Meid ei tund okei, tonni. Praegu siin meie ees on päris palju raamatuid, tüdrukud, öelge, kas teile on need tuttavad ja Olivia Saar pisikesed pildid Rein Saluri, kuidas Holger Puki tarkusetera igasuguseid huvitavaid ja õpetlikke lugusid. Mina olen lugenud Dagmar Normeti 10 ost, nii toredad jutud sees ja siin on üks luuleraamat, Jaan Kaplinski jalgrataste taroni. Mina olen lugenud, mina näen, lugenud Tiia Toometi vana aja lood ja kodused asjad siin on vanast ajast räägitakse vanaaegsed, kuidas olid jäätised, millised kommid ja. Aga kui te nüüd jutte loete, kas te siis ka pilte vaatate? Mina vaatan, vaatame veel, teevad raamatu põnevamaks ja üldse pildid on ilusad, muide nagu ei saa eriti vahest jutuste äruses. Nagu pilt seletab ka natuke seda te teate nüüd külges jutud kirjutanud on alati, eks ole, seda te vaata, jah, jaa, aga vaatajatega seda, kes pilte joonistanud, kes illustreerinud neid raamatuid ja olete te lugenud seda suurt krimimuinasjuturaamatut ja ja siis Anderseni muinasjutt ja nüüd alles hiljaaegu ilmus suur paks raamat ja ilusad südamlikud ja tegelikult valisin mõned raamatud, need, mitte nende lugude pärast niivõrd täna siia välja, vaid just sellepärast, et kõiki neid raamatuid, millest me siin täna rääkisime, on illustreerinud üks kunstnik Jaan Tammsaare ja mandri saates. Täna loeb näitleja Salme Reek teile lugusid nii mõnestki raamatust, millest me siin täna rääkisime. Kõigepealt kuulame lugu Tiia Toometi toredast raamatust kodused asjad ja siis räägime juttu kunstnik Jaan Tammsaarega. Keegi pääse, nägime keegi juleta segama. Tuba oma, et tuba on pähklikoor, seestpoolt ainult uksekandist immitseb käega hiiu rahutust. Ust ei saa kunagi päriselt uskuda. Uks on ussiauk, pähklikoores. Uks võib iga hetk avaneda. Avatud uksest murrab sisse terve rahutuse jõgi. Võõrad hääled. Näed, meeleolud, tuba nüüd lahti kaevatud tervele maailmale. Iga hetk võib keegi uksest sisse tulla. Kes uks on küsimärk. Ukson võima. Läbi ukse saab ka välja minna oma toa uksel kõigi teede algus. Avatud uksest paistab teistsugune ruum, teised olijad tahaks teada, kuidas, mida seal tehakse. Teises ruumis ootab aga juba uus uks. Näidet sel kombel võib rännata lõpmatult. Nii lihtne see siiski pooli lõpuks jõuad ikka korteri välisuksed. Välisuks paneb vastu, ei jää nii kergesti. Välisukest seisab piiri, tema taga algab võõras tool. Välisuks on piirivalvur, välisuks on hambuni relvastatud. Välisukse relvad on lukk, snepper, lukkett, uksesilm, uksekell. Kelle helistab võõras, paotub välisuks ainult keti pikkuse võrra vaid siis, kui uksesilmast paistavad tuttavad onud ja tädid, on välisuks nõus päriselt avanema. Võtmed pöörlevad, lukud ja ketid ragisevad. Lukukeeled tulevad südamikudest välja. Välisuks läheb lahti ja laseb tulijad läbi. Aga see on vaid selleks üheks korraks. Viimase siseneja selja taga lööb välisukse kärmesti jälle kinni ja keerab hoolikalt kaks korda lukku. Nüüd avanevad ühe korraga giidituubad juukseid igast nurgast joostakse esikusse kokku. Diile teeme küll, on tore, et tulite. Nii ammu pole näinud, kostab elevi sumin üle kogu korteri. Kauaoodatud kohtumine on teoks saanud. Jälle kord on põhjust ustele rõõmu tunda. Ukse ja mitmesuguseid ja tõepoolest igal uksel on oma nägu, aga raamatukaaned on ka nii nagu ukse. Nojah, nii nagu lähed uude kohta külla tutvud uue inimesega, noh iga inimene on omaette maailm ja võib sulle rääkida midagi uut ja huvitavat, siis selles mõttes muidugi iga raamat on täpselt samamoodi nagu läheksid