Missugused on teie koolipõlvemälestused? See oli nii ammu, kui ma koolis käisin. See oli kuskil neljakümnendatel aas 45. aastal. Meie perekond oli sõja ajal maal ja seal algas mu koolide vaeküla algkoolis, enne seda elades Tallinnas. Mu vend Vallo Järvi, kes tegeles muusikaga, õpetas mind ksülofoni mängima. Tol ajal korraldati kooli lasteolümpiaade. Siis võtsin ka osa rajoonikeskus oli Märjamaa, sealt valiti mind välja edasi Haapsalusse siis juba edasi Tallinnasse üle vabariigikooli, isetegevusolümpiaadidel. Ja neljal olümpiaadil korraldati iga aasta, nii et ma võtsin alati nendest osa. Kolmandasse klassi astusin Tallinnas teise keskkooli ja hiljem 27.-sse kooli. Mu ema aitas mind väga formeeruda muusikuks ja nii ma siis tegelesin, põhiline huviala ja, ja põhiline tegevus oli just koolis õppimise kõrval just muusika tegemine, esinemine filofonil, mitmesugustel üritustel. Üldiselt ma olin niisugune vaikne poiss. Hästi paipoiss. Ma ei armastanud mürada ja istusin hästi korralikult koolipingis. Ja eks muidugi minu kaasõpilases hea pilguga seda ei vaadanud. Kuid õppimine toimus mul siiski nii läks ladusalt, kuid mitte väga kõrgetele hinnetele. Ja kui nüüd meelde tuletada, siis algkooli ma lõpetasin, mul kõik ained, kolmed, välja arvatud laulmine, see oli viis. See oli siis 27. kool, mille ma lõpetasin paralleelselt Tallinna muusikakooliga, kuid lõpetada muusikakooli mul ei lastud, sest mul ei olnud keskkooliharidust tol ajal haid lõpetasin alles algkoolis, ma pidin uuesti muusikakooli astuma. Ja siis juba mitte löökpillide erialale, nagu ma ennem õppisin muusikakoolis, vaid juba koorijuhtimise erialale. Kui vanalt valisite endale elukutse? Õppides koorijuhtimist, mulle väga meeldis käia kontserditel ja kuna ma mängisin ka raadio sümfooniaorkestris oma venna kõrval ja siis samuti Estonia teatri orkestris Mulle meeldis väga, kuidas Vovendi juhatas orkestrit ja ma palusin need tund mind ka juhendaks natukene dirigeerimise alal. Ta tegi seda hea meelega ja ma mäletan, me tegime ühe kontserdi Estonia teatris kus ta lubas mul juhatada ühte avamängu Estonia orkestriga, see oli Johann Straussi opereti üleöö Veneetsias. Ma esinesin siis esimeses pooles. Kontserdi esimeses, kõige tõsisemas pooles mängisin ksülofon Lil koos orkestriga, mida siis Movend juhatas Hadžetteriaani viiulikontserti ksülofon-il. Ja siis selle kõige kergemas osas kontserdi kolmandas osas juhatasin Sis orkestrit. See oli esimene kokkupuude mul orkestriga. Mul hakkas see väga meeldima ja ja kuna varsti oli ka ees muusikakooli lõpetamine koorijuhina, oli vaja mõelda, mida edasi teha siis katsetasin dirigeerimise klassi Leningradi konservatooriumis ja see mul õnnestus ja ja et mahtusin Leningradi konservatooriumisse dirigeerimise erialale. Olin siis 16 seitsmeteistaastane. Ja muidugi nii Vallo Järvi vanem vend. Aitas mind. Kuidas ja kui kaua peab sümfooniaorkestri dirigent kontserdiks valmistuma? See oleneb sellest, kuidas ja milline pagaaž repertuaar on dirigendile selja taga, kui palju ta orkestrit juhatanud mida ta omab oma repertuaari portfellis. Põhiline dirigendi ettevalmistustöö, see toimub kodus kirjutuslaua taga. Ja juba siis, kui dirigent tuleb orkestri ette siis ta väljendab oma teadmisi orkestri ees šestikuleerides kätega ja oma teadmisi edasi andes ühe või teise vahendiga orkestri mängijale orkestrile. Nii et see ettevalmistusperiood oleneb teose raskusest. Siin on vaja tegeleda keelpillidest, Richidega nüanssidega ette valmistada, kirjutada kõik strichid ümber partiidesse, stressi, need on viiulipoogna liigutused üles-alla. Missuguse koha peal mängib, tehakse keelpilli, kas poognaotsal poogna keskel poogna lõpus konnal, nagu seda muusikamehed nimetavad ja ühesõnaga ühtlustada terve keelpilliorkestri poognatõmbed? Ühtlustada. Nii üheks tervikuks, et pärast oleks kergem juba praktiliselt orkestri juures selle läbi viia seda tegelikku praktilist tööd. Missugustes maades olete kontserte juhatanud. Kontserti olen juhatanud umbes 10. eri riigis. Rahvademokraatiamaadest, neljas seon Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia, Poola. Nüüd varsti sõidan jälle