Tere õhtust, Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetuse lühendatult rameeto tervitab kõiki põliseid, narvakaid, endisi ja uusi narvakaid ja loodab, et esimest korda avalikule õhtule tulnud kodukandi lood leiavad teie su ja külalistena kaasa sõitnud inimeste kaudu sooja vastuvõtu nii teie kui ka raadiokuulajate südameis. Teie kodukandi lugudele toovad täna lisa vabariigi rahvakunstnik Viktor Gurjev ja vabariigi teeneline kunstnik Artur Rinne. Samuti Gerassimovi nimelise kultuuripalee naisansambel kuulajatele veel niipalju teadmiseks, et esimest korda oleme kodukandi lugude ajaloos Narvas. Ja sellesama palee ruumides koos on siin 100 inimest ja kõik, kes on huvitatud oma kodust, oma kodukandist, selle ilust ja paremast käekäigust, pöörduksin Viktor Gurjevi poole, kuna tema kodu asub siin praegu meie asukohast 100 meetri kaugusel seal õieti kodumaja. Mis tunne on tulla nüüd uuesti nende inimeste endiste kaaslinlaste keskele, üle pika aja ja võib-olla ka käia oma endises kodus? No ma ütleksin nii, et kuigi ma olen nüüd palju aastaid olnud eemal Narvast kuid sidemed Narvaga päriselt mul katkenud pole, sest kõik need aastad ja ka praegu minu lähimad sugulased elavad Kulgul ja ma ikka igal aastal vähemalt kord olen ikkagi Narvas käinud. Mis puutub tundesse, siis on muidugi see nii, et nagu te mainisite vaevalt 100 meetrit eemal on minu endine kodu. Ja just see grupp kasarmuid, nagu mees seda nimetame. Just see grupp kasarmuid jäi terveks pärast laastavat sõda. Ja Narva tervikuna on olnud minul alati armas aga muidugi eriti hell tunne. Ja kuidagi soe südame all hakkab siis kui ma saan, jõuan nende meie selle kõlavalt nimetatud pargi juurde ja meie kasarmute juurde. Eks see paik on seotud minu lapsepõlvega minu noorussaaga ja kõik need endised ümbritsevad väikesed põllud, see suur liivamägi lapsepõlvesõbrad ja sõbratarid. Eks need ikka siiani teevad kuidagi nii, nagu ma mainisin südame soojaks. Ja küllap see vist ongi see, mis teeb kohalike oma kodupaigaks. Kui ma Narvas käin, siis ma püüan leida aega alati käia ära selles omas 18.-st kasarmus. Muide ka täna käisin ma seal ja huvitav on meenutada, et lapsepõlves nüüd kasarmu koridorid tundusid nii kohutavalt pikad ja trepid nii laiad, et munu taolisi poisikesi võis seal tormata korraga ringi kas või paarkümmend mängides kõiki võimalikke mänge, alates seal nõiast, pasatskid, kardavoid või veel teisi tagaajamise mänge. Aga meil olid ka seal ka toredad teised mängud, ma mõtlen siin ringi mängud ja seal Väikeseks muusika tegemiseks, sest seal oli mul vanemaid sõpru kes juba mõistsid mängida natukene kas viiulit või mandoliini kitarri. Ja eks see muusika tegemine seal 18 kasarmu koridorides algaski. Möödusid ajad, aastad kasvasime suureks ja need elatud minu elu esimesed 23 aastat, mis ma siiski kasarmus elasin. See on ikka inimese elus päris suur lõik. Ja sama ka minu sõpradel. Eks me vähehaaval vist lendasime ikka siit, kes varem, kes natukene hiljem. Ja mitte kõik, muidugi lendasime. Laiali otsides kas paremat tööd või huvitavamat tööd, kust tekib kodupaiga tunne. Kust saab alguse koduarmastus? Küllap see vist nii on, et iga inimesel, seal, kus ta kasvab nende inimeste kaudu, kes teda ümbritsevad. Ta mängukaaslased aga sellest on kõige paremini öeldud Basneri laulus, millest algab kodumaa. Adolf Rammo on kirjutanud toredad read. Kasvab Kreenholm vanal saarel vahus, uue mere reed sadu õnnelikke