Toatüdruk, Katja tuli väga kohkunud näoga tuppa. Seal on jumal teab mis laste asjad Philip olla, kümmekond inimest trügis uksest sisse ja kõik purjus kipuvad vägisi siia, ütlevad, et Rannuaalsin jääd, teie pidite ise teadma. Õige Gadja lasenat, kõik kohe sisse. Kas tõesti kõik lipuna? Nii koledad mehed, jube, kohe, kõik, kõik asjad ära karda. Viimane kui üks, lase sisse. Muidu tulevad sinust hoolimata. Kuula, kuidas nad seal juba käratsevad, nii nagu ennist. Härrased, te panete, võib-olla tahaks, pöördus ta külaliste poole, et ma teie juuresolekul säärase seltskonna vastu võtta. Mul on väga kahju ja ma palun vabandust, aga see on vajalik. Ja ma tahaksin väga, et teie oleksite selle lõpplahenduse tunnistajaks. Aga muide, nagu soovite. Külalised jätkasid imestamis sosistamist ja pilkude vahetamist kuid nüüd oli küll täitsa selge, et see kõik on ette plaanitsetud ja korraldatud. Ja et ma seda asja lipuna, kes on muidugi hulluks läinud, ei lase ennast eksitada. Kõiki vaevas koletu uudishimu. Ja ega siin polnudki kedagi heidutada. Kõigest kaks daami oligi Darja Aleksejev na krapsakas ja elus mõndagi näinud naine, keda oli raske Kohvetama panna ja vaikiv, imeilus tundmatu. Kuid vaikiv, tundmatu vaevalt midagi taipas. Ta oli võõrsilt tulnud sakslanna ja ei mõistnud vene keelt. Peale selle oli ta vististi niisama rumal kui ilus. Ta oli seltskonna uudiseks juba kombeks saanud kutsuda teda teatava ringkonnaõhtutele üliuhke, tualeti ja soenguga, mis oli nagu näituse jaoks mõeldud ning panna istuma nagu ilusat pilt. Et peoõhtut testida. Just nii, nagu mõned toovad oma õhtute puhul tuttavatelt üheks korraks mõne maali, vaasi, raidkuju või kaminas sirmi. Mis meestesse puutub, siis oli Tits näiteks Rangoolzini hea sõber ja Fer tõstja, tundis ennast kui kala vees. Mangaan ja polnud ikka veel toibunud, kuid tundis ähmaselt tungivat põletavat tarvidust oma häbipostis lõpuni seista. Muldvana õpetajad, kes suurt midagi aru ei saanud, mis toimus, oli nutu äärel ja värises sõna tõsises mõttes märgates ebatavalist ärevust ümberringi jaganast äsja Philip panna käitumises, keda ta jumaldas nagu oma lapselast. Aga ta oleks ennemini surnud, kui sellisel momendil lahkunud. Mis puutub Afanasjevi mütsi, siis poleks tema muidugi võimudel sedalaadi seiklustega kompromiteerida, aga ta oli liialt huvitatud asjade käigust, olgugi et need olid võtnud nii hullu pöörde. Pealegi oli ennast asja Filippov nal tema kohta pillanud paar säärast lauset, et võimatu oli asja lõplikult selgitamata ära minna. Ta otsustas istuma jääda, nüüd juba täiesti vaikida ja ainult pealtvaatajana esineda, mida nõudis muidugi ka tema väärikus. Ainult kindral Jepandsin, keda nüüdsama oli solvatud, temalt kingituse, nii hoolimatu ja naeruvääristava tagasiandmisega võis nüüd muidugi veel rohkem solvuda neist ebatavalistest egotsentrilise ustest ja kas või raboolsini saabumisest. Niikuinii oli temasugune mees juba küllalt madalale laskunud, kui ta istus Gibsoni ja Fardošenkoga kõrvuti. Ja kõigest, mida kire jõud võis teha, võis lõppude lõpuks jagu saada au ja kohusetunne, oma aukraadi ja tähtsuse tunnetamine ning üldse lugupidamine enese vastu. Nii et Ravoolzin oma kambaga oli igatahes tema ekstsellents juuresolekul mõeldamatu. Ütles nost asja Flituna kohe vahele, kui kindral oma deklaratsiooniga algust tegi. Mul ei tulnud, see meeldisid. Aga te võite kindel olla, et