Ootamatult kõigile Nendele, kes istusid täis sülitatud võõrastemajades juba reisivalmis pakitud kohvritega veendunud, et uueks aastaks toovad prantslased Moskvasse šampanjat, austreid ja isegi Parma kannikesi ja nendele, kes Pariisis pidid varem tundide kaupa ootama Euroopa valitseja eestoas. Nüüdki astusid püstipäi ja peaaegu juba tundes oma selja taga konstitutsioonilist Venemaad takistamatult George Clemens soo kabinetti kus plaksus kamin ja istus väike küürus diktaator, hallid kulmud rippumas ülemaailmse hauavaikuseprojektide kohal. Ja prantslane tõusis püsti, venelane, aga suurus vaimustuses, tema pahtlike sõrmi. Lõpuks ootamatult Anton Ivanovitš Denikimile endale, kes oli ammu juba loobunud reedeti vinti mängimast ja olles nõrk, nagu kõik inimesed oli hakanud uskuma oma kutsumust kõrgemalt poolt. Bolševikud, kes olid juba hinge vaakumas, tegid midagi arusaamatut. Keset möllavad plekilistifrust teravaimat, nälga ja lõplikku majanduslikku laost organiseerisid nad võimsa pealetungi. Ja lõi radisemad kogu maailma poliitika, mis tahtis lämmatada ja lõhestada punast Venemaad. Seda ääretut maad, mis tõtt-öelda tundus mõistatusena Lääne-Euroopa ajudele. Mõistatusena näisid Vene rahvavaimustuse lätted üldise õnne ja õiglase ühiskondlikku korda. Ideed, mida võiks pidada jäädavalt maetuix maailmasõja laibalasud alla olid kandunud nagu tuulekeerisest üles tõstetud paradiisi puu seemned. Kerjuslikule laastatud Venemaale, kus kirjaoskamatud talumehed ikka veel jutustasid üksteisele muinasjutte lolli vannist, nõiamoorist ja vanaeided laulsid lõputuid eetilisi poeeme vägilase Taklustest, pidudest, pulmadest. Need ideed omandasid Venemaa rahvaste juures terasmõõga Petruvuse jõu. Muinasjutte jutustavad talumehed ja töölised poollagunenud ammu juba suitsemast lakanud vabriku ist võitsid nälga, plekist infost ja täielikku majanduslikku laost. Punustasid kihutasite niikini, esmaklassilist armeed, peatasid otse Petrogradi väravasse Judenitši löökarmee ja ajasid selle tagasi Eestisse. Lõid puruks ja hajutasid siberi lumeväljadele koltšaki rohkearvulise armee. Kogu Venemaa valitseja enese aga võtsid kinni ja lasksid maha, jagasid lööte jaapanlastele ja kimbutasid meid Kaug-Idas ja vaimustatud Lenini ideedest. Ainuüksi ideedest, sest Venemaal polnud midagi süüa ega millessegi riietuda. Uskusid, et nad on kõige tugevamad maailmas. Ja nende kirjustunud riigi vanemaile esitavad nad kõige lähemas tulevikus. Õiglase kommunistliku ühiskonna. See on katkenud Nõukogude suure sõnameistri Aleksei Tolstoi triloogiast kannatuste rada. Selle 22 aastase töö tulemusena valminud epopöa teemaks on kirjaniku enda sõnade järgi kaotatud ja taasleitud koduma. Ta oleks nagu autori enda südametunnistuse, eksirännakute ja maailmavaate kujunemise pihtimus endisest krahvist, täisverelise nõukogude inimese patrioodi kujunemisel. Lugu täna, lugupeetud kuulajad, kutsume teid Aleksei Tolstoi kabinetti sinna, kus kõik esemed on seotud kirjanikutööga kus viimase lihvi sai suurteos Peeter esimene kus asuvad Ivan Groznõi leib insener Kaarini hüpperpoloid i liita kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused ja