paare tulvil pargid, kaldateed, Teil on see muidugi ammugi selge, samuti ka kõik, kes üldse midagi Narvast teavad. Et Narva ja Kreenholm on lahutamatud. Igaüks teist on ühte-teist Kreenholmist kuulnud, kuid kindlasti mitte seda, kes ise viieteistaastasena on tööle läinud, mida siis tehti, kuidas siis elati ja missuguseid poisikesetükke siis tehti. Seda teab aga hästi Richard Kits, kes kõik need tembud ise läbi teinud. Ma olin poisikesena, see oli 1902. aastal, kui mul isa töötas Kreenholmi leivalaos, hakkas head palka nõudma isale selle eest palka, anti talle sulg sappa ja mine, kus taas isa meelt ei heitnud. Läksime jälle uue elupaika kalevivabriku elama. Siiski, selle peale vaatamata. Kreenholmis ma sündisin ikka süda tuksus ikka siiapoole. 15 aastaselt läksin, see oli 1900 10. aastal, kui läksin Georgi vabriku ketrusosakonda õpipoisiks. Teil on siis niimoodi, et teie lapsepõlv on läbi põimitud juba esimeste töömehe aastatega? Jah, seda küll. Esimene palk, ma sain kuus rubla, tol ajal olid vaat meil vestid alles, see oli laupäevane päev. Ma juba siis kiskusin juba südamega ikka seltskonda ja käisin juba mööblina võitlejas teatrit tegema hakkasite, seda küll. Siis, kui ma sain esimese palga. Oli tarvis rutada, aga õhtul kell kaheksa lõppes töö. Mul ketraja oli ise ka võitleja, karskuse liige. Aga küll, et mine pealegi, et sa veel tahad sauna ka minna ja läksin sauna. Arveks saunas oli mul jälle üks väikene viperus ees. Kaotasin viis rubla, Kreenholmi sauna. Mis ma poisikene nüüdki lõin süda kõvaks ja läksin koju, rääkisin isale ära, isa ütles. Ega seal midagi muud ei ole, sa tahtsid homme pühapäeval ülikonda omale, eks, ja siis ilma ülikonnata. Ja oligi nii esimene palk läinud ehk teiste sõnadega, esimene ülikond jäi ostmata. Jah, seda küll. Narvat oleme täna meenutanud põhiliselt lõbusast küljest ka kodukandi mõnusast küljest. Ent nagu me teame, on Narva olnud Eesti revolutsioonilise liikumise keskuseks. Täna oleks tore meenutada, et esimene streik Eestis toimus just siin 1872. aastal. Siin on töötanud ja võidelnud paljud revolutsioonilised tegelased. Praegune siinne kultuuri paleegi kannab tuntud revolutsionääri, kes sellest streigist osa võttis ja silma paistis Vassili Gerassimovi nime. Siin anti välja Eesti esimene tööliste ajaleht kiir. On täiesti arusaadav, et siis, kui meie tänased vestlejad põlvpükse kandsid ei võinud nemad nendest tegudest ja põrandaalusest tööst kuigi palju teada. Tuli juba 1000 905. aasta läksid siin revolutsioonid uuesti lahti. Ma käisin siis Kalevi koolimajas, Viiendal aastal muidugi võeti jälle punased lipud kätte ja mina koolis ka üks Jaan nime nimeline ka üks vana revolutsionäär olete kuulnud ka ikka, tõmbas varda otsa punase riidetüki ja hakkasin mööda pinkisi jooksma ja korraga tuleb kooliõpetaja kadunud Marsten sinna, mis te poisid teete. Kas tahate mind vangla saata? Võrk? Pandi nurka ja oligi 1905 meil läbi. Teie jaoks sai otsa ja te olete nüüd eluaeg siin elanud, nagu kuulsime, sündinud siin kasvanud, tööl olnud. Kas te kodupaigast tahaksite, et ära minna? Kuid antakse mulle kulda, siis lähed? Ei taha minna, sest süda ikka tuksub oma kodupinnal. Nii nagu ma Kreenholmis sündisin 1800 95. aastal. Ja nüüd hakkab mul vasta maikuud neljas noorus minema. Ei taha kuidagimoodi kuhugi minna. Narva on armas olnud ja ta jääb Narva armsaks. Aitäh. Teie näide on hea näide seetõttu, et Narva on igavesti noor. Tahaksin palju palju nooremate inimeste käest küsida. Kaua teie olete Narvas olnud elanud? Mina näiteks? 