Möödunud suvel lahkus vaikselt dirigent Carlos Cliver, kuulsa Erich liberi poeg. Vastupidiselt isale oli Carlos klibert tagasihoidlik, lausa eraklik enda suhtes nõudlik ja kompromissitu pälvidest nõnda kolleegide ja asjatundjate tohutu austuse. Carlos kliberi prestiiž kasvas seda enam, mida rohkem ta poodiumi vält. Ajakirjale muusika Itaaliast kaastöid saatev mailis põld kirjutas 2004. aasta septembrinumbris. 16. juulil, kui avalikustati las skaala mängukava, kirjutasid Päevalehes, et raskuste kiuste üritatakse dirigendipulti saada Carlas kliber. Tere viimane esinemine Itaalias jääb aastasse 1999 Sardiinias Kaljaaris. Lisati, et praegu abikaasa surma järel on Carlos kliberil raske aeg. Ent patoloogilist lava vältijad püütakse siiski nõusse rääkida. Mõni päev hiljem, 19. juulil, Lewisega kuuldus, et Carlos kliber on surnud. Kuulujutt osutus tõeks. Clayber oli siit ilmast lahkunud 13. juulil ja sel ajal, kui ajakirjandus jagas veksleid, puhkas tema juba Sloveenias koonistusi kalmistul. Abikaasa kõrval sarnaneb kriminuliga. Isegi Milanos elav õde Veronica ei teadnud midagi. Nagu Carlos kalaiber oli elanud, nii ta ka suri. Varjatult elades ei lasknud ta endale ligi imetlejaid surnuna disSarga juures uudistajaid. Tsitaadi lõpp Mailis Põllu artiklist. Carlos kliberali, dirigent, kes iganes täiust deemonliku kirega püüeldas loomulikkuse, selle mulikema kvaliteedi poolel, ränkade siseheitluste ja kannatuste hinnaga. Süvenemiseks vajastad tohutult aega, juhatas vaid seda, mida tõesti armastas. Kliber võinuks terrigeerida mida tahes, kuid piirama repertuaari teadlikult kordumatu täiuse nimel. Ta oli oma nõudmistes järjekindel ja kompromissitu. Tema raevuhood ei säästnud kedagi. Samas inimesena olnud ta muusikute suhtes hoolitsev, suuremeelne ja mõistev, lastega aga sõbralik. Björn. Aastate kuludes lükkas kliber üha rohkem pakkumisi tagasi. Need vähesed, millega ta alul oli nõustunud, ütles viimasel minutil valdavalt üles haruharva lavale ilmudes keeldust lepingut sõlmimas, sest aumeeste mängus piisab käepigistuses. Mailis põld teeb ajakirjas muusika. Väita, et kliberi kohta liigub ohtralt folkloori. ETA olevat juhatanud vaid siis, kui külmkapp tühi ja pangaarve miinustes. Et Deutsche grammofon maksis talle miljoneid, kuid mitte lindistuste, vaid selle eest, et ta jumala pärast ühelegi teisele lindistaks. Ühes raamatus märgitakse, et Clay pere ei läinud Jaapanisse dirigeerima kuigi talle pakuti miljon dollarit. Klaver keeldus reisidel alati saatjaskonnast, tal ei olnud iialgi oma agent ning ta pidas alati ise kõik läbirääkimised oma kontsertide, filmide ja salvestuste suhtes. Carlos kliber ei ole iialgi andnud ühtegi intervjuud. Kuuleme fragmenti tema koostööst legendaarse vene pianisti Svjatoslav Richter iga Mursaki klaverikontserdist. Carlast Libere rahvuse osas valitseb segadus isa poolt austerlane, tema poolt sloveen lisaks pilguga patrioot. Ta sündis 1930. aasta kolmandal juulil saksa kultuuriruumis oli Austria kodanik, austria kodakondsusest ilma jäädes sai Argentiina oma aastast 1980 koli taas Austria kodanik. Argentiinasse läks ta viieaastasena koos vanematega. Kuna isa Rihkliber loobus Berliini, päri dirigendikohast protestist natsipoliitik ikka vastu. Aastail 1936 kuni 49 töötas isa Buenos Airese teater kolonisk. Carlos käis koolis, Argentiinas ja Tšiilis. Buenos Aireses alustas ta muusikaõpingutega, mängis klaverit ja löökpill, laulis kooris. Isa arvates polnud pojal muusikalist annet ja nõnda asus Carlos klibert Zürichis keemiat õppima. Kuid muusika võitis ning juba 1952. aastal asus ta tööle mündženic, hartan plaks teatris ning tegi seal oma dirigendidebüüdi, kasutades pseudonüümi na Karl Kelleri nime. 1954.