Õigupoolest kujunes see iluaeg, tööaeg ja rõõmude aeg enamusele dekaadi osalistele ka mõnele kõrvalisele enam kui kaks korda pikemaks. Oma 10 ööd-päeva veereti mööda emakest maad kokku 11924 kilomeetrit, enne kui jõuti kodu niiskusesse, suurepärasele kohvi lonksule ja oma ülemuste käeulatusse. Veelgi enam. See aeg algas omamoodi juba kevadel, puhkuse lävel, kui pillimees pidi jätma pilli sissepakkimata ja sõprade ringis sellesama kohvitassi taga võttis mõnuga suutäis ja ütles, aga mina sõidan Siberisse. Nüüd on siis sõit sõidetud esimest korda. Muljed on nii palju, nad on nii segamini, et ei olegi lootusteid viisakalt reastada, organiseerida. Ja siis teine asi minu jaoks veelgi hirmsam. Kuskil käisin, kuulsin kõikjal tähendusi, nähtu-kuuldu tip-top üles. Aga kui hotelli Sibir fuajees tunaeelse Rahva hääle või noorte hääle ostsin oli nendes juba kõik mustvalgel kirjas. Lisaks muidugimõista päevaga ja, ja televisioon. Ja nüüd ma juba kardan, et te kõik teate, kuulsite ja nägite minust rohkem. Sellepärast ärgem rääkigem täna enam hoomulist. Ütle minagi, Vaidet, sain teda igal kujul ja iga päev. Ärme räägime enam paikalist, liiatigi May supelnud seal ilusatest ilmadest, deka Bristidest ja ka mitte liiga palju dekadistidest. Räägime jah, millest, millest ikka ja kuulame muusikat, mis kõlas Siberis. Meil on see muusika, need esitajad, enesestki mõista omad kuid proovigem täna kuulata Siberlase kõrvaga esmase kõrvaga. Sest nagu me käisime Irkutskis tema asukaid katsumas, igatsesid nad ka meid meie kunsti kaudu. Kuulake ja mõtelge, millele, miks, kuidas Siberlane aplodeerib? Nii. Eluläga. Põhjarannik oli juba sügavale maa kumeruse taha vajunud, kui Ernesaksa mehed end kohendama ja sättima asusid. Selles oli ärevust, eriti vanemate meeste juures. Saabus teise päeva öö ja Jaroslavli too proposalovat palju rahvast, lilli, laulu ja kõnemehi. Viimaseid oli meie Boris Kõrver. Ja veel siis, kui laks lihtsurelike juba vagunitesse kamandas, laulis ramm oma sünnilinnale. Jaroslavli tuled kaugenevad 20 minutit tagasi, nägite neid tulesid üle hulga aja eemalt liginemise uuesti. Milline oli teie enesetunne? Natukene erutav, oli kindlasti ka järsku nüüd pime on ja tulederikas ja sel ajal, kui me oleme, siis oli päris pime oli öösel pimeda meist oli väiksed niuksed, õueääred ka ja nüüd ei oska muidugi ära tunda nüüd tulede rohkeiga neoonvalguses omanikule jaam praegune peajaam, siis oli ta Spolia jaam, seda maja ei olnud nüüd alles ehitatud, seal. Nii et oli tore see kohtumine. Tore koht on muidugi nii rahvarikkas. Täna õhtul. Kui ma nädalapäevad hiljem Irkutskis Gustav Ernesaksa kohtasin lausus ta mu küsimusi ootamata väsinult. See pole enam minu, see on meeskoor lillekastmisrongaga kihutasita vastama lilledele. Kas Tiit Kuusik istudes viiendas vagunis? P S pöidlad trakside vahel ja pealtnäha ükskõikselt häält puhtaks juhatades oskas ette näha, et teda ühe Siberi kolhoosiklubist enam hääl meelel väljagi taheta lasta? Kaks korda on mul rängalt kahju olnud, et kuulajaid, see on kuulamist, lindistada pole võimalik. Kolhoosis Putinit sa, kui ma nägin, millise ahnusega kuulasid meie baritoni tüdrukud ja poisid mehed ja naised küll farmi rätikus, küll pidurõivais. Siis oli mul kahju, esimest korda. Rong sõitis itta pudeli jahedat õlut, partii malet, pritsi Rober, kärtsakas anekdoot ristide nimede saar, käsi, pesakkel, fikseeritav maastik. Need igapäevased teekaaslased andsid vähehaaval maad kohusetundele ja nii kuulduski orkestri meeste vagunites juba pilli hääligi. Eriti alates võrdlovskist. Siin oli meidki vastu võtmast terve sõjaväeorkester. Perroon kehas tantsu, kiirutajatest segamini saated ja saadetavad. Kui paar lugu otsa sai, küsis keskealine trombonist salaoma kapell meistrilt. Kaua nad peatuvad? 