paljude teiste teoste käsikirjad. Meile annab seletusi kirjaniku lesk Ljudmila tausta Aia. Intellektist töötas Aleksei Nikolajevitš oma elu viimased aastad. Tavaliselt eelistas ta elada linnast eemal. Pikemat aega elas Leningradi lähistel Buzginus. Looduse vahetus läheduses laabus tal kuidagi paremini. Enne sõda tulime ka Moskvasse. Sõja päevil töötas ta põhiliselt samas kabinetis, kus praegu viibime. Kabinet on sisustatud samal kujul nagu kõik eelmised töötoad. Võrdlemisi ruumikas. Aleksei Nikolajevitš armastas töötada suures toas. Ta vajas avarust. Kirjutamise ajal käis mööda tuba ja luges paberile pandu endale kõvasti ette. Seintel ripuvad põhiliselt portreed ja vanaaegsed, maalid. Läbis ju ajalooline teema. Peetrid, teema, kodumaa teema ja rahva ajalugu. Kogu Aleksei Nikolajevitš loomingut. Kamina kohal ripuvad maalid, kus on kujutatud Peetri-aegseid laevu. Aleksei Nikolajevitš armastas eriti üht neist. Tihti ta rääkis, et ilma selle maalita poleks ta saanud kirjutada Peetri kolmandat osa. Paremat kätt ripub Jekaterina esimese Peetri naise portree. Oma ajastu tundmatu meistritöö. Aleksei Nikolajevitš armastas rääkida, et vaadates seda portreed veendud, kuidas muutub ilu kriteerium? Arvatavasti tänapäeva noored, kui nad vaataksid seda naist siin pildil ei usuks, et ta võis kunagi olla vastupandamatu hurmuse ja veetluse kehastus. Kaminast vasakul ripub Peetri kaasaegse Danil apostoli portree, kes pidi romaani Peeter esimene lõpetamata jäänud kolmandas köites etendama tähtsat osa. Triitsid žestid tradis siin uuel nädalal kujul, nii et kõik, mis siin kabinetis asub see on seotud otseselt tema loominguga. Lood siin on väga huvitav, kipsist mask. Ka mina vastas oleva seina ääres asub kirjutuspulk kustega. Aleksei Nikolajevitš armastas püstijalu tüütada. Vasakul ripub Peetri mask Rastrelli töö aastast 1717, see tähendab tehtud Peetri eluajal. Samas all ripub Puškini mask ümberringi näitekappe täis raamatuid. Siin on Aleksei Nikolajevitš teosed väga paljudes keeltes aga kaks suurt. Kõik on täis neid raamatuid, mida ta vajas tööks. Vasakpoolses kapis asuvad raamatut 18.-st sajandist, see tähendab Peetri ajastust. Teises kapis kirjutuslaua kõrval on raamatut kodusõjast ja revolutsioonist. Neid kasutas ta kannatuste raja kirjutamisel. Siin on veel üks huvitav foto, kus on Aleksei Nikolajevitš juba sõdurite Siin me näeme veel kingitusi, arvatavasti. Mis on juba Aleksei Nikolajevitš lugejatel? Ei, mitte lugejatelt. Aleksei Nikolajevitš andis oma riikliku preemia, mis talle määrati 1943. aastal kannatuste raja eest tanki ehitamiseks. Tank sai nimeks Groznõi. Moskva all toimusid selle tankilahingristsed, kus seepärast tekib baasile üleandmist läks otse lahingusse. Hiljem sai Aleksei Nikolajevitš meeldiva üllatuse osaliseks. Tankiekipaaž kinkis talle Groznõi täpse koopia. Sellesama. Edasi kandus meie jutt sellele, kuidas Aleksei Tolstoi töötas siin kabinetis. Ta töötas väga omapäraselt, seisis kas püstpuldi juures või istus siin samas kirjutuslaua taga ja visandas esimesed mustandit. Siis läks toa keskel asuva väikese laua juurde, seal asus kirjutusmasin, millel ta trükkis mustandi ümber, tegi