Olen seda saadet ette valmistades esitanud mitmetele tuntud ühiskonnategelastele ja kirjanikele küsimuse kellega meie kultuuriloost võiks võrrelda Johannes Semperit. Missugune oli Johannes Semper? Räägime sellest täna nii palju, kui võimaldavad ühe raadiosaate kitsad raamid ning andestagu meile kümned tuhanded Johannes Semperi austajad. Kõik, mis puudu jääb. Sest Semperi elutöö kokkuvõtmine on paljudel uurijatel ning lugejate põlvkondadel alles ees. Tänast saadet alustab Ralf Parve. Ma olen viimasel päevil palju mõtelnud Semperi suurusele. Semper elas kaasa mitmetele kirjanduses epohhi tähistanud sündmustele ja murrangutele. Ja samal ajal Semper ise pohh. Juba ta elupäevil kõneldi näiteks kultuurielu kohta, et näiteks see oli Semperi ajal. Ent siin on muidugi eeskätt Judzemperist kui kultuurielujuhist ja organiseerijatest. Semper, Guepov kirjanduses tähendab meie rahvakirjanduse ajaloo viimast kuutkümmet aastat. Ikka, kus oli midagi muud värsket otsingulist murrangulist toimumas seisis Semper osavõtjana juhtjana innustajana kui ees samu ja omal kohal. Ta on mitmete niitidega seotud noor eesti päevadega. Ta on üks osa Seurust. Semper oli aktiivne osavõtja kirjanike organisatsiooni loomisel. Kodanlikul ajal võttis selle ala kongressil 1919. aastal sõna selle poolt, et loodav Kirjanike liit seoks ennast tookordse üleeuroopalise progressiivse Clardee liikumisega. Tsemparon, radikaalne ajakiri, murrang, sest tema kui esialgne toimetaja pani kokku murrangu esimese numbri materjalid. Tsemperontarapita, sest selle kirjanike koondise samanimelise ajakirja revolutsiooniline avaProclamatsioon pärineb Semperi sulest. Kui Eestis hakkasid pead tõstma kohalikud fašistid ja asusid juba koguni intelligentsi ähvardamise teele ei kohkunud Semper tagasi, vaid oli koos Eduard Vilde, Johannes Vares-Barbaruse, Nikolai dresseni ja teiste progressiivsete Harritlastega osaline teose juures vastutusrikkal ajal, mis anti välja 1933. aastal. Niisama endastmõistetav oli Semperi astumine meie rahva haridus- ja kultuurielu Ühe juhtija kohale 1940. aasta pöördepäevil. Johannes Semper on Eesti kultuurielujuht ja aktiivne osaline Rankadel sõja aastatel. Me võib-olla ei oska veel küllaldaselt hinnata, mida tähendas Eesti kultuurielu taastamine pärast lagastavat hitlerlaste okupatsiooni ja ränki sõjapurustusi, kui paljud diaatrit seisid varemeis kunsti ja kultuuriasutused olid inimeste poolest ja materiaalselt kannatanud. Ja ometigi kaldub mu jutt jällegi organisatsioonilistele tööle, mida Semper tegi tohutult tegi niipalju, et juba no ainuüksi sellest piisaks, et hinnata teda kui erakordsete võimetega töömeest meie ajaloos. Ennekõike Me hindame temperit siiski, kui kirjaniku on vähe kirjanikke, kes on minu arust debüteerinud nii välja kujunenud ja kunstiküpse autorina, nagu tuli 1900 seitsmeteistkümnendal aastal lugejate ette hiljuti alles 25 aastaseks saanud Iga tema järgnev luuletuskogu oli uuenemine, teisenemine, värskete aine ja vormivahendite toomine eesti poeesiasse. Aga see maksab nii tema teise luuletuskogu jäljed liival ehedate luuletuste kohta. Ja kui rääkida eesti luule vormi virtuoosse, sest siis ei tarvitse minu arvates meie hoopiski mitte arvata selleks paari viimase aasta katsetusi nagu mehkaa kipume vahel tegema vaid ma mõtlen, et vormi mitmekülgsuse, kujundite, värskuse ja