Tere õhtust, lugupeetud raadiokuulajad tänases saates puudutame mõningaid kaasaja džässmuusika arengutendentse. Heites pilku, tahab poole, näeme džässmuusikas on tema suhteliselt lühikese eluea jooksul olnud juba mitugi üsna radikaalselt muuta Dust. 20.-te aastate traditsionaalse džässivormid vahetas välja svingmuusika. Sellele järgnes piibop, mille kannul omakorda ilmusid jahe džäss art pop, lääne ja idarannikusuunad ja veel teisigi voole ja voolukesi. Paljud eksperimendid on möödunud jälgi jätmata teise taga on saavutanud suuremat kõlapinda ja on mõndagi lisandunud džässmuusika üldisesse valgesse. Enne kui asuda vaatlema mõningaid tänapäevases muusika arengusuundi, tuleks lühidalt peatuda küsimusel mida siis peetakse nii-öelda normaalseks keskmiseks, selles žanris, millest muud voolud rohkem või vähem eemalduvad. Sääraseks keskmiseks suunaks võib pidada niinimetatud mainstream džässi elamise voolu, džässi, mille jäljed viivad jämedates joontes Fletcher Hendersoni orkestrist, üled Youcellingtoni kuni tänapäevase kamp esijuurde välja. Solistidest On mainstream trassiga seoses tihti nimetatud trumpetiste ruubibraafi kakletonit ja Clark terrid. Trumbonisti Victicensoni tenorsaksofonist ei koormanud Okinsid pianisti Oscar Petersoni ja teisi. Kuulake ühe näitena pakleitonilt tema enda pala, roheline tiiger. See oli siis väike näide džässmuusikaajalooliselt välja kujunenud peamisest voolust. Oleks muidugi väär arvata, et see vool on tänapäeva džässiareenil ka mahuliselt domineeriv. Kõige enam võib siiski kohata piibopi sugemetega džässi, mis alguse sai 40.-test aastatest ja eks seegi ole keskmise džässikuulaja jaoks igapäevase kõlaga tavaline keskmine džäss, kuigi tema juured enam nii otseselt ei vii tagasi kahe ja 30.-te aastate džässi juurde. Missugused on aga tänapäeva džässmuusika need suunad, mis küllaltki radikaalselt tahavad muuta seda panoraami, millega keskmine kuulaja juba ära harjunud on? Peatugem esmajoones neil katsetustel, mis seavad oma eesmärgiks võtta üle klassikalise ja kaasaegse tõsise muusika, väljendusvahendeid ja tehnikat et nende abil luua Concertlikud jazzmuusikat, millel oleks kadunud igasugune side tema kunagise tantsuga seotud minevikuga. Mis puutub tõsise muusika ja džässisidemetes, siis need on üsna vanad. Esialgu oli huvi ühepoolne džässi vastu tundis huvi peamiselt tõsine muusika. Vastupidiseid näiteid esines nimekatest heliloojatest, kelle teostes on märgitud jazzi mõjusid. Nimetagem stravinskit, hindemiti Xeenekid, Ravelli, Miood ja teisigi. Kuulake näiteks lõigukest Mio balletist maailma loomine mis on kirjutatud 43 aastat tagasi. Autor oli siin muidugi kaugel soovist kirjutada džässmuusikat. Kuna džäss oli tol ajal lihtsalt midagi uut, värsket ja eksootilist siis püüd sellest žanrist neil omadusi laenuks võtta oli täiesti mõistetav. Sedamööda, kuidas avaldusid teadmised džässmuusikast ja arenes ka see muusika ise muutusid katsed Concertliku arendusega džässi loomiseks juba selge piirdelisemaiks. Taolisi katseid hakkas ilmuma ka džässmuusikute poolt, kusjuures üks esimesi ja silmapaistvamaid sel alal olid Youcellington. Ometi kaasnes neile katsetele ka peaaegu alati nähtus, et soovitud viljaka žanrite põimumise asemel oli tulemuseks mingi kunstlik hübriid, mis erilist rõõmu ei valmistanud ei džässi ega ka niinimetatud tõsise kontsert muusikasõpradele. Mõnevõrra rohkem huvi on pakkunud Stravinski 1946. aastal loodud eebeni