, ja mitmesuguseid. Jah, viimase aja silmapaistvamaid autorid Nüüd, kui te olete olnud juba pritsida ja kirjanik ja ma ei tea, mis ma teile kõikjale kaela määrinud siis ma paluksin teid, et te ütleksite mõne niisuguse, kas lemmik sententsi või, või mõne lemmiklause või põhimõte või ma ei tea tarkuse, mis teile eriti on kuidagi meelde jäänud. Ma palusin enneteid sellele juba mõelda, kas te saite. Ma avan autogrammi, raamatu juba süsteem. Jah, lugu on nõnda, et täna ma mõtlesin, et peaks midagi hästi huvitavat harjutama. Peagi hetkedest astusite ja ma mõtlesin kodus, sirvisin oma märkmikke. Ja leidsin ühe niisuguse mõtte. Ei, ärge kartke, ma ei kirjuta seda sisse, aga ma leidsin niisuguse mõtte. Ma kuulsin kunagi bussis, kuidas 20 aastased noored omavahel rääkisid. Jood viinad, suvedega ei hinnasurved ka ära. Ja siis ma hakkasin selle, ma leidsin täna oma märkmikust, aga mitte seda ei kirjuta siis. Millest lähtudes. Kas ma lähen ütlema täpselt teile nüüd, mida ma kavatsengi? Ei, ei, ma mõtlen, et kirjutage palun siia sisse ja siis ma saan nagunii täpselt teada, mida tegelikult, kas ma tohin sellepärast pisut eemal. Põlev, kas te loeksite nüüd selle ette, sest ma üle laua püüdsite seda lugeda? Inimese elu ainult tundub pikk. Ta on väga lühike. Ärge raisake sellest ühtegi, ta. Te ei, peaaegu sedasama, mida doktor Heiti Kadastik. Ära ka. See on väga meeldiv. Aga ma kinnitan teile, et selle ma mõtlesin omastki Ma olen selles kindel, sest enne seda raamatut üldse näinud. Aitäh, aitäh vilatogrammist.