Tänane raadio kohtumine viib meid džässmuusika silmapaistvaim tenorsaksofonist-ide juurde kuna neid tunni pikkuse saate jaoks on rohkem kui küllaga, tuleb hoolikalt valida, keda võtta ja keda jätta. Raskust pole ainult algusega. Alguses oli Kuulmann ookeanis Trumpi artistide puhul, ütleme samuti alguses oli luu Jaanus trumme, kui džässis oli enne tedagi nimekaid trump petiste muidugi temast vähema mõjuga edaspidisele arengule. Kolmanhokins oli aga tõepoolest esimene, kes tegi tenorsaksofonist ja saksofonist üldse hinnatud soolopilli näidates ühtlasi ka, mida selle pilliga teha saab ja teha tuleb. Kolmanda ookeansilas aastail 1904 kuni 1969 enne saksofonimängu selgeks saamist oli ta emalt õppinud klaverimängu, hiljem ka tšellot. Kolm aastat õppis ta harmooniat, kontrapunkti ja kompositsiooni, mis tema improvisatsioonivõimet tublisti täiustas. Alustanud kooli orkestris reisinud ringi bluusi lauljatar miimis missisaatebändi koosseisus sai ta 1923. aastal Fletcher Hendersoni orkestrisse, kuhu ta jäi 11-ks aastaks mängides koos tollase džässieliidi esindajate Loui aastangi Rex Stewart'i, don reetmani ja teistega. 30.-te aastate teisel poolel oli ta mitmes Euroopa riigis tegev, mängis Londonis Jacques Hiltoni orkestris Pariisis koos Jongoreinhartiga. Pöördunud 1939. aastal tagasi USAsse, plaadistas ta sama aasta 11. oktoobril John Greeni pala keha ja hing mis saavutas tohutu populaarsuse ja jäi tema interpretatsiooni kunsti klassikaliseks näidiseks. Seda soolutan põhjalikult analüüsitud, otsides tema suure mõju põhjusi. Hokinson ise öelnud, et tema seda seletada ei oska. Ta olevat mänginud nii, nagu alati mängib midagi erilist püüdma. Ta jälgides hoolikalt pala harmoonilist kulgu, kasutab Hopkins rohkesti Arpeediocid, mis 16 kümnendik nootides mängituna jätavad mulje kaks korda kiiremas tempost. Eks improvisatsiooniline mõte järgneb teisele ilma pausideta, kasvades välja eelmisest. Vahest oli pala eriline vastukaja tingitud tema emotsionaalsest mõjust džässis sageli näidatud lahtiste tunnete ja kirgede asemel oli Hopkinsi mäng tagasi hoitud õrn vaid aimatava alltekstiga. Igatahes õppisid selle soolonoot noodilt pähe tuhanded algajad tenorsaksofon istid ja see plaat oli veel 50.-te aastate algusel mänguautomaatide põhirepertuaari hulgas. Pikemat aega on jagatud tenorsaksofonist kahte koolkonda kuulmanhokinsi ja Lester Jangi järglasteks. Mõleva saksofonist järglastest saaks isegi siis pikka nimistu, kui mainida vaid kõige kuulsamaid enne Hopkinsi koolkonna juurde minemist, peatugem aga ühe valge tenorsaksofonist juures, kes seisis samuti päris alguses, kuigi tema mõju pole võrreldav ookeansi omaga. See oli pat friimann ookeansist kaks aastat noorem praegugi elu ja tervise juures. Friimann mängis 20.-te aastate algusel džässiajalukku jäänud Chicago ostini keskkoolibändis milles tuntuimad muusikud olid veel Sarnetist Frank Schumacher ja trompetis Jimi Mc paartland. Jens Lincoln Collier kirjutab, et 20.