Kuule, sinu vanavanaema laulab. Hääl tõuseb hõljates kõrgele. Libakatke ees on tuulmise hääledena kuuligimisel teel sinuni ära pühkis uule. Ta keerutab veel kõrgemale, pudeneb helin Helmeteks ja sajab alla madalaks kaeblevaktsiitvuks. Ja taas virgub ta üles kõledalt, üdini jäigastavalt kilgates huilates karjeid, Kuikeid, kutseid metsade taha. Et madalduda siisurinaks. Kas see pole siiski hunt, kes seal metsa kõrves? Ei, see on sinu vanavanaema. Liialt kaugel on ta. Et seletada tema sõnu, mõista tema laulu mõnu, jagada tema rõõmu ja muret, itkeda kaasa isade kannatusi. Gängitsime jalad, tulge, läheme. Koogikook. Koogi e kauge keegaagi. Ja ongi nagu kõrge ta üle ürte pead parte. Pääl part. Õuna põhida. Õuna kui ta, ta part, pihla, kui ta ta balt pihla, kui ta suukiik sinnamaale, et paagi sinnamaale, kus mina paista palju maad mina paista palju maad. Paljumaks pea Mulbaysta. Oma metsa ja laadalt harva metsa Keeaa kesk keerumetsakehades GNU metsa siin maa peal siinista metsa silma, Beati ta metsa. Kuulete kiigemäel kiigutakse kiigelaual ja saadetakse seda lauluga kiige toonis. Seal aga lähevad tralli viisiga neiud. Meelemee vastu öelda, kuhu me lähme vastu ta vastu ta vastu päeva vastu ta vastu päeva vastu tilde staabi mööda katuubilgestaabi mööda neeguuda. Kuula. Kuula, kuula. Ta näeb Maie päevadava laadamajja. Ta ei. Ta ei, ta majja, kasson kulla kuubee selja kasson, kuula kuube, sai ja sõi päeval pärga, peata või päeval pärga. Õde ei ta. Ei ta ei ole kuul kuube ja ta ei ole kulla kuupäeval verba peada eriga päeval pärga. Hõbehelmeid ei ta. Ei ta kuuse mängid, kuhu te kuuldemängukooslustega päevada, Nängi pöörles? Päevaga väike pärl ega hõbehelmeid veega. Need veega. Kuulete udus, hulluval karjamaal, kurdab õitsiline karjatoonis. Ju tuleb onni Sohtuka veere viide liikugane. Oh ta toa poole tuuba viideeliku vie maaga oma. Eit läheb taadi, ka magamaoode läheb Omaami. Ka vend läheb noore noorikuga Miina üksi, Taavi, ta on. Kuulete kõrtsi poolt kostab jorinaid meeste toonis. Taiuta laulda haljud nalju ikka sinna lõuna ajal ei olnud, kõrkeiga. Ei andnud. Hääle oli pooleks läinud härja, mina anti häälega ta Rärja pääle ta musta nagu. Ja tuleb minu juurde rahvalauluteadlane ja noomib. Sina rumal, miks gängitsed ilmaasjata jalad? Juba meie regilauluviisist, mida nimetati tooniks ehk mõnuks oleksid sa võinud mõista, millest kõneleb üks või teine laul. Sest regi värsilises rahvalaulus pole sõnade ja viisi vahel üks ühelist vastavust. Tervel laulurühmal on tavakohaselt üksainus viis. Ei, see ei ole kõik nii lihtne. Üheülbaline viis on vähem kui sõnu ja laul otsib tuge rütmist. Nii kõlab töölauludes vastu käsikivi tiir. Vilja usuvate Sirpiderapsak tantsudes pulmatoa palgise põranda põrumine ja Tammiste seinte vaheline pööritus. Kiigelauludes tõusu ja languse õõts mis hälli aiutavas rütmis vaibub tuule virve paituseks. Või on see soe ema käisi, lapse põsed, kuulakem kuidas kostab meie kahe, nüüd juba manalasse varisenud helimeistritöötluses? Eduard Oja? Kanga kudumise laul? Ja Cyrillus kreegi vilja usuv sirisegi sirise kee Sirbikesed. Veel soojemalt otsekui enda lapsepõlvest kõlab sulle nagu ule