Tšehhoslovakkias see tagasi ja Budapesti. Ja kapitalistlikes maadest Soomes Hollandis, Rootsis, Inglismaal ja Šotimaal. Sealseid sümfooniaorkestreid. Igal maal on omad tingimused, omad võimalused muusika tegemiseks oleneb sellest, kui head orkestrid on Inglismaal ja Šotimaal. Olen juhatanud põhiliselt Šostakovitši sümfooniaid. Kontserdikülastaja on igal maal erinev, mis paistis silma see, et üldiselt Šotimaal, Inglismaal ja Hollandis. On kontserdikülastajate arv väga suur alati vähemalt nendel kontserditel, mida ma juhatasin puupüsti täissaalid. Ja veel, et need inimesed, kes sinna kokku on tulnud, need võtavad tõesti soojalt ja teie arusaamisega osa kõik sellest, mida, mida sa teed. Edinburghis haadinsustegovici viiendat sümfooniat, ma olin päris nõutu, kuidas pärast Dolbial kontserti Amsterdamis, kus on omapärane ma ei tea, kas see on traditsioon või üksikute kontserdite puhul, kus peale kontserdi lõppemist on. Kohe püsti tõusta ja mitte kuhugi joosta, vaid seistaja aplodeerida Diannaguniga austusavaldus interpreedi kollektiivi ja kõik selle töö vastu, mida sel õhtul siis tehakse? Kas peale suurte muusikaliste võimete peavad dirigendile olema veel mõned erilised iseloomuomadused? Kui iga pillimehel on oma Pill ja ta mängib oma pilli ja ta võib sellest pillist välja võtta nii palju, kui on temal võimeid sest dirigendipilliks on see suur orkester, mida ta peab juhatama sümfooniaorkestri dirigendile. Orkester ulatab mõnikord kuni 120 meheni mida sa pead koos hoidma, vaos hoidma ja neid korraldama, nii et ühest teosest tuleks teos, mida autor ja mida dirigent antud juhul interpreteerib, mida autor on mõelnud. Kuna kõikidel orkestrimeestel on oma erinevad karakterid siis dirigendi ülesanne on kõik need karakterid nii tunnetada ja sulatada ühtseks tervikuks ja nendega võrdselt läbi saada. Ja ühesõnaga olema võrdlemisi peenpsühholoog. Et saavutada head tulemust. Kuidas koostatakse sümfooniakontsertide ja riikliku akadeemilise teatri Estonia muusikalisi plaane? See on jällegi väga pikk ja keeruline ülesanne. Sümfooniaorkestri puhul on tavaliselt mingisugune kindel põhimõte repertuaariplaanis, kuidas läbi viia tööd nii, et sellest oleks kasu kollektiivil. Meie muusika üldsusel. Eesti muusikal, meie, Eesti raadio sümfooniaorkester, tegutseb ju Eesti raadios lindistades meie Eesti heliloojate heliteoseid. Ja teine tema töö on teenindada meie sümfoonilise muusikahuvilisi riiklikus filharmoonias Estonia kontserdisaalis. Estonia kontserdisaalis mängib umbes 35 ja 40 kontserti aastas. Samal ajal teenindada ka meie teisi asutusi televisiooni, kino, siis planeeritakse koordineeritakse tööd dirigentide vahel repertuaari niimoodi, et ka külalisdirigentide oleks juhatada huvitavaid kavasid sest pooled meie sümfooniaorkestri dirigendid on külalised, kes tulevad kas nõukogude liidust väljaspool Nõukogude Liit välismaalt, nii et oleks võrdselt klassikat kaasaega eesti heliloojate teoseid. Vaat niisugune põhimõte on meil praegu sümfooniaorkestri planeerimisel ja nüüd siis vastavalt planeeritakse aasta jooksul. Estonia teatri repertuaar tehakse vastavalt Estonia teatri praegusele koosseisule, kus on võimekad lauljad. Sellepärast praegult Estonias ongi väga palju Verdi itaalia oopereid, et seal on väga võimekad itaalia ooperite lauljad. Muidugi repertuaari peab kooskõlastama vastavalt nii, et see oleks seal oleks ka vajalikul tasemel kaasaegset repertuaari. Nõukogude repertuaari, vene oopereid, lääneoopereid, seda tehakse muidugi kooskõlastatult kõikide lavastajaid dirigentide ja lõpuks. Kunstinõukogu kinnitusel. Mida arvate kaasaja õpilastest, nende moe ja muusikalisest maitsest? Ma ei ole tegelenud kaasaegsete õpilastega nii palju, ainult võib-olla kui ma olen kohanud neid kontserditel. Kuid üldiselt peab ütlema, et kaasaegsed õpilased ja nende mood on seotud mingisuguste moe, karjatuste ja eriliste moevõtete üle, mis aga kui me kohtame tänaval sageli pikajuukselise mingisugust ekstravagantseid kujusid, eks neid ole ka kaasaegne õpilased ja nendest jääb võrdlemisi halb mulje. Ma arvan, et ka seoses selle moega võib seostuda ka nende maitset. Et see võib-olla