1969. aasta 19. novembril andis viiest muusikust koosnev grupp Freiburgi oma esimese avaliku kontserdi. Sellega oli sündinud libuudis, kes tänase päevani on jäänud üheks saksa demokraatliku vabariigi populaarseimaks ansambliga. Õnnelik juhus oli viinud kokku muusikud, kes mitte niivõrd ei püüdnud üksikult silma paista vaid hea koosmängu abil saavutada tõeliselt kõrge esinemistase. Seetõttu, nagu tõendavad arvukad kirjad ansambel võitnud poolehoidjaid mitte üksnes noorsoo hulgas, vaid kõikides vanusegruppides. Oma osa mängib kindlasti ka see, et esitatavate laulude sisu kõnelejad meid ümbritsevast elust, inimese tööst ja tegevusest, võitlusest inimväärse eksistentsi eest. Ja muidugi räägivad laulud ka armastusest. Ansambli juhiks on seni olnud Peter Meyer. Muusikaga hakkas ta varakult tegelema üheksaaastasele, poisile kingiti sünnipäevaks akordionit, millele hiljem lisandusid saksofon ja klarnet. Elukutselt oli Peeter õpetaja, ent süvenev muusikahuvi kallutas vaekausi viimase kasuks. Küsimusele, kas ansambli juht pole kunagi otsust kahetsenud, vastad intervõib-olla, olengi mõnel vaiksel hetkel tundnud süümepiinad end, kokkuvõttes olen siiski endaga rahul. Poistega koos olen nii mõndagi saavutanud. Tiiter Hertramphi lapsepõlvekodus puudus õige harmoonia. Tundehell unistava loomuga poiss pidi üle elama nii mõnegi raske hetke ja võib-olla see tõigide muusika juurde. Esimesest oma teenitud palgast ostis poiss kitarri ning omandas iseõppimise teel mänguoskuse. Muusika hakkas teda ikka rohkem köitma ja nii asus tiiter õppima Berliini Friidužaini muusikakooli. Teiseks huvialaks kujunes puutöö. Peaaegu kõik kodune mööbel on enda kätega valmistatud ise loomutandiiter muutunud avalakse rõõmsaks peale teda köitva huviala anda ansambli liikmete hulgas leidnud tõelised sõbrad ja mõttekaaslased. Klausharfvet ansambli pesamuna ajutise asendaja trupi sattunult olid algul pisut tagasihoidlik, ent Claus suutis muusikuna juba esimesel kontserdil tähelepanu äratada. Ilma eelneva ettevalmistuseta lülitus klaus ansambli liikmete hulka ja nüüd on ta selle täieõiguslik liige. Ma ei kujuta ette mängida mõnes teises grupis, ütleb Klaus. Mulle imponeerivad inimesed, kellel on elus kindel siht, kes ei tuju c ja kes on võimelised oma vigu tunnistama. Elukutselt on Klaus väljaõppinud tisler ent tundis juba lapsepõlves huvi löökriistade vastu. 12 aastane poiss valmistas endale isa pärgamentpaberisse pappkarbis trummi. Muusikakool tuli lõpetada töö kõrvalt, mis tähendas neli kuni viis tundi lisakoormust päevas. Ent Klaus arvab, et mis tahes töö hästi tegemiseks tuleb tunda selle vastu tõelist huvi ja mitte ainult kitsa eriala piirides. Muusikule on niisama tähtis olla kursis kõikide maailmaprobleemidega. Kerge muusika mõju laiadele hulkadele on küllaltki suur ja see seab mängijad suure vastutuse ette. Nii on laulutekstide valikul püütud kõigele meid ümbritsevale anda omapoolne hinnang mõjustamaks selle abil kuulajaid. Tiiter Pirje arvates on palju elukutseid, mis nõuavad selle tegijalt maksimaalset eneseületust. Niisugusteks elukutseteks peate näiteks arsti või õpetaja