külla kirjanikule kunstnikule. Kuigi, ütleme minu jaoks võib-olla rohkem, raamat seostub teatriga, ütleme raamatu kaasa nagu teatri eesriie, avad kaane siis nagu eesriie tõuseb ja hakkab väike etendus peale ja siis, kui paned raamatu kinni, siis nagu eesriie langeb. Aga muidugi ta on isegi kuju poolest ja ja tal on isegi hinged nagu uksel ja, ja ta käib, liigub nagu selles mõttes otseselt ta muidugi uksega väga sarnane. Mulle tundub, et teile meeldivad vanad asjad. Võtame siis kasvõi sellesama Tiia Toometi raamatut kodused asjad, nagu väikelaste teatmeteos kõrvuti on siin vanaajaoks ja uue auks, siis on siin igasuguseid esemed, mis on meie kodus praegu ja mis on olnud ammustel aegadel kodudes. Eks ta selle mõttega ongi tehtud nüüd nii see vana aja lood kui kodused asjad ja vana aja lood. Ma lausa tegin niimoodi, et võtsin selle meie suurte inimeste entsüklopeedia ja selle süsteemi, nii nagu seal raamatus on mustvalged illustratsioonid ja siis värvitahvlid ja täpselt selle järgi tegin siis selle vana aja lood, mis tegelikult on ju ilukirjandus. Aga lavastasin ta nagu teatmeteose Need jutud ise on rohkem nagu asjade sisemisest maailmast, et miks uks on, kus ta on, mis tema kaudu saab avastada, et ta saab sulgeda ja avada ja, ja samamoodi aken, et nagu on auk seinas ja nagu ei ole ja aga piltide kaudu siis noh, ma püüdsin esiteks seda näidata, et aken ei ole nüüd ainult meie majadele, aken on praktiliselt majal olnud, niikaua kui maja on kõigepealt alguses on nüüd see tänapäeva auks ja siis uks umbes 100 aastat, et noh, see tähendab siis meie kuskil vanaisade isade aegu, nii et mismoodi üks vana eestlane elas siis milline oli seal, käin sellel vanal talumajal. Milline oli see ahi, aga need suured, üle kahe lehekülje pilditahvlid näitavad seda, et et see uks ja aken ja, ja põrand ja lagi, need ei olnud mitte ainult 100 aastat tagasi, vaid et nad olid isegi 1000 aastat ja 3000 aastat tagasi. Nii et selles mõttes nagu mitte illustreerida kirjaniku juttu, vaid seda täiendada veel omalt poolt ja siis kirjaniku mõtteid ja kunstniku pildid ühtede kaante vahel siis moodustavad juba nagu kolmanda asja, et ta ei ole enam see raamat, mida kirjanik mõtles ja, ja ta ei ole ainult pildiraamat, vaid ta kokku on juba nagu uus väärtus. Kui ei ole sel hetkel, kui neid jutte loed, eriti aega süveneda neisse piltidesse, siis võib võtta hiljem selle raamatu kätte ja ja kohe uurida ja vaadata. Ja eks ta ongi siis nii nagu entsüklopeediad, mida vaadatakse aastaid ja, ja eks seal näitab siis seda ka, kuidas üks asi võib ajas muutuda, tähendab, et, et asjadel ei ole mitte ainult see, milleks saab seda asja kasutada, aga ta peab ka silmale midagi midagi andma. Noh, nagu seal on need toidunõukogude, ta saab seda toidunõudeid kasutada söömiseks, aga samas, et tal oleks ka silmale ilus vaadata seda ajaga, siis need maitsed muutuvad. Kord loetakse ilusaks ühesugust eset ja sadakond aastat hiljem on juba ilus hoopis midagi muud. Miks poisid oma mänguasjad ära lõhuvad? Mitte sellepärast ei saanud oma mänguasju, ei hoia, vaid sellepärast, et nad tahavad teada, mis seal sees on, nad mitte ei ole seda lõhkunud, vaid nad on tegelikult ta lahti teinud, et seda avastada, seda, seda, seda maailmamehhanismi, mis moodi see asi toimib, praegusel ajal osa mänguasja tehakse niimoodi, et seest näha on traktor, eks ju, mis on läbipaistvas plastmasskorpuses, et näed, kuidas hammasrattad käivad, on nad kellad, eksju, kus on näha, kuidas üks hammasratas teisega