ma teie suhtumist ette aimasin. Kui sa tõid ninaga solvab, siis ma ei hakka teile peale käima ega teid kinni pidama. Kuigi ma väga sooviksin just teid praegu enda lähedal näha. Igatahes ma tänan teid väga teie tutvuse ja meelitama tähelepanu eest, aga kui te kardate? Lubage staaesseffelleeponna, hüüatas kindral Rüütel liku suuremeelsuse tuhinas. Kellele te seda räägite? Puhtast kiindumusest jään ma nüüd teie kõrvale ja kui on näiteks mingi hädaoht, pealegi ma tunnistan, et ma olen ütlemata uudishimulik. Ma tahtsin ainult selles mõttes öelda, et nad rikuvad vaibad ära ja viimati lõhuvad midagi. Ja üldse poleks neid minu arvates sugugi siia tarvis panna. Ravhoosin ise kuulutas sümptom, mis te arvate, Afanassivanants jõudis kindral veel rutuga sosistada. Ega ta pole äkki hulluks läinud? E tähendab mitte kaudses, vaid päris arstiteaduslikus mõttes, mis. Ma rääkisin teile, et naste asja see lipp on, tal on selleks alati kalduvusi olnud. Sosistas Afanasjev targu vastu. Ja peale selle palavik. Rabooseni jõuk oli peaaegu samas koosseisus kui ennist päeval. Juurde oli tulnud vaid üks põhja läinud vanamees, kes oli omal ajal olnud mingi paljastava sopalehetoimetajad, kellest teati rääkida, et ta oli oma kuldhambad panti pannud ja maha joonud. Ja siis erualamleitnant ametilt ja kutsumuselt päevase rusikatehe täielik võistleja, keda õieti keegi Lamborghini jõugust ei tundnud, kes võeti tänavalt kaasa Nevski prospekti päiksepoolsel küljel möödujaid tülitas ja bestushemmarlinskywanerliku stiilis toetust palus salakavala põhjendusega, et tema ise olevat. Mõlemad võistlejad suhtusid teineteisesse kohe vaenulikult. Ennistine rusikatega isand pidas palu ja vastuvõtmist jõuku koguni endale solvavaks olles loomult sõnagi urises ta vaid aeg-ajalt nagu karu ja vaatas sügava põlastusega enda ümber lipitsevat nurruvad palujat, kes osutus seltskondlikuks ja viisakaks inimeseks. Pealtnäha tõotas alamleitnant asja õienduses ennemini osavuse ja kadedusega sihile jõuda kui ihu, Rammuga ja kasvultki oli ta väiksem kui rusikatega isanda peenetundeliselt hoidudes lausa vaidlusse astumast, kuid koledal kombel kiideldes oli ta juba mitu korda vihjanud inglise poksi paremustele osutudes seega täitsa puhtaks läänlaseks. Rusikatega isand ainult muigas põlglikult ja halvustavalt sõna Box peale ilma et temagi oleks võistlejat avaliku väitlusega austanud, näitas või õigemini esitas ta omal poolt vahel nii poolkogemata ühe täiesti rahvusliku argumendid tohutu rusika, tsoonilise pahtliku, Ruskete karvaudemed kaetud rusika. Ja kõigil oli kohe selge, et kui see sügavalt rahvuslik argument kindlalt mõnd objekti tabab, siis ja tõesti ainult märg plekk järele. Absoluutselt pehmeid ei olnud nende seas praegugi tänuna koolseni vastavatele pingutustele, kes päev otsa oli silmas pidanud äsja Filippov na poole minekut. Tema ise oli jõudnud peaaegu täiesti kaineks saada, kuid oli see-eest mõistusekaotuse äärel kogu selle hirmsad ja tema elus ainulaadse päeva jooksul vastu võetud muljete tõttu ainult ühte oli ta pidevalt meeles, mälus ja südames hoidnud iga minut iga hetk sellele ühele oligi ta kulutanud kogu aja kella viiest pärastlõunat kuni kella 11-ni otsatus ahastuses ja erutuses rännates kindralite skoopidega, kes olid ka peaaegu hulluks minemas tormates nagu meeletutena nõudmisel ringi. Aga 100000 rubla sularahas, millele nast asja Filippo