Prantsusmaa lossid, kas pole säiks müstiline saladustest tulvil galerii? Kunagi nii suletud maailm oma salasepitsuste, võimuvõitluste, armulugude ja mürgiannustega aeg toob kõik päevavalgele. Kuningannale valgustkartvat saladused, kuninglik favoriidid, intriigid, vandenõu ja muidugi mõrvad. Laari oru losside lugu algas 15. sajandil. Neid tõusis sinna kümnete kaupa, üks uhkem kui teine, aga kogu Prantsusmaa oli kindlusi ja losse täis ka Normandia Põhja-Prantsusmaal ja üks sealne loss on päris ootamatu nime saanud. Toodus patarei inglise keeles käst Ove rätifield siis lahinguvälja loss, ilusat pühapäeva taaskord vikerraadio Helgi Erilaid ja muidugi. Targad ajaloolased ja õpetlased on läbi aegade lossi nime tekkimise üle vaielnud ja mitmed teooriad välja pakkunud. Et aastal 935 toimus siinsetel aladel tõesti väga suur lahing mõjuvõimu pärast selles piirkonnas hoidlaskaks suguvõsa kontserte. Nonii krahvi perekond ja William lonksfordi mehed Prantsusmaal muidugi. Long FB siis pika mõõgamehed viimased võitsid ning Normandia ühtsus tugevnes. See on kõige tuntum legend, aga on teisigi. Ühe teooria järgi sai loss oma nime kunagi siin elanud maaomaniku patainime järgi ja veel on arvatud, et siinsetes paikades võitlesid ammustel aegadel omavahel tihtigi metssead. Nii et lahinguid on siin igal juhul kõvasti peetud. Kuigi raske oleks leida koht jah, kus neid pika ajaloo jooksul peetud ei oleks. Oli 1651 kuningas lõi 13. oli surnud. Reagendiks sai tema kuninganna Austria Anna, sest lõi 14. oli troonile astumiseks veel liiga noor. Tegelikult valitses Prantsusmaad kardinal Masaran, kes saatis Pariisist ma pakku kondee printsi. Nii kutsuti kuningameessoost järeltulijaid, välja arvatud troonipärija. Niisiis mas ära saatis maapakku kondee Prince'i hea sõbra aadlik Aleksandr Grekvi. Viimane otsustas ehitada endale Normandiasse palee, mis meenutaks talle tema jaoks nüüdsest suletud maailma. Prantsusmaa kuningakoja hiilgust. Palee ehitamine kestis 1653 kuni 1665 kuid lossi ehitaja Aleksandr Ekrek või suri puruvaesena ja suurtes võlgades kuulased Shande Pattaya lossi vastu kuigivõrd huvi ei tundnud. Mehi, kes 935. aastal Pattayloci aladel peetud suure lahingu võitsid. Võitjate väe juhiks oli siis Harkooti suguvõssa kuulunud mees Bernard ja kui ma nüüd loen, et 18. sajandil tegi samasse Harku suguvõssa kuulunud hertsog Jean-Francois Harku Normandia kuberner Shande Pattaya lossi oma pearesidentsiks, siis saab järeldada, et Harkuutide näol on tegu väga vana ja väärika Prantsusmaa lisa hooga. Kuid lahinguvälja loss oli vahepeal möödunud rohkem kui 100 aasta jooksul peaaegu rusudeks muutunud, nii et hertsog tarkuur võttis Lossi päästmise tohutu töö. Selle lõpetas jõhkralt ja kindlalt suur prantsuse revolutsioon aastal 1789 nagu kõik aristokraati telekuulunud valdused, rööviti ka see loss põhjalikult tühjaks ja jäi pikkadeks aastateks lagunema. Pärast monarhia taastamist Prantsusmaal oli Shande Pattaya lossil õige mitmeid omanikke. 20. sajandil hoiti siin sõjavange, hiljem tegutsesin naistevangla, kuni tollane Harkuri häältsak 1947. aastal oma kunagise valduse tagasi sai. François Harku laskis restaureerida lossi fassaadi jagadused. Ta asus korrastama lossi ümbritsevat parki ning lossi juurde kuuluvat tohutut metsa kasvanud maala. 