haakub ja ja nii, et eks ma püüan siis tähendab nüüd illustratsioone teha ikkagi praegu, nii nagu ma tol ajal arvasin, kui ma omal ajal ise ise olin poiss, siis millised nad võiksid olla. Nii et nagu et madin nagu endale raamatuid sellele endale, kes oli siis väike, et noh, ühesõnaga vastu tulles siis nendele nendele uudishimulikele poistele, kes siis teevad oma mänguasjad lahti, et näha, mis seal sees on. Et anda siis veel võimalust näha oma teadmisi, laiendada ja avardada. Kui selle järgi võib otsustada, et lapsepõlves olitegi üpris uudishimulik kass Mina üldiselt mänguasju lahti ei võtnud, sellepärast et see oli niisugune aeg, kus mänguasju oli suhteliselt vähe ja sellepärast ma oma asju hoidsin, agar uudishimulik võib-olla ma olin küll keskmises kooli ja siis mulle meeldisid raamatud, kus oli noh, nii-öelda aimeraamatuid, nii palju, kui neid siis oli, siin on, ütleme, üks seal 54. aastal välja. Lugusid sellest, mis sind ümbritseb. Ja ta on väga hästi kirjutatud ja väga huvitavalt sellest raamatust palju asju vana ajalugudesse. Saina. Need jutud, mis siin raamatus vana aja lood, praeguse aja lapsed on need küll kõik vanaajaloo taga, meile, kes me siin juttu räägime, on siit paljud asjad meie lapsepõlvelood, kas või need kommid siin või, või siis jäätis rosinajäätis ja munajäätis ja. See tahvel, kus on kummipaberid, sellega oli lihtne, sellepärast et ma mul õnnestus lihtsalt saada üks kummipaberite kollektsioon, kust ma nad siis nii täpselt kui võimalikum maha joonistasin. Aga nende nende päriskommidega siin siis tähendab neid ju kuskil säilinud ei olnud, siis need on lihtsalt need nii-öelda mälu järgi joonistatud ja siin on isegi mõnel kummil on vale nimi, sellepärast et lihtsalt niipalju kui meeles oli, sai kirjutatud, aga noh, tuli välja pärast, keegi mäletas täpsemalt ühel kommile vale nimi. Et väikese plekikarbi sees olid mitme kujuga kommipil oravad ja kalad ja pärast tuli sinna karbi sisse hea igasuguseid oma saladusi peita. Tänapäeva lastel on jälle omad väikesed saladuste peidupaigad. Nojah, seal nende metallkarpide peal olid veel ilusad pildid erinevate piltidega, ühe karbi peal oli lumivalguke ja seitse pöialpoiss ja ühe karbi peal oli oli orav ja, ja neid oli ime, palju. Kes teab, võib-olla istub praegu kusagil raadio juures mõni tulevane kommimeister või karbi väljamõtleja või kes teab, missugune konstruktor või meistrimees. Tore oleks, siin on, paljud on fotode järgi tehtud on ju olemas igasuguseid teatmeteoseid. On olemas raamat 100 autot, eksju, sealt sai mõne auto võtta ja. On olemas vedurite kataloogid ja nii et selle jaoks muidugi tuli uurida ja aga osa asju on ju täpselt samasugused praegu, nii nagu 25 aastat tagasi, noh nagu näiteks, kas, sest et noh, vana aja kass ja uue aja kas, ega seal mingit vahet ei ole, ega ei saagi olla, ja see vanaaja kassiliivapann ja see on nüüd nagu väike nali siin selle tõsise tõsise asja juures. Mida vana aja lapsed suvel tegid? Sügisel talvel ja kevadel mängisid vana ja lapsed koos hoovides ja tänaval suvel aga sõitsid eramaale mõnile. Ps läks maale kohe, kui suvi algas. Teine natuke hiljem kolmas viisi. Iga päevaga jäi tänaval lapsi vähemaks. Need, kes veel linnas olid kärsitud ja mõtlesid muudkui ärasõidule. Varsti oligi tänav lastest päris tühi, ainult äts üksinda lonkis ringi. Kõik teised lapsed olid maal. Võiks ehk arvata, et maal said lapsed jälle kui ja koos mängida. Aga nii see küll ei olnud. Mäel iga laps omaette. Sügisel, kui kõikjale tagasi tuli välja. Igal