manna kaude irooniliselt ja üsna uduselt oli vihjanud, saadi siiski kokku nii kõrge protsendi vastu, et isegi piiskop häbenes sellest kindraliga valjusti kõnelda ja tegi seda sosinal. Nii nagu enne tulijale koolzin nüüdki kõige ees. Teised liikusid tema järel täiesti teadlikuna, oma üleolekust, aga siiski veidi peljates peamiselt ja jumal teab, miks, kartsid nad nast asja. Filippov, Nat osa neist mõtles koguni, et nad kõik lendavad silma, pilt trepist alla. Nii mõtlejate hulgas oli ka moekas südametevallutaja Saliooslas teiste eelkõige rusikatega isanda suhtumine nast asja Filippo klasse, ehkki mitte avalikult, vaid oma südames oli äärmiselt põlast isegi vaenulik. Ja tema juurde tuldi nagu rünnakule. Kuid kahe esimese toa suurejooneline sisustus, ennekuulmatut ja ennenägematud asjad, haruldane mööbel, pildid, tohutu suur Veenuse kuju. Kõik see äratas neis vastupandamatut, austust ja vaatajaid, koguni hirmu. See muidugi ei takistanud neid vähehaaval juleta uudishimuga Rogosinski kannul salongi trügi vastu. Aga kui rusikatega isand palu ja, ja mõned teised märkasid külaliste seas kindral Jepanšinit sai nende julgus esimesel pilgul niivõrd otsa, et nad hakkasid koguni tasapisi teise tuppa taganema. Lebedev oli üks julgemaid kindlamaid ning sammus peaaegu Rakoosiniga kõrvuti, mõistes väga hästi, mida tähendab õieti miljon 400000 puhtas rahas ja 100000 praegu kohe käes. Peab küll märkima, et kõigil neil, kaasa arvatud asjatundja Lebedev ei olnud täit selgust oma tegevuse piiridest ja ulatusest. Kas neile nüüd ikka tõepoolest kõik lubatud või ei. Lebedev oli ajuti valmis vanduma, et olla tundis aga aeg-ajalt häirivat vajadust meenutada igaks juhuks endamisi mõningaid eeskätt julgustavaid ja rahustavaid seaduste kogu sätteid. Raboolsinile Endale mõjus nast asja Filippanuna salong vastupidiselt võrreldes kõigi tema kaaslastega. Vaevalt oli portjäär kõrvale lükatud, kui ta näginast asja Filippov, Nat ja kõik muu lakkas tema jaoks olemas, nii nagu ennist päevalgi isegi rabavamalt, kui päeval ta kahvatas ja seisatas hetkeks võis oletada, et ta süda tagus hirmsasti. Arglikult ja kohmetult vaatas ta mõni hetk ennast asja Filippunnat silmi temalt pööramata. Siis astus ta korraga, nagu oleks ta täiesti aru kaotanud peaaegu vankudes laua juurde teel põrkas staaptiidseni tooli vastu ja tallas oma suurte poriste saabastega vaikiva saksa kaunitari toreda helesinise kleidi pitsäärist ent ei vabandanud ega märganudki seda. Laua juurde jõudes pani ta sinna ühe imeliku asja mida ta oli juba salongi tulles hoidnud kahe väljasirutatud käe vahel enda ees. See oli suur, umbes kolme verssoki kõrgune ja nelja vers sokipikkune, kõva ja kantis börsiteadete sisse mässitud paberipakk mille ümber oli igast küljest tugevasti ja kaks korda risti-seotud nöör selline, mida seotakse ümber suhkrupea. Seejärel jäi ta käed ripakil, sõnagi lausumata seisma, just nagu kohtuotsust oodates. Rõivastus oli tal täpselt sama, mis ennegi, ainult kaelas oli täitsa uus, ererohelise ja punasekirju siidrätik ja selle küljes tohutu suur sitikakujuline briljantnõel. Parema käe räpases sõrmes oli raske briljantsõrmus. Lebedev peatus umbes kolme sammu kaugusel lauast. Teised, nagu öeldud, kogunesid vähehaaval salongi kakatsia ja pasha last asja panna. Toatüdrukud jooksid sügava hämmastusega hirmuga kõrvale lükatud partjääride vahelduvad. Mis see on? Küsis nast asja Filippov nal, kui ta oli ragoordinit natuke aega ainiti ja uudishimulikult silmitsenud ning osutas pilguga pakki. 