samas parandused ja õhtul andis sekretärile ümberlöömiseks. Meie vestlusse sekkunud Aleksei Tolstoi omaaegne sekretär ja praegu tuntud nõukogude kirjandusteadlane Juri Aleksandrovitš Kristinski lisas omalt poolt Ta parandas, ta oli arvamusel, et käsitsi kirjutatud on veel suurel määral tema individuaalne omapära juures ja ta ei saanud käsitsi kirjutatusse suhtuda nii kriitiliselt kui vaja on. Masinal kirjutatud teksti parandas ta halastamatult. Ka trükikojast tulnud küljendustesse tegid parandusi nii mitu korda, kui anti välja tema teoste kordustrükke. Nii mitu korda ta tegi nendesse ka parandusi. Aleksei Nikolajevitš rääkis ise seni, kuni parandan Aleksei Tolstoi ka olen ma lähedalt seotud 1935.-st aastast alates. Hiljem oli meie koostöös küll vaheaeg, nimelt 1941.-st kuni 1944. aastani olin rindel. Ja alates 44. aasta algusest kuni tema surmani olin jällegi Aleksei Nikolajevitš juures, sekretäriks. Kuidas te iseloomustaksite Tolstoid, kui? Aleksei Nikolajevitš kui kirjanikust, kas peaksite teie kuulajad mitu ööd-päeva järjest istuma oma raadioaparaatide juures? No aga ma tahaksin rääkida ainult mõnest üksikust momendist täienduseks sellele, mida rääkis millalgi niši, et võtame sellesama Peetri-aegse laevamaali. Vaadake seda tähelepanelikult. Ja te näete puks Priidil sirgpurjesid. Kui me valmistasime trükiks Aleksei Nikolajevitš kogutud teoseid ja jõudsime Peeter esimeses fraasi. Meeldiv tuul täitis nelja suurt sirgpurje krootja Fokk mastis ning Kahk käilakolmnurkset purje pikka puks Priibi otsas. Pisut pakpoordi poole kallakil libises laev Püha Georg mööda kevadist päikesepaistelist halli merd. Siis hakkasid kõik toimetuse kolleegiumi liikmed vastu raiuma. Sirgeid purjesid, uks Priidil ei ole olemas. Vaidlused läksid nii ägedaks, tuli abi paluda spetsialistidelt. Paljud neist väitsid, et sirgpurjesid pole tõesti olemas. Ja lõpuks, kui saime eriti tunnustatud spetsialisti jutule, selgus, et Peetri aegses laevastikus olid siiski sirgpurjed samasugused nagu siinsel maalil. Milleks ma seda räägin? Selleks et Aleksei Nikolajevitš Tolstoi iseloomustas aine põhjalik valdamine, epohhi sügavaim tundmine tema kõikides detailides. See, mida ta kirjutas, osutus alati nii tõepäraseks, et mõnikord pöördusid isegi ajaloolased tema loomingu poole ühe või teise asja täpsustamiseks. Teiseks, Aleksei Nikolajevitš kui kirjaniku ise ärasuseks oli oskus hallutasineerida see tähendab endale kirjeldatav pilti, inimene või ajalooline episood elavalt kujutada. Tolstoi oli ise arvamusel, et selline võime on arendatav ja täiesti lahutamatu kirjanikuandest. Rääkides enda kirjutamise maneelista, väitis kirjanikule, on seaduseks luua teosed nende esemete sisemise nägemise kaudu, milles ta kirjutab. Kuid milline oli Aleksei Tolstoi inimesena? Minu arvates kõige peamine ja kõige meeldivam oli temasse optimism ääretu elurõõm ja olemise rõõmu tunnetamine. Ta armastas väga mitmesuguste erialade ja eriise loomudega inimestega suhelda. Tema sõprade hulgas ei olnud mitte ainult kirjanikud, lendurid, arstid, sõjamehed ja nii edasi. Teda tõmbas inimestes nende innustus, armastus oma töö vastu. Näiteks oli