10 aastat. 12 25. See on juba rohkem 13 20 15. Uued narvakad. Kas te tahaksite siit ära minna? Ei taha. Nagu olen harjunud, mõtlesin juba ja kõik on omad ja ta ei tahaks ära minna. Aga võib olla ka see järgmine laul, mida te praegu laulma hakkate, kinnitab veel kord, et peale selle olete harjunud, on ka midagi muud, mis teid siin kinni hoiab? Täna on meil põhiliselt vanast ajast juttu olnud. Enamasti on nii, et me unustame halva, peame meeles hea ja teie käest, Salme, Burkina, tahtsin ma küsida, kuidas Narva tüdruk siis aega veetis, kui teie veel kunagi patse kandsite ja pimeaias jalutamas käisite? Ma mõtlen, et samuti nagu praegusedki noored. Ainult pean ütlema nii palju, et minu kaaslased rohkem tegelesid spordiga. Tantsiti nojah, siis olid vanaaegsed tantsud ka padespaan ja väga harva. Kas pimeaed teid ei puutunud, see on ju Narva vanim park ja hästi kõrgel kaldal Narva jõe tinaaias, mis mulle meeldisid korraldatud kontserdid, sinna kogunesid siis nii noored kui vanad, kes kuulas muusikat, kes jalutas, meenub üks huvitav lugu, et väike tütarlaps käis alati pakkumas lilli, osta. Tuli juurde, ütles ikka nii, ostke lilli, ostke lilli. Mina olin koos oma pingikaaslasega ka kontserdil ja ütlesin talle nii ilusasti, et tule siis meie juurde, kui mõni noormees meie kõrval on, paku siis lilli. Ta läks mõni päev mööda ja päevasel päeval just jalutasime, pimeaias juhtus meie koolivend kame kõrval olema. Ja tüdruk tuli nagu maa alt välja, ütles kohe, ostke lilli. Kuidas teie selle ütlemisega päri olete? Sest üsna sageli öeldakse ju ikka, et ei see põlvkond ei ole nii hea kui ka meie olime, kui noored olime. Ei, ma olen selle poolt, et igal põlvkonnal on oma noorus ja ei saa üldse kunagi öelda, et vaat kui meie olime, siis oli nii ja teisiti noorus ikka teeb seda, mis noorusel kohane. Ja küllap vist algab see igavene teema ka noorusest mis küll oma vormides vaheldub, kuid sisult jääb samaks. Narva linna armastama hakata ja armastada ei ole vaja nähtavasti siin sündida. Seda tõendab ka see, et siin sündis isetegevuslik helilooja Jaan Silvet. Kuidas teie lood sündisid? Alguse sai see konkurss, mis oli välja kuulutatud Narvas 66. aastal Narvas paremale laulule. Seal siis kaks mu laulu said teise koha. Ja siis sellest jätkus. Et hakata edasi tegema selle sellel alal põhiliselt õpetama akordid muusikakoolis, aga siis kõrvalt saab tehtud heliloominguga olin käinud konsultatsioonil Tallinnas ja õpetajatega siis konsulteerinud. Mu laulud põhiliselt kajastasid Kreenholmi ja siis meie kressi, millega Narva on kuulus, miks Kreenholmi, millest laulus juttu on Kreenholm ja Narva tütarlapsed, kes siin põhiliselt töötavad, neid on väga palju. Siis nemad just moodustanud selle suure suurema massi meil siin Narvas häiriksideid. Mitte sugugi vastupidises. Teie ise Narvas sündinud ei ole? Ei ole, mina olen sündinud Tartus ja põhiliselt elanud seal ja lõpetanud Tartu muusikakooli seal akordioni erialal ja siis peale lõpetamist. Mind suunati siia tööle 60. aastal, need on juba 10 aastat siin töötanud. Kas Narvas on palju musikaalseid inimesi? Mina küll mõtlen, et on palju praegu Narvas, ansambleid, orkestreid on. Neil on väga paljud, et nüüd on juba neid kultuurihoonesid ja klubisid juba väga palju. Minu meelest on vist viis või kuus isegi neid klubisid, aga siis neid ansambleid