Kas panite tähele? Jah, juhtus, et täna leidsid. Valged tolmavad maanteed. Need on just sinu nüüd juba asfaltteel elusügisesse rutta ja lapsepõlveteed. Millal sa kohtusid esmakordselt tolle valges linases ülikonnas jalgrattal väntava veidrikuga jalgrattal? Ei ta tuli alla ukerdavalt palgiparvel siis kui jääst vabanenud mustjõe vahutavad vood ruttasid varakevadel mere poole. Nende vabanenud voogude turjal ratsutavates uljatest, parve poistest ja kuldnokkade tulekust jooksis oma isale metsavaht silver kudi Siimule teatama tema tütar, kevad, noor armastust ootav lokki. Ja too valges linasest parvepoiss. Ta oli pikk ja kuivetanud. Nägu oli põlenud ja soonine. Suur kõver nina oli ees, kui põiki kirves. Ta käis haarakana edevalt hüpates ja Kareldes. Pikad käed vehklesid, kui lipud tuules. Jalas olid tal säärikud suured ja lohisevad. Kui harmoonikad. Kaelas rippus talk kannel ning muud varandust kaasas polnudki. Lai rind oli ees lahti, must kaabu oli visatud kuklasse. Ning ta läks vilistades ning Trallitades. Ent midagi, midagi hoopis ise loomustavamat ja olulisemat jäi sellest filmielamusest vajaka. Kannel kaelas, rippus tal kannel ning muud varandust kaasas polnudki. See hulk kannel, mis seob kogu seda suveromaani kannel, mis viib kevadest suvesse läbi suve sügisesse loodus-ja elusügisesse. Võtta mugannel pakub ta seda oma lubaduse kinnituseks lokile ja hõiskab. Samas sa usud mind kandeleta ja lõpuloos Katariina kee saabudes, kui Maret sosistas. Tähendab talle kõrva, oma soovi. Mis, mis sa tahad pulmakingiks? Miskipärast ärkab sinus kurb hellkuma kunagi kaotatud kodust. Sa armud filmis taas oma sünnimaa maastikesse. Lõkendavad Ehadja, valge suveöö, säravad koidud soodest tõusevad ududki. Need otsekui suutsid juurde manada lõhnugi, nii nagu leiame romanist. Ööd olid hetk lühidade piim kahvatud lõõmavalt tulised täis risti, heinavaigu ning õite mürgist lõhna. Ja õlg ning rookatustega talud. Keskööl, kui lindude sirin jäi vaiksemaks, võttis ta kandle ja mängis. Tal oli laialdane repertuaar vanadest ammu unustatud lauludest Mayo roosidest herr landadest vangitornis pinglevatestoro sammundedest ning õnnetutest Jano Veevadest, kes nõrkevad armastuse kätte. Eriti kurbadel kohtade laulis ta ümisedes kaasa, oli liigutatud ning suuriks silmis läikisid pisarad. Kui ei midagi muud, siis ehk Nipernaadi liku Kailittleku dünaamikat on saavutanud filmirežissöör oma jooksvate naistega. Kõike tahavad, jooksevad, kes metshirve rikult põgenedes, kest armukalt sündmuskohale rutates, kes Totterdavalt pika seelikusse takerdudes. Sa möönad, et Nipernaadi, too põhjama poiss armub taas ja taas. Tal on silma loodus, värsketele veel urbaniseerumatutele neiu nägudele. Kuidas kõlab see ei ühegi pettenoodita totter Trallale ütlemule armast Tralla, kes õpetas sulle vaatama nii armsasti kõõrdi? Kuulen kuulajailt irooniat ja Maret vaale. Oled sitke nagu kadakajuur ning su rinnad on kõvad nagu ränikivid. Või anne marile tollele vaid bioloogilist armastus tunnustavele ja vajavale naisele. Niisugune olen ma, kui üks kena naine mulle pihku puutub. Ei, ei, ega temast siis teiseks korraks palju üle jää, nahk ja luu ja kaks auku vajunud silma. Ning vaata neid käsivarsi messe, Annika vähe tugevamad kui sinu ja aurusel. Ja tõsi, eksannemari sütitki. Kuid kuid õnnetuseks langeb ta pilk ehmunud Joonale sellele noorele