100000 vastas too peaaegu sosinal. Pidasika sõna- kangenees. Istuge palun siia sellele toolile, ma ütlen teile pärast midagi, kes teiega kaasas on. Kogu endine jõuk, noh, las tulevad sisse ja istuvad näiteks sinna sohval ja seal on veel teine sohva seal kaks tugitooli. Kas nad ei taha? Tõepoolest läksid mõned hoopis kohmetuks, taganesid teise tuppa ja istusid sinna ootama. Mõned aga jäid salongi ja võtsid pakkumise peale istet, ainult et lauast eemal rohkem möödur. Ühed tahtsid ikka veel mõnevõrra tagaplaanile jääda, teised said kord-korralt ja kuidagi ebaloomulikult kiiresti julguse tagasi. Carogos istus kätte näidatud toolile, kuid mitte kauaks. Ta tõusis varsti püsti ja ei istunud kenama. Pikapeale hakkas ta külalisi nägemine silmitsema. Kanjat nähes muigas ta sapiselt ja sosistas endamisi. Kassal. Kindralit ja Afanasjev andsin, vaatas ta ilma mingi piinlikkuseta ja ka ilma erilise uudisimata. Kui ta aga nast asja Filippov na kõrval vürsti märkas, ei suutnud ta tükil ajal temalt pilku pöörata. Olles äärmiselt imestunud ja võimetu endale sellest kohtumisest selliselt aru andma. Võis oletada, et ta hetkelt diviibiski päris unes. Peale kõigis selle päeva vapustuste oli ta ju kogu eelmise öö rongis mööda saatnud ja olnud ligi kaks ööd-päeva magamata. Siin on 100000, härrased, ütles ennast asjasselipuna väljakutsuvalt pöördudes mingi palavikuliselt käsitusega kogu seltskonna poole. Näete siin selles määrdunud pakkis mõne tunni eest kis endasse mees nagu hull, et toob mulle õhtul 100000 ja ma ootasin teda kogu aeg. Ta kaob, mind, alustas 18-st 1000-st, hüppas siis äkki 40-le ja siis lubas need 100000 ja pidaski sõna, uh, kui kahvatud aun. See kõik sündis päeval laaniakese juures. Mina sõitsin tema emale külla oma tulevasi omakseid vaatama, aga seal karjus tema õde mulle otse näkku. Kas siis tõesti keegi seda kõlvatud siit välja ei viska? Sülitasin kanjale oma vennakesele vastu vahtimist. Ei, täitsa tüdruk asjasse lipporna, sõnas kindral etteheitvalt. Ta hakkas asjast natuke aru saama omal moel. Mis on kindral, ei ole viisakas või mis need keskmine? See oli täiesti lihtsalt rumal Alpused prantsuse teatriloosis istudes esimese rõdu ligipääsmatud voorust kehastasin kõikide eest, kes mind viie aasta jooksul taga ajasid nagu metsloom ära jooksin ja uhke süütuse näo pähe tegid. Näete, teie endi silme all tuleb mees ja paneb 100000 lauale pärast viit aastat voorusliku elu. Ja kindlasti on meili patroikad ukse ees ja ootavad wind. 100000 on siis minu hind. Kaaniat Ma näen, sa oled mulle veel praegugi vihane. Kas sa siis tõesti oleksid mind oma perekonda tahtnud? Mind lobaalsenile parast paarilist seal kuulsin teda, vürst ennist ütles. Ma ei öelnud, et te olete rognoosidele paras paariline. Te ei ole seda, ütles vürst väriseva häälega. Asja, kullake, jätke järele, kallis, jätke järele. Ei suutnud tarialekseena seda enam kuulata. Kui nad on su elu nii raskeks teinud, mis sa neist hoolid? Ja kas sa tõesti tahad säärasele kaasa minna? No olgu pealegi, 100000 eest, jah, 100000 on kõva raha, aga sina, võta see 100000 vastu ja ajada minemast, just nii peab nendega ümber käima. Mina näitaksin küll sinu asemel neile kõigile nad tõepoolest. Darja Aleksejev na rääkis end lausa vihaseks. Ta oli hea südamega