40 minutit, kõlas vastus samuti salau. Tagasi hoidmata valulik reageering trumbonistilt. Pillimise pillimäeks itsitas meie pillimees. Kuid meid ei lastud minema ja nad mängisid meile peaaegu tund aega kauem lõpuni. Nüüd hüppes juba terve meie rongitäis perroonil meie ees Sverdlovski lased järel. Veel ma ei teadnud, et Irkutskis saan läbi elama ühe omapärase tunde. See tekkis siis, kui ettekandja sööklas palus mult jänka sõnu. Kui tütarlapsed tänaval palusid näidata jänka samme. Ja kui tudengid Ankara öisel kaldapealsel lasid kontrollida Katšenkovici harmoonia, nende kitarride ikka kla viib. See tunne oli mingisugune hea meel, et ma olen ilmselt just selle läbi mõnus külaline. Et meie neile Genka viisime ja nemad inkad tahtsid. Kruus lisas Vidanjaaja, soomlanna. Meeritseeniereeridžibadži muud moodi saani Stahli tants, hoovad vaid brile la Darroska loovakaga sooje joodiveeriei stuki oskab inimene oska härraga ja. Ja sõitsime aga edasi vastu Jenka kultusele homsk noosi, Pirsk Krasnov järsk ootamatu ja meeldiva miitingu korraldasid viimases loosungite transprentidega. Elagu eesti naised, nõuame Palazzy, kohvi ja nii edasi. Meie kallid kaasmaalased, teadagi filharmoonia estraadirahvas. Edasi juba Taischet, Ankarsk ja Irkutski. Tahaks selle reisiga seoses tunnistada. Esiteks kõigis mainitud punktides oli meid vastu võtmas selline rahvameri oli nii palju lilli ja naeratusi, et esimest korda üle hulga aja hakkasid jälle tajuma seda ajakirjandusest tuimaks tatud mõistet Družba juba enne, kui olime rongist maha saanud, rääkimata dekaadi päevist. Enestest. Sulatati eestlaste kõikker, respekteerige jahedus ja peab ütlema, et õige mõnus oli tunda oma verd kuumavana Meeli avalana. Ja teiseks, võib-olla on see mõtteavaldus liiga subjektiivset laadi. Ma kujutasin endale täiesti ette, et Lõuna-Siberis võib suvel olla kuum kuid ma ei tulnud selle pealegi, et ka värvikas. Õigemini, et need värvid võivad olla nii mahedad ja soojad eriti veel külma Baikali ääres. Võib-olla on Siber nagu merigi muutliku näoga, kuid meile kingitud päevadel ei näinud ma tema looduses ühtegi karmi joon. Põhja pool Irkutski sarnanes maastik täiesti Lõuna-Eesti omaga, üksnes võib olla tsirka viie-kuuekordsest suurenduses. Kindlasti olete kuulnud juba palju head Sibelastest enestest, see on inimestest, keda me isiklikult kohtasime ja kes meid kohata tahtsid. Siinkohal veel vaid väike tähelepanek Uno lahelt. Oma laadilt mulle näib, et Siberlased, rahulikumad mõtlikumad, kuivõrd neil on alati olnud aega nii-öelda mõelda. Ja no see ei ole uudis, Siberlased on, on väga-väga huvitav. Kui seda võtta nõnda öelda, nii võtta neid segatõuge. Ja mulle näib, et kuivõrd praegu sellistes tempodes käib, käib Siberi kuidas seda nimetada esialgu mitte just nimetatud urbaniseerimiseks lihtsalt siberi valdamine, temasse piliseerimine, tema tööstuse rajamine, teede rajamine siis mulle näib, et see on ideaalne kaader selle töö tegemiseks. Sest lisaks muule Sibelast hulgast väga harva kohtute inimestes igatseks elada Moskvas või Leningradis Ka kontsertidest ja nende menust olete juba palju teada saanud, tahan vaid rõhutada, et see polnud tingitud mitte Siberlaste paljast hea soomlikkusest mitega tänulikkusest või või noh, asjatundmatu, sest need kontserdid, milliseid mina sain kuulata vähe sellest kaasa elada need olid tõesti head. Kinnituseks olgu öeldud, et Mozarti sümfoonia ettekandetaolist õnnestumist Poleks Neeme Järvi kevadel Tallinnaski loota julenud. Ühte poistekoorikontserti peab Uno Järvela ise üldse kõige paremaks viimaste aastate jooksul. Meenutagem siin ühte kaheksast Irkutskis antud