segusele lapsele Cyrillus Kreegi, maga, maga Matzikele. Kas panite tähele, et kuuldud laulud olid oma laadilt lüürilised hetkemeeleolud, sissevaated endasse tegelemised iseenese elu sõõris? Küll on meie lauluemad loonud oma tuhandetesse ulatuvas lauludes. Viimases antoloogias on neid üle kolme ja veerand 1000 pildi meie hõimuiseloomust, tõekspidamistest, moraalist, hinge, üllusest, kas või põlastusest lake joomarlus vastu. Nad on laulnud meile oma poegadele ja tütardele. Raskes orjaajas kannatust ja lootust. Ja tulevad rahvalaulu teadjad teadlased ütlevad. Meie rahvalaul on lootusetult naisestunud. Eepiline sündmustik on taandunud lüürilise meeleolukujutuse hella meelsuse ees. Liialt hilja oleme oma laulu hakanud üles kirjutama ning seepärast puuduvad seal unustuse hõlma vajunud ajaloo sündmused. Sõjad ülestõusud ja tõsi, meelt võib esile tõsta sadakond eetilist või lagu eetilist laulu, kuid kuid nende sisu kohta on kõige ise loomustavamaks nending neilt samadelt teadjatelt. Meie rahvalaul on vaid laulmiseks, mitte lugemiseks või deklameerimiseks. Ja veel kord kinnitavalt. Rahvalaulus ei tule suhtuda kui kirjanduslikku loomingusse. See ei ole seda ka siis, kui me teaksime tema autorit. Ma ei usu seda. Ma ei jaga seda tõekspidamist. Küsige, mis on siis nende 100 eepilise laulu püsiväärtuseks, et need on säilinud üle aastasadade põlvest põlve meieni. Kuid ärgem vaielgem. Täna laulad meie vanavanaema, see on nagu ime. Meil on gängitsetud jalad. Läki aastasadu tagasi eetikasse ballaadi. Meie peame temaga koos ärkama, olgu see siis kasvõi udus Ella hommikulla. Seemned saat, luud, Aado oma rääki metsa tooma. Tiina luud Aadee raha ja ta Riina. Keelu davai, nii-öelda Varkki iluda Wayniiul. Ta looda ainult ta taluda, aga ta, kui ta arvab ta sinna tuule emäele. Tai, siin Riline tuleriidale ril mäele, tuure liigale, vii mäele teibi suule, vehi poega, seal, poega, tuulevigaleri, poega, luulerigale. Taadu ida suuna siis mulda ei suuda. Suudad ilusti kärata? Peatume hetkeks meesteks kulistideks sellel muistsel, sündmuspaigal on need Sulevi mäed, kalevimäed ja kes on see Sulevi Kalevipoeg ise. Kui ajaloolased rahvalaulu teadlased seda ei kommenteeri siis otsi kemise kostust. Niisiis fabuleerime, jätkame ebaametlikult ja kas või ebateaduslikult kraasnama rahval, meie rahva makesel, kes arvatavasti 16.-le sajandile Setumaalt Pihkvamaale Krasnaja alevi ümbrusse asus ja seal venestus oli pühitsetud maaks puhaspaigaks hiieasemeks eraldatud koht, Sulev voe mestu, mida õpetatud Eesti seltsi poolt 1936. aastal kirjades Kaleviste mailt tõlgendatakse kui tõotuse kohta igivana kujutelma tõotusest kui ohvrilepingust. Sulaon vana eesti sõna sulatõsi tähendab puhas, tõsi. Rahvalaulus on salme sulaneeltsi. Niisiis moraalselt puhas neitsi. Muide, Linda libeneidsi on seesama, sest libe tähendab siin lehelist ehk leelist puhtus, sünonüümi. Meie lauluema EP vasara, teades nii ka temal seda kirja pannud Mihkel Veske, teades ning selle oli omaks võtnud eelias löndrotki. Kalevit ehk kalevipojad olid kaupmehed sajandi algul meie parim kalevipoja, pärimuste mäletaja. Johannes sõster paigutas Kalevi kaubandus liiga rahva