ta läks tuttav aednik nimega kolestnikov. Kogu tema elumõtteks oli sirelite aretamine. Nad said Aleksei Nikolajevitš iga väga hästi läbi ja olid suured sõbrad. Või võtame väärisime Kübarsepa Villem Carlawitši, kes oli samuti Tolstoilt kass sõbraks vaadake seda kabineti sisustust, kõiki neid vanaaegseid, tugitoole ja laudu. Aleksei Nikolajevitš sai paljud neist väga viletsas olukorras ja ainult sõbra Villem Karlovi chi kaasabil Saidab praeguse välimuse. Viimane oli kirjaniku vana mööblihindamisest ja teadmistest nii vaimustatud, et soovitas Tolstoi kirjutamist, kus seda ja teist jätta ja hakata tee mööblit restaureerima. Kui palju noori kirjanikke eilse noori istus nendes tugitoolides näoga, milline oli suhtumine Aleksei Nikolajevitš noortesse poididesse kirjanikes? In Lanieczigi täpammuch? Soov aidata toetada ja mõista neid. Nii palju, nagu ma mäletan, oli tema suhtumine noortesse umbes samasugune nagu Leninil õppida, õppida ja veel kord õppida. Ta esitas väga suuri nõudmisi kirjaniku kultuuri ja erudeerituse kohta. Sealjuures ei surunud ta kunagi noored oma autoriteediga maha, vaid suhtus neisse mõistvalt ja oli alati abivalmis. Ma lisaksin, et Aleksei Nikolajevitš tundis alati väga suurt rõõmu oma sõprade edusammude üle. Ta armastas kunsti ja kirjandust ning igas sõbra uus õnnestunud teos oli ka temale suureks rõõmuks. Mõnikord küsiti, kas ta ka vahest ei kadesta oma sõpru. Tolstoi vastas, kadestan ja kuidas veel. Kuid see aitab mind, sest mul endal tekib siis soov ise veel paremini kirjutada. Kuidas võiksime iseloomustada Aleksei Tolstoi hoid kui kodanikku? Ma püüan lihtsalt loetleda tema tegevust viimasel perioodil, kus tal oli hulgaliselt ka ühiskondlikke ülesandeid. Ta oli NSV Liidu ülemnõukogu saadik sõjanõukogu liige, akadeemik, riikliku preemia kirjanduskomisjoni esimees ja veel rida muid ühiskondlikke ülesandeid. Eelkõige oli ta patrioot ja see ei olnud mitte kitsas ja piiratud patriotism, vaip, patriotism selle suure idee nimel, mis oli aluseks meie revolutsioonile ja mille nimel toimub praegu uue inimühiskonna ehitamine. Mulle tundub, et Aleksei Nikolajevitš oli erakordselt harmooniline isiksus. Temas olid haruldaselt kokku sulanud inimese parimad omadused. Teda kui kodanikku iseloomustas ka veel see, et ta oli läbi ja läbi vene inimene. Talle kui nõukogude vene kirjanikule oli kodumaa teema määravaks kogu tema loomingule. See teema läbis kannatuste rada Peeter esimest ja kogu tema sõjaaegset publitsistikat, kus kodumaa teema oli eriti aktuaalne, kus vaenlane seadis rahva ja rahvuse edasisi olemasolu otsese löögi alla. Ent Aleksei Tolstoi loomingut iseloomustas alati see, et kodumaa teema oli tal kogu aeg seotud uue, helge ühiskonna ehitamise printsiipide kaitsmisega. Kuulake, palun Aleksei Tolstoi üht esinemist sõja alguspäevilt. Lindistus on tehtud NSV Liidu riiklikus arhiivis asuvalt heliplaadilt. See oli ühtlasi tema esimeseks sõjaartikliks, mis avaldati ka ajalehes Pravda pealkirja all. Mida me kaitseme? Puruks lüüa kolmanda impeeriumi armee hävitada ja maapinnalt pühkida kõik saksa fašistid koos nende veriste kavatsustega. Anda meie kodumaale rahu, igavene