1981. aastal müüsid hard kurdid oma Normandia lahinguvälja lossi maha ja oli 1992, kui selle lossi ja selle juurde kuuluva maa-ala ostis ära mees, kelle nimi on Jacques Cars siia nagu teadaolevat Päikesekuningas Louis 14. kunagi öelnud oma kuulsad sõnad. Riik, see olen mina, prantsuse arhitekt, sisekujundaja ja maastikukujundus ja 1947. aastal sündinud Racar. Siia võiks sama hästi öelda maitse ja stiil. See olen mina, kirjutab prantsuse elustiili ajakiri. Pariisis võib tema loominguga õige tihti kohtuda Momparnashi torni ja mitmete hotellide sisekujundused, Ungarsi ja töö. Ka päikesekuningapalee Lowry dekoratiivsete kunstidega. Galerii 35-le ruumile andis ta täiesti uue, osaliselt kalovi, Neljateistkümnenda ajastu ilme ja loobus kuninglikul kombel selle töö eest pakutud tasust, öeldes, et ta tegi seda armastusest. Tema võis endale rahulikult sellist žesti lubada. Sakersiiet on tema töö eest pärjatud mitmete auhindadega ning ta kannab prantsuse auleegioni Sheval jõe tiitlit. Selline mees ostis siis aastal 1992 kaugeltki mitte parimas korras šante Pattaylossi Normandias. Tiik ajal paika pandud ilureeglid on minu jaoks koguma töö alus, on öelnud kärssija. Muidugi on ajalugu mõjutanud ka tema tööd seitsmeteistkümnendast sajandist pärit lahinguvälja lossist Normandias 20 kirglikku aastat, nagu ta ütleb, on tal kulunud lossi söövad tohutu aedade ja parkide vööndi väljakujundamiseks perfektsionist, nagu ta on. Ja Tai sisemus, see on kui marmor ja kuldpronksi ohjeldamatu pidu. Tsiteerides Šacarziiet mina juba kaunistuste pealt kokku ei hoia, ma vilistan neid. Oma suurepärase vaistuga oskab ta möödunud aegade vormid ja stiilid tänapäeva inimeste vajadustega kokku sobida teda. Sellel alal on prantslased alati eriti osavad olnud. Karsi ja sõnade järgi ongi just see prantslaste hea maitse põhiolemus, mis sajandite jooksul välja on arenenud. Jacques karsi isa, Hispaanias sündinud Adolf töötas Pariisi idaraud jaamas. Ta armastas väga lugeda, oli ka ise õppinud viiulimängija ja talle meeldisid pööraselt igasugused kirbuturud. Kui Sakk oli 12 aastat vana, viis isa ta reisile mööda Prantsusmaal losse ja millegipärast võlus poisse kõige rohkem just šandvattai Normandias. See loss püsis tal meeles tervelt 34 aastat. Siis ostis ta tolleks ajaks juba hooletusse jäänud valduse ära ja asus tööle. Esimesed aastad seal lossis olid kõige hullemad mu elus meenutamise Acarsi ja mul oli ju valdusi, mida ma oleksin saanud Shande Pattaya ostmiseks ära müüa. Üks seitsmeteistkümnenda sajandi maja Pariisis ja samast ajast pärit maa loss. Aga 1990.-te alguses majanduslanguse ajal ei tahtnud neid keegi osta. Iga päev pidasin telefonikõnesid pankade ja kohtutäiturite, aga lisaks juhtus kohutav õnnetus. Arstid tegid vea ja mu isa suri. Kui pöörane talvetorm peaaegu kõik lossipargipuud lausa tükkideks rebis, olin meeleheitel. Oli kaks võimalust, kas võidelda või alla anda, valisin esimese. Mul oli hästi tasuvat ametit vaja, niisiis hakkasin tegema sisekujundusi asutustele, hotellidele ja restoranidele igas maailma nurgas, kus parasjagu sellist tööd leidus. Minu töö eest maksti hästi ja ma avasin otsemaid turistidele oma Normandias toodus andvad aiad ja uksed. Kuigi restaureerimistööd seal alles käisid. Kaugeltki igaüks ei mõistnud, miks ma seda tegin. Platsil töötasid buldooserid, seintel olid tellingud, igal pool krohvija