Oli aeg, kus Eestimaa muld ei suutnud toita kõiki neid, kes seda oma 10 küünega harisid, kes varavalgest pimedani tegid põllul palehigis tööd. Ja inimesed jätsid südamevaluga maha oma kodud oma sünnimaa ja rändasid võõrsilt õnne otsima. Laiustilt lahkus tol korral nii palju, kui mina tean, vanemate jutust ja, ja ajaloost palju eestlasi mõistlikult vabastas, juhatasin eestlase silmamaata maad, nad raadi, siis rändasin igale poole, need rändas Siberisse ja Lõuna-Venemaale ja ja see nii kasus Peterburgi kubermangu kubermangus olid need keisrikoja maad on nõndanimetatud Rudelli trendiva jah, rendimaad, kaevandusmaad. Ja seal oli terve Eesti asundus, huvitavaid küla nimetused, Michelliksin laiusel nad ka säilitasid seal, seal oli kivijärveküla. Seal olevad otsivad maa rendile. Muidugi, renditingimused on väga karmid. Ei tohtinud kivil, koristajate põllu pealt ei tohtinud saagi, võt ei tohtinud jahti pidada. Keisri ja jäneseid ja võsa ja põdrapalju, aga. Jah, aga muide, elutingimustel siis ikkagi paremad kui siin Eestimaal naljas. Vist haavatavus, muidu eestlasi niipea ei ole, üks väljasin taandanud. Ja sealsamas oli teil Eesti kool ja jah, seal oli väike eesti asendus rääbishiguus, neljaklassiline. Seda jutustab Oskar Saar, mees, kes nägi esimest korda maailmavalgust tervelt kolmveerand sajandit tagasi. Aga tollal, kui Oskar Lõpetas rääbise algkooli oli saarte pere kasvanud nii suureks, et kõigil poegadel polnud talus midagi teha. Oskar unistas mereväelase mundrist. Ta püüdiski pääseda Jungade kooli kuid vähese hariduse ja vene keele napioskuse pärast kukkus eksamil läbi. Poisile kooliharidust anda polnud aga isal võimalik ja nii ei jäänud üle muud, kui minna Petrogradi pakub oma lihaste jõudu vabrikantidele. Kuna Oskar oli suur ja tugeva kondiga poiss, siis võeti ta meelsasti tööle. Ning sellest ajast peale hakkas ta 11 ja poole tunni kestel ööpäevast hingama sisse valukodade suitsu. Kuid koos sellega ka midagi muud. 13. aasta kevade siis ma töötasin regatkini mehhaaniline ja valutehas Petrovski saarel Browski prospektil. Siis saime ametiühingus ülesande, kui ma ei eksi, siis oli pall seal siin jälle jõulisus, seal käisime siis lendlehte saamas õhtu. Kokku räägite te töösse, lähme siis tehasesse ja paneme töölistele töökohtadesse. Nii ka tegime järgmine päev tööle, mina Justusel mulla peal vormil vormi vallale ja teen vorm. Korraga ilmub meestel siinoto lindel Melchior ehtedega. Soosaar, pane Tööriistad, kokkumine, kontor. Ma tõstan peaülesanne härra meestele, milles asi on. Ise tead paremini, panime tööriistad kokku, panin ja tulin kontori vana peremees, regatgen ise seal laua taga. Saate lõppparv lõunat oli veel siis kui teised töölised välja seal vastaspark, Petrovskaja park, seal tehti siis lend miitingu koosolek, luu kirjutati kohe siis tingimused panemele tagasi võtta tööle ja ei tähenda tagasi ja streik Maliki streigikomitee kreek. No kuna pere meil olid täieldani läbiärikate hunnik, mis seal oli, 300 töölisi ümber ja tellimused olid tal kiired ja vist rahaga kitsas käes. Igatahes kolm ja pool päeva kestis see streik, peremees oli sunnitud alla. Võeti tagasi. Kuid Oskar saare peamiseks õpetajaks oli Pravda. Sealt saadud tarkuseterad aitasid tal hiljem orienteeruda küllaltki keerulistes olukordades ja tee rägastikes. Muuseas, 1914. aastal sai teoks see, millest Oskar poisikesepõlves unistas. Ta sattus sõjalaevale, kuigi nüüd juba mogiliseerituna tsaariarmeesse. Oskari õppis masinistiks ja töötas ka laeva väikeses valukojas. Aga seal sõjalaeval valati Oscari kaasabil midagi niisugust valmis, millest varem keegi kuskil polnud kuulnud. Ma teenisin tol ajal Balti laevastikus liinilaev sest seal ees Seitsmeteistkümne aasta