sümfooniakontserdist. Sibeliuse viiulikontsert solist Vladimir Alumäe. Ka kohtumistest tehastes, koolides, klubides olete juba palju kuulnud võib-olla väga sageli ja väga napilt, liiga napilt, et selle ja selle fakti taga näha rohkem kui kõlksuvad sõna. Aga nad olid enamuses kõik liigutavad, isegi võimsad nagu näiteks rammil Kuiboshevis nimelises tehases, kust lahkudes oli õueväraval ja tänaval ära saatmas kuus 700 töölist. Siin ta oli see meeskoor lillekastmes. Või näiteks Hendrik Rummi kohtumine Meti Instituudi värskete esimese kursuse üliõpilastega nende esimesel üliõpilaspäeval esimesel septembril 1966. Uskuge seda ei saa siin edasi anda. Muide, seal oligi mul teist korda kahju, et ei saa helilindile jäädvustada kuulamist ainult hästi nägev film, operaator võib tabada seda nendes kuulavates silmades unustatud peahoius kätes. Tahaksin niisugust filmi dokumenti kord siiski näha ja tummalt ilma muusikata. Ning usun, et ma hakkaksin kuulma. Kahju Estonia kontserdisaalis pole ma veel sellist ühtlaselt hingavat publikut näinud. Küll. Usun, et keegi kahtlegi Sibelaste südandlikkuses, kuid nende külalislahkuse puhul tuleb südamlikkusele lisada veel rikkus ja väsimatus. Siin üks näide. Püüan seda ka värvida helilindi abilsest. Burjaatia pakkus selleks võimalusi kuhjaga. Teisel septembril külastas Burjaatia Rahvusringkonnakeskust usdordaad meie kirjanike delegatsioon. Enne seda oli pererahval eestlastega tegemist olnud juba terve nädal. Esimene kohtumine ringkonna piiril. Teretused, tutvustamised, hapu vein, õunad ja kahene improviseeritud tervitus meile, eestlastele. Vastuvõtt ringkonna partei esimese sekretäri Janišeeri juures. Domees omab mitte ainult kõrgemat parteilist, vaid ka põllumajanduslikku haridust. Ja seal toimus midagi pressikonverentsi taolist. Hapu vein, viinamarjad, õunad, kohtumine koolimajas, luuletused, lilled, pasunakoor pärast õpetajate toas, küsimused, vastused. Arsaal, see nende Narzan, viinamarjad ja õunad. Kohaliku lehe toimetus, konjak, suupisted, viinamarjad, õunad ja luuletused siin üks teilegi. Loeb, ütleksin, laulab autor sedapuhku vene keeles. Pärast sõda arvati, et meil on teil kõhud tühjad, niisiis bankett restoranis paljudele meie seast elu parim piis teeks loendamatult hõrgutisi lapse, millised me kohtasime ka suurima ettevaatusega kõnesid ja laule. Näiteks laul ratsutajast. Meid pakiti lahkesti Volgadesse, sõidutati Irkutski suunas järsku pidurid ja naeravad, peremehed näitasid käega paremale, tavalise Eesti Männiku poole. Boschar. See oli ilus suur lõke, meie jaoks jälle laulud ja tantsud. Napsid, kallasime vist salaja maha. Aga tantsu nimi oli johhar. Siis, kui teie just hakkasite alles kuulama päevaga ja said meie kirjanikud juba koju see on kell kaks öösel. Segamini rõõmu ja hirmuga oodati järgmist päeva. Sõit angarskisse. Vaat nii on lood Siberi külalislahkusega, rikkuse ja väsimatusega. Muidugi oli meil tagasiteel uni hea või nagu üks vene kuulsamaid vanasõnu, ümberpöördult kõlab Talsi jedes tiižebudis. Enne ärasõitu dekaadi viimasel päeval küsitlesime Irkutski lasi misse, kes meeldisid. 20 juhusliku küsitletu hulgas polnud ühtegi, kes kusagil käinud poleks. Kuid 16 inimest olid külastanud kahte kuni viit kontserti. Viimine. Mees suures õnnes yhe. Silla Komine. Jah, tõesti, see reis oli hea ka meeldis meile ja meeldis neile. Ta liitis meid isekeskis, jälitis nendega. Kahju väidet vahemattalinõrkutsk 6000 kilomeetrit pikk. Kahetseda kuidagi lühendada ei saa, et gloobus sellega üksnes rikutud saab, kui tal kusagilt kuus sentimeetrit kokku kärtsutada. Ja veel on kahju sellest, et muusikaline tund sedapuhku lõppenud on. Andke andeks, et nii palju rääkisin ja et nii palju ütlemata jäi.