seal oli olnud omamoodi maa. Mõne lapsi, maa oli olnud mere ääres ja ta oli saanud suvi läbi liivarannal kraave kaevata, Jäkindluseegitada teisi lapsi. Maa oli olnud suures metsas. Ta oli noppinud maasikaid ja vaarikaid, mustikaid ja pohli näinud ussi rebast. Mõneljaksimaal oli saanud paadiga järve peal sõita, teisi lapsi mäel jões kalu õngitseda. Mõnel majal imesid lehmad, lambad ja kanad. Ei, seal jälle põdrad ja metskitsi. Mis ma tull on igal pool isemoodi, imestasid sina. Eks kõik see kokku olegi, eestime. Vaktsiin mul vaatasin seda pilti, kus see vana aja õngekorki, aga mulle tundus see üle mõistuse, et istuda niimoodi tundide viisi koha peal ja oodata, millal siis mingi kiisapoeg tuleb? Ma küll käisin teiste poistega nii-öelda võeti kaasa ka selle kannatused on ka niimoodi, tähendab, ühe asja jaoks on kannatuste teise asja jaoks ei ole, kannatas need ilusalt, tähendab, igal inimesel on seda kannatust, tähendab täpselt ühepalju, mul oli tunne ainult, et siis kui tal on ühe asja jaoks kannatus, siis seda ilmselt ei saagi enam teise asja jaoks jääda. Noh, siin on veel teine mõistel kohusetunne, kannatus on juba ammu lõppenud, aga kohusetunne on nii suur, et, et ikka lõpuni. No näiteks ma ütleksin, et spordi jaoks mul kannatust ei olnud, ma küll proovisin külma, käisin tennisetreeninguid ja jalgpallitreeningul ujumistreeningud, aga ma ei pidanud seal eriti kaua vastu, nii et vot selleks jälle mul kannatus lihtsalt ei olnud. Aga joonistamiseks küll. Spordis on ju need tagajärjed kangesti rasked tulema, aga ma tahan kohe näha, noh, töö tulemuste, kuid istud laua taha ja teedele pildi valmis, siis on kohe näha, et mis sa seal oled teinud. Aga treeningul ära tuled tagasi nagu, mis sa teinud oled, seda pole ju kuskil näha, nii et selles mõttes on see asi jälle huvid, keeruline asi, aga ma olen nõmme, laps, mul seda võimalust ikka olijat õues olla, üks sai ikka ikka luuremänge mängitud ja indiaanlaste vaimustus siis, kui sai neid indiaanlaste raamatut loetud, eks see kõik on läbi elatud ja sel ajal siis kui indiaanlaste vaimustus oli, siis ma oma kunstihuvile rakkelsin rohkem sellesse, et siis sai kõik need vibud ja nooled ja ja tama hoogid, need kõik ilusti ära voolitud ja värvitud ja tehtud, nii nagu päris, nii et et selles mõttes, et võib-olla tol ajal mainitud joonistasin väga vähe ise. Kogusite mõtteid, nende lasteraamatut. Eks lapsepõlv on ettevalmistus selleks, et saada kunagi täiskasvanuks ja tegeleda oma elukutsega. Aga kui te nüüd neid jutte loetega, siis tekib kohe alguses mingi pilt silme ette, vaat just niimoodi ja üldse mitte teistmoodi. Või siis ajapikku võib algus kujutluspildist saada hoopis midagi muud. Iga raamatu juures on erinev, no mul on väga palju on niimoodi, et ühe raamatu sees mingisugune mõte või nippe, mis on sattunud ühte raamatusse, siis, siis ma teinekord tähendab võtan sellesama nippi ja, ja viina teise järgmisesse raamatusse üle. Et üks väike nipp läheb teises kohas Suureks suureks lipiks näiteks tarkusetera ja siis grimmi muinasjutud ühe pildi peal leheküljelise illustratsiooni pealt kogu muinasjutt algusest lõpuni peal ja grimmi muinasjuttudel nendel suurtel kahe lehekülgedel piltidel on täpselt samamoodi, täpne lugeja võib pärast selle suure leheküljelise pildi järgi ümber jutustada selle muinasjutu algusest lõpuni. Nojah, ja eks elus ole ju täpselt sama moodi, et et seal lasteaias selgeks saadud mõni nipp kulub koolis päris kenasti ära, aga siis oskad juba tunduvalt paremini