oma. Oma alaks loeb tiiter siiski vaid ühte ainust, muusikat ja selle loomist. Virnide perekond oli musikaalne, ema oskas laulda, isa mängis akordioni ja üks onudest viiulit. Tiiter komponeeris ansambli jaoks esimesed populaarseks saanud palad. Kui ma muusikat loonud tunnistati. Inter pole mul kahju ajastega vaevast. Peamine on siiski tulemus. Kui mõni laul leiab hea vastuvõtu, tunnen end tõeliselt õnnelikuna. Harry ees on viiest poisist kõige lahtisemat kätega. Kunagi unistas ta merele minekust, ent vanemad soovisid, et poiss valiks mõne praktilisema elukutse. Harri õppis filmimehaanikuks ja töötas mõne ajamaal. Isa kõrval oli ta muu hulgas omandanud ka ehitaja elukutse. Harri oskab nii pottsepa, krohvi ja kui ka puusepatööd. 13 aastaselt unistas havi akordionimängust. Vanemad olid esialgu selle vastu, sest poisil oli niigi palju huvialasid. Esimese õige pisikese pilli kinkis poisile vanaema, kes tasus ka tundide eest. Jõulupühade ajal esines Harri koduste ees kontserdiga, mis äratas nii suurt vaimustust, et vanemad ostsid poisile suurema akordioni. Nagu teisedki ansambli liikmed õppis Harri Berliin Friidužaini muusikakoolis. Nagu teisedki, on ka tema muusikat loonud. Harry SG vanematekodu oli muide ansambli esimeseks proovisaaliks, mis tõi loomulikult kaasa naabrite pahameele. Nüüdseks seda probleemi muidugi enam ei ole. Kõige tähtsam minu jaoks, ütleb Harry, on see muusika, teeks inimestele rõõmu nii nendele, kes seda teevad kui ka kuulajatele. Olulisem meie töös on täiuslikult vallata oma muusikariista. See võimaldab meil leida oma isikupärase stiili ja mitte kopeerida teisi ansambleid. Esimene Harry poolt komponeeritud pala põlvkondade laul tuli ettekandele vaimaris. See on kirjeldamatu tunne, ütleb Harri, kui sinu loodud laul pärale jõuab. Ansambel tib, uudis on osalenud mitmes mängufilmis ja televisioonis. Külalisetendusi on antud paljudes riikides, nende hulgas ka Nõukogude liidus alates esimesest kontserdist Moskvas ansamblit igal pool saatnud välja müüdud majad Turkmeenias Tadžikistanis, Kirgiisias, Kuiga, Kasahstanis võideti endale vaimustatud sõpru ühtekokku 24000 kilomeetrit ringsõitu, kusjuures ületati seitse jõge Volga ammu, Tarja OP. Jenissei, Ankara ning Amur. Burjaatide pealinna sulannud ees võeti ühiselt vastu esimest maid. Erilise poolehoiu võitis ringreisil vene keeles esitatud kratkini laul tolmatovski sõnadele ohvitseri valts. See on 1943. aastal tal komponeeritud viis, mis on jäänud igihaljaks tänapäevalgi. Ansambli tibuudis edu saladus ei seisne mitte üksnes selle kunstilises kvaliteedis, nad püüavad võimalikult palju laulda koduse publiku ees. Kuigi ansamblit külvatakse ülekutsetega välisriikidesse esinema raadiosse ja televisiooni. Mitte juhuslikult, pole noorteajakirja Nayes leebel lugejad seitse korda järjest valinud ansambli oma lemmikuks. Kahtlematult on tibuudis kirjutanud olulise peatüki piitja rokkmuusika ajalukku. Lõpetame oma lühiülevaate ansambli vanima liikme Harri Eske sõnadega. Mida teha hiljem? Arvan, et jään muusika juurde muidugi tegeleda pensionieas muusikaga. Ent kui järele mõelda, miks ka mitte.