ja igasugused son veel siis kressi juures on teil igasugustel ansambleid ja siis Kreenholmi juures on ansambleid ja siis muidugi restoranid on, restoranis on ansamblid. Ja kuidas sündis see Narva valss, mida te lubasite akordionil esitada? See sündis lihtsalt juhuslikult, ütleme, vahetunni ajal algas. Hakkasin kirjutama, ma kirjutasin seda umbes kuu aega. Nii pikk vahetund, palun. Artur Rinne ütleb oma mälestustes, et Narva on tema lapsepõlve unistuste ja nooruki ea unelmate linn. Ja seda enam veel praegu, et tema kodu kodukoht asub sellest kohast, kus meie praegu istume 300 meetri kaugusel. Võib-olla natuke rohkem pärast möödunud aastal. Ma olen sündinud Juhkentalis Joaoruse, selle Aleksandri kiriku juurest siin kuskil ja elasin ja kasvasin ma esimesed eluaastad raja tänaval ülesse Roose majas ja seal ma siis tegin ka esimese kümbluse kogu riietega kuulsas solgikraavis, siis Balti keest alla jookseb Narva jõkke ja sain ka ema käest vägevad triibulised. Sest ta pidi selle talvepalitu ära viskama, millega ma seal suplesin, sest vesi on nii puhas, et see kõlbaks enam kandmiseks, see palitu. Hiljem ma elasin ja Seitsmenda Peetri lindudel tänavanurgal just vada kask juurest alla läheb. See. Ja siis muidugi mul see Narva keel on meelest Ma vaatan, Gurjev paneb küll vägevamini kui mina, temal see Narva murre, täitsa selge. Natukene muidugi ma tean, et Parusina vabrik oli seal ja parakoti priistan seda kirvisse Sautseja Pantelejevi kõrvitsa saavutada. See on mul selgesti meeles, missugused nurgad ja kraavid kõige enamik meelde jäid. Esimene, kus ma selle supluse tegin, sellepärast et hiljem, kui ma läksin kaks kuud hiljem mööda sellest kohast läksin isa viis mind juukselõikajale, siis. Ja siis ema ütles mulle pärast seda, kui ta mind porgand paljaks kooris ja ja riideid hakkas hoovi peale kuivama viima, vaatas ukse pealt tagasi, ütles, et et alla käinud inimesed on solgikraavis oma elu lõpetanud, sina poeg, algad sealt, kuhu sa küll välja jõuad, kes seda teab? Millal muusika meeldima, kas muusika hakkas mulle meeldima varakult? Ma mäletan, üks leierkastimees oli, käis väntamas väntorelit ja käis kõik hoovides mängimas. Ja siis tal oli papagoi, oli see, aga võttis kaardid, tal oli see niisugune kartoteek, kus ta ulatas nendele neidudele, kes igatsesid mehele minna igavesi, tõotusi, ahv oli sellel leierkastimehe õlal ja ta mängis väga vägevaid lugusid, seal siis ma muidugi heaks sellest ajast peale armastasin muusikat, aga ennem naabriks oli. Üks Narva tšellomängija oli Anton Roose ja tema tütar Dagmar Anton Roose mängis kinos Illusia või nimetati, mängis tšellot ja oli niisugune peal. Ja, ja siis Taagi oli tema, kes gümnaasiumis õppis klaverit ja siis nad pühapäeviti mängisid ikka kokku, tavaliselt Taagi tüdines ära, lõi klõpsti kaane kinni ja, ja vana saagis üksi heliredelid, mina tegin ka siis omale, võtsin ahjuroobi ja tuletangid ja hakkasin ka saatma. Tšellot tähendab esimese laulu muidugi, mis ma õppisin ära, oli mis ema õpetas ära, see oli Ma tulen taevast ülevalt ja millegipärast ma ei saanud aru selle kohu kohutav vastuolu sisu ja vormivajaduse pärast seda lauldud tuli mul kuuse ääres põrandal maas, ise karjud. Ma tulen taevast ülevalt. Hiljem toodi meile grammofon, siis mulle üks laul hakkas väga meeldima, eriti emale, jah, mis emale kõik meeldis mulle ka paratamatult juba ja tema armastas seda laulu, selle laulu nimi oli üks romanss