-st aastast töötas ta ka juba Potsdami muusikateatrijuhina seejärel dirigendina saksa ooperis Reini ääres Düsseldorfi Louis põrgis aastail 1958 kuni 64 Zürichis 64 kuni 60 UUS, Stuttgardis 66 kuni 68, Baieri riigiooperis ratas aastail 1968 kuni 88, Viini riigiooperis 73 kuni 94, kommenkaadnis 74 kuni 90 Bayroti festivalil aastail 1974 kuni 76 las skaalas 76 kuni 88 Metropolitan Opera, siis 88 kuni 90. Lisaks on ta olnud külalisdirigent Salzburgis ja Praha. Kevadel. Briti debüüdi tegi Carlos kliber Edinburghi festivalil Bergi Woodsekiga sama ooperi isi ettekannete 1925. aastal oli dirigeerinud tema isa Erich liber. Viini riigiooperis debüteeris Carlos klipper, Tristani jäi sooltega kommentgaadniela skaala. Debüüdi tulid mõlemad 1974. aastal Roosi kavaleriga New Yorgi metis poeemiga aastal 1988 Bayer riigiooperis statistikast. Seal juhatas Carlos kliber kokku 82 roosikavaleri etendust 71 nahkhiir 41 Travjaatad 22 hotellot 14 Potsekit agaga puhimia, madaam, patra, flaid. Piini päris juhatas ta Kristjanit sooltet, Carmenit. Poeemi roosikavaleri viimased ooperietendused olidki 1994. aastal roosikavaleri kabiinis ja teatri jaapani tuuril Tokios. Klaveri kõrvale põiklemine oli legendaarne vaatamata tohutult laia repertuaari tundmisele piiras ta alates 70.-test drastiliselt oma esinemisi. Räägitakse itvaid kuni 20-ni aastas, juhatades vaid teatud valitu teoseid. Kuid legendaarne koliga Klaiberi põhjalik, kus oma esimese moodsaki jaoks nõudis ta Münchenis 34 proovi poeemides 17 proovi kommend kaadrnis, millest kuus üksnes orkestriga. Kusjuures erinevalt teistest dirigentidest kasutas ta need kõik ära proovides toetuste huumorile, teose põhjalikule tundmisele, spontaanse inspiratsioonile, täpsele, terrigeerimis, tehnikale. Mängijate jaoks olid väikesed märkused ehk Claebergramsid, nagu pillimehed kutsusid. Kliber rääkis vabalt inglise, prantsuse, saksa, Itaaliast, Sloveenia ja Hispaania keelt. Mängijat panid tähele tema erakordset võimet saavutada kohe soovitud kõla. Oma isiksuse maagilise mõjuga. Viini Filharmoonikute kontserte dirigeeris kliber 20 aasta jooksul 26 korda, viimati 1993. aasta mais. Kuid 94. aasta 20. mail olid orkestri viimast korda juhatades sisse Viini Filharmoonikute balli. Dirigendi ja orkestrivahelises suhtes oli nii erakordseid, kõrghetki kui mõõnu. Kuigi kliber jäi väga rahule 1989. ja 92. aasta uusaastakontsertidega keeldus ta igast järgnevast kutsest seda sündmust juhatada. Muide, 1992. aasta Viini uusaasta kontserdist sai ka Eesti publik esmakordselt osa Eesti televisiooni ja Eesti raadio vahendusel. 1993. aasta mais oli kangelase elu Clay pärija Richard Straussi hõimluse unikaalne demonstratsioon kliber olist Raussi nooruses kohanud ja eravestluses viitas sellele sageli kui erakordsele kogemusele. Clemens Helsbergi del keeldus taga selle teose salvestamisest. Ta meenutab ta üht seika 1982. aasta detsembrist, mil saamat orkestrilt soovitud tulemust Beethoveni neljanda sümfoonia teise osa alguse rütmivigu kuuris, kus tema nägi Beethoveni surematut armastust, karjus meeleheitel orkestri peale ja lahkus proovist Viini Filharmoonikute. Ka on Klaiver teinud stuudiosalvestused Brahmsi neljandast, Schuberti kolmandast lõpetamata sümfooniast ning Beethoveni viiendast ja seitsmendast sümfooniast. Carlos Clay päris salvestuste arv on väikene, ent millised on need salvestised igaüks omaette verstapost. Nagu ma juba mainisin, salvestas ta koos Viini Filharmoonikute ka mõne Beethoveni, Brahmsi Schuberti sümfoonia. Päritest on ta diskograafias vaid Travi jaota Roosikavaler Tristan ja Isolde nõidkütt. Kuid iga tema salvestus pälvis alati suurt positiivset vastukaja. Kui mõne aasta eest küsitleti, et kes on dirigent, keda kuulatakse 50 aasta pärast käisid paljud välja Carlost. Cliveri salvestusmaailmas on Pieter kosee sõnul kolme liiki artiste. Ühed näevad salvestuses võimalust tuua iseennast ja oma kaasmuusikuid publiku ette. Nemad käsitlevad salvestisi. Audio päevikuna. Teine väike grupp keeldub dokument peerimast oma muusikalisi võimalusi, eelistades jääda kontserdikuulajate mälestustesse. Kolmas samuti väike grupp ei väldi täielikult meediat, kuid suhtleb sellega väga-väga valivalt. Carlost Liber kuulub viimaste hulka. Raske on tähelepanu pälvida salvestades teoseid, mida on korduvalt ja väga hästi tehtud. Carlos klipper on selles suhtes erand. Kui ta salvestas 1975. aastal Beethoveni viienda ja järgmisel aastal seitsmenda oli see