leidlikkuse üllatavate riimide rikkuse poolest tuleb templile anda üks esikohti eesti luule instrumenteeriana. Igasuguse sõnalise kumulatsiooni vastasboonuseks on vaieldamatult alles õige hiljuti ilmunud Johannes Semperi memuaaride esimene köide matk minevikku. Millise laiaelulise, sotsiaalse kultuurilise materjali on küll Semper suutnud erakordse tiheduse, äärmise sõnalise täpsuse ja tabavusega suruda sesse mitte väga mahukasse teosesse. Mul on pööraselt kahju ja loomulikult kogu eesti lugejaskonnale. Et Semper jõudis paraku nii vähe edasi kirjutada oma memuaare. Aga ta mõtted käisid nende ümber viimase ajani. Plaani järgi pidi see hõlmama aastaid 1900 seitsmeteistkümnendast kuni tagasi pöördumiseni Prantsusmaalt 1927. aastani, aga võib-olla isegi kuni 1930. aastani. Uus aasta algul istusime perekondlikult koos meie pool nõmmel ja Semper küsis, kas mul peaks juhtumisi olema selliseid kirjanduslike ajakirju nagu Ilo ja trapita, sest peatselt ta loodab jõuda oma mälestustega 20.-te aastate algusesse. Ja oleks hea neid väljaandeid nii mälu värskendamiseks veidi üle vaadata. Ma lubasin talle kõnesolevaid ajakirju, niipea, kui neid tal töö juures vaja läheb. Ja täpselt kuu aega enne jaatavat lahkumist rääkis Semper telefoni teel veel kord, kuidas ta tasapisi kogu aeg oma mälestuste jaoks üht-teist kirja paneb. Esiotsa küll mitte kronoloogilises järjekorras, vaid no nii nagu üks või teine episood pähe tuleb, et küllap pärast jõuab neid järjestada. Ta jõudis viimase ajani veel palju ära teha. Poolel oli tal oma sõnade järgi rohkesti luuletusi. Kõrvuti mõtisklusega minevikku, radadest ja nende kavandamisega kostest. Ta läinud sügisel Laulasmaal oma teoste kogu kaheksanda köite mis sisaldab hilisema aja esseid ja kirjanduslikke artikleid. Aga samal ajal käisid Semperi mõtted üht minu poolt ammugi soovitatud rada. Ta plaanitses teoste kogu üheksandat köidet, kuhu oleks pärast uut nii tänase pilguga ülevaatamist kontanud oma arvukaid luuletõlked paljude rahvaste keeltest. Ma kujutlen, milline põnev raamat see oleks tulnud, kui ainult mõelda, et seal olnuks esindatud Semperi poolt tõlgituna Horatsius ja Dante. François Vi joon, bot, läär, Brembo pool, värlen, veraaren või Šeuromäe, Göte rilt, Richard teemel või Christian morgistern, Puškin, Grelov, prioussa ja Aleksander ploki 12, mitmed 20. sajandi itaalia poeedid kuni nõukogude ajal tõlgitud basimodoni. Samuti mitmed leedu luuletajad, aga kui palju Tarlone ruudat? Semper oli niisuguse luulevalimikku mõtest väga hõivatud ja kinnitas, et pärast asjalike artiklite kokkupanekut oleks tegelemine ammuste värsitelgedega hästi põnevaks vahelduseks. Aga kõik läks teisiti, kahjuks meie kõigi suureks kahjuks, mis parata. Oma esimest kohtumist Johannes Semper iga meenutab Ants Kruus. Kas Semper elus oli alati ühiskondlik töö ja poliitiline tegevus ja puhas kirjanduslik looming läbipõimunud ja paralleelne või oli vahel ka mõningaid niisuguseid perioode, te käisite aastakümneid ja temaga koos kust ta lihtsalt eelistas üht teisele. Kogemata ta 30.