krüsanteem ja mina muidugi viisist sain kohe jagu, aga sõnad käisid üle mõistuse. Seal ikka armastusest ja mina olen seda asja ja suudlused ja mis seal olid ja petetud armastuse või hiljem üliõpilaste seltskonnas. Muidugi, 15 aastat hiljem ma kuulsin seda laulu ja siis mõtlesin, et ma õpin ta oma ema mälestuseks ära ja tegingi seda, võttis sinna aega sellest kuulmisest kuni äraõppimisega umbes 50 aastat, aga ta mul selge, nüüd see laul jah, uksekellasid laulnud. Nonii taas küüna. Armastaabine damage õhuke, sest siin see kui see siirduva asu Sõnade. Ulada töö. Ta oli see. Ma. Külmaverelise. Ja siis raha. Kui esimesed triibulised, unustatud pea poiste põnevaid mõtteid täis, mis sellest ajast meelde jäi? Muidugi, triibulised on need, kus sul aru pekstakse, kõige selle lihtsama koha pealt pähe. Teised triibulised, Enn, kust peast hakatakse allapoole taguma ja seda juba õpetab elu, nagu isa ütles mulle, et need pidid oma vitsad olema, need on need kõige valusamad Narvast. Ma ei ole ühtegi halba mälestust kaasa oma ellu viinud, siis muidugi pimeaias esinemised, kui me olime noored Orkester oli ja siis oli üks flöödimängijast Slutsk, see käis ikka mind kutsumas esinema sinna ja need olid mul väga meeldivaks selles mõttes, et Narva rahvas on juba varajastest aegadest peale olnud teatriarmastaja. Nii kui me võtame Alfred Salliku, Raimund kulli, Karl Otsa Alberti Üksiku, Mari Möldre, Salme Peetsoni ja nende kaudu, kes sõitsid Tallinnasse, muidugi Gurjev, kes siinsamas istub juures, olijatest ei räägita, kõik lauluarmastaja rahvas ja muusikaarmastaja rahvas. Ja muidugi selles mõttes on sündmused mulle ikkagi seotud kõik selle muusika ja lauluga. Meeldivaks said mul pimeaias neid esinemisi, kus ükskord mind isegi sisse ei tahetud lasta. Üks väga ilus tütarlaps oli ukse peal ja ma tahtsin sealt mööda minna, tegin ennast tähtsaks, et ma olen nagu solist, aga ta ei tundnud, härrased, nii kena noormees ei taha piletitki osta. Mis see 10 senti teil nüüd loeb? Ja siis ma ütlesin, et ma esinen siin, te olete juba neljas, kes niimoodi räägib. Ja ei aidanud ja tuligi osta ära siiski Vigala realism laul, mida ma laulsin sel ajal, kui ma olin nii noor, et mul olid kõik juuksed peas, kõik hambad suus ja ma kaalusin ainult kaks kolmandik enda praegusest kaalust. Reeglina. Doonori. Seltsu saga saare usk on üksi. No mehed seega. Me ei oska enam ei jääks, aga aga ma olla. Soovoolu. Narvakad näitlemist armastavad alati nooruslikult on näidelnud, mänginud ja elanud elus juba teile kõigile tuttav Richard Kits, Öelge, palun, kuidas vanasti näitemängu tehti? Aastas 12.-st see oli, kui kalevivabriku koolimajas käisin, hakkasin kapsapeast peale kohe isana. Sealt muidugi siirdusin juba 15 aastaseks. Läksin võitja, olin seal, mööbel, nii nagu öeldakse, näitejuht ütles. Vot õhtul kell kuus on proov, tegime proovi ilma jututa kella kolme ööseni. Kell neli oli tarvis Georgi vabriku minna lõnga viskama. Kas teie olete ka noorte osi mänginud, näiteks noorte osi on mul väga raske mängida sellest, et ma väga olen pikaldane vajades alke. Missugune kõige vanem osa on olnud teil, minul. Ikkagi mängite nooremaid norm ja see oli siis, kui mul 55 aasta juubel oli, aga nüüd tuleb tänavu kevadel 75 aasta sünnipäev ja 55 aasta näitelaval ja esimene Emai ühe hoobiga. Löön kolm kärbest. Vaadake, proovige teie, noormees lüüa. Millega seostub teie järgmine laul? Teie mõtetes? Narval tehti näiteks. Kas Narvas oli hämarvalgeid õhtuid? Kas on selleks eriline koht, kus tänapäeval jalutamas käiakse, kunagi oli pimeaegade, kuulete, eks praegu ole ka pimeaed, kus kohas jalutamas käiakse. Olla valge, nüüd. Ei ole siiski, ta on ikka pime. Nii nagu ta oli vanasti pime, on ta nüüd ikkagi nii, et muutunud on pimeaias jalutajad. Aed on jäänud samaks. Ma palun, Viktor Gurjev, millal teie Narva maha jätsite? 