must kontsert ebani Concerto mille ta kirjutas spetsiaalselt uudi söömani orkestri jaoks. Kuulake sellest teosest kolmandat osa. Märkigem siinjuures, et see Stravinski teos on äsja ilmunud heliplaadil mängib üleliidulise raadio estraadiorkester juriisile antimi juhatusel. Jääb vaid loota, et see plaat kunagi ka Tallinnas müügile tuleb. Seda enam, et samal plaadil on veel Muratgašlajevi kontsert džässorkestrile ja Bogdan trotšuki, džässsümfoonia. Tuntumatest kontsert džässi suur tormilistest teostest. Meenutagem veel Howard pruubeki dialooge džässkvartetile ja sümfooniaorkestrile Rolf Liibermanni kontserti džässbändile ja sümfooniaorkestrile, Günter sulleri sümfooniat vaskpillidele ja löökriistadele ja teisi. Kuulake veel Tšaaliminguse pala Haaeffmast inhibition, mis samuti annab mõningat muljet neist püüdlustest, mida on tehtud džässi ja tõsise muusika lahendamiseks. Hoolimata sellest, et kuuldud teoses, mida me pikkuse tõttu ei saanud lõpuni mängida mängisid kaasa niisugused nimekad džässmuusikud nagu Erik dolfi, Klaaterry, Johnla porta, juse flatiiv ja muidugi kamingus ise jäi siin jäme ots kindlalt sümfoonilise muusika poolele. Muidugi ei pruugi see alati nii olla. Kuuekümnendatel aastatel on kirjutatud palju džässmuusikat, milles esinevad sümfoonilise muusika arsenalist pärinevad orkestraalsed ja arenduslikud võtted ei muuda oluliselt üldist Tšassiliku põhikontseptsiooni džässmuusika. Tulevase avarama ja mitmekülgsema arengu seisukohast on taolised teosed tunduvalt huvitavamad kui need, mida eelpool kuulsime. Näitena sellest valdkonnast võiks tuua kurt Bilbao Chilli Evansi, seades mängituna Chilli Evansi orkestri poolt. Säärased katsed ei ole iseenesest uued juba 40.-te aastate progressiivne džäss vihjas selles suunas. Viimastel aastatel on voolu, milles suurt osa mängivad kaasaegse sümfoonilise ja kammermuusika elemendid hakatud nimetama nimega. Sööd striim Music kolmanda voolu muusika. Siin on üheks juhtivaks ansamblis olnud hästi tuntud modernne džässkvartett eesotsas John luisega klarnetit dist, Jimmy your kitarrist, Jim hool ja paljud teised. Väikest muljet sellest, kuidas võiks kõlada kaasaegsele kammermuusikale orienteeruv džäss pakub Carla play miniatuur pulsilöök, mida esitavad Jimi suhkur klarnetit pool play klaveril ja Steve Solo kontrabassil. Viimaste aastate jooksul on kolmandavoolu muusikast lahti löönud ja kaugele ette või kõrvale marssinud grupp angardiste, kes oma muusikat nimetavad terminiga New Sing. Uus asi? Üheks selle suuna esiisaks peetakse pianisti ja helilooja George Rosseli kes viimase kuue aasta jooksul on olnud tooniandjaks eeskätt džässmuusika seniste armooniliste tõekspidamiste revideerimisel. Näide, mida praegu tema muusikast kuulete, on tehtud juba nelja aasta eest. Kannab pealkirja isake On ja on mängitud George rasselisepteti poolt, kuhu peale tema enda kuuluvad veel tonnellis trompet, deebeeker, tromboon, John pers, altsaksofon, pool, Plammer, tenorsaksofon, Steve solo kontrabass, Johant, trummid. Kõige selgemalt on aga niinimetatud New Fing džässmuusikas seotud altsaksofonist Ornedkolmani nimega kes ilmus tundmatusest 1957. aasta paiku ja äratas tähelepanu kui solist, kes oma improsatsioonides ei tuginenud pala põhi, harmooniale ja muudele džässmuusikas konventsiooniks kujunenud meloodilistele rütmilistele teguritele. Viimasel ajal on Ornedkolman esinenud trios koos kontra passisti David isensiooni ja trummari