algul külmad olid suured ja eriala täiesti jääs, sellepärast meie laevad liikuda ei saanud. Seisime külmetanud jääs Virtsu ja Kuivastu vahel. Seal tuli vastu võtta siis veebruarirevolutsioon. Ma mäletan, me magasime Kovides, sel ajal ripume. Vanja Vinogradov polegi. Tuleb, raputab minu kolded, saar. Pedro, revolutsioon, Nikolai kukutatud majandused ärasustele, kas ala ära ja selleks on vaja kogu kõrist tükeldati. Sisenesime kogu rahva sisulised madrused ylesse ja Meil oli, võib ütelda, Luslik komandör oli, tema andis Hitlerile, tead, et mitte segada, mitte segada ja ta tuli siis tal oli enne juba läbi arutatud ja Aini ja keegi ohvitserid ei seganud ja niimoodi siis eesseli mitut laeva pealavale seal ja seal on sama ülalaevas ei ole niisugust ruumi, et kõik kokku tuleb, tulime siis maha jää peale sealses miiting, buss läks müüsi sealt Kuivastu poole, sinna kaldale. Täna rääkisime rannakaitsemehed jagu suusal kahurimehed ja nendega. Kahjuks need pildid, miljonid pildistatud, kõik momentaanselt, tegime seal lipu, sudis lippudega filiaali, uppuda. No ja siis kolme nelja päeva pärast nii. Laevaga mitte, meil oli meremehi, oli täpselt 850963 ja seal oli laevadel laevadel madrused, peale selle seal kanduktenid ja need seal on kasutusel veel 36. Kaks arsti, Baltika käe veel. Valisime laevakomitee meil laevakomiteesse ohvitserini siiski ei sattunud, ühtegi, ainult madrused olid ja halama. No millega ma tegutsen, tegutsen. Ma olin komitee liige ja tegutsesime seal majandusküsimusega kontroll toitlustamise üle, kontroll seal kauplusel, meil oli kaotus omal ajal ja ja siis nii levitasime, ajalehtesid ja noh, peamine töö oli muidugi. See oli madruste poliitiline kasvatamine. Selle peale vaatamata madrused olid kõik kirjaoskajad, nii et aga siiski suuremal osal taluma ideelised poliitikas on midagi sulle hiljem ja need ei teadnud ise igavesi. Teie hulgas partei liikmed, jälle see laen meie laeva peal pärast saime teada juba 17 aastalüps, partei liige oli Jerohin Stepan masina Roodefeeroduks ja temagi saadik kukkus 16. aastal kinni ja arreteeriti need tegelikult hambaid parteiorganisatsiooni laeva peal ei olnud. Siis oli küllaltki raske seda tööd teha, kasvad, lugesime lehti, hakkasime siis madruste hulgas selgitustööd tegema ja peab ütlema, et kasvatuse meelde ja tagajärjed laevas juba 17 aasta suvel. Bei kollektiivi veel või niuksed Argendatsiooni laeval ei olnud. Aga millal te ise parteisse astusite? No ma lugesin edasi, nagu komitee liikmed teisedki, et meie olime täielikult nii. Kontrolli all kontrolli all ja aga partii pileti ma kätte sain. See oli kaheksandal oktoobril, kui Helsingisse tulime. Seal ma sain partii pileti kätte eestiseksioonis. Kindlasti lootsid tsaariohvitserid, et balti laevastiku Keskkomitee ja laevakomiteed kaotavad pea lahinguolukorras ning Riia lahe laevastik jäetigi silm silma vastu. Tugeva vaenlasega. Saabus otsustav moment. Enne oktoobrit juba pandi õlutsioonile, laevastik andis esimese lahingu saksa imperalistadel, kõik teavad monstrum, lahingud sakslasele ette nähtud laiali rännuoperatsioon nime all. Albioon, võta oma alla Paldi kubermangu, tol ajal veel vabariik ei olnud kopermangut saared, purustata verelaevastik. Ja avada omale tee. Toomela lahingud, nagu te teate, kestsid 20 90 õhk. Septembris ma räägin mana järgi, kuni viienda oktoobrini, 29. septembril hakkasid lahingud avamerel seal tagalahel juures, kui ta dessanti hakkas saaremale maale saatma. Peab ütlema, et kaldal jalavägi, rannapatareid panivad vestide vastu. Esimesel oktoobril olid sunnitud taganema, katlale saatis maal umbes 25000 meest arvale. Admeralid jooksid minema ja tegelikult laevastiku juhtis laevastiku keskkomitee kõndra pank