teha. Või mõni asi, mida koolis õpid ja mõtled, et milleks seda vaja on, pärast saad aru, et näed milleks milleks seda vaja on, kuma algusel, tegin raamatuid, siis ma tegin ühe raamatu ära, see sai valmis ja siis võtsin uue ja tekkis tühi koht, et mismoodi ma nüüd selle, seda uut hakkan tegema ja sest et no nii nagu eelmis tegid, nii enam ei tahtnud teha, aga siis hiljem hakkasin niimoodi tegema, et et kui ühte raamatut tegin, siis vahepeal, kui sellest raamatust nagu ära tüdinesin ja siis oli juba uus käsikiri laual ja hakkasin siis lihtsalt teda, seda uut käsikirja sirvima nagu puhkama, uus on huvitav, siis hakkasin tegema ja, ja kuidagi asid, oli nagu väga kergelt ja siis kui sai juba sellest uuest raamatus ka midagi juba tehtud, siis võisin juba südamerahuga selle kõrvale panna ja seda vana asja edasi teha. Ja siis, kui selle vana asja sain valmis, siis see uus asi ei olnud enam uus, vaid oli nagu mõeldud juba ja jah, juba natuke vara, nii et seda võis nagu ilusti jälle edasi jätkata ja niimoodi ma praegu teenindab üks kümmekond aastat niimoodi, et ma teen peaaegu kahte-kolme raamatut korraga. Siis võib ju lastele ka soovitada neile, kes ühest mängust kiiresti ära tüdinevad siis minna, mängida tõepoolest teist mängu lugeda natuke vahelduseks mõnd teist raamatut, siis hakkab jälle huvitama see, et ei tea, kuidas selle esimese raamatu lugu ikka lõppes. Kuidas selle pooleli jäetud mängu saaks ikka lõpuni mängida. Vahepeal nagu puhata läbi teise asja, et siis pärast jälle jaksate tagasi tulla, eks ta ju tegelikult on nii nagu koolitundidega koolis, et tänavamatemaatikatund, siis lõpeb see ära, et see igavaks ei lähe, siis tuleb järgmine tund ja homme hakatakse jälle sedasama matemaatikat sealt vanas kohas edasi. Kus vere väes rükseni viis kummeli nuppudes muru oli aidata ka üks sale palk täis klaasikildude turu. See sinine külg näitas kinnist puud sinist kuketoobri troonil. Üks teine kind andis ilmale rõõmsa Roose takk Roosi tooni. Nende värvisin klaasiga lapsi jääs pilvi taevas ja lemmiklelu ja uskusin ettuma haardega. Värvin maailmat r v elu. Palju on mis lasteraamat, selliseid illustratsioone, kus on raamitud pilt. Ei, no ja Zero liivasaare pisikesed pildid seal ta tuleb sellest, et raamatu nimi oli pisikesed pildid, kui ma uue raamatu saan, siis ma püüan nagu mõtelda, et mismoodi siis saaks seda teha, et ta teistmoodi esiteks seda, et ta erineks ka mu enda enne tehtud raamat tõst luuletusi on üldse raske teha selles mõttes, et kui on üks pikk jutt siis on seal ühed samad tegelased, kõik see on noh, nagu ühes järjepidevus ja üks asi tuleneb teisest ja kõik on kuidagi loogilises seoses. Jutustusi on juba natuke selles mõttes raskem, et iga jutt võib-olla natuke erinevast erinevad tegelased, erinevad meeleolu, erinev koht, aga no luuletusi on hoopis raske, sellepärast et üks luuletus on lühike, teine pikk, üks on kurb, teine on lõbus, aga nad on ühes samas raamatus ja siis tuleb mõelda välja mingisugune noh, nippe, et mis ühendab ja siis sellest pisikesed pildid, seal ma siis võtsin lihtsalt selle raamatu pealkirja ja tegin siis nagu igast luuletusest siis pisikese pisikese maalikesem panin siis nendele raamid ümber ja siis nüüd need need raamid ongi siis nüüd need, mis ühendavad erinevaid meeleolus erinevaid pilte. Jaan Kaplinski jalgrataste talve üpris uus raamat, siin vahvad luuletused ja siin olete te ka leidnud. Kõik need leheküljed on omavahel ühendatud pikka pikka, pikka. Pika teega ei mäletagi täpselt, milles