vabadusküllus, kõik võimalused edasiseks arenguks inimkonna teel kõrgeimale vabadusele. Selline on üllas ülesanne, mis tuleb täita nii vene kui ka kõikidel teistel nõukogude vennasrahvastel. Suure isamaasõja päevil kirjutas Aleksei Tolstoi ligemale 100 fašismi metsikusi, paljastavaid ja nõukogude inimese kangelastegusid ülistavaid artikleid ajalehtedele ja raadiole. Paljud neist avaldati ka välismaal. Kuulsal kirjanikul jää väsimatult. Patrioodil ei õnnestunud elada päevani, mida ta nii väga ootas ja mille saabumist ta nii väga uskus. Päevani, mil pruun katk hävitati ta enda koopas ja fašistlik Saksamaa sunniti tingimusteta kapituleeruma. Aleksei Tolstoi suri kopsuvähki 23. veebruaril 1945. aastal. See raske haigus tabas teda juba 1944. aasta suvel. Kuid ta ei lakanud kirjutamast. Kirjutas viimase hetkeni senisest, kuni käsi suutis veel sulepead peos hoida. Viimased read pani ta kirja neli nädalat enne surma. Need olid Peeter esimese kolmanda raamatu kuuenda peatüki lõpuread. Kui sõbrad olid tutvunud Peeter Esimese viimaste peatükkidega, küsis neist Aleksei Tolstoi. Kas teile ei tundu, et need peatükid on kirjutanud haige inimene? Ent kirjaniku kartus oli täiesti asjatu. Peeter esimese kolmanda raamatu viimased peatükid on kirjutatud sellised värskuse, elu, jaatuse ja optimismiga, et nad teeksid au igale tervele kirjanikule. Kuulakem Aleksei Tolstoi romaani Peeter esimene lõppuritud. Peeter astus hoogsalt lossi võlvitud rüütlisaali. Ta näis kasvult pikem olevat selgunud, sirgu aetud rind hingas häälekalt. Käes paljastatud mõõk heitis metsiku pilgu Aleksandr Niilovitšile. Sellel oli Trautki rassil kuulile ohud, kitsas nägu kõhnaks jäänud, juuksed higised, huuled pakkunud. Heitis pilgu väikesele Repniivile, kes naeratas magusalt oma silmapiludega. Heitis pilgu punetavale polkovnik rännele, kes oli juba mahti saanud peekritäie veini ära juua. Heitis pilgu kindral Chambers, sile, kes oli enesega rahul nagu nimepäevalaps. Ma tahan teada. Hüüdis neile Peeter Aleksejevi. Miks pole vanalinnas taplusele siiamaani lõppu tehtud. Ta sirutas käe mõõgaga välja. Ma lõin meie solvardit, oli purjus ja lohistas tüdrukut. Ta virutas mõõga lauale. Arva, Bamba, Arthur, leitnant, mänghikov, naeran siin linnakuberneriks. Annan tund aega verevalamise ja röövimise lõpetamiseks. Vastutad ja mitte seljaga, vaid peaga. Mentšikov kasvatas ja väljus otsekohe katki karistatud mantlit järel lohistades. Ani kitterepniin lausus pehme häälega. Vaenlane palus armu, liiga hilja, sellepärast on raskem Soodotid taltsutada. Nii vihaseks on läinud, et otse häda. Minu poolt saadetud ohvitserid haaravad neid juustest, kisuvad eemale. Aga linnas röövivad omad elanikud kinni võtta ja hirmutamiseks üles puua. Peeter Aleksejevi istus laua juurde kuid tõusis sedamaid üles. Muutus vaikseks. Ainult Horniga annuste tärnikesed tilisesid aeglaselt. Ta lähenes, tsaar Peetrile, tõstis pea vaadates ähmasta silmadega mööda. Ja ta huuled virildusid muigeks. Kõik nägid, kuidas Peetri käsi kerkis nõualt punaselt Kalevilt. Ja välgatas silmadega polkovnik ränne poole mida vanglasse jalgsi läbi kogu linna. Et ta näeks oma kurba kätetööd.