naine ja täielik tundeinimene. Ei maksa vihastada, tariaadiks eelneb, muigas laste asja Felituna. Ega mina ju viha pärast ei räägi, kas ma siis Rogoolzinile midagi ette heidan. Aga ma ei saa tõesti aru, kuidas ma ise võisin korraga nii Alt olla, et tahtsin ausas perekonda elama minna. Ma nägin plaania, ema, suudlesin talvel kätt. Aga seda Pilamist seal sinu kodus. Plaaniad tegin ma meelega. Ma tahtsin viimast korda proovida, kui kaugele sa oled valmis minema. Ja ma sain tõesti imestada. Sinust võis kõike oodata, aga seda siiski mitte. Kuidas sa võisid mind naiseks tahta, teadis, et tema seal kingib mulle need pärlid ja seda peaaegu sinu pulmalaupäeval ja mina võtan vastu. Ja siis veel Rogozin ta kauples, mindi ju sinu omas kodus ema ja õe juuresolekul. Aga sina tulid pärast ikkagi kosja. Äärepealt oleksin õegi kaasa toonud. See oli siis tõsi, mis sinu kohta ütles, et sa ronid kolme rubla pärast käpuli Vassili Saarele? Ronib küll, pomises Rogozin äkki tasakesi, kuid üpris veendunud ilmel. Oleksid sa veel nälga suremas, aga sa saad ju head palka, nagu ma olen kuulnud. Ja peale kõige muu häbile lisaks veel vihatud naine majja tuua, sest sa vihkad mind, ma tean seda. Ja nüüd ma usun, et inimene võib raha pärast tappa. Nüüd on ju kõiki haaranud selline ahnus nii suur rahahimu, et lähevad päris pööraseks. Ise alles laps aga kipub juba liigkasuvõtjate kilda või mässib habemenoa ümber siidi, seob kinni ja lõikab sõbral tasakesi selja tagant kõri maha nagu lambal. Ma lugesin hiljuti. Küll sa oled alatu. Mina olen kõlvatu, jah. Aga sina oled veel hullem. Tollest lillekimbu mehest ma ei räägigi. Kas olete tõiendastes Phillip? Lõi kindral tõelises ahastuses kahte kätt kokku. Võidu, nii õrnatundeline, nii peene vaimuga ja nüüd väherdule ööl mäe Herdules teel. Ma olen praegu purjus, kindral hakkas asja, Filippov äkki naerma. Pean pidu. Täna on minu päev minu aupäev minu suurpäev vahel seda ammu oodanud. Tariliseerina, kas sa näed seda lillekimbu veest? Vaata seda, mis aga meil ja seal ta istub ja naerab, meid. Ei naera. Lasteaias oli panna. Ma kuulan ülima tähelepanuga vastast otski väärikalt. Ütle nüüd, mis seest mõrda, piinasin tervelt viis aastat ja ei lasknud teda vabaks. Kas ta oli seda väärt? Ta on lihtsalt niisugune, nagu peab olema. Tema meelest olen mina veel tema ees süüdi, ta andis hea kasvatuse, pidaski krahvinnat, nii palju raha pani hakkama, ostis mulle juba maal ausa mehe välja ja siin veel Ingaaniakese. Ja mis sa siis mõtled? Ma ei elanud need viis aastat temaga, aga raha võtsin temalt ikka vastu ja arvasin, et mul on õigus. Jumala valesti, sain asjadest aru. Sina ütled, et võtta 100000 ja kihutab minema, kui on vastik ja ongi vastik. Paneksin ammu võinud mehele minna ja palju paremale kui ka. Aga see on kõik nii kole, vastik. Ja milleks ma need viis aastat oma elust vihakandmise peale raiskasin? Rusud või mitte? Nelja aasta eest mõtlesin ajuti, et võiks ehk tõesti minnova Afanassi Ivanovicile. Ma mõtlesin seda puhtast õelusest. Paljugi, mis mul siis peast läbi käis, aga tõesti ma oleksin teda sundinud Taise, palus Carlose, usud või ei? Valetus küll muidugi, aga ta on ju nii, maias ei suuda vastu panna. Pärastpoole hakkasin tänu jumalale mõtlema, kas ta väärib üldse sellist vihkamist. Ja siis läks ta mulle nii vastikuks, et kui ta oleks mu kätt palunud, poleks talle läinud. Ja tervelt viis