suursündmus Beethoveni interpretatsioonis. Nende salvestistega Carlos Clayber ja Viini Filharmoonikute ühendasid elava kontsertettekande inspiratsiooni hoolika detailitäpsusega, mida on võimalik saavutada vaid stuudiovõttel. Kriitikud reageerisid Superlatiividega pen. Küngaid Carlos Cliveri viies seisab kõigist teistest eemal. Claire viiendas on elekter, tungivus ja avastuse värskus, mis tõstab selle omaette klassi. Sarnaselt viiendaga sai vaimustava vastuvõtu osaliseks ka mõni aasta hiljem salvestatud Beethoveni seitsmes sümfoonia. Rekordsenderekordingus kirjutatakse mõõtmatust tunde värinast. International Music giid seitsmenda suurepärane esitus on täielikult ära teeninud saanud erakordse vastuvõtu. Beethoven avaneb lõikava raevukusega sellest teravalt söövitatud esituses eelkõige oma tungivuses. Siiski säilib muusikas kogu Mõesteetlikus. Carlascliberile olevat lõbu pakkunud autod ning mõnikord makstud talle honorari masina näol. Samuti köitsid teda purjekad, Sardiinia rand ja sealsete vete kalliskivihelk. Puru olnud tal erakordselt vähe. Riccardo Muti ühe valitu sõnul olnud Clayber äärmiselt uje ja habras, elades pidevas hirmus, et talle võidakse liiga teha sõpradega, kõneles ta muusikast. Fraasist, üleminekutest, tempodes, tõlgitsustest, Riccardo Muti väitel veetnud kliber viimastel aastatel päevi täielikus eraldatuses, väljudes koduseinte vahelt vaid siis, kui pidi koeraga jalutama minema. Klipper armastas muusikat kirglikult nii kirglikult, et aeg-ajalt võrreldi seda vihkamisega. Muti sõnul oli klipper muusikamaailmas toimuvas pettunud. Ta kur. Dirigentide interpreetide seas levib tänapäeval kõige mängimise maania mille tulemuseks on lamedus ja üldine probleemitus. Kui ma peaksin tegema Pramsi neljandat seda algust kõla, mis tärkab olematusest, ei saaks ma kuus kuud magada. Siis aga näen telepildis kedagi, kes teeb selle ära suvalises Eestiga, ilma, et tal tekiks mingitki tõlgendust probleemi ja publik ei märka midagi. Kõik kõlbab kõigile. Ajakirjas grammofon kirjutatakse 1985. aasta Clayberybramsi neljanda salvestise kohta. Pole kahtlust, et Klaiberi oman publikuga tehtud CD versioonidest toredaim. Londonis Sandy Timesis arvatakse 50 aastaselt samas vanuses. Kui praamsed teose vältimatu ütles, tõestab Carlos kliber. Etaan oma unustamatu isa Richi vääriline poeg. Tema ettekandest hõõgub romantilist soojusti Ekspressiivset intensiivsust, kusjuures kõige üle on võimukas troll. Orkestri tämber kõlab Pramsile täiesti sobivalt. Salvestus on ere, avar ja kõlab. Sellest tsitaadist nähtub, et kuigi Carlos kliberil oli muusika maailmas täiesti eriline positsioon, jäi teda siiski läbi elu saatma oma kuulsa isa vari. Muusikateadlane Richard Osborne toob Brahmsi neljanda välja paistma samatest interperiteeringutest esile Toscaniini ja Klaiverin. Kliberite kandes leiab ta ägedust, suursugusust ja rangust, milles tundevärinal jõustub Brahmsi traagiline võim. Muusikutele, kes kliberit asjatult juhatama palusid, vastas maestro, et tahab olla taimetoitlane, olla palju päikese käes, töötada aias sellest olevatele tõesti küllalt aristokraat, mõtlik, unikaalse reputatsiooniga kompromissitu dirigent. Nõnda mäletatakse Carlos klaverit üht suuremat dirigentide seas. Harvi saks võrdles Clay pärit 1988. aastal ajakirjas Atlantic Haitinki Tuinstania Karajaniga. Saksa raadio SVR kaks programmis on oktoobrist detsembrini 10-st saatest koosnev mälestussaatesari kliberid, isa ja poeg. Neljandal novembril juhatas Riccardo Muti mälestuskontserti Sloveenias kavas Schuberti lõpetamata sümfoonia ja Brahmsi aldi. Rapsoodia. Mälestuskontserdid on toimunud ka Viinis, Münchenis ja mujalgi. Juba on välja antud mälestust CDd Klaiberi väheste salvestid distega. Saates legendaarsest dirigendist Carlos Clay pärist, kõlasid tema dirigeerimisel Jahimeeste koor Veeberi ooperis nõidkütt ning fragmendid klaverikontserdist, Svjatoslav Richteri soleerimisel Beethoveni viiendast ja seitsmendast ning Brahmsi neljandast sümfooniast Viini Filharmoonikute kutega. Saate koostas Kersti Inno, tehniliselt teostas Helle Paas.