ja laevade peal laevakomiteed. Minul praegu laevakomitee esimehel tuli olla lahingusillal komandöri kõrgentriga, nii et see lahing, kus. Me kaotasime ka, muidugi kaotasime soomuslaevas laama. Nautisime teisi laevu, Kuitega sakslane kaotas palju enam laevu, tänu sellele, et meiega mentorid paljud täpsemalt ja tabavalt kahuritest tulistati kahuritest tulite Kõsakkavad. Ja selle tagajärjel ma nüüd meil jäme sakslane autos sai vigastada ja kaotas üle 30 laeva. Ja see operatsioon Albion kukkus tegelikult läbi. Ta küll võttis Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu saare oma kätte, aga maanteedele ka tulla ei saanud vene revolutsiooni põlde laevastiku hävitajatega ei õnnestunud, jääte päästelaevad ka ära, ei ole. Ja kuude laeva teisiti osa laevasid tuli suure vaeva kaudu. Tulime Tallinna osa, meie laev oli meie Balzin Helsingi Helsingisse. Olime Helsingis. Oktoobri solistid valmistuvad bolševikud võimu kättevõtmiseks. Õnneks me teadsime, laevad olid saadetud ka Petrov, räägi. Aga teatasime, saime tegelikult 26. oktoobril lõhnagi, juba saime teada, et et pööre on juba toimunud. Sel ajal olid mainin laevakomitee esimees laevadel 20 seitsmendail õhtu. Hilja. Lenin kutsus oma balti laevastiku keskkomitee aseesimehe Izmailova, kellede läbi fotoaparaadi juures andis korralduse saata laevasid ja meremehi Petrogradi venelaste vastu. Meie saatsime oma laeva pealt ligemale 300 meest, nii palju koolirelvasid revolvrit, granaate, püsse ja nii edasi. Organiseerisime salgad sõitsivad rongiga samal öösel vastu hommikut välja Petrogradi, juba järgmise päeva otsivad lahingud Groznõis looja kassinal. Ise sõitsin Petrogradi. Novembri keskel. See oli Pedeledustile Kopli esimene ülevenemaaline madruste kongress. Tema tegi seal ette Kang Maiate rääkimiselt, ETV Lemi teostes on need aga igatahes ta kiitis meremehed, meremeed hästi toetavad nõukogude võimu hästi organiseeritud, tegutsevad ja tegi rahvakomissaride nõukogu esimehena ettekande sellest tööst. Vägagi lipsutas alla vajadusest rahvaste sõprusest, kuna Venemaal on paljurahvuslik liidus tööliste ja talupoegade vahel ja vajadusest dist oma kultuuri selleks, et luua esimene liikus võimu juures on teel sõita talupoja, siis tegelikult niisugust riiki ei juhi, on vaja luua uus riigiaparaat ja samal ajal õppida tõsta kultuuri nendest tol ajal oli ju kirjaoskamatud, kus oli 70 protsenti väga, teil õnnestus varem saada võrdlemisi vähe kooliharidust, eks ole. Nojah, neli klass. Aga kuidas teil edasi läks? Edasi läks nii, täitsime Lenini partei ülesannet, päeval töötasime, ministeerium sai õpitud kodu ja niimoodi täiendasime, oma teadmisi ka muidu juhtida ei saanud. Ja siiski teinekord. No ma toon niisuguse näite ära, see oli juba hiljem, 19 aastal kunn määrati kriisi erakorralise komisjoni esimeheks ehk 18. aastal, kui me seal mõisasid ülegi võtsime ja teinekord kas vesi tuleb film, tunned, et puudus on, haridusest ei oska, aga ainult ikka ise. Iseõppimise tee muidugi pärast hakkavad juba siis saatma kaija organisse, koolisid ja nii edasi ja ja minul õnnistus. Lõppude lõpuks ma olin juba 40 aastat vana, kuid andsin eksamid ära, tööstusakadeemia, ligemale neli ja pool aastat Moskvas akadeemiale lõpetasid, sain esimese järgu inseneri diplomiga. Nii võttis ajakirjas võttis aega, mis võttis partei ülesannet täita ja ega muud ei saa siis uut elu, ehitab. Kuid vahepeal, seitsmeteistkümnenda aasta sügisel läks Oskar, saad tagasi kodukohta. Avastased Gatšino vallas tegutseb veel selts. Omavalitsus moodustas vallanõukogu ja valiti Nõukogu täitevkomitee liikmeks ning valla sõjaväliseks juhiks. Relvi oli külluses ja saar hakkas loomas salku võitluseks valgete vastu. Kiiresti võeti ülemmõisad, hakati looma elu uutmoodi. 