pärimuslikult Viru-Nigula lähistele eelistades ise padaorgu. Meie merd sõitvate kalevite rahulikke kaubandustraditsioone ei taganud pelgalt mitte heroiline mõõt vaid ka pühal hiiemäel Sulevi mäel antud siilsuse vanne ehk tõotus. Ja Me tajume muistse lauliku otse meisterlikku kirjandusvõtet. Võrgutajaks osutuks see, kellest seda kõige vähem oodata võib, mis otse põrutab kuulajat vaid mõned sammud hiiest. Mõned hetked peale Sulevi puhtuse vande andmist toimub kallaletung neiu aule. Läksin metsast luu taha tooma, läksime taha tooma Tiina luudaadi raha ja ta rajad kiiluda. Ta oledki lõuda Väini, olnud. Luuda Alta, lõuda Alda, taluda adapter, liita, undaaluda Ortelist. Naasule vehime, sain sinna suure näele olevigale rei Mäele luule kaanevillmäele sääsesisule pühi poega suule, vii poega kuulevigaleri poega, kalevipoega, Taadu isa, suuna siis mulda, su isa suu, ta, su isa suudab ta tõhusa sõuda. Kätta Laalinud Aadee rajana, olla Liinuga Teeerra maaliaatravda hõlma naljas rauda suisa lõi Sulevi poega. Muleeri poega, tee lõin ka leeveni poega kiuste lõngal riigipoega viida ihu ilusa läbi, ta ei või ilusa piidavale punase läbi ta praegu näeb läbi Aadeenik Räädi Haadee liige, läbidav hallilgu jääri kuu. Et ka ei öelnud ka ju vastaseid vast aasta alati vastaseid Vastrastaadi mastaapne vana muhelema. Ma. Enne neiu jõuab märgata võrgutaja ilu lüües läbida ihu ilusa läbi pyha peenikese. Ja milline ökonoomne sõnastus? Küsis suisa suuda kiuste kätte. Meie ajakirjanikud kulutaksid vähemalt paar lehekülge, et sedasama muisust vägistamiskatseni ära öelda. Võtkem kokku. Äsjakuuldu on sajanditetagune kalliskiviks lihvitusse tüür ülemlaul meie muistse naise voorusele. Muidu oli igati ihaldusväärse kosilase metsas kosimine leiab siin traagilise lahenduse. Jussi joonistab kirkalt kunstiliselt kirjanduslikult välja meie muistsete naiste au mõiste. Ma üttlesin kirjanduslikult tänapäeva mõistes. Ja seda tuligi näidata. Jäitseer žanrilise liigituse järgi korduslaul on, siis jutustab neiu vastu rutanud vanematele taas sündmuse. Oma kangelasteo. See kordus ei tüüta. Seda laulu võib veel ja veel kuulata. Vastaseid vasta, sedalaadi asjad ei vastata, ei vasta neemana noole ta need vanaemameistrina nutta. Tütar, noori saanud itaar, noori eelisminenud tandaadid. Liis saanud ta tiik. Sass luuda tooma läksin metsas luudavad rooma Tiina luud, Aadee Eraialda, Aludaadee erajad, piiluda. Ta räägib, ta ei nii-öelda. Alda lõuda õue alt ja ta luud aadate häälista mulda lukku, ta kabelit haljasluuda, heinamaad välja nõuda ei saa ta sinna tuulemäele. Sain siin tuule erimäele. Olevigaleerime luuleriga veenääre sisule, vehi poega, teesi, sõule, eripoega, tuule, igale rehipoega luulerigale, tee poega, püüdi, Taadu Idasuda. Ta tuli saaduda Aadu Idasudaadi uste kätte. Tee kuidas jõuda kiuste käte mullaaliinuga, terava nurga terava la hõlma Haiad rauda. Ja ma ei tea rauda adu ida lõinsule lärmi, poega lõi ta läinud luure eripoega palli matkale, Ühippaega kallimega leeripoega läbida ihu ilusa Räärida. Oi loomsa läbidavale ruunad. Läbi ta pale õuna, lääbeebi ihadenikese, siidi, Haadee reegee läbida, rooge juute, Räärida juurde läbida Halleelgu.