-te aastate keskel oli Friedman parem saksofonimängija kui Hopkins. Nagu üldse tollal, kui oli veel vähe musti saksofonist. Valgete mäng oli siledam ja puhtam. Nagu peagi selgus, polnud aga küsimus mängu tehnilises küljes pilli siledamaks valitsemises. Hopkins sundis pilli enesele alluma, lõi oma stiili, nagu seda trompetit tegi Armstrong. Pat friiman oli samuti oma ajast ees ja teda olevat imetlenud Lester Jang Tauli esimesi saksofoni, soliste, kelle mänge, ratas tähelepanu, kuid nähtavasti puudus tal Hopkinsi ja ongi kahe hiiglase seesmine tuli, mis oli võimeline üha uusi ja uusi talente sütitama. Samuti puudus tal nende meloodiline leidlikkus. Pat friimani hiilgenumbriks sai 1933. aastal ta oma komponeeritud pala angerjas. Kuulake selle pala varianti mängitud 38 aastat hiljem orkestriga World skreetis džässbänd. Nüüd mõnedest kõige rohkem tähelepanu äratanud Hopkinsi koolkonna esindajaist Hopkinsi järel oli Fletcher Hendersoni orkestri staar solistiks 1910. aastal sündinud 26 aastane youberry. Teda peetigi Hopkinsi kõige ohtlikumaks võistlejaks. 1941. aasta oktoobrikuus aset leidnud autoõnnetus katkestas aga lootusrikkalt alanud karjääri ja Joe Perryst vähem kui viie aasta jooksul plaadistatud palad on jäänud kõnelema tõepoolest andekas muusikust. Hokintsiga võrreldes oli Perry tänapäevasele kõla ideaalile lähemal. Ta kasutas vähem ornamentika, oli sirgjoonelisem jalakoonilisem 1940. aastal käpp Kelloga orkestriga plaadistatud Viktor Jangi pala. Ei mingit võimalust, on ilmselt inspireeritud pool aastat varem tehtud Hopkinsi juba kuulatud löökpalast kuid ainult põhimõtteliselt muusikas youberi iseseisev ja veenev. Üks kõige otsesemalt Hopkinsi mõjudega seotud muusikuid oli ka aastal 1912 kuni 1972 elanud Don Bayas mänginud alates 1935.-st aastast reas nimekates kollektiivides, nende hulgas ka teisi orkester oli ta üks esimesi, nagu ka kolmanhokin sise, kes liitus noorte piibopperitega, plaadistas koost isegi lesbi ka juba 1944. aastal. Kaks aastat hiljem läks ta Don reetmani orkestriga Euroopa ringreisile ja otsustas sinna jäädagi. Abiellunud hollandlanna, ka leidis ta uue kodu Amsterdamis, kus ta ka suri. 1945. aastal jõudis ta koos kontrabassist slämmi Stewart'i ka esimestena ühele kontserdile, kuhu ülejäänud muusikud mingil põhjusel hilinesid. Publiku rahustamiseks hakkasid mõlemad täiesti ette valmistamata vormis mängima. Ja juhuslikult sai see mäng gazalvestab. Lindile jäi köghini murrangut mis näitab don Paiasse erakordset tehnilist küpsust ja improviseeritud kujundite keerukust. Õigusega märgib kriitik Martin Williams, et taoline mäng teinuks igale tenorsaksofon Eestile au ka 15 aastat hiljem. Nagu džuuberi, nii suri noorelt ainult kolmekümneaastasena kaun Peisi orkestris mänginud Hershel Evans. Tema mängus äratas tähelepanu eriti ilus ümar, pehme ja tundeküllane toon. 1938. aastal mängis ta Peisi orkestrist plaadile Peisi pala. Kurb ja sentimentaalne, mida praeguseni peetakse üheks emotsionaalselt mõjuvaks ballaadiks. Sellelt kollektiivilt. Jätame vahele algusega võrreldes ebahuvitava lõigu ja kuulame Hershel Evansit ka pala lõpus. Pärast Evansi surma 1939. aastal tuli Peisi orkestrisse seal juba varem mänginud Padid teid. Praegu 68 aastasest tenorsaksofonist tuli 10-ks aastaks Peisi solist, kes ei kahvatunud kalisteriangi kõrval mängides ja oli suuteline ka tema kohta täitma. Kuigi tegemist oli džässiajaloo suurkujuga. Siinkohal Paditeid 1939. aastal palas rokka päibeesi. Kolmanda Hopkinsi koolkonnas mainitakse veel rida kuulsaid nooremaid tenorsaksofonist sündinud juba kahekümnendail aastail. Frank Guess, Edi Logtio, Davis, Lacy Thompson ja Illinois tšekid, kõik ühel või teisel ajal kaund, Peisi orkestris mänginud poolkon salves ja härral, Ashby Chuck Ellingtoni orkestrist ning valgetest muusikutest George'i hoolt Flip Phillips ja Charlie Ventura. Viimased kolm eelpool nimetatu-ist küll vanemad. Kõik nad olid või on edasigi