1000 10 seitsmendal aastal kui minust sai kutseline muusikamees ja ma sõitsin Tallinna sel ajal väga populaarsesse Kirillovi nimelisse kvintetti, milles ma mängisin siis kuni 1000 941. aastani 1000 941. aastal. Nii nagu tuhanded ja kümned tuhanded noored, ma olin mobiliseeritud ja koos teistega sõitsin tagalasse. Päris laulja elukutse algas mul tegelikult seal ma olin nende õnnelikude seas, keda üle terve Suur-Uurali otsiti üles kutsuti ka mind Jaroslavli, kus olid Eesti riiklikud kunstiansamblid. Seal algas minu tegelik laulja kutse meelde jäänud. See et ma oma lauluga pidin meelt lahutama sõjameestele, haiglates ja nende seas mitmele narvakale, keda ma kohtasin Kalinini haiglates ja hospidalides laulda oli vaja nendele hästi ja hästi optimistlikult, kuid süda sealjuures oli muidugi raske. Tagasi 44. aastal septembris, meie rong tuli läbi Narva Narvas me olime rong peatus, mõned minutid oli hommikune videvik. Täit pilti Narvast ei saanud. Aga see, mis jaama ümbruses oli, see oli muidugi kohutav. Ja ainuke, mis tol korral. Ja nagu hiljem, kui ma juba uuesti tulin tagasi Narva vaatama, ainukene, mis oli, oli terve, oli vene kirik siitpoolt näha ja nii esimene kohtumine Narvaga oli mul raske. Kuidas Narva teid nüüd vastu võetud eriti nii soojaks tundeks on, et Narva on ju kohutavalt kasvanud kasvanud ilusaks ja näib, et ta läheb veel ilusamaks ja võib-olla võiks võrrelda nii, et Narva nüüd võtab mind vastu noorena. Aga mina tulen Narva juba vanemana. Ja seoses võib-olla selle mõttega ma laulan teile ühte romansi. Kutsun härmatis. Ja palun veel. Missugusena näeb endine narvakas nüüd tänapäeva Narvat. Kui nüüd võrrelda tänast Narvat Vana-Narvaga ja võib-olla veel hästi hästi Vana-Narvaga siis me teame, et Narva on ju ajaloos tuntud linn millest aastaid ja palju-palju aastaid järjest on see Narva Narva linn seotud sõdadega. Praegune Narva tänapäeva Narva on muidugi midagi muud. Kuigi me oleme Narvast eemal, aga me olemegi tänapäeva inimesed, me teame, mis Narva endast kujutab. Me teame, milliseks on kasvanud Kreenholm, ta on mitte ainult üleliidulises ulatuses vaid teda tuntakse ka rahvusvahelises ulatuses. Me teame, et Narva mööblivabrik toodab sellist toodangut, mis on nõutav kõigi meie tähtsamate asutuste ja organisatsioonidele. Ja kõige tähtsam on muidugi see, et Narva toodab praegu elektrit niivõrd palju, et isegi näete, täna meil siin kõik kuus uljad, oleme nagu särtsu täis. Ja tahaks nüüd juba laulda ja rääkida ainult hästi lõbusatest asjadest. Ja kui nii, siis lubage, et ma laulan natukene lõbusama laulu ja nooruslikku laulu. Ja. Kassi niikuinii. Geeni saada. Täna on rääkinud põlised narvakad hakkad, kuid, et teada saada selle inimese arvamust, kes on Narvas elanud alles mõni kuu siis tulen hästi saali lõppu. Johannes Paudi jutule, kes praegu töötab balti elektrijaama remonditsehhi insenerina ja ühtlasi ka parteibüroo sekretärina, mis on siis Narva nooruse põhjuseks vana linna nooruse põhjuseks. Mida arvate? Ajaloolised andmed räägivad sellest, et