Charles maffetiga. Selles trios mängib kolman vahetevahel ka üsna meelevaldset viiulit. Teistest selle suuna tuntuma esindajaist nimetagem vaid trumpetistid onu Charliet, pianisti sessil Taylorit, tenorsaksofonist, Atšižepi ja Albert eilerit altsaksofonist John tšikaid, trombonisti teil Peikerit ja teisi. Väikese näitena Ornedkolmanni püüdlustest. Olgu toodud katkend tema palast Noa laev mida ta esitab oma eelmainitud Riioga. Üheks huvitavamaks ja loominguliselt rikkamaks suunaks kaasaja džässmuusikast tuleb pidada suunda, mis oma eesmärgiks seab mitmesuguste rahvaste muusika omapära põinimis džässmuusika seni välja kujunenud ilmesse. Kuna džässmuusika juba oma ajalooliselt arengult on olnud erinevate rahvuste muusikaliste traditsioonide sünteesimis protsessi tulemuseks, siis on taoline suund kõigiti loomulik. Esimeseks ulatuslikuks mõjutajaks sai Tšassile Ladina-Ameerika muusikaline sfäär, milles ammendatud rütmid olid näiteks 40.-te aastate Ki muusikas. Progressiivsed džässis ja piibopis üsnagi levinud. Ka tänapäeval on niinimetatud Afro-Kuuba džäss kujunenud üheks laialt viljeldumaks vormiks džässi muude suundade kõrval. Populaarsemate afro-kuuba muusikute hulka kuulub trummar mango Santa Maria kelle orkestris mängivad flöödimängija Rolando, Lozano tenorsaksofonist phose Silva, pianist Huao tonato kontrabassist Victor Veneegas ja teised. Kuulake nende esituses tonato pala maitse. Kuuekümnendatel aastatel on peale Ladina-Ameerika mõjude džässmuusikasse tulnud eriti palju mõjusid ka mujalt, nimetagem vaid India, Türgi, Jaapani ja teiste Aasia rahvaste muusika elemente, mida viimastel aastatel ikka ja jälle võib kohata. Ühe taolise näitena tooksime Ameerika klarnatistittoniskoti, jaapani muusikute Sinitši juhise ning osanud jama moto koostööna valminud pala mõtisklus. Muidugi oli äsja kuuldud näide džässi põhisuunast sama kaugel kui meie saate alguses kuuldud sümfoonilise kallakuga palad. Tundub aga, et etniline suund džässmuusikas omab väga suuri võimalusi selle žanri loomulikuks orgaaniliseks värskendamiseks. Seda on muide tõestanud ka mitmed Nõukogude autorid eesotsas Uno Naissooga. Seda kuulsime viimasel džässifestivalil Tallinnas Carootsi muusikutelt. Jaan Johansoni triost. Huvitav on märkida, et see suund pole paljutõotav mitte ainult Euroopa muusikutele. Ka Ameerikas on paljud seisukohal, et džässmuusika areng kulgeb suurel määral rahvuslike elementide edasise juurde tõmbamise teel. Kuulakem näiteks, mida räägib selle kohta Ameerika džässiteoreetik ja pedagoog Robert Cheer? Roveczeer märgib järgmist, mulle näib ja ma mõtlen selle üle tihti, et ainuke tähelepanu vääriv suund, mida džäss võib praegu hakata võtma on etniliste rahvusvaheliste mõjude absorbeerimine. Ma ei arva, et küsimuse lahenduseks oleks Atonaalsus või veerandtooniline muusika. Ma mõtlen, et džäss läheb tagasi harmoonia, meloodika ja rütmika lihtsustamise poole vastupidiselt keerukamaks muutumisele. Keerukus viib teatud punkti, ületades enda hävitamiseni. Nii palju siis täna kaasaja džässmuusika arengutendentsidest. Meile jäänud minutid pühendage aga ühe huvitava rahvusliku kallakuga džässpala kuulamiseks. See on rootsi helilooja Bengtaarneval liini seatud rahvaviis, mida esitab autori enda orkester. Tuleval teisipäeval kuulete veel muusikat Mongo Santa Maria orkestrilt ja Donizcottilt. Kahe nädala pärast samal ajal aga vestleme hooaja alguses Tallinna džässklubis. Zenitsejad jällegi.