oma ala meistrid ja raske on neist üht siia näiteks tuua. 1957. aastal mängis kaunteesi Juuporti džässifestivalil solistide hulgas Lester Jang ja Illinoisi tshekid. Viimane on jõulise draiviga laiatooniga mängija. Need on pärit hokinsilt, kuid soolo meloodilise süljes ehituses kuuleme ka yangi mõjutusi, mis 1922. aastal sündinud muusiku juurest teisiti olla ei saagi. Kolmanhokinsist pisut üle nelja aasta noorem Ben Webster oli mitmel puhul Ellingtoni orkestris eelistas aga viiekümnendaist aastaist peale ansamblites soleerida 60.-te aastate lõpust peale ja Ida-Euroopasse. 1973. aastal suri ta Amsterdamis. Nii puhkab seal peale don Paiasse veel teisigi kuulsa tenorsaksofoni sti põrm. Kuigi kabenn Webster on tavaliselt klassifitseeritud kuulman Hopkinsi mõttekaaslaste hulka, on ta siiski niivõrd isikupärase mängulaadiga, et võimatu on teda kellegagi ära vahetada. Esmajoones köidab tähelepanu tema omapärane, kuiv, kuid 1000 nüansiga väljendusrikkaks tehtud toon. Fraasilõppudest tiheneb vibraato, mida saadab väljahingatava õhusosin. Tema improviseeritud kujundit Pole keerulised, kuid on alati ilmekad hoolega välja joonistatud. Selle poolest on Ben Webster Johni Otšessi sugulane. Kuulake Websterilt Berlini pala, kui sügaval ookean tõepoolest köitev esitus nagu siiras ja mõtlik jutustus emotsionaalselt peale tükkimatu, kuid ometi sügav nagu ookean. Nüüd on aga viimane aeg tulla teise suurkuju juurde tenorsaksofonist-ide hulgast. See on aastal 1909 kuni 1959 viiekümneseks saamata elanud Lester Jang. Tema mäng oli kolman Hopkinsi omast niivõrd erinev, et kui ta 1934. aastal tuli Hopkinsi asemele Fletcher Henderson orkestrisse, oli kogu orkester tema vastu. Hendersoni naine oli pannud teda kuulama Hopkinsi plaate, just nagu ta poleks neid kuulnud. Ja asi lõppes sellega, et Henderson võttis tema asemele Joe Perry. Jiang oli kõiges Hopkinsi vastanud ta doonori kuiv, kerge, õhuline ja peaaegu ilma vibradota taipteerinud niisuguste raskete rõhkudega nagu Hopkins. Ta ei mõelnud improviseerida sarmooniale, vaid meloodiale. Vesteriangi tund tuli alles kaund veisi orkestris, kuhu ta sai 1936. aastal. Tema stiil hakkas üha enam tähelepanu võitma ja alles hiljem taibata, et just tema oli see, kes tõi esile 50.-te aastate jaheda džässi põhijooned ja sillutas teed 60.-te aastate stiilile, mida tollal nimetati nimega modern. See oli 30 sekundit Lester Jangi reisiorkestris 1938. aastal palas iga mees. Seegi soolo kuulus nooremate pillimeeste kohustusliku kava, mida õpiti noot noodilt pähe. Niisuguseid väikesi pärle tõi Lester Jang esile igal kaunteisi plaadil demonstreerides oma niinimetatud patent võtteid, ühe noodi kordamist eri sõrmestusega, mis annab helile eri kõlasid mingi meloodia osakese näilist metsa viimist et siis jälle osavasti armooniasse tagasi tulla ja nii edasi. Veel üks näide, sedapuhku Peisi palast trump pingete uudsaid. Neljakümnendail aastail muutus Lester Jangi toon tüsedamaks soolude meloodiline ehitus polnud enam nii selge, lausa komponeeritud vormiga. Küllap oli siin osalt ka esile kerkiva piibop stiili mõju, kuigi Jiang ei muutnud oma üldilmet kuigi oluliselt. On teada, et sõja ajal armee teenistuses olles kannatas ta diskrimineerimise all veetis aasta sõjaväevanglas ja ei suutnud sealt saadud alandusi kunagi unustada. Oma töö tegid ka alkohol ja marihuaana sigaretid, sellest ka varajane surm. Siiski jäi Lester Jang saksofonist-ide noorele põlvkonnale suuremaks