1919. aasta kevadel määrati Oskar saar erakorralise komisjoni esimeheks. Suvel võitis ta rindel Komissarina Judenitši vastu. Sügisel töötas sõjarevolutsiooni komitee aseesimehena. Ja veel kord nägi Oskar Saar Leninit. Detsembris ma töötasin siis keskis crazy'ks põnedus Puškini rahvamajandusnõukogu esimehena kodusena tol ajal juba viisime lõpule võis hakata taastama majandust. Detsembrikuus tuli kokku kahetsus, ülevenemaaline Nõukogude kongress. Sellel konkreetsus kestis kaheksa päeva. Lenin püsida selles ülesandes rahvamajanduse taastamise kohta ja elektrifitseerimine kohatavusest sellel kongressidel, tema püstitas oma kuulsa elektrifitseerimine. Kommunism, see on nõukogude võim, pluss kogu maa elektrifitseerimine. Kõik teavad ju sellest esimestel elektrifitseerimine plaanist 8,8 miljardi kilovatt-tundi aastas pool viis miljoni võimsus. Aga vaatamata sellele plaan tänase päeva vaatekohalt on ta minimaalne, siis ta oli ka seal ja kui oli nelgi ja laustatud majandus väga julge plaan sel ajal julge nagin, paljud ei uskunud, ei uskunud. Meie oma rahvast oniga parteis abortiniste. Ja vaat niisugune, no te teate tingimata seda. Võtame endise kuulustele kirjanika ärber toel siis nägi ette igasugusid fantastilise plaane ja kirjutas, aga vot sellest plaanist aru ei saanud. Liiga fantastiline. Fantastiline oli Lenini jutul tuli Inglismaale tagasi, kirjutas raamatu Venemaa pimeduses ja siis Ma võiks tuletatavad, mul on käepärast, kuidas, kuidas hools kirjutas sellest, et kulges suures riigis, kus ei ole muud kui suured lagendikud ja metsad, kirjaoskamatuse, kus niisugusel maal või võta oma letti niukseid vandeid, et ma saan aru, et mulle Leninist oli väga hea mulje, aga siiski ma kuidagi ei saa näha ette seda uut Venemaad. Inimesed, kes hakkasid ehitama uut elu uskusid Leninit, uskusid ka oma jõusse, unistasid ja tegid uskumatult rasket tööd, et need unistused saaksid teoks. Eestimaalt välja rännanud vaese talupojapojast sai 1923. aastal Karjala põllumajanduse rahvakomissar, kes oskas saada üle näljahädas pärast valgete minemakihutamist. 1945. aastal tuli ta Eestisse. Temast sai metallitööstuse peavalitsuse peainsener, siis ministri asetäitja ja 1958.-st aastast alates kohaliku keemia ja põlevkivitööstuse minister kustega küllaltki kõrges eas. Pensionile läks. Öeldakse, et koos pensioniga saabuvad rahuliku vanaduse päevad. Kuid Oskar Saar ei tunne end veel vanale. Ja sedasorti rahu pole tema jaoks tarvis. Taged vestlemas noortega võtab aktiivselt osa rahvakontrolli tööst. Tema päevad on teguderohked. Niimoodi elulehed muidugi nüüd, kui juba praegust meie rahvas valmistab suure oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva tähistamiseks. Meie vanatonen muidugi iseäranis rõõmu ja uhkust sellest, et juhindudes Lenini poolt välja töötatud sotsialismi ja kommunismi ülesehitamise plaanist on nõukogude rahvas kommunistliku partei juhtimisel saavutanud niisuguseid hiilgavaid võite meie rahvamajanduse ja kultuuri arendamise. Me teame, et alles hiljuti 23. Nõukogude Liidu Meie majandis tööstus, põllumajandus tuleb edukalt toime möödunud aasta ja see aasta esimehed kuud. Nii et on põhjust valmistute vastuvate 50. juubeli nagu suur püha. Ja te muidugi olete rõõmus selle üle, et kõik need pingutused teie olete läbi elanud, et need ei olnud ilma aegs ja ajad olid muidugi rasked, aga töö oli huvitav, mõnikord praegust, vot vesteldes noortega, kuuled, kus ja teil oli huvitav. Nüüd nüüd jõule, Milani ei ole õige. Tee on alati huvitav ja praegu ka meie elu nii pulbitsev ümber võtta ka käed pildis, ega siis kõik ei saa olla kosmoraadidega, kõik olla armees. Admeraalidega iga huvitab, kui sul huvi on selle vastu.