tsement. Aga ma mõtlesin, et võib-olla pakub ka sellises seisus lossi inimestele huvi, et näha, kuidas sünnib varemetest uus hoone ja selle ümbert on Idajad. Kärssija jutustab lossi aedades tõsteti ümber miljoneid kuupmeetreid mulda, rajati terrassid ja kaevati ligi 700 meetri pikkune ja 50 meetri laiune kanal. Sellega ei muutunud üksnes maastik, vaike kohalike ilmastik. Igal hommikul tõuseb kanalilt udu ja tekib tunne, nagu viibiksid mere ääres. Kui päike uue särava veega skaadi taha loojub. Jääb mulje, nagu oleksid kümned valgusvihud kosele suunatud, kuid need on loodusliku valguse imepärased. Mängud. Hämaruses näib vesi täiesti kuldsena. Vaatepilt muutub iga tunniga ja on igal aastaajal ühtviisi lummav. Ja kui vaadelda hotelli kanali kõige kaugemast otsast, tundub, et hoone hõljub vee kohal. Ma armastan valgust ja lossi ruumide sisustus koondubki just valguse ümber. Ma ei eelista siin ühtki ruumi. Kogu loss moodustab täiusliku kooskõla ja ma täitsin kõik ruumid meistriteostega, mis on täpselt õige Nendel kohtadel. Võin tunnistada, et mul on oma lahinguväljal lossi sisustamisel ka palju rumalaid ideid olnud aga suurepäraste ideedega kõrvale võib ikka mõni rumalam juhtuda. Ja mul on teile üks nõuanne, teatab Shakersija. Kui tahad rahulikku elu, ärge ostke endale lossi. Kui aga tahate ekstravagantset elu põnevust ja rõõme, siis ostke vana loss, kehakakesed restaureerima, märssimus värsi ja see on küll hea nõuanne. Meie siin just lugesime üle oma miljoneid ja miljardeid, kuid otsustasime siiski rahuliku elu kasuks. Võib-olla oli see nüüd kohatu iroonia? Sakker siia näib aga elavat omaette maailmas, kuid tema disaineri töö on ikka päris imetlusväärne. Atoode saanud pata ei, lahinguvälja loss on nelinurkse põhiplaaniga. Kaht vägevat tiibhoonet ühendab pikk ühekorruseline, palus traadiga galeri. Selle keskel seisab toredam Bly all väike sissekäik. Nelinurkse ilmatu suure siseõue ka lossipargipoolsel küljel ühendab tiib hooneid, madal seina sammastega kaunistatud müür. Selle keskel uhkeldab vägepkaar värav. Kaks teineteise vastasseisvat siseõue ääristavad väga väärikat lossitiiba on 80 meetri pikkused ja tunduvad täiesti sarnastena. Võib-olla mõned detailid siiski erinevad. Mõlemad tiivad on kahekorruselised punastest tellistest, valgete, sakiliste, vaheliistude ja aknaraamidega ning tumedate tahvelkiltkivist katustega. Mõlema lossitiiva keskosa moodustavad kolmnurkse viiluga paviljonid, mida kaunistavad lahingutrofeed ikkagi lahinguvälja loss. Lossi paraad tiiva peafassaadi ehtivad rooma keisrite püstid meenutavad kuulsa arhitekti Shell Harden mansardi kaunistusi versai palee peafassaadil. Lahinguvälja lossi välisnurkadel troonivad toredad poolümara kupliga tornikesed, mis muudavad selle klassikaliselt perfektse sattu natuke vallatumaks. Seda teevad ka tornikeste kõrvale paigutatud. Vahvad palus traadid. Kunagi jah, kappasid lahinguvälja lossi ümbruses ratsanikud, nii hoone kui kogu valduse põhjalikult restaureerinud Shakar siia tõi oma lossi sisemusse möödunud sajandit tagasi ja sobitus need suurepäraselt tänapäeva elulaadiga. Kui lumivalgete juuste ja säravate tumedate silmadega Šacarphia 1992. aastal Shad töödushan debatti Tais oma tööd alustas, oli loss väga nukras seisus. Aegade hävingust ja endiste omanike hooletusest olid enam-vähem pääsenud