Adonisele jõe parvemehele ja ta jahtub taas maha. Ja samale anne marile jutustab Nipernaadi oma kõige hõrmelisema romantilisem alu. Te mäletate ju. Ja kaburd haalam Haraasial olid tütar Enel ele nimi. Armastus on juba kord egoistlik, me kuuleme seda taas, kui Nipernaadi lausa julmalt korrutab suur talu peretütrele ellole, tema peiu, noore kirikuõpetaja kehaliste viga, eksava Nipernaadi ende otse hinge paljastuseni Anne-Mari ees. Kuid ma võin hulluda mõttest, et inimene möödub sinust kõige suurema rahuga, nagu oleksid talle sammaldunud kivi maanteetolm pehkinud känd möödub ja ei heida pilkugi. See on Yoko'le Anne-Mari, eks ole. Miks ei tohiks ma rääkida sulle, et armastan sind, et oled nii ilus ja armas ja kõik inimesed maailmas on, kui päevalilled pööravad oma päid vaid sinu päikese järele? Räägin ikka seda, mida inimesed tahavad kuulda. Ja sellestki puhtsüdamlikus tunnistuses leidub korvamatut Nipernaadit. Ta laulab ja ülistab seda, millele avatud silmad ja süda suure kunstniku looduse kätetööd, mida see nii pillavalt kätkenud elu edasikandmise missiooniks. Puhte hea naistesse. Ta laulab ja sisendab neile usku ja usaldust. Sellesse neisse endisse. August Gailit on leidnud maailma kirjanduses selle seni käsitlemata lõigu pilu, mis kaudu Toomas Nipernaadi. Kui ta juba pole astunud, siis on ta teel ja jõuab sinna. Casanoovad ja Tomsuanid tulevad ja lähevad, aga Nipernaadi jääb oma tõekspidamises armastuses selles suures eluministeeriumis on hinge embus triumfeeriv kehalise üle. Ta peitub meis Too Nipernaadi. Me mäletame unetuid öid ka oma Katariina jõe kõrval neid põgusaid kohtumisi kunagi kevadel lokki Malle Milla tra alla Kati Ello, Anne-Mari ja Maretiga. Veetlevad tublid head tüdrukud, kellega oleks võinud sellesama Katariina jõe asemel eluteed jätkata, kes olid nõus sinu kõrval kevade öösse jooksma nagu emahirv elus läbi minema nagu emahunti isase kõrval. Küsimata? Jah. Kuid sina küsisid, küsisid endalt, kas aeg on küps ja sobib kodu rajamiseks. Kas sul ongi veel pesapaik kahele ette planeerivalt kolmele või või olid need veel käimata kooli verstapostid? Kuid Katariina tee meie kõrval võib olla temagi kannab mälestuses Nipernaadi kandle kõla, mis mängis iginaiselikku järgnemis kihkuda veresse. Kuid kuid kaalukauss langes vast jalga lonkama kirikhärra kui elamist ja järglasi kindlustab oma elukaaslase kasuks. Kas ei peitu Jaanus Roole osaks langevate truunaiselikes harjumuslikes kallistusteski Seeba kuningannat, kibestust, randa uhamata jäänud pärlitest? Mis on Nipernaadi Kangleta otsekui hingeta puu ütleb iseenda kohta. Sügisel esimeste lume Riibetega esimeste hallide juustega, jõuab ta rändrätsep kingsepp, parvetaja, madrus soo, kuivataja või teab kes, kuid mitte. Kirjanik hallilt koheva rännakute kestavaia lõpetava, mere äärde. Siin kohtab ta Maretit, toda neiu ikka saabunud tõmmud rongapoega, kes jookseb juukseid ja käsivarred tuultele valla randa pidi loobib laiali tema lehte, asemed metsas ootab rannale uhutud pärleid, et Seeba kuningannana kosja minna vaid tollele, keda ihaldab ise. Nende unelmad põimuvad. On jäänud legend läbi valge põhjamaapäeva ja öö rändavast sõnastatud armastusest. Kuid enam ei rända põhjamaapoiss Toomas Nipernaadi kevade tulles läbi võluva maa. Me jõudsime õigel ajal kohale, et elada kaasa tema kandle loovutamisele. Tema viimasele rännakule.