-te aastate keskpaiku fašismivastasest võitlusest osa võttis selle vastu fašismi vastu. Avalikult esines vaid see oli päris orgaaniliselt tema eelmisest kujunemiskäigust välja kasvanud. Kui. 40. aastal Johannes Semper sai haridusminister. Kuidas te seda ametit võttis? Mis isiklikult tõid, tema isiku juures köitis, mind köitis tema juures niisugune eriti ulatuslik elutuitsioon, esiteks teiseks tema, Kas Semper oma tavalistes igapäevastes elukondlike sageli vestlustes oli samasugune asjalik ja loogiline kui võib arvata tema loomingu järel? Intervjuu toimub õieti üsna Semperi elukoha juures ja teine korter on õieti peaaegu tema vastasmajas. Kui sageli ja mis puhkudel? Semper niisama tuli teile? Tulnud mitte väga palju, sellepärast et me üks kui teine olime oma töödega koormatud. Aga siiski juhtus. Helisalvestus Eesti raadiokirjandusliku klubiõhtult toob meie ette Johannes Semperi septembrist 1967. Kirjanik meenutab neid, kes teda on mõjutanud. Sattusin lugema pärgsooni loovat evolutsiooni. See avaldas nii tugevat mõju, et ma mitu aastat selle mõjul õieti liikusin ja selles suunas mõtlesin, võiks nimetada veel kui luuletustest juttu on Verharni luuletusi, mida ma juba keskkoolis lugesin ja mis ikka rohkem mind haarasid. Mis nii kaugele viisid, et ma aastate pärast ise nii palju tõlkisin, et võisin välja anda terve kogu tema tuulitus eesti keeles. Ühesõnaga mulle meeldivat niisus, kirjanikud. Võrdlemisi rasked lugeda, ma ei armasta kerget kirjandust üldse, vaid armastan nisust, kus me seal tarvis natukene aegapidi lugeda ja aegapidi nautida. Kerge kirjandus on mulle niisamuti vastuvõetamatu nagu väga kergemuusika kuulatada küll aga, ja teinekord nii-ütelda istud nagu sooja vee vannis, kui seda kuulab, ilma tähele paned. Ta sumiseb kõrvus ja võib-olla teinekord ja olla, aga ta ei paku mingisugust esteetilist naudingut, täitsa tähelepanu temale, pööradijat, temast, midagi otsid temast mitele leiab. Nii, on ka kirjanduse nagu näiteks mida ma ei ole lugenud elu sees ja mida ma eriti ei armasta, lugeda on detektiivkirjandus. Sest see, palju mõtlen midagi, nii on praeguse luulega praegune luule moodne luule on ju väga raskesti mõistetav. Aga mulle meeldib, sellepärast, et ma võin sinna sisse mõelda, ei tea, mis asju teinekord ja omaenda assotsiatsioonid lähevad kaugemale, kui need assotsiatsioonid pida. Luuletaja ise on võib-olla sisse pannud. Kas teil on olnud niisuguseid juhtumeid, et teie kirjanduslik tõde või tähendab see arusaamine kirjaniku suurusest, tema loomingu seisukohalt langeb kokku sellega, mida üldiselt tunnistatakse, näiteks öeldakse, et üldiselt, et Hemingway on, on tõesti suur ja andekas kirjanik, teil ei ole tekkinud teiste arvamust kunagi sellisel puhul alati. Regul näiteks Hemingway on siin noh, väga armastatud kirjanik ja väga kuulus kirjanik ja nii edasi. Aga mina teda eriti ei armasta. Nii et siin ei ole midagi teha ja ümberpöördult on niisuguse kirjanikke, keda ma armastanud, keda üldiselt ei sallita. Ja kes, kes teda kritiseeritakse väga, ja suurt menu. Näiteks. Minu lemmikraamat, kui nüüd tagasi tulla minu lemmikraamat, mida ma praegu loen juba kolm või neli aastat järgemööda see on nimelt prantsuse kirjaniku sül Renaari päevik, journal see on umbes 1000 või üle 1000 lehekülje suur. Ka teda palju korraga lugeda ei saa. Sellepärast siin ei ole mitte tavaline päevik, vaid need on lauset, üksikud laused, üksikut lauset aasta 15 jooksul, mis ta on leidnud niiütelda loodusest, loodust vaadeldes ehk inimesi vaadeldes. Ja on pannud üles maksiimid või mõtte, mõttesähvatused ja, ja siis forismid ja võrdlused ja nii edasi. Niisugune