vaid üksikud ruumid ja suur peatrepp. Selle jaoks, kes aga nüüd nelinurk, sest galerii uksest sisse astub avaneb Shakar siia võrratu Ta ajaloo ja kunstivaistuga kujundatud vägagi erakordne email. Säästud läbi lihtsa nelinurkse ukse ees, halli otse su ees, keset läikivat kivipõrandat seisab suur madala karikakujuline laavakivist vaagen sellest kahel pool täpse sümmeetriaga paigutatud klassikalised valged sambad. Uks avaneb kaht lossitiiba ühendavasse, madalasse galeriisse tiibhoonetes külalistele näidatavate üksteisele järgnevate ruumide uksed on lahti, need seisavad kohakuti ja nii tekib otsekui kaks pikka avatud saale ja tubasid läbivat ja ühendavat koridori. Originaalse suus klassikalises stiilis shatoos seisab nende koridoride akende all Antiik-Rooma püste ja stiilsetele alustel kõrgeid kalleid kauneid Seewry portselanist vaase. Siin on üks tõotus ande, Pattai uhkemaid ruume imesid täis apollo salong, mille kaunistamisega kujunduskunstnike sahker siia lausa kümmekond aastat vaeva nägi. Ta laskis restaureerida umbes 1650.-st aastast pärit lae kõigi seal paiknenud maalide ja kuldsete ornamentidega ning täitis kogu ruumi päikesekuninga Louis Neljateistkümnenda ajastu mööbli ja antikujudega. Laest ripub hulk kristall-seid kroonlühtrid. Keskne on kõige uhkem ja vägevam kõrgete sammaste otsas ja madalamatel postamentidel seisab antiid Kriste ja vaase. Üht seina katab säravpunaste poolenisti alla tõmmatud eesriietega akende vahel ilmatu antiikteemaline maal. Burturite kulda on kaunistustest palju. Kamin ja madalamad seinaosad on värvilisest maare marist. Apollo salong. Väga kõrges pidulikus võlvlaega raamatukogu ruumis toetavad ümarad Sanber, lahtist seinte ääres kulgevat rõdu korrust. Siitan uhke vaade Allaatriumisse, kus seisavad suured ümmargused lugemislauad. Stiilsete tugitoolidega. Antiiki leidub siingi. Rõdukorruse rikk kaunistavad amfora mustrid. Postamentidel troonivad antiik, püstid ja kujud. Kõik seinad on raamaturiiulitega kaetud, laest ripuvad lausa õitest punutud kettide otsas, taas kord sädelevat kroonlühtrid, seinalambid, figuriinid, maalid, medaljoni seintel, kogu sisustus on detailideni paigas. Värvid on pastelsed, domineerib kaunis helesinine. Antiik on kõige alus nagu karsi ja puhul ikka. Sellele toetuvad hilisemad ajastud ja stiilid. Kuid hoidku taevas, Te mingite klektikat. Siin on Shaker siia maailm, kus valitseb Shaker, siia suursugune, laitmatu stiil. Väga võluv ja elegantne on väike, intiimne söögituba, kuigi ta just väga väike ei olegi. Hästi hele ja särav ruum, põhitoon, valge laudlinatoolid, akna eesriided, mis selles lossis moodustavad kavaid kraatsilise trapeering akende ülaosas. Kõik on lumivalge akende vahel paikneva peegli ümbrust ja ruumi seinu kaunistavad peened kuldsed ornamendid. Siin-seal leidub roosakaid Daile roosakas, kuldsed on näiteks seinte ääres seisvad konsoollauad ja ruumi keskel valge linaga. Laual ootab Seewry portselanist serviis roosid ja mirt mille kinkis Louis 15. oma Faboriidile made varile. Shande Pattaya lossi pidulik söögisaal tundub pisut lihtsa emana. Siin on vähem detaile, suur lumivalge linaga laud keset ruumi, mille põhitoon on valge kõrval ka hele ja õrn samblaroheline akende vahel seisavad kõrgetel postamentidel tasandi püstid kuid otsaseinas ulatub lausa laeni poolümar nišš. Seda täidavad ülalt kuni alla sinise marmorlauani lihtsad riiulid, millel uhkeldab lahinguväljal lossi kuulus lindude serviis suurte taldrikut vääriga täpp, särav, sinivalge, kuldne ornament. Taldrikute põhjal on aga imepeenelt ja muidugi käsitsi maalitud lindude portreed. 