aastat Alpi sind niiviisi maha? Ei, ei, parem lähed juba tänavale, kus on õige koht. Kas lähedrolooseniga pillerkaari pidama või hakkan homne päev pesunaiseks, sest mul pole jusseljaski midagi, mis oleks minu oma. Lähen ära ja viskan talle kõik kätte viimase kui kaltsu. Ainult, kes mind puupallina võtab, näe küsikaanialt, kas ta võtab isegi särdosson hõivata? For tõesti on ka, võib-olla küll ei võta seda asja seal ja kuna ma olen otsekohene inimene, ütles seal tõstšenko vahele, aga mürsk võtab teie muudkui istutajad, kurdate, aga vaadake korraks vürsti, mina pean teda juba tükk aega silmas. Last asja, Filippov pöördus uudishimulikult vürsti poole. Tõesti? Küsis ta. Tõesti, sosistas vürst. Võtate nii nagu ma olen, ilma kopikate? Võtan asjasse lipagna, uus lugu, valmis, pomises kindral. Seda võis oodatagi. Vürst vaatas teda silmitsi vale naste asja, Filippov nale nukra, tõsised ja läbitungiva pilguga otsa. Üks ikka leidus, ütles nast asja Filippov, nad pöördudes äkki jälle Darja Aleksei poole ja tõesti, heast südamest ma tunnen teda. Leidsin veel heategija. Aga võib-olla on see tõsi, mis, räägitakse, et ta on sedasi. Mismoodi sa elama hakkad, kui sa juba praegu oled nii armunud, et võtad Rogoordini oma vürsti naiseks? Ma võtan teid kui ausat naist tõsta asjad, Philip panna mitte Rogozin oma, ütles vest. Kas siis mina olen aus ja? Seon romaanidest pärit kullavürst seonduv, vana jamps, aga nüüd on maailm targemaks saanud ja see kõik on mõttetu. Ja mis naisevõtja sina oled, sul on endal veel hoidjat vaja. Vürst tõusis püsti ja sõnas väriseva arglikul häälel, kuid ometi sügavalt veendunud inimese ilmega pai teha, midagi laste asjad, Philip panna. Ma pole midagi näinud, teil on õigus. Aga ma. Ma usun, et teie teete minule au ja mitte mina teile. Mina pole mitte midagi. Aga teie olete kannatanud ja sellisest põrgust puhtana välja tulnud see tähendab palju. Millest te siis häbenete ja tahate Rogozin kaasa minna, sealsed palavik? Te andsite härrad otsusele 75000 tagasi ja ütlete, et jätate kõik, mis teil on siia paika. Seda keegi teine siin. Ma ei luba kellelgi teie kohta ühtki sõna öelda lasteaia Philip panna. Kui me vaesed oleme, siis ma lähen tööle. Viimaste sõnade puhul kuuldus seal tõstseenbjal Lebedevi iitsitamist ning isegi kindral ümatas midagi suurest pahameelest. Kitsem ja dotski muigasin tahtmatult, kuid hoidsid end siiski vaos. Teised ajasid imestusest suud ammuli. Aga võib-olla me ei olegi vähesed, vaid väga rikkad. Asja seletame, jätkas vürtsuslik argliku häälega. Kindlalt ma küll ei tea ja kahju, et ma pole tänase päeva jooksul veel midagi teada saanud. Kuid ma sain Šveitsis kirja Moskvast kelleltki härra salaskinilt ja tema teatas mulle, et mul oleks nagu väga suur pärandus saada. Vot siin see kiri on. Vürst võttis tõesti taskust kirja. Märkidel sonib ümises kindral. Tõeline hullumaja. Hetkeks sugenes vaikus. Te ütlesite, et kiri on Salazginelt püsis kitsam. Aa, see on avaringkonnas hästi tuntud inimene. Ta on väga tuntud asjade ajaja ja kui tema teile tõesti teate saatis, siis võite seda täiesti uskuda. Õnneks tunnen ma käekirja, sest hiljuti oli mul asjaajamist. Kui te annaksite mulle näha, siis ma võiksin teile midagi öelda. Vaikides väriseva käega ulatas vers talle kirja. Mis see siis on? Mis see siis on, hädadses kindral, vaadates kõigile kordamööda otsa nagu poolsegane. Kas tõesti? Ära tuus?