kirjanduslik erinauding, mida kindlasti teised ei taha lugeda, aga ühele kirjanikule pakub ta huvi sellepärast, et sild näed, kuidas fantaasia töötab, iga päev on, ta leiab kaks või kolm või neli lauset, mis ta kirja paneb. Need laused on vaimukad, teinekord võrdlused on ootamatult täiesti. Ja, ja seda ma loen ka muidugi nii väga. Võib-olla lehekülg päevas, sellest aitab juba. Ja see pakub suurt naudingut, näiteks imelikul viisil ma juba noorust pääle armastasin vanainimeste kirjeldust lugeda, mina lastekirjandust ei ole lugenud ega ei harrasta seda praegugi niimoodi, eks ole. Ei loe ka praegu lastekirjandust. Ja on pääle käidud, et ma midagi lastele kirjutaks. Vaat mainida seda ei saa. Väike. Muinasjutu jutustasin talle võib-olla, aga minu muinasjutu jutustamine oli oma sõnadega, mis temale sugugi ei meeldinud. Mille pärast ema tahtis aborti täpselt see, mis tal on kunagi räägitud, et seal mitte midagi teisti oleks sees ühtegi sõda. Kas teie ühiskondlik töö on levinud rohkem kokku inimestega? Kirjaniku töö, mis puutub ühiskondlikus töösse, siis ühiskondlikus elus muidugi saab inimest palju rohkem tundma õppida. Aga kui sind küsitakse nii et kas ühiskondlik tegevus soodustab kirjanduslikku tegevust, kirjanduslikku loomingut, siis ma ütleksin, et et kahekülgne küsimus, rohkem ta küll takistab. Sellepärast et ta võtab nii palju aega ära ja aega kirjandusele pühenduda, kirjanduse loomingule peletada. Teisest küljest on ta muidugi väga kasulik, sest sa oled esiteks nii ühiskondlikult seotud, näed inimesi, nende mitmesusi külgi, nende omadusi kogu ühiskondliku organismi tervikuna muidu ei, ei oskajat inimest mõistagi kui palju inimesi ei ole näinud, mitte. Aga kas teil pole kunagi olnud sellist mõtet, et võib-olla teistel oleks võinud hoopis midagi muud saada? On külmistumate olnud? Nimelt muusika oleks võinud saada väga hästi, et lastel oleks olnud võimalus. Ehk oleks aegsasti teadmata, et niisugust muusikalist kalduvad ja võiks öelda isegi väikene anne olemas, siis oleks minust saanud üks võib-olla helilooja või klaverimängija või midagi niisugust. Aga see harrastus on jäänud seni siiamaani. Päris maletaja ei oska või ei ole silmasõda vahele tulnud, esimene juba sõda, kui mind ei oleks mobiliseeritud ja oleks võinud jätkata oma arhitektuuriõpinguid, oleks tulnud arhitekt. Ja siis kas poleks kirjandusega tegelenud või mitte, seda ma ei tea, võib-olla siiski natuke selle kõrval. Kas te praegu ise ka muusikaga tegelevate võltsilt kuulete, tihtianipordistatud? Pärast seda, kui mu perekond on muusika sõltus klaverimängijat? Ei pakkunud sestsaadik ma ei ole enam klaverit puudutanud. Järgsel kuul on küll väga hea meelega. Käin kontserdil, kontsertidel kuuleb raadiost kõige paremini just sümfoonia muusikat ja instrumentaalmuusika või ei ole aega. Aga kui aega nii kõrgelt hindate, kuidas, mis printsiibil te seda kasutate? On teil kindel ajakava? Ma pean ütlema, et aeg on niisugune veniv mõiste selles mõttes, et noores peast paistis aega tohutu palju olevat. Mida vanemaks saab, seda vähem aega olnud, kuigi kuhu, kuhu see aeg kaob, seda ma ei tea, igatahes päev korraga läbi ja mitte midagi ei ole teinud. Ja isegi kui seda jaotate nii rubriikidesse vaata hommiku teen tööd, siis on seal koosolek, siis on seal ma ei tea, mis asi ja noh, ühesõnaga päev on koosolekuid täis igasuguseid ja nii õhtul on siis raadio ja nii edasi. Ehk loed õhtul. Aga päev on kadunud ja kuudel jäi veidi. Aga vanasti oli seda aega hoopis rohkem, päeva oli palju pikem. 