18 erinevat lindu, 18 suurt taldrikut. Aga see pole kogu serviis väiksemad taldrikut, piaalid, tassid, nende alustaldrikud. Igal esemel on ikka erinev lind kujutatud kui pidulik peab olema sündmus, mille puhul see ülikallis serviis Shandepetailossis lauale pannakse. Seda teab vaid Šacarsi jäise. Sedagi teab vaid lossi peremees ise, kes võiks olla tähtis külaline või kas nii tähtsat külalist üldse ongi olemas. Kes saab veeta lahinguväljal lossi ehtsas luide stiilis sisustatud pidulikus magamistoas. Kirjeldaja jaoks on selline ruum paras õudusunenägu, aga peab üritama. Niisiis kitsa, punase narmastega teedega Sammetwaldahhini all laiuv suur pastell mustrilisest siidist otsaseina ja katega voodi seda ning kogu voodiga külgnevate ala eraldab muust ruumist madalpalust. Raad. Võiks kujutleda, et selle taga seisid valitud õukondlased, kellel oli luba majesteedi rõivastumise ja lahti rõivastumise tseremoonial viibida. Nii olevat see ajaloos olnud suure ruumi. Seintel on kuningliku liilia, ornamendiga punakassiidist katted ja hulk ilmselt tähtsate isikute portreesid. Ümberringi on ehtne või ele tehtult ehtne lõvide ajastu mööbel. Värvitoonid on heledad, pastelsed palju on kulda, helesinist ja lillakasroosad, mis tundub olevat üks Shaker siia lemmiktoone selles lossis. Ühel fotol külitab mus ise õnnelikult seal kuninglikul voodil. Miks ka mitte? Tema on ju oma lossi kuningas. Satoodusse andekad täis on lisaks kõigile imedele ka üks erakordne päris kummaline ruum. Selliseid niinimetatud loodusmuuseume või siis kurioosumite kabinette on ajaloo jooksul ikka euroopalossidesse sisustatud. Prantsusmaal need küll suure revolutsiooni ajal hävitati. Shakersiiet innustanud oma lossi sellist ruumi sisustama tema maal veedetud lapsepõlv, mis pidi küll üpris fantaasiarikkaid kujutluspilte tulvil olema. Pika koridori seintel on sebra ja ükssarviku pead üldse palju sarvedega päid. Klaaside taga on akvaariumit, kus ujub kummalisi mereelukaid. Lae all ripuvad koletud krokodillid, pised, elevant, kaelkirjak ja tiiger pole pildile mahtunud, kuid kusagil sinnad luuravad lahinguväljal ostja nimesid täis ja need jätkuvad. Kui sa astud õue vaiksetesse aedadesse ja vaatad pikal kanalil ujuvaid, musti luiki. See on peaaegu uskumatu, et lossist poolteise kilomeetri kaugusele ulatuvate aedade rajamist alustas taas kord praegune lossi omanik Shakar siia sest siin laiuvad klassikalised seitsmeteistkümnenda sajandi ajaloolised prantsuse aiad. Ja need on täiesti võrreldavad kas või versa lossiaedadega. Kui kas siia 1909 teineteisel aastal Shande Pattaya lossi ostis, oli aeg, kunagised klassikalised aiad hävitanud ning lossi ümbritses vabalt lokkava taimestikuga inglise aed pigem park. 1993 möllas siinkandis tugev torm, mis murdis maha hulga sajandivanuseid puid. Kunagistest aedadest lahinguväljal lossi ümber jutustas vaid väike joonis või plaan, mis arvatakse olevat kuulsa prantsuse aiandusarhitekti Andrea Le Notre töö. Nii et võrdlus veel sai ka läks päris täppi. Lenaatriebla saigi karsi ning tema aiandusarhitekti