siis see mõte mul tuli, tähendab, avaluuletus on, on see, et jalgratas on talvel ootavad, eks ju, et et saavad nagu välja, millal kevad tuleb. Noh, ja siis ma mõtlesin, et jalgratas, näed, mida mööda jalgratast sõidab, järelikult sõidab teed mööda ja panin siis selle jalgrattamööda seda teed sõitma läbi siis nagu kõikide nende luuletustega. Nii ta siis hakkabki nagu kaanelt kaane pealt peale ja sõidab siis kõik need luuletused läbi ja siis juhtuvad siis need asjad, mis siis nendes luuletustes siis on. Siin on see ka, et jalgrataste peal need lapsed, kes sõidavad need siis kadi riides vastavalt sellele aastaajale, nii et seda ajakulgu nagu annab siis ka edasise lastele. Luuletuse juures sügisel, see on hiigla lõbus portfell, ma usun, et päris tore oleks, keset portfellist kasvaksid vahel välja niisugused vahvad lehed ja ja küllap seal lasteportfellis ka neid lehti anda. Eks seal portfellis on igasuguseid asju peale lehtede veel huvitavamaid asju. No siin on puhtalt öelduseteks, koolilapsed lähevad kooli ja tähendab, sisuliselt on siin nüüd selle inflatsiooni peal noh, väga täpselt tegelikult isegi eksju jälgitada, mis siin selles luuletuses on? Pihlakas vahtrast, koolikotist. Kuidas keegi näeb, mõni teine oleks joonistanud lihtsalt kirjud lehed või? Mis on kõige lihtsam oleks teha laps, kes läheb mööda teed, ranits seljas. See talveõun on ka nii muinasjutuline ja imeline. Talveõun talvel suvi on soojal maal, talvel suvi on kaugel lõunas. Aga killuke sellest suvest on siin selles suures punases õunas mis kasvas vanaisa akna all jämerieszerrousse Potses. Ühes otsas on lohuke jää, värson teises otsas. Põsed on punased, kõnesid ja kukal on kulla kärve. Jess. Kui hästi ta maitsta võib? Mitte keegi ei järv. Ma arvan, et see on ka ju tegelikult niimoodi luuletuse sisu jälginud, sellepärast et siin avakilluke sellest suvest on siin selles suures punases õunas valegi selle suvesin õuna sisse teinud. Nii et läbi selle punase õuna paistab see valge talv. Suvisele. Õuna siis on ta suvine maastik ja kui ta õunast välja läheb, siis on ta see talvine maastik. Ja muidugi, eks igalühel jälle neid luuletusi lugeda, jutte lugeda, tuleb siia oma pilk. Kuidas ta näeb seda ja see ongi just hästi vahva, kui laps veel või ükskõik, kes luuletust loeb, juttu loeb selle pildi kõrvale. Oma pilti näeb. Ei saa öelda, et vaata, et, et see on nii ilus lasteraamat või, või tähendab, et ainult niimoodi võib teha lasteraamatuid, peab olema võimalikult igasugusele maitsele võimalikult erinevaid, mida erinevate asjadega laps kokku puutub, seda, seda parem, seda, seda lihtsam, seda kergemal pärast hiljem ka, sest et kui sulle on õpetatud, et, et vot see on, see on ainuõige, see on, see on ilus, kõik ülejäänud on, on kole ja, ja äkki ühel hetkel saad sa teada, et, et see ei ole õige ja siis hakata avastama maailma, et, et ka muu asi võib-olla ilusaid ka konn võib olla ilus ka teistsugune muusika võib olla ilus ka teistsugune pilt olla ilus, tähendab niimoodi, et vaata, vaata, see on huvitav, vaatan, et see on, teen. Huvitav, kas see on huvitav ka konn on huvitav seda asja, et ilus või inetu tohiks kasutada ainult Ta käitumise juures, kas see on, kas niimoodi käituda on ilus või kole, aga seal on ka hoopis teised sõnad, selleks on sõnad, eks ju. Hea jalg, kas niimoodi käituda on hea, kas niimoodi käituda on halb? Nii nüüd on aga aeg seal malet. Niidri tund hakkab lõppema. Soovime teile toredat päeva ja palju toredaid hetki raamatute seltsis. Meetriedunud.