autoriteediks, kui kuulman Hopkins. Lester Jangi mõju avaldus rea saksofonistiga juures, kes kerkisid esile seoses piibopiga voodel grey Cheimis, muudi Johnson ja teised. Teisest küljest inspireeris ta eriti valgeid muusikuid eesotsas uudi Hermani orkestri, kolme tenorsaksofon, isti hõbi, Stewart'i suutsimsija, Sten ketsiga. Peale nende nimetagem veel hälkuuni häälen iigerit, Popp, Cooperit ja Wilberkinsit. Äravahetamiseni Lester Yangi moodi kõlas pool kinnischet, kes hiljem mängis kaun Peisi orkestris ja kelle kohta irooniliselt ütles, et too oskab rohkem tema moodi mängida, kui ta ise. Eriti laia rahvusvahelise kuulsuse omandasid mainitud muusikutest Stan Getz ja suutsin vs esimene rohkem lüürikasse kalduv, teine, ründava loomuga rütmiliselt kaasakiskuv muusik, mõlemad, eriti ilmeka meloodiakujunduse oskusega. Kuulake neilt mõlemalt ühte improvisatsioonilõiku. Esiteks Stan Getz, Oscar Petersoni trio. Ja nüüd suutsime koos kinni klaasida. 40.-te aastate lõpul alustas muusiku tegevust 20 aastane tenorsaksofonist Sonny Rollins, tegutsedes esialgu koos piibopi solistide Pad, Powelli, Fats Navarro Johnsoni ja teistega. 10 aastaga sai temast üks tunnustatumaid tenorsaksofonist peaaegu et haad, popi sümbol. Tema mängu iseloomustab rohkem kolman Hopkinsi kui Lesteri ongi mõju. See avaldub peamiselt laias mahlakas toonis. Fraseerimine ja meloodilise harmooniline mõtlemine on tal täiesti isikupärased ja on omakorda olnud eeskujuks noorematele. Sonny Rollins mäng on rütmiliselt vaba, kohati tundub, nagu jääks tema Rubatos mängitud passaažid rütmist maha. Meloodia konstruktsioonides vahelduvad lühikesed lakoonilised fraasid pikemate arendatud mõtetega Soni Ronsi kõrval väärivad märkimist veel mitmed, keda me siinkohal kuulata ei jõua. Sonistit Dexter koorn, Haral flänud pruu Moor, Edi Harris, Padicaletsia Vormaaž. Viimane töötas koos liikonitsiga ja võttis üle tema stiili, olles nagu tenorsaksofoni mängiv konits. Suurima pöörde pärast Lester yangi tegid John koltrein. Alustanud 1945. aastal 19 aastasena kutse muusiku tegevust. Mängisin alguses rütmibluusi, siis siirdus koostisi kyljes piga piibopi maile. Edasi mängis mitmes grupis, millest märkimisväärseim on Mailis Davise ansambel. Kuuekümnendail aastail tegutses peamiselt oma gruppidega kuni surmani 1967. aastal. Tema uuenduste hulka kuuluvad esmajoones improvisatsiooni is akordi järgnevust jälgimisest loobumine, tuginemine laiemale armoonilisele alusele sageli pikemat aega püsivale orel punktile improvisatsioonilist figuuride kiirendamine nii kaugele, et kõlama hakkab üksik nootideks eraldamatu helimasslaadilise harmoonia juurutamine ja lõpuks ka vaba džässipõhimõtete arendamine. Nii on tema loomingus vähemalt kolm üksteisest tunduvalt erinevat perioodi. Siinkohal pilk koltreini 60.-te aastate alguse ilmele. Vaba džässi avangardi kuulus Aadžišep, kes 1965. aastal oli koostöös John koltreiniga. Paralleelselt temaga kerkis esile Albert Tyler sessil Taylori ansamblis mänginud tenorsaksofonist. Shep ja Heller sidusid oma muusika afroameeriklaste iseteadvuse tõusuga ja avaldasid end sageli ka ühiskonnategelastena. Eile sai 1970. aasta novembris salapärastel asjaoludel surma Ta laip leiti alles mitu päeva hiljem. Kõneldakse koltrein olevat öelnud pärast eile esmakordset kuulamist et ta olevat unistanud niimoodi mängida polevat, aga konkreetselt selleni jõudnud. Tänase lõpetuseks kuulake Albert treilerit mängimas köshini suveaega.