24 tundi paistis olevat nii ka meil päevaajaga võrreldes. Semper oli väikese rahva suur poeg. Ta oli suur kunstnikuna ja suur oma ärksalt ühiskondlikult südametunnistusele. Mäletan, sain kord koolipoisipõlves käte vaba sära ja leidsin sealt huvitava kirjutise teatrist. Külopul muidugi mälus palju tuhmunud, kuid meelde jäi umbes taoline mõte. Teatrisse minnes ei maksa unustada, et näed elu ilma neljanda seilata. See oli minu arvates siis tark mõte ja ma pidasin artikli autori nime meeles. Johannes Semper. Koolipoisile jäi mulje küll lon, tark mees. Sellest ajast peale jätkus Semperi imetlemine ja seda mitmel alal. Vist oli 19. aastal enne asutava kogu valimisi, kui karskusseltsis valvaja oli tööliskoosolek, seal esines Semper rahulikul häälel. Hästi argumenteeritult andis ta poliitilise hinnangu olukorrale, arvustas kodanliku ajutise valitsuse poliitikates Juri otsusele, et töölistel pole sellelt midagi head loota. Veerandsada aastat või isegi rohkem. Hiljem juhtusin lustivere koolimajas jälle kuulamas enter'it kõnelemas valimiskoosolekul. Ja mul oli ikka tunne, et seal see mees ei ole mitte üksi kirjanik vaid sel mehel on ka riigimehe võimed. On hindamatud teened Eesti NSV kunstiansamblite juhatajana. Hoolikalt korjas ta ja kogus sõja läbi laiali pillatud Eesti kunstirahvast üle laia Nõukogude tagala. Meie Eesti NSV-st evakueeritud ja mobiliseeritud eestlased. Elasime sõja-aastail tuliselt kaasa rindu võitudele kuid mitte väiksem polnud rõõm, kui kuulsime, et Eesti kunstiansamblid on juba töövormis ja esinevad ning esinevad hästi. Meil oli otse kindel tunne, et nüüd, vaatamata sõjaraskele olukorrale tehakse ometigi kunstide alal Jaroslavlis suur ja asjatundlik töö ära. Sest ansambleid juhib kunstide patriarh Johannes Semper ise. Tema kätt oli tunda ka Moskvas kujutava kunstinäituste korraldamisel, kirjanike töö hoogustamisel ja nõnda edasi. See on muidugi haruldane nähe, et üks inimene on samaaegselt andekas kunstnik ja hea organisaator, ühiskondlik tegelane. Semper oli neid mõlemaid, kuid loov kunstiinimene oli temast siiski ülekaalus. Mäletan seda uudistamist ja poolehoidu, millega noored lugejad võtsid vastu Semperi esimesed luulekogumikud. PRO jäljed liival ja rütmid. Kõigest ei saanud õieti arugi, kuid nii palju oli selge, et luuletaja avastab uusi maailmu. Etema viljakad vaatlused eruditsiooni. Need rikastavad lugeja tunnetussfääre. Isamaasõja päevil on Semper otsekui sõdur. Tuleliinil. Jõulise inspiratsiooniga virutas ta mitu tugevat luuletsüklit. Olen templiga mõnel puhul ühes delegatsioonis väljaspool vabariiki viivenud juubelitel näiteks Kalevala juubelil Karjalas, siis Puškini juubelil Mihhailovski, nõnda edasi. Ja ikka märkasin, kui palju tal oli sõpru teiste vabariikide kirjanike seas. Ta oli ilmselt autoriteet, temasse suhtuti tunnustuse lugupidamisega. Semper oli eesti kirjanduse suursaadik rahvusvahelises ulatuses Pole kahtlust, et oleme kaotanud 20. sajandi eesti kirjanduse kandvamaid kujusid. Väikerahval ei ole palju suuri mehi ja kui keegi neist variseb, siis on see suur üldrahvalik, kaoks. Meenutab lilli Promet. Kaotusevalu on liialt suur ja värske, et suuta