Patrick Potzee juhtlõngaks lossi ümber laiuvate klassikaliste, kuid tänapäeval rajatud prantsuse aeda Te loomisel ja kaedades pole unustatud antiikajastut, mille ilureeglid on Garfiiet tema loomingus alati juhtinud. Nagu me teame Laul on liiga ilus, aga mida sa, hing ikka kuuleb mööda liiga ilusat ja liiga veatut aeda jalutades. Päike paistab, purskkaevud vulisevad. Seal teine korrapärane maailm ja teine rahulik ajastu. Ta ei, aiapoolse fassaadi ees laiub kõigepealt mõne trepiastme võrra ümbritsevas kõrgemalseisev suur terrass. Lai kesktee ja äärmiselt korra varased ornamentidega pügatud põõsastega partnerid kahel pool. Kõik on piinlikult sümmeetriline. Su rännakut valvavad oma postamentidelt marmorist svinksid ja antiikkujud. Jõudnud siia otse seitsmeteistkümnenda sajandi aedadest. Peatee viib suure ümara basseini juurde. Siin elavad oma liikumatult elu basseinid, ümber korrapärase ringi moodustanud kivised, delfiinid, aedade peatelg, avariale Hay kesktee on nagu öeldud, poolteist kilomeetrit pikk, rohelisi partnereid palistavad kaunideks, kujundideks pügatud pukspuuhekid ja pursk laevadega kanalid. Kaugel peatelje lõpus on taas vägev bassein oma kiviste elanikega ja sfääre tähistava maakera kujutisega trepid viivad kõrge samba juurde, mille tipus läigib midagi kuldset ja kahel poolsammast laiub paks pargipuude ahelik. Te arvate, et võtta ja aiad ongi meil nüüd kiiruga üle vaadatud, siseksite kahel pool peadelge hekkide vahel puude saludes ja põõsastikes leidub igasuguseid salapäraseid paiku. Muidugi oled sa nüüd vist juba põhjalikult eksinud selles igatsuses puude, põõsaste ja õite Segadikus sest peateljest kõrvale jäävad alad ei ole õnneks nii rangelt korrapäraselt. Siit võib üllatusi leida. Nagu roosidest ümbritsetud salamandrimajake või eedeni aed, kus on mustade luikede tiik? Oi, siis Leeda aarete tempel. Ja ongi jälle Šacarsi armastatud tiikmaailm eeskoja neli sammast ja kolmnurkne katuseviil ning rooma ajastu stiilis lihtne nelinurkne madalakupliga tempel mille sisemust kaunistavad poolvääriskivid selle väikese valge veepeeglis. Kahe kordistuva ime ehitas Sakker siia aastal 2003 ja pühendas Ta kuninga naisele Leedale. Viimane oli nii kütkestav, et temasse armus rooma võidu ja sõjajumal vihma ja piksekäsuta jäiupiterise. Ta tuli Leeda juurde Luigena ning nende suhtes sündis kaks paari kaksikuid Castor ja Polluks ning Helena jahvlitemmest. Trahv. Edasi jalutades võid avastada näiteks kreeka teatri poolkaarekujulise amfiteatri istmetekson. Neli astmetena tõusvat pügatud heki Nende ees laiub poolringi kujuline basseiniastmed viivad lavale, mille keskel seisavad poolitatud viiluga sammaste paarid ja mõlemal pool ka üksikud sambad. Nende taga ja kõrval on seinteks ja ümarat. Eks pallideks pügatud põõsad ja hekid. Chattoode saam Teppattai selle lahinguvälja nime kandva lossiaiad on sama fantastilised nagu loss ise. Siin võiks päevade kaupa ringi rännata prantsuse aedade parterid, pukspuuhekid, tiigid, terrassid, trepid, järved, purskkaevud, marmorvaasid, vanad ja uued skulptuurid. 60000 pukspuud, 10000 põõsast, 35000 jugapuud ja 2500 pärna laskis Šacarsija siia istutada mitu aastakümmet kar siia sõnade järgi rasket rügamist nii lossis kui aedades. Ja päris vapustav tulemus see kadestamisväärse andega mees võib oma kätetöö üle küll väga uhke olla.