on ka samasugune ekstravagantne. Siit võib ka öelda seda, et praegune kooliõpilaste tegevus muusika alal on peamiselt kergemuusika viljelemine, igasuguste kitarristide, ansamblite ja kergemuusika tegemine koolis. Rohkem peaks sisendama õpilastele kontsertide ühiskülastusi ooperis käima ja püüdma teha selgitustööd sel alal, sest paistab, et see ei ole kuigi kõrgel tasemel praegu ja tõsisesse muusikasse suhtumine ei ole vajalik, see juba näitab, et meie kontserdikülastajate hulgas õpilaste osa on võrdlemisi väike. Aga kas kergemuusika kuulamine ja selle viljelemine labastav inimese maitset? Muidugi mitte, kuid ta võib olla teata perioodini isegi rikastab tema kui musikaalse inimese võimeid. Kuid peale teatava perioodi jätab sisse teatava tühjusetunde. Kas te ise ei kuule kunagi kerget muusikat? Ma armastan väga kerget muusikat, mul on palju ka kergemuusikaplaate. Nad on väga hästi plaadistatud stereofooniliselt ja ma armastan seda kõlaefekti, mida kergemuusika puhul saab teha. Muidugi ma armastan rohkem meeleolu muusikat mitte nii väga džässmuusika klassikat järjest kuulata neid nagu muutuvad tüütavaks, kuid meeleolumuusika hästi musitseeritult ühe või teise huvitava keelpilli või suure orkestriga see mulle väga meeldib. Näiteks Mancini orkester või Mantovani orkester, kergemuusika on huvitav ja teda tuleb kuulata ja seda tuleb ka armastada. Kuid üldine joon peaks olema niimoodi, et kui meie noorus kuuleb kerget muusikat, et tal oleks ka vastavalt võimalus kuulata ka teoseid mis võib-olla ühel või teisel juhul hakkaks nendele meeldima. Ja minu meelest muidugi meie kontserdiorganisatsioonid ja raadio peaksid muidugi selle eest väga suurt hoolt kandma. Minu harrastus on seotud minu tööga see nimelt heliplaatide korjamine. Need on mul hästi palju. Neid on mul üle 1000 ja nad on mu töös vajalikud, nii et ma kasutan seda ühtlasi ka oma eriharrastust oma vajaliku tööga. Mul on näiteks ühte teost mõnikord 10. ettekandes. See. Dirigendi ettekandes eriorkestri ettekandes et mul oleks võimalik võrrelda, kuidas üks või teine interpreet tõlgitseb seda teost siis mul on olemas lemmik helilooja Brahmsi sümfooniad, näiteks Artur hädas ka, nii nagu ja siinsamas, needsamad neli sümfooniat Bruno Walterile Columbia sümfooniaorkestriga. Ja neid võrrelda ja nendest õppida, see on tohutu suur kasu, suur vajadus. No peale selle ma armastan väga loodust ja vett eriti. Mul on paati masina, selle paadiga, seal minu üks harrastusi. Ja vahetevahel tegelen autospordiga. Kui aega saan. Missugune muusikaline sündmusandeid kõige rohkem erutanud? Ma olen õpingute ajal Leningradis kohanud ja kuulanud maailma suurimad ja parimad sümfooniaorkestrid, Bostoni, Philadelphia, Clevelandi, New Yorgi, Londoni, tšehhi filharmoonia, Viini filharmoonia orkestreid. Need on kõik on mulle suureks sündmuseks sest nendega on kaasas on ka maailmakuulsad dirigendid, kellest on mul palju õppida olnud vastu viimaste aegade kõige suuremaks sündmuseks oli Londonis kommend Gardenis. Kuulasin Richard Straussi ooperit Arabella kus peaosas esines kuulus saksa bariton Dietrich Fischer. Diskaua. See on suur muusik, suur laulja, kunstnik, näitleja ühes isikus keda tahaks ikka järjest rohkem näha ja kuulata. Lasku. Viilu vibra. Mida nimetatakse dirigendi isikupäraseks? Seda võib seostuda eelmise jutuga plaadidest kus üks või teine ettekanne ühe sama teose puhul on niivõrd erinev ja niivõrd omapärane, just isikupärane. See saab olla ainult muidugi erilistel juhtudel, suurte interpreetide puhul näiteks võtakski kasvõi seesama Brahmsi kolmas sümfoonia ettekantuna kas siis Bruno Walteri seal omaaegne kuulus saksa dirigent või Toscaniini maailmakuulus dirigent, kes, Siis klaperspus saksa dirigent, kes tõlgitseb seda teost hoopis teisiti ja niivõrd veenvalt, aeglastes tempodes, erinevate tõekspidamistega ühes või teises selles teose jaos. Või. Nii et need on kõik niivõrd erinevalt kui ka niivõrd veenvad. Vaata siin ongi toodud välja nüüd dirigendi isikupära, kuidas ta suudab veenda ühe sellesama muusika esile tuua nii et ta oleks mõju erinevate vahendite, Nevate tempod erinevate meeleoludega, nii et.