korraldada oma mõtteid, seostada mälestusi või öelda midagi väga läbimõeldult. Minu meenutused, Johannes Semper-ist kujunevad paratamatult hüppeliseks tükk siit üks sealt. Olen temast varem ju mitmel puhul kirjutanud ja uuemad kokkupuuted aga vajavad läbitunnetamist ja aega, et mõista nende tähendust minule endale ja teistele. Seepärast luban ma täna endale mälestustega impoviseerimist. Viimasel sügisel Laulasmaal. Alatine ootusärevus, millal tšempionid saabuvad, järsku ühel päeval oli ta tulnud. Me ei kuulnudki ta tuleku Sammevaid häält. Tere, on keegi kodus? Tal oli tarvidus rääkida kõigest, mis ta oli lugenud, mis maailmas uut. Teda huvitas poliitika. Mul on palju kolleege. Väga harva küsib keegi neist, mida sa praegu kirjutad. Tsemptokke siis alati, mitte viisakusest. Üksi Tal oli huvi teada. Kui palju kordi vaadates ta tugevate näojoontega nägu, milles kõik nii kapitaalne näis, mõtlesin, mis on sellel lauPadaga. Lugesin neil rasketel päevadel järjest ta luuletusi. Missugune õnn minule, et ma neid tunnetades igast troofis, kuulen ta häält ja tunnen ära ta mõtteviisi. Lugesin üle ka Debora Vaarandi laulus emperist kes püüab prossa järvel kala. Nüüd mõjub lõpusalm mulle veelgi kurbilusamana kui varem. Et õhtule tulla ei malda, õng igiärevil, blond naine käib hämaral kaldal peos valge hädal lill kui pildiliselt Deburalisele õhtupooliku jäädvustanud. Mind on alati ärritanud asjatundmatu väide, et Semper on ainult intellektuaalne luuletaja, väga mõistuslik inimene. Ta oli mitmekülgne, kui olla täpne tali väga Havitud, tal oli suur mõistus ja vastuvõtlikkus. Ent ta oli samavõrra ka emotsionaalne, ekspansiivne tundeline. Meil oli sellest temaga juttu, ta lõi käega, ütles, et tee neile selgeks, et sa kaamel pole. Kunagi lasti käiku see mõiste, et mu luule on mõistuslik, nii see mulle külge jäänud ja keegi ei ole viitsinud korrigeerida. Seda. Igaüks kasutab valmis pandud määrangut. Küllap see silt mulle eluks ajaks külge pandud. Kui ääretult tagasihoidlik ta oli. Sellest võiks palju jutustada, kui veel juhust tuleb. Ta armastas loodust. Kevaditi aprillikuus kevatses ta Jaltas. Samal päeval, kui ta kohale jõudis, käis ta kõik tuttavad paigad läbi. Teda huvitas, kas osa kastane õitses veel. Kas mägedes on veel lumelilled, kas kuldvihmaaeg koli saabunud? Ta sõitis Livaatiasse, tõi teate, et valge magnoolia on puhkenud. Kus kohal? Missuguses paikas, missuguses kiusas. Ta tegi selgeks, et see, mida me ööbikulauluks pidasime, ei olegi ööbiku laul vaid on hoopis rästa kontsert. Meil oli temaga Jaltas ühine sõber, suur vares, kes istus igal kevadel merepoolse kõhke küpressi ladvas nisugune matsakas ja vägeva kõriga kraaksuja kordi. Jaltas saabudes helistas Johannes tsenta kohe. Kas olete kunagi näinud, kuidas vares haigu Ta küsis ta. Ma ütlesin, et ma ei ole näinud. Ta naeris rõõmsalt ja ütles siis. Mina ka mitte, aga nüüd juhtusin seda imet pealt nägema. Meie vares haigutas. Semper oli väga sageli kelmikas. Armastas naerda ja oli äärmiselt vaimukas inimene. Kuid Taivaimutsenud mitte kunagi teiste arvel. Semper oli mehelik ja mehine mees. Mida on mulle andnud Semper? Küsin ma endalt? Ma tean ainult öelda väga palju. Ma pean veel järele mõtlema, mida ma temalt, et olen saanud, aga vähemalt seda võin öelda. Ma hindan väga kõhkeks seda, et ma olin temaga 26 aastat tuttav.