pärast teise maailmasõja lõppu oli Narvas kaks inimest, praegu on meid 60000. Ma tundsin huvi elanikkonna vanuselise koosseisukohta ja sain teada, et pool elanikkonnast on noorem kui 25 aastat. Siit võib julgelt öelda, et Narva on noorte linn näiteks kas või seegi, et 10000 tähendab üks kuuendik Narva elanikkonnast on õpilased siis ka see iseloomustab Narvat kui nooruse linna, et möödunud aastal peeti siin maha 560 pulmapidu. Mitte üksi ainult elanikkond ei iseloomusta Narva noorust. Seda iseloomustavad väga ilmekalt uued kasvavad elamuterajoonid ja linna kohal kõrguvad kraanad. Möödunud aastal. Linna elanikkond sai ligi 40000 ruutmeetrit uut elamispinda. Linna elanikkond kasvas möödunud aastal võrdlemisi jõudsalt 3500 inimest. Ümmarguselt öeldes võib öelda juurdekasvuks, kas iive on probleem Narvas või mitte. Kogu aeg kasvab. Tähendab probleemi ei ole, ei tohiks olla palju joodi, näiteks on teil neid andmeid ja selle kohta on muidugi võrdlemisi huvitavad andmed, päeval võtsin nii paberi ja pliiatsi, arvestasin välja näiteks liha ja vorstisaadusi vist küll mitte kuskil mujal ei sööda nii palju kui meil siin Narvas. Kui kilomeetriteks ümber arvestada, siis näiteks vorstisaadusi 620 kilomeetrit ühe aastane jooksu Süüakse juuakse ja muidugi tehakse ka tööd mehiselt ja praegu käibki niisugune väike kemplemine, igaüks enam ei lepigi sellega, et Narva on ainult tekstiilitootjate linn, energeetikud pressivad kõvasti peale, võib juba nii julgelt öelda, et Narva on tekstiilitootjate energeetikute ja kindlasti muidugi ka üheaegselt ehitajate linn. Aitüma. Usun, et kõikidel on täiesti selge, miks Narva nii noor on. Ja hea meelega tahaks kõikidele uutele narvakatele soovida, et nad uuriksid Narvat sama põhjalikult sama detailselt kui praegune kõneleja. Et ümmargust lõppu teha. Küsiksin veel Artur Rinnelt, kas tema unistused on täide läinud? Konkreetne ja lühike vastus rohkem kui täide läinud. Seepärast ma olin nii väikemeest, ma julgen nii palju unistadagi, kui veel täide läinud. Missuguses Eesti linnas ei ole veel Artur laulnud? Seda linna ehitatakse praegu nimi, pole teada. Kas Narva neiud on sama toredad ka nüüd, kui olid. Ja lõpuks selle laulu nimi on Ridi-radi-rutt ja asi ongi mutt. Kas. Ta reaalselt. Lubage mulle paar sõna väga rõõmustav, väga meeldiv õhtu oli. Ja nüüd hea meel on mõelda selle peale, et inimesel on olemas selline võime nagu on mälestused Side, mis seob inimesi, erinevate generatsioonide, erinevate põlvkondade inimesi, mälestused, mälestuste mälestused ja mälestustega kaasas käivad kujutlused ja kui kujutada ette neid kasvõi teidki täna siin kõiki siis tekib tahes-tahtmata selline vallatu kujutluspilt, et näed kõikide silmades sellist noort sädelevust ja poisipõnnid kõik põlvpükstes ja tüdrukutirtsud lühikestes kleitides lasevad ringi ja, ja, ja kindlasti mõnigi poisipõnn kasvõi näiteks mul tuleb meelde, üks moment Bibavo juures lükkab nina kassaluugist ülespoole, küsib, et tädi, kas täna lõvi pilti on? Need mälestused on, mis on sidunud meid ja seovad aegadest aegadesse ja loodame, et see tänane kohtumisõhtu siin ei jää mitte viimaseks. Suur aitäh teile. Nagu ikka öeldakse. Paluks siis mäletada seda väikest lahvat palju tänu. Ja tahaksin kõikidele koosolijaile põlistele, narvakatele, uutele ja endistele narvakatele öelda. Suur suur aitäh, kes ei põlanud vaeva külma ilma tuult ja aitasid tänast õhtut sisustada ja hubaseks mugavaks muuta.